28.4.10

väike klaviiriantoloogia

otsisin Youtube'ist erinevaid ühe ja sama loo esitusi: BWV 869, Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" I vihiku 24. prelüüd, h-moll või B minoor või si-minoor - see helistikumärgistus ei ütle mulle suurt midagi, sest ma ei jaga muusikateooriat üldse. üks mu lemmikuid Bachi asjadest - just prelüüd, fuuga-osa mind nii väga ei puuduta.


esmalt üks oreliesitus -
Daniel Chorzempa (s 1944) - Ameerikas sündinud saksa-austria orelimängija, kes on tähelepanuväärne selle poolest, et mängib peast (mis oreli puhul polevat väga tavaline), ja on tunnustatud Bachi-interpreet.


klavessiiniesitused:
Zuzana Ružičkova (s 1927), tšehhi-juudi klavessiinimängija, kes on salvestanud kõik Bachi klahvpilliteosed; teismelisena üle elanud Auschwitzi koonduslaagri, üks Euroopa tunnustatumaid klavessiniste; hästi rahulik esitus.
Kennet Gilbert (s 1931), Kanada klavessiini- ja orelimängija, kes oma hariduse sai Euroopas ning on siin hiljemgi tegutsenud, peamiselt Pariisis ja Belgias.
Bob van Asperen (s 1947), hollandi vanamuusik - klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija ning dirigent, selline kebjam ja pidulikum interpretatsioon.
Glen Wilson (s 1952), klaveri-, klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija, kes on sündinud Ameerikas, kuid tegutsenud põhiliselt Hollandis ja Saksamaal; tema esitatud "Hästitempereeritud klaviiri" täielikku salvestust on väga kiidetud; viimastel aastatel on ta tegutsenud ka barokkooperite lavastaja ja dirigendina.
Leon Berben (s 1970), Hollandist pärit, kuid Saksamaal elav klavessiini- ja orelimängija, ka Bob van Asperen kuulub tema õpetajate hulka.


ja terve hulk klaverimängijaid:
Nick Alex M. - klaveriharrastaja, huvitavalt lonkava tempoga esitus.
yRenoy- veel üks kodumängija, aeglasema ja ühtlase tempoga.
Andreas Pfaul (s 1971), saksa õpetaja, õpetab koolis muusikat ning juhatab kooli orkestrit; internetis leiab tema esitatud klaverimuusikat päris palju - pianistina amatöör, aga päris tubli tasemega, nagu näib.
Alexander Bildau - tänapäeva saksa pianist, rahulik.
Aleksandr Timofejev on Moldova pianist, kes on õppinud Ameerikas ning tegutsenud peale Moldova ka Venemaal, Ukrainas ja Rumeenias.
Mihai Emanuel Grossu - noor Rumeenia pianist.
Arthur Loesser (1894-1969), ameerika pianist, kes oli tuntud teravmeelse klaveriõppejõuna ning kirjutas muuhulgas raamatu klaveri sotsiaalajaloost.
Eunice Norton (1908-2005) ameerika pianist, kes õppis Londonis ning esines seejärel mitmel pool Euroopas, kusjuures sai eriliste ülistuste osaliseks just Bachi-esituste eest, seejärel tegutses nii Ameerikas kui Euroopas, 1930ndail õppis Itaalias kuulsa pianisti Arthur Schnabeli juures, hiljem oli ise Ameerikas tuntud meistriklasside andja. temalt on olemas kolm erinevat salvestust - 1958, 1968 ja 1993.
Jean-Selim Abdelmoula, noor (s 1991) lootustandev Šveitsi pianist; kiire, ekspressiivne esitus.
Joanna MacGregor (s 1959), inglise pianist, laia haardega klassikast moodsa muusika ja jazzini, plaadifirma SoundCircus omanik, aktiivne naine, kes tegeleb ka nt dirigeerimisega ja on kirjutanud kuuldemängu Eric Satie’st. voolav, sulav esitus, enne lugu ka MacGregori kommentaar.
Walter Gieseking (1895-1956), saksa pianist ja helilooja, pärast II maailmasõda lühikest aega natsi-koostöös kahtlustatud (kuna andis sõja ajal kontserte okupeeritud maades); ta on nn Giesekingi-Leimeri klaverimängumeetodi looja, mille kohaselt nt õpitakse lugusid pähe ilma klaverita (ta ise olevat suutnud õppida terve kontserdi ühe päevaga selgeks); tema repertuaar ulatus Bachist Schönbergini, kuid tänapäeval mäletatakse teda eelkõige Debussy ja Raveli suurepärase esitajana, legendaarne olevat ka tema 1944. aasta Beethoveni 5. klaverikontserdi salvestus, mis oli üks esimesi stereosalvestusi ning millel on kuulda õhutõrjekahurite müra. Gieseking oli ka andunud liblikakoguja.
Edwin Fischer (1886-1960), Šveitsi pianist ja dirigent, üks 20. sajandi klaverimängu suurkujusid, eriti saksa klassika esitamise poolest; 1920.-30. aastail tegutses ta Saksamaal, kus ta oli esimene, kes salvestas Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. tasakaalukas, väga mõõduka ja tõsise sammuga esitus, ilus.
Rosalyn Tureck (1914-2003), Ameerika pianist, kes oli eriti pühendunud just Bachile (teda on nimetatud "Bachi peapreestrinnaks"); Glenn Gould on öelnud, et Tureck on olnud tema ainus mõjutaja. kaks erinevat salvestust: üks ja teine.

ja siis:



Friedrich Gulda (1930-2000), Austria pianist, kes oli teismelisena imelaps ja kes mängis nii klassikat kui jazzi. ta on kuulus eelkõige Beethoveni esitajana. tihti esitas ta klassikat ja jazzi ühelsamal kontserdil läbisegi, samuti kirjutas ta ise muusikat, nt "Variatsioonid Doorsi loole "Light my fire"". ta on käinud kontserttuuril koos jazzbändiga "Weather Report" ning teinud plaadi koos jazzpianisti Chick Coreaga. Austria muusikaelus oli ta mässaja, oponeerides avalikult tõsise muusika ametlikele ja akadeemilistele institutsioonidele. ühel kontserdil, kus ta pidi esitama "Hästitempereeritud klaviiri" palu, improviseeris ta suvalistel teemadel, kuni suurem osa publikust oli lahkunud, ning alles seejärel hakkas mängima välja kuulutatud Bachi. 1999 levitas ta valeinfot, nagu oleks ta surnud. ahelsuitsetajast Gulda suri südamerabandusse 27. jaanuaril 2000, Mozarti sünnipäeval, nagu oli soovinudki. eripärane tilgutav esitus, milles võib kuulda jazzilikku tagapõhja.

ja veel enam:



Glenn Gould (1932-1982), Kanada pianist, pärit Torontost šoti-inglise juurtega perest (tema emapoolne vanaisa oli Edvard Griegi onupoeg). Gould olevat õppinud nooti lugema enne kirjasõna. 10-aastaselt astus ta konservatooriumi ning lõpetas selle 13-aastasel maksimaalsete hinnetega. seejärel hakkas ta esinema kontsertidel ja raadios, omandades imelapse kuulsuse. 1957 oli ta esimene Põhja-Ameerika pianist, kes käis esinemas Nõukogude Liidus. elu lõpus tegeles ta ka dirigeerimisega. tuntud oma iseärasuste poolest (nt mängimise ajal kaasa ümisemine - mis ta enda sõnul oli alateadlik ja kontrollimatu püüe “klaverile ette laulda“ - seda võib selgesti kuulda ka siinsel salvestisel; klaveri taga tavalisest madalamal istumine, eluaeg samal toolil, mille oli valmistanud tema isa - mis aga võis kaasa aidata tema omapärasele ja perfektsele tehnikale, mille osaks oli ka see, et pealtpoolt vajutamise asemel ta otsekui tõmbas klahve enda poole; ta kartis külma ning kandis sooje riideid isegi soojal ajal). Gould suutis terveid kontserte harjutada peas ilma klaverita ning tema mälu olevat olnud fenomenaalne. 32-aastaselt hülgas ta kontsertide andmise ning pühendus stuudiosalvestuste tegemisele. selle põhjuseks oli tema vastumeelsus pianisti kui kultusliku etendaja kuvandi suhtes, ta tajus selles teatavat sportlikku momenti, mis talle ei meeldinud - tullakse kokku jälgima pianisti virtuoossust ja elatakse talle aplausiga kaasa nagu atleedile. salvestuste puhul kasutas ta ära stuudio tehnilisi võimalusi, nõnda võis ta nt ühe pala salvestise lasta kokku lõigata mitmest erinevast duublist. ka Gould kuulub nende hulka, kes on salvestanud "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. Tuntud on tema otsene kriitika Chopini ja hilise Mozarti suhtes, ta nimetas neid “ebaveenvateks”. Gould tegi ka raadiosaateid Kanada maast ja inimestest -  mõned saated olid