5.6.16

(pärast Tanikawat)


1

aknast
puu sahin kerge tuulehoo käes
ja kõrvaltoast
magaja üksik sügav hingetõmme,
mis kuulutab tema kohevarstist ärkamist.
see hetk, kui ma kahtlen veel korraks,
kas need on kaks eri heli või
sahiseb korraks ka toas.
need kohe-aga-veel-mitte'd on sulle ju tuttavad?
rahu nende häälte omasusest,
sellest, et nad on eristamatud
ja ometi kumbki täitsa omaette.
rahu nende häälte ühisest
mitteisiklikkusest.
siis ta ärkab,
paljas, pohmas, joob köögis vett,
tuttavusest ja omasusest
saab isiklikkus ja vastastikusus
ning puu seisatab sahisedes.
sa ju tead seda saamist?


2

noor juba tunnustatud luuletaja kirjutab, et soovib,
et ta luuletused oleksid kaduvad nagu ämblikuvõrk.
see on üks teatav äng,
mis koosneb kahjutundest selle üle,
et puhas alastiolek
on antud võõraste pilkude määrida,
ja piinlikkus selle üle,
et just seda ongi ihatud.
olla ämblikuvõrk –
iha rebeneda tuulde peitu,
kuid enne seda võrgutada
endasse keegi lahtipääsematult võnkuma.
võrgutada iseennast selle
ühe teatava ängiga
veel natuke
enne seda,
kui oma luuletustelt õpitakse ära
see vabastav ükskõiksus
selle suhtes, et neid keegi loeb. 




.

Kommentaare ei ole: