pilve koht

olla (eestlane)

2012-01-03T20:36:00.000+02:00

Loomingus käinud "eksistentsiaalse Eesti" mõttevahetus on läbi, see on tekitanud mitmeid mõtteid, eks näis, kas ma neid millalgi ka kuidagi koondama hakkan. aga seniks juhin tähelepanu ühele Loomingu-välisele tekstile Jaanus Adamsonilt.

tuletati meelde, et ma ise olen juba peaaegu 7 aastat tagasi tollest kontseptsioonist ärgitatuna ühe teksti kirjutanud. see ilmus 2005. aastal Areenis kadunud Kesküla tellituna ning pisut lühendatuna (eelkõige see poliitiline osa läks vist väikse kärpe alla). kevadel Loomingu jaoks kirjutades oli mul endal see tekst hoopis ununenud. avaldan ta siin nüüd algsel kujul - mingil määral seletab ta ehk, kust mul huvi selle teema vastu (ei hakka kommenteerima, kas kirjutaksin ka praegu samasuguse teksti).

OLLA (EESTLANE)

Laual pooleli luuletus Otstarbeta

mäng Varsti on Eesti vaid mälestus

Ene Mihkelson

Eestlane olla on absurdne. See lause võiks oponeerida teisele – eestlane olla on uhke ja hää. Aga tegelikult vastandust pole, sest absurdne ongi uhke, heroiline – kangelaslikkus sünnib alati absurdiga silmitsi olles. Tolle absurdi-jutuga viitan loomulikult hilissügisel Vikerkaares ilmunud Jaan Unduski esseele "Eksistentsiaalne Kreutzwald", kus ta kõneleb "Kalevipojast" kui eksistentsialistlikust absurdiaktist, kui eeposest, mille Kreutzwald lõi, olles ise arvamusel, et tegu on väljasureva rahva ja tulevikuta keelega. Kreutzwald teostas seega camus'likku eluhoiakut enne Camus'd, luues millegi, hoolimata selle lootusetusest, ning viies selle kaudu ellu isiklikku ja rahvuslikku väärikust väljaspool praktilisi lootusi.
See absurd ei kuulu minevikku, me elame selles edasi, praegu võib-olla rohkemgi kui vahepeal. Jaanuari Akadeemias kirjutab Rein Taagepera sellest, et eesti rahva suurus läheneb oma kriitilisele piirile, millest allpool on võimatu eksisteerida täiemõõdulise rahvusena. Õigupoolest on seda piiri lähedal asumist praegugi tunda – eestlaste inimressursi vähesusest tulenevad kultuurilised "veidrused" on meie kultuuri pärisosa (kas või Tallinna Ülikooli vastased argumendid mitme universiteedi konkurentsist kui liigsest luksusest; või see, kui ebaloogiliselt lihtne on Eestis pälvida tunnustust luuletajana, erinevalt nt Soomest, lihtsalt seetõttu, et muidu oleks meil luuletajatena aktsepteeritud inimeste kriitiline mass "eesti luulest" kui institutsioonist kõnelemiseks liiga väike).
Eesti rahvuse kadumise all mõeldakse tegelikult rangelt võttes nende inimeste vähenemist, kelle emakeel on eesti keel – muud eestlaste kui rahvuse kriteeriumid taanduvad keelele, sest oma teistelt kultuurimustritelt oleme ju põhimõtteliselt (küll varjatud ja allasurutud venelike joontega) põhjagermaanlased, midagi põhjasakslaste või rootslaste sorti. Ja ehk oleksimegi seda ka keelelt, kui Kreutzwaldi nägemus asjadest oleks täide läinud (oletatavas alternatiivajaloos, kus poleks tekkinud rahvusriikide ideoloogiat, või olukorras, kus oleksime järginud suur-euroopalikku rahvusekäsitust, kus rahvuse määratleb riiklus, mitte vastupidi): eestlastest ja lätlastest tekkinud ning baltisakslased endasse sulandanud saksa keelt kõnelev rahvas, kelle jaoks eesti või läti keel oleks parimal juhul köögikeel – midagi sarnast nt tänapäeva ingliskeelsete iirlastega. Mispuhul kuulunuksime samasse keeleruumi nt Manni ja Kafkaga (või oleksime ise mõne kafka loonud – nagu iirlased andsid Joyce'i).
Ma ei kurda seda alternatiivajalugu taga (emakeelne Mann, Kafka jne!), sest sel pole mingit mõtet – pole mõtet, sest ma juba mõtlen ja kirjutan sellest eesti keeles. Ma elan eesti keelt, sest üheski teises keeles pole ma suuteline nii küllaselt oma mõtteid ja tundeid väljendama, ei ole suuteline elama mõtleva inimesena (ja küsimus ei seisne siin selles, kuivõrd hästi ma mõnda teist keelt valdan). See eestikeelsuse paratamatus on absurdne ja heroiline, sest absurd just selles seisnebki, et ma kirjutan keeles, mille kõnelejaid võib mitte kauges tulevikus olla liiga vähe, et selle keele kõiki tähendusregistreid (nt filosoofilist või teaduslikku keelekasutust) elujõus hoida. Eesti luuletajad kirjutavad, teadmata, kas nende lastelastelaste jaoks ei osutu nende tekstid äkki vaid keelemälestisteks.
Ja see absurd ei kao – lapsi (meiega samas – eestikeelses – omailmas elavaid inimesi) ei ole võimalik osta (aga selles seisnebki praegune iibepoliitika). Ka immigrantide eestistumisele lootmine on kahtlane, sest selleks peaks eesti kultuuril olema rohkem nende ümberrahvustumist motiveerivat prestiiži – aga miks peaks selline absurdsuse piiril olev rahvas tunduma prestiižne?
Ma kaldun rääkima poliitikast, mida ma loomuldasa teha ei tahaks. Siiski ei saa jätta imestamata selle üle, et eesti rahvusluse viimane laine on nii tugevasti lähtunud poliitilistest ideaalidest, mis on otse vastupidised solidaarsuse põhimõttele. Eestlased püsiks ainult sotsiaalse mõtteviisi ja solidaarsuse toel. Eesti rahvus oma väiksuses on "puhas kulutus", tululoogika vastand. Vaba olla on võimalik põhimõtteliselt kahel viisil: olla vaba millestki (mingitest piirangutest vaba olemine; eituse kaudu määratletud vabadus) või olla vaba millegi jaoks (võimaluste teostamise võime; positiivne vabadus), ehk teisiti öeldes: saab olla kas vaba saama või vaba jagama – ja ma ei kõnele siin esmajoones rahast, vaid pigem mentaliteedist –, kas vaba lagunema üksteisest sõltumatuiks indiviidideks (individuum – "jagamatu"), mis tähendab "negatiivset", mitteproduktiivset absurdi, või vaba teostama puhtalt kulutuslikku, "lõputult jaguvat" loovat absurdi. Põhimõtteliselt on see valik sulasliku (et mitte öelda orjaliku) ja isandliku mentaliteedi vahel – filosoof Erich Frommi järgi on alandavaim asi võimetus teha kingitusi, kulutada ilma mõõdetavat tulu saamata, ja just sellest lähtubki orja alandus. Meie rahvuslik vabadus, mille juured on kreutzwaldlikus aristokraatlikus kulutuses, on seni kummati käinud ikkagi sulasliku loogika järgi, mis on võimeline solidaarsuseks vaid mittevabana. Meie ühiskond on jätkanud toda sulase alanduse-mentaliteeti ka juhul, kui ta võinuks olla isandliku jagaja ja kulutaja positsioonis (too isandlik loogika on seotud julgusega olla nõrk, millele kutsub üles ka R. Taagepera).
Ometi, isegi kui tulevik on tume, ei jää meil, niivõrd, kui mõtleme eesti keeles, muud üle, kui öelda "olla", sest just absurdi loogika nõuab seda tungivamalt kui muidu. Ehk nagu Paul-Eerik kunagi ammu vastusena Hamleti küsimusele: Jah, olla, tingimata olla ... Nii olla, samas mõelda / veel sündimata lapsi, kelle naerust / me mõlemate mõõgad pudenevad. Olla paratamatult oma absurdis, olenemata sellest, mis keeles nood veel sündimata lapsed kunagi naeravad. Kui mitte muud, siis vähemalt too absurdselt sureliku inimese naer on meil nendega sama.

väike antoloogia - "i am the black gold of the sun"

2011-12-27T14:16:00.000+02:00

aastavahetuse märgiks üks väga hea lugu mitmes versioonis. selle kirjutasid Charles Stepney ja Richard Rudolph (viimane oli õndsa Minnie Ripertoni mees, kes kirjutas naise jaoks palju laule, sealhulgas ka kuulsa "Lovin' You"). esimene versioon oli tegelikult instrumentaalne ja ilmus Rotary Connectioni kitarrimehe Phil Upchurchi sooloalbumil 1969:

laul ise ilmus Rotary Connectioni viimasel albumil 1971:

1997 oli selle loo taassünd. esmalt tegi Nuyorican Soul (Masters At Worki alias) uusversiooni koos diskoveterani Jocelyn Browniga:

sellele järgnes kohe remixiplaat, kus oli Masters At Worki versioon (mida netist ei õnnestunud leida) ja d'n'b-klassikute 4hero pikk versioon:

ja on veel olemas A Tribe Called Questi lugu, kus nad räpivad selle loo taustal (plaadil ilmunud 2001 pärast nende laialiminekut):

elususe nähtavus

2011-12-20T10:57:00.001+02:00

2009. aasta kevadel tegi Ly Lestberg Itaalia-piltidest näituse "Minatuul" (mõned Pantheoni-pildid ka Tartus rühmanäitusel "Palju õnne"). kirjutasin sellest tollal ühe väikese teksti, mis aga jäi ilmumata. nüüd, kui mõned neist piltidest on Ly kodulehel saadaval, on hea võimalus see jutt siia üles riputada.

ELUSUSE NÄHTAVUS

Pantheoni pruunid seinad inimeste taustal - kuidagi õrnalt sõmerja faktuuriga, otsekui mingi hämar olemise-taust, otsekui mingi tunnistaja, tagapõhi, mälestuste-katedraal, milles inimesed teevad pildi-palvet. Ühtaegu ükskõikne ning samas asjassepuutuv foon, pidev ühtlane taustaheli hääletutele digifotoka nupuvajutustele ning inimeste jutukõmale hiigelkupli all. Nende piltide küljes on juba pildistamise olevikuhetkel mineviku, mälestuse fluidum. Inimesed nende seinte taustal tardunud, jäävuse nimel, jäädavuse nimel, jäädvustamise ja jäädvustumise nimel; vaatamas tõtt digifotoka ekraaniga, kaamera silmaga. Või pead kuklasse ajades Pantheoni enda laes oleva Silmaga. Nähtavuse-iha, iha olla “ära nähtud”, jäädavalt nähtud.

Tüdrukutekamp tänaval ennast pildistamas; tõmmu turistiplika poseerimas pruutide kamba keskel; mees ja naine kevadel lopsakalt õitsva puu all uurimas fotokast äsja tehtud pilti. Skulptuurid vitriiniklaaside ekraani taga, vaatamiseks, nägemiseks välja pandud. Keskealine paar Pantheonis ennast pildistamas, mees sarnaneb Mastroianniga, naine samuti mingi Itaalia filmistaariga - juba-nähtud Itaalia-ikoonide järgi ennast kujundanud inimeste enesejäädvustus, järjekordne helmes nähtud-oleku palvekees.
Mida tähendab “nagu elus”? Foto kui lootusetu ja lootusrikas püüe “jäädvustada elu“, koondada elus-olek ühte välkhetke, mille jooksul ei tehta muud, kui tardutakse üheks silmapilguks ära-nägeva silma ees.
Mida tähendab “nagu elus”? Vananeva naise närtsivad käed, turske mehe kukal templiseinte taustal - nahal ja seintel on sarnane toon ja sarnane faktuur, seinte kulumine nahana, nahk kui töödeldud kivi, mõlemad ühte valgusejälge kokku koondunud. Pehme ja kõva, sile ja krobeline/kortsuline - need faktuurid ja konsistentsid mängivad siin mööduvuse ja jäädavuse mängu.

Pruut astub, ühes käes mingi must riie, teise käega kleiti hoides, ja tema nägu on terrakotast, tema pilk on skulptuuri äraolev pilk. Poisike istub Peetri kiriku sammastikus, vaatab piltnikule tõsiselt otsa, tema nägu on sile, lihvitud, oma ümarusest hoolimata kuidagi reljeefne, otsekui mingil vanal inglipoisi kujul. Elava naha skulptuurjas retušš keset argituristlikku melu. Ja sealsamas, teiste piltide peal - skulptuurid ise, uinuv noormees, reipalt astuv tüdruk, äkiliselt üle õla vaatav lõvinaine, elususe-jäljendused foto-eelsest ajast.

Kaks naist kuskil kirikus lõviskulptuuri ees, üks neist on haaranud lõvi ninast kinni - ta võib seda teha, sest see on vaid lõvi jäädvustus, mitte lõvi ise. Foto kui elusust jäädvustav, seda sisaldav ekraan, mis seda elusust oma jäädvustavuse kaudu ka varjab. Skulptuur on samuti ekraan, ruumiline ekraan, mille ees jäädakse seisma ja mõeldakse: “Enne praegust hetke on samuti elus oldud, see on siin jäädavalt näha.”

Tai-chi’d tegev mees - miskipärast hakkavad pilte pikemalt vaadates pilku püüdma hoopis tema taustategelased, on tunne, et mees ise jäädvustub kuidagi poolikult; jah, ta on ekraanilt välja hüppamise piiril, ta ei jää päriselt ekraani taha püsima. Alles siis, kui kaadrisse ilmub uduste jooksujalgadega koer, hakkab mees muutuma skulptuurjaks üldistuseks enda elususe kohta. Taustategelased: ühe puutüve tagant esile ilmuv mees, nagu mõnel vanal Madalmaade jahimaalil; niisama seisev naine, nägu päikse poole; naljakalt, multifilmilikult astuv mees, käsi Kristuse-žestiks tõstetud. Kahel pildil: mees nagu nui, algul keskendub, käed sirgelt külgedel, seejärel on natuke lõdvestunud, vaatab esiplaanil õhku hüppavat rabelejat, ei saagi aru, kas etteheitvalt või imestavalt või tüdinult, vaatab nagu nui. Vaatab, otsekui oleks hüppaja temalt kogu pinge endale varastanud, tema keha on tühi, tühi nähtavuse-ihast. Seda enam tõmbab ta pilku endale.
Tema hõimlased: kurb jaapanliku näoga istuv tüdruk õitsva puu all kätelseisjat vaatamas; lesijad pargimurul võimleva naise kõrval.

Kummad on rohkem “nagu elus” - kas maapinnale laiali vajunud passiivsed, oma passiivsuses ülispontaansed magajad, või pika sammu võtnud ja rinda ette ajav, otsustava näoga skulptuurjas naine? See naine on üks mitmetest lõvidest, keda siin piltidel näha võib: kivilõvi kirikus, kellel naine ninast kinni hoiab (samas kui noormehed teisel pildil vaatavad sama lõvi kartlikust kaugusest); noodsamad lõvinaise-kujud, üks üle õla vaatamas; kas kuulub nende hulka ka patsiga ratsapolitseinik, mõõk kilgendamas? Vist küll. Ja näituse keskpunkt, pildipaar - patsidega lõvinaise istuv kuju vitriini taga ning Carla, leopardinahkne kleit seljas, kivilõvid taustal, pea pehme jõulisusega pisut küljele kallutatud, silmis ja huultel lõvijas julge raugus.

Seesama uinumine neis kõigis - kivi sees magavad lõvid ja inimesed, naiste sees magavad lõvid, pildipinnas magavad elususe-hetked, nahapinnas magav mööduvus. Ärkamisootuse rõõmus ärevus, küüned veel pehmetes lõvikäppades peidus.
Kivist tüdruk, kuhugi astumas, fotole on jäänud tema sõrmede liikumine, hetkeline nõksatus, mis tema kivikehast läbi käis, kui tema jäädvustatud tardunud liikuvus veel kord tardunud jäädvustusse püüti, kivisüdamest sõrmeotsteni jooksev sähvatus. Tüdruku paremas käes on kübar, kuid tema vasakus käes magab võti.

Рожденные в СССР

2011-10-26T11:25:00.000+03:00

see on juba 5 aastat vana lugu vene räpparilt Ligalaizilt. tegin ka väikse reaaluse tõlke -

sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
ma sündisin NSV Liidus

ma olen põlvkonnast, kes sündis NSV Liidus
kes olid oktoobrilapsed, pärast said pioneerideks
kelle eest Kremlis hoolitses vanaisa Lenin
komnooreks ma ei saanud, sest ajad muutusid
nagu ta on korduvalt muutunud pärastki (ja varem)
kõigepealt ehitame, siis tuleb kokkuvarisemine (mis edasi)
liidud lagunesid, pered läksid lahku
alguses nad juhendasid meid, siis jõid nad end täis
järele jäime meie, sündinud kahe ajastu ristmikul
lapsi õpetati koolis, et pole mõistet jumal
et me oleme kõigist paremad, ülejäänud maailm on paha
kui müüt kõnges, hakkas igaüks uskuma seda, mida oskas

sündinud NSV Liidus
sündinud NSV Liidus

uskusime Kašpirovskit, Ljonja Golubkovi

Tšubaisi  ja Mavrodit, meid jäeti paljana maha
Afganistani polnud olemas, tuhanded ei hukkunud
ajalooõpikuid ei kirjutatud ümber kord aastas
ei pätsitud büste ega võetud neid pärast maha
minu linna asfalti ei rõhunud tankid
otsekui, otsekui oleksime unustanud, otsekui, aga me olemegi unustanud

sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme oma elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
mind ei vea alt, sest ma sündisin NSV Liidus

see on meie minevik ta on selline
punane, samasugune nagu minu veri
kõik pidi olema ühetasa, ei kaugemale, ei kõrgemale
midagi ma ei kuule, ei räägi, ei kuule
minu eest otsustatakse, nemad seal teavad paremini
nad põmmutavad seal kosmost rakettidega
ja aastad lendavad mööda, sajandid sulavad
ehh miks rahvas küll nõnda oleskleb
tsaari pole neil peas, tsaar on neil Kremlis
pudel käes ja ilma ideeta homse päeva kohta
nii elada pole mulle mokka mööda, meie hõim valib rohelise tule
ideoloogia ei räägi minust, mind on vaja seal, kus on minu perekond
minu sõbrad ja minusugused
vabadus – kas tead seda sõna, millesse usun mina
ma olen noor ja elan omal maal
tean ise, mida mulle kõige rohkem vaja
me ei sõdi enam nende sõjas

Goldie Mother

2011-09-26T00:42:00.001+03:00

avastasin, et keegi hea hing on Youtube'i ka selle asja üles riputanud - maestro Goldie drum'n'bass-sümfoonia aastast 1998, albumi SaturnzReturn esimene pool. lugu on ainet saanud Goldie enda komplitseeritud suhetest oma emaga (tema lapsepõlv möödus lapsendamisootel hooldekodudes ja kasuperedes). lugu kestab tund aega, nõuab kannatust, aga väärib just ühes tükis kuulamist (jaguneb tegelikult kolme umbes võrdsesse ossa, keskmine on rütmiline, ülejäänu tume ambient läbisegi keelpilliorkestriga ja vokaaliga - lauljaks on Goldie ise).
kunagi kuulasin seda kasseti pealt, mille olin lindistanud Ianilt, kes oli selle omakorda lindistanud Tallinnas soomlaste Radio Mafiast, mis kandis üle Londonis tehtavat Gilles Petersoni saadet "Worldwide". kusjuures Peterson miksis sinna veel asju lisaks - nt sissejuhatavas osas kõlas De Niro monoloog "Taxi Driverist".

kotionu. die praxis ist das kriterium des wahrheit

2011-09-14T12:17:00.000+03:00

minule kotionust ei räägitud, ma pole teda kartnud - esimest korda sain temast teada ühest "Tähekese" jutust ja pidin küsima, kes see kotionu selline on, sain teada, et oli jah vanasti selline loll hirmujutt, mida lastele räägiti, et tuleb kotionu ja viib ära, kui hea laps ei ole. küll aga mäletan paari korda, kus see kotionu-hirm pisut teisel kujul esile kerkis - näiteks üks mu naabriplika kartis hirmsasti näärivana, minule oli see tookord mõistatus, aga võib-olla kartis ta hoopis seda, et näärivana osutub kotionuks - mingi mõistetamatu habemega vanamees, kott üle õla. üks teine kord vahtisin keldritrepi peal, kuidas mehed midagi keldrisse või keldrist välja tassisid (kas mitte kartulikotte?) ja äkki haaras üks võõras mees mu kaenlasse ning ütles naljatades, et pistame sinu ka kotti ja viime ära, teeme sinust pikapoisi; siis ma kartsin tõesti - kuigi ma kotionusid ei uskunud.
eile kõndisin tänava peal ja seal oli üks vanaema, kes oli hädas jonniva poisiga; läksin mööda ja vanaema ütles mulle: "onu, võta see poiss endale", haarasin naljatoonil jutust kinni, ütlesin, et "mul pole teda kuhugi panna", naine ütles "pane kotti", mina vastu, et "mul pole kotti kaasas", ja nii jäigi, kõndisin edasi. ja alles mõne hetke pärast jõudis mulle pärale, et ma olin tahtmatult aidanud taasluua toda kotionu-lugu.
Piret Peiker kirjutab raamatus "Jutustamise teooriad ja praktikad" "Tõde ja õigust" vaadeldes sellest, kuidas Indrek, kes oli just maha salanud Jumala ja usu, kinnitab haigele Tiinale, et Jeesus ja inglid on siiski olemas ning teevad Tiina terveks, nii et ta abiellub kunagi Indrekuga; ja kuigi Indrek ise ei usu Jeesust ja ingleid ning unustab kohe oma lubaduse, on ta tolle lapsele räägitud väljamõeldisega prohvetlikult juba ette kujundanud oma elu. Piret lisab joone all kellegi Chakrabarty kommentaari: "jumalad ja vaimud ei vaja eksisteerimiseks inimeste usku nende olemasollu; mis nad ellu kutsub, on meie praktikad".
nõnda avastasin minagi eile tagantjärele, et olin pahaaimamatult praktiseerinud ühte nõmedust, ja kui see poiss nüüd kotionust mõtleb, siis on tollel minu nägu; ja ma olin ju pelgalt nalja visanud, ja isegi mitte kotionust mõelnud!
olen näinud filmidest, kuidas loodusrahvaste usulised rituaalid käivad otsekui naljatades ja muigega, ilma mingi kohustusliku harduse ja tõsiduseta - ja vist ongi nii, et tegelikult naljatamine usu objektide üle, otsekui oleks need vaid mingid veidrad iganenud väljamõeldised, ei tühista nende eksisentsi nonde naljatajate jaoks, nad toimivad endiselt, nende toime on reaalne.
seda väljendab ka üks juudi nali. rabiks õppiv noormees läheb vana rabi juurde ja ütleb, et ta tunneb väga hästi pühakirja ning rituaale, aga tal on üks probleem - ta nimelt tegelikult ei usu, et Jumal olemas on. vana rabi rahustab teda, öeldes, et ega Jumalal polegi inimeste usku tarvis, talle piisab täiesti, kui tema käske täidetakse ja jumalateenistusi peetakse. ses mõttes on Lutheri "sola fide" põhimõte (et lunastuseks piisab vaid inimeste usust, pole vaja tegusid ega mingeid kindlaid praktikaid) ju üsna revolutsiooniline - ja kauge eelkäija moodsate aegade totalitaarsele ja naljavabale meelsuskontrollile, kus Juhi kohta räägitav anekdoot võib maksta elu - otsekui võtaks anekdoot midagi (reaalselt eksisteeriva!) Juhi eksistentsist vähemaks. ses mõttes on liberaalne (post)postmodernne ühiskond tagasipöördumine vanadesse rööbastesse - kõigi kotionude üle võib nalja heita, millessegi ei pea uskuma, aga nad eksisteerivad sellest hoolimata (kui mitte tänu sellele). just nii nagu suvel Põhuteatris näidatud soomlaste ja Ulfsaki lavastuses "Vaata raevus tagasi" irvitavad ühed tegelased "Cosmopolitani" üle ning vihane peategelane ütleb, et just see hoiabki "Cosmot" elus, sest just sellised irvitajad moodustavad suure osa "Cosmo" ostjaskonnast.

pisut Pariisi tänavakunsti

2011-08-11T23:16:00.001+03:00

metroorongide peal Pariisis grafitit polnud - ega üldse metroojaamades. küll aga võis rongiaknast näha, et mõne liini metrootunnelid olid pidevat grafitit täis - paras julgustükk. see näis küll olevat üsna tüüpiline, nii palju kui liikuvast rongiaknast hämaruses suutsin tähele panna - suurte paksude tähtedega nimed ja sõnad. enim, mida ma metroojaamadest suutsin leida, oli üks väike kommentaar Sarkozyd pilava teatritüki reklaamile:

Vernoni väikelinnas on üks pizzeria nimega "Monet' sõbrad" - koht ei tööta enam, keegi on ukse kõrvale jäädvustanud sulgemise eelse menüü - kanep ja omlett seentega:

Babyloni tänav:

Seine'i kaldapealne Saint Oueni eeslinnas - "me vaatame samu asju, kuid me ei vaata enam üksteist" (tänud Tanelile õige tõlke eest):

kõige suuremas kontsentratsioonis paistis tänavakunsti olevat Montmartre'il:

"milline võimalus! olla taaskohtunud Prantsusmaaga! saada LÕPUKS siseneda ajalukku!" (mida sellega täpselt öelda tahetakse, ei tea, puudub kontekst):

"Igavik algab täna":

"Siiditee sätendab nõeltest" (kui õigesti aru saan):

eelnevate autoreid ma ei tea, aga kahel järgmisel pildil on näha kleebiseid Tristan des Limbes'ilt:

Rosiers'i tänava juudikvartalist selline pilt:

ja ka üks tuntud kunstniku teos - üle ilma kuulus, juba mõneti etableerunud tänavakunstnik Jef Aerosol (Pompidou keskuse lähedal):

pildistamise hetkel ma ei teadnud veel, et tegu on Aerosoliga ja et see seinamaaling on tema värskeim suur teos, avatud tänavu juunis. kui ma oleks seda teadnud, siis võib-olla polekski pilti teinud, et mitte olla nagu need siin järgmisel fotol, kes miskipärast pildistavad maali, mille palju kvaliteetsema repro võiksid nad iga nurga pealt hankida (muuhulgas on Louvre'is müügil ka Mona Lisa pildiga ninapühkimise salvrätikud). eriti pullid kujud on muidugi jaapanlased - olen seda mujalgi varemgi tähele pannud, et nemad mitte lihtsalt ei pildista maale, vaid lasevad pildistada iseennast maalide taustal.

voilà

2011-08-10T15:26:00.001+03:00

on allait tout déconstruire, déconstruire avec trois D

2011-08-10T14:20:00.001+03:00

planking

2011-07-31T13:17:00.000+03:00

on olemas selline nähtus nagu planking (või kui seda püüda otse tõlkida, siis palgimäng), mis on viimasel ajal neti kaudu eriti popiks muutunud (ka Eestis) - põhimõtteliselt seisneb see selles, et ollakse sirgelt ja kangelt (nagu palk) kõhuli kõikvõimalikes kohtades. seda võib mängida seltskondliku mänguna, kuid rohkem on see ilmselt just üks sotsiaalvõrgustikes suhtlemise viise, postitada fotosid ja videosid plankingust ning moodustada selle alusel kogukondi ning suhelda sel pinnal.
suhteliselt veider harrastus muidugi, aga teinekord ka päris andekas. planking on nõudnud juba ka ohvreid - mais kukkus üks Austraalia noormees surnuks, olles püüdnud 7. korruse rõdupiirdel plankida, mitmed on ennast vigaseks kukkunud. nõnda on plankingut hakatud nimetama ka "ekstreemlamamiseks". ideoloogiliselt paranoilises Ameerikas on plankingut hakatud seostama ka orjakaubandusega, sest orjalaevadel pidid orjad just nii lebama, neid veeti nagu palke.
vaevalt, et plankingu enda juured nüüd orjakaubanduses on, pigem on see lihtsalt kellegi jabur idee, kuidas igavust peletada, mis on võtnud netiepideemia vormi. aga midagi sümptomaatilist selles ometi on - seda paneb arvama just see, et planking on noorte hulgas niivõrd populaarseks osutunud; miski peab plankingus olema, mis teeb temast asja, mida on ihaldusväärne teha. kas pole plankingu tuumaks see, et ollakse korraga täiesti passiivne, täiesti jäik, ollakse nagu elutu asi, ollakse seda kohtades, kus eseme vedelemine oleks loomulikum kui inimese vedelemine? ollakse nagu sirge puutükk, mille võib kaenlasse võtta ja viia kuhu tahes. astutakse välja tavapärasest elusa keha praktikast, otsekui oldaks ära visatud. see meenutab natuke toda ussikest, kelle mimikri seisneb enda muutmises jäigaks puuoksaks.
kas pole see ebateadlik kaitsereaktsioon - asjadest küllastatud ja inimesi asjastava ühiskonna noored kasutamas kaitsvat mimikrit, esemestatud ja umbisikulise massiühiskonna pantvangide Stockholmi sündroom, palgistunud inimeste omavaheline kommunikatsioon? milline radikaalne erinevus näiteks parkuurist, mille sihiks on esemelise maailma ületamine ja läbimine puhtalt üliliikuva inimkeha abil.
see kõlab nii, nagu ma halvustaks plankingut - ei, seda teha pole mul mõttes. püüan lihtsalt oletada, miks just selline asi niivõrd popiks on osutunud. võib näida, et ma tõlgendan üle, kuid see mulje võib tulla lihtsalt sellest, et plankingul endal pole mingit teadlikku sõnumit, nii et igasugune tõlgendus näib juba vägivaldne - mis sa neist puutükkidest ikka tõlgendad.
muuseas, esimest korda nägin plankingut (teadmata, mis see on) paar aastat tagasi meie enda noore vedelemise-poeedi Andrus Kasemaa blogis.

