28.12.09

starevitš



selle filmi, “Kaameramehe kättemaks”, on teinud Vladislav Starevitš aastal 1912 (poolapäraselt Władyslaw Starewicz, prantsusepäraselt Ladislas Starevitch, 1882-1965). Starevitš on multifilminduse pioneer - oma rahvusliku multifilmi rajajaks peavad teda nii venelased kui poolakad, peale selle on ta nukuanimatsiooni kui sellise leiutaja. ta sündis küll Moskvas, kuid tema vanemad olid Kaunasest ehk Kownost pärit poola aadlikud. Starevitš ise kasvas üles samuti Kaunases oma tädi juures. muuhulgas mainitakse tema elulugudes, et ta on gümnaasiumis käinud ka Tartus, kuid visati koolist sõnakuulmatuse pärast välja. tal oli kaks suurt harrastust - fotograafia ja entomoloogia; ilmselt sai ta ühel hetkel aru, et liikumatutel fotodel on midagi loomuldasa sarnast tema kollektsioonis olevate kuivatatud putukatega - ja kui film on liikuma pandud foto, siis võib ka putukad sel viisil uuesti elustada. nõnda olidki maailma esimesed filminukud pärit Starevitši putukakogust. esimese nukufilmi tegi ta juba 1909 Kaunases, läks aga varsti Moskvasse ja kogus uute filmidega tohutult populaarsust; nukuanimatsioon oli tollal täiesti ennenägematu asi ning ajalehtedes arutleti tõsimeeli selle üle, kas tõesti on tegu dresseeritud putukatega. 1919 emigreerus Starevitš Prantsusmaale, kus jätkas nukufilmide tegemist, mis paistsid silma nukkude miimilise ilmekusega. üks tema tunnustatumaid teoseid oli “Reinuvader Rebane”, mis valmis 1930, kuid jäi tummfilmina esialgu “sahtlisse”, kuna just oli leiutatud helifilm; seitse aastat hiljem helindati see Goethe teosel põhinev film saksa keeles Saksamaa valitsuse tellimusel. teine tuntud ja kiidetud film on “Mängukoer” (1934), kus üks mängukoer teeb läbi ränki katsumusi, et tuua haigele neiule üks apelsin.
muuseas, Kafka “Metamorfoos” ilmus 1915 - kes teab, äkki oli temagi Starevitši putukafilme näinud?

22.12.09

jõulujuttu - sõdadeta ühiskond




viimatises Rahvuslikus Maateaduses on huvitav lugu hadza rahvast - tuhatkond inimest Põhja-Tansaanias, kes on elav tunnistus selle kohta, milline võis inimühiskond välja näha enne loomade kodustamist ning põllupidamist, st enne omandi tekkimist.
nad elavad Ida-Aafrika riftivööndis selle koha lähedal, kust on leitud vanimad inimolendi fossiilsed jäänused, ning geneetilised uuringud näitavad, et hadzad esindavad ilmselt inimrassi arengupuu kõige esmasemaid juuri.
nende keel on keeleisolaat, sel pole teadaolevaid sugulasi, kuigi hadzade keele erilised imihäälikud on omapära, mis on ühine mõnede teiste Aafrika keeltega; nende keeles saab loendada ainult kolme või neljani, mis tähendab, et hadzade kultuuris puudub ka üldisem aja loendamise süsteem - neil pole selliseid ühikuid nagu aasta, kuu, nädal, päev, tund; aega tajutakse lihtsalt teatavate perioodide vaheldumisena - öö vaheldub päevaga, kuivaperiood vihmaperioodiga, kuu kasvab ja kahaneb. kuid mingit ajalist planeerimist pole - pole muret homse pärast ega ideed asjade arengust, progressist; hadzade kultuur on olevikuline kultuur. pole ka mingit selget päevarežiimi - magada võib millal tahes, siis, kui parajasti uni peale tuleb.
hadzadel pole kindlaid elupaiku, nad elavad laagrielu, vahetades asupaika umbes iga kuu tagant. kuivaperioodil ööbivad nad lihtsalt lõkete ääres, vihmaperioodil ehitavad endale võsarohust onnid, mida saab valmistada ühe tunniga. riides nad ometi käivad, ilmselt on see aga tsivilisatsiooni ligitulekuga tekkinud komme. nad elavad kampadena, kus võib olla kuni umbes 30 liiget (rohkem inimesi ei saa lihtsalt korraga ühest suurest ulukist söönuks), kuid need kambad või laagrid pole püsiva koosseisuga, inimesed liiguvad kampade vahel ringi. tavaliselt on ühel kambal püsiv vaid kese - mõni vanem ja jahis kogenum mees koos oma laste ja naisega, seda laagrit nimetatakse siis tema nime järgi. meeste autoriteet sõltubki peamiselt jahioskustest, kuid samas ei anna autoriteet võimu teiste inimeste üle - hadzade juures on iga täiskasvanud inimene autonoomne ning ei allu kellelegi (ehk siis - igaüks on iseenda pealik). laagri keskse vanamehe autoriteet piirdub enamasti sellega, et jahisaagist antakse talle parimaks peetav osa - looma pea (ja sedagi jagab ta teistega). jahti peetakse sageli individuaalselt, suuremate loomade puhul või ahvikarja puhul kollektiivselt, kuid saak jagatakse alati kogu laagri vahel - õigemini seda ei jagatagi, kõik lihtsalt söövad saaki ühiselt koos.
mehed tegelevadki jahiga ning mee korjamisega ja valmistavad jahiriistu, naised korjavad taimi ning on rohkem seotud söögi valmistamisega. ometi kulub hadzadel selleks “tööks” päevas kokku neli-viis tundi, ülejäänud aeg on jõudeaeg. kuigi soorollid on suhteliselt kindlad, ei ole ühe sugupoole domineerimist teise üle; “abielu” sõlmimisel ja lahutamisel on aktiivsemaks pooleks sageli just naine - tema valib endale mehe ning lõpetab kooselu, kui mees pole osutunud piisavalt heaks kütiks või ei käi lihtsalt naisega piisavalt hästi ümber. need hadza naised, kes on abiellunud väljapoole, põllupidajate hõimudesse, on sageli hiljem tagasi pöördunud, sest neid pole piisavalt väärikalt koheldud.
hadzade abielu on nn seriaalne monogaamia, mis tähendab, et korraga elatakse koos vaid ühe paarilisega, kuid paarilisi vahetatakse aeg-ajalt (kuigi mõned üksikud paarid jäävad ka kogu eluks kokku). mingit spetsiifilist abielurituaali pole, abielupaariks loetakse lihtsalt mees ja naine, kes on juba mõnda aega sama lõkke ääres ööbinud. kui mitte arvestada rinnalapsi, olevat laagris üsna raske kindlaks teha, kes on kelle laps, lapsi kasvatatakse ühiselt, kusjuures tähtsat osa mängib laste kasvatamises mõni “vanaema”, mõni laagris elav vanem naine (nooremad naised tegelevad toidu varumisega).
hadzadel pole omandit selle sõna tõsises mõttes, maa ei ole kellegi territooriumiks jaotatud. kogu hadzade omand koosneb söögi valmistamise riistadest, veenõudest, kirvest, meestel ka vibu ja nooled ning - mis ei puudu peaaegu ühelgi mehel - kivist voolitud piip suitsetamiseks. suitsetamise komme pärineb ilmselt koloniaalajastust, suitsetatakse kas kanget tubakat või kanepit, ning seda tehakse tavaliselt pärast söömaaega jutte vestes (kas jahijutte või siis mingeid müüte-muinasjutte esiaegadest). peale jutuvestmise on hadzade “meelelahutuseks” ka laulmine ja tantsimine, mis on mõnikord seotud mõnede rituaalidega, aga sageli tehakse seda ka lihtsalt lõbu pärast.
et hadzadel pole omandit, siis ei pea nad ka sõda, sest pole ressursse, mille nimel võidelda - kogu toit on looduses vabalt kättesaadav, ainult mine ja korja või küti. hadzade ajaloost pole teada ühtki näljahäda, pigem on põlluharijatest hõimudest mindud näljahäda aegadel hadzade juurde, kus toitu on pidevalt. ka nakkused ei ole suureks probleemiks, sest hadzad ei ela tihedalt koos.
kui mõni tõsisem lahkheli laagri sees tekibki, siis lahendub see mitte vägivallaga, vaid sellega, et üks osa laagrist läheb lihtsalt minema - kui ei sobi, siis ei sobi, kah mul asi.
rituaale on hadzadel üldse vähe - pole pulmarituaale, ei tähistata ka mingeid muid tähtpäevi, ka matuserituaali pole, surnule kaevatakse lihtsalt haud ja maetakse maha (varasemal ajal isegi mitte seda - surnukeha jäeti lihtsalt maa peale metsloomadele söömiseks). ka religioosseid rituaale pole, sest pole spetsiaalseid teadmamehi ega nõidu, ja surmajärgse elu koha pealt olevat hadzad “agnostikud” - kui neilt selle kohta küsida, siis ütlevad nad, et ei tea, mis pärast surma saab. pole mingeid erilisi märke müstitsismist või usust vaimudesse. kristlikel misjonäridel pole hadzade juures erilist lööki olnud. kui küsida, mida hadzad arvavad Jumala kohta, hakkavad nad rääkima päikesest. kui mõni rituaal ongi - näiteks “epeme”, tants, mida tantsitakse ilma kuuta öödel ja mis oletatavasti võib olla esivanematega suhtlemise rituaal, aga kindlasti on see paarilise otsimise rituaal - siis on iga hadza isiklik asi, kui tõsiselt ta selles osalemist võtab.
muidugi ei saa hadzade elu päris paradiisiks pidada, sest nad kannatavad kuumuse, sagedase janu ja putukate käes, nende lastest sureb viiendik esimesel eluaastal ja pool enne täisealiseks saamist.
hadzade asualale tungivad üha tihedamalt põllupidajad ning tõenäoliselt on hadzade kultuur sellisena kaduma määratud. osa hadzasid on juba praegu senisest eluviisist loobunud ning hakanud raha eest tööle elava etnograafilise eksponaadina, näidates turistidele hadzade jahipidamisviise ning laule-tantse. nende hulgas on aga hakanud levima nähtused, mida traditsioonilistes hadzade laagrites ei tunta - alkoholism, tuberkuloos ja koduvägivald. Tansaania riigi püüded hadzasid harida ja tsiviliseerida tähendab kõige tõenäolisemalt lihtsalt hadza rahva assimileerumist ja “iseenese pealike” sulandumist Tansaania linnade ja külade alamklassi hulka.