nn kontrapunktilise raadio tehnikas, kus mitme inimese jutt kostis korraga nagu fuugas. lisaks kirjutas ta ka muusikakriitikat ning teoste analüüse. Glenn Gouldi sidus vastastikune imetlus suurepärase jazzpianisti Bill Evansiga, kes on tuntud kui klassikalise pianismi sulandaja jazzi ning üldse kui 60ndate oluline jazzklaveri novaator. Gould vältis füüsilist kontakti inimestega ja ka tema eraelu üldse oli sõna tõsises mõttes era-elu (kuigi paar aastat tagasi avalikustas üks naine oma kunagise viie aasta pikkuse armusuhte Gouldiga). Pärast Gouldi surma on oletatud, et tal oli Aspergeri sündroom, üks autismi vorme, mida Gouldi eluajal veel diagnoosida ei osatud.

Gouldi käed
 
ja lõpuks, esitus, mis mind üldse pani seda pala väga armastama, esitus, mis muudab selle loo selliseks, et seda võib lausa sisse hingata:



Svjatoslav Richter (1915-1997), vene pianist, isa poolt sakslane, ema poolt vene aadlik, sündinud ja üles kasvanud Ukrainas; klaveri elementaarõpetuse sai ta isalt, kes oli Odessa konservatooriumi õppejõud ja luteri kiriku organist, kuid suurel määral on Richter iseõppija. kui ta läks õppima Moskva konservatooriumi, pidas tema õpetaja Heinrich Neuhaus teda kohe geeniuseks ning tunnistas hiljem, et tal polnud Richterile midagi õpetada. Richter oli homoseksuaal, kuid tema kaaslaseks ning truuks abiliseks oli kuni tema surmani sopran Niina Dorljak (siin pildil temaga koos), kellega nad tihti koos esinesid. 1960. aastal algasid New Yorgi kontsertidega ka tema esinemised Läänes, kus ta sai kohe sensatsiooniks ning esimeseks nõukogude muusikuks, kes pälvis Grammy. elu lõpupoole meeldis talle mängida pimedas saalis, mille ainus valgustus on nooti valgustav lamp; ta olevat pidanud ka plaani hakata andma kontserte üldse tasuta. Prokofjev pühendas Richterile oma 9. sonaadi. Richter pidas ennast interpreedina helilooja peegliks, interpreet ei tohtinud tema arvates muusika üle domineerida, vaid selles lahustuma. ta võttis ka väga tõsiselt täpsust helilooja partituuri suhtes, nt kui ta avastas, et ta on Bachi “Itaalia kontserdis” aastaid üht nooti valesti mänginud, lasi ta plaadiümbrisele trükkida vastava vabanduse. Richterile ei meeldinud eriti salvestusstuudios mängida, nii on enamik ta salvestusi pärit kontsertidelt - ses mõttes oli ta vastand Gouldile, sest publiku ees esineda meeldis Richterile väga (oma elu paaril viimasel aastal kannatas ta masenduse all, sest ei saanud enam kontserte anda). samas võttis ta stuudiosalvestusi nii tõsiselt, et võis pärast salvestiste kuulamist paluda stuudiosse teist klaverit, et kogu materjal uuesti ja paremini sisse mängida. 1970ndate aastate esimesel poolel mängis ta sisse 12 plaaditäit oma soolorepertuaarist, sealhulgas täielik "Hästitempereeritud klaviir" (ka siinne salvestus on sellelt plaadilt pärit). Richter on öelnud, et Bachi tuleks aeg-ajalt kuulata kas või pelgalt hügieeni pärast.

25.4.10

kontraht

135 aastat tagasi, 24. aprillil 1875 (mis küll uue kalendri järgi peaks vist olema 6. mai) sõlmiti alljärgnev leping:

Tarto-Wörro makonna,
Wastselina kihhelkonna,
Wastselina moisa,
Käo Künno tallo [õige oleks tegelikult Kõo],
8 talert -- krossi orjussema.

Tallo mümisse nink ostmisse Kontraht.

Täämbatsel, al nimmetedu päiwal omma Tarto makonna nink Wastselina kihhelkonna Fideikommis Wastselina moisa perrisherra dimitt. landrat Gotthard von Liphart, kui selle tallo müja, nink tallopoia Tannil Pilw wahhel, kui selle tallo ostja, essi henda nink omma warrandusse ja öigusse perrandajide nimmel seddasinnast kontrahti ärrakönnelnu, tennu nink kirja pandnu.

§ 1.

Wastselina perrisherra Gotthard von Liphart, müüp selle keige Üllemba 21. Oktobri kuust 1866 kinnitatu Minister kommite moistmisse läbi sanu müümisse lubba päle omma Käo Künno tallo, mes wakaramato perra 8 talert -- krossi suur on, kige selle tallo honetega nink kigega, mes selle tallo perralt om, temma öige piride sissen, nida kui kreismamötja David Ellram neid 1875 aijastajal om Karti pandnu ja ristikiwwi ja kuppatsidega ärra märknu, kige nende öigustega, mis 1860 wälja antu Liiwlandima tallorahwa sädusse ramato perra tallokottussel tulleb, nink pri kige priwati- nink mu selle kontrahti sees mitte nimmelt üllesantu wölla ja massudest, tallitustest ja sundimustest selle tallopoia Tannil Pilw kätte, ärraleppitu hinna 960 rubla -- kop. höbbedat, kirjuta üttessa sada kuuskümmend rubla hõb. temma perris ommandusses.


leping läheb veel mitu paragrahvi edasi, sätestades muuhulgas, et ostuhinnast arvatakse maha kreiskohtus käerahaks makstud 60 rubla, ostmise järel makstakse veel 20 rubla, ülejäänud 880 rubla aga makstakse alates 1876. aastast 38 aasta jooksul, st 1914. aastaks. leping on tehtud paralleelselt saksa ja lõuna-eesti keeles.


muuseas, Liphartidele kuulus ühtlasi ka Raadi mõis (ja veel mitmeid mõisu mujal). mõisnik Gotthard Lionel von Lipharti (1804-1885) kohta leiduvast infost võib järeldada, et ta oli progressiivne tegelane, nt kui 1857 asutati "Perno Postimees", tellis ta selle omal kulul oma valduste kooli- ja kohtumajadesse, ta toetas Vastseliina kihelkonnakooli rajamist (avati 1883), Raadi mõisa juurde aga rajati tema ajal aurujõul töötav masinatehas, saeveski, viina- ja liköörivabrik ning kahhelkivide ja drenaažitorude vabrik.
ta olevat olnud esimene Liivimaa mõisnik, kes palkas oma mõisatesse tööjõudu Saksamaalt (nt aastal 1861 Vastseliina kihelkonda 25 saksa põllumeeste ja käsitööliste peret), kes aga aja jooksul eestlasteks assimileerusid.
Vastseliina kihelkond oli Võrumaa kihelkondade hulgas esirinnas talude päriseksostmise poolest, aastaks 1880 oli päriseks ostetud 96% taludest, kusjuures Liphart olevat omakandi meestele teinud soodustusi, mis andis neile eeliseid mulkidest või lätlastest "välisinvestorite" ees. igal juhul rahvapärimustes on ta säilinud talurahva hulgas väga populaarse mehena.

23.4.10

maa



olukord, kus taevas on lukku pandud ja on taastunud sajandite jooksul nii loomulikuna tundunud maa-pealsuse reaalsus, maapealsete punktide tegelik vahe-maa; ainult et nüüd, kui ilmneb, et kohtade vahel on siiski olemas reaalsed distantsid ja et maa koosneb mitte ainult kohtadest, vaid ka vahedest kohtade vahel, nimetatakse seda vangistuseks - ollakse vangis maa totaalse pidevuse käes, ei ole enam võimalik diskreetselt ümber paikneda, vahe-maad ei saa enam vahele jätta. maa tuletab ennast meile me tugipunkti ja asupaigana, paratamatusena meelde, tuletab meelde, et ruum võtab endiselt aega, öeldes oma tõrrepõhjahäälega "Mu nimi on Eyjafjallajökull! Õppige mind oma jalgade ja ratastega uuesti hääldama, astuge minu peal ses rütmis - eija-fjadla-jööködl!"



   03 - Nadja - No Cure For The Lonely by aarepilv

pildid pärit siit

20.4.10

sein

Tartus sai hiljuti valmis uus maja, mis mulle on algusest peale meeldinud - juba talvel, kui müürid üles kerkisid, hakkasin seda hoonet silmas pidama ja tundsin heameelt, et kesklinna - milles domineerivad 90ndatest pärit postmodernistlik postimaja (mis on mu meelest lihtsalt üsna maitsetu) ja hiljutisest ajast pärit kaubamaja, sammastega hiigelpaviljon, mille karakteri tuumaks on mahuga vastuolus olev ajutisus ja mille läikivad välisseinad seostuvad mul ikka vannitubade ja WC-dega - et kesklinna kerkib ka midagi maitsekat ja tasakaalukat. kui sinna mäenõlva peale tehti vundamendiauk, oli küll kartus, et tuleb jälle mingi hirmutis, aga nüüd on see küll üks mu lemmikhooneid Tartu tsentris. ametlikult on ta nimi Krause ärimaja ja planeeritud on ta Emil Urbeli büroos.
mis mulle meeldib:
- tume tellis materjalina (pole seda Eestis väga palju kasutatavat näinud, küll aga nt Hollandis ja Rootsis - tundub olevat selline pretensioonitu, aga samas elegantne materjal);
- üldine mõõdukas sümmeetrilisus, kusjuures on kummaline, kuidas suhteliselt monotoonne fassaad mõjub ometi kuidagi "artikuleerituna", reljeefsena, ilmekana; lihtsuse maitsekus;
- nurgapealne ukseesine varjualune, mis mängib üsna olulist rolli maja sümpaatsuse loomises - tasakaalustab maja tumedat introvertsust sellega, et võimaldab nt vihma puhul varju minna; ilma selle nurgata mõjuks maja ehk tõrjuvalt ja tsitadellilikult, nüüd aga on suletus ja avatus heas tasakaalus;
- kuigi läks kaotsi Ülikooli-Vanemuise ristmiku lagedus, mis seal varem oli, ja tekitati kitsapoolne värav Ülikooli tänava algusse, kompenseerib seda see, et kui vaadata maja poole üle tänava, peegeldavad maja aknad taevast, ja see annab jällegi osa sellest avarusetundest tagasi (oli lausa üllatav, kui meeldiv efekt on sel peegeldusel päikselisel päeval);
- sisekujunduse kõrge aatrium koos siserõdudega, mille tekitavad trepikäänakud;
- asi, mis vist on isiklik kiiks: ülikooli suunda jääv tühi sein - ma olen alati nõrkust tundnud lagedate massiivsete vertikaalsete pindade vastu; Krause maja külg mõjub alati pisut ehmatavalt, aga samas ka kuidagi ülendavalt ja lahendavalt, teatavat suurejoonelise ruumilise puhkusena; ma ei tea, kas see ongi mõeldud sinna jääma või on sein tühjaks jäetud seepärast, et sinna kõrvale ehitatakse midagi veel (mulle meeldiks, kui sein jääks nähtavale):


