12.6.18

Veel hirmudest


Kunagi aastal 2010 olen kirjutanud sellise asja (pole kuskil ilmunud, kui mälu ei peta):

erariides mehed tulid nende koju ja viisid nad kaasa -
korduvalt kuuldud ja loetud lause. neil võisid seljas
olla mantlid, pintsakud, kampsunid, peas karvamütsid
või sonid või villased mütsid, jalas kingad või säärikud
või talvesaapad - erariided, need, mis olukorra
eriti absurdseks ja õudsaks muutsid.

Miskipärast meenub see tekst mulle viimasel ajal, nii umbes aasta aega juba. Loen ja kuulen, mida ja kuidas inimesed räägivad, ja mõtlen: "Kas olukorras, kui selline asi oleks võimalik ja sanktsioneeritud, võiks see inimene olla üks noist "erariides meestest", kes teistele koju järele tuleb?" Sest mõned kindlasti võiksidki. Ja sinna otsa teine mõte - ega ometi keegi minu kohta niimoodi ei mõtle, mind niimoodi ei karda? Sest see oleks ju totter. 
Äkki võiks igaüks praeguses vaimses sõjas endalt küsida: kas minu jutt on selline, et keegi seda minust kartma ei peaks? Ja veel enam: kas ma olen teinud kõik, et mitte tulevikus osutuda selleks "erariides meheks"? 


9.6.18

Maailmavaatelistest hirmudest


Inimeste maailmavaate ja nende psühholoogilise konstitutsiooni seose kohta on omajagu kirjutatud – mingi seos seal on, kas inimene on loomult alalhoidlikum või muutustealtim. Üks viis sellest mõelda oleks hirmu abil – mitte nii, et ühtedel on vähem hirmu kui teistel, vaid et inimeste hirmud on erineva aluspõhjaga. See pole nüüd minu, vaid mu hea mõttekaaslase mõte, et äkki on nii, et inimestel on erinevad hirmud lähtuvalt sellest, kuivõrd nad on enda sisse vaadanud, enda sees ringi vaadanud.
Üks hirm on kartus enda sisse vaadata, sest tont teab, mis sealt kõik vastu võib vaadata, ja ühtlasi on see ka kartus, mis võib juhtuda, kui ma ennast muutma peaksin – sest see tähendab enda sisemist ümberliigutamist, mingit sisemist üleskündmist – ja selle käigus võib esile tulla midagi mu enda seest, mis on mulle võõras. See on kartus osutuda iseendale võõraks. Ja siis on parem jätta asjad nagu on, uskuda, et nii, nagu on, ongi loomulik ja õige; hoida kinni sellest, mis on teada, vältides seda iseenda sees, mis on tundmatu. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku selle võimalusega, et inimesed siiski muutuvad, lasevad oma eeldatud loomusest lahti ja loovad ennast.
Teist liiki hirm tuleb sellest, kui ollakse enda sees ringi liikunud – siis teatakse esiteks seda, et igaühe sees peitubki midagi võõrast ja ohtlikku, ja teiseks seda, et selles enda teatavas võõras-olekus iseendale peitub ka sisemise plastilisuse võime: inimesel on võime end muuta, kultiveerida just selleks, et seda võõrast ja ohtlikku õppida valitsema, haldama, enda teadaoleva osaga integreerima, ja kindlasti tollelt võõralt ka midagi õppida. See on mitte kartus osutuda endale võõraks, vaid kartus mitte seda võõrast tunda, nii et see võõras võiks ühel hetkel toime panna midagi, mida sa ei kontrolli. Ja siis on parem ennast kuidagi korraldada, muuta, ümber sättida, end aeg-ajalt künda ja kultiveerida. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku võimalusega, et keskkond paneb seda sisemist plastilisust ja enda võõrusega kokku puutumist ning sellega tegelemist pahaks.
Ühesõnaga, kaks eri kartust – kartus mitte osutuda lõpuni iseendaks vs kartus osutuda endasse suletuks.
Loomulikult on enamikul inimestest mõlemad kartused mingis proportsioonis ja dünaamikas.
Mis nüüd jääb küsimuseks, on see, et kas inimene saab tahtlikult ühest kartuse-tüübist teise üle minna, seda dünaamikat teisendada või on see kuidagi inimese n-ö isiksuse konstitutsioonis paika pandud.

12.11.17

Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,
lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,
sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”
võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves
juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,
siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi
kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.
ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu
meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu –
need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.
ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,
tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,
nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,
ning tulin kohale, et olla käepärast.
kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu
ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,
korraga hämmingust – „see pole ju nii” –
ja lootusest – „kui see vaid oleks nii”,
ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see
oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,
vaid noogutasin sisimas nukralt,
nagu nõustudes küsimusega.
ja kui hiljem valusa õlaga peielauas
istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus
kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,
kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima
oma perekonnaloost – vaid vihjamisi, kahtlemisi,
otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,
ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides
vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis
mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani –
nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,
sest see oli heitunud hallipäine laps, 
kes mind üle laua järsku vaatas.
„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,
mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”
võinuksin suvehakul öelda. „ei ole sul midagi
erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda
võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”
jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.
või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:
„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.
eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”








.

31.7.17

Ühest teatavast vabadusest 2. Laigitavuspõhimõttest

Tegin hiljuti mõned Facebooki-postitused, mis olid mõnes mõttes katsed, n-ö retseptsiooni-õrritused. Need polnud provokatsioonid, vaid pigem teadlikud üritused postitada midagi, mis oleks Facebooki tavalisse laigitavus-mustrisse raskesti paigutatavad. Sest mulle näib, et Facebook on tegelikult suurepärane mudel selle kohta, milliste hädade käes praegu avaliku diskussiooni ruum vaevleb.
Esimene postitus oli lõik Tõnu Õnnepalu sõpruse-teemalisest (ja Agambeni esseest „Sõber” tõukuvast) kirjutisest „Tabamatu substants” (Vikerkaar 2012/1-2):
"Mitte miski pole rohkem määrinud ja tuhmistanud sõpruse ideed, nägu, sõpruse eidos’t, kui 20. sajandi nõndanimetatud seksuaalvähemuste (see on küll väga hiline nimetus) vabadusliikumine. Nagu sallivusetaotlused ikka, on see tohutult suurendanud sallimatust. Sest on teritanud pilku, sest on pannud kuradit nägema, kuradit eristama, defineerima igal pool. Sõprus on olemuslikult kaotanud süütuse ja see on peamine põhjus, miks temast ei saa enam rääkida, nii nagu ta on. Otsekohe on see mingi amitié particulier, see tähendab, mingi greek love, mingi pedede värk. Või siis pole jälle midagi. Lihtsalt partnerlus, huvile ja vastastikusele kasule rajatud suhe. Eeros on sõpruse kõige kiivamalt kaitstud saladus. Ja õigusega kaitstud. Sest ta on üks neist, mille reetmine on sõpruse lõpp. Ja reetmine tähendab siin nii eitamist kui ka realiseerimist. Sõprus on kitsas rada. Ometi on sellel püsinud tuhanded. Järelikult pole ta nii kitsas midagi. Aga ta on rada, mille kirjeldamiseks ei paindu ei meie kirjanduslik, religioosne, psühholoogiline ega moraalne traditsioon. Ta pole kirjeldatav ei seksuaalsetes ega aseksuaalsetes terminites, sest mõlemad on ekslikud, on kastreerivad. Teisi termineid aga justkui pole. Ja siis nii jääbki. Praegu vähemalt."
See on huvitav mõttekäik, millega ei pea tingimata nõustuma, kuid sõpruse kui teatava mitte-erootilise eerose määratlus on igal juhul midagi, mis mõjub väga täpselt, samuti see, kuidas teatav seksuaalsuse ülesäritus meie ühiskonnas selles suhtes paistab. (Õnnepalu räägib konkreetselt seksuaalvähemuste teema aktuaalsena püsimisest, kuid sama hästi võiks rääkida ka sellest, kuidas Ameerikas on laste kallistamine perekonda mitte kuuluva täiskasvanud tuttava poolt peaaegu tabu, või sellest, kuidas ma ise sain oma 1. klassi 1. septembril teada, et tüdrukust sõbral käest kinni võtmine on midagi kahemõttelist – kui olin aktuserongkäigus paari võtnud lasteaiast tuttava plika ning mu värsked klassivennad itsitama pistsid.)
Õnnepalu juttu komplitseerib muidugi see, et ta on ju meie esimene „gay-kirjanik” (loomulikult reageerisidki mõned mu FB-sõbrad, öeldes, et tegu on kummalise kappi tagasi igatsemisega või oma seksuaalsuse represseerimisega).
Aga kui see paigutada Facebooki laikimisloogika konteksti, muutub asi veel komplitseeritumaks – sest enne, kui lugeja jõuab otsustuseni, kas see on huvitav mõttekäik, laseb ta selle läbi filtrist „kas ma võtan oma reaktsiooniga seisukoha seksuaalvähemuste õiguste või vähemasti sallivuspõhimõtte suhtes”? Ometi ei tee seda Õnnepalu isegi, sest oma jutus ei anna ta sellele ühemõttelist poolt- või vastu-hinnangut, vaid osutab lihtsalt sellele, et kõigel on oma hind; kui seksuaalvähemuste õiguste hinnaks on ühe teatava sõprusetaju kaotsiminek, siis nii lihtsalt on.
Muidugi on võimalik kogu tekstist välja lugeda ka õigustus sellele, et tolerantsusliikumine ongi kurjast, kuna tekitab intolerantsi juurde; see vaatepunkt jätab muidugi tähele panemata, et seegi on asjade loomulik dialektika, kuna igasugune vabanemispüüd toob kaasa vastusurve – kuid ta pole selles vastusurves süüdi, ta lihtsalt eksplitseerib selle, mis seni oli implitsiitsuses maganud.
Mis muidugi on minu jaoks põhiline: kuidas see n-ö laigitavus-muster kutsub esile selle, et asi nihkub binaarsesse kas-üks-või-teine režiimi: kas ma olen nõus või mitte? Üks FB-sõber kirjutaski postituse alla naljatoonil „Mitte miski? Isegi mitte feisspukk?”, kuid tegelikult peitub siin sügav tõde – sõpruse asemel loob facebooklik laigitavuspõhimõte pigem poolt-oleku ja vastu-oleku kumulatsioone, teatavat binaarset kambavaimu. Ja mulle näib, et see on laienenud kogu avaliku diskussiooni väljale – vaidluste keskmeks pole mitte subtiilne tõde ise, vaid selektsioon, „kes on minu inimene?”


