täna bussis Tallinnast Tartusse sõites lugesin Bourdieu "Visandusi eneseanalüüsiks" ning Puurmani ja Hollywoodi vahel tuli viieks minutiks tukk peale. selle aja jooksul nägin põgusat, aga selget und - seisin kuskil poes (või apteegis?) riiulite vahel ja nägin, et teispool riiulit on üks mu tuttav; vaatasin teda ja mõtlesin, et kui ta nüüd mind peaks nägema, jääb tal küll minust veider mulje: seisan poes, silmad kinni, ja magan püstijalu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar