28.12.09

starevitš



selle filmi, “Kaameramehe kättemaks”, on teinud Vladislav Starevitš aastal 1912 (poolapäraselt Władyslaw Starewicz, prantsusepäraselt Ladislas Starevitch, 1882-1965). Starevitš on multifilminduse pioneer - oma rahvusliku multifilmi rajajaks peavad teda nii venelased kui poolakad, peale selle on ta nukuanimatsiooni kui sellise leiutaja. ta sündis küll Moskvas, kuid tema vanemad olid Kaunasest ehk Kownost pärit poola aadlikud. Starevitš ise kasvas üles samuti Kaunases oma tädi juures. muuhulgas mainitakse tema elulugudes, et ta on gümnaasiumis käinud ka Tartus, kuid visati koolist sõnakuulmatuse pärast välja. tal oli kaks suurt harrastust - fotograafia ja entomoloogia; ilmselt sai ta ühel hetkel aru, et liikumatutel fotodel on midagi loomuldasa sarnast tema kollektsioonis olevate kuivatatud putukatega - ja kui film on liikuma pandud foto, siis võib ka putukad sel viisil uuesti elustada. nõnda olidki maailma esimesed filminukud pärit Starevitši putukakogust. esimese nukufilmi tegi ta juba 1909 Kaunases, läks aga varsti Moskvasse ja kogus uute filmidega tohutult populaarsust; nukuanimatsioon oli tollal täiesti ennenägematu asi ning ajalehtedes arutleti tõsimeeli selle üle, kas tõesti on tegu dresseeritud putukatega. 1919 emigreerus Starevitš Prantsusmaale, kus jätkas nukufilmide tegemist, mis paistsid silma nukkude miimilise ilmekusega. üks tema tunnustatumaid teoseid oli “Reinuvader Rebane”, mis valmis 1930, kuid jäi tummfilmina esialgu “sahtlisse”, kuna just oli leiutatud helifilm; seitse aastat hiljem helindati see Goethe teosel põhinev film saksa keeles Saksamaa valitsuse tellimusel. teine tuntud ja kiidetud film on “Mängukoer” (1934), kus üks mängukoer teeb läbi ränki katsumusi, et tuua haigele neiule üks apelsin.
muuseas, Kafka “Metamorfoos” ilmus 1915 - kes teab, äkki oli temagi Starevitši putukafilme näinud?

22.12.09

jõulujuttu - sõdadeta ühiskond




viimatises Rahvuslikus Maateaduses on huvitav lugu hadza rahvast - tuhatkond inimest Põhja-Tansaanias, kes on elav tunnistus selle kohta, milline võis inimühiskond välja näha enne loomade kodustamist ning põllupidamist, st enne omandi tekkimist.
nad elavad Ida-Aafrika riftivööndis selle koha lähedal, kust on leitud vanimad inimolendi fossiilsed jäänused, ning geneetilised uuringud näitavad, et hadzad esindavad ilmselt inimrassi arengupuu kõige esmasemaid juuri.
nende keel on keeleisolaat, sel pole teadaolevaid sugulasi, kuigi hadzade keele erilised imihäälikud on omapära, mis on ühine mõnede teiste Aafrika keeltega; nende keeles saab loendada ainult kolme või neljani, mis tähendab, et hadzade kultuuris puudub ka üldisem aja loendamise süsteem - neil pole selliseid ühikuid nagu aasta, kuu, nädal, päev, tund; aega tajutakse lihtsalt teatavate perioodide vaheldumisena - öö vaheldub päevaga, kuivaperiood vihmaperioodiga, kuu kasvab ja kahaneb. kuid mingit ajalist planeerimist pole - pole muret homse pärast ega ideed asjade arengust, progressist; hadzade kultuur on olevikuline kultuur. pole ka mingit selget päevarežiimi - magada võib millal tahes, siis, kui parajasti uni peale tuleb.
hadzadel pole kindlaid elupaiku, nad elavad laagrielu, vahetades asupaika umbes iga kuu tagant. kuivaperioodil ööbivad nad lihtsalt lõkete ääres, vihmaperioodil ehitavad endale võsarohust onnid, mida saab valmistada ühe tunniga. riides nad ometi käivad, ilmselt on see aga tsivilisatsiooni ligitulekuga tekkinud komme. nad elavad kampadena, kus võib olla kuni umbes 30 liiget (rohkem inimesi ei saa lihtsalt korraga ühest suurest ulukist söönuks), kuid need kambad või laagrid pole püsiva koosseisuga, inimesed liiguvad kampade vahel ringi. tavaliselt on ühel kambal püsiv vaid kese - mõni vanem ja jahis kogenum mees koos oma laste ja naisega, seda laagrit nimetatakse siis tema nime järgi. meeste autoriteet sõltubki peamiselt jahioskustest, kuid samas ei anna autoriteet võimu teiste inimeste üle - hadzade juures on iga täiskasvanud inimene autonoomne ning ei allu kellelegi (ehk siis - igaüks on iseenda pealik). laagri keskse vanamehe autoriteet piirdub enamasti sellega, et jahisaagist antakse talle parimaks peetav osa - looma pea (ja sedagi jagab ta teistega). jahti peetakse sageli individuaalselt, suuremate loomade puhul või ahvikarja puhul kollektiivselt, kuid saak jagatakse alati kogu laagri vahel - õigemini seda ei jagatagi, kõik lihtsalt söövad saaki ühiselt koos.
mehed tegelevadki jahiga ning mee korjamisega ja valmistavad jahiriistu, naised korjavad taimi ning on rohkem seotud söögi valmistamisega. ometi kulub hadzadel selleks “tööks” päevas kokku neli-viis tundi, ülejäänud aeg on jõudeaeg. kuigi soorollid on suhteliselt kindlad, ei ole ühe sugupoole domineerimist teise üle; “abielu” sõlmimisel ja lahutamisel on aktiivsemaks pooleks sageli just naine - tema valib endale mehe ning lõpetab kooselu, kui mees pole osutunud piisavalt heaks kütiks või ei käi lihtsalt naisega piisavalt hästi ümber. need hadza naised, kes on abiellunud väljapoole, põllupidajate hõimudesse, on sageli hiljem tagasi pöördunud, sest neid pole piisavalt väärikalt koheldud.
hadzade abielu on nn seriaalne monogaamia, mis tähendab, et korraga elatakse koos vaid ühe paarilisega, kuid paarilisi vahetatakse aeg-ajalt (kuigi mõned üksikud paarid jäävad ka kogu eluks kokku). mingit spetsiifilist abielurituaali pole, abielupaariks loetakse lihtsalt mees ja naine, kes on juba mõnda aega sama lõkke ääres ööbinud. kui mitte arvestada rinnalapsi, olevat laagris üsna raske kindlaks teha, kes on kelle laps, lapsi kasvatatakse ühiselt, kusjuures tähtsat osa mängib laste kasvatamises mõni “vanaema”, mõni laagris elav vanem naine (nooremad naised tegelevad toidu varumisega).
hadzadel pole omandit selle sõna tõsises mõttes, maa ei ole kellegi territooriumiks jaotatud. kogu hadzade omand koosneb söögi valmistamise riistadest, veenõudest, kirvest, meestel ka vibu ja nooled ning - mis ei puudu peaaegu ühelgi mehel - kivist voolitud piip suitsetamiseks. suitsetamise komme pärineb ilmselt koloniaalajastust, suitsetatakse kas kanget tubakat või kanepit, ning seda tehakse tavaliselt pärast söömaaega jutte vestes (kas jahijutte või siis mingeid müüte-muinasjutte esiaegadest). peale jutuvestmise on hadzade “meelelahutuseks” ka laulmine ja tantsimine, mis on mõnikord seotud mõnede rituaalidega, aga sageli tehakse seda ka lihtsalt lõbu pärast.
et hadzadel pole omandit, siis ei pea nad ka sõda, sest pole ressursse, mille nimel võidelda - kogu toit on looduses vabalt kättesaadav, ainult mine ja korja või küti. hadzade ajaloost pole teada ühtki näljahäda, pigem on põlluharijatest hõimudest mindud näljahäda aegadel hadzade juurde, kus toitu on pidevalt. ka nakkused ei ole suureks probleemiks, sest hadzad ei ela tihedalt koos.
kui mõni tõsisem lahkheli laagri sees tekibki, siis lahendub see mitte vägivallaga, vaid sellega, et üks osa laagrist läheb lihtsalt minema - kui ei sobi, siis ei sobi, kah mul asi.
rituaale on hadzadel üldse vähe - pole pulmarituaale, ei tähistata ka mingeid muid tähtpäevi, ka matuserituaali pole, surnule kaevatakse lihtsalt haud ja maetakse maha (varasemal ajal isegi mitte seda - surnukeha jäeti lihtsalt maa peale metsloomadele söömiseks). ka religioosseid rituaale pole, sest pole spetsiaalseid teadmamehi ega nõidu, ja surmajärgse elu koha pealt olevat hadzad “agnostikud” - kui neilt selle kohta küsida, siis ütlevad nad, et ei tea, mis pärast surma saab. pole mingeid erilisi märke müstitsismist või usust vaimudesse. kristlikel misjonäridel pole hadzade juures erilist lööki olnud. kui küsida, mida hadzad arvavad Jumala kohta, hakkavad nad rääkima päikesest. kui mõni rituaal ongi - näiteks “epeme”, tants, mida tantsitakse ilma kuuta öödel ja mis oletatavasti võib olla esivanematega suhtlemise rituaal, aga kindlasti on see paarilise otsimise rituaal - siis on iga hadza isiklik asi, kui tõsiselt ta selles osalemist võtab.
muidugi ei saa hadzade elu päris paradiisiks pidada, sest nad kannatavad kuumuse, sagedase janu ja putukate käes, nende lastest sureb viiendik esimesel eluaastal ja pool enne täisealiseks saamist.
hadzade asualale tungivad üha tihedamalt põllupidajad ning tõenäoliselt on hadzade kultuur sellisena kaduma määratud. osa hadzasid on juba praegu senisest eluviisist loobunud ning hakanud raha eest tööle elava etnograafilise eksponaadina, näidates turistidele hadzade jahipidamisviise ning laule-tantse. nende hulgas on aga hakanud levima nähtused, mida traditsioonilistes hadzade laagrites ei tunta - alkoholism, tuberkuloos ja koduvägivald. Tansaania riigi püüded hadzasid harida ja tsiviliseerida tähendab kõige tõenäolisemalt lihtsalt hadza rahva assimileerumist ja “iseenese pealike” sulandumist Tansaania linnade ja külade alamklassi hulka.

12.12.09

filosoofia

Juhan Liiv
MÕTTETEADUS

Mis mõtteteaduses kõige kaugemale püsib:
et inimene iseenesesse väsib,
kasuga väsib - mõtlema õpib - mõtetes väsima,
viisakalt väsima - tülita.