Pisut hiljem postitasin ühe lihtsa senryu:

eestlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Esialgne impulss oli tegelikult reaktsioon rahvuslaste krambile, otsekui oleks eestlaseks olek miski, mida tuleb eriliselt kultiveerida ning ohtude ja auhaavamiste eest kaitsta – otsekui polekski see midagi endastmõistetavat, et kui oled sündinud või lülitunud eesti kultuurikeskkonda ja selles osaled, siis sellest piisabki, juba oledki eestlane; või veel lihtsam, kui oled Eesti riigi kodanik, siis juba oledki eestlane.
Muidugi see kõik ei paista sellest kolmikvärsist kätte, see mõjub lihtsuse rüüsse maskeeritud patriootliku pateetikana, umbes nagu Jaan Tätte laul laulupeol.
Kui olin lasknud sellele nelja tunni jooksul ligi 50 laiki (ja mõned skeptilised kommentaarid) koguneda, lisasin teise:

lätlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad


Üksikuna mõjub see mingi naljana. Aga kui kujutleda eesti rahvusluse-diskurssi nii, et „Eesti” oleks kõikjal asendatud „Lätiga”, siis oleme astunud just teatavasse vahealasse: alles siis, kui suudame tajuda, et eestlus on midagi sama mitteparatamatut ja sattumuslikku nagu lätlaseks olek, suudame selle oma identsuse vabastada sunduslikkusest ja selle omaks võtta vaba loominguna. See ei tähenda eestaseks oleku eitust, vastupidi, see tähendab võimalust olla eestlane nii, et keegi ei ütle mulle ette, mida eestlane olla tähendama peab.
Oma etnilise kuuluvuse võib politiseerida – ja seda annab teha mitmel viisil. Rahvuslik identiteet on ju algselt üks emantsipeerumise vahend – võimalus olla keegi, kes pole enam määratletud mingi feodaalse alluvussuhte kaudu, vaid võrdväärse subjektina, suveräänse rahva liikmena. Ses mõttes on rahvuslus algselt midagi üsna sarnast soolise või seksuaalsättumusliku võrdõiguslusega. See on võimalus valida endale teatavat liiki vabadus. Teine politiseerimise viis on see, kui too vabadusevõimalus muudetakse piiravaks, välistavaks ja sunduslikuks; siis on ta oma algse ideega vastuollu sattunud, puitunud, inertseks muutunud. Samamoodi võib olla ka soolisuse või seksuaalse identiteedi politiseerimisega – see saab olla nii vabastav kui represseeriv. Öelda, et gay ei tohi olla skeptiline seksuaalvähemuste võrdõiguslusliikumise suhtes, võib viia millegi analoogseni, mis toimub praegu rahvuslusega, kui eestlasele öeldakse, et ta ei tohi olla skeptiline oma etnilise antuse ühe- või teistsuguse politiseerimise viisi suhtes.

*

Niisiis – võtta oma identsustest omaks see, mis on avatud vabalt omaks võtmisele, ning loobuda sellest, mis neis on sunduslikku, ja sellest, mida teised kasutavad meie kohustamiseks. Võtta omaks oma identsuste sattumuslikkus. Olla gay samamoodi, nagu ollakse mitte-gay, olla eestlane, nagu ollakse lätlane. Olla vahepealsus ilma valikusunduseta, ilma laigitavuslahtritesse paigutatavuse kohustuseta, ilma kohustuseta olla ideoloogiliselt või poliitiliselt kõnetatud puhtalt oma sattumusliku (bioloogilise või kultuurilise) antuse pärast, ilma kohustuseta neid konverteerida lihtsalt kõnetatavate sihtgruppide lahtritesse. Vähe sellest, ma pole kohustatud neisse lahtritesse kohandama ka oma mõtlemisvõimet. Sest ma olen kordumatu, mul on vaid üks elu, mis ei ole kellegi teise oma. Ainult nii saan ma aktseptida ja respektida teist kordumatut elu ja talle tema vabadust võimaldada.
Olla vahepeal nagu Õnnepalu kirjeldatud agambenlik sõber, lihtsalt jagades teistega oma olemasolu ja kommunikatiivsusvõimet; mitte olla objekt ega vahend. Kui sa asetud laigitavuse turule, siis muutud sa sihtgrupiks, kellel on hind. Keelduda olemast kindlapiiriline sihtgrupp, põigelda transitiivsest, sihtivast kõnetamisest, jääda intransitiivsesse saamisse. Mitte olla sihikul, vaid ühises ruumis. Niipea, kui sa oled pelgalt „sihtgrupp”, oled sa poliitika tarbija, see tähendab kaubalise väärtusega ühik poliitilisel turul, aga mitte enda autor. Aga just siin on iva – olla enda autor, mitte tegelaskuju kellegi teise jutustuses (hea, kui sedagi, sageli võid sa olla vaid koma või jutumärk).
Emantsipatsiooni iva on alal hoida ja teostada inimese võimet iseendast erineda – olla see, kes juba ei olda, kes veel ei olda, kes enam ei olda. Nagu liblikas on Zhuangzi. Nagu Buddha on sitapulk. Vabadust tuleb teostada iseendast erinemise praktika kaudu, sest ei ole mingit fikseeritud asjakorraldust, milles vabadus püsivalt pesitseks. Vabaduses ei olda kohal, temasse alles jõutakse kohale, see jõudmisvõime ongi vabaduse vorm. Sest inimene ise ei ole endas juba kohal, ta pidevalt alles jõuab endasse, ta on „kohe-saan-endaks”.
Kõneleda, ilma et oleks kõnetumiskohustust. Hüljata kogukondlik kamba-pai kogukondliku ühisuse enda nimel, olla lävel, lahtrite vahel, mitte nagu koduloom latris, kes toitub ühesest kambavaimulisest laigitavusest. Tulla laudast välja heinamaale. Mitte „vohh!”, „wow!”, „word!”, „like!”, „sad!”, „love!”, vaid „ahah”, „huvitav”, „ah hoopis nii?”, „kas tõesti?”, „miks mitte?”, „peab mõtlema”, „seleta veel”, lõpmatult, sest me oleme ju lõpmatud.




2.7.17

Ühest teatavast vabadusest

Jalutasin kodulinnajaos ringi ja otsisin kohta, kus saaksin segamatult üht raamatut lugeda – ei leidnudki lõpuks, aga ega ma väga pingsalt ei otsinud ka. Aga tekkis selline mõte:

üks võimalus mõõta vabadust

kui kaugel on
lähim koht vabas õhus,
kus saaksid vähemalt tund aega
häälega endale raamatut ette lugeda,
ilma et peaksid seda
pealtnägijate pärast katkestama?

See ei ole loomulikult vabaduse kui sellise määratlus. See on pilt ühest teatavast vabadusest. Tegelikult pole see isegi selle vabaduse kirjeldus, vaid mudel selle kohta, mida see teatav vabadus sisaldab ja eeldab.
Esiteks – see koht võiks olla ju ka oma tuba; ja hea ongi, kui inimesel on oma tuba, oma kodu, kus ta võib ennast tunda vabalt, teha, mida tahab. Aga päris vabadus on see alles siis, kui ta pole suletud ainult su privaatsfääri – sest kui saaksid vaba olla ainult oma toas, siis oleks sa mingis mõttes ikkagi kinni. Päris vabadus on see, kui ma saan ennast tunda väljaspool oma tuba sama vabalt kui oma toas. Mul on võimalus oma piiratud privaatsfäärist väljuda ja leida endale vabaduse väljaspool seda. Mingi kolmas koht väljaspool privaat- ja avaliku sfääri vastandust.
Vaba õhk – see viitab loodusele: sa oled vaba, kui sa oled mingitki pidi ühenduses loodusega, selle ise kulgeva elustiihiaga. Ja sa oled eriti vaba, kui sa suudad selle ühendada oma inimlikkuse, kultuuriga. Lehekülg, millel on läbisegi kirjatähed ja puulehtede liikuvad varjud ja mille peale puhub tuul, vaba, seintest piiramata õhk – see on üks pilt inimlikust mõtestatud vabadusest.
Raamatu lugemine – see on suhtlus, sotsiaalne tegevus. Aga seejuures on see selline sotsiaalne tegevus, milles pole vahetut teise pilgu või kõnetuse sundivust ega piiravust. Sa suhtled, aga sa oled selles iseenda peremees. Selles on Kirjasõna Vabariigi võlu – kirjasõna on üks suhtluse, sotsiaalsuse vabaduse hoidja, sest võimaldab vormida oma mõtet täiesti ise ja võimaldab ka lugejal selle vastuvõttu täiesti ise suunata. Ei ole vaja kellelegi meeldida, ei ole vaja olla viisakas, lihtsalt kirjuta või loe.
Valjusti lugemine iseendast pole oluline. Oluline on just see, et sa saaks lugeda täiesti nii, nagu parajasti õige tundub. Ses mõttes pole see võrreldav teistele ette lugemisega, sest see oleks juba esinemise olukord. Iva on lugemise sundimatus: seda võib teha mõtlemispausidega, vahelejättudega, valjusti, kas või alasti, kas või tantsides – aga peamine, ilma esinemata, vabana oma persona'st. (Sama kehtib ka kirjutamise kohta.) (Erandiks on väga lähedane inimene, kelle ees sa ei pea esinema ja keda su iseolek tema kõrval ei häiri.)
Lugemine on dialoog iseendaga – ja see on iga muu tõelise dialoogi alus; ainult inimene, kes oskab iseendaga vestelda, endaga vaielda, endale mingeid asju seletada, on suuteline pidama ka teistega sisukat dialoogi, mis ei jää ainult monoloogide vahetamiseks. Ja sisuline dialoog on mõistagi üks vabaduse komponent – ilma dialoogita pole vabadusel lihtsalt ruumi, kus liikuda – sest vabadus on loomult liikuv.
Lugemine ka veel sellepärast, et see on aktiivne tegevus, vaimu aktiivsus. Asi pole selles, et oleks koht, kus ma saaksin segamatult lihtsalt vahtida – kuigi seda on ka vaja. Josef Pieper eristab jõudeaega ja puhkust: puhkus on lihtsalt mittetöötamine, vahepaus pingutuse vahel; jõudeaeg on väljaspool seda vastandust, see on sundimatu vaimselt aktiivne ilma vaevata töö, millest polegi vaja puhata – sest ta kosutab iseenesest. Mõtlev lugemine on jõudeaja üks vorme. (Vaba loov kirjutamine samuti.) Inimene, kel on jõudeaega, on vaba.
Ja loomulikult kuulub selle vabaduse juurde võimalus tulla tagasi – mitte ainult oma tuppa, vaid ka teiste pilgu alla, teistega silmitsi, esinema, vestlema, tegutsema, olema tavamõttes sotsiaalne; tuua see vabadus sealt kaasa, sulatada ta siiagi. Kui seda võimalust poleks, oleks see vabadus vaid pagulase vabadus.


Joseph Farquharson "Summertime"

5.11.16

ei,
seda rahu tuleb sul juua
ärevuse ja ängi anumaist,
sest vaid need olid käepärast,
kui maha voolavat jooki püüdma tõttasid;
sul tuleb kirjutada
mahla ja kujundite asemel
kuivi ja teravaid luuletusi
kartusest, et me ei saagi tuttavaks seal,
kus ollakse mitte lihtsalt meie,
vaid kaks minasügavikku üheskoos
meesnaisena, naismehena,
selles sootus miskis,
mida sa tead ja ei tea, aga siiski tead,
mis sind üha piinab ja samas vabastab
suurest poeesiast, rindadest ja riistast.
sa pead kirjutama
lootusest, et sinu käes on kellegi lunastus,
kartusest, et seda on liiga palju kanda,
hirmust, et sellest jääb ometi väheks,
sest sinu armastus ei kustuta teise kustumisjanu,
aga siis järelikult on sind liiga vähe –
kõik, mis on vähem kui kõikvõimas,
on liiga vähe –
aga kui see on nii, siis kuidas saab sellest
vähest nii väga kinni hoida?
sellesse sõlme sa sõlmud –
nagu oleks veel midagi rohkemat kui
enne hauda leida pisutki hoidmist ja tõde.
kui see juhtub, siis on lihtsalt vedanud.
valu käib sellega kaasas niikuinii.
minagi ei tunne endas seda sooja kosmost, mida sina mu silmis näed,
nii nagu sina ei näe endas seda elu, mida mina su silmis näen,
me oleme vääritud armetud kutsikad enese silmis
ning uhke lõvipaar vastastikku.
kõik see ilus, mis meis on,
püsib koos vastastikusest teineteisesusest,
niikaua, kui meid on (selles elus elude reast, nagu üks meist usub,
ainsas või vähemasti viimases elus, nagu usub teine).
saada endikujuliseks mustaks meeks,
peopesad teineteise laudjatel, tuksuda, plinkida,
ulguda, oielda, kähiseda, unnata, urahtada, hüüatada,
poolihääli hingeldada läbi kõige kaunimate sõnade,
mida suudad ihast ähmase ajuga välja mõelda,
möriseda õrnalt ja madalalt nagu karu.
kas tunda hirmu kuristikupõranda ees,
kuhupoole oled teel, kuid mida sa veel ei näe;
seni, kuni kukud, seni sa ka lendad,
seni võid olla lind, ingel (kas tõesti?),
nool, mille hoog ei vaibu, vaid kiireneb,
sulle vastu vihisev õhk on jumala hingeõhk,
kuristiku seinad sind toetav voolusäng.
soov külvata oma mõnu ja valu tundev keha kõikjale laiali,
jagada seda kõigi teiste magususte ja kibedustega,
hõlmata kogu nende aistingute ja olekute tõde,
ja sealsamas soov korjata seesama keha kokku
ühte pessa kerra ning tiheneda üheks
peaaegu talumatu rahu ja naudingu tuumaks.
olla viimseni täidetud, kogu maailm üsas,
peita end enda eest teise sisse.
ihaldatud ihu, mida su soov sigida lõhki rebestab –
millega sa selle viletsuse tasuda saad –
maitsva kange hommikukohviga,
kaks lusikat kohvipuru,
kaks lusikat suhkrut,
veerand osa piima.
ühel pool igatsused, mis ei saa kunagi tõeks ega teoks
ja mis kannavad sind oma peopesas,
teisal teoks saanud unistused,
mille tõde mahub su pihku kõva koorega pähklina,
ja nende nagu Skylla ja Charybdise vahelt läbi purjetades
õnn, millest sa ei oska unistadagi,
nii et pead õppima loobuma ettevaatlikkusest ja ettenägelikkusest,
loobuma igatseda-oskamisest, unistamisvilumusest,
et ärgata pärastlõunatukastusest rambesse õndsusse,
sest oled näinud unes lund ja teda selle keskel naeratamas.
ja ikkagi ihkame kustuda
ja ikkagi ihkame põleda
ja ikkagi ihkame hävida
ja ikkagi ihkame võrsuda,
muudkui plingime
nagu tuletornid,
kes ei tea, kelle nad karidelt päästavad.


oktoober 2015 – oktoober 2016



22.9.16

tõde


mitte pühitseda tõde, mitte teda kummardada ja ümmardada, mitte katta teda imetluse lämbe tekiga, mitte voltida temast värsside origamisid, mitte pesta temaga hommikuti rituaalselt nägu ja mõtteid, mitte kinkida talle ilusaid õisi ja lõhnavaid lauseid, mitte kodustada teda hardusesse, mitte nõtkutada tema ees alandlikult põlvi. mitte lihvida esialgset sõnastust. ta on hirmus ja süütu. temaga toime tulla, temaga võrdne olla, julgeda teda mitte valitseda, olla talle pesa, kust ta on vaba lahkuma.




.