tag:blogger.com,1999:blog-4294810387782299307.post3311462153703058269..comments2022-02-20T21:07:13.174+02:00Comments on pilve koht: kirjavahetust Oksaneni asjusAare Pilvhttp://www.blogger.com/profile/13555050580535115011noreply@blogger.comBlogger4125tag:blogger.com,1999:blog-4294810387782299307.post-9035440902550374802010-11-07T14:57:00.564+02:002010-11-07T14:57:00.564+02:00Ma muidugi oma kalduvusega laia joonde väga põhimõ...Ma muidugi oma kalduvusega laia joonde väga põhimõttelist vahet ei näe, eks see tehnilisem psühholoogiateaduse temperamendikäsitus on lihtsalt püüe tolle kosmose tõuke ja tõmbe tunde iseärasusi taksonomiseerida (võttes aluseks psühholoogilise väljundi). Ja kuna too nelja temperamendi käsitus pärineb algselt juba vanast Kreekast, võib oletada, et ka Jamesi temperamendikäsituse taustal see ikkagi ka kuidagi tuikab, sest miks pidi ta just selle termini valima. Ma oletan, ega ma ei tea.<br />Olgu kuidas on, mu eelmise kommentaari point jääb põhimõtteliselt samaks.<br /><br />(viidatud Adamsoni blogikoht on siin: http://jaanusadamson.blogspot.com/2010/10/intellektuaalne-interluudium.html)Aare Pilvhttps://www.blogger.com/profile/13555050580535115011noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-4294810387782299307.post-16603387012700668872010-11-07T13:46:16.433+02:002010-11-07T13:46:16.433+02:00Ai,ai, minu viga! Jamesi temperamendikäsitlus pole...Ai,ai, minu viga! Jamesi temperamendikäsitlus pole kuigi tuntud. See on varasem kui see tuntud psühholoogiline neljaks jaotus. Teisisõnu, Allik ja James ei lähe ühte patta mitte (Allik redutseerib nii et suitsujutt taga, James on aga märksa avaram ja paindlikum mõtleja).<br /><br />William Jamesi temperamendikäsitlusel pole suurt midagi pistmist ekstra- või introvertsuse, koleerilisuse või hüsteerilisusega, edevuse või vaoshoitusega vms. William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning temperament on temal rohkem "muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast" (Märt Väljataga). See "ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet."<br /><br />Tähendab, ma proovisin natuke selgitada-oletada, MIKS see vaidlus Oksaneni ümber oma tuumalt nii viljatu ja triviaalne on (nagu sa ka osutad oma eelmises sissekandes ja ka Jaanus Adamson oma blogis).<br />Mingis mõttes see nagu polegi vaidlus, vaid pigem paar kampa raporteerivad oma fundamentaalseid hoiakuid ning argumentatsioon on pelk pinnavirvendus.<br /><br />Loomulikult kõik vaidlused pole sellist tüüpi, aga tundub, et seesinane on.M.K.http://mihkelkunnus.blogspot.com/noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-4294810387782299307.post-86888564182087988912010-11-07T12:39:12.651+02:002010-11-07T12:39:12.651+02:00Jah, see temperamendi või psüühiliste isikuomadust...Jah, see temperamendi või psüühiliste isikuomaduste mõju maailmavaatele - sellest on ju mõned aastad tagasi rääkinud ka Jüri Allik, isegi vist mingid teaduslikud uuringud olid selle kohta (sel puhul vist iseloomu seosest poliitiliste vaadetega).<br />Ma olen mõnes mõttes Jamesi ja Allikuga nõus, minuga sarnase maailmavaatega inimesed on üldiselt ka iseloomult mulle sümpaatsed; aga üks asi ei anna mulle seejuures rahu - mis mõttes on temperament "kõige võimsam" eeldus, kas mitte pelgalt selle pärast, et mittemainitav ja varjujääv tundub alati suurem kui mainitav, nähtav ja mõõdetav? "kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi", minu jaoks kumab sellise retoorilise ehitusega väidetest alati läbi selle "süvastruktuur" - "mittemainimine teebki ta kõige võimsamaks".<br />Selle kohta saab muidugi öelda, et mu kahtlus on tingitud ikkagi mu temperamendist jne jne, nii et okei.Aare Pilvhttps://www.blogger.com/profile/13555050580535115011noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-4294810387782299307.post-25590202933183474992010-11-06T22:43:49.362+02:002010-11-06T22:43:49.362+02:00Romaanikunsti mõistmisega on üldse nagu ta on st k...Romaanikunsti mõistmisega on üldse nagu ta on st kehvenev kehvake.<br />Ka/juba Dostojevski kurtis 1846 ühes oma kirjas vennale „Vaeste inimeste“ vastuvõtu kohta: “Meie lugejaskonnal on vaistu nagu igasugusel inimhulgal, kuid puudub haritus. Ei mõisteta, kuidas võib sellises stiilis kirjutada. Kõiges ollakse harjunud nägema looja lõusta; mina aga enda oma ei näidanud. Ei suudeta taibata, et kõneleb Devuškin, mitte mina, ja et Devuškin ei saagi teisti rääkida.“<br /><br />Ja kui Dostojevskiga jätkata, siis „inimene on üldse niiviisi loodud, et armastab oma läbielatud kannatust“, mistõttu läbielatud kannatused on üks olulisemaid subjektiloovaid eksistentsiaale (rahvus(tunne) kui subjekti laiendus, eks) ja just otsetee pühadusse (vrdl Holokaust, Kristus ristil jne). Seepärast mitte „nagu peaks“ vaid „Puhastus“ ongi paljudele „oma teema tõttu teistest kirjandusteostest kuidagi püham ja puutumatum“ [vaid vähesed on ju tolstoilased, kelle altar ja ikoonid on tema enda surelikus ja väsivas südames :)].<br />„Puhastust“ kritiseerivad ju suuresti sellised, kellele rahvuslikku hardust kohe kuidagi südamesse ei kujuta – kosmopoliitsed humanistlikud erudiit-intellektuaalid, kellele perekondlikuks ühikuks on inimkond. Väitluse argumendid tunduvad olevat ikka selline pinnavirvendus, umbes nii nagu William James on hästi selgitanud, miks isegi filosoofid (kutsumuslikud argumenteerijad!) ei leia ühist keelt. Sest filosoofi mõtlemisele annab tema filosoofiline temperament „märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest . Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla. Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.“<br /><br /> + tihti on põhjuseks vist ka see, et lihtne inimene saab siin oma lapsepõlve tõttu justkui autoriteedi kantseldamaks kirjanikku, keda on juba paarikümnesse keelde tõlgitud. Vägev, mis!M.K.http://mihkelkunnus.blogspot.com/noreply@blogger.com