12.12.09

filosoofia

Juhan Liiv
MÕTTETEADUS

Mis mõtteteaduses kõige kaugemale püsib:
et inimene iseenesesse väsib,
kasuga väsib - mõtlema õpib - mõtetes väsima,
viisakalt väsima - tülita.

7.12.09

igavus

käisin laupäeval tol Juhan Liivi maastike ekspeditsioonil, millest on lähemalt juttu siin blogis. mina nii kange ja vinge polnud nagu Chanel või Signe-Fideelia Roots, kes kõndisid kogu maa Tartust Rupsini jalgsi (võib-olla oli neid veelgi, ei tea täpselt; mõned tulid jala Kallastelt, Mehis Heinsaar näiteks eksles Liivi muuseumini Meomalt läbi Välgi metsade - neist on nii palju oma Poeedirahu-lugudes jutustanud Andrus Kasemaa).
mina sõitsin Alatskivile ja käisin lihtsalt Peipsi ääres ära, Nina külas, mis on oma nime saanud väikselt järve ulatuvalt maaninalt. jõuda pärast peaaegu kahetunnist tundmatute metsade ja põldude vahel kõmpimist (läksin isegi pisut eksi, ainult üldine ida-suund oli selge) videvikus lainetava ja mühiseva järveni, külmas tuules plinkiva tuletornini ning selle taga pimedalt vaikiva kirikuni, avastada, et seni, kui olin ninal, on vahepeal külas tänavalaternad põlema läinud - selles kõiges oli mingit hästi õnnestumise rõõmu. selline oli mu päralejõudmise koht:



video

muuseumis toimunud seminarile jäin hiljaks, Valdur Mikita (ja võib-olla keegi veel, Chanel ise?) jäi kuulmata, aga Mehis rääkis lühidalt ja väga huvitavalt Liivi “välgulisusest”, Erkki Luuk luges ühe luuletuse Liivi ja Laabani teemadel ning Martiini tegi talumajas väga naljaka ja vinge monoetenduse (keegi võttis selle ka videosse, nii et kuskil on see tallel). ja pakuti soojaleibamõtelge koos põdrakanepiteega. lõpuks aeti niisama juttu, Vanemuise nahast ja reaktiivmootoriga lendavatest inimestest. väga hea mõte Chanelil kogu see üritus.

kui ma enne toda matka lugesin Liivi luuletusi üle, siis hakkas mind huvitama seesama tuntud “igav liiv ja tühi väli” - mis see “igav liiv” on? mõistagi on see lihtsalt mingi liivik, liivane männimetsa-alune, nõmme-alune. otsisin veelgi, kus Liiv tollest igavusest kirjutab, aga avastasin, et väga palju ta sellest otsesõnu ei kirjutagi. on näiteks sellised salmid nagu

Järv ei ole ilus
jääse katte all,
kuu ta üle valvab
talvel igaval.
(“Ilus ta ei ole”)

või

Tuhakarva lained
laisalt liiguvad,
seisukütkes pilved
umbsed, igavad.
(“Sügisene rand”)

aga need on üksikud igavuse-kohad, neist ei teki omaette "kogumit". ometi tundus mulle, et see igavus, mingi igatsema panev või igatsema jättev, aga ometi igatsuse-tagust tühjust tulvil tuikav laokilolek, korraga nii terav kui tuhm, on Liivil kuidagi läbivam. eks ta ongi, aga teistsuguses ja emotsionaalsemas sõnastuses.
ma pean silmas mingit sellist igavust, mis on nii igav, et isegi sõnu ei vaheldata luuletuses, aetakse läbi ühesama igavavõitu, aga seda pähetilkuvama lapidaarsusega:

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.

just nimelt, ei ole “algab nõmmetee”, nagu kõigil meeles on (sest luuletus peaks ju olema mingi verbaalse mitmekesisuse asupaik), nõmmetee “tuleb” samamoodi nagu luuletuse mina, nii igav on see liiv, kus see sügiseselt üksluine tulemine aset leiab.
aga see kuulus luuletus kuulub oma motiividelt ühte pisut suuremasse pessa, mis ongi just see päris igavuse-pesa, ja selles pesas pesitseb igavuse pidev kaaslane - mänd; siinsamas luuletuses tuleb ju edasi veel “pedak heleroheline”. samasugune inimese ja männi vastastikune igavuse-vendlus on veelgi ilmekamalt esil vähem tuntud luuletuses “Mänd”:

Mänd haljendab üksinda
üle maa.
Oh mänd, kas sinul igav ka
üksinda?

Sääl sõidab postipoiss kiirega
läbi maa,
oh kas sinul sõites läbi maa
igav ka?

Ja postipoiss tuleb ja trararaa!
sarvega
ta puhub ja mänd vastu kostab ka
trararaa!
“Oh tere, seltsimees! Tere ka!”
“Tere ka!”
Kas üksinda üle maa - läbi maa igav ka?

ja veel intensiivsem männi-igavus on luuletuses “Tali”:

Pedak eemal üksi
igavuses otseti…
nagu pilvitanud taevas
suigub kurvalt temagi.

kujutage nüüd ette üksikut männipuud, mis on igavuses lausa otseti, laupapidi, peaaegu et näotsi. just mänd. mis on männis sellist, et just tema on suuteline inimesega tema “igavust” jagama?
siia juurde kuulub ka luuletus “Sõbrad”, mis räägib vanast tuttavast suurest männist mäe peal, kellele luuletaja kõneleb, kuidas ta on ilma peal ringi käinud ja ikka pole kuskil õnne kohanud, mille peale mänd vastab, et “Minagi ei näinud / teda [õnne] siin, ei sääl, / ehk küll kaua juba / vahin mäe pääl.”
või veel üks luuletus “Kaugel!”, mis algab samuti üksiku männiga mäe peal, kes näeb kaugel vee peal ilusat venet, kuid paadi puri hüüab talle vastu “Kaugel!”, jada läheb edasi, venele hüüab niimoodi metsast karjapoiss, karjapoisile hüüab seda tema enda kaja metsas ja seejärel päike, ning lõpuks hüüavad seda päiksele teised päikesed kuskil kaugel ilmaruumis; üleüldine vastastikune kaugel-olek, mis algab sellest otseti igavuses olevast männist ja laieneb lõpuks universumisse.

mõned igavad pildid Alatskivi ja Nina vahelt veel: