14.5.11

Lev Rubinstein: Korrakohaselt

värske essee Lev Rubinsteinilt, mis haakub meilgi hiljuti õhku tõusnud teemadega.

Hiljuti esitas üks intervjueerija-neiu mulle muu hulgas ka vältimatu küsimuse, kes on minu lugeja, millisena ma teda ette kujutan. Kusjuures ta palus vastata võimalikult lühidalt. Ma ütlesin, et lühidalt on sellele küsimusele vastata üsna raske. „Aga te proovige ikka,“ palus tema. Ma proovisin ja, üllatades oma vastusega mitte ainult teda, vaid mingil määral ka iseennast, ütlesin: „Minu lugeja on see, kes oskab lugeda.“
Niisiis, lühidalt välja ei kukkunud. Ikka tuli üle seletada. Tuli öelda, et see ainult näib nii, nagu lugeda oskaksid kõik, kes tunnevad kirillitsat ja oskavad neist sõnu moodustada. Et minu mulje kohaselt jääb üha vähemaks selliseid inimesi, kes on võimelised võtma teksti vastu mitte ainult üksikute sõnade või sõnaühendite tasandil, vaid ka terviklausungi tasandil. Üha vähemaks jääb inimesi, kes oskavad tajuda teksti individuaalset intonatsiooni ja lause sõnajärjestust sisulise kategooriana.
Ja see pole ainult minu tähelepanek. Kord veetsin õhtut kahe kooliõpetaja seltsis. Kirjandusõpetaja kurtis, et enamikule praegustest teismelistest on täiesti võimatu seletada, milles seisneb näiteks Gogoli proosa võlu. Nad, kas teate, võtavad teksti vastu vaid konkreetse teate vaatepunktist, kunstilistest funktsioonidest väljaspool seisva informatsioonina. Nad peavad kindlasti teadma, „millest“ tekst räägib. Kui see pole kohe aru saada, tajutakse teksti kohe surmigavana ja üleüldse jampsina.
Matemaatik ütles, et jaa, sarnase probleemiga puutub ka tema kokku. „Kuidas nii?“ imestasime meie koos kirjandusõpetajaga. „Matemaatika oleks ju nagu täppisaine. Mis „sõnajärjest“ saab seal juttu olla?“ „Ärge te öelge,“ vastas matemaatik. „Viimastel aastatel märkan ma üha sagedamini, et mõned õpilased, kusjuures üldse mitte juhmid, saavad suurte raskustega aru ülesande tingimustest. Neil on ebatavaliselt raske vastu võtta rohkem kui ühe lause mõtet. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ülesande tingimustest saavad palju kergemini aru need, kes loevad raamatuid. Aga sellega on, nagu ma aru saan, suuri probleeme.“
Mina pole õpetaja. Ma olen kirjanik. Ja ma märkan üha sagedamini, et väga paljud inimesed võtavad teksti vastu vaid üksiksõnade tasandil. Veel enam, paljud on tõsimeeli veendunud, et on olemas sõnad, mis on head või halvad iseenesest. Mul on tulnud kuulda midagi sellist, et on olemas „ropud sõnad“. „Ropu“ all mõistetakse väga tihti „ebaviisakat“, kuigi on hästi teada, et ropuks osutub tihemini hoopis just nimelt „viisakas“. Kas oled, mu lugeja, juhtunud kuulma midagi sellist, nagu „see on hea anekdoot, aga ropp“? Ma olen kindel, et jah, on ette tulnud. Ja päris tihti. Kuigi, kui selle tihti ette tuleva vormeli üle järele mõelda, ei saa vältida seaduspärast küsimust: „Kumb ta siis ikka on, hea või ropp?“ Vali üks välja.
Asi pole mõistagi selles, milliseid sõnu tekstis kasutatakse. Asi on vaid nende sobivuses antud konteksti. Asi on vaid nende täpsuses ja motiveerituses. Inimestele, kes on harjunud teksti vastu võtma mitte mõtestatud sõnajärjestusena, vaid juhusliku sõnade kogumina, on seda keeruline seletada. Need inimesed õngitsevad igast tekstist välja vaid need sõnad, mis näivad neile võtmesõnadena, kogu teksti kontsentreeritud sisuna.
Nende „võtmesõnade“ või parimal juhul sõnaühendite väljavalimine käib otseses vastavuses tuntud kõnekäänuga „kellel valutab mis“. „Valutab“ on antud juhul täiesti täpne sõna, sest igal indiviidil või sotsiaalsel grupil on erinevad valupunktid.
Need sõnad, mis kutsuvad samavõrd lihtsal kuivõrd ka vältimatul moel esile emotsionaalset erutust, võivad olla väga erinevad. Selleks võib olla näiteks „Venemaa“ või „Hodorkovski“ või „patriotism“ või „Stalin“ või „perse“ või „juut“ või „Ameerika“ või „tissid“ või „Gruusia“ või „jumal“ või „Jumal“ või „Katyn“ või „Skolkovo“* või „abort“ või „täimuna“ või „Putin“ või „õigeusk“ või „Sotši olümpiamängud“ või „moderniseerimine“ või „rahvarinne“.
Ja seejuures ignoreeritakse täielikult seda tähtsat asjaolu, et sõnu kasutatakse mitte ainult otseses, vaid ka ülekantud tähenduses. Ja sõnade tähendused värelevad ja kõiguvad eri intensiivsusega ning vahel lihtsalt deformeeruvad sõltuvalt naabersõnadest.
Lugeda mitte oskavate inimeste teadvuses hakkavad üksikud sõnad sellise „lugemise“ tulemusena paisuma küklooplike mõõtmeteni, varjavad valguse, ähmastavad mõistuse ja lõpuks plaksatavad hirmsa pauguga lõhki, ähvardades kõik enda ümber pealaest jalatallani täis pritsida.
Ma ei räägi „kultuuritaseme langusest“ - see veel puuduks. Kultuuri on alati saatnud jutud kultuuri langusest, kunsti surmast ja muudest eshatoloogilistest asjadest. Kuid ta on ikkagi olemas olnud ja on olemas. Ja jääb olema – kuhu ta ikka kaob. Rangelt võttes ainult kultuur ongi meie õnnetul isamaal veel olemas. Ainult kultuur – poliitilise ja ühiskondliku elu täieliku kadumise tingimustes – hoiabki oma habrastel õlgadel seda üüratut jampslikku ehitist.
Ma ei räägi temast, mitte kultuurist. Ma räägin sotsiaalsest patoloogiast, mis võtab kõige erinevamaid vorme. Sealhulgas ka sellise värdjaliku vormi, nagu seda on süntaksi massiline eiramine. Aga ajalugu, muuseas, ongi süntaks. Sest ajalugu pole sõnade kogum, isegi mitte fraaside kogum. Ajalugu on nende vaheline kord, järg. Kui laguneb sõnade kord**, rebeneb niigi nõrguke aegade side.
Kord tuleb taastada,“ tahaksin öelda, aga „kord“, „tuleb“ ja „taastada“ jooksevad ju laiali, nad tassitakse laiali eri suundades.
Kuid ma ütlen seda ikkagi. Mõistagi neile, kes oskavad lugeda.


[* Skolkovo – 2006 asutatud ambitsioonikas ärijuhtimise erakõrgkool Moskva külje all, mis on tekitanud poleemikat sellega, et on saanud enda arendamiseks turureeglite kohaselt ebaproportsionaalselt suurt pangalaenu; kõrgkooli hoolekogu esimeheks on Dmitri Medvedev isiklikult.
** Rubinstein kasutab siin ja ka ülalpool väljendit „порядок слов“, mis on otsetõlkes „sõnade kord“, kuid lingvistikaterminina tähendab „sõnajärge“.]

12.5.11

face the book

kui keegi loeb raamatut ja teine tuleb ja küsib "mida loed?" - enamasti ei ütle lugeja lihtsalt raamatu nime ega autorit, vaid näitab küsijale raamatu kaant, et küsija võiks ise näha, mis raamatuga tegu on. ma ise teen nii ja mu meelest väga paljud teevad nii. mulle näib isegi, et küsija ei rahulduks enne, kui ta pole raamatu kaant näinud. kas pole mitte nii, et lugejal oleks imelik lihtsalt öelda "loen seda ja seda" ilma raamatukaant ennast näitamata, sest siis mõjuks see umbes nii, nagu räägiks ta kellestki samuti seltskonnas olevast inimesest tema enda juuresolekul kolmandas isikus. raamatut, mida parajasti loetakse, on vaja nägupidi tutvustada - "palun saa tuttavaks, see ta on". sest parajasti loetav raamat otsekui kõneleb lugejaga, lugeja ei saa oma raamatust vestluskaaslast kohelda nagu mingit eset, vaid otsekui viisakusest peab ta raamatu kui subjekti juurde tulnud küsijale nägupidi vähemasti tuttavaks tegema. mu meelest just selline olukord toob ilusti välja, kuidas me raamatut kui asja tajume - tal on meie jaoks teatavad subjekti jooned, ta on otsekui nukk või mängukaru, kellest me teame, et ta on vaid asi, aga tal on ometi nägu ja tema lõhkumine oleks otsekui vägivald subjekti vastu. eks seepärast tundub ka raamatute põletamine kuidagi koledam tegu kui näiteks vana mööbli või saabaste põletamine - sest nii hävitataks miski, mis on kõnevõimeline, vestlusvõimeline.
mu vanaisal olevat olnud komme söögilauas raamatut lugeda (nagu ka minul mõnikord) ja vanaema olevat see komme häirinud; muidugi võis selle taga olla too vana uskumus (võib-olla tõenegi?), et söögilauas lugemine tekitab seedehäireid ja maohaavu (vanaema võis seda vabalt uskuda, sest ta oli enne sõda sakste lapsi hoidnud). aga tõenäoliselt häiris teda eelkõige see, et nii oleks söögilauas olnud otsekui keegi veel, keegi võõras vestluskaaslane, kellega vestles ainult vanaisa ja keda vanaemale ei tutvustatud.
nii võib siis Mihkel Kunnuse jutule lisaks öelda, et lugemise puhul pole mitte ainult meie vastuvõtt aktiivsem kui muude meediumite puhul, vaid lugemise teeb eriliseks ka veel see, et ta sarnaneb mõne olulise joone poolest sellega, nagu suheldaks subjektiga, kellegagi, kellel on nägu - nii nagu teise inimesega suheldes me ei vaatle lihtsalt tema näojooni, vaid loeme tema ilmeid ja kuulame hääletooni, millega ta oma juttu saadab. raamat on nagu nägu - me võime talle küsimusi esitada ja tema võib küsitleda meid, tema juures võib mõttepause teha, nii nagu tõelises vestluses neid tehakse. just seepärast ei räägita parajasti loetavast raamatust nii, nagu poleks teda ennast kohal. vähe sellest, et kirjapandud tekst jäljendab meie kõnet - raamat ise kui lugemise-asi jäljendab meie kõne lätteks olevat subjektsust.