Rasmus Kaljujärve "Aktsioonist" (ja ka teistest)

2011-06-30T21:59:00.002+03:00

Rasmus Kaljujärve aktsioonile Põhuteatris olen seni leidnud vaid ühe põgusa vastukaja Kadri Simsonilt - seda on loomulikult vähe. mõnes mõttes on see vastukaja vähesus muidugi seletatav ehk ka aktsiooni enda iseloomuga - väga isiklik etendus, mida sisu pidi kommenteerides on kerge muutuda ebadelikaatseks; jäi tunne, et publik oli ses aktsioonis pigem nagu vaikiva pihiisa rollis, kes tunnistuse vastu võtma pidi ning oma aplausiga absolutsiooni andma.
see oli NO-teatri isikuaktsioonide hulgas kolmas (varem Kristjan Sarve “99X” - vt tekste siit, sh minu arvustust - ja Jaak Printsi “Täna õhtul Jaak Prints” - vt vastukajasid siit). kuid tingimisi võib siia ritta lisada veel kaks. esiteks “Ulgumerelainetel” (22. XII 2005, sellest on kirjutanud Jan Kaus), kus katse käigus etendust purjuspäi mängida tekkis Tambet Tuisu pisiaktsioon, kus ta luges ette oma varem kaine peaga valmis kirjutatud kirja selle kohta, mida ta asjast arvab - see ilmutas Tuisu näitlejaloomuse kohta nii mõndagi olulist (olen sellest põhjalikumalt kirjutanud NO 2007. aasta ajakirjas lk 44-55). teiseks aktsioon “Pekingi ooper” (20. I 2009, sellest on kirjutanud Jan Kaus ja Eva Kübar), mille teine vaatus oli Mirtel Pohla rollisimultaan - teised näitlejad valisid käigu pealt suvalisi stseene, millesse Pohla pidi ilma ettevalmistuseta sisse lülituma - samuti midagi, mis Pohla näitlejaloomuse kohta ilmekaid asju ütles, kuigi ilma mingi näitlejapoolse lavalise metakommentaarita (mis ongi ehk just kõnekas Pohla puhul, kelle anne näib olevat korraga väga tehniline - sellest võime kiireteks ümberlülitusteks - kui ka väga intuitiivne - sellest mulje, nagu olnuks näos aktsiooni lõpus olnud mitte ainult lihtne väsimus, vaid ka mingi isiklik emotsionaalne läbitrööbatus).
lühike kirjeldus. Rasmus Kaljujärv joonistas alguses kriidiga lavale oma lapsepõlvemaja põhiplaani ning hakkas seejärel jutustama lugusid oma elust, mis on olnud kas traumaatilised juhtumid või harva ka positiivsed kõrgpunktid (emale ja vennale tekitatud füüsilised traumad, pere lahkuminek, armastuseasjad); lood olid lihtsad, kuid kindlalt vormistatud. ainsaks katkestuseks selles lugudevoolus oli hetk, mis Kaljujärve sõnade kohaselt on olnud kõige õnnelikum - ta ise seismas koos tüdrukuga suveöös autotulede valgel, taustaks mängimas U2 “With or without you”. etenduse teine pool algas sellega, et lavale tõmmati seni nurgas musta riide all peidus olnud hiiglasuur peegel. selle ees hakkas Kaljujärv otsekui harjutades esitama lõike oma rollidest, neid mitmes võtmes läbi mängima; kõige pikemalt üht stseeni “Hirvekütist” (mis tunne on kuuliga pihta saada - ei mingit), aga ka Julia repliik “Juliast”, vist ka mingi lõik lavastusest “Vahel on tunne...”, sugutamistants “GEPist” (võib-olla midagi veel, aga ei meenu rohkem), ja sinna sekka ka mõned hetked sellesama aktsiooni esimesest poolest, mis nüüd astus ühte ritta Kaljujärve muude rollidega (sealhulgas paar korda kordunud tugev ja järsk lükkamisliigutus, mis esimeses pooles märkis ema ning truudust murdnud tüdruku eemaletõukamist, nüüd teises pooles tegi ta seda liigutust iseenda peegelpildi suhtes). see kõik kasvas üle püüdeks oma peegelpildini läbi murda, seda emmata, isegi suudelda - mõistagi võimatu ülesanne. lõpurituaalina joonistas Kaljujärv peeglile oma peegelduse piirjooned (mis meenutas natuke seda, kuidas mõrvapaigal surnukehade asendit märgitakse), võttis oma sõrmest verd ning täputas seda nende piirjoonte sisse. seejärel jalutas lavalt minema.

Kaljujärve aktsioon näis samuti olevat kooskõlas tema näitlejaisiksusega nagu eelmised aktsioonid teiste näitlejate suhtes. võrdlus Sarve ja Printsiga aitab seda esile tuua. Printsi aktsioon oli peen mäng isikliku ning võõra vahel, panused selle peal, kuivõrd saab intiimset eneseavamist lavastada võõra sõna abil (korraga nii vaatajat pettes - sest lood olid osalt laenatud - kui ka tõesti ikkagi ennast avades), nii et see hakkas mõjuma teatava üldistusena näitleja kohta üleüldse ning oli vabalt ette kujutatav korduvalt mängitava lavastusena. Kaljujärve aktsiooni seevastu korduvalt esitatavana ette ei kujuta - olulisel määral tuli selle aktsiooni mõju just sellest, et seda mitu korda esitada pole võimalik - ega ole mõtet. selle etenduse siirusetingimused kehtivad vaid tema ühekordsuse puhul. kuigi osutatakse tolle ühekordsusegi küsitavusele - peegli ees harjutas Kaljujärv ju ka paari lauset tollestsamast aktsioonist endast -, aga põhimõtteliselt osutati sellega ei millelegi rohkemale, kui et Kaljujärve enesekirjeldus polnud spontaanne, vaid esitust on harjutatud; seda mingi puudusena näha oleks sama, mis heita enesest kõnelejale ette, et ta jutul on struktuur ja tähendused - et ta kasutab keelt, mida ta ei mõtle välja kohapeal.

Kristjan Sarve aktsiooni idee ja mõju oli samamoodi ehitatud sellele, et seda mitu korda esitada polnuks võimalik ega mõttekas. (meenutan, et just Sarv ja Kaljujärv olid NO99 manifestilaadse avalavastuse “Vahel on tunne...” näitlejad ning just Kaljujärv oli Sarve aktsiooni lavatagune tugijõud.) kuid tolle ühekordsuse põhjused olid teistlaadsed. mõlema aktsiooni taotlus oli korda saata mingi akt, mis poleks mitte ainult etenduslik sündmus, vaid ka sündmus näitleja vahetus elukoes - ning just sellest tuleb võimatus neid mõttekana korrata, sest elu kulg ise koosneb ühekordsetest kordamatustest (sünd ja surm ise on sellised ning struktureerivad enda järgi ka nende vahele jäävat). erinevus Sarve ja Kaljujärve aktsioonide vahel seisneb erinevates “psühhofüüsilistes registrites”, millesse kumbki akt oli sihitud. Sarve rituaal toimis füsioloogilisel ja tungilisel tasandil, see oli teatav “lunastus liha kaudu ja liha ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool kehalise ammendumist, vajumine enda subjektsusest läbi nagu pehkinud põrandast. Kaljujärve rituaal (jah, muidugi oli seegi rituaal) toimis narratiivsel, enese tähendustamise, enesekontseptualiseerimise, subjektsuse tasandil, see oli “lunastus enesejutustamise ja selle ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool selle väljakõnelemist, mida tavaliselt avalikult endast ei kõnelda, kokkupõrge enese kui jutustatava ja esitatava looga (mida sümboliseeris see peegli läbimise katse). ja mõistagi on see kooskõlas sellega, milline paistab olevat Kaljujärve kui näitleja loomus - inimlik, hoiakus teatav võrdsustunne vaatajaga, teatav vahetu emotsionaalse peegeldussuhte püüdlus (erinev nt nii Tuisu marionetlikkusest, Sarve sissepoole pööratud tungilisusest kui ka Printsi võbelevast voolitusest). ja kõige selle taustal mingi tume element, mida hoiabki ehk vaos vaid teadlikkus peeglist.
ja tuues mängu ka Printsi, võiks ehk öelda (väga lõdva üldistava paralleelina), et NOs on toimunud kolm eneseläbimise rituaali, mis vastavad kolmele lacanlikule “vallale“. Printsi aktsioon oma erinevuste mängu ning kunstilise kultiveeritusega ning lahustumisega Näitlejasse kui elurolli vastab Sümboolsele vallale (keel, struktuur, seadus); kuivõrd surmatung on Sümboolse valla mask, nagu Lacan on öelnud, on loogiline ka Printsi aktsiooni lõpp intertekstuaalse (st “mitte algupärase“) “Helgi Sallo kadumisena”. Kaljujärve aktsioon vastab Imaginaarsele vallale - (enese)kujutiste, kujutluste, ka meelepetete vald, mille algpunktiks on “peeglifaas“, kus inimesel tekib taju endast kui isest (kellestki, kellel on kindlalt piiritletud keha ja kes seetõttu on ühtaegu nii iseseisev kui ka teistest saatuslikult eraldatud), ja millesse on juba algusest peale sisse kirjutatud enesest võõrandumine. Sarve aktsioon vastas Reaalse vallale - Reaalne kui sümboliseerimatu ja imaginaarsele vastanduv vald, milles ei ole puudumise ja kohalolu vastandust (sealhulgas ka vastandust minu ja teiste kehade vahel, ammugi mitte mu enda ja mu peegelpildi vahel).
mis mõjus Kaljujärve aktsioonis kõige rohkem? esiteks see, et tõenäoliselt oli nii skript kui lavastus Kaljujärve enda poolt - tähelepanuväärne enese-valdamise võime. teiseks - see julgus ise, mida sellise aktsiooni läbiviimine nõudis; see julgus oma imaginaarse intiimsuse piiridest välja murda on võrreldav Kristjan Sarve julgusega anda end oma keha füsioloogilisuse kätte. kolmandaks - kui suur peegel lavale ilmus, kartsin, et siit tuleb jälle see vana peegli-klišee (noh, nagu ikka - enesega silmitsi olek jne); aga asja päästis see, et Kaljujärv suutis oma peegelpildi mängida enda lavapartneriks. ma ei tea, kas sõltus see ehk ka peegli asetusest (see oli kergelt diagonaalis, mitte otse näoga publikusse), igal juhul mingist hetkest alates tekkis kerge illusioon, et laval on kaks Kaljujärve, mitte pelgalt Kaljujärv oma peegeldusega. ma arvan, et tänu just sellele efektile, et peegelpilt ei jäänud pelgaks sümboliks, vaid hakkas ka meeleliselt toimima, saavutaski aktsioon oma lõpliku kõhedavõitu iva; võimatus peegelpinda läbida oli lavaliste vahenditega läbi mängitud. kui selles kõhedas konkreetsuses mingi lunastuslik moment peitub, siis ehk just selles, et seda võimatust on võimalik lavalise kohalolu kaudu esitada.
kavalehel ütleb vend Hendrik: “Rasmus saab õnnelikuks siis, kui ta mõistab, et ta juba on õnnelik.” see kõlab väga trööstivalt - teada, et tegelikult sa juba oledki õnnelik, kuigi sa ehk ei saa sellest veel aru. selleks on vaid vaja uskuda, et peegliga silmitsi olles on õnn võimalik juba siinpool peegelpinda. aga kas sellega muutuks õnnelikuks ka see Rasmus, kes on teispool peegelpinda? kes teab.

pildid on pärit NO99 kodulehelt

Lev Rubinstein: Korrakohaselt

2011-05-14T17:19:00.003+03:00

värske essee Lev Rubinsteinilt, mis haakub meilgi hiljuti õhku tõusnud teemadega.

Hiljuti esitas üks intervjueerija-neiu mulle muu hulgas ka vältimatu küsimuse, kes on minu lugeja, millisena ma teda ette kujutan. Kusjuures ta palus vastata võimalikult lühidalt. Ma ütlesin, et lühidalt on sellele küsimusele vastata üsna raske. „Aga te proovige ikka,“ palus tema. Ma proovisin ja, üllatades oma vastusega mitte ainult teda, vaid mingil määral ka iseennast, ütlesin: „Minu lugeja on see, kes oskab lugeda.“

Niisiis, lühidalt välja ei kukkunud. Ikka tuli üle seletada. Tuli öelda, et see ainult näib nii, nagu lugeda oskaksid kõik, kes tunnevad kirillitsat ja oskavad neist sõnu moodustada. Et minu mulje kohaselt jääb üha vähemaks selliseid inimesi, kes on võimelised võtma teksti vastu mitte ainult üksikute sõnade või sõnaühendite tasandil, vaid ka terviklausungi tasandil. Üha vähemaks jääb inimesi, kes oskavad tajuda teksti individuaalset intonatsiooni ja lause sõnajärjestust sisulise kategooriana.

Ja see pole ainult minu tähelepanek. Kord veetsin õhtut kahe kooliõpetaja seltsis. Kirjandusõpetaja kurtis, et enamikule praegustest teismelistest on täiesti võimatu seletada, milles seisneb näiteks Gogoli proosa võlu. Nad, kas teate, võtavad teksti vastu vaid konkreetse teate vaatepunktist, kunstilistest funktsioonidest väljaspool seisva informatsioonina. Nad peavad kindlasti teadma, „millest“ tekst räägib. Kui see pole kohe aru saada, tajutakse teksti kohe surmigavana ja üleüldse jampsina.

Matemaatik ütles, et jaa, sarnase probleemiga puutub ka tema kokku. „Kuidas nii?“ imestasime meie koos kirjandusõpetajaga. „Matemaatika oleks ju nagu täppisaine. Mis „sõnajärjest“ saab seal juttu olla?“ „Ärge te öelge,“ vastas matemaatik. „Viimastel aastatel märkan ma üha sagedamini, et mõned õpilased, kusjuures üldse mitte juhmid, saavad suurte raskustega aru ülesande tingimustest. Neil on ebatavaliselt raske vastu võtta rohkem kui ühe lause mõtet. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ülesande tingimustest saavad palju kergemini aru need, kes loevad raamatuid. Aga sellega on, nagu ma aru saan, suuri probleeme.“

Mina pole õpetaja. Ma olen kirjanik. Ja ma märkan üha sagedamini, et väga paljud inimesed võtavad teksti vastu vaid üksiksõnade tasandil. Veel enam, paljud on tõsimeeli veendunud, et on olemas sõnad, mis on head või halvad iseenesest. Mul on tulnud kuulda midagi sellist, et on olemas „ropud sõnad“. „Ropu“ all mõistetakse väga tihti „ebaviisakat“, kuigi on hästi teada, et ropuks osutub tihemini hoopis just nimelt „viisakas“. Kas oled, mu lugeja, juhtunud kuulma midagi sellist, nagu „see on hea anekdoot, aga ropp“? Ma olen kindel, et jah, on ette tulnud. Ja päris tihti. Kuigi, kui selle tihti ette tuleva vormeli üle järele mõelda, ei saa vältida seaduspärast küsimust: „Kumb ta siis ikka on, hea või ropp?“ Vali üks välja.

Asi pole mõistagi selles, milliseid sõnu tekstis kasutatakse. Asi on vaid nende sobivuses antud konteksti. Asi on vaid nende täpsuses ja motiveerituses. Inimestele, kes on harjunud teksti vastu võtma mitte mõtestatud sõnajärjestusena, vaid juhusliku sõnade kogumina, on seda keeruline seletada. Need inimesed õngitsevad igast tekstist välja vaid need sõnad, mis näivad neile võtmesõnadena, kogu teksti kontsentreeritud sisuna.

Nende „võtmesõnade“ või parimal juhul sõnaühendite väljavalimine käib otseses vastavuses tuntud kõnekäänuga „kellel valutab mis“. „Valutab“ on antud juhul täiesti täpne sõna, sest igal indiviidil või sotsiaalsel grupil on erinevad valupunktid.

Need sõnad, mis kutsuvad samavõrd lihtsal kuivõrd ka vältimatul moel esile emotsionaalset erutust, võivad olla väga erinevad. Selleks võib olla näiteks „Venemaa“ või „Hodorkovski“ või „patriotism“ või „Stalin“ või „perse“ või „juut“ või „Ameerika“ või „tissid“ või „Gruusia“ või „jumal“ või „Jumal“ või „Katyn“ või „Skolkovo“* või „abort“ või „täimuna“ või „Putin“ või „õigeusk“ või „Sotši olümpiamängud“ või „moderniseerimine“ või „rahvarinne“.

Ja seejuures ignoreeritakse täielikult seda tähtsat asjaolu, et sõnu kasutatakse mitte ainult otseses, vaid ka ülekantud tähenduses. Ja sõnade tähendused värelevad ja kõiguvad eri intensiivsusega ning vahel lihtsalt deformeeruvad sõltuvalt naabersõnadest.

Lugeda mitte oskavate inimeste teadvuses hakkavad üksikud sõnad sellise „lugemise“ tulemusena paisuma küklooplike mõõtmeteni, varjavad valguse, ähmastavad mõistuse ja lõpuks plaksatavad hirmsa pauguga lõhki, ähvardades kõik enda ümber pealaest jalatallani täis pritsida.

Ma ei räägi „kultuuritaseme langusest“ - see veel puuduks. Kultuuri on alati saatnud jutud kultuuri langusest, kunsti surmast ja muudest eshatoloogilistest asjadest. Kuid ta on ikkagi olemas olnud ja on olemas. Ja jääb olema – kuhu ta ikka kaob. Rangelt võttes ainult kultuur ongi meie õnnetul isamaal veel olemas. Ainult kultuur – poliitilise ja ühiskondliku elu täieliku kadumise tingimustes – hoiabki oma habrastel õlgadel seda üüratut jampslikku ehitist.

Ma ei räägi temast, mitte kultuurist. Ma räägin sotsiaalsest patoloogiast, mis võtab kõige erinevamaid vorme. Sealhulgas ka sellise värdjaliku vormi, nagu seda on süntaksi massiline eiramine. Aga ajalugu, muuseas, ongi süntaks. Sest ajalugu pole sõnade kogum, isegi mitte fraaside kogum. Ajalugu on nende vaheline kord, järg. Kui laguneb sõnade kord**, rebeneb niigi nõrguke aegade side.

„Kord tuleb taastada,“ tahaksin öelda, aga „kord“, „tuleb“ ja „taastada“ jooksevad ju laiali, nad tassitakse laiali eri suundades.

Kuid ma ütlen seda ikkagi. Mõistagi neile, kes oskavad lugeda.

[* Skolkovo – 2006 asutatud ambitsioonikas ärijuhtimise erakõrgkool Moskva külje all, mis on tekitanud poleemikat sellega, et on saanud enda arendamiseks turureeglite kohaselt ebaproportsionaalselt suurt pangalaenu; kõrgkooli hoolekogu esimeheks on Dmitri Medvedev isiklikult.

** Rubinstein kasutab siin ja ka ülalpool väljendit „порядок слов“, mis on otsetõlkes „sõnade kord“, kuid lingvistikaterminina tähendab „sõnajärge“.]

face the book

2011-05-12T22:24:00.000+03:00

kui keegi loeb raamatut ja teine tuleb ja küsib "mida loed?" - enamasti ei ütle lugeja lihtsalt raamatu nime ega autorit, vaid näitab küsijale raamatu kaant, et küsija võiks ise näha, mis raamatuga tegu on. ma ise teen nii ja mu meelest väga paljud teevad nii. mulle näib isegi, et küsija ei rahulduks enne, kui ta pole raamatu kaant näinud. kas pole mitte nii, et lugejal oleks imelik lihtsalt öelda "loen seda ja seda" ilma raamatukaant ennast näitamata, sest siis mõjuks see umbes nii, nagu räägiks ta kellestki samuti seltskonnas olevast inimesest tema enda juuresolekul kolmandas isikus. raamatut, mida parajasti loetakse, on vaja nägupidi tutvustada - "palun saa tuttavaks, see ta on". sest parajasti loetav raamat otsekui kõneleb lugejaga, lugeja ei saa oma raamatust vestluskaaslast kohelda nagu mingit eset, vaid otsekui viisakusest peab ta raamatu kui subjekti juurde tulnud küsijale nägupidi vähemasti tuttavaks tegema. mu meelest just selline olukord toob ilusti välja, kuidas me raamatut kui asja tajume - tal on meie jaoks teatavad subjekti jooned, ta on otsekui nukk või mängukaru, kellest me teame, et ta on vaid asi, aga tal on ometi nägu ja tema lõhkumine oleks otsekui vägivald subjekti vastu. eks seepärast tundub ka raamatute põletamine kuidagi koledam tegu kui näiteks vana mööbli või saabaste põletamine - sest nii hävitataks miski, mis on kõnevõimeline, vestlusvõimeline.
mu vanaisal olevat olnud komme söögilauas raamatut lugeda (nagu ka minul mõnikord) ja vanaema olevat see komme häirinud; muidugi võis selle taga olla too vana uskumus (võib-olla tõenegi?), et söögilauas lugemine tekitab seedehäireid ja maohaavu (vanaema võis seda vabalt uskuda, sest ta oli enne sõda sakste lapsi hoidnud). aga tõenäoliselt häiris teda eelkõige see, et nii oleks söögilauas olnud otsekui keegi veel, keegi võõras vestluskaaslane, kellega vestles ainult vanaisa ja keda vanaemale ei tutvustatud.
nii võib siis Mihkel Kunnuse jutule lisaks öelda, et lugemise puhul pole mitte ainult meie vastuvõtt aktiivsem kui muude meediumite puhul, vaid lugemise teeb eriliseks ka veel see, et ta sarnaneb mõne olulise joone poolest sellega, nagu suheldaks subjektiga, kellegagi, kellel on nägu - nii nagu teise inimesega suheldes me ei vaatle lihtsalt tema näojooni, vaid loeme tema ilmeid ja kuulame hääletooni, millega ta oma juttu saadab. raamat on nagu nägu - me võime talle küsimusi esitada ja tema võib küsitleda meid, tema juures võib mõttepause teha, nii nagu tõelises vestluses neid tehakse. just seepärast ei räägita parajasti loetavast raamatust nii, nagu poleks teda ennast kohal. vähe sellest, et kirjapandud tekst jäljendab meie kõnet - raamat ise kui lugemise-asi jäljendab meie kõne lätteks olevat subjektsust.

diip

2011-04-25T15:57:00.000+03:00

panin siia päisesse uue pildi, Tartu stencilimehe Edward von Lõnguse pildi Baeri tänavalt. see on sama mees, kes tegi ka nt töötuks jäänud Koidula ja Tammsaare. muuseas, 7. mail toimub Stencibility festivali raames Tartu Kirjanduse Maja müürile uue ühisteose tegemine.

pilt siit

Zion hört die Wächter singen

2011-04-17T23:39:00.000+03:00

juba mõnda aega taban end seda lugu ümisemas, kui hea tuju on. kahtlustasin, et Bach - otsisin netist, muidugi, kes muu ikka nii elementaarset muusikat võib kirjutanud olla. see siin on kõige aeglasem versioon, mille leidsin, salvestis 1977. või 78. aastast, dirigendiks Karl Richter oma Müncheni Bachi-orkestriga.

hommik pärast tsivilisatsiooni

2011-04-11T15:22:00.000+03:00

vvedenski

2011-03-29T12:18:00.001+03:00

pisut reklaami - nädala pärast, 5. aprillil esietendub Athena keskuses Kudu teatri lavastus "Ivanovite jõulupuu", autor Aleksandr Vvedenski, kes oli oberiuut ja Daniil Harmsi sõber ning mõttekaaslane. näidend on üks tuntumaid Vvedenski tekste, kuid Eestis tuleb esmakordselt lavale.

lisan siia maitseprooviks katkeid Vvedenski "Hallist vihikust", mis koosneb aja ja surma teemalistest arutlustest - need on ka näidendi kesksed probleemid:

2. Lihtsad asjad

Hakkame mõtlema lihtsatest asjadest. Inimene ütleb: homme, täna, õhtu, neljapäev, kuu, aasta, nädala jooksul. Me loendame päeva tunde. Me osutame nende lisandumisele. Varem nägime ainult poolt ööpäeva, nüüd oleme märganud liikumist terve ööpäeva sisemusse. Aga kui saabub järgmine, alustame uuesti tundide loendamist. Tõsi küll, ööpäevade arvule lisame see-eest ühe ühiku. Kuid möödub 30 või 31 ööpäeva. Ja kvantiteet muutub kvaliteediks, ta lakkab kasvamast. Vahetub kuu nimetus. Tõsi, aastatega toimime otsekui ausalt. Kuid aja arvestamine erineb igast teisest arvestamisest. Ei saa võrrelda kolme elatud kuud kolme taas üles kasvava puuga. Puud on kohal ja nende lehed helgivad tuhmilt. Kuude kohta ei saa me veendunult sedasama öelda. Minutite, sekundite, tundide, päevade, nädalate ja kuude nimetused juhivad meid eemale isegi meie pealispindsest aja mõistmisest. Kõik need nimetused on analoogilised kas esemete või mõistetega ja ruumi arvutamisega. Seepärast lebab elatud nädal meie ees nagu tapetud põder. See oleks niimoodi juhul, kui aeg ainult abistaks arvestada ruumi, kui see oleks kahekordne raamatupidamine. Kui aeg oleks esemete peegelpilt. Tegelikult on esemed aja ähmane peegelpilt. Esemeid pole. Mine aga, võta nad kätte. Kui kellalt kustutada numbrid, kui unustada valenimetused, siis võib-olla tahab aeg näidata meile oma vaikset keret, ennast kogu oma pikkuses. Las jookseb hiir mööda kivi. Loe vaid iga ta sammu. Ainult unusta iga sõna, ainult unusta sõna “samm“. Siis näib iga tema samm uue liigutusena. Seejärel, kuna sul on ootuspäraselt kadunud liigutuste rea kui millegi tervikliku taju, mida sa olid varem nimetanud eksisammuks (sa olid liikumise ja aja segi ajanud ruumiga, sa olid nad valesti asetanud teineteisega kohakuti), siis hakkab liikumine sinu jaoks killustuma, ta muutub peaaegu nulliks. Algab virvendamine. Hiir hakkab virvendama. Vaata: maailm virvendab (nagu hiir).

3. Tegusõnad

Tegusõnad eksisteerivad meie arusaamises otsekui iseenesest. See on nagu hunnikusse pandud saablid ja vintpüssid. Kui me kuhugi läheme, siis võtame kätte tegusõna minema. Tegusõnad on meil kolmesed. Neil on aeg. Neil on minevik, olevik ja tulevik. Nad liiguvad. Nad voolavad, nad sarnanevad millegi tõeliselt olemasolevaga. Seejuures ei ole ühtki tegevust millel oleks kaalu, peale tapmise, enesetapmise, ülespoomise ja mürgivõtmise. Märgin, et viimast tundi või kaht enne surma võib tõepoolest nimetada tunniks. See on miski terviklik, miski peatuv, see on otsekui ruum, maailm, tuba või aed, ajast vabanenud. Neid võib katsuda. Enesetapjad ja tapetud teil oli selline sekund, mitte tund? Jah, sekund, noh, kaks, kolm, aga mitte tund, ütlevad nad. Kuid kas nad olid tihked ja muutumatud? - Jah, jah.
Tegusõnad elavad meie silme all läbi oma aja. Kunstis süžee ja tegevus kaovad. Need tegevused, mis on minu värssides, on ebaloogilised ja kasutud, neid ei saa enam tegevusteks nimetada. Inimese kohta, kes on varem mütsi pähe pannud ja läks välja, ütleme me: ta läks välja. See oli mõttetu. Sõna on välja läinud, mõistetamatu sõna. Aga nüüd: ta pani mütsi pähe, ja hakkas koitma, ja (sinine) taevas tõusis lendu nagu kotkas.
Sündmused ei lange ajaga ühte. Aeg on sündmused ära söönud. Neist pole luidki järele jäänud.

...

5. Loomad

Tõuseb vastik koit. Mets ärkab. Ja metsas puu otsas, oksa peal, ärkab lind ja hakkab siristama tähtedest, mida ta unes nägi, ja koputab oma hõbedastele linnupoegadele nokaga pähe. Nii lõvi, hunt kui ka tõhk on rahulolematud ja lakuvad uniselt oma hõbedasi lapsi. Tema, mets, meenutab meile puhvetit, mis on täis hõbedasi lusikaid ja kahvleid. Või, või, või vaatame, voolab oma aupakkumatusest sinine jõgi. Jões löövad lupsu kalad koos oma lastega. Nad vaatavad jumalike silmadega sätendavat vett ja püüavad upsakaid ussikesi. Kas varitseb neid öö, kas varitseb neid päev. Putukas mõtleb õnnest. Veemardikas nukrutseb. Loomad ei tarvita alkoholi. Loomad tunnevad igatsust ilma narkootiliste aineteta. Nad anduvad loomalikule kõlvatusele. Loomad aeg istub teie kohal. Aeg mõtleb teist, ja Jumal.
Loomad te olete kellukesed. Rebase helisev nägu vaatab oma metsa peale. Puud seisavad enesekindlalt nagu punktid, nagu vaikne pakane. Kuid me jätame metsa rahule, me ei saa metsast midagi aru. Loodus närbub nagu öö. Lähme magama. Me oleme väga sünged.

.

Imat Suumann - vahtimise meister

2011-03-09T17:52:00.000+02:00

Kunstimajas, Toomel ja Gaudeamuses on praegu Kursi koolkonna näitused. olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga "Betooni tänav", aga ka muid pilte igavatest maastikest.
mind jätkuvalt hämmastab, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn loovast, tõlgendavast kujutamistahtest, kuivõrd vähe alluvad nad joonistada/maalida tahtva käe kapriisidele ja sõltuvad ainult silmast. need maalid ei ütle "tahtsin kujutada just selliseid vorme, tahtsin neid oma käega nähtavaks teha", nad ütlevad "nägin".
pole mõtetki rääkida sellest, et neis maalides pole kujutatud midagi põnevat, huvitavat, vaatamisväärset, tähenduslikku jne - see on Suumanni puhul nii endastmõistetav. pole isegi mõtet rääkida, et Suumann on väga, väga hea õhu ja valguse kujutaja, ilmselt parim, kes Eestis praegu on - see on n-ö esmamääratlus, mida Suumannist rääkides ütelda, kuigi selles kogu värk tegelikult seisnebki.
ei teagi, kuidas sellest mõttekas rääkida on. mis see on, et ma jään näiteks nende Betooni tänava piltide ette seisma (öine või õhtune talvine äärelinnatänav, laternad, kaugemal vist autotee, kaks pilti pisut erineva valgusega, mis vist sõltub sellest, kuivõrd tihke on parajasti pilvekiht, mis linna valgust tagasi peegeldab?), ja lihtsalt vahin, põhitundeks uskumatus, et elusa silmapõhja nähtu koos selle silmaomaniku tundetooniga on sellest silmast välja, lõuendile tulnud; kuidas on võimalik elava silma niivõrd häirimatu ülekanne maaliks? see uskumatuse tunne ei lase mind lahti, lähen teiste piltide juurde edasi ja mul tekib mõte, et äkki need Betooni tänava pildid lihtsalt olid päästikud, mis vallandasid mingi mu enda uinunud tajumälestuse, ja pildis endas seda ehk polegi, on vaid mingi viide, viibe selle poole, mis minus ärkas. vaadanud kogu näituse läbi, lähen vaatan neid pilte igaks juhuks veel - ei, kõik on pildid endas juba olemas, ei mingit vihjelisust, viipelisust, see kõik ongi lõuendil olemas. ma ei pea neisse piltidesse midagi sisse lugema ega neist midagi välja lugema, need pildid loevad mind. need pildid ei näita, nad näevad.
tegu pole realismiga, rääkimata fotorealismist, sest (foto)realismi eesmärk on kujutada objekte nende objektiivses selguses, objekte väljaspool silma. siin aga pole objektil mingit tähtsust, on lihtsalt mingi vahtima jäämise hetk, kus silm on jäänud ilma erilise mõtteta mingisse valgusenüanssi või õhu hõngu "tuiutama" (jaa, vahel on mul tunne, et Suumann maalib mitte ainult valgust, vaid ka hõngu ja lõhna, näiteks just-just algava kevade pisut värsket, kuid põhiliselt ikkagi veel talviselt tuimavõitu hõngu kuskil igaval põlluserval). kui otsida põhjendust, miks maalimine on foto-ajastul ikka veel mõttekas, siis on see Suumanni piltides - sest väga harva näeb fotokaamera silm täpselt seda, mida inimese silmapõhi - ehk ainult väga eredate ja valgusküllaste vaatepiltide puhul, kuid peaaegu mitte kunagi hämarikku laternate ümber või pruuniks muutunud heinatutte lume all turritamas. foto ikka ilustab, sest foto näitab objekte, näidatav objekt on aga alati juba pisut näitleja, esineja, mitte nagu igavust vahtiva inimsilma nägemisparatamatus.
on see siis äkki impressionism? seda vist ikka ka mitte. olen kunagi seoses bussi- ja rongisõitmisega oletanud, et impressionismi teke on seotud kiirete liikumisvahendite, eelkõige rongi tulekuga (ma ei, tea, äkki on sellest keegi ka pikemalt kirjutanud; vt NO-teatri "Ubu" kava-ajalehte, lk 5) - kas pole impressionistlik pilk eelkõige liikuvast rongist loodusele heidetud põgus silmavaade, millest jääb mällu vaid kiirelt kinni püütud mulje? (loomulikult ei maalinud Monet jt rongis, aga see võiks olla äkki impressionistliku vaatamisviisi põhimudel, mille võis avastada alles rongiajastul? Monet maalide hulgas on mitmeid pilte rongidest, see rongivärk polnud talle võõras; millal avati rongiliin Pariisi ja Auvergne'i vahel?)
ja just ses mõttes Suuman ei ole impressionist. impressioon - mulje - on põgus pilguheit, õigemini selle pilguheidu jälg mälus (jällegi - loomulikult ei maalinud nt Monet peast, vaid ikka natuurist, asi on selles, et silmanähtava tõlkis ta juba-korraks-nähtuks, valib pildile jäädvustamiseks pidevast silmanähtavusest välja tolle hetkelise pilguheidu-mulje, mille tema silmad - võib-olla - on ära õppinud rongiga sõites). ja mälu on midagi muud kui lihtsalt vahtiv silmapõhi, mälu virvendab, nii nagu Monet' pildid ikka alati pisut virvendavad, see pole õhu või lehestiku virvendus, vaid pilguheitu meenutava mälu virvendus; mälu värvib üle; mälu taasesitab.
mu meelest Suumanni pildid on teistlaadi (kuigi esimesel hetkel võiks teda kui valguse ja õhu maalijat pidada impressionistide järglaseks). siin tuleb mängu pildi aeg. Suumanni pilt pole hetkeline pilguheit või selle mälust taas välja kutsumine; Suumanni pilt pole ka hetkest aega olematuks õgiv foto, ajaliku hetke muutmine ajatuks objektiivsuseks. Suumanni pildi pilk kestab "mõnda aega"; see on just see pilk, mis unustab end vahtima, ja unustab seejuures "takseerimise", "vaatlemise", ühesõnaga, pilk, mis unustab, et ta vaatab - ja nõnda end unustanult ometi vaatab, aeg möödub, pilgusse sigineb mingi silmatagune ähmane emotsioonide või mälestuste elavus, need voolavad pilgust läbi, aga kuna pilk on enda unustanud, siis unustab ta needki, kuni järsku ärkab ja avastab, et on olnud "mõnda aega" silmitsi mingi igava, aga oma omasusega ometi köitva maastiku või tänavanurgaga. kui kaua see kestis, ei teagi - see polnud pelk hetk, aga ometi mitte ka nii kaua, et päike oleks vahepeal olulisel määral liikunud. kusjuures igav pole seni, kuni pilk pole oma unustusest ärganud - just seda iseenesest igava vaatepildiga vastamisi oleva mitte veel ärganud pilgu mõnda aega kestvat mitteigavlemist on Suumanni piltides näha.
kuidas see on võimalik, kuidas on võimalik, et üks käsi on maalinud nii, nagu maaliks silm ise, kui ta oleks käsi - seda ei tea; seda mõistatust peab ikka ja jälle näitustel piidlemas ja vahtimas käima.

Imat Suumanni pilte võib netis näha Kursi koolkonna kodulehelt, E-Kunstisalongi näitusel "Kuu tõuseb idast", sama galerii oksjonite lehel ja ka siin ja siin; aga arvutist vaadata pole muidugi pooltki see, mis originaalmaale näha (ja Suumanni puhul kehtib see eriti).
kunstniku endaseletusi võib lugeda sellest ja sellest intervjuust.

mania grandiosa

2011-03-08T14:18:00.000+02:00

Ühtne Eesti revisited

2011-02-15T22:52:00.001+02:00

lisasin sphairasse ühe blogi, mille oleks juba ammu sinna panema pidanud, sest tegu on ühe sisukama Eesti blogiga, aga nüüd on erilist põhjust, sest: "Lähinädalail avaldab Memokraat koostöös NO99-ga siiski mõned seniavaldamata materjalid Ühtse Eesti kohta, mis keskenduvad põhiliselt sellele, kuidas seda lavastust ette valmistati, läbi viidi ning selle järel avadame mõned seniavaldamata analüüsid headelt Eesti kirjutajatelt, mis lisavad kvaliteetseid ja huvitavaid mõtteid senikõlanutele."

muuseas, dotsent Jaak Prints jagab nüüd õpetusi ka Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehel.

kultuuripoliitika

2011-01-29T13:29:00.000+02:00

et olla vähegi teadlik poliitikahuviline, võtsin kätte ja vaatasin, millised on Riigikokku kandideerijate kultuuripoliitilised programmid. muidugi on see mõnevõrra korporatiivne lähenemine, sest tegelikult oleks pisut veider lähtuda potentsiaalse valijana mingitest tsunftihuvidest (ma usun küll, et eesti kultuur on Eesti riigi olemasolu peamine eksistentsipõhjendus, samas näib mulle, et mõnikord kasutatavad kultuuriinimesed seda tõsiasja oma arrogantse enesekesksuse õigustamiseks), oluline on ju ka üldine maailmavaade, ehk olulisim on ehk hoopis jälgida, kuidas ühel või teisel erakonnal on lood ligimesearmastuse põhimõttega.
aga ikkagi, vähemalt mingi pildi see ikkagi annab, vähemalt on edaspidi hea vaadata, kas noid kultuuripoliitilisi põhimõtteid hiljem ka täidetakse. ei hakka neid analüüsima, tekitan lihtsalt väikse andmebaasi netis leiduvast, ja järjestan nad pikkuse järjekorras - kes kui pikalt on kultuuripoliitikast rääkinud.

IRLil nagu partei üldprogrammi polegi, selle asemel on neil kodulehel 2007. aasta valitsusliidu programm, kus minu üllatuseks puudutab kultuuri ainult üks lause palgapoliitika peatükis kõrgharidusega kultuuritöötajate palgatõusu kohta. on küll omaette peatükk hariduse ja teaduse kohta, mis äärtpidi kultuuri puudutab. see-eest on IRLi valimisprogrammis põhjalik kultuuripoliitika peatükk pealkirjaga "Looming ausse, kindlustunne kultuuritegijatele".
Reformierakonna üldprogramm pärineb aastast 2005 ja seal on peatükk "Kultuur ja sport". nüüdses valimisprogrammis on aga peatükk "Eesti Põhjamaade tiigriks! Kuidas? - Eestimaa, kultuurimaa".
Keskerakonna 2005. aastast pärit üldprogrammis on kultuuripoliitika peatükk ja nende nüüdses valimisplatvormis peatükk "Terves vormis ergas sisu".
sotside üldprogramm aastast 2003 sisaldab kultuuri peatükki, mille alla kuulub ka sport ja teadus, samuti on kultuuri peatükk nende valimisprogrammis.
Rahvaliidu 2007 vastu võetud programmis on peatükk "Kultuur, avalikkus ja sport" ning nüüdses valimisprogrammis on peatükk nimega "Kultuur vajab nii moraalset kui ka rahalist tuge".
Vene Erakonnal valimisprogrammi pole, nende põhiprogramm näib samuti juba üsna ammune (2002?), selles on peatükk "Vene rahvusvähemuse kultuur".
rohelistel valimisprogrammi ei näi olevat, 2009. aasta üldprogrammis on kultuuri peatükk.
kristlikud demokraadid valimisprogrammis kultuuri ei puuduta, 2007. aasta üldprogrammis on aga mõned põhimõtted.
üksikkandidaat Valdo Paddar esindab pisikest parteid nimega Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu, mis on oma leheküljele üles riputanud päris põhjaliku "Agenda 2011-2013", mis on liigendatud ministrikohtade järgi, sealhulgas mõistagi Paddari kui kultuuriministri tegevuspõhimõtted.
Iseseisvuspartei üldprogrammis on mõned laused kultuuripoliitika kohta.
ülejäänuil midagi sellist pole, üllatuslikult ka mitte helmeetikutel (kontrolli ka siit); poolik ja täiendamisel on praegu Anti Poolametsa programm.

head lugemist.

zeusid

2011-01-24T11:28:00.000+02:00

pilt "Eesti kunsti ajaloo" 2. köitest - 1931. aastal Tallinna Tehnikumi arhitektuuriosakonnas. ses mõttes mulle oluline pilt, et siin on korraga peal kaks meest, kelle peast on välja tulnud ruum, milles veetsin oma lapsepõlve - keskel istub õppejõud Artur Perna, Abjast pärit ja Riias õppinud mees, üks esimesi kutselisi eesti rahvusest arhitekte, kelle kavandatud maju on Tallinna kesklinnas omajagu (tuntuim ehk see hiigelmaja Sõpruse kõrval, kus asub muu hulgas ka Valli baar, aga ka nt Raua tänava kool, Haapsalu Wiedemanni gümnaasium). Eesti Vabariigi ajal ta enam uute suundadega eriti kaasa ei läinud, jäi pisut kinni sõjaeelse juugendimaitselise laadi juurde, nii et mõjus mõnevõrra vanamoodsana. Viljandisse projekteeris 20ndail ta mitu kõrge katusega üürimaja, millest ühes möödusid minu esimesed 12 eluaastat:

ülemisel pildil õpilaste hulgas - vasakult esimene - on aga Ott Puuraid, kes oli praktikal Soomes Aalto juures, oli seejärel 30ndail Tartu maakonnaarhitekt, sõja järel pikemat aega Viljandi rajooni peaarhitekt. Tallinnas on tema tehtud nt Roosikrantsi 8b, tema projekti järgi on taastatud Viljandi Maagümnaasiumi hoone ja Põltsamaa kirik ning ta on teinud Põltsamaa generaalplaani ja Viljandi Paala linnaosa detailplaneeringu. samuti tegi ta Viljandis paljude eramajade projektid (mõned ka Tartus), sealhulgas meie uue maja. mäletan, kuidas käisime koos isaga vana Puuraidi juures projekti arutamas, Puuraid elas järve kaldanõlval, kabineti vaade oli järvele, kabinet oli hämar, ainus valgus oli laualamp, Puuraid ise istus laua taga, kongus nina ja valgete puhmas kulmudega kõhn mees. sealt see maja tuli. huvitav, et mul oli meelde jäänud, et see oli too suur vanaaegne vahvärkmaja järvenõlval -

(pilt pärit siit)

aga tegelikult pidi see olema ta enda maja.

kummitajad. egotaguse-trip

2011-01-17T01:22:00.001+02:00

eks meil kõigil kummitab mõnikord mingi muusika peas. üks asi on, kui see juhtub millalgi päeva jooksul - ikka jääb kõrvu mingi viisijupp, mis ei pruugi isegi meeldida, aga tal on mingid konksud, kidad, õnarused, mis parajasti aju külge kinni jäävad. olen aga tähele pannud, et vahel - ja nüüd võin öelda, et sagedamini, kui ma arvasin - kummitab muusika peas kohe pärast ärkamist, otsekui oleks selle unest kaasa võtnud. tihti on ta üsna märkamatu, aga kui hakkad selle järgi hommikukohvi tehes ümisema, siis paned tähele. otsustasin hakata sihilikult jälgima oma ärkamisjärgseid kummitajaid - pidi olema ettevaatlik, et mitte endale sisendada mingeid juppe, oli vaja vaid hetkeks kuulatada, kas mõtete tagusest taustast kostab mingi muusika, korraks seda riivata, mitte jääda urgitsema, sest siis juba hakkad endale midagi sisendama. tegin seda pisut üle aasta, ülemöödunud jõuludest nüüdse jaanuari alguseni.
põhimõtteliselt jagunevad need kummitajad kolmeks. kõige suurem hulk oli ikkagi selliseid asju, mida olin ise tahtlikult eelmisel päeval või paar päeva varem kuulanud. teiseks olid nood takja moodi lood, mis jäid külge tahtmatult, samuti peamiselt eelmisest päevast, kuuldud möödaminnes raadiost või telekast. neid võib siis nimetada viimatiste päevade järelkajadeks. kolmas, kõige huvitavam liik kummitajaid on aga sellised, et neid olin ärkvel kuulnud üsna ammu või ei mäletanudki, millal neid viimati kuulnud olin, igal juhul polnud nad viimaste päevade kajad - need on siis kõige "sügavamalt" tulnud, kuskilt aktiivmälu tagusest hoidlast juhuslikult esile kerkinud. siin on igasugust - meeldivaid, ebameeldivaid ja ükskõikseks jätvaid lugusid.

* Halina Kunicka loo "Orkiestry dete" refrään (sain alles nüüd otsides teada, mis lugu see on, seni oskasin seda identifitseerida vaid kui üht juppi "Nu pogodi" taustamuusikast - alates 1:33 ja 8:10):

* Zbigniew Preisneri loo "L'Amour Au Premier Regard" refrään (Kieslowski "Punase" soundtrackist):

* Heino Seljamaa "Leopoldi laul" (ja ime küll, ma olin suuteline selle sõnasõnalt meelde tuletama, vaatasin seda saadet omal ajal andunult iga jumala reede õhtu)

* "Internatsionaali" salmiosa teine pool (5.-8. rida):

* Artur Rinne "Emajõe pääl"

* "Tinasõduri" multifilmi "Jaa, mu kullake, jaa, ei, mu kullake, ei" - lapsepõlves näidati seda muidugi dubleerituna ja laul oli eesti keeles; minu üllatuseks pärineb film juba aastast 1959 (ja seda vaadates imestad, kui täiskasvanulikke traumasid käsitles nõukogude multifilmikunst võrreldes praeguste multikatega); see laul kummitas kaks hommikut järjest:

* mingi hoogne orkestrijazz 60ndate lõpust, mis on meelde jäänud kunagi 90ndate keskel kassetile lindistatud Saaremetsa "Vibratsioonist" ja mis olevat olnud mingi sellise filmi soundtrack, kus nahkkostüümis naisvampiirid sõitsid kiirete autodega ringi, muusika autor olevat keegi hollandlane ?van Roegen? - Jerry van Rooyen (vt kommentaari), internetist üles leida ei oska.

* see lugu, mille refrään on "aitsimm aitsimm aiahhahhahaa, aitsimm ai ruudi ralla" läbisegi mingi komponeeritud uminaga, milles suutsin pärast otsimist identifitseerida Keeduse "Georgica" soundtracki loo "Prooimion" (helilooja Ariel Lagle)

* Enya "Orinoco Flow":

* Bob Marley "I Shot the Sheriff":

* "Saa vabaks, Eesti meri" salmiosa algus ("Meil merevood on vabad..."):

* mingi üldistunud Julee Cruise'i häälevoog, mida ei osanud taandada ühelegi konkreetsele loole:

* Apelsini "Vana lokomotiivi" refrään (see lugu on mind kummitanud juba lapsena, mäletan küll, kuidas poisina see "heiheiheitulejaama, võta kaasa tromboon" peale tükkis):

* Sabrina "Boys Boys Boys" refrään:

* Els Himma "Üksinduse aeg" (kusjuures kummitas nii, nagu oleks refräänis rida "nukrus kui turm", mida seal tegelikult pole); suurepärane lugu imho, Rannap mõistagi:

* Mati Nuude "Vastutuul tõusuteel" (lugu, mis kuulates eriti pinget ei paku, aga mille refrääni taban end aeg-ajalt ümisemas ilma teadvustamata, mis lugu see on):

* Gene Kelly "I'm Singing in the Rain" (taas üks püsikummitaja ammust ajast):

* Marju Länik "Ükskõik":

* Valgre "Peagi saabun tagasi su juurde":

* Olav Ehala "Võta mind lehtede varju" (netis ei leidu).

* "Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka" (siin Ivo Linna esituses, aga kummitas pigem mingi naisansambli saundiga):

* jazztrompeti mängitud motiiv "taa-dat, tadaa, taa-dat, tadaa", mis meenutas Miles Davist, aga mida ei suutnud identifitseerida.

* Vaiko Eplik "Sul on imelik lööve" refrään:

* "ikka ikka lõuna poole, kus Egiptimaa", kusjuures tean, et mulle pole see mällu jäänud kuskilt koolitunnist, vaid Friday's Deali laulu "Kured läinud, kurgid läinud" algusest (kes ei tea, mis on Friday's Deal, soovitan järele uurida, eriti 90ndate kraam).

* Heidy Tamme "Soovin sulle rõõmurikkaid jõule" refrään (netis pole saadaval) - mitte jõuluaegne kummitaja, vaid novembri algupooles.

* Ruja "Kalossid" (pole netis saadaval, üks nende 80ndate alguse poplugu)

* Tshaikovski "Luikede järve" teema (väga sobilikult 31. detsembri hommikul)

vat nii. oli ka mõnikord juppe, mille päritolu ei osanud arvata. mida sellest kõigest järeldada, ei tea. kõike seal peas ka leidub. väheste kohta võin öelda, et nad tulid otse unest kaasa, pigem on see vist nii, et mingi unest kaasa tulnud rütmika või abstraktne faktuur otsib just ärganud ajust endaga haakuva struktuuri ja hakkab seda mängima. tunneks ma muusikateooriat, vaataksin, kas miski neid kummitajaid struktuuri poolest ühendab, ja kui keegi teine fikseeriks nt aasta jooksul selliseid lambist tulnud ärkamisjärgseid kummitajaid, oleks huvitav võrrelda. aga kes see viitsiks. kindlasti on sellel midagi pistmist hittide tegemise nippidega.

lõpetuseks üks tore klipp Austraalia naljabändilt Axis of Awesome, kes ongi avastanud ühe lihtsa hititegemise nipi:

aasta

2010-12-27T16:55:00.000+02:00

jaanuar

aprilli algus. Pedja

aprilli keskpaik. Emajõgi

mai keskpaik. algav äike

mai lõpp. Penuja kirik

jaanipäev. Kosksilla kool, kus mu vanaisa ligi 90 aastat tagasi käis

juuli. Halliste pastor Kalle Gaston pisut aega enne ametist loobumist

juuli, kuumalaine algus. Halliste surnuaed

juuli. Mulgimaa

juuli lõpp. vihm Narvamäel

augusti lõpp. Helsingi, Snellman vihmas

augusti lõpp. Helsingi

oktoobri algus. udu Leebikul

november. Lodjakoda

detsember. vana kodu

detsember. uus kodu

sumera

2010-12-23T00:35:00.000+02:00

Lepo Sumera "Pala aastast 1981" kuulsin esimest korda vist millalgi varateismelisena ja sellest saadik on see mulle väga meeldinud, ikka jälle olen teda kuulanud.

Lauri Väinmaa esitus:

jaapanlanna Yoko Yoshioka pisut ekspressiivsem esitus:

kreeklanna Eleni Iroidou esitus (minu meelest pisut liiga jõuline):

ja katkend helilooja tütre Kadri-Ann Sumera esituses:

sama esituse algusotsa võib kuulda siit.

muuseas, pala ise olevat algselt kirjutatud Lepo Sumera pianistist ja klaveriõpetajast naise Kersti jaoks - klaveriharjutusetüüdiks. see harjutuslikkus, õrn mustandlikkus on loos ka kergelt tunda, ja see teeb tolle pala mu meelest eriti võluvaks. Kersti Sumera oli ka loo esmaettekandja. samale põhimotiivile ehitas Lepo Sumera üles ka oma 1. sümfoonia - soovitan üles otsida ja kuulata.

talv

.

Agnes

2010-12-14T12:41:00.000+02:00

kuulutan välja pärimuse kogumise aktsiooni. Tartu inimesed ehk mäletavad legendaarset Agnest, kes käis aktiivselt üritustel ja jagas vahel kommentaare, kõndis sügiseti ringi, vahtralehekimp käes, kandis ekstravagantseid riideid (nt hõbebotased või punased retuusid). kuulu järgi jäi ta paar aastat tagasi Tartu kesklinnas auto alla. palun saatke mälestusi tema kohta - kas Facebooki kommentaaridena või siia blogi kommentaaridesse või otse mu aadressile aare.pilv@mail.ee

Oksanen läbi

2010-11-28T02:07:00.002+02:00

lugesin läbi Oksase romaani ja seejärel ka Imbi Paju "Tõrjutud mälestused". Paju raamat on muidugi mõjuv ja väga oluline raamat, juba seepärast, et selliseid asju pole ilmselt inimlikult põrmugi lihtne avalikku mällu tagasi tuua. kuigi mul on kahju, et Paju raamatus on mõned ilmselged ajaloolised faktivead ja kohati on näha, et Paju ei taju piiri, kus isiklikud kannatuslood viiakse ideoloogilise diskursuse teenistusse - mu meelest just sellise raamatu puhul on eriti kahju, kui mängu tulevad ideoloogilised optilised petted, sest just sellelaadsete petete tõttu on nood inimesed omal ajal kannatanud. ma pean silmas näiteks Pätsi ja tema vaikiva ajastu idealiseerimist, või nõukogude terrori loogilist tuletamist mõnest Marxi lausest (mis ju järgib sellesama nõukogude terrori loogikat). aga Paju raamatu üldise agenda suhtes võib ses suhtes muidugi mööndusi teha, sest lood, mida jutustatakse, on liiga valusad, et noist muist asjust väga suurt probleemi teha.

aga siis see Oksanen. ma arvan, et just seetõttu, et tegu on ilukirjandusega, on retoorika, stiili jms asjade suhtes kriitika tegemine põhjendatum kui Paju raamatu puhul, mis on lihtsalt oma olulist asja ajav publitsistika. kindlasti mõistetakse mind valesti, ja ma arvan, et sellise teema puhul on see valestimõistmine ka loogiline ja isegi vist paratamatu. aga noh - lühidalt öeldes: pärast lugemist kasvas mu imestus veelgi selle üle, et "Puhastust" on isegi Nobelile pakutud. antagu mulle andeks, aga Oksanen teeb ühtaegu kaht asja - kõneleb olulistest asjadest, millest kaua pole julgetud rääkida, ja samas kasutab seda ära põneviku kirjutamiseks: mulle näib see kuidagi kahtlane, kuidagi odavavõitu. ega ma põhimõtteliselt midagi muud üldistavat ei oskagi öelda: tegu on (mälu)poliitilises mõttes väga tundlikke närve puudutava raamatuga, aga puhtkirjanduslikus mõttes on ta üle hinnatud, sügava mõtestuse asemel pigem kannatusloo pööramine sensatsiooni võtmesse. ja kindlasti on selle raamatu menus osa asjaolul, et tegu on poliitiliselt õige raamatuga (mis aga pole kirjanduslik väärtus - seda oleks ühtaegu kerge ja keeruline tõestada, sellepärast jäägu see; mu meelest on ta poliitiliselt natuke liiga õige, ja selline asi on ilukirjanduse puhul alati pisut ärevaks tegev - sedagi on keeruline tõestada neile, kes seda arvamust juba ei jaga, nii et jäägu seegi).

lugesin "Puhastust" muidugi valepidi - mitte algusest lõpuni, vaid faabulat pidi, seda oli hõlbus teha, sest peatükkide juures on ju toimumisajad märgitud. ma võitsin seekaudu näiteks selles, et raamatu lõpus olev luuredokumentide kogum hakkas niimoodi loo põnevuse arengus hästi kaasa mängima - praegu seal lõpus tunduksid need vist ülearused. kogu Zara lugu lükkus minu jaoks loo teise poolde ning Zara ja Aliide kohtumisele järgnevas oli põhipingeks see, kuidas nende suhe areneb (praegusel kujul on lugeja jaoks alguses vist põhipinge mõistatada, kuidas nad üldse omavahel seotud on). pinge püsis küll kuni lõpuni.
edasi tulevad lugemise käigus tehtud märkused ja küsimused (panen tähele, et enamik neist on väiklasevõitu faktimärkused - aga mu meelest on sellise tundliku teemaga raamatu puhul ajaloolise tõepära küsimus just oluline, sest kui see oluline poleks, siis tähendaks see, et tegelikult aset leidnud tragöödiaid võib vabalt mistahes menuka põnevusloo huvides ära kasutada - mis aga oleks tõesti hollywoodlik).
* mainitakse, et lahkuv baltisaksa tüdruk oli Aliide ja Ingli kooliõde - kas baltisaksa tüdruk käis eesti koolis? kas Aliide ja Ingel käisid saksa koolis? kas talutüdrukud käisid linnas koolis? võimalik.
* jutt käib 1941. aastast: "Rindejoone kõmin liikus piki maad igasse maanurka ja iga maanurk hüüdis appi Jeesust, Saksamaad ja vanu jumalaid." kelle vaatepunkt - kas Aliide või Sofi? viimasel juhul, tagantjärele üldistusena on see kuidagi veider. või on see mingi eriline stiilivõte, ja kui on, siis mida sellega saavutada tahetakse. mis positsioonist peaks see lause probleemitu tunduma?
* lk 44 - 1944. aasta heinaajal punaarmeelased Läänemaal, kas polnud nad siis veel Sinimägedes? (hiljem tuli meelde, ka Rein Raud oli seda oma artiklis märkinud)
* kui ajaloost kõneleva teose retseptsioonis sallitakse faktivigu ja peetakse neid sõnumi kõrval vähetähtsaks - millest see tunnistust annab?

* lk 167 Martini otsekõne Aliidele - romaani võrdlus Leberechtiga on muidugi tugev liialdus, aga siinkohal tuleb küll mingi leberechtlik või üldse ideoloogilise kirjanduse lame skemnaatilisus ette; või hoopis mingi kivirähalik-ivanoravalik hüperbool. Martini tegelaskuju üldse tundub olevat skeem, puhas teestegelane (hiljem, läbi lugenuna - jah, Martin jäigi skeemiks, ei usu, et ka kõige punasem kommunist oleks ka eraelus ainult loosungitega rääkinud).
* lk 170 - kuldnaeratus naistraktoristi suus - viide küüditatutelt võetud kullale? kas nii lihtsalt käiski, kuld jagati võimumeelsele lihtrahvale laiali? vaevalt küll..
* lk 208 "Päris arstid olid põgenenud Läände, juudi omad Nõukogude poolele." veider lause, justnagu Oksanen ei teaks, kuhu juudid Eestis Saksa ajal jäid. kui see on Aliide vaatepunkt, siis muidugi mõistetav, kuigi kummaliselt naiivne, 1952 pidi ju juutide saatus üsna üldteada olema. üksikuid juute muidugi võis Saksa ajal Venemaale põgeneda, keegi kuskil hiljuti rääkis sellest midagi, kuid see sai olla pigem erand, see pidi olema väga riskantne läbi rinde põgenemine.
* lk 198 vene naised sünnitushaiglas pidevalt batjushka Leninit appi hüüdmas ja Martin Leninit tänamas - no see on küll puhas Kivirähk.
* lk 199 kas Põltsamaa Kosmose tuubiekstrakt oli juba tõesti 1950ndail olemas? (hiljem vaatasin järele: ei, Kosmost ja tuubimarmelaadi hakati tegema Põltsamaal pärast Gagarini kosmoselendu 1961. on sellel tähtsust? mõningane tähtsus vist siiski - kui keegi sööks 1970ndaist rääkivas romaanis Pingviini jäätist, oleks see ometi võõrik, isegi kui romaan räägiks Brezhnevi-aegse KGB poolt tagakiusatutest)
* lk 199 - paragrahv 206, vaikimisvanne Siberi laagrist lahkudes - uus teadmine minu jaoks, ei teadnud varem, et selline asi olemas oli, peab kuskilt järele uurima, mis see täpsemalt oli ja kas see oli üleüldine praktika.
* lk 203 Talvi tahab Lenini last - jälle paneb Oksanen "leberechti/kivirähka"
* lk 34 Zara ütleb 1991 emale "Lenin kaitseb meid". noh, võib-olla usutav seal Kaug-Ida karuperses, kuigi kahtlane.
* lk 79 - vene sõjalennuk Eesti taevas 1991. aasta oktoobris - kas nad pärast taasiseseisvumist enam sõitsid niimoodi? ei tea, võib-olla.
* lk 9 viide ufodele - hea ajastut märkiv tähelepanek, oli tõesti ufodest rääkimise aeg, mäletan omast käest.
* faabulat pidi lugedes tekib omapärane efekt, mida õigesti lugedes ei teki: lk 237 lõpeb lausega "Kas selle maja väraval algab Zara omaenda lugu, uus lugu?" ja faabula jätkub lk 8, kus selgub, et lugu jätkub hoopis Aliide vaatepunktist, mis oli pikka aega Zara loo varjus.
* lk 28 ja mujal - kõrva motiiv on hea, huvitavalt läbi romaani arendatud
* lk 37 sekspoe ümber poisid kärbseparvena - kärbsemotiivi laiendus poliitiliselt vägivallalt ja inimkaubanduselt tavaellu, feministlik üldistus.
* Martini oletatav osalus ülekuulamisel - faabula järgi ilmneb see üsna lõpus, on suur üllatus. õigesti lugedes on see antud üsna alguses, vist isegi esimene kord, kui Martinist juttu tehakse, see värvib kogu järgnevat ja põhjendab lugejale Martini plakatlikkuse (umbes et kui Martini moodi plakatlik tegelane polegi tõepärane, on ta sellise kujutusviisi ära teeninud). noh, olgu siis, kahju, raamat selle läbi muidugi kaotab ja muutub ühekülgsemaks.
* lk 82 kas Vladivostokist pärit Pasha ja Lavrenti oleks teadnud sõna eesti sõna "tibla", nii et Zarale tuleb korraks mõte neid selle sõna uksele kirjutamises kahtlustada? ei tea, kahtlasevõitu.
* kanade mürgitamine, koera mürgitamine, sauna põletamine uue eesti aja alguses puhtalt selle pärast, et Aliide oli abielus kommunistiga - see ei ole usutav (või on? pole vähemasti kuulnud midagi sellist)
* kuidas selle Tšernobõli avalikustamisega õigupoolest oli, millal sellest esimest korda ametlikult räägiti - mingist filmist nägin, et 1. mai paraadil Kiievis ei teatud sellest midagi, või vähemasti ei teatud, kui ohtlik see on, 9. maiks pidi küll kõik teada olema. (vaatasin järele - esimene ametlik teade oli 28. aprillil, 2 päeva pärast õnnetust, kuigi selles pehmendati tugevalt avarii tõsidust, 1. mai rongkäigul Kiievis lasti tõesti toimuda, kuigi inimesed oleks pidanud evakueerima või vähemasti käskima neil siseruumides olla. eks siis jutud pidid ikka levima, sest hakati ju üsna ruttu mehi värbama avariid likvideerima ka Eestis, mu enda isa pääses sellest üle noatera. leidsin ühe Gorbatšovi intervjuu, kus ta põhjendab tagantjärele, et ametlik teadaanne tuli kahepäevase hilinemisega seetõttu, et alguses polnud ka parimail spetsialistidel täit ettekujutust avarii ulatusest - akadeemikud ja valitsustegelased käisid veel päev pärast avariid ilma kaitsevahenditeta Tšernobõlis ringi -, ja et paraadi ei jäetud ära seetõttu, et miljonilinnas mitte tekitada paanikat. nojah... vähemasti tunnistab Gorba tagantjärele, et see oli viga. sellest intervjuus ütleb Gorbatšov, et ta ootas peaaegu 3 nädalat, enne kui esines ise avalikult rahvale; ta põhjendab seda sellega, et seni polnud tal täpset ja põhjalikku informatsiooni, et esineda korralikult mõtestatud avaldusega. nii et jah, katastroofi tegeliku ulatuse avalik tunnistamine võis küll tulla juba pärast võidupüha.)
* lk 191 - Zara silitab hardunult märki Lenini pildiga - no ma ei tea, 80ndail aastail?
* lk 246 - Aliide tunneb ära KGB ohvitseri lõhna - kunstiline hüperbool? võimalik. raamatu laadi määratlemine tekitab aeg-ajalt probleeme: kohati realism, kohati skeemkirjandus, kohati maagilisrealistlik hüperboolromaan, keeruline päris õiget võtit leida.
* lk 256 - kas aastal 1955 oli rehabiliteerimine juba "täies hoos"? (vaatasin järele - Hruštšovi kuulus kõne oli küll 1956, aga süsteemset rehabiliteerimist alustati juba 1954, nii et jah, vale see pole.)

kõik.

järgmisel päeval. kohe pärast eelneva kirjapanekut lugesin viimatisest Vikerkaarest Jaanus Adamsoni huvitavat artiklit "Kuidas on võimalik olla õnnelik" ja sain aru, mis mind Oksaneni romaani juures oli ehk enim häirinud (ja häiris juba ette, kui teiste kirjelduste kohaselt romaani ette kujutasin, mu enda lugemine vaid võimendas seda): teatav "riivatus", ebasündsus, mis on otsekui Adamsoni artiklis kirjeldatud vertikaalsusena väljenduv elurõõm keset kalmistut, põneviku intensiivsest lugemismõnust ja poliitilisest õigsusest ehitatud võidurõõm, mille otseseks materjaliks on surm ja kannatused. see, mida Adamsoni artiklis kirjeldatakse alaägeda ja teadvustamatuna, on "Puhastuses" kuidagi tavalisest rohkem esiletungiv; ja mul on kahtlus, et romaani edu on seotud just sellega, et ta võimaldab toda leinatöö salajaseks eesmärgiks olevat ebasündsust nii avalikult välja elada.

oksanenophobia?

2010-11-12T11:21:00.002+02:00

jäin eile mõtlema ühe n-ö struktuurilise sarnasuse üle: kui ma ütlesin, et “ei loe ma teie Oksaneni, ärge toppige teda mulle kogu aeg nina alla”, siis kas pole see mitte väga sarnane sellega, mida mõned ütlevad gei-teema puhul (lehekommentaarides on see sage ja see on mind alati häirinud) - “tehke kodus, mis tahate, aga ärge tulge oma pedepropagandaga mulle nina alla, ajalehte ja tänavale” - selline põlastav tolerants allasurutute häälte suhtes (kui olulisem asja välisest avaldumisvormist, mis ei pruugi vastata minu maitsele - nt geiparaad või massikirjandus -, on ehk see, et teema tuuakse põranda alt tavakäibesse). kas võib sellest vormisarnasusest ka midagi sisulist järeldada, nt minu ebateadlikku silmakirjalikkust, eksimist sallivus- ja empaatiapõhimõtete vastu? peab mõtlema.
panin ennast raamatukogus “Puhastuse” järjekorda, kõik eksemplarid olid välja laenatud.

kirjavahetust Oksaneni asjus

2010-11-06T20:09:00.001+02:00

Jan Kausi lahkel nõusolekul avaldan lõike meie tänasest kirjavahetusest.

Jan kirjutas:

"Hea Aare,

nägin Sinu iroonilise maiguga blogisissekannet. Lisan omalt poolt ühe
aspekti, mis ei haaku küll otseselt Sinu osutatuga, kuid ehk kõrvutamiseks
sobib.
Kuigi ma tõlkisin "Puhastuse", pole ma selle teose mõõdutundetu fänn, nii
mõnelgi sisulisel etteheitel leian olevat mu endagi jaoks kandepinda
(mitmeid etteheiteid olen nõus teatud mööndustega arvestama jne). Kuid
kõige jõulisem kriitika - mida Sina oma "ignorantses" surnud ringis ei
puuduta - on mulle küll emotsionaalselt raske taluda. Nimelt see, et
"Puhastust" võrreldakse stalinistliku kirjanduse taotluste ja sisulise
ülesehitusega (Veidemann ja Raud täpsemalt Leberechti "Valgusega koordis",
Kaplinski laiemalt - kogu stalinistliku ilukirjandusega). Oksase raamat
esindab ümberpööratult stalinistlikku ideoloogiat, kus endised üheselt
halvad on nüüd üheselt head ja vastupidi. [...]

Aga. Olgugi et kuna vastupidiselt Sinule olen ma seda teost lugenud, siis
ka parimagi tahtmise juures ei saa ma selle väite sisust aru. Siin on
üldiselt öeldes kaks ümberpööramise võimalust: Oksanen näitab nõukogude
aega ebaadekvaatselt halvana, seades sellele kõrvale ebaadekvaatselt
positiivse kapitalistliku maailma. Midagi taolist ma romaanist ei leidnud
ega leia siiani. Kogu see 1992nda aasta Eesti ja Saksamaa on seal üsna
lohutud paigad. Olgu, 1992 polnud Eesti veel ehk kapitalistlik, pigem
teatud siirdeühiskond, aga seda enam peaks ju olema selge, et mingit
ideoloogilist vastandust raamatus pole. Selle teemaks olen mina tegelikult
pidanud eelkõige kaht asja a) totalitarismi mõju üksikisikule ja b)
inimese kujutluse ja tegelikkuse vahelist mõju, täpsemalt: tegelikkust
eirava kujutluse hävitavat mõju. Olgu, aga see selleks.

Teine võimalus on näha ideoloogilist vastandust teljel kommunism-fashism.
Siin on asi muidugi mõnevõrra keerulisem, sest raamatu peakangelased,
eesti naised, tantsivad ühel õhtul saksa ohvitseridega ja veedavad nendega
aega. Sakslased tõepoolest neid ei piina ega terroriseeri. Kuid siin on
kolm aspekti: a) sakslaste kohalolu raamatus on episoodiline, mingit
kandvat (vastas)jõudu nad ei esinda, nad vilksatavad läbi kui lihtsalt
sõjasegaduste malenupud, b) sakslaste kohalolu ei kergenda raamatu
atmosfääri, naised suhtlevad sakslastega rohkem lähtuvalt ratsionaalsest
(enesesäilitamisest) impulsist, c) siin oleks paraku vaja jälle rõhutada
seda, et "Puhastus" on ilukirjandus - kogu selle diskussiooni juures pole
mainitud, et tegevust antakse edasi Aliide ja Zara vaatepunktist, see on
jutustatud nii, nagu Aliide maailma näeb. Seega esineb see sakslaste
meeldivus lihtsalt ühe kujutlusena, mis ju rahvasuu seas levis - sakslaste
meeldivus põhines pelgalt välisel viisakusel, teatud esteetilisusel, mis
asetus vastamisi nõukogude sõdurite räpakuse ja kombetusega - niisiis ei
loe me Oksase hinnangut sakslastele, vaid näeme asju läbi Aliide silmade.
Kindlasti annab Oksanen Aliide kaudu edasi oma veendumusi, aga ometi -
tegelaskuju elab ju ka oma elu, tegelaskuju ja autori vahele ei saa
tõmmata võrdusmärki. Siin tuli mulle meelde, kuidas Mihkel Mutt heitis mu
"Tema" minategelasele ette, et miks ta mõtleb nii labaselt, Kaus ise on ju
oma esseistikas võimeline palju peenemalt mõtlema ja väljenduma. Minu
meelest näitab see aga ilukirjanduse lugemise võime taandumist. Enam ei
suudeta/taheta näha, kes jutustab, kelle vaatepunktist lugu edastatakse.
Eks seda teeb too Õnnepalu sõnastatud "väikse kirjanduse", mina-kirjanduse
pealetung.

Stalinistlikke mõttemudeleid "paljastav" "kriitika" on retooriliselt uhke,
kuid selle loogika paistab mulle sama, kui Kaplinski romaanile "Seesama
jõgi" heidetaks ette, et ta propageerib vastutustundetut ujumist, raamat
on ohtlik, eriti ajal, kui meil on nii palju uppumisi. Ühesõnaga -
kriitika küll, aga mitte raamatu kohta. [...]"

mina vastu:

"Tere, Jan,

mu blogijutt pole muidugi irooniline raamatu enda suhtes (kuidas 
saakski, ma pole ju seda lugenud), vaid tolle kummalise arutelu suhtes, 
mis raamatu suhtes käib, nii nagu see raamatut mitte lugenud inimesele 
paistab (see võib muidugi kõlada sama õõnsalt kui nt Juku-Kalle väide, 
et tema viimatine särgikampaania polnud suunatud Trubetsky vastu, vaid 
kultuuri politiseerumise vastu üldse - aga ma ütlen seda siiski). Tolle 
arutelu äärmised punktid on minu jaoks, jah, ühelt poolt Oksase 
võrdlemine Leberechtiga (isegi kui raamat on mustvalge ja klisheelik ja 
hollywoodlik - ma ei tea -, on see võrdlus kuidagi liiga räige, ei pea 
ju tingimata kohe stalinismiga võrdlema), ja teiselt poolt eilne Imbi 
Paju reaktsioon Rein Raua artiklile Facebookis, et mida Rauast oodatagi, 
tema vanaisa oli ju hävituspataljonis. 
Kuidagi pronkssõdurlikuks kisub see poleemika, paneme aga üksteisele 
vastu pead hauast välja kaevatud kontidega. Milles Sinul pole 
loomulikult vähimatki süüd, et asi sellise pöörde on võtnud. Oksase 
raamatul lihtsalt näib olevat mingi laibamürk sees, mis inimestele 
kummaliselt mõjub.

Üks asi, mis mulle kummaline tundub (ja millest ma blogis juttu ei 
teinud), on see, et kriitikat raamatu suhtes nii valuliselt võetakse, 
otsekui polekski see tavaline kirjandusteos, vaid sisaldab midagi püha - 
mis on kirjanduse kui kunsti puhul mu meelest alati halb. Näiteks nii, 
et kui Oksase romaani süüdistatakse faktivigades või kaheldavas 
kirjanduslikus laadis, võetakse seda kohe nõukogude võimu poolt naistele 
osaks saanud vägivalla eitamisena. Jääb mulje, nagu peaks Oksase raamat 
kirjandusteosena olema oma teema tõttu teistest kirjandusteostest 
kuidagi püham ja puutumatum - et kui ta lugejale ei meeldi, siis on 
lugeja kuidagi ideoloogiliselt kahtlane, kuidagi räpane. Ja see omakorda 
muidugi annab helistiku kätte jälle kriitiliselt meelestatud 
tegelastele. Selles on muidugi süüdi Oksase ja Imbi Paju otsene 
poliitilisus selle raamatu taustal, mis on "Puhastuse" kui 
kirjandusteose vastuvõtule tegelikult karuteene teinud, kahandades seda 
autoripoolsetest tõlgenduspiirangutest vaba retseptiivset ruumi, mida 
iga ilukirjanduslik teos normaalseks valmimisjärgseks eluks vajab.

Ja mõistagi tuleb osa selle poleemika kirglikkusest ja lahmivusest 
sellest, et "Puhastusest" on saanud Eesti ajaloost rääkiv esindusteos 
nüüd juba üle 20 keeles - see annab kogu asjale sellise uimastava ja 
lollistava palderjanihõngu juurde, teeb raamatu vastuvõtu nii 
positiivses kui negatiivses mõttes ülepaisutatuks. [...]"

circulus vitiosus Oksaneniensis. ignorandi tähelepanekud

2010-11-05T19:01:00.001+02:00

1.

olen jälginud poleemikat Oksaneni "Puhastuse" ümber ja mulle näib, et selle võib üldiselt kokku võtta sellise vestlusena:
A: "Puhastus" on suurepärane teos meie ajaloo hämaralade kohta.
B: Aga see on ajalooliselt vigane, seal on nii faktivigu ja ka üldplaanis loob ta ajaloolises mõttes eksitava üldistuse nõukogude-aegse Eesti kohta.
A: See polegi ajalooteos, vaid ilukirjanduslik teos, kunstiline tekst, tema väärtused on kirjanduslikud.
B: Kirjanduslikus mõttes on see ju levikirjanduse klišeedele üles ehitatud tekst - kui tal poleks ajalooliselt tundlikku teemat, oleks ta tavaline meelelahutuskirjandus.
A: Seda paremini see romaan levib ja seda suurem publik saab teada tõde meie ajaloo kohta.
B: Aga see teos on ju ajalookujutuse mõttes vigane.
A: See pole ajalooteos, tema väärtus on kirjanduslik, kirjanikule ei tohi teha ettekirjutusi kunstiteoses kujutatava kohta.
B: Aga puhtkirjanduslikus mõttes on see ju melodraamale ja vägivallale üles ehitatud hollywoodlik ajaviitekirjandus.
A: Aga ta toob välja siiski olulise ajaloolise tõe.
B: Ajalooliselt vigane...
A: See pole ju ajalooteos...
et cetera ad infinitum et ad nauseam

2.

ajakirjanduses nimetatud näiteks selliseid "Puhastuse" faktivigu: külanõid pole usutav, 1930.-40. aastate haritud talutütar vaevalt kasutas kusemismaagiat meestepüügiks, 1943 ei olnud Eestis asuval juudil võimalik lahkuda Nõukogude Liitu, 1944 heinaajal ei olnud Läänemaa Nõukogude sõjaväe kontrolli all, Eestisse tulnud Venemaa eestlasest traktorist ei teeninud aastaga endale kuldhambaid suhu, kardinad polnud Eesti taludes sõjajärgsel ajal enam uudisasi, 1947 ei marineeritud seeni, 1947 ei olnud Eestis veel kolhoose, 1950 ei kasutatud kleeplinti, 1951 ei olnud veel laste sukkpükse, 1986 teadsid inimesed juba maipühadeks Tšernobõli katastroofi kohta, 1992 ei sõimanud maainimesed nõukogudeaegseid majandijuhte tibladeks, vaid valisid neid parlamenti, samuti ei rüüstanud 1992 Nõukogude sõdurid külapoode. ja lõpuks üldine süüdistus - tegu pole Eesti kontekstis tüüpilise, vaid pigem erandliku looga (nagu ütleb Kaarel Tarand: "„Puhastus” on ... Eesti lugu üldisemalt juhul, kui Eesti ja kriminaalsuse vahele võrdusmärgi saaks tõmmata.")

kui kujutleda selliste faktivigadega ja spetsiifilise fookusega teost eesti kirjaniku sulest, siis mulle tundub kahtlane, et talle saaks osaks selline üldistusvõimelise esindusteose maine. teda loetaks sellena, mis ta võib-olla tegelikult ongi - kivirähklike pseudoajalooliste nüanssidega hüperboolteosena. aga võib-olla lihtsalt poliitiliselt kallutatud romaanina (kõrvuti nt Lauri Vahtre stsenaariumitega).

mis tuletab meelde 100 aasta taguse Vilde aforismi: "Mis on palderjan kassile, see on välismaa eestlasele.”"

3.

kõik eelöeldu tugineb ainult ajakirjandusest loetud poleemikale, sest teost ennast ma veel lugenud pole. tõenäoliselt ei loe ka enne, kui poleemika vaibub, nagu olen teinud ka nt Tode "Piiririigi", Kenderi "Iseseisvuspäeva" või Kivirähu "Rehepapi" puhul, kus kära teose ümber häirib teose enda väärtuse hindamist. mulle meeldib raamatuid lugeda omaette ja vaikuses, mitte toas, kus taustal käib äge arutelu sellesama raamatu üle - alati on oht, et kiidung ja arutelu on raamatust endast huvitavamad. nüüdseks olen muidugi kõik kolm ammu läbi lugenud ning leian, et nende nüüdseks välja kujunenud tähendus eesti kirjandusloos on adekvaatne nende väärtusega.
päeval, mil teatati, et Nobeli-komitee eelistas Oksanenile Vargas Llosat, avasin Facebookis OMLK.

hingedepäeva steitmendid. Platoni kera

2010-11-02T12:33:00.001+02:00

Sven kirjutab: "Ometi ei tea ma eriti palju eesti kirjanikke, kes oleksid mingil määral järjepidevalt üles kirjutanud oma unenägusid ning neid unenägudena ka publitseerinud. Aare Pilv on, aga tema mängib teadlikult žanripiiridega ja ajab selle une-asja meelega häguseks."

steitment number üks. Aare Pilv laseb edasi öelda: "ma pole täheldanud, et ma "mängiks teadlikult" žanripiiridega, eksperimenteeriks selles osas kuidagi sihilikult, tegeleks žanrihübriidide aretamisega või peaks žanriküsimusele keskendumist lugemisvõtmeks, mis avaks tekstide peidetud tähendusi. žanrilisus või žanrihägusus on mu arvates lihtsalt kirjutamise käigus välja kukkunud tagajärg, mitte eesmärk - tekst otsib vormi, mitte vorm sisu. nõnda pole ka erilist mõtet unenäokirjeldusi kuidagi meelega häguseks ajada - unenägu ongi žanriliselt hägune nähtus."

siiski, ma olen alati arvanud, et autori enda seisukohti oma tekstide kohta ei peaks võtma viimse instantsi tõena, sest tekst on nagu Platoni androgüünne kera, mille poolteks on autor ja lugeja. nii et suhtutagu AP steitmenti reservatsioonidega.

steitment number kaks. Aare Pilv: "ega ma ju tegelikult ei arva, et unenäod seletavad inimese ärkvelolu ära, või et unenäod oleks kuidagi eriliselt tähenduslikud või informatiivsed võtmed millegi jaoks, mis ärkvel olles on lukus ja varjatud. nagu ei arva ma ka, et ärkvelolu oleks kuidagi selgem ja mõistuspärasem kui uni. nad on lihtsalt kaks erinevat režiimi, ja kui ma unenägusid meenutan ja tähele panen, siis lihtsalt selle pärast, et elusoleku-tunne oleks terviklikum. ma ei otsi unest seletust või tõde, tõde on unes ja ärkvelolekus korraga; sama hästi seletab ärkvelolu unenägusid. otsin unenägudest lihtsalt terviku-tunde teist poolt. Platoni kera."

väike Black Steeli antoloogia. it occurred to me the suckers had authority

2010-10-30T20:30:00.003+03:00

1969. aastal plaadistas Isaac Hayes peaaegu 10-minutilise loo "Hyperbolicsyllabicsesquedalymistic".
ligi 20 aastat hiljem, 1988, võttis NY hiphopi-legend Public Enemy sellest loost klaverisämpli ja tegi sellele põhjale loo "Black Steel in the Hour of Chaos"

(loo omaaegne "ametlik" video on siin)

Public Enemy oli seda lugu tehes kuulanud ka teisi omaaegseid soulitegijaid, keda nad loosse sisse sämplisid - The Escorts ja Stevie Wonder; scratchis võib kuulda üht teist PE enda lugu samalt plaadilt.

live-esinemisi: 1999 Los Angeleses, 2005 San Franciscos, 2007 Torontos, 2009 New Yorgis, 2009 Californias, 2009 Philadelphias (halb kvaliteet), 2009 Jaapanis Naebas (professionaalne salvestus).

loo põhisolist Chuck D on esitanud seda lugu ka koos Rage Against The Machine'iga (ilma pildita, aga parema kvaliteediga on siin) ja Asian Dub Foundationiga.

loo teksti arendas Chuck D paar aastat hiljem edasi loos "Anti-Nigger Machine". teistest artistidest on Public Enemy "Black Steelile" viidanud oma tekstides näiteks Lääneranniku Pharcyde aastal 1991, hiphop-poeet Saul Williams 2001, poliitiliselt radikaalne Paris 2003, moslemist valge Brother Ali 2007 ja näitlejast räppar Ludacris 2008, Hayesilt laenatud sämplit on kasutanud Lääneranniku gängstaräppar The Game.
2002. aastal on "Black Steeli" sisse juhatavat Chuck D hõikumist kasutanud oma loos hardcore-techno bänd Dougal & Gammer (suht nüri imho)

Tricky tegi sellest loost oma versiooni aastal 1995, see on tema soolodebüüdil "Maxinquaye" - Public Enemyst on põhimõtteliselt alles ainult tekst (sedagi osaliselt), instrumentaalne pool on stuudios koos produtsent Mark Saundersi ja teiste muusikutega välja töötatud (kusjuures lõpliku kuju sai see nii, et Saunders tegi ilma Trickyta prooviks ühe alternatiivse miksingu, Tricky kuulis seda juhuslikult ja ütles "That's wicked!" ja nii jäigi); räpist sai pigem midagi laulusarnast, viisi leiutas laulja Martina salvestuse käigus. salvestustel on tehtud veel n-ö toores versioon, koos bändiga FTV, ja veel üks aeglane versioon, aga albumile läks see:

live-esitusi: 1996 Jools Hollandi saates, 1998 New Yorgis, 2001 Montreux's (Martina asemel ameeriklanna Ambersunshower, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Blowback"), 2003 Amsterdamis (laulab Costanza Francavilla, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Vulnerable" - miskipärast Tricky katkestab laulu, et pläru ette panna), 2008 Prantsusmaal (Martina asemel itaallanna Veronika Coassolo, kes teeb kaasa Tricky eelmisel albumil "Knowle west Boy"), 2008 Kreekas Thessalonikis (Francesca Belmonte? kehv kvaliteet), 2008 Austraalias Melbourne'is (laulab taanlanna Kira Skov), 2008 USAs Philadelphias (Veronika), 2008 Rumeenias Bukarestis (Francesca Belmonte), 2009 Bulgaarias Sofias (Francesca Belmonte), 2009 Venemaal Jekaterinburgis (tundub, et taas Martina?), 2010 Inglismaal Chelmsfordis (Martina?). 2009 esitas Martina seda lugu Londonis ilma Trickyta, rütmi beatboximas Shlomo.
ja leidus ka üks väike jupike haruldasest kontserdist (2003 Portugalis), kus Tricky ja Chuck D esitasid seda lugu koos.
Tricky loost on remixi teinud Norra dubstepi-mees Clueless, ja siis on veel üks Jamaica stiilis remix, mille 2009 tegi Tricky koos Jose Maria ja Kidd Rastaga.
üks filmitudeng on õppeülesandena Tricky-Martina loole teinud video, otsekui esitaks seda mingi karm naistebänd.

Public Enemy loo teise tuntud coveri on 2002 teinud Brasiilia metalbänd Sepultura koos Brasiilia räppari Sabotagega (video on fänni poolt ise kokku kleebitud):

on ka üks Sepultura telelaiv koos teiste Brasiilia räpparitega, kuid ilma Sabotageta, kes sai aasta pärast laulu salvestust surma.

ja lõpuks - üks kutt on kodus teinud Public Enemy tekstile oma viisi ja laulab seda kitarri saatel - eelmiste jõuliste variantide asemel pigem selline õrnhinge maailmapõlguslaul.

***

mis ma aga tegelikult tahtsin öelda - Trickyl on väljas uus album "Murder Weapon".

Ваши предки, видимо, родом из Таллина

2010-10-15T01:33:00.005+03:00

teatrikommete muutusest 2

2010-09-22T02:06:00.001+03:00

Üks pikem haakumine suvise püstiplaksutamise teema juurde - lõik Eero Epneri kirjast tema enda lahkel loal:

"Olen ise aga mõelnud, et selle püstitõusmise taga on ehk veel kaks põhjust. Esiteks: raha. Kuna ühiskonnas, nagu me teame, on kõik nähtused muutunud rahapõhisemaks, siis ka kultuuri jaoks on raha päris hea mõõdik - kui see maksab palju, tundub see väärikas, ja seega peab olema ka eriline. Kui ma ei eksi, algas püstitõusmise komme Linnateatrist, kus liitusid kaks asja: suhteliselt kallis piletihind, teiseks aga teatav eksklusiivsus: pileteid oli vähe saada, vaid tutvuste kaudu, kahe kuu piletid müüdi maha kahe tunniga, lisaks nii kuuldavasti kui ka sisuliselt lavateoste kõrge kunstiline tase. See eksklusiivsusetunne - "me saime siia, kuhu saavad vaid vähesed" - sünnitas minu arvates ka tunde, et see, mis täna juhtub, lihtsalt PEAB olema eriline, sest sellest osasaamiseks on nähtud nii palju vaeva. Ja säärasest eksklusiivsuse müüdist tõukus ka publiku tänutunde kasv, kuna püstitõusmise kaudu kinnitati iseendale: ma tõusin püsti, sest see oli nii hea, ja kuna see oli nii hea (mida kinnitas ju kogu publiku püstitõusmine), siis järelikult oli tegemist tõepoolest hea asjaga, ja minu investeering eksklusiivsusest osasaamisse ei ole mahavisatud. (Samasugune eksklusiivsuse efekt tekkis vahepeal ka selgelt NO99 puhul, võib-olla on siiani. See on väga häiriv. Usun, et see efekt häiris ka Linnateatri inimesi, miks muidu nad nii väga suurt saali ihkasid.)
Teiseks aga näen siin teatud mõjutusi meediast. Nimelt: kultuuriajakirjandus on alates 90ndatest muutunud üha enam hinnangulisemaks ning teiselt poolt ka mütologiseerivamaks. Kui võrrelda tänast jooksvat kriitikat nt 80ndate Sirpidega (mida aasta tagasi pidin lugema), siis on selgelt näha, kuidas kultuurikriitikas langetakse väga kergesti mütoloogiate loomisse, ning ajakirjanduse peavool võtab kõige jõulisemad müüdid oma käsutusse ning hakkab neid omakorda brändima. ... Igatahes on kultuur üha enam bränditud ja seda toodavad ka näiliselt iseseisvalt mõtlevad kultuuriküljed. Ja kuna kultuur on bränditud, siis püstitõusmine on ühtlasi teatud kinnitus edukale brändilansseerimisele. See pole midagi uut, kultuuri on alati kaubastatud, kuid mulle tundub, et mingid uued piirid on tekkinud. Francis Goya ja Tiit Ojasoo brändid levivad sageli samades kanalites (nt Postimehe kultuuriküljed), puuduvad selged erisused (mitte et ma neid ihkaks) ja kuna bränd ning selle kaubastamine on tunduvalt hüsteerilisemad, afektiivsemad ja emotsionaalsemad kui vanamoeline pika-intervjuu-ja-arvustuse-formaat, siis see afektiivsus väljendubki minu arvates ka publiku füüsilises tegevuses. Võiks öelda, et teatribrändi hüsteeria leiab väljundi publiku kehade kaudu"

Saaremaa valss

2010-09-22T01:00:00.002+03:00

siel laupäivä öhtusel lohnavat kaset
kui nendesse vajutat hööguva näy
ja pyhäpäiv henges sind uskuta laseb
vaid kaukasel önneä kukuvat käöt

oi kierytä lennätä liinalakk-neidy
kel silmist niin kelmikait sädemet lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kun saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

niin hämäräs toomipuu lumena valev
on sinulle höiskuvait ööpikuit täys
miks muidu su huulet ja ohetav pale
nii öinäpui sarnane sarnane näyb

oi keeruda lennädä liinalakk-neidy
kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

oi saarenmaan niittyden kasteiset sylet
öövaikkuses helendav laulava nurm
on pilvedes helendav taivas su yle
ja kirkliku suudlesu esmaine hurm

oi keeruda lennädä liinalakk-neidy
kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

just sellisel heinämaal piemmekin pidut
kui hämärik koidulle yletäb käe
on kaikkien möttet ja toiminkusidut
se töide ja röömude kylläinen päev

oi keeruta kurnuta kavala juttu
kuldtärnigä nooruke sojamies sääl
me ööt on nii valkeat kuluvat ruttu
et liinalakk-neidyt sä pyytä ei saa

unenäomaja

2010-09-01T02:08:00.000+03:00

kuigi Matsin soovitab inimestel oma unenägudest mitte avalikult rääkida - siiski: leidsin Helsingist Suvilahtist maja, mis on oma massiivsuselt ja struktuurilt väga selliste majade moodi, mida lapsest saadik aeg-ajalt unes näen. eriti see seitsmenda korruse otsarõdu (alumistel piltidel) on midagi, mida ilmsi-maja küljes kohata on eriti kummastav - et ühel arhitektil võib ka selline idee olla, panna ranges stiilis majale külge rõduke, mis on korraga nii nurga taga kui ka "tipus".

Massive Attack live

2010-08-16T11:09:00.000+03:00

hiljutine laiv California raadiojaama KCRW saates "Morning Becomes Eclectical", keskel päris tore intervjuu. muu hulgas ka "Teardrop", seekord Martina esituses. ja viimane laul on mu meelest päris uus, polnud seda varem kuulnud.

veidi suvist sarkasmi

2010-07-29T23:52:00.004+03:00

tõlkisin ajaviiteks Lev Rubinsteini järjekordse kolumni, kus ta ironiseerib Vassili Jakemenko sõnade üle ülalolevas videos Seligeri noortelaagris. tänavu on Seligeri laager esimest korda rahvusvaheline, ka eestlasi käis seal ning seda on mitmes Eesti ajalehes kajastatud. Jakemenko on praegu Venemaa Föderaalse Noorsooagentuuri juhataja (riiklik noorsootöö amet), varem oli ta "Naši" liider (üks neist, kellele kehtib sissesõidukeeld Eestisse, kuna ta osales 2007 Moskvas Eesti saatkonna ründamises). niisiis:

Lev Rubinstein
DEMIURGIST PEAMINISTER

Olin just valmis kirjutanud kolumni Seligeri katsevivaariumi tööpäevadest, kui elu ise “söötis” otse kätte uue nii-öelda joonekese, uue, ma ütleksin, värvilaigu, sellise väikse värviplekikese, mis lisab järvekallastel juba niigi kõrgeima intellektuaalsuse lõõmas sädelevale pildile veelgi eredust ja kõigutamatut veenvust. Tõepoolest: skeptik satub häbisse.
Kuidas siis mitte peituda põõsasse, tundes häbi oma umbusu pärast Seligeri istjate-lesingute kollektiivse ja individuaalse loomingulise võimsuse suhtes, kui ei keegi muu kui ülemkasvataja ja meie eesrindliku noorsoo tark guru, hr Vassili Jakemenko, kõigi hea tahtega inimeste rõõmuks ja vaenlaste kiuste - ei tea küll, kelle vaenlaste, kuid peamine, et vaenlaste - on valmis sepitsenud ja patriootiliselt meelestatud avalikkuse kõigile kihtidele presenteerinud pimestavaima projekti uhke nimega “Rahvuslik vastutus”. Projekti sisu, nagu on öeldud ühe infoagentuuri teates, seisneb selles, et “inimene, kes sööb rohkem, kui ta vajab, on ebaefektiivne: ta röövib riiki ja sealhulgas peaminister Putinit isiklikult; seepärast peab selline inimene kõhnuma hakkama.”
Jätame kauge tuleviku ajaloolastele võimaluse kannatlikult ja järelemõtlikult hinnata seda väljapaistva noorsoomõtleja suurt algatust ja peatume pisut ühel esmapilgul märkamatuks jääval detailil. Nimelt mainitakse selles väljapaistvas deklaratsioonis peaminister Putinit (kelle nimi on iga tõelise venemaalase jaoks püha) kui hüpoteetilist, kuid ka äärmiselt ebasoovitavat paljaks varastamise - lihtsamalt öeldes, paljaks söömise - objekti.
On arusaadav, et see nimi ise annab projektile uusi tähendusi, lisab sellele mõõtmeid, lisab sügavust ja haardeulatust. “Sa ei varasta ju kedagi suvalist paljaks, pojake,” annaks idee autor nagu mõista. “Mitte mõnda tädi Manjat ei varasta sa paljaks, kui õgid nagu krokodill kahe suupoolega. Sa, lojus, varastad Putini tagant, said aru? Endal söök suus, kui temaga räägitakse!”
Noh, ja seal on veel üks imekena koht, mis väärib kui mitte uurimist, siis vähemasti pealiskaudset mõtestamist. See käib muuseas samuti Putini kohta. Hr Jakemenko teatas muuhulgas ka järgmist: “Putin suudab kõike, kuid ta ei suuda kõhnuda iga üksiku inimese eest.”
Jätame valveskeptikute ja muude vastaliste juudaste südametunnistusele selle, kui nad hakkavad (aga nad hakkavad) norima selle kallal, et kui peaminister ei suuda kõhnuda iga üksiku inimese eest, vaid suudab kõhnuda ainult kogu maa eest korraga, siis tõepoolest tuleb välja, et ta “suudab kõike”. Aga ta suutvat kõike, siis peaks ju sedagi suutma. Aga kui ta seda ei suuda, siis tähendab, kõike ikka ei suuda. Sul kukub lõpuks niimoodi mingi ketserlus välja, Vasja. Selle eest pai ei tehta.
Jätame selle kõrvale, sest nagu teada, koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Lühidalt, peatume teesil “Putin suudab kõike” ja rõõmustame veel kord selle üle, kui õnnelikul maal me ikkagi elame, kui selle maa peaminister suudab praktiliselt kõike. No hästi, teise inimese eest kõhnuda ta ei suuda. Olgu peale, küll ka omal jõul kuidagi ära kõhnume.
See oleks igati hea ja isegi täiesti vaieldamatu tees, kui ei tekiks mitut küsimust. Tegelikult on see ju jama. Aga ikkagi...
Lühidalt, ma ei saa küsimata jätta targimalt Vassilide hulgas: “Öelge, Vassili, kas peaminister Putin suudab tõesti näiteks kirjutada romaani “Sõda ja rahu”? Või balleti “Pähklipureja” - kas suudab luua? Või ooperi “Boriss Godunov”? Või kosmoselaeva valmis meisterdada? Mitteeukleidilise geomeetria ja kollaideri kohta ei söanda ma küsidagi. Äkki on seegi talle konti mööda? Kui kõik, siis kõik.
Ja lõpuks, kõige tähtsam, kõige tungivam ja otsustavam, kõige neetum küsimus tänasel päeval. Võib-olla suudab ta viimaks ometi selle jubeda ja lõputu kuumuse lõpetada? Ah?
Tänan ette vastuse eest."

teatrikommete muutusest

2010-07-24T13:20:00.001+03:00

etenduse lõpus publik plaksutab - see on loomulik. niimoodi tänatakse näitlejaid. mingi intuitiivne kord on vist nii, et kui näitlejaid kutsutakse aplausiga tagasi veel ühe korra, siis oli tavaline, korralik etendus, kui tagasi ei kutsuta, siis oli kehv etendus, kui aga kutsutakse tagasi mitu korda, siis on etendus väga hea. olen ka veel tähele pannud, et külalisetenduste puhul on tavaline, kui plaksutatakse tagasi mitu korda - külalisetendused ei toimu "koduväljakul" ja publik annab näitlejaile väikse händikäpi, kiidab neid rohkem kui tavaetendusel.
plaksutamisel on muidugi peale näitlejate tänamise veel funktsioone - näiteks publikusse etenduse jooksul kogunenud retseptiivsete pingete mahalaadimine, enda väljaelamine. tarvitseb vaid kujutada etendust, kus publikul on palutud mitte plaksutada: selline etendus jätaks teatrist lahkuvasse vaatajasse mingi lõpetamata, rahuldamata tunde. eriti kehtib see etenduse sees toimuvate spontaansete vaheaplauside puhul - ühelt poolt on see tunnustus hea stseeni eest, teisalt aga näitab, et publik ei pea enam pingele vastu ja püüab ennast plaksutamisega stabiliseerida, et siis vaatamisega edasi minna. see on umbes nagu väga hea raamatu lugemise puhul, mille lugeja käest viskab, kui on mingi väga hea kohani jõudnud - jääb mõlgutades aknast välja vaatama või otsustab vahepeal ühe kohvi juua, et väga hea teksti pingest pisut puhata.
aplausil on ka kolmas funktsioon, mis lavasse eriti ei puutugi - teatav publiku ühtsustunnet, turvalist kokkukuuluvust küttev rituaal, mis on eriti ilmne juhtudel, kui plaksutamine muutub rütmiliseks - see on siis ühisrütmi tajumise rituaal. see on alati mõnes mõttes ka massipsühhoos, massi autohüpnoos, mida on üksikinimesel natuke raske ignoreerida, sest kohe hakkab ta tundma, et ta ei kuulu publiku sooja ühisringi, on sellest rütmikogukonnast väljaspool. nii et kindlasti on selliste rütmiliste ja kestvate aplauside puhul vähemalt pool saalist mitte niivõrd etendusest võlutud, kuivõrd lihtsalt massi sünkroonsusest lummatud.

tahtsin aga rääkida ühest nähtusest, millega mu meelest on viimaste aastate jooksul juhtunud midagi imelikku. aplausi ajal püsti tõusmine. mäletan, et vanasti oli publiku püsti tõusmine märk etenduse erakordsusest, see oli harva jagatav tunnustus, see oli sündmus. kuid juba mõne aasta jooksul olen tähele pannud selle tunnustusvormi devalveerumist - tõustakse püsti iga teise hea etenduse puhul (ja mis veel hullem, mõnikord ka mitte nii väga hea etenduse puhul). püstitõusmine on muutunud tavalise(ma)ks. ühest küljest võib see märku anda sellest, et inimeste teatriesteetiline skaala on muutunud - nad ei tee enam vahet lihtsalt heal ja eriliselt heal teatril. või siis on nad muutunud avatumaks, ekstravertsemaks, on oma tunnustusega lahkemad. võib-olla.
kuid miski häirib mind selle juures. mind häirib see, et massi enesesunni vormina on püsti tõusmine intensiivsem kui lihtsalt kestev ja rütmiline aplaus. on ju imelik tunne istuma jääda, eristuda massist otsekui keegi tänamatu - kuigi sa lihtsalt ei pea seda etendust superelamuseks, vaid lihtsalt korralikuks ja heaks teatriks. see on nagu hümni või issameie puhul - on väga komplitseeritud lugu jääda istuma nende ajal istuma (kuigi sa võib-olla ei jaga meieisa või hümni sõnumit). olgu, hümni või meieisa puhul tõused sa kas või respektist ja viisakusest nende inimeste suhtes, kellele need tekstid on pühad. aga miks peaksin ma tundma respekti või viisakust teatripubliku enamuse vastu, kes on otsustanud ette võtta püsti tõusmise rituaali? teater on ju kunst, ja kunsti vastuvõtule on iseloomulik, et see on otsene ja individuaalne. selline püsti tõusmine igal teisel etendusel lihtsalt nullistab publiku liikmete isikliku suhte etendusse kui kunstiteosesse ja moondab selle lamedaks massi enesehüpnoosile allumiseks. olen hakanud sihilikult istuma jääma, kui tunnen, et tegu pole erakordselt hea etendusega.
olen mõtlema hakanud, kas pole see agar püsti tõusmise komme mitte ajastu märk, kas ei anna see tunnistust inimeste kasvanud himust ühtsustunnet üles kütvate ja individuaalsust tasalülitavate rituaalide järele? kas pole see mitte üks sümptom sellest, mis ühiskonnas üldse toimub? miks on kasvanud inimeste vajadus etenduse lõpus ühiselt püsti tõusta, ennast massina manifesteerida? mida nad pelgavad, mille eest varju otsivad?

22. september. vt ka siia.

kohvilektüür

2010-07-08T13:50:00.002+03:00

sulgesin kohviküsitluse, kokku hääletas 68 inimest (poleks lootnudki, et nii palju), kellest üle poole kasutab varianti - nimetav "kohv", osastav "kohvi" (2. vältes); veerand ütleb nii nimetavas kui osastavas käändes 2. vältes "kohvi". vaid 14% ütleb nii, nagu kirjakeele norm ette näeb - "kohv, kohvi, kohhvi".
ma ise ütlen nii, nagu need veerand, st kasutan seda sõna, nagu oleks ta muutumatu sõna. võtsin selle küsitluse ette seepärast, et oma VASTILMUNUD RAAMATU "RAMADAAN" toimetamise käigus tuli selle sõna kummalisus omaette teemaks. olin käsikirjas vaheldumisi kasutanud nimetavas käändes nii "kohv" kui "kohvi" ja oli vaja ühtlustada; lõpuks jäi korrektne "kohv", kuid ma tean, et spontaanselt kõneldes ütlen ma enamasti "kohvi". kummaline on aga see, et mu meelest vaid vähesed inimesed (nt 14%, nagu siin küsitluses) on kirjakeelsest normist eriti teadlikud, enamasti kasutatakse osastavas käändes ikkagi 2. väldet (nt sõna "kihv" puhul ei tuleks kellelgi pähe, et osastav pole "kihhva", vaid "kihva").
see toob tegelikult ilmsiks selle, et kirjakeele norm ei vasta selle sõna puhul inimeste tajus olevatele vanematele loomuliku keeletaju kihtidele - see, et nimetav peab olema "kohv", on küll paljudele ajudesse sööbinud (eks seda on koolis treenitud ka), aga osastava puhul mängib ikkagi selle sõna vana ja algne loomus.
asi on selles, et eesti keel on ainus keel, kus selle sõna nimetav on miskipärast ühesilbiline (tarvitseb vaid vaadata märksõna "kohv" erikeelseid artikleid Wikipedias), st "kohvi" puhul on sõna tüvi algselt ikkagi alati kahesilbiline ja see "i" eesti keeles pole algselt olnud pelk tüvehäälik (nagu praegune norm püüab meid veenda), vaid tüve osa - umbes samamoodi, nagu sõnas "hoki" on "i" tüve osa, mitte tüvehäälik (muidu peaks norm olema "hokk").
samas on inimeste kõnest kadunud ka vana pruuk, mida võib nt kohata Kõivu "Lõputus kohvijoomises" - "kohvi, kohvi, kohvit", mis oleks korrektne, kui nimetav oleks "kohvi". (teine vana pruuk on ilmselt olnud ka saksa- või venemõjuline "kohve, kohve, kohvet"; i-lõpuline "kohvi" on tõenäoliselt soomemõjuline.) nii kasutataksegi seda sõna suulises kõnes kuidagi poolikult, ma ise kaasa arvatud, sest "kohvi, kohvi, kohvi" (kõik 2. vältes) pole eesti keelele ka päris omane - see oleks "pesa"-tüüpi käänamine, mis on aga eesti keeles 1.-välteliste sõnade käändkond.
nii et tegu on suulises kõnes erandlikult käänduva sõnaga.

aga jah, nüüd on "RAMADAAN" lõpuks valmis, kaua tehtud kaunikene, formaadilt taskutellis. peaks kohe varsti ka poodidesse jõudma.

Napoli kohv – Andrea õpetas mulle esimesel
hommikul, kuidas seda teha. On kaks potsikut,
ühesse neist valatakse vesi sisse ja keeratakse peale
metallist sõel, mille sisse pannakse kohvi. Sellele
pannakse kummuli peale teine sama suur potsik.
Oodatakse, kuni vesi keema läheb, seejärel pööratakse
kogu kaadervärk kummuli, nii et vesi nõrgub
läbi kohvipuru teise potsikusse. See võtab umbes
10 minutit, seejärel võetakse värk lahti ja juuakse
head kanget kohvi. Andrea rääkis, et eriti sõja ajal
kasutati seda meetodit palju, sest oli lihtne ja käepärane
ning selline kohv säilitas oma maitse mitmeks
päevaks. Meie muidugi neid itaallaste
kohvijoomise nukutasse ei kasutanud ja keerasime
korraga terve potsikutäie kerre. No – oli hea.

pilveraadio

2010-07-06T18:32:00.002+03:00

Suvi 2010 by aarepilv

väike suvine playlist, millest osa mängisin ka 30. juunil Genklubis:

Damien Rice - Blower's Daughter (Iirimaa)
Shrift - Lost in Portuguese (Londoni multimuusik Dennis Wheatley + Brasiilia taustaga Nina Miranda)
João Bosco - Tatapá (Brasiilia)
Shrift & Guilherme Guimaraes - Hum
Jamshied Sharifi & Hassan Hakmoun - Through the Veil (iraani päritolu ameeriklane ja Los Angeleses elav marokolane)
Zein Al-Jundi - Skaba (Süüria päritolu lauljatar)
Dizzy Gillespie - Manteca [Funky Lowlives Remix] (inglane miksib ameerika jazziklassikat)
Astrud Gilberto - Here's the Rainy Day [Koop Remix] (rootslased miksivad Brasiilia bossanovaklassikat)
Paf - Sweet Chambermaid (Eesti)
Paf - Only Our Cars
Daft Punk - Digital Love [Cloudy Stretchout] (prantslased)
Pedigree - Lucifer Boy (Eesti)
Massive Attack - Rush Minute (London)
PostUganda - Oh My God! You Are So Cool! (Von Krahl)
Tartu Popi ja Roki Instituut - Balti mere metropol
Móre & Gee - MC, mis su nimi on? (Rakvere massive)
KGB - Tune Got Melody (eestivene dubstepi-tüübid Tallinnast)
Def Räädu & Spija & Treee - Ilusate tüdrukute elu (Rakvere/Tallinn)
Chalice - Tee teine pool on tee
HU? - Kosmos
Def Räädu & Tommyboy & J.O.C. - Kolmas sort
Pedigree - Heart in Your Hand [Leslie Da Bass remix]
Toe Tag - Asfaldiorjad

palav

.

pool sajandit hiljem

2010-06-26T22:17:00.001+03:00

see siin pildil on sama allee, mida võib näha minu raamatu "Nägemist" tagakaanel, ainult et umbes pool sajandit hiljem.

tegu on Ustimäe talu alleega, mis asub umbes poolel teel Penujast Lillisse (üsna sealsamas kandis leiab ka Mehis Heinsaare ilus Armin oma lõpu - "sadulsepa tütar Maret, kes elas Läti piiri lähedal, üsna Penuja küla kõrval"). tänapäeval ei vii Ustimäeni enam ühtki sõidetavat ega vist isegi jalgsi kõnnitavat rada, teadja pääseb sinna vaid läbi heinamaade ja metsatukkade. endine taluõu on metsa kasvanud ja metssigade tuhnimisjälgi täis, eluhoonest on järel vaid pehkinud palgilasu, ja ainus, mis keset metsa veel endises uhkuses püsib, on talli paksud kiviseinad.

toda talu pidas kunagi minu vanaema vanaisa Peeter Tima, seejärel üks tema poegadest, Märt, seejärel elasid seal tema lapsed (naine, kes "Nägemise" tagakaanel poseerib, on Märdi tütar Selma). Märdi vend Hans oli minu vanavanaisa, ja minu ema on lapsena suviti omajagu Ustimäel olnud.
tolle tagakaanepildi on teinud ilmselt Salme vend Ilmar, arvatavasti kuskil 50ndate lõpus.
ligi kakskümmend aastat tagasi viis vana Ilmar meid hobusevankriga Ustimäele - terve päeva võtnud retk Abjast Penujale, sealt Ustimäele ja sealt teist teed tagasi Apja. jäime veel tee peal vihma kätte, pärast hobune auras, kui päike jälle välja tuli, mehed tegid Penuja poe ees Ilmariga nalja, et hobune päris higile ära aetud. sain aimu, kui suured olid vahemaad raudtee-eelsel ajal, kui sõideti vaid hobujõul - oma kihelkonnast välja minek oli juba korralik reis. tookord oli Ustimäe tare veel püsti. Ilmar sidus hobuse valjaid pidi talliseina küljes oleva rõnga otsa ja siis me vaatasime seal pisut ringi, kaevasime maja külje alt aialilli kodus ümber istutamiseks. kummaline on mõelda, et tegelikult on Eesti metsad täis selliseid kohti - keset metsa mingid vundamendiservad või heal juhul ka talliseinad ja kaevurakked (nagu Ustimäel) ning keset metsapuid mõni õunapuu, elupuu või lumimarjapõõsas ning mõned aialilled, millel on olnud elujõudu ka metsikutes tingimustes edasi elada. meie metsad on täis selliseid varemeid, mille juurde ei vii enam teesidki.
Ilmar oli kuni lõpuni hobusemees - veel 90ndate lõpus käisid nad koos Selmaga jõulude ajal Abjast Halliste kirikusse saaniga. mul on silme ees pilt tuisusest jõuluõhtust ja Selmast, kes istub kiriku ees saanis, üleni vammustesse pakitud; hobune ja saan on pargitud autode vahele (kuid mulle ei meenu praegu, kas olen seda pilti ise näinud või jutu järgi kujutlenud). nüüd on nii Selma kui Ilmar juba Halliste kalmistul.

see pilt Ustimäe talust pärineb samalt sessioonilt, kust ka pilt, millel Selma seisab alleel - päike paistab sama nurga alt (ja kui ma mõtlen ilmakaarte peale, siis paistab päike ju idast, see tähendab, on hommikupoolik, ja vaadates puude hõredaid võrasid, võib oletada, et on kevad - seni olin ikka mõelnud, et neil piltidel on suveõhtu). allee jääb siin pildil majade taha, algab talli nurga juurest (tall on see hoone, millest siin paistab vaid katuseots).

vahtang ja FAME

2010-06-15T00:57:00.001+03:00

siin beatboxivad ühes Kiievi kangialuses Vahtang ja FAME. Vahtang on gruusia päritoluga vene beatboxija, kelle suurimaks saavutuseks on teine koht 2009. aasta beatboxi MMil. FAME aga on pärit Ukrainast Harkovist, kust ka 5nizza ja SunSay, kellest olen varem siin blogis juttu teinud, ja on nendega ka kaastööd teinud, on praegugi SunSay beatboxija, kuid teeb ka soolovärki, kohe on ilmumas plaat. neil MySpace'i lehekülgedel on ka videod sellest, kuidas nad nt kolmekesi koos Suniga ühes telesaates möllavad, või kuidas FAME improviseerib tänaval koos Noize MC-ga.

poeem

2010-06-10T14:32:00.005+03:00

lähen suplema, lähen ujuma,
lähen lainetesse ujuma

[aga kas sa ujuda oskad?]

aa, nojah, mul on juba ujumisvest,
ma oskan ujuda,
ja mul on juba seljas väike ujumisvest,
aga mul pole seda vaja,
ja ma väga armastan šušakaid*,
ja ma armastan oma ema ja isa
ja vanaema ja vanaisa ja teist vanaema,
kõiki, kes elavad sellel planeedil,
jah, see on väga armas,
kuid ma väga armastan A-d,
A-tähte, ta on minu lemmiktäht,
ja ma teen talle joonistusi, suudlen ema,
teen talle kingitusi, kui tal on sünnipäev,
teen kingitusi isale, kui tal on sünnipäev,
mulle kingitakse kingitusi,
väga häid, kui mul on sünnipäev,
mulle kingiti tõukeratas, väga hea,
ma käin sellega sõitmas,
ja mulle meeldib terve linn,
mulle meeldivad supelrannad,
meeldib Egiptus, meeldib...

[aitäh; aga mis te koos isaga hakkate tegema?]

isaga lähen ma jalutama,
embame teineteist,
vaatame filme mingisuguseid,
kui isa magab, vaatan ma multikaid,
aga kui ta ei maga, siis vaatan ma ka kunagi multikaid,
mängin mänge,
kodus on mul hea olla,
ma magan väga hästi, voodike on pehme, hea,
ma armastan alati linna,
ma mitte kunagi... ma olen alati koos [???]ga,
ja minuga on kõik korras,
kui ma söön - aga ema hästi mind...
kui ma söön, siis ema aitab mul alati süüa

* шушаки - midagi müstilist ka venelastest kommentaatorite jaoks, ilmselt midagi söödavat

öö

2010-05-15T11:30:00.002+03:00

küsitlus selle kohta, kas siin ülal oleval pildil on päev või öö, on lõppenud. õigesti vastasid need 3 inimest, kes arvasid, et siin on öö. oleks meeldiv, kui nad mulle teada annaksid, kes nad on.

seletuseks üks lõik MU KOHE VARSTI ILMUVAST RAAMATUST "RAMADAAN":

Juba veerand üheksa, üsna pisut pärast loojangut,
oli pime ja öövärgid hakkasid oma vaatemänge
esitama. Oru serva kohale oli tõusnud täiduv kuu,
mis esialgu oli ühe suurema pilverünga taga, nii et
ainult kuu kuma paistis pilveservade tagant. Siis
nihkus pilv aeglaselt kuu eest ära, otsekui oleks ta
mingi sõiduk, mis oli kuu kohale toonud ja nüüd
taas lahkus, ja kogu org ning minu rõdu täitus heleda
kuuvalgusega, nii et rõdul polnud lampi vajagi.
Pilved liikusid ümber kuu, kuu joonistas nende reljeefe
ja siluette esile, oruvõrastiku mühklikud kontuurid
olid oma õõtsumises näha. Öine metsaladvastik.
Tegin järjekordse sessiooni: aegvõtted ülipika
säritusega, mitu võtet automaatselt järjest, nii et tulemuseks
olid tegelikust pisut heledamad kaadrid,
mida järjest vaadates on näha pilvede või taevas
lendavate lennukitulede liikumine. Mind üllatas, et
kui kuud õige pisut üle säritada, muutub öötaevas
kuu ümber siniseks. Nii et taevas on ööselgi sinine,
ainult et on liiga pime, et seda näha. Kaamera terav,
lihvitud digitaalne silm tõmbas selle atmosfääri
omapära siiski pimedusest välja. See on maa ümber
olev õhk, mis valgusest sinise spektriotsa välja valib
– sinine valgus hajub atmosfääris kõige paremini,
kuna sinise spektriosa lainepikkus on kõige lühem.
Seda nimetatakse Rayleigh’ hajumiseks, millega on
seletatav ka see, miks veresooned paistavad naha
alt sinised ja miks vähese pigmendiga silmad on sinised
või keskmise pigmendiga silmad on rohelised.

päeval näeb sama koht välja nii - tegelikult juba õhtul poole kuue paiku, linnast kostavad kirikukellad:

väike klaviiriantoloogia

2010-04-28T22:43:00.007+03:00

otsisin Youtube'ist erinevaid ühe ja sama loo esitusi: BWV 869, Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" I vihiku 24. prelüüd, h-moll või B minoor või si-minoor - see helistikumärgistus ei ütle mulle suurt midagi, sest ma ei jaga muusikateooriat üldse. üks mu lemmikuid Bachi asjadest - just prelüüd, fuuga-osa mind nii väga ei puuduta.

esmalt üks oreliesitus -
Daniel Chorzempa (s 1944) - Ameerikas sündinud saksa-austria orelimängija, kes on tähelepanuväärne selle poolest, et mängib peast (mis oreli puhul polevat väga tavaline), ja on tunnustatud Bachi-interpreet.

klavessiiniesitused:
Zuzana Ružičkova (s 1927), tšehhi-juudi klavessiinimängija, kes on salvestanud kõik Bachi klahvpilliteosed; teismelisena üle elanud Auschwitzi koonduslaagri, üks Euroopa tunnustatumaid klavessiniste; hästi rahulik esitus.
Kennet Gilbert (s 1931), Kanada klavessiini- ja orelimängija, kes oma hariduse sai Euroopas ning on siin hiljemgi tegutsenud, peamiselt Pariisis ja Belgias.
Bob van Asperen (s 1947), hollandi vanamuusik - klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija ning dirigent, selline kebjam ja pidulikum interpretatsioon.
Glen Wilson (s 1952), klaveri-, klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija, kes on sündinud Ameerikas, kuid tegutsenud põhiliselt Hollandis ja Saksamaal; tema esitatud "Hästitempereeritud klaviiri" täielikku salvestust on väga kiidetud; viimastel aastatel on ta tegutsenud ka barokkooperite lavastaja ja dirigendina.
Leon Berben (s 1970), Hollandist pärit, kuid Saksamaal elav klavessiini- ja orelimängija, ka Bob van Asperen kuulub tema õpetajate hulka.

ja terve hulk klaverimängijaid:
Nick Alex M. - klaveriharrastaja, huvitavalt lonkava tempoga esitus.
yRenoy- veel üks kodumängija, aeglasema ja ühtlase tempoga.
Andreas Pfaul (s 1971), saksa õpetaja, õpetab koolis muusikat ning juhatab kooli orkestrit; internetis leiab tema esitatud klaverimuusikat päris palju - pianistina amatöör, aga päris tubli tasemega, nagu näib.
Alexander Bildau - tänapäeva saksa pianist, rahulik.
Aleksandr Timofejev on Moldova pianist, kes on õppinud Ameerikas ning tegutsenud peale Moldova ka Venemaal, Ukrainas ja Rumeenias.
Mihai Emanuel Grossu - noor Rumeenia pianist.
Arthur Loesser (1894-1969), ameerika pianist, kes oli tuntud teravmeelse klaveriõppejõuna ning kirjutas muuhulgas raamatu klaveri sotsiaalajaloost.
Eunice Norton (1908-2005) ameerika pianist, kes õppis Londonis ning esines seejärel mitmel pool Euroopas, kusjuures sai eriliste ülistuste osaliseks just Bachi-esituste eest, seejärel tegutses nii Ameerikas kui Euroopas, 1930ndail õppis Itaalias kuulsa pianisti Arthur Schnabeli juures, hiljem oli ise Ameerikas tuntud meistriklasside andja. temalt on olemas kolm erinevat salvestust - 1958, 1968 ja 1993.
Jean-Selim Abdelmoula, noor (s 1991) lootustandev Šveitsi pianist; kiire, ekspressiivne esitus.
Joanna MacGregor (s 1959), inglise pianist, laia haardega klassikast moodsa muusika ja jazzini, plaadifirma SoundCircus omanik, aktiivne naine, kes tegeleb ka nt dirigeerimisega ja on kirjutanud kuuldemängu Eric Satie’st. voolav, sulav esitus, enne lugu ka MacGregori kommentaar.
Walter Gieseking (1895-1956), saksa pianist ja helilooja, pärast II maailmasõda lühikest aega natsi-koostöös kahtlustatud (kuna andis sõja ajal kontserte okupeeritud maades); ta on nn Giesekingi-Leimeri klaverimängumeetodi looja, mille kohaselt nt õpitakse lugusid pähe ilma klaverita (ta ise olevat suutnud õppida terve kontserdi ühe päevaga selgeks); tema repertuaar ulatus Bachist Schönbergini, kuid tänapäeval mäletatakse teda eelkõige Debussy ja Raveli suurepärase esitajana, legendaarne olevat ka tema 1944. aasta Beethoveni 5. klaverikontserdi salvestus, mis oli üks esimesi stereosalvestusi ning millel on kuulda õhutõrjekahurite müra. Gieseking oli ka andunud liblikakoguja.
Edwin Fischer (1886-1960), Šveitsi pianist ja dirigent, üks 20. sajandi klaverimängu suurkujusid, eriti saksa klassika esitamise poolest; 1920.-30. aastail tegutses ta Saksamaal, kus ta oli esimene, kes salvestas Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. tasakaalukas, väga mõõduka ja tõsise sammuga esitus, ilus.
Rosalyn Tureck (1914-2003), Ameerika pianist, kes oli eriti pühendunud just Bachile (teda on nimetatud "Bachi peapreestrinnaks"); Glenn Gould on öelnud, et Tureck on olnud tema ainus mõjutaja. kaks erinevat salvestust: üks ja teine.

ja siis:

Friedrich Gulda (1930-2000), Austria pianist, kes oli teismelisena imelaps ja kes mängis nii klassikat kui jazzi. ta on kuulus eelkõige Beethoveni esitajana. tihti esitas ta klassikat ja jazzi ühelsamal kontserdil läbisegi, samuti kirjutas ta ise muusikat, nt "Variatsioonid Doorsi loole "Light my fire"". ta on käinud kontserttuuril koos jazzbändiga "Weather Report" ning teinud plaadi koos jazzpianisti Chick Coreaga. Austria muusikaelus oli ta mässaja, oponeerides avalikult tõsise muusika ametlikele ja akadeemilistele institutsioonidele. ühel kontserdil, kus ta pidi esitama "Hästitempereeritud klaviiri" palu, improviseeris ta suvalistel teemadel, kuni suurem osa publikust oli lahkunud, ning alles seejärel hakkas mängima välja kuulutatud Bachi. 1999 levitas ta valeinfot, nagu oleks ta surnud. ahelsuitsetajast Gulda suri südamerabandusse 27. jaanuaril 2000, Mozarti sünnipäeval, nagu oli soovinudki. eripärane tilgutav esitus, milles võib kuulda jazzilikku tagapõhja.

ja veel enam:

Glenn Gould (1932-1982), Kanada pianist, pärit Torontost šoti-inglise juurtega perest (tema emapoolne vanaisa oli Edvard Griegi onupoeg). Gould olevat õppinud nooti lugema enne kirjasõna. 10-aastaselt astus ta konservatooriumi ning lõpetas selle 13-aastasel maksimaalsete hinnetega. seejärel hakkas ta esinema kontsertidel ja raadios, omandades imelapse kuulsuse. 1957 oli ta esimene Põhja-Ameerika pianist, kes käis esinemas Nõukogude Liidus. elu lõpus tegeles ta ka dirigeerimisega. tuntud oma iseärasuste poolest (nt mängimise ajal kaasa ümisemine - mis ta enda sõnul oli alateadlik ja kontrollimatu püüe “klaverile ette laulda“ - seda võib selgesti kuulda ka siinsel salvestisel; klaveri taga tavalisest madalamal istumine, eluaeg samal toolil, mille oli valmistanud tema isa - mis aga võis kaasa aidata tema omapärasele ja perfektsele tehnikale, mille osaks oli ka see, et pealtpoolt vajutamise asemel ta otsekui tõmbas klahve enda poole; ta kartis külma ning kandis sooje riideid isegi soojal ajal). Gould suutis terveid kontserte harjutada peas ilma klaverita ning tema mälu olevat olnud fenomenaalne. 32-aastaselt hülgas ta kontsertide andmise ning pühendus stuudiosalvestuste tegemisele. selle põhjuseks oli tema vastumeelsus pianisti kui kultusliku etendaja kuvandi suhtes, ta tajus selles teatavat sportlikku momenti, mis talle ei meeldinud - tullakse kokku jälgima pianisti virtuoossust ja elatakse talle aplausiga kaasa nagu atleedile. salvestuste puhul kasutas ta ära stuudio tehnilisi võimalusi, nõnda võis ta nt ühe pala salvestise lasta kokku lõigata mitmest erinevast duublist. ka Gould kuulub nende hulka, kes on salvestanud "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. Tuntud on tema otsene kriitika Chopini ja hilise Mozarti suhtes, ta nimetas neid “ebaveenvateks”. Gould tegi ka raadiosaateid Kanada maast ja inimestest - mõned saated olid nn kontrapunktilise raadio tehnikas, kus mitme inimese jutt kostis korraga nagu fuugas. lisaks kirjutas ta ka muusikakriitikat ning teoste analüüse. Glenn Gouldi sidus vastastikune imetlus suurepärase jazzpianisti Bill Evansiga, kes on tuntud kui klassikalise pianismi sulandaja jazzi ning üldse kui 60ndate oluline jazzklaveri novaator. Gould vältis füüsilist kontakti inimestega ja ka tema eraelu üldse oli sõna tõsises mõttes era-elu (kuigi paar aastat tagasi avalikustas üks naine oma kunagise viie aasta pikkuse armusuhte Gouldiga). Pärast Gouldi surma on oletatud, et tal oli Aspergeri sündroom, üks autismi vorme, mida Gouldi eluajal veel diagnoosida ei osatud.

Gouldi käed

ja lõpuks, esitus, mis mind üldse pani seda pala väga armastama, esitus, mis muudab selle loo selliseks, et seda võib lausa sisse hingata:

Svjatoslav Richter (1915-1997), vene pianist, isa poolt sakslane, ema poolt vene aadlik, sündinud ja üles kasvanud Ukrainas; klaveri elementaarõpetuse sai ta isalt, kes oli Odessa konservatooriumi õppejõud ja luteri kiriku organist, kuid suurel määral on Richter iseõppija. kui ta läks õppima Moskva konservatooriumi, pidas tema õpetaja Heinrich Neuhaus teda kohe geeniuseks ning tunnistas hiljem, et tal polnud Richterile midagi õpetada. Richter oli homoseksuaal, kuid tema kaaslaseks ning truuks abiliseks oli kuni tema surmani sopran Niina Dorljak (siin pildil temaga koos), kellega nad tihti koos esinesid. 1960. aastal algasid New Yorgi kontsertidega ka tema esinemised Läänes, kus ta sai kohe sensatsiooniks ning esimeseks nõukogude muusikuks, kes pälvis Grammy. elu lõpupoole meeldis talle mängida pimedas saalis, mille ainus valgustus on nooti valgustav lamp; ta olevat pidanud ka plaani hakata andma kontserte üldse tasuta. Prokofjev pühendas Richterile oma 9. sonaadi. Richter pidas ennast interpreedina helilooja peegliks, interpreet ei tohtinud tema arvates muusika üle domineerida, vaid selles lahustuma. ta võttis ka väga tõsiselt täpsust helilooja partituuri suhtes, nt kui ta avastas, et ta on Bachi “Itaalia kontserdis” aastaid üht nooti valesti mänginud, lasi ta plaadiümbrisele trükkida vastava vabanduse. Richterile ei meeldinud eriti salvestusstuudios mängida, nii on enamik ta salvestusi pärit kontsertidelt - ses mõttes oli ta vastand Gouldile, sest publiku ees esineda meeldis Richterile väga (oma elu paaril viimasel aastal kannatas ta masenduse all, sest ei saanud enam kontserte anda). samas võttis ta stuudiosalvestusi nii tõsiselt, et võis pärast salvestiste kuulamist paluda stuudiosse teist klaverit, et kogu materjal uuesti ja paremini sisse mängida. 1970ndate aastate esimesel poolel mängis ta sisse 12 plaaditäit oma soolorepertuaarist, sealhulgas täielik "Hästitempereeritud klaviir" (ka siinne salvestus on sellelt plaadilt pärit). Richter on öelnud, et Bachi tuleks aeg-ajalt kuulata kas või pelgalt hügieeni pärast.

kontraht

2010-04-25T00:57:00.001+03:00

135 aastat tagasi, 24. aprillil 1875 (mis küll uue kalendri järgi peaks vist olema 6. mai) sõlmiti alljärgnev leping:

Tarto-Wörro makonna,
Wastselina kihhelkonna,
Wastselina moisa,
Käo Künno tallo [õige oleks tegelikult Kõo],
8 talert -- krossi orjussema.

Tallo mümisse nink ostmisse Kontraht.

Täämbatsel, al nimmetedu päiwal omma Tarto makonna nink Wastselina kihhelkonna Fideikommis Wastselina moisa perrisherra dimitt. landrat Gotthard von Liphart, kui selle tallo müja, nink tallopoia Tannil Pilw wahhel, kui selle tallo ostja, essi henda nink omma warrandusse ja öigusse perrandajide nimmel seddasinnast kontrahti ärrakönnelnu, tennu nink kirja pandnu.

§ 1.

Wastselina perrisherra Gotthard von Liphart, müüp selle keige Üllemba 21. Oktobri kuust 1866 kinnitatu Minister kommite moistmisse läbi sanu müümisse lubba päle omma Käo Künno tallo, mes wakaramato perra 8 talert -- krossi suur on, kige selle tallo honetega nink kigega, mes selle tallo perralt om, temma öige piride sissen, nida kui kreismamötja David Ellram neid 1875 aijastajal om Karti pandnu ja ristikiwwi ja kuppatsidega ärra märknu, kige nende öigustega, mis 1860 wälja antu Liiwlandima tallorahwa sädusse ramato perra tallokottussel tulleb, nink pri kige priwati- nink mu selle kontrahti sees mitte nimmelt üllesantu wölla ja massudest, tallitustest ja sundimustest selle tallopoia Tannil Pilw kätte, ärraleppitu hinna 960 rubla -- kop. höbbedat, kirjuta üttessa sada kuuskümmend rubla hõb. temma perris ommandusses.

leping läheb veel mitu paragrahvi edasi, sätestades muuhulgas, et ostuhinnast arvatakse maha kreiskohtus käerahaks makstud 60 rubla, ostmise järel makstakse veel 20 rubla, ülejäänud 880 rubla aga makstakse alates 1876. aastast 38 aasta jooksul, st 1914. aastaks. leping on tehtud paralleelselt saksa ja lõuna-eesti keeles.

muuseas, Liphartidele kuulus ühtlasi ka Raadi mõis (ja veel mitmeid mõisu mujal). mõisnik Gotthard Lionel von Lipharti (1804-1885) kohta leiduvast infost võib järeldada, et ta oli progressiivne tegelane, nt kui 1857 asutati "Perno Postimees", tellis ta selle omal kulul oma valduste kooli- ja kohtumajadesse, ta toetas Vastseliina kihelkonnakooli rajamist (avati 1883), Raadi mõisa juurde aga rajati tema ajal aurujõul töötav masinatehas, saeveski, viina- ja liköörivabrik ning kahhelkivide ja drenaažitorude vabrik.
ta olevat olnud esimene Liivimaa mõisnik, kes palkas oma mõisatesse tööjõudu Saksamaalt (nt aastal 1861 Vastseliina kihelkonda 25 saksa põllumeeste ja käsitööliste peret), kes aga aja jooksul eestlasteks assimileerusid.
Vastseliina kihelkond oli Võrumaa kihelkondade hulgas esirinnas talude päriseksostmise poolest, aastaks 1880 oli päriseks ostetud 96% taludest, kusjuures Liphart olevat omakandi meestele teinud soodustusi, mis andis neile eeliseid mulkidest või lätlastest "välisinvestorite" ees. igal juhul rahvapärimustes on ta säilinud talurahva hulgas väga populaarse mehena.

maa

2010-04-23T13:11:00.004+03:00

olukord, kus taevas on lukku pandud ja on taastunud sajandite jooksul nii loomulikuna tundunud maa-pealsuse reaalsus, maapealsete punktide tegelik vahe-maa; ainult et nüüd, kui ilmneb, et kohtade vahel on siiski olemas reaalsed distantsid ja et maa koosneb mitte ainult kohtadest, vaid ka vahedest kohtade vahel, nimetatakse seda vangistuseks - ollakse vangis maa totaalse pidevuse käes, ei ole enam võimalik diskreetselt ümber paikneda, vahe-maad ei saa enam vahele jätta. maa tuletab ennast meile me tugipunkti ja asupaigana, paratamatusena meelde, tuletab meelde, et ruum võtab endiselt aega, öeldes oma tõrrepõhjahäälega "Mu nimi on Eyjafjallajökull! Õppige mind oma jalgade ja ratastega uuesti hääldama, astuge minu peal ses rütmis - eija-fjadla-jööködl!"

03 - Nadja - No Cure For The Lonely by aarepilv

pildid pärit siit

sein

2010-04-20T14:50:00.002+03:00

Tartus sai hiljuti valmis uus maja, mis mulle on algusest peale meeldinud - juba talvel, kui müürid üles kerkisid, hakkasin seda hoonet silmas pidama ja tundsin heameelt, et kesklinna - milles domineerivad 90ndatest pärit postmodernistlik postimaja (mis on mu meelest lihtsalt üsna maitsetu) ja hiljutisest ajast pärit kaubamaja, sammastega hiigelpaviljon, mille karakteri tuumaks on mahuga vastuolus olev ajutisus ja mille läikivad välisseinad seostuvad mul ikka vannitubade ja WC-dega - et kesklinna kerkib ka midagi maitsekat ja tasakaalukat. kui sinna mäenõlva peale tehti vundamendiauk, oli küll kartus, et tuleb jälle mingi hirmutis, aga nüüd on see küll üks mu lemmikhooneid Tartu tsentris. ametlikult on ta nimi Krause ärimaja ja planeeritud on ta Emil Urbeli büroos.
mis mulle meeldib:
- tume tellis materjalina (pole seda Eestis väga palju kasutatavat näinud, küll aga nt Hollandis ja Rootsis - tundub olevat selline pretensioonitu, aga samas elegantne materjal);
- üldine mõõdukas sümmeetrilisus, kusjuures on kummaline, kuidas suhteliselt monotoonne fassaad mõjub ometi kuidagi "artikuleerituna", reljeefsena, ilmekana; lihtsuse maitsekus;
- nurgapealne ukseesine varjualune, mis mängib üsna olulist rolli maja sümpaatsuse loomises - tasakaalustab maja tumedat introvertsust sellega, et võimaldab nt vihma puhul varju minna; ilma selle nurgata mõjuks maja ehk tõrjuvalt ja tsitadellilikult, nüüd aga on suletus ja avatus heas tasakaalus;
- kuigi läks kaotsi Ülikooli-Vanemuise ristmiku lagedus, mis seal varem oli, ja tekitati kitsapoolne värav Ülikooli tänava algusse, kompenseerib seda see, et kui vaadata maja poole üle tänava, peegeldavad maja aknad taevast, ja see annab jällegi osa sellest avarusetundest tagasi (oli lausa üllatav, kui meeldiv efekt on sel peegeldusel päikselisel päeval);
- sisekujunduse kõrge aatrium koos siserõdudega, mille tekitavad trepikäänakud;
- asi, mis vist on isiklik kiiks: ülikooli suunda jääv tühi sein - ma olen alati nõrkust tundnud lagedate massiivsete vertikaalsete pindade vastu; Krause maja külg mõjub alati pisut ehmatavalt, aga samas ka kuidagi ülendavalt ja lahendavalt, teatavat suurejoonelise ruumilise puhkusena; ma ei tea, kas see ongi mõeldud sinna jääma või on sein tühjaks jäetud seepärast, et sinna kõrvale ehitatakse midagi veel (mulle meeldiks, kui sein jääks nähtavale):

mulle ei meeldi Krause maja juures:
- et ta on pangahoone (nii ilus maja vääriks pisut inimlikumat funktsiooni);
- et pangasaali sisekujunduses ei ole suudetud välisilme tasakaalukust säilitada: nt sädelevad põrandaplaadid või lainelised lambikuplid või kuidagi ebamäärased ja otsustamatuna mõjuvad pangaletid üleüldse.

vett

2010-04-15T15:41:00.001+03:00

vaikne laupäev, Puurmani, Pedja:

Puurmani mõis:

täna, Tartu, Emajõgi:

subversioon

2010-04-06T12:14:00.001+03:00

Ameerikas on viimastel nädalatel laineid löönud andeka ning ajudega soulileedi Erykah Badu uusim video. nüüdseks on ta saanud politseilt ka süüdistuse kohatus käitumises - karistusväärseks peetakse alastust avalikus kohas, aga mis inimesi tegelikult riivab, on see, et Badu tegi seda pühapaigas - oma kodulinnas Dallases, kohas, kus mõrvati JF Kennedy (ma ei tunne Ameerika mentaliteeti niivõrd, et öelda, kuivõrd mängib siin kaasa ka see, et Badu on neegrinaine). midagi see video ameeriklaste tajus sügavalt riivas, tema otsene sõnum on massist erinemise riskantsus, kuid eks see on ka lihtsalt julgusest näha piiride tinglikkust ning neist piiridest üle astuda (video on filmitud ühe kaadrina 13. märtsil spontaanse performance'ina, mis Badu enda kirjelduse järgi oli ka ta enda jaoks eneseületus). kuid asi pole kindlasti mingis ühes kindlas sõnumis, vaid terves kihama löödud kaootilises tähendustepesas, mille tekitas kombinatsioon: alasti mustanahalise lauljanna otsekui surnult kukkumine samas kohas, kus hukkus Kennedy. Youtube'is leidub mitmeid videopostitusi, mis püüavad seda videot erineval moel tõlgendada; muuhulgas pole tähtsusetu ka muusikatööstuses kasutatava alasti naisekeha problemaatika - Badu video on kindlasti ka teatav seisukohavõtt nonde erootiliste muusikavideode suhtes; meenub ka viimase aja superstaar Lady Gaga, kelle kuvand on ennast paljastav ja kohati vägivaldsusega hämmastada püüdev, kuid mis nt võrdluses Badu lihtsa aktiga ilmutab kohe oma võltsi ja hüsteerilist tühjust (eriti ta viimatises lühifilmis koos Beyoncega, mis on küll provokatiivne, kuid see provokatiivsus jääb vaid kõledalt fiktsionaalseks, pelgalt kommertsiaalseks wow-avangardiks). Badu aga on suutnud kõhklema panna nt vana provokandi Alice Cooperi enda.
igal juhul meenus mulle seda videot nähes mu enda hiljutine jutt lindpriiusest, sest kas ei ole Badu aktsiooni põhiiva paljuharulises küsimuses "mida tähendab vabadus?" (eriti kui kuulata ka laulusõnu, mis pealtnäha pole videoga otseselt seotud - laul sellest, kuidas vajatakse aknaäärset istekohta ilma kõrvalistujata, et sõita kuhugi, kus saab olla omaette, ja samas vajatakse, et keegi seda ärasõitjat igatseks ja tagasi kutsuks ja oma tähelepanuga turvaks).

ramazan

2010-03-22T16:57:00.006+02:00

sain ühe tasuta miksimisprogrammi ja tegin sellega katseks ühe pooleteisttunnise seti.

Ramazan by aarepilv

digital love

2010-03-14T01:36:00.007+02:00

otsisin lõpuks selle välja, Daft Punki "Digital Love" - see lugu koos videoga on mulle kunagi väga meeldinud (meeldib praegugi), aga mul oli meeles, nagu oleks see meeldimine olnud millalgi kooli ajal 90ndate alguses või keskel. nüüd aga avastasin, et lugu on pärit alles aastast 2001 - väga kummaline. võib-olla ma siis tundsin tollal, et selline lugu oleks mulle eriliselt meeldinud kümme aastat varem, nii et olen seda niisiis juba algusest peale kuulanud kuidagi nostalgiliselt, otsekui kuulanuksin teda juba esimesel korral nii, nagu oleks mul tema kohta juba varasemast lahedad mälestused. ja miskipärast seostub see lugu mul päris lapsena fännatud Radariga, mis esitas nt selliseid laule (see pole küll algupärand, vaid kaver ühest Alan Tarney loost, aga Tarney on mees, kes produtseeris ka näiteks A-Ha "Take on me", nii et otsad jooksevad kuidagi kokku küll).
Daft Punk on oma loo põhimotiivi laenanud ühest süntesaatori-pioneeri George Duke'i loost.

miks mulle see lugu üldse meenus - käisin vaatamas Vanemuise lavastust "Lood Viini metsadest", kus oli üks päris vaimukas tantsunumber ühe Daft Punki loo põhjal. lavastus ise tundus natuke raisku lastud võimalusena - aluseks väga hea ja mõjuv näidend, mida kahjuks mängiti üsna verevaeselt ja tegelaste vahelisi suhteid nüansseerimata, lõpu poole mõned kohad, nagu nt Herta Elviste roll tõeliselt õela vanaemana, katke Norsteini multifilmist või Aivar Tomminga kõhe lõpulaul, viitasid sellele, milline võimas lavastus see võinuks olla, kui ka kõik muu oleks sama sisuliselt ja sisendusjõuliselt "läbi õmmeldud". jäi tunne, nagu oleks lõpu poolt lavastama hakatud ja ettepoole liikudes järjest rohkem väsitud. nii et jah, veider tükk selles mõttes, et kuigi lavastus tervikuna ei tundu eriti õnnestunud olevat, annab ta mingeid tugevaid signaale, mis tekitavad huvi Robert Annuse edasiste lavastuste vastu. soovin talle paremat õnnestumist edaspidi.

tuuling

2010-03-11T22:47:00.001+02:00

varakult

sattusin täna juhuslikult kunstisalongi ja avastasin sealt kunstniku, kellest ma varem midagi ei teadnud - Maris Tuuling. miski nendes piltides mind köitis, kõigepealt see, et neis oli midagi kuuekümnendatelikku: veidi nurgelised ja samas õhulised anonüümsed inimfiguurid, mis seostuvad mingite tolleaegsete seinapannoodega, või üldse mingi tollaegse visuaalesteetikaga, nt millegi sellisega:

pilt on küll natuke suvaline, aga ehk annab mingi kujutluse, mida ma mõtlen (tegu on kunagise restoran "Tarvasega", mille seinal oli Elmar Kitse seinamaal; praegu on selles ruumis vist pangakontor ja maal peaks seal alles olema).

kauge aed

pikk talvehommik

mulle selline värk iseendast meeldib, aga kui vaatasin Tuulingu piltide hiljutisi aastanumbreid, mõtlesin, kas tõesti on siin tegu mingi teadliku retroga? korraks jõudsin juba igavust tunda, sest retro pole mu jaoks maalikunstis tegelikult väga huvitav. siis vaatasin edasi, nägin mingeid hästi õrnu vihjeid veel sajandi algupoole asjadele - aga ei, siin on midagi iseseisvat, midagi, mis ei taandu stiilijäljenduseks ega allu ka muul moel temaatilistele vulgariseeringutele, siin tuleb lihtsalt vaadata ja pildi õhustikule kaasa elada. midagi värsket on neis piltides, mingit endastmõistetavuse veenvat lahedust, ja väga meeldivat sügavat mittepretensioonikust. reprod mõistagi pole päris see, mis pildid ise.

peatus

aken

vt näitusi e-kunstisalongist ja haus-galeriist

geomeetria

2010-02-01T10:47:00.006+02:00

eesti keeles on ilmunud P. I. Filimonovi romaan "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon". raamatut tervitab eukleidilise geomeetria etendus:

kümnendilemmikud

2010-01-22T13:43:00.012+02:00

tänases Sirbis on küsitlus "Kümnendi kümme lemmikut", kuhu Jan Kaus ka minult vastust palus. pärast ponnistusi loobusin oma Top10 esitamisest, sest kui olin suutnud välja filtreerida selle nimestiku, mis allpool näha, hakkas juba kahju, või õigemini põhjendamatu kedagi neist välja jätta; siit kümne väljavalimine hakkas tunduma juba täringumängu suvana.
selliste nimestike puhul ähvardavad (ja teinekord ka võidavad) erinevad kiusatused, mis kahandavad otsekohe selle pädevust/kehtivust eelkõige mu enda jaoks: 1) kiusatus näidata ennast kuidagi huvitava või omapärasena, 2) kiusatus püüda aimata seda, mida "üldiselt" "oluliseks" peetakse, 3) tuttav-olemise ja seltskondlikkuse surve, mis nügib tegema sõbra-komplimente. püüdsin neist oma nimestikku tehes hoiduda, kuigi ega ma pead ei anna, et see mul õnnestus. igal juhul on siin sellised asjad koos, mille puhul mäletan, et lugemiselamus oli eriti tugev, sageli (kuigi mitte päris alati) "naudinguline" barthes'likus tähenduses, omaette isikliku vaimse sündmusena meeles.
kümnega piirdumine tundus mulle põhjendamatu igapidi - kui seda võtta n-ö autoriteedi arvamusena (keegi ehk ikka minu arvamust autoriteetseks ja "juhindumisväärseks" peab), siis kümnega piirdudes ma lihtsalt valetaksin, annaksin võltssuuniseid, mida ma ise ka ei usu. aga kui seda asja võtta puhtsubjektiivse, n-ö vastutusevaba meeldimisedetabelina (millena ma teda tegelikult ka tegin), siis on kümnega piirdumine veelgi mõttetum, sest siis püüaksin ma mingi välise formaadi mõjul sisendada endale valet, valetada endale külge mingit formaaditud isiklikkust.
mis kõik ei tähenda, et ma Sirbi küsitlust kuidagi halvustaksin, loomulikult annab see kõneka ja informatiivse pildi sellest, mis möödunud kümnendil eesti "lektosfääris" tähtsat juhtus. lihtsalt mina ei näinud põhjendust formaadile allumiseks. vähemasti sundis see küsitlus mind konkretiseerima oma kümnendipilku ning näitas mulle kätte minu maitsepiirid, see teadmine kulub ära.

niisiis, asjad, millest ma enam kümmet välja ei suutnud valida (tähestiku järjekorras):

Paul Austeri "New Yorgi triloogia"
Nikolai Baturini "Kentaur"
Albert Camus' "Pagendus ja Kuningriik"
fs'i "Alasti ja elus"
Jaak Jõerüüdi "Uus raamat"
Jaan Kaplinski "Sõnad sõnatusse. Inakobõtije" ja "Seesama jõgi"
Kivisildniku "Päike, mida sa õhtul teed" ja "Vägistatud jäämägi"
Hasso Krulli luulekogud tõusvas joones
Kalju Kruusa "Pilvedgi mindgi liigutavadgi"
Madis Kõivu "Päev" ning "Näidendite" seni ilmunud osad
Erkki Luugi "0rnitoloogi pealehakkamine"
Valdur Mikita raamatud, eriti "Metsik lingvistika"
Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni"
Kirsti Oidekivi luulekogud ühe kogumina
Anti Saare "Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin"
Lauri Sommeri "Nõidade õrnus"
Triin Soometsa luulekogud ühe kogumina
Vaino Vahingu "Päevaraamat"
Elo Viidingu raamatud, eriti "Teatud erandid"
Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

hiljem mõeldes on veel mõned asjad pähe tulnud: mõned jutud Kanguri/Ravi/Ranna raamatust "Jaak Rand ja teisi jutte" (need, mis liiga otseselt nalja ei püüa teha); mõned luuletused Maarja Kangro teisest kogust "Tule mu koopasse, mateeria" (need, mis pealkirjaga enim haakuvad, suurepärane fenomenoloogiline luule, mis meeldis seda enam, et muidu on ta luulelaad mulle võõravõitu); Lauri Sommeri jutt "And" ühest Setumaa Darjast (haruldaselt hea atmosfäärikirjeldus); ning Mehis Heinsaare "Sügaval elu hämaras", mis tundub mulle tema mõjusaima raamatuna (ja lihtsalt väga tugeva luulekoguna), aga mille jätsin esialgsest nimestikust välja, kuna kahtlesin, kas siin ei mängi kaasa see, et ta on just hiljuti ilmunud ja liiga värskelt meeles.

noh, ja ega see kõik ka nüüd nii piiritletud ja lõplik pole.

23. jaanuar. Sirbi-küsitlust veel üle vaadates näen, et Sven on ära märkinud Kafka "Hiina müüri", oleksin ka ise selle oma nimekirja pannud, aga kuna raamat sisaldab märgatavas ulatuses varem eesti keeles ilmunut, siis ei lugenud teda "uudisteoste" hulka. Sveni ja Bergi kommentaarides on juttu võõrkeeltes lugemisest, ilukirjandust loen võõrkeeltes tõesti vähevõitu, aga ehk kõige meeldejäänumana võiks ära nimetada Gombrowiczi "Ferdydurke" venekeelse tõlke - see on asi, mille Lindepuu võiks kindlasti oma plaani võtta.

sümfooniline drum'n'bass

2010-01-11T18:52:00.004+02:00

ligi kolm aastat tagasi toimunud kontserdilt, kus koos esinesid Düsseldorfi sümfooniaorkester, saksa d'n'b-mehed nimega Phoneheads ja mitmekülgne Londoni laulja Cleveland Watkiss.

starevitš

2009-12-28T21:11:00.007+02:00

selle filmi, “Kaameramehe kättemaks”, on teinud Vladislav Starevitš aastal 1912 (poolapäraselt Władyslaw Starewicz, prantsusepäraselt Ladislas Starevitch, 1882-1965). Starevitš on multifilminduse pioneer - oma rahvusliku multifilmi rajajaks peavad teda nii venelased kui poolakad, peale selle on ta nukuanimatsiooni kui sellise leiutaja. ta sündis küll Moskvas, kuid tema vanemad olid Kaunasest ehk Kownost pärit poola aadlikud. Starevitš ise kasvas üles samuti Kaunases oma tädi juures. muuhulgas mainitakse tema elulugudes, et ta on gümnaasiumis käinud ka Tartus, kuid visati koolist sõnakuulmatuse pärast välja. tal oli kaks suurt harrastust - fotograafia ja entomoloogia; ilmselt sai ta ühel hetkel aru, et liikumatutel fotodel on midagi loomuldasa sarnast tema kollektsioonis olevate kuivatatud putukatega - ja kui film on liikuma pandud foto, siis võib ka putukad sel viisil uuesti elustada. nõnda olidki maailma esimesed filminukud pärit Starevitši putukakogust. esimese nukufilmi tegi ta juba 1909 Kaunases, läks aga varsti Moskvasse ja kogus uute filmidega tohutult populaarsust; nukuanimatsioon oli tollal täiesti ennenägematu asi ning ajalehtedes arutleti tõsimeeli selle üle, kas tõesti on tegu dresseeritud putukatega. 1919 emigreerus Starevitš Prantsusmaale, kus jätkas nukufilmide tegemist, mis paistsid silma nukkude miimilise ilmekusega. üks tema tunnustatumaid teoseid oli “Reinuvader Rebane”, mis valmis 1930, kuid jäi tummfilmina esialgu “sahtlisse”, kuna just oli leiutatud helifilm; seitse aastat hiljem helindati see Goethe teosel põhinev film saksa keeles Saksamaa valitsuse tellimusel. teine tuntud ja kiidetud film on “Mängukoer” (1934), kus üks mängukoer teeb läbi ränki katsumusi, et tuua haigele neiule üks apelsin.
muuseas, Kafka “Metamorfoos” ilmus 1915 - kes teab, äkki oli temagi Starevitši putukafilme näinud?

jõulujuttu - sõdadeta ühiskond

2009-12-22T02:07:00.003+02:00

viimatises Rahvuslikus Maateaduses on huvitav lugu hadza rahvast - tuhatkond inimest Põhja-Tansaanias, kes on elav tunnistus selle kohta, milline võis inimühiskond välja näha enne loomade kodustamist ning põllupidamist, st enne omandi tekkimist.
nad elavad Ida-Aafrika riftivööndis selle koha lähedal, kust on leitud vanimad inimolendi fossiilsed jäänused, ning geneetilised uuringud näitavad, et hadzad esindavad ilmselt inimrassi arengupuu kõige esmasemaid juuri.
nende keel on keeleisolaat, sel pole teadaolevaid sugulasi, kuigi hadzade keele erilised imihäälikud on omapära, mis on ühine mõnede teiste Aafrika keeltega; nende keeles saab loendada ainult kolme või neljani, mis tähendab, et hadzade kultuuris puudub ka üldisem aja loendamise süsteem - neil pole selliseid ühikuid nagu aasta, kuu, nädal, päev, tund; aega tajutakse lihtsalt teatavate perioodide vaheldumisena - öö vaheldub päevaga, kuivaperiood vihmaperioodiga, kuu kasvab ja kahaneb. kuid mingit ajalist planeerimist pole - pole muret homse pärast ega ideed asjade arengust, progressist; hadzade kultuur on olevikuline kultuur. pole ka mingit selget päevarežiimi - magada võib millal tahes, siis, kui parajasti uni peale tuleb.
hadzadel pole kindlaid elupaiku, nad elavad laagrielu, vahetades asupaika umbes iga kuu tagant. kuivaperioodil ööbivad nad lihtsalt lõkete ääres, vihmaperioodil ehitavad endale võsarohust onnid, mida saab valmistada ühe tunniga. riides nad ometi käivad, ilmselt on see aga tsivilisatsiooni ligitulekuga tekkinud komme. nad elavad kampadena, kus võib olla kuni umbes 30 liiget (rohkem inimesi ei saa lihtsalt korraga ühest suurest ulukist söönuks), kuid need kambad või laagrid pole püsiva koosseisuga, inimesed liiguvad kampade vahel ringi. tavaliselt on ühel kambal püsiv vaid kese - mõni vanem ja jahis kogenum mees koos oma laste ja naisega, seda laagrit nimetatakse siis tema nime järgi. meeste autoriteet sõltubki peamiselt jahioskustest, kuid samas ei anna autoriteet võimu teiste inimeste üle - hadzade juures on iga täiskasvanud inimene autonoomne ning ei allu kellelegi (ehk siis - igaüks on iseenda pealik). laagri keskse vanamehe autoriteet piirdub enamasti sellega, et jahisaagist antakse talle parimaks peetav osa - looma pea (ja sedagi jagab ta teistega). jahti peetakse sageli individuaalselt, suuremate loomade puhul või ahvikarja puhul kollektiivselt, kuid saak jagatakse alati kogu laagri vahel - õigemini seda ei jagatagi, kõik lihtsalt söövad saaki ühiselt koos.
mehed tegelevadki jahiga ning mee korjamisega ja valmistavad jahiriistu, naised korjavad taimi ning on rohkem seotud söögi valmistamisega. ometi kulub hadzadel selleks “tööks” päevas kokku neli-viis tundi, ülejäänud aeg on jõudeaeg. kuigi soorollid on suhteliselt kindlad, ei ole ühe sugupoole domineerimist teise üle; “abielu” sõlmimisel ja lahutamisel on aktiivsemaks pooleks sageli just naine - tema valib endale mehe ning lõpetab kooselu, kui mees pole osutunud piisavalt heaks kütiks või ei käi lihtsalt naisega piisavalt hästi ümber. need hadza naised, kes on abiellunud väljapoole, põllupidajate hõimudesse, on sageli hiljem tagasi pöördunud, sest neid pole piisavalt väärikalt koheldud.
hadzade abielu on nn seriaalne monogaamia, mis tähendab, et korraga elatakse koos vaid ühe paarilisega, kuid paarilisi vahetatakse aeg-ajalt (kuigi mõned üksikud paarid jäävad ka kogu eluks kokku). mingit spetsiifilist abielurituaali pole, abielupaariks loetakse lihtsalt mees ja naine, kes on juba mõnda aega sama lõkke ääres ööbinud. kui mitte arvestada rinnalapsi, olevat laagris üsna raske kindlaks teha, kes on kelle laps, lapsi kasvatatakse ühiselt, kusjuures tähtsat osa mängib laste kasvatamises mõni “vanaema”, mõni laagris elav vanem naine (nooremad naised tegelevad toidu varumisega).
hadzadel pole omandit selle sõna tõsises mõttes, maa ei ole kellegi territooriumiks jaotatud. kogu hadzade omand koosneb söögi valmistamise riistadest, veenõudest, kirvest, meestel ka vibu ja nooled ning - mis ei puudu peaaegu ühelgi mehel - kivist voolitud piip suitsetamiseks. suitsetamise komme pärineb ilmselt koloniaalajastust, suitsetatakse kas kanget tubakat või kanepit, ning seda tehakse tavaliselt pärast söömaaega jutte vestes (kas jahijutte või siis mingeid müüte-muinasjutte esiaegadest). peale jutuvestmise on hadzade “meelelahutuseks” ka laulmine ja tantsimine, mis on mõnikord seotud mõnede rituaalidega, aga sageli tehakse seda ka lihtsalt lõbu pärast.
et hadzadel pole omandit, siis ei pea nad ka sõda, sest pole ressursse, mille nimel võidelda - kogu toit on looduses vabalt kättesaadav, ainult mine ja korja või küti. hadzade ajaloost pole teada ühtki näljahäda, pigem on põlluharijatest hõimudest mindud näljahäda aegadel hadzade juurde, kus toitu on pidevalt. ka nakkused ei ole suureks probleemiks, sest hadzad ei ela tihedalt koos.
kui mõni tõsisem lahkheli laagri sees tekibki, siis lahendub see mitte vägivallaga, vaid sellega, et üks osa laagrist läheb lihtsalt minema - kui ei sobi, siis ei sobi, kah mul asi.
rituaale on hadzadel üldse vähe - pole pulmarituaale, ei tähistata ka mingeid muid tähtpäevi, ka matuserituaali pole, surnule kaevatakse lihtsalt haud ja maetakse maha (varasemal ajal isegi mitte seda - surnukeha jäeti lihtsalt maa peale metsloomadele söömiseks). ka religioosseid rituaale pole, sest pole spetsiaalseid teadmamehi ega nõidu, ja surmajärgse elu koha pealt olevat hadzad “agnostikud” - kui neilt selle kohta küsida, siis ütlevad nad, et ei tea, mis pärast surma saab. pole mingeid erilisi märke müstitsismist või usust vaimudesse. kristlikel misjonäridel pole hadzade juures erilist lööki olnud. kui küsida, mida hadzad arvavad Jumala kohta, hakkavad nad rääkima päikesest. kui mõni rituaal ongi - näiteks “epeme”, tants, mida tantsitakse ilma kuuta öödel ja mis oletatavasti võib olla esivanematega suhtlemise rituaal, aga kindlasti on see paarilise otsimise rituaal - siis on iga hadza isiklik asi, kui tõsiselt ta selles osalemist võtab.
muidugi ei saa hadzade elu päris paradiisiks pidada, sest nad kannatavad kuumuse, sagedase janu ja putukate käes, nende lastest sureb viiendik esimesel eluaastal ja pool enne täisealiseks saamist.
hadzade asualale tungivad üha tihedamalt põllupidajad ning tõenäoliselt on hadzade kultuur sellisena kaduma määratud. osa hadzasid on juba praegu senisest eluviisist loobunud ning hakanud raha eest tööle elava etnograafilise eksponaadina, näidates turistidele hadzade jahipidamisviise ning laule-tantse. nende hulgas on aga hakanud levima nähtused, mida traditsioonilistes hadzade laagrites ei tunta - alkoholism, tuberkuloos ja koduvägivald. Tansaania riigi püüded hadzasid harida ja tsiviliseerida tähendab kõige tõenäolisemalt lihtsalt hadza rahva assimileerumist ja “iseenese pealike” sulandumist Tansaania linnade ja külade alamklassi hulka.

filosoofia

2009-12-12T16:25:00.003+02:00

Juhan Liiv
MÕTTETEADUS

Mis mõtteteaduses kõige kaugemale püsib:
et inimene iseenesesse väsib,
kasuga väsib - mõtlema õpib - mõtetes väsima,
viisakalt väsima - tülita.

igavus

2009-12-07T00:32:00.007+02:00

käisin laupäeval tol Juhan Liivi maastike ekspeditsioonil, millest on lähemalt juttu siin blogis. mina nii kange ja vinge polnud nagu Chanel või Signe-Fideelia Roots, kes kõndisid kogu maa Tartust Rupsini jalgsi (võib-olla oli neid veelgi, ei tea täpselt; mõned tulid jala Kallastelt, Mehis Heinsaar näiteks eksles Liivi muuseumini Meomalt läbi Välgi metsade - neist on nii palju oma Poeedirahu-lugudes jutustanud Andrus Kasemaa).
mina sõitsin Alatskivile ja käisin lihtsalt Peipsi ääres ära, Nina külas, mis on oma nime saanud väikselt järve ulatuvalt maaninalt. jõuda pärast peaaegu kahetunnist tundmatute metsade ja põldude vahel kõmpimist (läksin isegi pisut eksi, ainult üldine ida-suund oli selge) videvikus lainetava ja mühiseva järveni, külmas tuules plinkiva tuletornini ning selle taga pimedalt vaikiva kirikuni, avastada, et seni, kui olin ninal, on vahepeal külas tänavalaternad põlema läinud - selles kõiges oli mingit hästi õnnestumise rõõmu. selline oli mu päralejõudmise koht:

muuseumis toimunud seminarile jäin hiljaks, Valdur Mikita (ja võib-olla keegi veel, Chanel ise?) jäi kuulmata, aga Mehis rääkis lühidalt ja väga huvitavalt Liivi “välgulisusest”, Erkki Luuk luges ühe luuletuse Liivi ja Laabani teemadel ning Martiini tegi talumajas väga naljaka ja vinge monoetenduse (keegi võttis selle ka videosse, nii et kuskil on see tallel). ja pakuti soojaleibamõtelge koos põdrakanepiteega. lõpuks aeti niisama juttu, Vanemuise nahast ja reaktiivmootoriga lendavatest inimestest. väga hea mõte Chanelil kogu see üritus.

kui ma enne toda matka lugesin Liivi luuletusi üle, siis hakkas mind huvitama seesama tuntud “igav liiv ja tühi väli” - mis see “igav liiv” on? mõistagi on see lihtsalt mingi liivik, liivane männimetsa-alune, nõmme-alune. otsisin veelgi, kus Liiv tollest igavusest kirjutab, aga avastasin, et väga palju ta sellest otsesõnu ei kirjutagi. on näiteks sellised salmid nagu

Järv ei ole ilus
jääse katte all,
kuu ta üle valvab
talvel igaval.
(“Ilus ta ei ole”)

või

Tuhakarva lained
laisalt liiguvad,
seisukütkes pilved
umbsed, igavad.
(“Sügisene rand”)

aga need on üksikud igavuse-kohad, neist ei teki omaette "kogumit". ometi tundus mulle, et see igavus, mingi igatsema panev või igatsema jättev, aga ometi igatsuse-tagust tühjust tulvil tuikav laokilolek, korraga nii terav kui tuhm, on Liivil kuidagi läbivam. eks ta ongi, aga teistsuguses ja emotsionaalsemas sõnastuses.
ma pean silmas mingit sellist igavust, mis on nii igav, et isegi sõnu ei vaheldata luuletuses, aetakse läbi ühesama igavavõitu, aga seda pähetilkuvama lapidaarsusega:

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.

just nimelt, ei ole “algab nõmmetee”, nagu kõigil meeles on (sest luuletus peaks ju olema mingi verbaalse mitmekesisuse asupaik), nõmmetee “tuleb” samamoodi nagu luuletuse mina, nii igav on see liiv, kus see sügiseselt üksluine tulemine aset leiab.
aga see kuulus luuletus kuulub oma motiividelt ühte pisut suuremasse pessa, mis ongi just see päris igavuse-pesa, ja selles pesas pesitseb igavuse pidev kaaslane - mänd; siinsamas luuletuses tuleb ju edasi veel “pedak heleroheline”. samasugune inimese ja männi vastastikune igavuse-vendlus on veelgi ilmekamalt esil vähem tuntud luuletuses “Mänd”:

Mänd haljendab üksinda
üle maa.
Oh mänd, kas sinul igav ka
üksinda?

Sääl sõidab postipoiss kiirega
läbi maa,
oh kas sinul sõites läbi maa
igav ka?

Ja postipoiss tuleb ja trararaa!
sarvega
ta puhub ja mänd vastu kostab ka
trararaa!
“Oh tere, seltsimees! Tere ka!”
“Tere ka!”
Kas üksinda üle maa - läbi maa igav ka?

ja veel intensiivsem männi-igavus on luuletuses “Tali”:

Pedak eemal üksi
igavuses otseti…
nagu pilvitanud taevas
suigub kurvalt temagi.

kujutage nüüd ette üksikut männipuud, mis on igavuses lausa otseti, laupapidi, peaaegu et näotsi. just mänd. mis on männis sellist, et just tema on suuteline inimesega tema “igavust” jagama?
siia juurde kuulub ka luuletus “Sõbrad”, mis räägib vanast tuttavast suurest männist mäe peal, kellele luuletaja kõneleb, kuidas ta on ilma peal ringi käinud ja ikka pole kuskil õnne kohanud, mille peale mänd vastab, et “Minagi ei näinud / teda [õnne] siin, ei sääl, / ehk küll kaua juba / vahin mäe pääl.”
või veel üks luuletus “Kaugel!”, mis algab samuti üksiku männiga mäe peal, kes näeb kaugel vee peal ilusat venet, kuid paadi puri hüüab talle vastu “Kaugel!”, jada läheb edasi, venele hüüab niimoodi metsast karjapoiss, karjapoisile hüüab seda tema enda kaja metsas ja seejärel päike, ning lõpuks hüüavad seda päiksele teised päikesed kuskil kaugel ilmaruumis; üleüldine vastastikune kaugel-olek, mis algab sellest otseti igavuses olevast männist ja laieneb lõpuks universumisse.

mõned igavad pildid Alatskivi ja Nina vahelt veel:

mare tranquillitatis

2009-11-15T18:12:00.009+02:00

Paari viimase aasta jooksul külastab mind aeg-ajalt esimesena kohe pärast ärkamist paari minuti jooksul üks tunne või mõte - ühe mõtte tunne. Ta pole lühidalt kirjeldatav, aga talle on iseloomulik selline kergus, vahetus, lihtsus, ja ühtlasi selline paratamatu tõesus, mis on tavaliselt omane unenäole. Tavaliselt käib see tunne mingi teema või probleemi (selle asja) kohta, millest ma olen eelmisel päeval tõsisemalt mõelnud või vestelnud (mõnikord algab selle tundega näiteks päev, mil ma pean mingi ettekande pidama ning olen eelmisel õhtul selle kirjutamise lõpetanud; mõnikord aga puudutab see mingit täiesti tavalist elulist asja; mõnikord aga midagi üldisemat ja eksistentsiaalset). Kui ma püüan seda tunnet tema teokarbilisuses artikuleerida, siis oleks see ligilähedaselt midagi sellist: “Tegelikult pole sellel asjal tähtsust, tähtis on hoopis miski muu, aga samas see miski muu sisaldab endas ka seda, et polegi üldse tähtis, et see asi pole tähtis - nii et hoolimata selle asja tähtsusetusest ei ole temaga tegelemine mõttetu.” Või siis nii: “Tegelikult pole see asi üldse nii, ta on hoopis teistmoodi, hoopis komplitseeritum, aga oma komplitseerituses ka palju lihtsam, see tähendab - kui ma mõistaksin seda asja tema täies komplitseerituses, siis näeks ma, et ta on tegelikult palju lihtsam, kui ma praegu aru saan; aga ühtlasi sisaldaks see komplitseeritud/lihtne arusaam ka seda, et minu praegune poolik arusaam sellest asjast on tegelikult täiesti loomupärane, sellele asjale endale omane - nii et õigupoolest polegi ma eksiteel.”
Ja see unepärase kerguse ja paratamatuse modaalsusse mähitud tunne - mis aga samas on alati kuidagi värskendavalt ja lahedalt üllatuslik ning oma näilisest ennast-tühistavusest hoolimata toekalt ja toitvalt tihke - on kuidagi vabastav, nii et hakkan endalegi märkamatult midagi ümisema, teen endale hommikukohvi ning unustan selle tunde täies rahus, et oma päevamõtete juurde pöörduda.

tartu

2009-11-11T10:56:00.004+02:00

eileöine unenägu:
sõitsime millegi või kellegi otsinguil sõiduautoga ringi mööda Vene Kaug-Ida, sõitsime ühest linnast läbi, järsku vaatan, et vasakut kätt on täpselt Vanemuise moodi hoone, siis vaatan, et teisedki majad on täpselt nagu Tartu kesklinnas, ainult et nagu umbes üheksakümnendail, ilma uue kaubamajata ja Taskuta. see mõjus mulle päris põrutavalt, et kuskil Venemaa pärapõrgus on olemas linn, mille kesklinn sarnaneb Tartuga. küsisin, mis on selle linna nimi. natukese aja pärast anti vastus:
Tšudatšje.

visandusi eneseanalüüsiks

2009-10-29T23:33:00.004+02:00

täna bussis Tallinnast Tartusse sõites lugesin Bourdieu "Visandusi eneseanalüüsiks" ning Puurmani ja Hollywoodi vahel tuli viieks minutiks tukk peale. selle aja jooksul nägin põgusat, aga selget und - seisin kuskil poes (või apteegis?) riiulite vahel ja nägin, et teispool riiulit on üks mu tuttav; vaatasin teda ja mõtlesin, et kui ta nüüd mind peaks nägema, jääb tal küll minust veider mulje: seisan poes, silmad kinni, ja magan püstijalu.

hämar laupäevaõhtu viljandis

2009-10-19T14:31:00.003+03:00

õunad möödakäijaile

viljandi sepikoda

roheline tänav

roheline tänav

tamme tänav ja viljandi vanilla sky

sabinina

2009-09-30T14:49:00.006+03:00

käisin eile õhtul Genialistide klubis seda naist kuulamas - Jelena Sabinina. minu teadvusse on ta jõudnud viimase nädala jooksul, kuid tegelikult on ta siinsete venelaste hulgas (ja ehk mujalgi) tuntud juba pikka aega. elab ja tegutseb Narvas, korraldab sealset autorilaulude festivali, on Narva rahvalaulukamba Suprjadki liige ja ilmselt on veel muulgi moel Narva kultuurielus oluline inimene. oma laulude plaati tal ilmunud pole, kuigi ma kuulaksin seda hea meelega; seni võib kuulata kahte laulu tema MySpace'ist ning ühe kevadise kontserdi salvestisi kas tema enda kanalilt või siis siit, kus on veidi parem kvaliteet ja pisut rohkem laule.

saudek

2009-09-28T22:13:00.007+03:00

see on üks Jan Saudeki varasemaid pilte, tehtud 1959 tõenäoliselt Prahas. Saudek oli tollal 24-aastane ja veel tundmatu, ta ei teinud tollal veel ekspressiivseid ihast ja lagunemisest tulvil stuudiopilte määnduva Seina taustal, millega ta kuulsaks on saanud. pildi tonaalsus pole mingi retro-töötlus, vaid mõjub algupärasena - "just seda värvi pilte pildistatigi viiekümnendate lõpu Ida-Euroopas". hämmastav pilt minu meelest - ühtaegu väga nukker ja samas kuidagi lootusrikkalt värske. kevadsügis. ilus tüdruk ei seisa, ta kõnnib kuhugi - suitsevate korstendega vabrikuhoonete poole all orus, tema minek on mõistatuslik ja samas lihtne ning alasti. ei mõistagi midagi ütelda selle pildi kohta, ta lihtsalt meeldib mulle, väga puudutava meeleoluga pilt.

Saudekite kodulehel on hulk Jan Saudeki ja Sára Saudková fotosid; Sára on Jani andunud õpilane, kuid ta pole vana fotograafi noor naine, nagu võiks arvata, vaid hoopis minia. sel leheküljel on ka üks võluvamalt kirja pandud autobiograafiaid, mida olen kohanud. tõlkisin selle ära:

1935
Mu ema sünnitab poja Kareli ja kohe seejärel minu, nagu kaasandena, ja see määrab mu kogu eluks olema number 2.
1935
Kohe pärast mu sündimist teeb mu pere minust pilte, samasuguseid, nagu tehakse igast väiksest lapsest. Hiljem pildistan ma neid pilte: meie kõigi instinktiivne püüdlus mälestusi jäädvustada.
1939
Märtsis näen ühel Prahasse siseneval tankil Saksa sõdurit, keda pean Adolf Hitleriks. Ilmselt oli see lihtsalt samasuguste vuntsidega sõdur.
1943
Loen esimest korda Celine’i “Teed öö lõppu”. Ma ei saa eriti aru, aga tema stiil võlub mind väga.
1944
Näen inimesi suremas. Teeveertes, põldudel, maha lastud. Mõnedel tõmblevad veel jalad nagu filmis. Nad surevad ja näevad välja, nagu oleks nad vahast või kipsist. Ma vaatan neid kaua ja lähedalt, nagu lapsed ikka vaatavad.
1945
Loomalik igatsus füüsilise armastuse järele, aga mul ei õnnestu seda realiseerida: ma näen alati välja viis aastat nooremana.
1945
Inimhulk riputab saksa sõdurpoisi jalgupidi lambiposti otsa. Isegi laps näeb, et ta on Wehrmachti kutsealune, mitte SS-lane. Nad valavad ta bensiiniga üle ning panevad põlema, karjudes “Mutti! Mutti!” Iga sõja eest maksab keegi süütu.
1946
Ameerika abipakkidest leian ma ajalehti Sunday Comic Sectioniga, neid kasutati pakkepaberina. Õgin võõraid sööke ning koomikseid: Li’l Abner, Captain Marvel, Spirit… Ma olen vaimustusest oimetu.
1947-1950
Ajakirjast Life näen ma Margaret Bourke-White’i, Eugene Smithi ja Gisele Freundi reportaaže Eva Peronist. 1977 kingib Gisele Freund mulle Rolleiflexi, millega ta oli Eva Peroni pildistanud. Ma kasutan seda tänini. “Don’t cry for me Argentina”.
1948
Mingis raamatus näen Jackson Pollocki, Norman Rockwelli (milline kombinatsioon!) ja Wyethite pilte: ma olen põrmus. Samal ajal hakatakse minu kodumaal maalima Komari ja Melamidi laadis, ainult et täiesti tõsiselt. Aastaid olen ma püüdnud neid kuskilt taas leida, kuid neid ei eksisteeri enam. Aga ma olen kindel, et Pollockid on alles.
1949
Ma sõidan esimest korda mootorrattaga (CZ 125?).
1950
Olen naisega vahekorras, aga vaid hetkeks. Pean ootama veel tervelt kolm aastat, kuigi ka siis polnud asi palju parem. Viiekümnendate algus - Frankie Laine laulab ning see haarab mind. Isa sõjaeelsest ajast pärit raadioaparaat keeldub mängimast ning saab minult külge löögijäljed.
1950
Ma saan oma esimese kaamera, Kodak Baby Brownie. See töötab väga hästi ja ma kasutaksin seda tänini, kui vaid tehtaks filme, mis sellesse sobiks.
1951
Komponeerin ja hiljem koloreerin oma esimese foto. Meie perekonna tohter, kellele ema seda häbelikult näitab, kuulutab ilma kõhklemata, et see on lootusetult halb, kitšilik ja vanamoodne: ma usun iga ta sõna ning loobun pildistamisest (aastaid hiljem leian ma selle foto taas: see on kaunis, nii nagu noorus on kaunis! Praegu ei oskaks ma sellist enam teha! Ma olen selle foto jälle ära kaotanud - kuid ma olen selle vähemalt korra ära näinud - ja sellest piisab. Vähemalt korra, vähemalt korra…).
1953
Magan neitsiga - olen isegi tegelikult neitsi. See peaks olema suurepärane hetk inimese armuelus - kuid ennäe: me lähme varsti lahku, kauaks, alatiseks.
1955
Sõjaväes öiste manöövrite ajal saadetakse mind kuhugi sõnumit viima, jään teel lõksu kinni. Tundide kaupa kuni hommikuni rabelen, et lahti pääseda. Esimest korda elus tunnen ma ennast abituna - edaspidi tunnen seda juba pidevalt.
1956
Ikka veel sõjaväes, kuskil läänepiiril, kuulen Müncheni Ameerika sõjaväe raadiost Pat Boone’i laulmas “When I Lost My Baby”. Ta kõlab nii kergelt ja loomulikult! Meie tollased lauljad laulsid porgandihäältega nagu operetis.
1958
Sõidame koos vennaga Itaalia rolleriga, kujutledes ennast Itaalia filmidesse. Siin kõrgel põhjas kohtume tihti mõistmatuse, solvangute ja isegi peksuga. See loomalik tõsidus valdab tänini: keegi ei naerata, kõigil on ees hõivatud ja murelikud näod.
1959
Mu noor naine kingib mulle esimese korraliku kaamera FLEXARET 6x6. Ma kasutan seda senini - kinkija on haihtunud.
Kuuekümnendad aastad
Minu kätte satub näituse “Family of Man” kataloog, olen võlutud ja otsustan, et hakkan ise pildistama samasugust raamatut inimese perekonnast. Sel ajal laulab Roy Orbison, ja Rolling Stones laulab “I can’t get no satisfaction”. Sellel on mulle tohutu mõju. Tantsin metsikut rock’n’rolli - mõnikord ei pea mu purjus tantsupartner mu ekstsentrilistele figuuridele vastu ning oksendab mu täis - 26 aastat hiljem näen, et see, mida üritasin tantsida, on lõpuks leiutatud: seda nimetatakse nüüd breiktantsuks.
1965
Loen Kafka “Protsessi” - olen hingetu. 1988 loen “Olemise talumatu kerguse” ühe öö jooksul läbi (ja veel inglise keeles) - situatsioon kordub.
1966
Tüdruk imeliku nimega Bojmira pöörab oma palja tagumiku kutsuvalt minu poole. Ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, hiljem olen ma seda väsimatult otsinud.
1966
Kuulen raadiost Dylani laulu “Blowin’ in the Wind”. Ma ei saa sõnadest päris hästi aru, kuid mulle on kohe selge, et see on keegi, kes mõjutab kogu põlvkonda.
1969
Seisan Ameerika tänaval, New Yorgi 42. tänaval. Üksi. Sestsaadik olengi üksi. Kui tagasi jõuan, ei tunne mu lapsed mind ära.
1969
USA Kesk-Läänes kuulen Simonit ja Garfunkelit laulmas “Scarborough Fair/Canticle”. Laul jääb mind kummitama 14 aastaks.
1970
Pärast ebaõnnestunud abielu lõpetan mingis keldris - tulin siia natukeseks ajaks, kuni ma toibun. Seinu mööda voolab vesi, öösiti kuulen ligunenud krohvi alla kukkumas. Jään siia tervelt seitsmeks aastaks. (Seitsmekümnendate alguses tuleb sellesse keldrisse mu Veronika: avastatud, viljastatud, hüljatud ja lõpuks portreteeritud - kõike seda minu poolt!)
1971
Nutan kogu öö kuni hommikuni ühe oma lapse pärast (David, sündinud 1966). Ma kardan, et ta sureb. Ta elab edasi - kuid ma olen ta ikkagi kaotanud.
1972
Ma leian oma Seina - kuid ma ei tea veel, kui tähtsaks see minu jaoks saab.
1973
Proovin ka maalida ja kirjutada. Kõik on üksmeelel - see on pask. Minu fotode ümber valitseb minu riigis täielik vaikus; hiljem saan ma aru, et see polnud sihilik - mind lihtsalt ei teadnud keegi.
1974
Kohtun Jana D-ga - esimest korda olen silmitsi tõelise põlgusega kõlbeliste väärtuste suhtes.
1975
Teen lapse Veronikale, kes nii hästi lõhnab. Selle käigus kaotab ta teadvuse - ma kardan, et ta sureb, kuid ta elustub ilma probleemideta.
1975
Lähen mägedesse. Lähen üksi ja eksin ära, kuid astun visalt edasi läbi tiheda kääbusmännivõsa. Järsku jõuab mulle pärale, et olen jõudnud kohta, kus ükski inimene pole varem olnud, ja kui ma siin sureks, ei otsiks ega leiaks siit mind keegi.
1976
Maist juulini - armastan üht punapäist tüdrukut ja veel neljakümmet: AIDS pole veel moodi läinud.
1976
Minu kahe väikse lapse ema saab traagiliselt surma. Ta unustatakse varsti. Ah, ma igatsen teda ikka veel! Kes teab, millal ma teda jälle näen… Ka mu isa suri: pikk ja võib-olla isegi õnnelik elu. Vähemasti sain ma temaga hüvasti jätta.
1977
Öösügavusest ilmub mu keldrisse väike Zuzanka. Ta sööb pille, šokolaadi ja soolapulki, ta võib ennast oma süljest purju juua, kui vaid soovib.
1977
Ärkan keset ööd, pisarad silmis. Poolunes kritseldan midagi seinale ja jään nuttes uuesti magama. Hommikul on seinal kiri AUSCHWITZ.
1978
Võtan barbituraate - paradiisiuni.
1979
Zuzanka lahkub. Kui ma küsisin, miks ta minuga nii pikalt kokku jäi, vastas ta: “Sest sa ei küsinud kunagi midagi.”
1980
Teenin oma esimesed 1000 dollarit, mis on sama palju kui terve mu aastapalk töölisena, kellena ma veel siiski jätkan.
1983
Võidan meie grupi parimat jooksjat pikamaajooksus (8 km). Hiljem seletatakse mulle, et “ega ta tegelikult nii hea jooksja polegi”. Illusioonipurustajad…
1984
Minu lõpmatu igapäevane tuim töötamine vabrikus on läbi: ma saan (imekombel) Tšehhi Kujutavate Kunstnike Fondi liikmekaardi. Ma olen vaba. Mu ülemus tahab, et ma töötaksin veel 9 kuud - tema seaduslik õigus. Kuid mis on kolmveerand aastat mõttetut ja sisutut tööd võrreldes eelnenud 33 aastaga?
1985
Leian end alastirannast: hämmastunud meie, inimeste ilust ja armetusest.
1985
Mulle antakse väike katusekorter: pimik, voodi ja laud. Muud pole vajagi. Elan selles tänini.
1986
Üheksateistkümnene tüdruk ütleb mulle täie siirusega, et ta ei suuda uskuda, et vanad inimesed (40-50) võiksid seda veel teha. Ja mulle meenub mu enda kooliaegne päevik, kus ma kirjutan koristajanaise kohta, et “eit on neljakümneselt jälle lõkkele löönud”.
1986
Ma üritan enesetappu - ma pole kunagi olnud põhjalik ning seegi läheb nurja. Esimest korda on mu laiskus mulle kasuks tulnud.
1987
Mu sõbratar ütleb, et me saame lapse. Mõtlen, et see võiks olla hea põhjus lähemalt tuttavaks saada.
1987
Mu naine ähvardab, et kui ma korralikult makseid ei tee, laseb ta mu panna psühhiaatriahaiglasse, kus “nad teevad minust tõelise hullu”. Mul on tunne, nagu oleks ma midagi sellist juba varem kuulnud.
1987
Keset ööd kohtun oma kunagise lemmiktütre Karolinaga. Me ei tunne teineteist ära, sest mina mäletan teda lapsena ning tema mind tumedajuukselise noormehena - nüüd pole me ei üks ega teine.
1987
Mu perekond võtab minult mu negatiivid ära - kogen suurejoonelist väljapressimist. Lõputu vägikaikaveo jooksul kuulen ilustamata tõtt iseenda kohta: olen tola ja lollakas ja kehv kunstnik, ma ei saa kunagi selliseks nagu Anderle. Ma olin seda tegelikult ise alati aimanud! Viie kuu pärast saan negatiivid tagasi. Aeg ilma nendeta oli ilmselt halvim aeg mu elus.
1988
Minust saab kunstnike liidu liikmekandidaat. Mitte veel liige, kuid liikmeks kõlblik isik: madalaim positsioon selles tiitlite hierarhias, mida kunstnikud omavahel jagavad. Laevapoiss laeval, mis kõigub laisal merel.
1988
Ma üritan maalida heledates toonides: armastuse, andumuse, hauani kestva ustavuse võrdkuju. Kodu, mida olen igatsenud, aga mida mul kunagi olema ei saa. Ma olen võimetu seda kogema, kuid ma oskan seda kujutada. Ma vaatan tumeda horisondi poole, mille taga ootavad naised, kullatükid ja kuulsus.
1989
Terve õhtu armatsemist Monikaga, kelle perekonnanime ma ei saagi teada. Kirjeldamatult kaunis keha - ja kõige selle sees arvuti: armatsemise ajal vaatleb ta mind külmavereliselt ja mõtleb uute jeanside peale, mis ta minult saab. Ah, ma tahtsin teda! Tänapäevani meenutan ma teda.
1990
Noor prantslanna heidab mulle ette, et mu sõrmeküüned on mustad, et ma ei vaheta aluspesu ja üks kord isegi seda, et ma olen purjus - ta joodab mind piimaga, mis on liiga hea, et olemas olla.
1991
Söön õhtust Pariisi parimas restoranis. Loba sellest, et “punast veini peab jooma toatemperatuuril”, osutus valeks, nagu ka kõik muu, mida mulle kodus räägitud oli: seda serveeritakse väga külmalt, maailma parim.
1991
Minu Prantsuse armukese Nathalie vahetab välja Moraavia kaunitar. Klassikaline juhtum, kus vana (31) vahetub noorema vastu.
1992
Mitu inimest tunneb mu tänaval ära ning palub autogrammi: ma olen õnnelik, aga hoian end vaos, et mitte hakata rõõmust pöörlema nagu derviš.
1993
Febio filmikompanii valib mind GEN-projekti (Tänapäeva 100 tšehhi). See on suurim (ja ainus) tunnustus, mis ma olen oma elu jooksul kodumaal saanud, sest kõrgkiht, nii endine kui uus, on mu peale alati sülitanud.
1993
Ah, unustasin! Isegi mu armastus lahkus! Ta oli olnud pikka aega haige - ja sel hommikul, kui ta lakkas elamast, läksin ma orgu, üle silla ning ronisin järsakule ning vaatasin, kuidas jõevool kannab kõik minema: mu lootused, unelmad ja lubadused, kuid ka kurbuse ja kõntsa - ja ma nägin, kuidas jões peegeldus tõusev päike, mis paistab ühtmood kõigi peale: heade ja kurjade peale. Flow, river, flow…
1998
Panen oma pildid näitusele välja viimast korda oma kodumaal - tulu (7 miljonit 200 tuhat krooni) annan heategevusele. Liiga palju jäljendajaid - ma ei taha enam kellelegi teenäitajaks olla…
1999
Otsustan, et pean jõudma 100 kätekõverduseni - kahe aastaga (2001) jõudsin 80-ni. Ma usun, et ma saan sellega mõne aasta pärast hakkama - enne, kui vanaks jään. Hohoo!
2001
Istun oma laua taga - kõikjal pliiatsid, kirjad kogu maailmast, üks tagasihoidlik lillekimp, kristallkivi, mille mu pojake on mulle kinkinud, unenäokatkendid, fotod - vaid viirastused. Akna taga öö, mustem kui tint. Silmapiiril paar tuld - mõne aja pärast kustuvad needki. Ja silmapiiri taga, mis pilti poolitab, on vaid öö ning selle järel uus päev - ja kuskil seal, jah, seal ootavad naised, kullatükid ja kuulsus. Sinna ma ei jõua, kuid vähemasti saan ma sinnapoole vaadata - ja sellest piisab. Nõnda ma siis vaatan kättesaamatute kauguste poole, lootes näha teemandi helki, tähesära, kaugelt kutsuvat valgust üle aastate kuristiku, hoolimata tunnustamatusest ja unustusest, ikka ja alati. Ma jään alati sellesse pimedusse vaatama, jään alati valgust otsima - ja kui ma ükskord näen valguskuma, siis ma annan teile teada…
2004
Assisteerin sünnituse juures - silmapilgu jooksul sain aru, et kõik, mida ma olin tähtsaks pidanud, oli vaid tühine pettekujutlus, ja ma sain alatiseks teada (ma tõesti ei teadnud seda varem), mis on armastus ja Emadus: üks ja seesama.
2005
Kirjastus Slovart annab välja mahuka raamatu mu piltidest - samal ajal tegi mu sõber Sára mu seitsmekümnenda sünnipäeva kingituseks minu näituse. Raamat müüdi kiiresti maha ning sellest tehti kordustrükk. Kas see tähendab midagi?
2006
Pärast pikka, peaaegu lõputut ignoreerimist kõrgkihi poolt saan ma kultuuriministrilt Artis Bohemiae Amicis kõrgeima auhinna koos kirjanike Vladimír Körneri ja Milan Kunderaga - panuse eest riigi maine tõstmisse välismaal. Tahan teha kuulsate inimeste portreede raamatu. Samal ajal luban Rahvusteatri direktorile teha üheksa kuu jooksul sada portreed draama-, ooperi- ja balletinäitlejatest. Suve lõpuks olen võimeline tegema kaksteist lõuatõstet ning lõpetuseks tõstma ennast ühe tiiru üle kangi.

totaalne tõlge

2009-09-04T00:54:00.000+03:00

orkestraad

2009-08-07T21:37:00.010+03:00

kõlagu sireenid ja möiraku masinad - ALEKSEI GASTEV on eesti keeles ilmunud!

see mida kuulete (kui kuulate), on vene avangardse helilooja ning nõukogude helifilmi ühe pioneeri Arseni Avraamovi suurteos “Vabrikuvilede sümfoonia” (Simfonija gudkov), õigemini selle uueaegne rekonstruktsioon. teos ise on algupäraselt mõeldud esitamiseks kogu linnas tõeliste vabrikuvilede, vedurivilede, autosireenide, kahurite, lennukite, kuulipildujate, tornikellade, puhkpilliorkestrite ja kooride poolt, lisaks selleks spetsiaalselt auruviledest ehitatud instrument nimega "Magistral". ning tõepoolest seda ongi laivis esitatud kahel korral - 1922 Bakuus ja 1923 Moskvas; käesoleva aasta 29. mail esitati seda Peterburis helilooja Sergei Hismatovi tehtud elektroonilises versioonis kaheksa Peeter-Pauli kindlusse laiali paigutatud kõlari kaudu (see, mis siin kõlab, pole seesama, selle tegijaid ma ei tea).

"Vabrikuvilede sümfoonia" on loodud otseselt Aleksei Gastevi mõjul, kuna Avraamov oli ise suur Gastevi austaja, tsiteeris Gastevit rohkelt oma muusikateoreetilistes kirjutistes, muuhulgas ka Gastevi "Orderipaki" kuuendat orderit:

Aasia - kõik noodil re.
Ameerika - akord kõrgemal.
Aafrika - si-bemoll.
Raadiokapellmeister.
Tsükkeltšello - soolo.
Mööda neljakümmet torni - poognaga.
Orkester piki ekvaatorit.
Sümfoonia piki 7. paralleeli.
Koorid piki 6. meridiaani.
Elektrikeeled maa keskpaiga külge.
Hoida maakera muusikas neli aastaaega.
Kõlada orbiidil 4 kuud pianissimo.
Teha neli minutit vulkaanfortissimo't.
Katkestada nädalaks.
Kärgatada vulkaanfortissimo-crescendo's:
hoida seda vulkaanpoolaasta jooksul.
Lasta see nullini.
Pöörata orkestraad ümber.

nii et tegu on Gastevi raamatu algupärase ja loomupärase soundtrackiga.

1943 tegi Avraamov Stalinile ettepaneku ümber vahetada Nõukogude Liidu hümn; klassikalise harmoonia asemel pidi selles kasutatama nn ultrakromaatikat, helisüsteemi, mille Avraamov oli ise leiutanud ja mille aluseks on 48 noodist koosnev helirida. kuna Avraamov tegeles ka inimkõne sünteetilise jäljendamise uurimisega, pidi Nõukogude hümni laulma sünteesitud Majakovski hääl. Avraamovi ettepanekud ei leidnud loomulikult mõistmist.
kahjuks ei jaga ma muusikalistest mõistetest eriti palju, soovi korral võib Avraamovi põhilisi muusikateoreetilisi seisukohti ning pikemat käsitlust ta sümfoonia kohta lugeda vene varase elektroonilise muusikaga tegeleva Theremin-Tsentri leheküljelt. igal juhul pidas ta bachilikku tempereeritud helisüsteemi eksituseks ja inimeste muusikaliste võimete kuritegelikuks piiramiseks; 1920. aastail tegi ta Nõukogude riigi kultuurijuhile Lunatšarskile isegi ettepaneku hävitada või ümber ehitada kõik klaverid.
Doni kasakate hulgast pärinev Avraamov polnud niisama kummaline mees, vaid muusikateoreetik ning akustikateadlane, unustatud geenius, kes juba tsaariajal mõtles heli tehisliku sünteesi üle ning kes juba 1930. aastail tegeles praktikas elekroonilise helisünteesiga ja süntesaatorite loomisega. tema helilooming on "konkreetse muusika" ja spektraalmuusika, aga ka 1960. aastatel Läänes esile kerkinud elektroonilise muusika eelkäija.
Avraamovil olnud 11 last ning suur osa tema enda tehtud eksperimentaalsalvestistest olevat ta lapsed lihtsalt hävitanud, kuna lindid võtsid hästi tuld ning olid sobilikud poisikeste püromaanlike mängude jaoks. mõned salvestised on siiski säilinud.
ka siit võib seoses ühe näitusega lugeda nii Avraamovi kui ka muu sõjaeelse vene elektroonilise muusika kohta (nt kolhoosi "Gigant" partorgist Štrjaninist, kes leiutas 1932. aastal 23-keelelise elektrikitarri!)

hõisaku see sümfoonia siis nüüd Gastevi raamatu ilmumise puhul. raamat ise valmis gastevliku efektiivsusega - veel kaheksa kuud tagasi ei teadnud ma Gastevist midagi, hakkasin teda lugema ja ajaviiteks tõlkima, lõpuks oli tekste kogunenud nii palju, et kevadel pakkusin neid katseks Loomingu Raamatukogule - ning näkkaski, käsikiri võeti vastu; juulis kaks nädalat intensiivset toimetamistööd (Triinu Tamm on tore toimetaja) ning siin ta on. kuna alguses oli mõte teha väiksem Gastevi-valik Ninnikusse, siis oli saatesõna lõppu plaanitud ka väike valik Gastevi-linke, millel aga raamatus polnud mõtet; lisan need nüüd siia:
http://www.odinvopros.ru/lib/gastev_01.php?mode=1&id=0#0 - lõike raamatust “Töölislöögi poeesia”
http://futurum-art.ru/autors/gastev.php - “Orderipaki” originaaltekst
http://ruslit.ioso.ru/gastev.htm - varaseid luuletusi
http://www.aptechka.agava.ru/statyi/teoriya/manifest/proletcult1.html - viimane osa “Proletaarse kultuuri tendentsidest” ja muid Proletkulti programmtekste
http://www.pseudology.org/people/Gastev_AK.htm - Gastevi elukronoloogia
http://serafim.msk.ru/index.php?lan=0&module=193 - Gastevi nurk almanahhis “Krasnõi Serafim”
http://slawkenbergius.blogspot.com/2008/09/alexey-gastevs-post-futurist-imaginary.html - kommentaar NYs resideeruva Greg Afinogenovi blogis
http://www.languagehat.com/archives/002967.php - Gastevi kui Proletkulti tegelase tutvustus
http://minaev.blogspot.com/2007/12/alexey-gastev.html - veel üks blogikommentaar Gastevi kohta
http://www.elitarium.ru/2004/04/08/kak_nado_rabotat_pamjatka_sovnarkoma.html - Gastevi “Kuidas tuleb töötada” üks variante vene ärijuhtimiskoolituse leheküljel
http://www.stulchik.net/ras.shtml?ras2203_1 - “Kuidas tuleb töötada” on paigutatud erootilise huumori kollektsiooni
http://www.world-art.ru/lyric/lyric.php?id=10365 - “Lefi” luuletaja Nikolai Asejevi pühendusluuletus Gastevile 1922. aastast
ja see ka - http://aaree.blogspot.com/2009/01/futurism.html - Gastev siinsamas blogis paaris tänapäeva futuristi Jacque Frescoga

siin pildil aga dirigeerib Avraamov "Vabrikuvilede sümfoonia" Moskva-ettekannet:

25. august. lisan mõned lingid raamatu kajastustele:
loterii
Peeter Helme Päevalehes
Mario Pulveri blogi
Jonah F. Mitchell Kriteeriumis (Gastevi ja Jüngeri võrdlus)
lisaks on seda mainitud Delfi Naistekas ning lisatud eestikeelse Vikipeedia anarhistliku kirjanduse loetellu

1. november. vahepeal on ilmunud ka arvustused Jackilt ja Jamesilt. tänud. ning üleeile, st 30. oktoobril, toimus Tartu Kirjanduse Maja Krüptis Veljesto luuleperformance, kus 11 inimest esitasid Gastevi tekste. et Gastev sellise möllu esile kutsub, seda poleks ma tegelikult julgenud oodata, kui teda tõlkisin.

mania citandi

2009-08-01T15:44:00.005+03:00

möödunud nädala Sirbis ilmus mu suvejutt "Niivõrd nüüd". tahan õiendada ühe eksituse, mis on juhtunud tõenäoliselt keeletoimetuse või korrektuuri käigus.
lause Mihkel Raua raamatu kohta: "Kuid ometi on tal välja kukkunud raamat, kus nonde rollide vahelise ambivalentsuse poolt loodud lüngast paistab teatav taandamatu ja autentne minamuster, isiksus, kes ütleks midagi sellist (tsiteerin siin tema kirja Jan Kausile): „Jah, minu moraal on see, et nood ideaalid, mille kohaselt ma nooruses toimisin, viivad krahhini! Aga – ma ei kahetse midagi, sest minu enesega-leppimine tuleb mujalt kui oma nooruse eitamisest, ja osa selle enesega-leppimise jõust pärineb ka noist nooruses kogetud ekstaatilistest kogemustest”."

Mihkel Raud pole sellesisulist kirja Jan Kausile kirjutanud; see kujuteldav Mihkel Raua lause pärineb minu kirjast Janile, nii et lugeda tuleb "...tsiteerin siin oma kirja Jan Kausile...". tõenäoliselt tundus selline enesetsiteerimine kellelegi teksti toimetamisprotsessi jooksul liiga ajukas ning ta "rekonstrueeris" selle tervemõistuslikuks.

kui ma oleksin tahtnud olla veel rafineeritum, oleksin tekstile lisanud tegelikult viite Jan Kausi proosaülevaatele ning ennast Kausi kaudu tsiteerinud.

7. august. selle kirjutisega seoses vt lisaks ka Jaanus Adamsoni lisandusi (seda ja seda) koos minu ja tema kommentaaridega.

hola

2009-07-25T23:17:00.004+03:00

“hola” oli uudissõna, mis kunagi 70ndail või 80ndail pakuti välja folk- ja autorimuusika jaoks, selle jaoks, mida on raske liigitada popi või rocki alla ja millel on mingi seos rahvamuusikaga (kuigi ei pruugi). huvitav oleks teada, kes selle sõna omal ajal välja pakkus, igal juhul laia kasutamist ta ei leidnud.
küll aga on “holalaulu” mõiste ajalugu päris pikk. sõna pärineb võru keelest, kus “hola” tähendab alpi inimest ning “holahõllõmine” on alpimine, edvistamine, vallatlemine, ja väljendit “holalaul” kasutati kunagi rahvaliku ilmaliku laulu kohta (ilmselt siis eristades seda nii vaimulikest lauludest kui ka vanadest rahvalauludest). Põlvas pikalt pastoriks olnud Gustav Adolph Oldekop, Kristian Jaagu kaasaegne, kirjutas 17. ja 18. sajandi vahetuse ümbruses hulga lõunaeestikeelseid (ehk nagu võru kirjandusloolased seda baltisaksa pastorite poolt kasutatud varast keelevarianti nimetavad - keriguuandi/kirikuugandi-keelseid) luuletusi ja laulusõnu; talle omistatakse ka üht teksti, mille pealkiri on

ÜTS HOLLA LAUL

Immelik ja immelik
Om kül mõnni rahwas:
Allati om käbbärik
Neide ots nink pahhas
Nemmä pannewa ka weel
Tõiste lust nink rõõmu,
Ikkes laidap neide keel
Wõrast ni kui hõimu.

Märrisi, sis märrise,
Wanna õel karro,
Särane om tõtteste
Sinno suggu harro.
Minna karga rõmuga
Ülle orro mäkke,
Ülle nidu, nurme, mäe,
Olles muidu sõkke.

Kik, mes lodu, heikap jo:
Olge rõõmsa, rõõmsa!
Nida laulwa wästriko,
Nida wastwa mõtsa,
Seda oija sassiwa,
Nink ma kule sõnna.
Hara rõõmu, kinnita -
Puttup jo mo nõnna.

Illuta om ni kui ö
Nurriseija näggu,
Rõõmsal käel jõwwap töö,
Sammule om siwu.
Sellep omma naar nink töö
Sõssar katsikeise,
Mõllembit sis kossige,
Arma wellekeise.

ehk siis praeguses eesti kirjakeeles ümber seletatuna:

ÜKS HOLALAUL

Imelik, jah, imelik on küll mõni inimene: alati on kortsus nende otsmik ning pahaks nemad panevad ka veel teiste lusti ja rõõmu, ikka laidab nende keel nii võõrast kui hõimlast.
Kui mõmisesid, siis mõmise edasi, vana õel karu, säärane on tõesti sinu suguharu. Mina kargan rõõmuga üle oru mäkke, üle niidu, nurme, mäe - muidu oleksin rumal.
Kõik, mis loodud, hõikab ju: olge rõõmsad, rõõmsad! Nõnda laulavad västrikud, nõnda vastavad metsad, seda ojad sulisevad, ning ma kuulan sõna. Haara rõõmust, kinnita - jõuab minu ninna. [Ilmselt siis ka lilled ütlevad seda oma lõhnaga.]
Iluta nagu öö on nuriseja nägu, rõõmsal käel jõuab töö, sammule jätkub tiibu. Sellepärast on naer ja töö õed kahekesi, mõlemat siis kosige, armsad vellekesed.

üks uusimaid avastusi eesti holas on aga Tartu tegelane, kes nimetab ennast Agulikassiks. Lauri Sommer leidis millalgi Eedeni plaadipoest anonüümse kasseti hulga omapäraste lauludega, hakkas uurima, kellega tegu, ning nüüd on Agulikassil ilmumas plaat.
kuulata võib ka Lauri tehtud raadiosaadet autsaiderite muusikast, teiste hulgas Agulikassist.

pro et cum

2009-07-18T15:26:00.000+03:00

Jaakob võitleb Jumalaga ja võidab; ta võidab seda, kes ei saa sellises võitluses kunagi
kaotada, ta võidab Alati-Võitjat ja saab seeläbi osa Jumala alati-võitvusest; see on
tolle võitluse tegelik siht. Jumal õnnistab teda ja annab talle nimeks Iisrael –
“Jumalaga võidelnu”. Olles niimoodi “ära nimetatud”, küsib Jaakob/Iisrael
omakorda Jumala nime. Too vastab talle: “Miks sa mu nime küsid?”
Seda küsimusena esitatud vastust võib ju tõlgendada nii, et Jumala
nimi on varjatud, inimkeeles väljendamatu, öeldav mingis hoopis
teises keeles, saladus. Aga kuna Jaakob ütleb hiljem tollesama
hetke kohta, et ta nägi Jumalat palgest palgesse, nägi Teda
otse, siis on võib-olla hoopis nii, et ta saigi vastuse kätte.
Ta sai vastuse: “Jumala nimi on “miks-sa-mu-nime-
küsid?””; jaakob kõnetab Jumalat: ““miks-ma-su-
nime-küsin?”!”, ja see vokatiiv on paratamatult
küsimuse intonatsiooniga, muutudes pro-
vokatiiviks ning tabades nõnda üha
uuesti jaakobit ennast. Et välja-
kutsele vastata, pöördub jaakob
väljakutsuja – Jumala – poole,
kõnetab teda ning kutsub end
Jumala kaudu taas välja.
Selline on Nime kom-
positsioon, usu vigur:
miks-küsimuse
ammendamatu
küsitavus,
vasta-
vus
.

laulupeo absoluutne vastand

2009-07-04T14:30:00.004+03:00

laulupidu on teatavasti eriline selle poolest, et kokku koguneb tohutu hulk inimesi, kümneid ja sadu tuhandeid, kes laulavad koos samal ajal ühtesid ja samu laule - tohutu muusikaline ja sotsiaalne sünkroonia.
Helsingi IT-tudeng ja mängulooja Petri Purho tegi veebruaris mängu, mis on laulupeo täielik vastand. see põhineb John Cage'i kuulsal teosel 4'33'' - mängu ainus sisu ja põhimõte on selles, et seda saab mängida korraga vaid ühes arvutis, niipea, kui mängu käivitab oma arvutis keegi teine inimene planeedil, katkeb mäng eelmises arvutis ning eelmine on kaotaja. nii et mängija, kes parajasti oma arvutis selle mängu kaudu Cage'i "kuulab", on tol hetkel maailmas unikaalne.
siit on võimalik jälgida, kus parajasti see unikaalsuse-fookus asetseb.

pööripäev

2009-06-19T20:16:00.004+03:00

kätte on jõudmas pööripäev - mispuhul lahkun mõneks ajaks levist ja jätan siia ette ühe Noizmakazi hiti, pärit viie aasta tagant

...tähelepanu, orkester - sammu marss...

T-BOY
mineviku poolt paika pandud, üle kantud läbi aja
pidanud vastu ajaproovile, sisaldab kõike mida vaja
taevas, tuli, vesi, õhk, maa ja pilved pea kohal
muutuvad vaid inimesed ja olukorrad ning mandrite asukohad
evolutsioon kohtab revolutsiooni, segi lüüakse kaardid
üks jõuab lõpuni, kaks sootuks kaob kaardilt
võidab teooria mis polnud plaanis ning saurusest saab sisalik
kõlab imelik ja võimatuna justkui mustkunstniku imetrikk
parimad hetked jäädvustab kollektiivne mälu läbi kroonikute sulgede
tulevikku välja kulgeme
valitute seltskond ei ole kinnine, astuge kaasa kõik kes te julgete
jäädvustudes yhte hetke nagu superarvuti tehted
ajatu teravik mis lööb masse kahte lehte
kivikõva mitte pehme salvestades nagu meisel nimesid marmoril
ajju sööbides läbi aja iga viimne kui element
üks rütm, üks riim, üks mees, üks monument

ALKO
vali taevast üks täht - säravaim
see mille poole püüdled
las kannavad sind kriitika pluss joovastushüüded
tugipunktiks saagu usk endasse kui pretsedenti
loojasse, indiviidi - usk viide hiphop elementi
pidev areng, progress sisse tallab oma rada
las naabrikoerad hauguvad, sest sind on yks ja neid on sada
tuhat miljon halli nägu ajahammasratas töötleb
tuhat miljon inimkogu seda suht ükskõikselt vaatleb
neelab, seedib, situb ilma mälumata
tants ümber aurukatla, meedia propaganda atra
veavad bürokraadid, kuivikud ja rahakummardajad
paljud praagitakse välja, aga sellised on ajad
tõusuteel on sinu aktsia, oma kaalukaussi ise pööra
emotsioon on rohkem väärt kui iga kroon mis teenid tööga
sulle monumendi püstitan, kes sa kuulad ainult seda
mida ihkab hing, ütleb mõistus, tunneb süda

ma ei vaja seda tunnustust, mis on valatud betooni
minu jaoks on tähtsam mõelda, tunda, olla omamoodi
unustage see sotsiaalne nõudlus, tung karjääriredelil
mul on omad eesmärgid ma elan oma elumudelit

T-BOY
liigub seier päripäeva ja kivi kogub sammalt
tuhmub tuli silmades ning välja langevad ükshaaval hambad
must pleegib valgeks, ümber progetakse planeedi aju
uus peatükk nõuab muutust
Ka sina Brutus?
langeb Caesar seljas nuga, huultel etteheide
sama muster kordub jälle täna, homme, üleeile
kuigi vastuseisu pole, sest kõik on osa suurest ringist
saatusesõrm aeg-ajalt klikib siiski valel lingil
marmor mureneb, deformeerub, jättes alles peotäie tolmu
mis silmist on kadunud, pole olemas olnud
sest mälul on lühemad jalad kui tõupuhtal taksikoeral
valel tuhat uut rubriiki mida lapse silmad loevad
mis on jäädvustamist väärt igaüks küsigu nüüd eneselt
üks rütm, üks riim, üks mees, üks monument

...doktor, jätkake teemat...
...kukun su peale nagu metafoor...
...näitan teid, suunan radu...
...las naabri koerad hauguvad,
kui ma laval riime paugutan...
...lubage ma muigan...
...kas saad temaga räägitud...
...midagi nagu peaks tulema...
...käes on pööripäev...
...sähvatas, säras ja siis kadus...

patriot act

2009-06-17T21:05:00.008+03:00

Riigikogus võeti esmaspäeval vastu seadus, mis hõlbustab "vaikiva ajastu" sisseseadmist, kui mõnel valitsusel see soov peaks olema.
üks kõige ähvardavam nüanss peitub nt §238 muutmises; seni on selle sõnastus selline: "Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega." uus sõnastus on selline (teen tolle nüansimuutuse paksuks): "(1) Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega."
selle kohaselt võiks tekkida nt olukord, kus kohus tõlgendab Kristina Normani kuldsõduri-aktsiooni viieaastast vanglat vääriva kuriteona - kõik sõltub kohtu tõlgendusest, ja seesuguseks tõlgenduseks on aken lahti tehtud.
eks neid kahtlasi kohti on veelgi, nt senisest redaktsioonist puudunud ja nüüd lisatud "valeandmete levitamine eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, kui sellega kaasnes oht avalikule korrale" on samuti kummist tõlgendusruumiga klausel, aga eks igaüks võib huvi korral ise seaduste võrdlemisega tegelda.
lisaks ka erakorralise olukorra seaduse muutmine, mis hõlbustab sõjaväe kasutamist meeleavalduste vastu. Päevalehes kirjutab Krister Paris lausa "Eesti demokraatia mustast esmaspäevast".

on tekkinud üleskutse, et inimesed kirjutaksid presidendile, et ta jätaks selle seaduse välja kuulutamata. üleskutse on alguse saanud Oudekki Loonelt ja sellel on Facebookis tekkinud ka oma kogukond. seaduse tekst ise on leitav siit (lingi "Viimane tekst" alt), Riigikogu stenogrammist aga võib lugeda Indrek Saare vastulauset seaduseelnõule.
võib-olla kõik see ongi pisut ülepaisutatud, aga JOKK-kultuuri taustal on need seadused ometi üsna pahaendelised. parem karta kui kahetseda.

18. juuni. vt ka Indrek Saare artiklit ning Enn Tarto arvamust.

siin aga Minneapolise mehed Muja Messiah ja I Self Devine möödunud aasta looga "Patriot Act":

bloomsday

2009-06-16T15:10:00.002+03:00

täna on Bloomsday, sest 16. juunil 1904 toimus James Joyce'i "Ulyssese" tegevus. sel puhul üks video, kus Joyce loeb ise oma suurteost ette:

Veiko Klemmeri serv

2009-06-13T02:40:00.003+03:00

Käisin Tartu Kunstimajas vaatamas Tartu Ülikooli maalieriala värske magistri Veiko Klemmeri näitust. Näitusel on pikk autori saatesõna (mille jätsin pooleli, sest kuigi ta ilmselt on näituse suhtes adekvaatne, oli mul piltide põhjal juba natuke teine sisemonoloog tekkinud, ei tahtnud enam autori seletust sinna juurde), ja hulk suuremat sorti maale, mis moodustavad kokku ühe suure tsükli. Ei hakka siin asja ümber jutustama, aga soovitan vaatama minna küll. Mulle mõjusid eriti nood tühjust täis mustvalged maalid otsaruumis (“Lapsed söövad revolutsiooni”, “Tool ühele”, “Voodi kahele”, “Jäljed” - too viimane oleks tegelikult võinud olla ilma pealkirjata, sest pärast pealkirja lugemist hakkasin kohe mõtlema, et seal on kujutatud mingi masina rataste kaugusse kaduvaid jälgi keset ühtlast tühermaad, kuid enne pealkirja lugemist mõjus pilt palju mõistatuslikumalt ja sisukamalt, noid “jälgi” võis vaadata nt aimatavate pikali ritta pandud inimestena vms).
Aga üks maal tundus mulle eriliselt hea, just selle maali tõttu ma seda näitust kiidangi. Pildi nimi on “Vaikelu sügavikuga”.
Maal on mustvalge (monokroomne öeldakse vist selle kohta), sellel on kujutatud mingit osa ruumist, mis näeb välja nagu mingi trepikoja ülemine osa. Kaks külgmist seina ja otsasein, mille keskel on ühest ruudust koosnev keskmise suurusega aken, aknast ei paista midagi, aknatagune on üleni valge, aga akna ees ripub pooleldi läbi paistev ilma mustrita kardin, mis ulatub ülalt poole aknani. Külgseintele langeb aknast valgust. Pildi alumises osas on must pind, mis kujutab põrandat, millel asub see, kelle vaatepunkti pilt esitab. See põrand lõpeb mingilt maalt ära ning on selgesti aru saada, et tolle põranda ning vastasseina vahel on tühimik, mis jätkub allapoole - põrand ei jõua vastasseinani ning perspektiivireeglitega on mõista antud, et seinad jätkuvad allapoole (ka tumedamat tooni rant seintel annab märku, et allpool ranti jätkuvad seinad juba allpool põrandapinda). See ongi sügavik. Mis seal sügavikus on, pole näha. Mis aga kogu pildile tema iva annab, on see pildi alumine must osa, mis peaks kujutama enne sügavikku ära lõppevat põrandat. Kõik ülejäänu on kujutatud väga arusaadavalt, kuid see must alumine osa on kuidagi ebaselge, kuigi tegemist on lihtsalt musta pinnaga. See must pind pole päris ühtlane, seal on mingid läikiva ja tuhmi õrnad vaheldumised, aga pole selge, mida need kujutama peaks. Kõige olulisem on selle musta pinna ülemine serv, mille tagant algab sügavik, “mingi alumine ruum” - sellest servast pole selgesti aru saada, kas enne põranda lõppu on sügaviku ees mingi piire või lõpeb põrand enne sügavikku järsult, ilma piirdeta. Sellest pole aru saada, sest seda pole näha, kõik on must, varjus. Mis õigupoolest tollele pildile tema mõjuvuse ja teatava õõva annab, on see, et too serv ei ole sirge - ta on mõnes kohas natuke lainjas, aga see ei meenuta midagi, seda ei saa pidada mingiks realistlikult kujutatud põranda murdunud servaks vms - see serv ei kujuta tegelikult midagi, ta kujutab ainult seda, et selle põrandapinna lõppemise ja serva kohta ei saa midagi selget öelda. Just see on point - mõistatus pole mitte see, mis on seal serva taga sügavikus (ju seal on lihtsalt alumine korrus), vaid see, mis asi see serv ise sellisena on, millest see serv koosneb. Kogu sügaviku ähvardavus on koondunud sügaviku servale.

19. juuni. tänases "Sirbis" arvustab maaliosakonna lõpunäitusi Tiiu Talvistu, ja tema ütleb tolle pildi kohta seda: "mustjas, pooleldi veega täidetud ruum, mida valgustamas helenduv aknaava." nii et Talvistu arvates on see põrandapinnaga samal kõrgusel seintel olev pisut tumedam rant hoopiski vesi! olgu nii, võib-olla tõesti, see muudab muidugi natuke pildi meeleolu ja atmosfääri. aga tolle serva kummaline ebamäärasus jääb siiski samaks, seda vesi ei muudaks.