mulle ei meeldi Krause maja juures:
- et ta on pangahoone (nii ilus maja vääriks pisut inimlikumat funktsiooni);
- et pangasaali sisekujunduses ei ole suudetud välisilme tasakaalukust säilitada: nt sädelevad põrandaplaadid või lainelised lambikuplid või kuidagi ebamäärased ja otsustamatuna mõjuvad pangaletid üleüldse.

15.4.10

vett

vaikne laupäev, Puurmani, Pedja:


Puurmani mõis:



täna, Tartu, Emajõgi:



6.4.10

subversioon

Ameerikas on viimastel nädalatel laineid löönud andeka ning ajudega soulileedi Erykah Badu uusim video. nüüdseks on ta saanud politseilt ka süüdistuse kohatus käitumises - karistusväärseks peetakse alastust avalikus kohas, aga mis inimesi tegelikult riivab, on see, et Badu tegi seda pühapaigas - oma kodulinnas Dallases, kohas, kus mõrvati JF Kennedy (ma ei tunne Ameerika mentaliteeti niivõrd, et öelda, kuivõrd mängib siin kaasa ka see, et Badu on neegrinaine). midagi see video ameeriklaste tajus sügavalt riivas, tema otsene sõnum on massist erinemise riskantsus, kuid eks see on ka lihtsalt julgusest näha piiride tinglikkust ning neist piiridest üle astuda (video on filmitud ühe kaadrina 13. märtsil spontaanse performance'ina, mis Badu enda kirjelduse järgi oli ka ta enda jaoks eneseületus). kuid asi pole kindlasti mingis ühes kindlas sõnumis, vaid terves kihama löödud kaootilises tähendustepesas, mille tekitas kombinatsioon: alasti mustanahalise lauljanna otsekui surnult kukkumine samas kohas, kus hukkus Kennedy. Youtube'is leidub mitmeid videopostitusi, mis püüavad seda videot erineval moel tõlgendada; muuhulgas pole tähtsusetu ka muusikatööstuses kasutatava alasti naisekeha problemaatika - Badu video on kindlasti ka teatav seisukohavõtt nonde erootiliste muusikavideode suhtes; meenub ka viimase aja superstaar Lady Gaga, kelle kuvand on ennast paljastav ja kohati vägivaldsusega hämmastada püüdev, kuid mis nt võrdluses Badu lihtsa aktiga ilmutab kohe oma võltsi ja hüsteerilist tühjust (eriti ta viimatises lühifilmis koos Beyoncega, mis on küll provokatiivne, kuid see provokatiivsus jääb vaid kõledalt fiktsionaalseks, pelgalt kommertsiaalseks wow-avangardiks). Badu aga on suutnud kõhklema panna nt vana provokandi Alice Cooperi enda.
igal juhul meenus mulle seda videot nähes mu enda hiljutine jutt lindpriiusest, sest kas ei ole Badu aktsiooni põhiiva paljuharulises küsimuses "mida tähendab vabadus?" (eriti kui kuulata ka laulusõnu, mis pealtnäha pole videoga otseselt seotud - laul sellest, kuidas vajatakse aknaäärset istekohta ilma kõrvalistujata, et sõita kuhugi, kus saab olla omaette, ja samas vajatakse, et keegi seda ärasõitjat igatseks ja tagasi kutsuks ja oma tähelepanuga turvaks).