veidi suvist sarkasmi

tõlkisin ajaviiteks Lev Rubinsteini järjekordse kolumni, kus ta ironiseerib Vassili Jakemenko sõnade üle ülalolevas videos Seligeri noortelaagris. tänavu on Seligeri laager esimest korda rahvusvaheline, ka eestlasi käis seal ning seda on mitmes Eesti ajalehes kajastatud. Jakemenko on praegu Venemaa Föderaalse Noorsooagentuuri juhataja (riiklik noorsootöö amet), varem oli ta "Naši" liider (üks neist, kellele kehtib sissesõidukeeld Eestisse, kuna ta osales 2007 Moskvas Eesti saatkonna ründamises). niisiis:

Lev Rubinstein
DEMIURGIST PEAMINISTER

Olin just valmis kirjutanud kolumni Seligeri katsevivaariumi tööpäevadest, kui elu ise “söötis” otse kätte uue nii-öelda joonekese, uue, ma ütleksin, värvilaigu, sellise väikse värviplekikese, mis lisab järvekallastel juba niigi kõrgeima intellektuaalsuse lõõmas sädelevale pildile veelgi eredust ja kõigutamatut veenvust. Tõepoolest: skeptik satub häbisse.
Kuidas siis mitte peituda põõsasse, tundes häbi oma umbusu pärast Seligeri istjate-lesingute kollektiivse ja individuaalse loomingulise võimsuse suhtes, kui ei keegi muu kui ülemkasvataja ja meie eesrindliku noorsoo tark guru, hr Vassili Jakemenko, kõigi hea tahtega inimeste rõõmuks ja vaenlaste kiuste - ei tea küll, kelle vaenlaste, kuid peamine, et vaenlaste - on valmis sepitsenud ja patriootiliselt meelestatud avalikkuse kõigile kihtidele presenteerinud pimestavaima projekti uhke nimega “Rahvuslik vastutus”. Projekti sisu, nagu on öeldud ühe infoagentuuri teates, seisneb selles, et “inimene, kes sööb rohkem, kui ta vajab, on ebaefektiivne: ta röövib riiki ja sealhulgas peaminister Putinit isiklikult; seepärast peab selline inimene kõhnuma hakkama.”
Jätame kauge tuleviku ajaloolastele võimaluse kannatlikult ja järelemõtlikult hinnata seda väljapaistva noorsoomõtleja suurt algatust ja peatume pisut ühel esmapilgul märkamatuks jääval detailil. Nimelt mainitakse selles väljapaistvas deklaratsioonis  peaminister Putinit (kelle nimi on iga tõelise venemaalase jaoks püha) kui hüpoteetilist, kuid ka äärmiselt ebasoovitavat paljaks varastamise - lihtsamalt öeldes, paljaks söömise - objekti.
On arusaadav, et see nimi ise annab projektile uusi tähendusi, lisab sellele mõõtmeid, lisab sügavust ja haardeulatust. “Sa ei varasta ju kedagi suvalist paljaks, pojake,” annaks idee autor nagu mõista. “Mitte mõnda tädi Manjat ei varasta sa paljaks, kui õgid nagu krokodill kahe suupoolega. Sa, lojus, varastad Putini tagant, said aru? Endal söök suus, kui temaga räägitakse!”
Noh, ja seal on veel üks imekena koht, mis väärib kui mitte uurimist, siis vähemasti pealiskaudset mõtestamist. See käib muuseas samuti Putini kohta. Hr Jakemenko teatas muuhulgas ka järgmist: “Putin suudab kõike, kuid ta ei suuda kõhnuda iga üksiku inimese eest.”
Jätame valveskeptikute ja muude vastaliste juudaste südametunnistusele selle, kui nad hakkavad (aga nad hakkavad) norima selle kallal, et kui peaminister ei suuda kõhnuda iga üksiku inimese eest, vaid suudab kõhnuda ainult kogu maa eest korraga, siis tõepoolest tuleb välja, et ta “suudab kõike”. Aga ta suutvat kõike, siis peaks ju sedagi suutma. Aga kui ta seda ei suuda, siis tähendab, kõike ikka ei suuda. Sul kukub lõpuks niimoodi mingi ketserlus välja, Vasja. Selle eest pai ei tehta.
Jätame selle kõrvale, sest nagu teada, koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Lühidalt, peatume teesil “Putin suudab kõike” ja rõõmustame veel kord selle üle, kui õnnelikul maal me ikkagi elame, kui selle maa peaminister suudab praktiliselt kõike. No hästi, teise inimese eest kõhnuda ta ei suuda. Olgu peale, küll ka omal jõul kuidagi ära kõhnume.
See oleks igati hea ja isegi täiesti vaieldamatu tees, kui ei tekiks mitut küsimust. Tegelikult on see ju jama. Aga ikkagi...
Lühidalt, ma ei saa küsimata jätta targimalt Vassilide hulgas: “Öelge, Vassili, kas peaminister Putin suudab tõesti näiteks kirjutada romaani “Sõda ja rahu”? Või balleti “Pähklipureja” - kas suudab luua? Või ooperi “Boriss Godunov”? Või kosmoselaeva valmis meisterdada? Mitteeukleidilise geomeetria ja kollaideri kohta ei söanda ma küsidagi. Äkki on seegi talle konti mööda? Kui kõik, siis kõik.
Ja lõpuks, kõige tähtsam, kõige tungivam ja otsustavam, kõige neetum küsimus tänasel päeval. Võib-olla suudab ta viimaks ometi selle jubeda ja lõputu kuumuse lõpetada? Ah?
Tänan ette vastuse eest."

teatrikommete muutusest

etenduse lõpus publik plaksutab - see on loomulik. niimoodi tänatakse näitlejaid. mingi intuitiivne kord on vist nii, et kui näitlejaid kutsutakse aplausiga tagasi veel ühe korra, siis oli tavaline, korralik etendus, kui tagasi ei kutsuta, siis oli kehv etendus, kui aga kutsutakse tagasi mitu korda, siis on etendus väga hea. olen ka veel tähele pannud, et külalisetenduste puhul on tavaline, kui plaksutatakse tagasi mitu korda - külalisetendused ei toimu "koduväljakul" ja publik annab näitlejaile väikse händikäpi, kiidab neid rohkem kui tavaetendusel.
plaksutamisel on muidugi peale näitlejate tänamise veel funktsioone - näiteks publikusse etenduse jooksul kogunenud retseptiivsete pingete mahalaadimine, enda väljaelamine. tarvitseb vaid kujutada etendust, kus publikul on palutud mitte plaksutada: selline etendus jätaks teatrist lahkuvasse vaatajasse mingi lõpetamata, rahuldamata tunde. eriti kehtib see etenduse sees toimuvate spontaansete vaheaplauside puhul - ühelt poolt on see tunnustus hea stseeni eest, teisalt aga näitab, et publik ei pea enam pingele vastu ja püüab ennast plaksutamisega stabiliseerida, et siis vaatamisega edasi minna. see on umbes nagu väga hea raamatu lugemise puhul, mille lugeja käest viskab, kui on mingi väga hea kohani jõudnud - jääb mõlgutades aknast välja vaatama või otsustab vahepeal ühe kohvi juua, et väga hea teksti pingest pisut puhata.
aplausil on ka kolmas funktsioon, mis lavasse eriti ei puutugi - teatav publiku ühtsustunnet, turvalist kokkukuuluvust küttev rituaal, mis on eriti ilmne juhtudel, kui plaksutamine muutub rütmiliseks - see on siis ühisrütmi tajumise rituaal. see on alati mõnes mõttes ka massipsühhoos, massi autohüpnoos, mida on üksikinimesel natuke raske ignoreerida, sest kohe hakkab ta tundma, et ta ei kuulu publiku sooja ühisringi, on sellest rütmikogukonnast väljaspool. nii et kindlasti on selliste rütmiliste ja kestvate aplauside puhul vähemalt pool saalist mitte niivõrd etendusest võlutud, kuivõrd lihtsalt massi sünkroonsusest lummatud.

tahtsin aga rääkida ühest nähtusest, millega mu meelest on viimaste aastate jooksul juhtunud midagi imelikku. aplausi ajal püsti tõusmine. mäletan, et vanasti oli publiku püsti tõusmine märk etenduse erakordsusest, see oli harva jagatav tunnustus, see oli sündmus. kuid juba mõne aasta jooksul olen tähele pannud selle tunnustusvormi devalveerumist - tõustakse püsti iga teise hea etenduse puhul (ja mis veel hullem, mõnikord ka mitte nii väga hea etenduse puhul). püstitõusmine on muutunud tavalise(ma)ks. ühest küljest võib see märku anda sellest, et inimeste teatriesteetiline skaala on muutunud - nad ei tee enam vahet lihtsalt heal ja eriliselt heal teatril. või siis on nad muutunud avatumaks, ekstravertsemaks, on oma tunnustusega lahkemad. võib-olla.
kuid miski häirib mind selle juures. mind häirib see, et massi enesesunni vormina on püsti tõusmine intensiivsem kui lihtsalt kestev ja rütmiline aplaus. on ju imelik tunne istuma jääda, eristuda massist otsekui keegi tänamatu - kuigi sa lihtsalt ei pea seda etendust superelamuseks, vaid lihtsalt korralikuks ja heaks teatriks. see on nagu hümni või issameie puhul - on väga komplitseeritud lugu jääda istuma nende ajal istuma (kuigi sa võib-olla ei jaga meieisa või hümni sõnumit). olgu, hümni või meieisa puhul tõused sa kas või respektist ja viisakusest nende inimeste suhtes, kellele need tekstid on pühad. aga miks peaksin ma tundma respekti või viisakust teatripubliku enamuse vastu, kes on otsustanud ette võtta püsti tõusmise rituaali? teater on ju kunst, ja kunsti vastuvõtule on iseloomulik, et see on otsene ja individuaalne. selline püsti tõusmine igal teisel etendusel lihtsalt nullistab publiku liikmete isikliku suhte etendusse kui kunstiteosesse ja moondab selle lamedaks massi enesehüpnoosile allumiseks. olen hakanud sihilikult istuma jääma, kui tunnen, et tegu pole erakordselt hea etendusega.
olen mõtlema hakanud, kas pole see agar püsti tõusmise komme mitte ajastu märk, kas ei anna see tunnistust inimeste kasvanud himust ühtsustunnet üles kütvate ja individuaalsust tasalülitavate rituaalide järele? kas pole see mitte üks sümptom sellest, mis ühiskonnas üldse toimub? miks on kasvanud inimeste vajadus etenduse lõpus ühiselt püsti tõusta, ennast massina manifesteerida? mida nad pelgavad, mille eest varju otsivad?


22. september. vt ka siia.

kohvilektüür

sulgesin kohviküsitluse, kokku hääletas 68 inimest (poleks lootnudki, et nii palju), kellest üle poole kasutab varianti - nimetav "kohv", osastav "kohvi" (2. vältes); veerand ütleb nii nimetavas kui osastavas käändes 2. vältes "kohvi". vaid 14% ütleb nii, nagu kirjakeele norm ette näeb - "kohv, kohvi, kohhvi".
ma ise ütlen nii, nagu need veerand, st kasutan seda sõna, nagu oleks ta muutumatu sõna. võtsin selle küsitluse ette seepärast, et oma VASTILMUNUD RAAMATU "RAMADAAN" toimetamise käigus tuli selle sõna kummalisus omaette teemaks. olin käsikirjas vaheldumisi kasutanud nimetavas käändes nii "kohv" kui "kohvi" ja oli vaja ühtlustada; lõpuks jäi korrektne "kohv", kuid ma tean, et spontaanselt kõneldes ütlen ma enamasti "kohvi". kummaline on aga see, et mu meelest vaid vähesed inimesed (nt 14%, nagu siin küsitluses) on kirjakeelsest normist eriti teadlikud, enamasti kasutatakse osastavas käändes ikkagi 2. väldet (nt sõna "kihv" puhul ei tuleks kellelgi pähe, et osastav pole "kihhva", vaid "kihva").
see toob tegelikult ilmsiks selle, et kirjakeele norm ei vasta selle sõna puhul inimeste tajus olevatele vanematele loomuliku keeletaju kihtidele - see, et nimetav peab olema "kohv", on küll paljudele ajudesse sööbinud (eks seda on koolis treenitud ka), aga osastava puhul mängib ikkagi selle sõna vana ja algne loomus.
asi on selles, et eesti keel on ainus keel, kus selle sõna nimetav on miskipärast ühesilbiline (tarvitseb vaid vaadata märksõna "kohv" erikeelseid artikleid Wikipedias), st "kohvi" puhul on sõna tüvi algselt ikkagi alati kahesilbiline ja see "i" eesti keeles pole algselt olnud pelk tüvehäälik (nagu praegune norm püüab meid veenda), vaid tüve osa - umbes samamoodi, nagu sõnas "hoki" on "i" tüve osa, mitte tüvehäälik (muidu peaks norm olema "hokk").
samas on inimeste kõnest kadunud ka vana pruuk, mida võib nt kohata Kõivu "Lõputus kohvijoomises" - "kohvi, kohvi, kohvit", mis oleks korrektne, kui nimetav oleks "kohvi". (teine vana pruuk on ilmselt olnud ka saksa- või venemõjuline "kohve, kohve, kohvet"; i-lõpuline "kohvi" on tõenäoliselt soomemõjuline.) nii kasutataksegi seda sõna suulises kõnes kuidagi poolikult, ma ise kaasa arvatud, sest "kohvi, kohvi, kohvi" (kõik 2. vältes) pole eesti keelele ka päris omane - see oleks "pesa"-tüüpi käänamine, mis on aga eesti keeles 1.-välteliste sõnade käändkond.
nii et tegu on suulises kõnes erandlikult käänduva sõnaga.

aga jah, nüüd on "RAMADAAN" lõpuks valmis, kaua tehtud kaunikene, formaadilt taskutellis. peaks kohe varsti ka poodidesse jõudma.

Napoli kohv – Andrea õpetas mulle esimesel
hommikul, kuidas seda teha. On kaks potsikut,
ühesse neist valatakse vesi sisse ja keeratakse peale
metallist sõel, mille sisse pannakse kohvi. Sellele
pannakse kummuli peale teine sama suur potsik.
Oodatakse, kuni vesi keema läheb, seejärel pööratakse
kogu kaadervärk kummuli, nii et vesi nõrgub
läbi kohvipuru teise potsikusse. See võtab umbes
10 minutit, seejärel võetakse värk lahti ja juuakse
head kanget kohvi. Andrea rääkis, et eriti sõja ajal
kasutati seda meetodit palju, sest oli lihtne ja käepärane
ning selline kohv säilitas oma maitse mitmeks
päevaks. Meie muidugi neid itaallaste
kohvijoomise nukutasse ei kasutanud ja keerasime
korraga terve potsikutäie kerre. No – oli hea.

pilveraadio

   Suvi 2010 by aarepilv

väike suvine playlist, millest osa mängisin ka 30. juunil Genklubis:

Damien Rice - Blower's Daughter (Iirimaa)
Shrift - Lost in Portuguese (Londoni multimuusik Dennis Wheatley + Brasiilia taustaga Nina Miranda)
João Bosco - Tatapá (Brasiilia)
Shrift & Guilherme Guimaraes - Hum
Jamshied Sharifi & Hassan Hakmoun - Through the Veil (iraani päritolu ameeriklane ja Los Angeleses elav marokolane)
Zein Al-Jundi - Skaba (Süüria päritolu lauljatar)
Dizzy Gillespie - Manteca [Funky Lowlives Remix] (inglane miksib ameerika jazziklassikat)
Astrud Gilberto - Here's the Rainy Day [Koop Remix] (rootslased miksivad Brasiilia bossanovaklassikat)
Paf - Sweet Chambermaid (Eesti)
Paf - Only Our Cars
Daft Punk - Digital Love [Cloudy Stretchout] (prantslased)
Pedigree - Lucifer Boy (Eesti)
Massive Attack - Rush Minute (London)
PostUganda - Oh My God! You Are So Cool! (Von Krahl)
Tartu Popi ja Roki Instituut - Balti mere metropol
Móre & Gee - MC, mis su nimi on? (Rakvere massive)
KGB - Tune Got Melody (eestivene dubstepi-tüübid Tallinnast)
Def Räädu & Spija & Treee - Ilusate tüdrukute elu (Rakvere/Tallinn)
Chalice - Tee teine pool on tee
HU? - Kosmos
Def Räädu & Tommyboy & J.O.C. - Kolmas sort
Pedigree - Heart in Your Hand [Leslie Da Bass remix]
Toe Tag - Asfaldiorjad



palav




.