7.12.09

igavus

käisin laupäeval tol Juhan Liivi maastike ekspeditsioonil, millest on lähemalt juttu siin blogis. mina nii kange ja vinge polnud nagu Chanel või Signe-Fideelia Roots, kes kõndisid kogu maa Tartust Rupsini jalgsi (võib-olla oli neid veelgi, ei tea täpselt; mõned tulid jala Kallastelt, Mehis Heinsaar näiteks eksles Liivi muuseumini Meomalt läbi Välgi metsade - neist on nii palju oma Poeedirahu-lugudes jutustanud Andrus Kasemaa).
mina sõitsin Alatskivile ja käisin lihtsalt Peipsi ääres ära, Nina külas, mis on oma nime saanud väikselt järve ulatuvalt maaninalt. jõuda pärast peaaegu kahetunnist tundmatute metsade ja põldude vahel kõmpimist (läksin isegi pisut eksi, ainult üldine ida-suund oli selge) videvikus lainetava ja mühiseva järveni, külmas tuules plinkiva tuletornini ning selle taga pimedalt vaikiva kirikuni, avastada, et seni, kui olin ninal, on vahepeal külas tänavalaternad põlema läinud - selles kõiges oli mingit hästi õnnestumise rõõmu. selline oli mu päralejõudmise koht:





muuseumis toimunud seminarile jäin hiljaks, Valdur Mikita (ja võib-olla keegi veel, Chanel ise?) jäi kuulmata, aga Mehis rääkis lühidalt ja väga huvitavalt Liivi “välgulisusest”, Erkki Luuk luges ühe luuletuse Liivi ja Laabani teemadel ning Martiini tegi talumajas väga naljaka ja vinge monoetenduse (keegi võttis selle ka videosse, nii et kuskil on see tallel). ja pakuti soojaleibamõtelge koos põdrakanepiteega. lõpuks aeti niisama juttu, Vanemuise nahast ja reaktiivmootoriga lendavatest inimestest. väga hea mõte Chanelil kogu see üritus.

kui ma enne toda matka lugesin Liivi luuletusi üle, siis hakkas mind huvitama seesama tuntud “igav liiv ja tühi väli” - mis see “igav liiv” on? mõistagi on see lihtsalt mingi liivik, liivane männimetsa-alune, nõmme-alune. otsisin veelgi, kus Liiv tollest igavusest kirjutab, aga avastasin, et väga palju ta sellest otsesõnu ei kirjutagi. on näiteks sellised salmid nagu

Järv ei ole ilus
jääse katte all,
kuu ta üle valvab
talvel igaval.
(“Ilus ta ei ole”)

või

Tuhakarva lained
laisalt liiguvad,
seisukütkes pilved
umbsed, igavad.
(“Sügisene rand”)

aga need on üksikud igavuse-kohad, neist ei teki omaette "kogumit". ometi tundus mulle, et see igavus, mingi igatsema panev või igatsema jättev, aga ometi igatsuse-tagust tühjust tulvil tuikav laokilolek, korraga nii terav kui tuhm, on Liivil kuidagi läbivam. eks ta ongi, aga teistsuguses ja emotsionaalsemas sõnastuses.
ma pean silmas mingit sellist igavust, mis on nii igav, et isegi sõnu ei vaheldata luuletuses, aetakse läbi ühesama igavavõitu, aga seda pähetilkuvama lapidaarsusega:

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.

just nimelt, ei ole “algab nõmmetee”, nagu kõigil meeles on (sest luuletus peaks ju olema mingi verbaalse mitmekesisuse asupaik), nõmmetee “tuleb” samamoodi nagu luuletuse mina, nii igav on see liiv, kus see sügiseselt üksluine tulemine aset leiab.
aga see kuulus luuletus kuulub oma motiividelt ühte pisut suuremasse pessa, mis ongi just see päris igavuse-pesa, ja selles pesas pesitseb igavuse pidev kaaslane - mänd; siinsamas luuletuses tuleb ju edasi veel “pedak heleroheline”. samasugune inimese ja männi vastastikune igavuse-vendlus on veelgi ilmekamalt esil vähem tuntud luuletuses “Mänd”:

Mänd haljendab üksinda
üle maa.
Oh mänd, kas sinul igav ka
üksinda?

Sääl sõidab postipoiss kiirega
läbi maa,
oh kas sinul sõites läbi maa
igav ka?

Ja postipoiss tuleb ja trararaa!
sarvega
ta puhub ja mänd vastu kostab ka
trararaa!
“Oh tere, seltsimees! Tere ka!”
“Tere ka!”
Kas üksinda üle maa - läbi maa igav ka?

ja veel intensiivsem männi-igavus on luuletuses “Tali”:

Pedak eemal üksi
igavuses otseti…
nagu pilvitanud taevas
suigub kurvalt temagi.

kujutage nüüd ette üksikut männipuud, mis on igavuses lausa otseti, laupapidi, peaaegu et näotsi. just mänd. mis on männis sellist, et just tema on suuteline inimesega tema “igavust” jagama?
siia juurde kuulub ka luuletus “Sõbrad”, mis räägib vanast tuttavast suurest männist mäe peal, kellele luuletaja kõneleb, kuidas ta on ilma peal ringi käinud ja ikka pole kuskil õnne kohanud, mille peale mänd vastab, et “Minagi ei näinud / teda [õnne] siin, ei sääl, / ehk küll kaua juba / vahin mäe pääl.”
või veel üks luuletus “Kaugel!”, mis algab samuti üksiku männiga mäe peal, kes näeb kaugel vee peal ilusat venet, kuid paadi puri hüüab talle vastu “Kaugel!”, jada läheb edasi, venele hüüab niimoodi metsast karjapoiss, karjapoisile hüüab seda tema enda kaja metsas ja seejärel päike, ning lõpuks hüüavad seda päiksele teised päikesed kuskil kaugel ilmaruumis; üleüldine vastastikune kaugel-olek, mis algab sellest otseti igavuses olevast männist ja laieneb lõpuks universumisse.

mõned igavad pildid Alatskivi ja Nina vahelt veel:







15.11.09

mare tranquillitatis

Paari viimase aasta jooksul külastab mind aeg-ajalt esimesena kohe pärast ärkamist paari minuti jooksul üks tunne või mõte - ühe mõtte tunne. Ta pole lühidalt kirjeldatav, aga talle on iseloomulik selline kergus, vahetus, lihtsus, ja ühtlasi selline paratamatu tõesus, mis on tavaliselt omane unenäole. Tavaliselt käib see tunne mingi teema või probleemi (selle asja) kohta, millest ma olen eelmisel päeval tõsisemalt mõelnud või vestelnud (mõnikord algab selle tundega näiteks päev, mil ma pean mingi ettekande pidama ning olen eelmisel õhtul selle kirjutamise lõpetanud; mõnikord aga puudutab see mingit täiesti tavalist elulist asja; mõnikord aga midagi üldisemat ja eksistentsiaalset). Kui ma püüan seda tunnet tema teokarbilisuses artikuleerida, siis oleks see ligilähedaselt midagi sellist: “Tegelikult pole sellel asjal tähtsust, tähtis on hoopis miski muu, aga samas see miski muu sisaldab endas ka seda, et polegi üldse tähtis, et see asi pole tähtis - nii et hoolimata selle asja tähtsusetusest ei ole temaga tegelemine mõttetu.” Või siis nii: “Tegelikult pole see asi üldse nii, ta on hoopis teistmoodi, hoopis komplitseeritum, aga oma komplitseerituses ka palju lihtsam, see tähendab - kui ma mõistaksin seda asja tema täies komplitseerituses, siis näeks ma, et ta on tegelikult palju lihtsam, kui ma praegu aru saan; aga ühtlasi sisaldaks see komplitseeritud/lihtne arusaam ka seda, et minu praegune poolik arusaam sellest asjast on tegelikult täiesti loomupärane, sellele asjale endale omane - nii et õigupoolest polegi ma eksiteel.”
Ja see unepärase kerguse ja paratamatuse modaalsusse mähitud tunne - mis aga samas on alati kuidagi värskendavalt ja lahedalt üllatuslik ning oma näilisest ennast-tühistavusest hoolimata toekalt ja toitvalt tihke - on kuidagi vabastav, nii et hakkan endalegi märkamatult midagi ümisema, teen endale hommikukohvi ning unustan selle tunde täies rahus, et oma päevamõtete juurde pöörduda.



11.11.09

tartu



eileöine unenägu:
sõitsime millegi või kellegi otsinguil sõiduautoga ringi mööda Vene Kaug-Ida, sõitsime ühest linnast läbi, järsku vaatan, et vasakut kätt on täpselt Vanemuise moodi hoone, siis vaatan, et teisedki majad on täpselt nagu Tartu kesklinnas, ainult et nagu umbes üheksakümnendail, ilma uue kaubamajata ja Taskuta. see mõjus mulle päris põrutavalt, et kuskil Venemaa pärapõrgus on olemas linn, mille kesklinn sarnaneb Tartuga. küsisin, mis on selle linna nimi. natukese aja pärast anti vastus:
Tšudatšje.

29.10.09

visandusi eneseanalüüsiks

täna bussis Tallinnast Tartusse sõites lugesin Bourdieu "Visandusi eneseanalüüsiks" ning Puurmani ja Hollywoodi vahel tuli viieks minutiks tukk peale. selle aja jooksul nägin põgusat, aga selget und - seisin kuskil poes (või apteegis?) riiulite vahel ja nägin, et teispool riiulit on üks mu tuttav; vaatasin teda ja mõtlesin, et kui ta nüüd mind peaks nägema, jääb tal küll minust veider mulje: seisan poes, silmad kinni, ja magan püstijalu.

19.10.09

hämar laupäevaõhtu viljandis

õunad möödakäijaile


viljandi sepikoda


roheline tänav


roheline tänav


tamme tänav ja viljandi vanilla sky

30.9.09

sabinina



käisin eile õhtul Genialistide klubis seda naist kuulamas - Jelena Sabinina. minu teadvusse on ta jõudnud viimase nädala jooksul, kuid tegelikult on ta siinsete venelaste hulgas (ja ehk mujalgi) tuntud juba pikka aega. elab ja tegutseb Narvas, korraldab sealset autorilaulude festivali, on Narva rahvalaulukamba Suprjadki liige ja ilmselt on veel muulgi moel Narva kultuurielus oluline inimene. oma laulude plaati tal ilmunud pole, kuigi ma kuulaksin seda hea meelega; seni võib kuulata kahte laulu tema MySpace'ist ning ühe kevadise kontserdi salvestisi kas tema enda kanalilt või siis siit, kus on veidi parem kvaliteet ja pisut rohkem laule.

28.9.09

saudek


see on üks Jan Saudeki varasemaid pilte, tehtud 1959 tõenäoliselt Prahas. Saudek oli tollal 24-aastane ja veel tundmatu, ta ei teinud tollal veel ekspressiivseid ihast ja lagunemisest tulvil stuudiopilte määnduva Seina taustal, millega ta kuulsaks on saanud. pildi tonaalsus pole mingi retro-töötlus, vaid mõjub algupärasena - "just seda värvi pilte pildistatigi viiekümnendate lõpu Ida-Euroopas". hämmastav pilt minu meelest - ühtaegu väga nukker ja samas kuidagi lootusrikkalt värske. kevadsügis. ilus tüdruk ei seisa, ta kõnnib kuhugi - suitsevate korstendega vabrikuhoonete poole all orus, tema minek on mõistatuslik ja samas lihtne ning alasti. ei mõistagi midagi ütelda selle pildi kohta, ta lihtsalt meeldib mulle, väga puudutava meeleoluga pilt.

Saudekite kodulehel on hulk Jan Saudeki ja Sára Saudková fotosid; Sára on Jani andunud õpilane, kuid ta pole vana fotograafi noor naine, nagu võiks arvata, vaid hoopis minia. sel leheküljel on ka üks võluvamalt kirja pandud autobiograafiaid, mida olen kohanud. tõlkisin selle ära:


1935
Mu ema sünnitab poja Kareli ja kohe seejärel minu, nagu kaasandena, ja see määrab mu kogu eluks olema number 2.
1935
Kohe pärast mu sündimist teeb mu pere minust pilte, samasuguseid, nagu tehakse igast väiksest lapsest. Hiljem pildistan ma neid pilte: meie kõigi instinktiivne püüdlus mälestusi jäädvustada.
1939
Märtsis näen ühel Prahasse siseneval tankil Saksa sõdurit, keda pean Adolf Hitleriks. Ilmselt oli see lihtsalt samasuguste vuntsidega sõdur.
1943
Loen esimest korda Celine’i “Teed öö lõppu”. Ma ei saa eriti aru, aga tema stiil võlub mind väga.
1944
Näen inimesi suremas. Teeveertes, põldudel, maha lastud. Mõnedel tõmblevad veel jalad nagu filmis. Nad surevad ja näevad välja, nagu oleks nad vahast või kipsist. Ma vaatan neid kaua ja lähedalt, nagu lapsed ikka vaatavad.
1945
Loomalik igatsus füüsilise armastuse järele, aga mul ei õnnestu seda realiseerida: ma näen alati välja viis aastat nooremana.
1945
Inimhulk riputab saksa sõdurpoisi jalgupidi lambiposti otsa. Isegi laps näeb, et ta on Wehrmachti kutsealune, mitte SS-lane. Nad valavad ta bensiiniga üle ning panevad põlema, karjudes “Mutti! Mutti!” Iga sõja eest maksab keegi süütu.
1946
Ameerika abipakkidest leian ma ajalehti Sunday Comic Sectioniga, neid kasutati pakkepaberina. Õgin võõraid sööke ning koomikseid: Li’l Abner, Captain Marvel, Spirit… Ma olen vaimustusest oimetu.
1947-1950
Ajakirjast Life näen ma Margaret Bourke-White’i, Eugene Smithi ja Gisele Freundi reportaaže Eva Peronist. 1977 kingib Gisele Freund mulle Rolleiflexi, millega ta oli Eva Peroni pildistanud. Ma kasutan seda tänini. “Don’t cry for me Argentina”.
1948
Mingis raamatus näen Jackson Pollocki, Norman Rockwelli (milline kombinatsioon!) ja Wyethite pilte: ma olen põrmus. Samal ajal hakatakse minu kodumaal maalima Komari ja Melamidi laadis, ainult et täiesti tõsiselt. Aastaid olen ma püüdnud neid kuskilt taas leida, kuid neid ei eksisteeri enam. Aga ma olen kindel, et Pollockid on alles.
1949
Ma sõidan esimest korda mootorrattaga (CZ 125?).
1950
Olen naisega vahekorras, aga vaid hetkeks. Pean ootama veel tervelt kolm aastat, kuigi ka siis polnud asi palju parem. Viiekümnendate algus - Frankie Laine laulab ning see haarab mind. Isa sõjaeelsest ajast pärit raadioaparaat keeldub mängimast ning saab minult külge löögijäljed.
1950
Ma saan oma esimese kaamera, Kodak Baby Brownie. See töötab väga hästi ja ma kasutaksin seda tänini, kui vaid tehtaks filme, mis sellesse sobiks.
1951
Komponeerin ja hiljem koloreerin oma esimese foto. Meie perekonna tohter, kellele ema seda häbelikult näitab, kuulutab ilma kõhklemata, et see on lootusetult halb, kitšilik ja vanamoodne: ma usun iga ta sõna ning loobun pildistamisest (aastaid hiljem leian ma selle foto taas: see on kaunis, nii nagu noorus on kaunis! Praegu ei oskaks ma sellist enam teha! Ma olen selle foto jälle ära kaotanud - kuid ma olen selle vähemalt korra ära näinud - ja sellest piisab. Vähemalt korra, vähemalt korra…).
1953
Magan neitsiga - olen isegi tegelikult neitsi. See peaks olema suurepärane hetk inimese armuelus - kuid ennäe: me lähme varsti lahku, kauaks, alatiseks.
1955
Sõjaväes öiste manöövrite ajal saadetakse mind kuhugi sõnumit viima, jään teel lõksu kinni. Tundide kaupa kuni hommikuni rabelen, et lahti pääseda. Esimest korda elus tunnen ma ennast abituna - edaspidi tunnen seda juba pidevalt.
1956
Ikka veel sõjaväes, kuskil läänepiiril, kuulen Müncheni Ameerika sõjaväe raadiost Pat Boone’i laulmas “When I Lost My Baby”. Ta kõlab nii kergelt ja loomulikult! Meie tollased lauljad laulsid porgandihäältega nagu operetis.
1958
Sõidame koos vennaga Itaalia rolleriga, kujutledes ennast Itaalia filmidesse. Siin kõrgel põhjas kohtume tihti mõistmatuse, solvangute ja isegi peksuga. See loomalik tõsidus valdab tänini: keegi ei naerata, kõigil on ees hõivatud ja murelikud näod.
1959
Mu noor naine kingib mulle esimese korraliku kaamera FLEXARET 6x6. Ma kasutan seda senini - kinkija on haihtunud.
Kuuekümnendad aastad
Minu kätte satub näituse “Family of Man” kataloog, olen võlutud ja otsustan, et hakkan ise pildistama samasugust raamatut inimese perekonnast. Sel ajal laulab Roy Orbison, ja Rolling Stones laulab “I can’t get no satisfaction”. Sellel on mulle tohutu mõju. Tantsin metsikut rock’n’rolli - mõnikord ei pea mu purjus tantsupartner mu ekstsentrilistele figuuridele vastu ning oksendab mu täis - 26 aastat hiljem näen, et see, mida üritasin tantsida, on lõpuks leiutatud: seda nimetatakse nüüd breiktantsuks.
1965
Loen Kafka “Protsessi” - olen hingetu. 1988 loen “Olemise talumatu kerguse” ühe öö jooksul läbi (ja veel inglise keeles) - situatsioon kordub.
1966
Tüdruk imeliku nimega Bojmira pöörab oma palja tagumiku kutsuvalt minu poole. Ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, hiljem olen ma seda väsimatult otsinud.
1966
Kuulen raadiost Dylani laulu “Blowin’ in the Wind”. Ma ei saa sõnadest päris hästi aru, kuid mulle on kohe selge, et see on keegi, kes mõjutab kogu põlvkonda.
1969
Seisan Ameerika tänaval, New Yorgi 42. tänaval. Üksi. Sestsaadik olengi üksi. Kui tagasi jõuan, ei tunne mu lapsed mind ära.
1969
USA Kesk-Läänes kuulen Simonit ja Garfunkelit laulmas “Scarborough Fair/Canticle”. Laul jääb mind kummitama 14 aastaks.
1970
Pärast ebaõnnestunud abielu lõpetan mingis keldris - tulin siia natukeseks ajaks, kuni ma toibun. Seinu mööda voolab vesi, öösiti kuulen ligunenud krohvi alla kukkumas. Jään siia tervelt seitsmeks aastaks. (Seitsmekümnendate alguses tuleb sellesse keldrisse mu Veronika: avastatud, viljastatud, hüljatud ja lõpuks portreteeritud - kõike seda minu poolt!)
1971
Nutan kogu öö kuni hommikuni ühe oma lapse pärast (David, sündinud 1966). Ma kardan, et ta sureb. Ta elab edasi - kuid ma olen ta ikkagi kaotanud.
1972
Ma leian oma Seina - kuid ma ei tea veel, kui tähtsaks see minu jaoks saab.
1973
Proovin ka maalida ja kirjutada. Kõik on üksmeelel - see on pask. Minu fotode ümber valitseb minu riigis täielik vaikus; hiljem saan ma aru, et see polnud sihilik - mind lihtsalt ei teadnud keegi.
1974
Kohtun Jana D-ga - esimest korda olen silmitsi tõelise põlgusega kõlbeliste väärtuste suhtes.
1975
Teen lapse Veronikale, kes nii hästi lõhnab. Selle käigus kaotab ta teadvuse - ma kardan, et ta sureb, kuid ta elustub ilma probleemideta.
1975
Lähen mägedesse. Lähen üksi ja eksin ära, kuid astun visalt edasi läbi tiheda kääbusmännivõsa. Järsku jõuab mulle pärale, et olen jõudnud kohta, kus ükski inimene pole varem olnud, ja kui ma siin sureks, ei otsiks ega leiaks siit mind keegi.
1976
Maist juulini - armastan üht punapäist tüdrukut ja veel neljakümmet: AIDS pole veel moodi läinud.
1976
Minu kahe väikse lapse ema saab traagiliselt surma. Ta unustatakse varsti. Ah, ma igatsen teda ikka veel! Kes teab, millal ma teda jälle näen… Ka mu isa suri: pikk ja võib-olla isegi õnnelik elu. Vähemasti sain ma temaga hüvasti jätta.
1977
Öösügavusest ilmub mu keldrisse väike Zuzanka. Ta sööb pille, šokolaadi ja soolapulki, ta võib ennast oma süljest purju juua, kui vaid soovib.
1977
Ärkan keset ööd, pisarad silmis. Poolunes kritseldan midagi seinale ja jään nuttes uuesti magama. Hommikul on seinal kiri AUSCHWITZ.
1978
Võtan barbituraate - paradiisiuni.
1979
Zuzanka lahkub. Kui ma küsisin, miks ta minuga nii pikalt kokku jäi, vastas ta: “Sest sa ei küsinud kunagi midagi.”
1980
Teenin oma esimesed 1000 dollarit, mis on sama palju kui terve mu aastapalk töölisena, kellena ma veel siiski jätkan.
1983
Võidan meie grupi parimat jooksjat pikamaajooksus (8 km). Hiljem seletatakse mulle, et “ega ta tegelikult nii hea jooksja polegi”. Illusioonipurustajad…
1984
Minu lõpmatu igapäevane tuim töötamine vabrikus on läbi: ma saan (imekombel) Tšehhi Kujutavate Kunstnike Fondi liikmekaardi. Ma olen vaba. Mu ülemus tahab, et ma töötaksin veel 9 kuud - tema seaduslik õigus. Kuid mis on kolmveerand aastat mõttetut ja sisutut tööd võrreldes eelnenud 33 aastaga?
1985
Leian end alastirannast: hämmastunud meie, inimeste ilust ja armetusest.
1985
Mulle antakse väike katusekorter: pimik, voodi ja laud. Muud pole vajagi. Elan selles tänini.
1986
Üheksateistkümnene tüdruk ütleb mulle täie siirusega, et ta ei suuda uskuda, et vanad inimesed (40-50) võiksid seda veel teha. Ja mulle meenub mu enda kooliaegne päevik, kus ma kirjutan koristajanaise kohta, et “eit on neljakümneselt jälle lõkkele löönud”.
1986
Ma üritan enesetappu - ma pole kunagi olnud põhjalik ning seegi läheb nurja. Esimest korda on mu laiskus mulle kasuks tulnud.
1987
Mu sõbratar ütleb, et me saame lapse. Mõtlen, et see võiks olla hea põhjus lähemalt tuttavaks saada.
1987
Mu naine ähvardab, et kui ma korralikult makseid ei tee, laseb ta mu panna psühhiaatriahaiglasse, kus “nad teevad minust tõelise hullu”. Mul on tunne, nagu oleks ma midagi sellist juba varem kuulnud.
1987
Keset ööd kohtun oma kunagise lemmiktütre Karolinaga. Me ei tunne teineteist ära, sest mina mäletan teda lapsena ning tema mind tumedajuukselise noormehena - nüüd pole me ei üks ega teine.
1987
Mu perekond võtab minult mu negatiivid ära - kogen suurejoonelist väljapressimist. Lõputu vägikaikaveo jooksul kuulen ilustamata tõtt iseenda kohta: olen tola ja lollakas ja kehv kunstnik, ma ei saa kunagi selliseks nagu Anderle. Ma olin seda tegelikult ise alati aimanud! Viie kuu pärast saan negatiivid tagasi. Aeg ilma nendeta oli ilmselt halvim aeg mu elus.
1988
Minust saab kunstnike liidu liikmekandidaat. Mitte veel liige, kuid liikmeks kõlblik isik: madalaim positsioon selles tiitlite hierarhias, mida kunstnikud omavahel jagavad. Laevapoiss laeval, mis kõigub laisal merel.
1988
Ma üritan maalida heledates toonides: armastuse, andumuse, hauani kestva ustavuse võrdkuju. Kodu, mida olen igatsenud, aga mida mul kunagi olema ei saa. Ma olen võimetu seda kogema, kuid ma oskan seda kujutada. Ma vaatan tumeda horisondi poole, mille taga ootavad naised, kullatükid ja kuulsus.
1989
Terve õhtu armatsemist Monikaga, kelle perekonnanime ma ei saagi teada. Kirjeldamatult kaunis keha - ja kõige selle sees arvuti: armatsemise ajal vaatleb ta mind külmavereliselt ja mõtleb uute jeanside peale, mis ta minult saab. Ah, ma tahtsin teda! Tänapäevani meenutan ma teda.
1990
Noor prantslanna heidab mulle ette, et mu sõrmeküüned on mustad, et ma ei vaheta aluspesu ja üks kord isegi seda, et ma olen purjus - ta joodab mind piimaga, mis on liiga hea, et olemas olla.
1991
Söön õhtust Pariisi parimas restoranis. Loba sellest, et “punast veini peab jooma toatemperatuuril”, osutus valeks, nagu ka kõik muu, mida mulle kodus räägitud oli: seda serveeritakse väga külmalt, maailma parim.
1991
Minu Prantsuse armukese Nathalie vahetab välja Moraavia kaunitar. Klassikaline juhtum, kus vana (31) vahetub noorema vastu.
1992
Mitu inimest tunneb mu tänaval ära ning palub autogrammi: ma olen õnnelik, aga hoian end vaos, et mitte hakata rõõmust pöörlema nagu derviš.
1993
Febio filmikompanii valib mind GEN-projekti (Tänapäeva 100 tšehhi). See on suurim (ja ainus) tunnustus, mis ma olen oma elu jooksul kodumaal saanud, sest kõrgkiht, nii endine kui uus, on mu peale alati sülitanud.
1993
Ah, unustasin! Isegi mu armastus lahkus! Ta oli olnud pikka aega haige - ja sel hommikul, kui ta lakkas elamast, läksin ma orgu, üle silla ning ronisin järsakule ning vaatasin, kuidas jõevool kannab kõik minema: mu lootused, unelmad ja lubadused, kuid ka kurbuse ja kõntsa - ja ma nägin, kuidas jões peegeldus tõusev päike, mis paistab ühtmood kõigi peale: heade ja kurjade peale. Flow, river, flow…
1998
Panen oma pildid näitusele välja viimast korda oma kodumaal - tulu (7 miljonit 200 tuhat krooni) annan heategevusele. Liiga palju jäljendajaid - ma ei taha enam kellelegi teenäitajaks olla…
1999
Otsustan, et pean jõudma 100 kätekõverduseni - kahe aastaga (2001) jõudsin 80-ni. Ma usun, et ma saan sellega mõne aasta pärast hakkama - enne, kui vanaks jään. Hohoo!
2001
Istun oma laua taga - kõikjal pliiatsid, kirjad kogu maailmast, üks tagasihoidlik lillekimp, kristallkivi, mille mu pojake on mulle kinkinud, unenäokatkendid, fotod - vaid viirastused. Akna taga öö, mustem kui tint. Silmapiiril paar tuld - mõne aja pärast kustuvad needki. Ja silmapiiri taga, mis pilti poolitab, on vaid öö ning selle järel uus päev - ja kuskil seal, jah, seal ootavad naised, kullatükid ja kuulsus. Sinna ma ei jõua, kuid vähemasti saan ma sinnapoole vaadata - ja sellest piisab. Nõnda ma siis vaatan kättesaamatute kauguste poole, lootes näha teemandi helki, tähesära, kaugelt kutsuvat valgust üle aastate kuristiku, hoolimata tunnustamatusest ja unustusest, ikka ja alati. Ma jään alati sellesse pimedusse vaatama, jään alati valgust otsima - ja kui ma ükskord näen valguskuma, siis ma annan teile teada…
2004
Assisteerin sünnituse juures - silmapilgu jooksul sain aru, et kõik, mida ma olin tähtsaks pidanud, oli vaid tühine pettekujutlus, ja ma sain alatiseks teada (ma tõesti ei teadnud seda varem), mis on armastus ja Emadus: üks ja seesama.
2005
Kirjastus Slovart annab välja mahuka raamatu mu piltidest - samal ajal tegi mu sõber Sára mu seitsmekümnenda sünnipäeva kingituseks minu näituse. Raamat müüdi kiiresti maha ning sellest tehti kordustrükk. Kas see tähendab midagi?
2006
Pärast pikka, peaaegu lõputut ignoreerimist kõrgkihi poolt saan ma kultuuriministrilt Artis Bohemiae Amicis kõrgeima auhinna koos kirjanike Vladimír Körneri ja Milan Kunderaga - panuse eest riigi maine tõstmisse välismaal. Tahan teha kuulsate inimeste portreede raamatu. Samal ajal luban Rahvusteatri direktorile teha üheksa kuu jooksul sada portreed draama-, ooperi- ja balletinäitlejatest. Suve lõpuks olen võimeline tegema kaksteist lõuatõstet ning lõpetuseks tõstma ennast ühe tiiru üle kangi.

4.9.09

totaalne tõlge

7.8.09

orkestraad



kõlagu sireenid ja möiraku masinad - ALEKSEI GASTEV on eesti keeles ilmunud!

see mida kuulete (kui kuulate), on vene avangardse helilooja ning nõukogude helifilmi ühe pioneeri Arseni Avraamovi suurteos “Vabrikuvilede sümfoonia” (Simfonija gudkov), õigemini selle uueaegne rekonstruktsioon. teos ise on algupäraselt mõeldud esitamiseks kogu linnas tõeliste vabrikuvilede, vedurivilede, autosireenide, kahurite, lennukite, kuulipildujate, tornikellade, puhkpilliorkestrite ja kooride poolt, lisaks selleks spetsiaalselt auruviledest ehitatud instrument nimega "Magistral". ning tõepoolest seda ongi laivis esitatud kahel korral - 1922 Bakuus ja 1923 Moskvas; käesoleva aasta 29. mail esitati seda Peterburis helilooja Sergei Hismatovi tehtud elektroonilises versioonis kaheksa Peeter-Pauli kindlusse laiali paigutatud kõlari kaudu (see, mis siin kõlab, pole seesama, selle tegijaid ma ei tea).

"Vabrikuvilede sümfoonia" on loodud otseselt Aleksei Gastevi mõjul, kuna Avraamov oli ise suur Gastevi austaja, tsiteeris Gastevit rohkelt oma muusikateoreetilistes kirjutistes, muuhulgas ka Gastevi "Orderipaki" kuuendat orderit:

Aasia - kõik noodil re.
Ameerika - akord kõrgemal.
Aafrika - si-bemoll.
Raadiokapellmeister.
Tsükkeltšello - soolo.
Mööda neljakümmet torni - poognaga.
Orkester piki ekvaatorit.
Sümfoonia piki 7. paralleeli.
Koorid piki 6. meridiaani.
Elektrikeeled maa keskpaiga külge.
Hoida maakera muusikas neli aastaaega.
Kõlada orbiidil 4 kuud pianissimo.
Teha neli minutit vulkaanfortissimo't.
Katkestada nädalaks.
Kärgatada vulkaanfortissimo-crescendo's:
hoida seda vulkaanpoolaasta jooksul.
Lasta see nullini.
Pöörata orkestraad ümber.

nii et tegu on Gastevi raamatu algupärase ja loomupärase soundtrackiga.

1943 tegi Avraamov Stalinile ettepaneku ümber vahetada Nõukogude Liidu hümn; klassikalise harmoonia asemel pidi selles kasutatama nn ultrakromaatikat, helisüsteemi, mille Avraamov oli ise leiutanud ja mille aluseks on 48 noodist koosnev helirida. kuna Avraamov tegeles ka inimkõne sünteetilise jäljendamise uurimisega, pidi Nõukogude hümni laulma sünteesitud Majakovski hääl. Avraamovi ettepanekud ei leidnud loomulikult mõistmist.
kahjuks ei jaga ma muusikalistest mõistetest eriti palju, soovi korral võib Avraamovi põhilisi muusikateoreetilisi seisukohti ning pikemat käsitlust ta sümfoonia kohta lugeda vene varase elektroonilise muusikaga tegeleva Theremin-Tsentri leheküljelt. igal juhul pidas ta bachilikku tempereeritud helisüsteemi eksituseks ja inimeste muusikaliste võimete kuritegelikuks piiramiseks; 1920. aastail tegi ta Nõukogude riigi kultuurijuhile Lunatšarskile isegi ettepaneku hävitada või ümber ehitada kõik klaverid.
Doni kasakate hulgast pärinev Avraamov polnud niisama kummaline mees, vaid muusikateoreetik ning akustikateadlane, unustatud geenius, kes juba tsaariajal mõtles heli tehisliku sünteesi üle ning kes juba 1930. aastail tegeles praktikas elekroonilise helisünteesiga ja süntesaatorite loomisega. tema helilooming on "konkreetse muusika" ja spektraalmuusika, aga ka 1960. aastatel Läänes esile kerkinud elektroonilise muusika eelkäija.
Avraamovil olnud 11 last ning suur osa tema enda tehtud eksperimentaalsalvestistest olevat ta lapsed lihtsalt hävitanud, kuna lindid võtsid hästi tuld ning olid sobilikud poisikeste püromaanlike mängude jaoks. mõned salvestised on siiski säilinud.
ka siit võib seoses ühe näitusega lugeda nii Avraamovi kui ka muu sõjaeelse vene elektroonilise muusika kohta (nt kolhoosi "Gigant" partorgist Štrjaninist, kes leiutas 1932. aastal 23-keelelise elektrikitarri!)

hõisaku see sümfoonia siis nüüd Gastevi raamatu ilmumise puhul. raamat ise valmis gastevliku efektiivsusega - veel kaheksa kuud tagasi ei teadnud ma Gastevist midagi, hakkasin teda lugema ja ajaviiteks tõlkima, lõpuks oli tekste kogunenud nii palju, et kevadel pakkusin neid katseks Loomingu Raamatukogule - ning näkkaski, käsikiri võeti vastu; juulis kaks nädalat intensiivset toimetamistööd (Triinu Tamm on tore toimetaja) ning siin ta on. kuna alguses oli mõte teha väiksem Gastevi-valik Ninnikusse, siis oli saatesõna lõppu plaanitud ka väike valik Gastevi-linke, millel aga raamatus polnud mõtet; lisan need nüüd siia:
http://www.odinvopros.ru/lib/gastev_01.php?mode=1&id=0#0 - lõike raamatust “Töölislöögi poeesia”
http://futurum-art.ru/autors/gastev.php - “Orderipaki” originaaltekst
http://ruslit.ioso.ru/gastev.htm - varaseid luuletusi
http://www.aptechka.agava.ru/statyi/teoriya/manifest/proletcult1.html - viimane osa “Proletaarse kultuuri tendentsidest” ja muid Proletkulti programmtekste
http://www.pseudology.org/people/Gastev_AK.htm - Gastevi elukronoloogia
http://serafim.msk.ru/index.php?lan=0&module=193 - Gastevi nurk almanahhis “Krasnõi Serafim”
http://slawkenbergius.blogspot.com/2008/09/alexey-gastevs-post-futurist-imaginary.html - kommentaar NYs resideeruva Greg Afinogenovi blogis
http://www.languagehat.com/archives/002967.php - Gastevi kui Proletkulti tegelase tutvustus
http://minaev.blogspot.com/2007/12/alexey-gastev.html - veel üks blogikommentaar Gastevi kohta
http://www.elitarium.ru/2004/04/08/kak_nado_rabotat_pamjatka_sovnarkoma.html - Gastevi “Kuidas tuleb töötada” üks variante vene ärijuhtimiskoolituse leheküljel
http://www.stulchik.net/ras.shtml?ras2203_1 - “Kuidas tuleb töötada” on paigutatud erootilise huumori kollektsiooni
http://www.world-art.ru/lyric/lyric.php?id=10365 - “Lefi” luuletaja Nikolai Asejevi pühendusluuletus Gastevile 1922. aastast
ja see ka - http://aaree.blogspot.com/2009/01/futurism.html - Gastev siinsamas blogis paaris tänapäeva futuristi Jacque Frescoga

siin pildil aga dirigeerib Avraamov "Vabrikuvilede sümfoonia" Moskva-ettekannet:



25. august. lisan mõned lingid raamatu kajastustele:
loterii
Peeter Helme Päevalehes
Mario Pulveri blogi
Jonah F. Mitchell Kriteeriumis (Gastevi ja Jüngeri võrdlus)
lisaks on seda mainitud Delfi Naistekas ning lisatud eestikeelse Vikipeedia anarhistliku kirjanduse loetellu

1. november. vahepeal on ilmunud ka arvustused Jackilt ja Jamesilt. tänud. ning üleeile, st 30. oktoobril, toimus Tartu Kirjanduse Maja Krüptis Veljesto luuleperformance, kus 11 inimest esitasid Gastevi tekste. et Gastev sellise möllu esile kutsub, seda poleks ma tegelikult julgenud oodata, kui teda tõlkisin.

1.8.09

mania citandi

möödunud nädala Sirbis ilmus mu suvejutt "Niivõrd nüüd". tahan õiendada ühe eksituse, mis on juhtunud tõenäoliselt keeletoimetuse või korrektuuri käigus.
lause Mihkel Raua raamatu kohta: "Kuid ometi on tal välja kukkunud raamat, kus nonde rollide vahelise ambivalentsuse poolt loodud lüngast paistab teatav taandamatu ja autentne minamuster, isiksus, kes ütleks midagi sellist (tsiteerin siin tema kirja Jan Kausile): „Jah, minu moraal on see, et nood ideaalid, mille kohaselt ma nooruses toimisin, viivad krahhini! Aga – ma ei kahetse midagi, sest minu enesega-leppimine tuleb mujalt kui oma nooruse eitamisest, ja osa selle enesega-leppimise jõust pärineb ka noist nooruses kogetud ekstaatilistest kogemustest”."

Mihkel Raud pole sellesisulist kirja Jan Kausile kirjutanud; see kujuteldav Mihkel Raua lause pärineb minu kirjast Janile, nii et lugeda tuleb "...tsiteerin siin oma kirja Jan Kausile...". tõenäoliselt tundus selline enesetsiteerimine kellelegi teksti toimetamisprotsessi jooksul liiga ajukas ning ta "rekonstrueeris" selle tervemõistuslikuks.

kui ma oleksin tahtnud olla veel rafineeritum, oleksin tekstile lisanud tegelikult viite Jan Kausi proosaülevaatele ning ennast Kausi kaudu tsiteerinud.

7. august. selle kirjutisega seoses vt lisaks ka Jaanus Adamsoni lisandusi (seda ja seda) koos minu ja tema kommentaaridega.

25.7.09

hola

“hola” oli uudissõna, mis kunagi 70ndail või 80ndail pakuti välja folk- ja autorimuusika jaoks, selle jaoks, mida on raske liigitada popi või rocki alla ja millel on mingi seos rahvamuusikaga (kuigi ei pruugi). huvitav oleks teada, kes selle sõna omal ajal välja pakkus, igal juhul laia kasutamist ta ei leidnud.
küll aga on “holalaulu” mõiste ajalugu päris pikk. sõna pärineb võru keelest, kus “hola” tähendab alpi inimest ning “holahõllõmine” on alpimine, edvistamine, vallatlemine, ja väljendit “holalaul” kasutati kunagi rahvaliku ilmaliku laulu kohta (ilmselt siis eristades seda nii vaimulikest lauludest kui ka vanadest rahvalauludest). Põlvas pikalt pastoriks olnud Gustav Adolph Oldekop, Kristian Jaagu kaasaegne, kirjutas 17. ja 18. sajandi vahetuse ümbruses hulga lõunaeestikeelseid (ehk nagu võru kirjandusloolased seda baltisaksa pastorite poolt kasutatud varast keelevarianti nimetavad - keriguuandi/kirikuugandi-keelseid) luuletusi ja laulusõnu; talle omistatakse ka üht teksti, mille pealkiri on

ÜTS HOLLA LAUL

Immelik ja immelik
Om kül mõnni rahwas:
Allati om käbbärik
Neide ots nink pahhas
Nemmä pannewa ka weel
Tõiste lust nink rõõmu,
Ikkes laidap neide keel
Wõrast ni kui hõimu.

Märrisi, sis märrise,
Wanna õel karro,
Särane om tõtteste
Sinno suggu harro.
Minna karga rõmuga
Ülle orro mäkke,
Ülle nidu, nurme, mäe,
Olles muidu sõkke.

Kik, mes lodu, heikap jo:
Olge rõõmsa, rõõmsa!
Nida laulwa wästriko,
Nida wastwa mõtsa,
Seda oija sassiwa,
Nink ma kule sõnna.
Hara rõõmu, kinnita -
Puttup jo mo nõnna.

Illuta om ni kui ö
Nurriseija näggu,
Rõõmsal käel jõwwap töö,
Sammule om siwu.
Sellep omma naar nink töö
Sõssar katsikeise,
Mõllembit sis kossige,
Arma wellekeise.


ehk siis praeguses eesti kirjakeeles ümber seletatuna:

ÜKS HOLALAUL

Imelik, jah, imelik on küll mõni inimene: alati on kortsus nende otsmik ning pahaks nemad panevad ka veel teiste lusti ja rõõmu, ikka laidab nende keel nii võõrast kui hõimlast.
Kui mõmisesid, siis mõmise edasi, vana õel karu, säärane on tõesti sinu suguharu. Mina kargan rõõmuga üle oru mäkke, üle niidu, nurme, mäe - muidu oleksin rumal.
Kõik, mis loodud, hõikab ju: olge rõõmsad, rõõmsad! Nõnda laulavad västrikud, nõnda vastavad metsad, seda ojad sulisevad, ning ma kuulan sõna. Haara rõõmust, kinnita - jõuab minu ninna. [Ilmselt siis ka lilled ütlevad seda oma lõhnaga.]
Iluta nagu öö on nuriseja nägu, rõõmsal käel jõuab töö, sammule jätkub tiibu. Sellepärast on naer ja töö õed kahekesi, mõlemat siis kosige, armsad vellekesed.


üks uusimaid avastusi eesti holas on aga Tartu tegelane, kes nimetab ennast Agulikassiks. Lauri Sommer leidis millalgi Eedeni plaadipoest anonüümse kasseti hulga omapäraste lauludega, hakkas uurima, kellega tegu, ning nüüd on Agulikassil ilmumas plaat.
kuulata võib ka Lauri tehtud raadiosaadet autsaiderite muusikast, teiste hulgas Agulikassist.

18.7.09

pro et cum

Jaakob võitleb Jumalaga ja võidab; ta võidab seda, kes ei saa sellises võitluses kunagi
kaotada, ta võidab Alati-Võitjat ja saab seeläbi osa Jumala alati-võitvusest; see on
tolle võitluse tegelik siht. Jumal õnnistab teda ja annab talle nimeks Iisrael –
“Jumalaga võidelnu”. Olles niimoodi “ära nimetatud”, küsib Jaakob/Iisrael
omakorda Jumala nime. Too vastab talle: “Miks sa mu nime küsid?”
Seda küsimusena esitatud vastust võib ju tõlgendada nii, et Jumala
nimi on varjatud, inimkeeles väljendamatu, öeldav mingis hoopis
teises keeles, saladus. Aga kuna Jaakob ütleb hiljem tollesama
hetke kohta, et ta nägi Jumalat palgest palgesse, nägi Teda
otse, siis on võib-olla hoopis nii, et ta saigi vastuse kätte.
Ta sai vastuse: “Jumala nimi on “miks-sa-mu-nime-
küsid?””; jaakob kõnetab Jumalat: ““miks-ma-su-
nime-küsin?”!”, ja see vokatiiv on paratamatult
küsimuse intonatsiooniga, muutudes pro-
vokatiiviks ning tabades nõnda üha
uuesti jaakobit ennast. Et välja-
kutsele vastata, pöördub jaakob
väljakutsuja – Jumala – poole,
kõnetab teda ning kutsub end
Jumala kaudu taas välja.
Selline on Nime kom-
positsioon, usu vigur:
miks-küsimuse
ammendamatu
küsitavus,
vasta-
vus
.




4.7.09

laulupeo absoluutne vastand

laulupidu on teatavasti eriline selle poolest, et kokku koguneb tohutu hulk inimesi, kümneid ja sadu tuhandeid, kes laulavad koos samal ajal ühtesid ja samu laule - tohutu muusikaline ja sotsiaalne sünkroonia.
Helsingi IT-tudeng ja mängulooja Petri Purho tegi veebruaris mängu, mis on laulupeo täielik vastand. see põhineb John Cage'i kuulsal teosel 4'33'' - mängu ainus sisu ja põhimõte on selles, et seda saab mängida korraga vaid ühes arvutis, niipea, kui mängu käivitab oma arvutis keegi teine inimene planeedil, katkeb mäng eelmises arvutis ning eelmine on kaotaja. nii et mängija, kes parajasti oma arvutis selle mängu kaudu Cage'i "kuulab", on tol hetkel maailmas unikaalne.
siit on võimalik jälgida, kus parajasti see unikaalsuse-fookus asetseb.

19.6.09

pööripäev

kätte on jõudmas pööripäev - mispuhul lahkun mõneks ajaks levist ja jätan siia ette ühe Noizmakazi hiti, pärit viie aasta tagant



...tähelepanu, orkester - sammu marss...

T-BOY
mineviku poolt paika pandud, üle kantud läbi aja
pidanud vastu ajaproovile, sisaldab kõike mida vaja
taevas, tuli, vesi, õhk, maa ja pilved pea kohal
muutuvad vaid inimesed ja olukorrad ning mandrite asukohad
evolutsioon kohtab revolutsiooni, segi lüüakse kaardid
üks jõuab lõpuni, kaks sootuks kaob kaardilt
võidab teooria mis polnud plaanis ning saurusest saab sisalik
kõlab imelik ja võimatuna justkui mustkunstniku imetrikk
parimad hetked jäädvustab kollektiivne mälu läbi kroonikute sulgede
tulevikku välja kulgeme
valitute seltskond ei ole kinnine, astuge kaasa kõik kes te julgete
jäädvustudes yhte hetke nagu superarvuti tehted
ajatu teravik mis lööb masse kahte lehte
kivikõva mitte pehme salvestades nagu meisel nimesid marmoril
ajju sööbides läbi aja iga viimne kui element
üks rütm, üks riim, üks mees, üks monument

ALKO
vali taevast üks täht - säravaim
see mille poole püüdled
las kannavad sind kriitika pluss joovastushüüded
tugipunktiks saagu usk endasse kui pretsedenti
loojasse, indiviidi - usk viide hiphop elementi
pidev areng, progress sisse tallab oma rada
las naabrikoerad hauguvad, sest sind on yks ja neid on sada
tuhat miljon halli nägu ajahammasratas töötleb
tuhat miljon inimkogu seda suht ükskõikselt vaatleb
neelab, seedib, situb ilma mälumata
tants ümber aurukatla, meedia propaganda atra
veavad bürokraadid, kuivikud ja rahakummardajad
paljud praagitakse välja, aga sellised on ajad
tõusuteel on sinu aktsia, oma kaalukaussi ise pööra
emotsioon on rohkem väärt kui iga kroon mis teenid tööga
sulle monumendi püstitan, kes sa kuulad ainult seda
mida ihkab hing, ütleb mõistus, tunneb süda

ma ei vaja seda tunnustust, mis on valatud betooni
minu jaoks on tähtsam mõelda, tunda, olla omamoodi
unustage see sotsiaalne nõudlus, tung karjääriredelil
mul on omad eesmärgid ma elan oma elumudelit

T-BOY
liigub seier päripäeva ja kivi kogub sammalt
tuhmub tuli silmades ning välja langevad ükshaaval hambad
must pleegib valgeks, ümber progetakse planeedi aju
uus peatükk nõuab muutust
Ka sina Brutus?
langeb Caesar seljas nuga, huultel etteheide
sama muster kordub jälle täna, homme, üleeile
kuigi vastuseisu pole, sest kõik on osa suurest ringist
saatusesõrm aeg-ajalt klikib siiski valel lingil
marmor mureneb, deformeerub, jättes alles peotäie tolmu
mis silmist on kadunud, pole olemas olnud
sest mälul on lühemad jalad kui tõupuhtal taksikoeral
valel tuhat uut rubriiki mida lapse silmad loevad
mis on jäädvustamist väärt igaüks küsigu nüüd eneselt
üks rütm, üks riim, üks mees, üks monument

...doktor, jätkake teemat...
...kukun su peale nagu metafoor...
...näitan teid, suunan radu...
...las naabri koerad hauguvad,
kui ma laval riime paugutan...
...lubage ma muigan...
...kas saad temaga räägitud...
...midagi nagu peaks tulema...
...käes on pööripäev...
...sähvatas, säras ja siis kadus...

17.6.09

patriot act

Riigikogus võeti esmaspäeval vastu seadus, mis hõlbustab "vaikiva ajastu" sisseseadmist, kui mõnel valitsusel see soov peaks olema.
üks kõige ähvardavam nüanss peitub nt §238 muutmises; seni on selle sõnastus selline: "Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega." uus sõnastus on selline (teen tolle nüansimuutuse paksuks): "(1) Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega."
selle kohaselt võiks tekkida nt olukord, kus kohus tõlgendab Kristina Normani kuldsõduri-aktsiooni viieaastast vanglat vääriva kuriteona - kõik sõltub kohtu tõlgendusest, ja seesuguseks tõlgenduseks on aken lahti tehtud.
eks neid kahtlasi kohti on veelgi, nt senisest redaktsioonist puudunud ja nüüd lisatud "valeandmete levitamine eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, kui sellega kaasnes oht avalikule korrale" on samuti kummist tõlgendusruumiga klausel, aga eks igaüks võib huvi korral ise seaduste võrdlemisega tegelda.
lisaks ka erakorralise olukorra seaduse muutmine, mis hõlbustab sõjaväe kasutamist meeleavalduste vastu. Päevalehes kirjutab Krister Paris lausa "Eesti demokraatia mustast esmaspäevast".

on tekkinud üleskutse, et inimesed kirjutaksid presidendile, et ta jätaks selle seaduse välja kuulutamata. üleskutse on alguse saanud Oudekki Loonelt ja sellel on Facebookis tekkinud ka oma kogukond. seaduse tekst ise on leitav siit (lingi "Viimane tekst" alt), Riigikogu stenogrammist aga võib lugeda Indrek Saare vastulauset seaduseelnõule.
võib-olla kõik see ongi pisut ülepaisutatud, aga JOKK-kultuuri taustal on need seadused ometi üsna pahaendelised. parem karta kui kahetseda.

18. juuni. vt ka Indrek Saare artiklit ning Enn Tarto arvamust.

siin aga Minneapolise mehed Muja Messiah ja I Self Devine möödunud aasta looga "Patriot Act":

16.6.09

bloomsday

täna on Bloomsday, sest 16. juunil 1904 toimus James Joyce'i "Ulyssese" tegevus. sel puhul üks video, kus Joyce loeb ise oma suurteost ette:

13.6.09

Veiko Klemmeri serv

Käisin Tartu Kunstimajas vaatamas Tartu Ülikooli maalieriala värske magistri Veiko Klemmeri näitust. Näitusel on pikk autori saatesõna (mille jätsin pooleli, sest kuigi ta ilmselt on näituse suhtes adekvaatne, oli mul piltide põhjal juba natuke teine sisemonoloog tekkinud, ei tahtnud enam autori seletust sinna juurde), ja hulk suuremat sorti maale, mis moodustavad kokku ühe suure tsükli. Ei hakka siin asja ümber jutustama, aga soovitan vaatama minna küll. Mulle mõjusid eriti nood tühjust täis mustvalged maalid otsaruumis (“Lapsed söövad revolutsiooni”, “Tool ühele”, “Voodi kahele”, “Jäljed” - too viimane oleks tegelikult võinud olla ilma pealkirjata, sest pärast pealkirja lugemist hakkasin kohe mõtlema, et seal on kujutatud mingi masina rataste kaugusse kaduvaid jälgi keset ühtlast tühermaad, kuid enne pealkirja lugemist mõjus pilt palju mõistatuslikumalt ja sisukamalt, noid “jälgi” võis vaadata nt aimatavate pikali ritta pandud inimestena vms).
Aga üks maal tundus mulle eriliselt hea, just selle maali tõttu ma seda näitust kiidangi. Pildi nimi on “Vaikelu sügavikuga”.
Maal on mustvalge (monokroomne öeldakse vist selle kohta), sellel on kujutatud mingit osa ruumist, mis näeb välja nagu mingi trepikoja ülemine osa. Kaks külgmist seina ja otsasein, mille keskel on ühest ruudust koosnev keskmise suurusega aken, aknast ei paista midagi, aknatagune on üleni valge, aga akna ees ripub pooleldi läbi paistev ilma mustrita kardin, mis ulatub ülalt poole aknani. Külgseintele langeb aknast valgust. Pildi alumises osas on must pind, mis kujutab põrandat, millel asub see, kelle vaatepunkti pilt esitab. See põrand lõpeb mingilt maalt ära ning on selgesti aru saada, et tolle põranda ning vastasseina vahel on tühimik, mis jätkub allapoole - põrand ei jõua vastasseinani ning perspektiivireeglitega on mõista antud, et seinad jätkuvad allapoole (ka tumedamat tooni rant seintel annab märku, et allpool ranti jätkuvad seinad juba allpool põrandapinda). See ongi sügavik. Mis seal sügavikus on, pole näha. Mis aga kogu pildile tema iva annab, on see pildi alumine must osa, mis peaks kujutama enne sügavikku ära lõppevat põrandat. Kõik ülejäänu on kujutatud väga arusaadavalt, kuid see must alumine osa on kuidagi ebaselge, kuigi tegemist on lihtsalt musta pinnaga. See must pind pole päris ühtlane, seal on mingid läikiva ja tuhmi õrnad vaheldumised, aga pole selge, mida need kujutama peaks. Kõige olulisem on selle musta pinna ülemine serv, mille tagant algab sügavik, “mingi alumine ruum” - sellest servast pole selgesti aru saada, kas enne põranda lõppu on sügaviku ees mingi piire või lõpeb põrand enne sügavikku järsult, ilma piirdeta. Sellest pole aru saada, sest seda pole näha, kõik on must, varjus. Mis õigupoolest tollele pildile tema mõjuvuse ja teatava õõva annab, on see, et too serv ei ole sirge - ta on mõnes kohas natuke lainjas, aga see ei meenuta midagi, seda ei saa pidada mingiks realistlikult kujutatud põranda murdunud servaks vms - see serv ei kujuta tegelikult midagi, ta kujutab ainult seda, et selle põrandapinna lõppemise ja serva kohta ei saa midagi selget öelda. Just see on point - mõistatus pole mitte see, mis on seal serva taga sügavikus (ju seal on lihtsalt alumine korrus), vaid see, mis asi see serv ise sellisena on, millest see serv koosneb. Kogu sügaviku ähvardavus on koondunud sügaviku servale.

19. juuni. tänases "Sirbis" arvustab maaliosakonna lõpunäitusi Tiiu Talvistu, ja tema ütleb tolle pildi kohta seda: "mustjas, pooleldi veega täidetud ruum, mida valgustamas helenduv aknaava." nii et Talvistu arvates on see põrandapinnaga samal kõrgusel seintel olev pisut tumedam rant hoopiski vesi! olgu nii, võib-olla tõesti, see muudab muidugi natuke pildi meeleolu ja atmosfääri. aga tolle serva kummaline ebamäärasus jääb siiski samaks, seda vesi ei muudaks.

10.6.09

unefoto

Lauri Sommer on Andres Allani raamatu "Öötrükid" järelsõnas kirjutanud: "Jutt sisemise pildi endast välja laskmisest mõjub nyyd, kui jaapani teadlased on silmalt ajju mineva impulsi visualiseerimise kaudu leidnud võimaluse unenägude kujutiste pildistamiseks, taas värske ja prohvetlikuna. Kes teab, võib-olla avab unenägude visuaalide nägemine meis mingi alateadliku uksegi."
sellest asjast saab lugeda nt siin ja siin. praegu tundub asi olevat üsna-üsna algusjärgus, põhimõtteliselt uuritakse praegu seda, kuidas mingi kujutise vaatamisel tekkivat ajutegevust tagasi tõlkida parajasti nähtavaks kujutiseks; eesmärgiks on aga see, et saada kätte puhtalt aju poolt kujuteldavat pilti äratuntaval kujul. no eks näis. iseendast põnev, kuigi mul on kahtlusi, kas unenäo visuaal on võrreldav nt filmi sidusa ja lineaarse visuaaliga, mida on võimalik piiritletud tasapindsele ekraanile ühtlaselt laiali laotada; enda unekogemusest arvan teadvat, et vahel on käigus mitu "pildikanalit" korraga, samuti seda, et visuaal pole unenäos omaette kvaliteet, vaid võib muudesse meeleregistritesse sujuvalt üle minna. asjal on muidugi ka tume pool, sest eks võib sellist asja alati ka kurjasti ära kasutada. põnev ikkagi.
avastasin netist ka ühe teise "dream recorderi" projekti, autoriks Maria Paula Villamil; see tundub olevat pooleldi kunstiline projekt, mis ei jahi unes nähtavaid kujutisi, vaid püüab visuaali tõlkida unetegevuse muid parameetreid, registreerides magava kehaga toimuvat.

1.6.09

valgeselg-kirjurähn?


nägin täna otse Tartu kesklinnas, Emajõe äärses pargis (Ülejõe poolel, Oeconomicumist pisut Kaarsilla poole) üht rähna pärna kallal nakitsemas ja pisut isegi toksimas. ta nägi välja nagu siin pildil (see siin pole tänane rähn, mul polnud fotokat käepärast), st vastas kõige täpsemini valgeselg-kirjurähna tunnustele, kuigi ma pole päris kindel, kas see ei võinud olla tamme-kirjurähn; kirjelduste järgi on tamme-kirjurähn väiksemat sorti, see siin oli aga vähemasti rästa-suurune, kui mitte suuremgi. pealagi oli punane, tiivad musta-valgekirjud, kaela- ja põsemustreid ei märganud väga täpselt tähele panna, ega ta ei tahtnud eriti näidata ka, keksis mu eest kogu aeg puutüve teisele küljele, spiraalis muudkui kõrgemale.
too valgeselg olevat vist üsna haruldane või ohus rähnaliik Eestis - nii et kui ta nüüd Tartu kesklinnas ringi keksis, siis vist on rähnavaatlejatele oluline info?
siin pisut juttu ja siin kaks ilusat pilti.

29.5.09

autentsus

Tallinnas omaelulookirjutuse konverentsi ajal sigines mu märkmete hulka selline asi - esimene rida on kirjutatud parema käega, teine vasakuga.
küsimus: kumb neist on autentsem?

23.5.09

rebane ja sõda

mõtlesin täna teha jalutuskäigu Raadi ja Hiinalinna vahelises kunagises vene sõjaväeosas. astusin Puiestee tänaval lahtisest väravast sisse, kohe oli tunda, et kuidagi müstiline koht, tühjad majad, lokkav loodus, palju linde ja linnulaulu, soundtrack oli natuke nagu loomaaia linnunurgas. kõndisin mööda teed, mis Tartu kaardi peal kannab Peetri tänava nime (kuigi tal enam otseühendust väeosa-välise Peetri tänavaga pole, müür on vahel), ja järsku jooksis paarikümne meetri peal rebane tee peale, jäi korraks seisma ja vaatas mind, siis läks üle tee ja piilus mind veel natuke põõsaste vahelt. oleks ma taibanud seisma jääda, oleks saanud teda pikemalt näha, aga ma kõndisin edasi tema poole, nagu oleksime vanad tuttavad; rebane nii ei arvanud ja kadus mu silmist. see võib vabalt olla sama rebane, kellest siin juttu ja udune pilt on. parajalt tiheda liiklusega Puiestee tänav oli sellest kohast ehk umbes 100 meetri kaugusel müüri taga.
kõndisin siis edasi, järsku kuulen, et kuskil põõsastes räägitakse summutatud häälega, siis märkan, et umbes neli meest hiilib põõsastes, õigemini ei hiili, vaid kõnnib üsna kiiresti, aga hästi vaikselt. siis alles sain aru, et need on paintballi-mängijad, kiivrid peas ja maskid ees. pöörasin kohe otsa ümber, sest kes teab, äkki jään nende ja mõne teise kamba vahele ning saan pihta, ega sellega ju nalja pole, tulles kuulsingi selja tagant vaikseid plaksatusi. väike adrenaliin tekkis küll kohe sisse, niipea kui nende hääletut liikumist põõsastes nägin, jalgadesse lõi surin, puhtalt nende poosides ja liikumisviisis oli juba mingi ohtlikkuse-tunne sees. põhimõtteliselt poleks mul pidanud olema võimalik paintballi-tandrile niimoodi lihtsalt sisse jalutada, mingit märgistust ma küll ei näinud, mis mind hoiatanud oleks. aga selle eest nägin jälle rebast.
paistab, et rebastel on erihuvi paintballi vastu, vt siit.
siin aga laulavad Les Frères Jacques kuulsat La Fontaine'i valmi rebasest ja varesest, aastal 1968:

20.5.09

18.5.09

raadioblogi

Urmas Vadi tellimusel kirjutasin "Littri" saate jaoks teksti rubriiki "Kirjaniku blogi" ja lugesin selle ka linti; eetris oli see pühapäeval. et ajaline raam oli ette antud, kukkusin lõpuks ikkagi komponeerima; tulemus on selline:

Esmaspäev, 4. mai
Käisin võõraste inimeste korterites, tungisin kinnisvarahuvilise õigusega nende privaatsusse, püüdsin seda teha võimalikult delikaatselt, sammud ettevaatlikud, sokis auk, mis võimaldaks pererahval ehk minu suhtes lohutavat üleolekutunnetki tunda, maakler seletab, pereisa on vait, lapsed kõõluvad tugitooli ümbruses ja vaatavad mind vaikiva uudishimuga, piilun üle tagatoa ukse, sinna on ennast peitnud naine, vaatab aknast välja tänavale, püüab niimoodi mööda saata need minutid, mil tema kodus viibib inimene, keda nad pole külla kutsunud. Pärast maja ees maakleriga vesteldes selgub, et need inimesed polegi omanikud, vaid üürnikud, neil poleks oma kodu mahamüümise vastu midagi teha, kui nad ka tahaks.

Teisipäev, 5. mai
Ei mäleta enam seda päeva, tee, mis tahad. Meilboks annab tunnistust, et Jan küsis arvustust, ütlesin talle ära, sest polnud raamatut lugenud ja kiire on ka praegu. Olen Janile juba korduvalt ära öelnud, ootan hirmuga aega, mil ta minu suhtes lootuse kaotab, sellest oleks kahju.

Kolmapäev, 6. mai


Park Raadi surnuaia tagumises servas, sõjaväekalmistu, üks inimlikumaid parke Tartus, sest ta on alati nii inimtühi, puhtalt läbijalutamiseks. Ainult puud ja muru ja rajad ning surnuaia poolses küljes mõned sõjaväelaste hauad - kahekümnendatest Eesti ohvitserid ja viiekümnendatest nõukogude ohvitserid.
Ülikooli raamatupoes on näitusmüük, panen kaks raamatut kinni, üks biograafia kirjutamise käsiraamat ning Derrida hilisteos “Surma and”. Tolle viimase võtan seepärast, et sissejuhatuses räägib Derrida, et religioon ei alga müstilistest orgastilisest kogemustest, ekstaasist, erootikast, vaid alles sealt, kus sellele lisandub vastutuse kategooria. Selle kohta tahan pikemalt lugeda.
Õhtul ungarlaste üritused - uue ungarikeelse ajakirja Pluralica esimese numbri esitlus. See on üle neljasaja leheküljeline antoloogia viimase kahe kümnendi eesti kirjandusest ja kunstist, koos artiklite ja arvustustega, väga tüse tükk. Eesti keeleski kuluks selline asi ära. Minu luuletuste juures on Lauritsa pilt veealusest alasti ja looteasendis Hassost.

Neljapäev, 7. mai
Tallinnasse sõites istun bussis koos Martiniga, räägime ennast sõidu jooksul nii soojaks, et lõpuks muudkui irvitame üksteise juttude üle. Tema räägib, kuidas poisid ükskord keset stepptantsutundi olid mobiiltelefonide varast püüdma tormanud, varas oli kohutavalt hirmu täis läinud, kui nägi tervet klõbisevate kingadega kampa mööda munakivitänavat enda poole jooksmas.



Loomenõukogu. Vaidleme “Jänese”-lavastuse üle, mina vingun, avaldan oma rahulolematust, lavastaja pole minuga üldse nõus. Ma pole ette valmistunud, ei mõista ennast väga selgelt väljendada, tunnen, et räägin poolikult ja umbkaudu, ei tee oma iva selgeks. Ega ma ju ei tahagi, et lavastaja oma lavastusest halvasti arvama hakkaks, eks ta on ju selle enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja ära põhjendanud; aga ma tahaksin, et ma ise oleksin teinud kõik võimaliku, et olla mõistetav - tunnen, et räägin ülejala, ma pole endaga rahul, võtan asja liiga lõdvalt, lavastaja pole sellist hooletust nüüd küll ära teeninud.
Lähen igaks juhuks Linnateatri kassasse uurima, ega “Hecubale” vabu kohti pole; täiesti juhuslikult üks pilet leidubki. Irvitan, muhelen, mugisen ja pugistan naerda, õhtu on korda läinud.
Tartus esines sel päeval Umberto Eco, see jäi minust nägemata. Väga kahju ei olegi, miskipärast.

Reede, 8. mai
Jõlgun mööda Prima Vista festivali, jalutan raamatulaadal, ostan Õnnepalu uue raamatu, kuulan poole kõrvaga esitlusi, kiidan Urmasele tema Vikerkaare-novelli, siis lähen kaubamajja luulet kuulama - Pehk, Ilves, Wimberg ja Maarja. Mehed teevad nalja, Maarja paneb diipi, kooslus on üllatavalt kokkusobiv. Mingil hetkel hakkab kuskilt ülakorruselt kostma karjumist, alguses näib, et keegi laps jonnib kõvasti, kuid kohati muutuvad karjed lausa meeleheitlikuks, nagu oleks midagi tõesti jubedat juhtunud. Nagu hiljem selgub, ongi nii, näen kiirabi punastes kostüümides inimesi ülakorruselt liftiga alla sõitmas. Mis täpselt juhtus, jääb teadmata.
Läheme Maarja ja Elini ja Elo-Leega Raekoja platsi kohvikusse. Ilm on tuuline. Maarja jutust selgub, et minu vähene kahjutunne Eco mittenägemise üle oli põhjendatud, tüüpiline edev staaritsemine, nagu olin arvanudki. Elo-Leel on uskumatult suured silmad, vaatab rahuliku, kuid intensiivse uudishimuga kõike, mis ümberringi toimub.
Pargis luges Andres Ehin muusika saatel oma tekste - “naadi kõrval kasvab teine naat, kaugel siit on sularahaautomaat”; üks luuletus oli hingest, seda lugedes hakkas Ehin ridade vahele norskama. Seejärel Genialistide klubis disko, mängisin muusikat koos Jacki ja Neemega, tantsisin, jõin, oli väga tore õhtu. Riputasime endi taha seinale Levinasi portree ja lasime valgusmehel selle eraldi välja valgustada. Tulemus mõjus nagu “Twin Peaks”. Aapo kontsert kesköösel, menukas.



Pärast suundusime Zavoodi, sellesse Tartu põrguauku, Tartu kõrtside rentslisse, nagu Mehis ükskord ütles. Lõpuks ajasin Jackil juhtme kokku, vene keelt rääkides ja “Hecuba”-lavastuse Veiko Tubina kontrolöri järgi tehes.

Laupäev, 9. mai
Kudemise päev. Aapo raamatu esitlus, seejärel suure himuga pizzasid kugistamas, seejärel Bullfrog Browni kontsert - juba see on vaatamist väärt, millise naudinguga nad muusikat teevad, näod mõnu täis. Siis noorte luuletajate üritus Krüptis. Kuulan neid ja mõtlen, et praeguse noore luule põhitoon on pateetilisevõitu realistlik humanism; miks see mind sageli näljaseks jätab, miks isegi nende punk ja skepsis ja küünilisus ja varane resignatsioon mõjub ikka kuidagi liiga turvaliselt? Võib-olla olen ma lihtsalt vanaks ja tuimaks jäämas, ei taju enam noorusväreluste ehtsust? Nende noorte nimel loodan, et see ongi ehk just niipidi.
Kõht nõuab, et teda täidetaks, särisevad “poissmehe panniroad” Ristiisas.



Pühapäev, 10. mai
Jälle Genialistides, seal on Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni etendus. Ma olen väga nõus sellega, mida ja kuidas nad teevad, see on väga veenev, mõjuv, andekas, kõnekas, kõnetav; aga Eelmaa lõppsõna, kus ta kuulutab, et armastus on liiga ideaalne asi, et ta üldse kellelegi meist kättesaadav oleks - see kõlab minu jaoks tõesti ebaküpselt; mitte see väide ise, vaid just see, et Eelmaa usub, nagu võiks tema isiklik orgastiline pettumusekogemus olla üldistatav. Armastuse asjad ei ole mu meelest üldistatavad, resignatsioonimisjon näib mulle sama pealiskaudne kui igasugune muu misjon. Neis asjus pole olemas tõde, mis teeks vabaks. On ainult vabadus ise, ilma tõeta, sügavalt isiklik, üldistamatu, tõestamatu, teispool humanistlikku õnnesõltuvust, mille ümber see lavastus nagu põuapäikese ümber tiirlema jääb. Või tahtiski see lavastus just sellele osutada?
Jalutan mööda pühapäevaõhtust Tartut, õhk on hea lahe, setitan etenduse mõju endas, sest on, mida setitada. Õhtune jõgi, põhjasetted voolupinna taguses transtsendentsis, rahulik.
Siis klubisse tagasi, Kristiina raamatu esitlus, palju emast ja humaanset luulet ning eesti rahvalaule. Üks mu ammune tuttav on sugu vahetanud, teine on vana elu uue vastu vahetanud, saalis on afterparty lõputuks eesti rahvalikuks ringmänguks muutunud, kell on täpselt kaksteist, kui välja tänavale astun.

26.4.09

harms

käisin vaatamas Mehis Heinsaare kirjutatud ning Kalev Kudu lavastatud tükki "Daniil Harms ehk Geeniuse elu" - mu meelest nii näidend kui ka lavastus on hästi õnnestunud (ja kui arvestada, et tegu on harrastusteatriga, on tulemus ikka väga hea). näidendis on läbi põimitud Harmsi elulugu, kolmekümnendate Peterburi atmosfäär ning Harmsi enda sõge looming, ja tervik on veenvalt välja kukkunud. näitlejatest meeldisid ehk kõige rohkem peaosa mänginud Richard Naar, Lipavskit mänginud Lennart Peep, mitmeid osi (Tšukovski, julgeolekumees, mitu vanamutti) mänginud Enor Niinemägi ning Paan Fagoti osas Peeter Piiri; aga teisedki näitlejad olid sümpaatsed. täismahus teatriõhtu, kolm tundi, igav ei hakanud hetkekski, ning nii Harmsi loomingu eriline õhustik kui ka tema ajastu õudus on veenvalt välja mängitud. ma siin pikemalt ei hakka arvustama, igal juhul soovitan vaadata, kel võimalik. arvustuse on kirjutanud Aapo Ilves ning vist tuleb Sirbis Rait Avestiku lugu ka.
Mehis on näidendis osalt kasutanud minu tõlkeid Harmsi luuletustest (vt Vikerkaar 2006(10/11), lisan siia maitseks paar asja, mis olen tõlkinud, aga pole ilmunud.

NÄIDEND

I vaatus
Koka Brjanski: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka Br.: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka: Ma ütlen, et ma abiellun täna.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: A-bi-el-lun-tä-na!
Ema: bi? mis see bi on?
Koka: A-bi-e-lu!
Ema: lu? Kuidas lu?
Koka: Mitte lu, vaid a-bi-e-lu!
Ema: Kuidas siis pole lu?
Koka: Lihtsalt, pole lu ja kõik!
Ema: Mis?
Koka: No ei ole lu. Saad aru? Ei ole lu!
Ema: Jälle sa oma lu-ga. Ma ei tea, milleks lu.
Koka: Ptüi sind! bi ja lu! No mis see nüüd siis on! Kas sa siis ise aru ei saa, et ütelda lihtsalt bi on mõttetu.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: Bi, ma ütlen, on mõttetu!!!
Ema: Tet?
Koka: No mis see siis on nüüd! Kust sa tuled selle peale, et kuulda ainult tükikest sõnast, ja veel kõige kohatumat: tet! Miks just tet!
Ema: näe jälle tet.

Koka Brjanski kägistab ema ära.
Siseneb mõrsja Marusja.

(aprill 1933)


KAZIMIR MALEVITŠI SURMA PUHUL

Katki rebinud mälunire,
Vaatad sa ringi, uhkusega põrmustades oma näo.
Sinu nimi on Kazimir.
Sa vaatad, kuidas tuhmub sinu pääsmise päike.
Otsekui ilust käristatud sinu maa mäed,
Pole paika, kus alal hoida su figuuri.
Anna mulle oma silmad! Avan akna oma peanupul!
Mis sa inimene, uhkusega põrmustasid oma näo?
Ainult kärbes on su elu ja su tahtmine on rasvane roog.
Ei sära su pääsmise päike.
Äike asetab jalgade ette kiivri su peast.
Pe – sinu sõnade tindipott.
Trr – sinu tahtmine.
Agalton – sinu kidur mälestus.
Hei Kazimir! Kus on su laud?
Otsekui polekski teda ja sinu tahtmine on trr.
Hei Kazimir! Kus on su sõbranna?
Ka teda pole, ja sinu mälestuse tindipott on pe.
Kaheksa aastat laksutas su kõrvus,
Viisteist minutit koputas su südames,
Kümme korda voolas jõgi su eest läbi,
Muutus sinu tahtmise tindipott Trr-iks ja Pe-ks.
"Vat kus värk," ütled sa, ja sinu mälestus on Agalton.
Seal sa seisad ja otsekui lükkaksid kätega suitsu eemale.
Tuhmub sinu uhkusest murelik näoilme;
Kaob su mälestus ja sinu tahtmine on trr.

(5.,13. mail 1935. aastal Daniil Harms – Šardam)

[Šardam oli üks Daniil Harmsi pseudonüüme. Luuletuse 5. mail kirjutatud algvariant kandis pealkirja "Läkitus Nikolaile", arvatakse, et sellega on mõeldud Nikolai Oleinikovi, Harmsi kaaslast OBERIUs, kuid see pole kindel. Igal juhul on näha, et luuletus on adresseeritud elavale inimesele; selle taga on kommentaatorid näinud seost folkloorsete talistepühaaegsete surnumängudega. Pärast Kazimir Malevitši surma kirjutas Harms teksti ümber ja pani daatumiks 13. mai (Malevitš suri 15. mail). Harms luges teksti ette Malevitši ilmalikul leinatalitusel.]



Ma kinkisin teile supi
võite teda vastu võtta kui külalist
tahate pange tugitooli istuma, tahate sööge ära.
Annan teile nõu:
Rebige hammastega kartulat
luid murdke silmahammastega
liha kugistage ilma närimata
aga vett jooge läbi ninasõõrmete.

Grigori: Mul läks kooruke kurku
Koputage vastu mu selga
ehk teengi ukse lahti

Maša: Kopp-kopp-kopp!

Grigori: Kes seal on?

Maša: Pudel.

Grigori: No näed no näed
jälle hakkab unenägu peale.

Maša: No mis sa näed?

Grigori: Ma näen maja
majas on supp
nii hirmus kuum ja hirmus upp

Maša: Miks see küll nii on?

Grigori: Ära minult küsi
ära vaeva oma klaaskõrikest
näe seisan siin ühel jalal
ei kõigu ei kuku
mind tõukavad kuklasse kihulased
kuid õhk toetab mind õhtujahedusega
näe liigutan kiiresti jalgu
kerkin maast üles
küünla kohal lendan raamatu kohal
kärbsed hakkasid mu kannul tuiskama
Püüa mind kinni Maša!

Maša: Huhh huhh
käpik käest
püüan sind päkkipidi kinni
ei sa pääse sääseke
huhh huhh
seelik seljast
nii on kergem joosta
jalgadel avaram.
Ai, Griša, aed jäi ette!
noh tähendab lendas ära

(1931)


ja lõpetuseks üks väike multikas


.