30.9.12

septembri lõpp


lebab



tühirand



tühirand 2



vihm ja päike



vihm taandub



linnud ülal ja all



chiaroscuro





25.9.12

Mäo jne jne. kunstiteose hinnatavusest


On alati pisut mõistatuseks jäänud, kuidas saab rääkida kunstiteose väärtusest. Saab muidugi, räägitakse, ma isegi räägin, aga kuidas sellest rääkida saab? Ma saan aru, kuidas ma saan öelda, et mingi kunstiteos on väärtuslik minu jaoks – ta kõnetab mind, annab aredust mu elamisele; ma saan aru, kui räägitakse klassika väärtusest – need on teosed, mis kõnetavad pika aja jooksul paljusid, tehes aredamaks palju elusid. Aga kuidas saan ma öelda, et mõni asi on iseenesest kuidagi väärtuslik, kuidas saan ma anda hinnangut möödunud nädalal ilmunud raamatule või eile nähtud etendusele, ilma et ma petaks ennast, otsekui valdaks ma mingeid kriteeriume väljaspool nende teoste kõnetavust. Ja kui ma neid valdakski, mis tähendus neil väljaspool seda kõnetavust oleks?
Üks võimalus kunstiteose väärtust hinnata on vaadata, kuidas teostus vastab teose tegija intentsioonile. Aga kuidas seda on võimalik hinnata; ma isegi võin väga hästi teada tegija intentsioone, aga iva on ju hoopis muus – kõnekas teos on alati rohkem, kui kavatsetud, alati midagi muud, kui kavatsetud, tegijast targem (ja kas ainult see ei saagi olla eeltingimuseks kõnetavusele, sest kõnetada saab vaid lugejast targem teos, aga vaevalt võiks teos olla lugejast targem, kui ta pole autorist targem). Hea kunstnik on alati avatud juhtumisele, sest ta teab, et ennast ei saa lõpuni programmeerida ja projekteerida. Ainult see avatus juhtumisele saabki olla ainus väärtus, aga seda ei saa hinnata, sest hinnata saab sooritust, aga avatus juhtumisele pole ju sooritus, pigem isegi midagi vastupidist – võimelisus lasta oma soorituse kaudu juhtuda millelgi teadlikult sooritamatul. Teose sisemine määramatus ja tulevikule (st tulevasele lugejale/vaatajale) avatuse mõõde ei saa olla objektiivse hinnatavuse mõõdupuude järgi fikseeritud, see pole kunagi garanteeritud (nagu pole tagatist inimminalgi – Ingeborg Bachmann: „Es ist das Wunder des Ich, daß es, wo immer es spricht, lebt; es kann nicht sterben – ob es geschlagen ist oder im Zweifel, ohne Glaubwürdigkeit und verstümmelt – dieses Ich ohne Gewähr!“), see toimub ainult kogeja tagatiseta teadvuses ning pole väärtuseks üldistatav. Üldistus on pedagoogiline lihtsustus, pelk rahvavalgustus, kuid kõnekas teos sisaldab alati ka pimeduse võimalust, garanteerimatuse, valmimatuse, lõpunijõudmatuse mõõdet (sealt ka tema julgus, värskus ja lõpmatus). Ta ei anna lootust, vaid pelgalt küsitleb inimeste lootusevõimelisust ja selle põhjendusi. Ta ei eita neid, kuid ta hoidub neid ka peale surumast, sest ta teab – pealesunnitud lootus on alandav ja inimlikkust tühistav.
Mis oleks, kui kõik piirdukski ainult üksikute autodega vihmasel sügisesel Mäo viaduktivõrgustikul, niiskel tumedal joonitud asfaldil – ja ei mingit rahva-valgust, ei mingit selgesti välja häälitud lootust, ei mingit väärtust ega tähendust peale eneseküllase sõidetavuspotentsiaali ja parkimisvõimekuse (4 autot 70-kohalises parklas) keset inimtühja Eestimaa südant (viaduktinõlvale on see süda ka lilledest kujundatud) – kõnekas kunst on alati silmitsi ka selle võimalusega. Olen juba korduvalt tollest Mäo kompleksist läbi sõitnud ja jõudnud äratundmisele, et tegu on Eesti viimase aja kõnekaima kunstiteosega, võimsama monumendiga, kui vahepealses sambasõjas suudeti langetada ja püstitada – nood on oma autorite intentsiooniga piiratud kunsttükid, aga Mäo ristmikekompleks on tegijate esialgsest intentsioonist hulga kõnekam, isegi sedavõrd, et teda pole kunstiteosenagi kavatsetud – kuid ometi, just kunstiteos ta on. See on monument ühele edu-utoopiale: 800 aastat orjapõlve, mis päädib lõpuks vabanemisega ning Euroopasse jõudmisega, et saada valmis võimas maanteekompleks, suurlinnalik rajatis eemal kõigist selle väikse maa pisikestest suurlinnadest, märk jõudmisest Euroopasse – see ei asu enam kaugel läänes, vaid siinsamas põllu peal, terminal (ld terminalis 'piiripealne, lõpus asuv'), kuhu kõik teed suunduvad. Koht, kus tulevik on juba ammu läbi, mälestusmärk sellele, mida oodatakse.
Kõnekas kunst on silmitsi ka selle võimalusega, ta vaid näitab meile tuleviku potentsipunkte, mis meil tuleb endil teoks teha või tunnistada kuuluvaks ühte teise tulevikku, mis on juba möödunud (aga võib alati naasta, sest ta on ju tulevik, mis saab alati vaid tulla). Ja mis objektiivset väärtust saab sellisel kunstil olla, tal on vaid garanteerimatuse ja avatuse selgusväärtus, ta ei nõua hinnangut sooritusele, vaid elusust vastuvõtja elavas kogemuses, mis ei pääse tuleviku paratamatust määramatusest. Hinnangulisus fikseerib vaid juba-juhtunu, tulevikku hinnata ei saa, sest ta on alles tulemas, ja selle ees-seisvusega ta kõnetabki meid.
Võib ju olla, et näitleja ei pea tükist, kus ta mängib, erilist lugu, kuid ometi võib ta seal teha oma suurrolli, kui ta juhtub kõnetama vaatajat – ta ei tee seda ise, ta juhtub vaataja peas. Kõnetav kunst kasutab kujundeid, mis ei tähenda otseselt midagi, aga mis on kohe kohal, ilma et vajaks mõistatamistööd – autor ei pea vaatajat peibutama, võrgutama, „vaata, kui peene kujundi ma välja mõtlesin, see on väärt, et sa pingutaksid minu mõtteornamendini jõudmiseks“. Selle asemel on laest alla voolav liiv ja Tartusse pagendatud hipi-Chaplin Uusbergi „Karjääris“, karud Ojasoo „Julias“, barokk-kleitides mehed NO „Rise and Fallis“, Jaan Toomiku mees, kes kukub oksalt otse maa alla, Semperi kõikuv ja seinast seina mürtsuvate klaveritega tuba, Undi mees, kellel jutu lõpuks pole lõhna ega maitset. Kujund, mis rebib lahti tuleviku garanteerimatuse, mitte ei fikseeri juba valmis mõeldut: futuurum, mitte perfektsus. Ojasoo „Te olete vabad!“, Vihmari-Alguse „Õitsengu“ lind-vend ja lend seintest läbi, Aardami „Mee hinna“ mesinik väga hämaras lavasügavuses või asfaldile maha valguv kolmeliitrine meepurk, Erkki Luugi kündja, kes künnab põldu altpoolt. Ja nii edasi, edasi, edasi...
See on kujund, mis ei tähenda, aga ta käib meie kohta, osutab meie endi mitte-(veel)-tähendavusele, väärtuse ja tähenduse eelsele mõõtmele. Teda ei saa lahti seletada, ta pole seletaTAV – ta on seletaV. Kuidas anda hinnangut sellele, mis seletab hindajat ennast?

Kirjutatud eile bussis Rasmus Kaljujärve vaatama sõites ning täna Tartus nähtu üle mõlgutades. Tahtsin loo pühendada Glenn Gouldile, kes loobus kontsertide andmisest, sest tundis end laval nagu sooritust tegev sportlane. Jutu valmis saanud, avastasin, et juhtumisi ongi täna Gouldi 80. sünniaastapäev.

13.9.12

tehnilisi juhiseid teadlikule teatrivaatajale


Ma ei taha olla tegelikult instruktiivne ega imperatiivne, kõik järgnev on pelgalt põhimõtted, mida ma ise püüan teatrivaatajana järgida – või vähemasti, kui ma pole neid järginud, ei hakka ma end petma, et olen omalt poolt teinud kõik, mida vaataja võiks teha. Ma ei pea ennast teatrikriitikuks, st pole ennast sellena kuidagi sisse seadnud ega tunne kohustust olla „kursis“ kõigega, mis teatris toimub (korralik kriitik võiks ju kursis olla), ja kui ma mõnel harval korral teatrist kirjutan, ei huvita mind arvustuslik hinnangulisus, vaid pigem selle tõlgendamine ning väljendamine, mida lavastus minuga teinud on, millega ja kuidas on mõjunud – tahaksin kirjeldada ja analüüsida kogemust enda kohtumisest lavastusega.
Mõned alljärgnevatest juhenditest kehtivad teatrivaatamisele üleüldse, mõned on spetsiifilisemalt juhtudeks, kui on plaan lavastusest kirjutada. Ma lähtun kujutelmast, et kui etendus saab oma lõpliku kuju alles kokkupuutes vaatajaga, siis poleks õiglane, kui me ootame näitlejatelt korralikku ettevalmistust, kontsentratsiooni, kohalolu jne, aga vaatajalt ei oota midagi. Mu meelest ka teatri vaatamine on kunstiline tegevus ja on loogiline, et kui kunstiga tegeldakse, ei saa seda teha möödaminnes ja kuidas juhtub, vaid kasuks tuleb vastavus teatavatele minimaalsetele „tehnilistele nõuetele“.
Alljärgnevad juhised ei saa kehtida festivaliolukorras, mis on üks omaette spetsiifiline teatri vaatamise viis (sellelgi olukorral on tegelikult oma „tehnilised juhised“, mida järgides on võimalik nt nädalasest festivalist saada maksimaalne, seejuures ennast väsitamata ja tuimaks muutumata – aga see oleks omaette jutt).
Niisiis:

  1. Ole kaine. St ära tarvita alkoholi enne etendust ega vaheajal.
  2. Ära hiline, ära tule viimasel hetkel.
  3. Vaata etendus kindlasti lõpuni, isegi kui tundub, et enam ei taha vaadata. Loomulikult võid petta saada, aga alati on võimalik, et lavastuse võti jõuab kohale alles lõpu eel.
  4. Püüa teha etendusest oma päeva vaimne fookus, püüa sättida nii, et su vaimse intensiivsuse tipp koonduks etenduse aega. Nagu seda teeb loodetavasti näitlejagi.
  5. Hoidu eelneva kriitika mõjudest, ära võta kriitikat soovitusena, vaid ainult märguandena, et lavastus on olemas. Kriitikaga suhestu pärast vaatamist, aga siis on see juba soovitav, eriti, kui ise kirjutada kavatsed.
  6. Ära rutta vaheajal ja kohe pärast etendust teistega muljeid ja hinnanguid jagama; kui vestled, siis pigem mõnest pealiskaudsemast üksikdetailist. See on tähtis sellepärast, et teiste arvamus ei saaks sinu muljet liialt hägustada – mõnikord piisab ühest pisut negatiivsest lausest inimeselt, kellest sa lugu pead, et su soodsat häälestatust rikkuda. Oota tunnike, siis on su isiklik mulje settinud.
  7. Kavaleht võib olla lavastuse kontseptuaalne osa või sisaldada vajalikku konteksti. Tee kindlaks, kas see on nii, ja kui on, siis ära lülita kavalehte lavastuse tervikust välja („see oli kavas olemas, kuid laval ma seda ei näinud“ - see võibki olla niimoodi mõeldud). Samas ole ettevaatlik abstraktsemat sorti teatri ja tantsuteatri kavade lugemisega enne etendust – tihtipeale on neis antud loojatepoolne enesetõlgendus kitsam kui lavastus ise ning võib su vastuvõtu vabadust tarbetult piirata.
  8. Kui kavatsed kirjutada, vaata ühe lavastuse mitut etendust, ja eriti sel juhul, kui esimene mulje on negatiivne. Etendused pole vennad ning mitut etendust vaadates saad pildi antud lavastuse improvisatoorsuse ja muutlikkuse määrast ning võimaliku intensiivsuse skaalast.
  9. Kui kavatsed kirjutada, ära tee seda ainult esietenduse või sellele järgneva etenduse põhjal. Esietendus on tegelikult kõige viimane proov, mis võib vabalt ka untsu minna, teine etendus kannab endas esietenduse järgset pingelangust. Midagi kindlat lavastuse tegeliku loomuse kohta saab öelda alles kolmandast etendusest alates. Samamoodi hoidu tegemast järeldusi etenduse põhjal, mis on esimene pärast pikemat pausi lavastuse mängimistsüklis.
  10. Hoidu kirjutamast, kui pole näinud vähemalt üht etendust lavastuse kodulaval, kuhu ta on algselt mõeldud. Vahel on muljes oluline osa isegi nt algruumi akustilistel nüanssidel.
  11. Ära anna kirjutamislubadust enne, kui pole lavastust näinud – sunniviisiliselt kirjutatud kriitikat on ebameeldiv lugeda (sest seda on olnud ebameeldiv kirjutada).
  12. Kui kavatsed kirjutada ja su mulje lavastusest on ülihea, siis oota pisut ja vaata, kas mulje tugevus säilib. Mõnikord mõjub etendus vaatamise ajal tugevasti, aga järgmisel hommikul pole enam meeleski, et teatris käisid.
  13. Ära kirjuta arvustust, kui lavastus ei meeldi või ei kõneta – st kui kirjutad ainult sellest, et lavastus ei meeldi või ei kõneta, on see mõttetu arvustus, seda on kurb lugeda näitlejail ja igav minul. Pea alati meeles, et pole inimest, keda saaks kõnetada igasugune teater, ning et ükski lavastus pole mõeldud kõigile – pea alati võimalikuks, et sa lihtsalt pole antud lavastuse adressaat (pole ju mõtet vastata kirjale, mis pole sulle adresseeritud). Pea meeles, et kunstis ei valda keegi maitse- ega tõemonopoli. Mitte meeldinud lavastusest on mõtet kirjutada vaid siis, kui sul on selle kaudu öelda midagi olulisemat ja üldisemat (nt teatava teatrilaadi, konkreetse teatri üldolukorra, lavastuses käsitletud teema kohta laiemalt vms) või juhul, kui sa tunned, et sinu kui vaataja või kellegi teise suhtes on toime pandud eetiline väärtegu (seejuures pea meeles, et „esteetiline väärtegu“ ei kuulu eetiliste eksimuste hulka, ära ole eetikaküsimustes esteet).
  14. Kui kirjutad, siis austa näitleja elukutset põhimõtteliselt, aga (või just seetõttu) ära tee talle hinnaalandust, ära püüa teda meelitada ega poputada. Ära pelga öelda, kui tunned, et sind vaatajana alahinnatakse ega võeta sind võrdse partnerina kunstiteos (kuid ära aja seda segi nn publikusolvamisega – see on just nimelt suhe, kus esitatakse väljakutse võrdsele).
  15. Kui kirjutad, siis pole su eesmärk juhendada näitlejaid (see on lavastaja ülesanne) ega lavastajat (see on näitlejate ülesanne), vaid esitada üks vaatamiskogemus, millest lavastaja ja näitlejad võiks näha, mis ja kuidas pärale jõuab, ning teised vaatajad saaksid sinu vaatamiskogemust enda omaga võrrelda. Seepärast hoia vormis ennast kui peeglit, ennast kui mõtlevat silma.
  16. Püüa säilitada positsiooni, kus „sisened teatrisse eesuksest“, isegi kui sa juhtumisi tunned lavastajat ja näitlejaid. Teisisõnu – kui tahad teatrist kirjutada, pea meeles, et sa ei kuulu „teatriringkondadesse“, vaid vaatajate kogukonda. Ära püüa samastuda teatritegijate kogukonnaga (võib-olla sa ihaled salamisi olla üks neist – ära ihale), vaid püüa olla neile partner, kellega kokkupuutes saab lavastus lõpliku kuju – sest ilma vaatajata poleks ju mõtet teatrit teha. Võta teatrivaataja positsiooni omaette seisusena, kui see sind aitab. Kui oled juba liiga „sees“, kaalu arvustuste kirjutamisest loobumist; kuid kui oled andekas kirjutaja (iga andekas inimene teab, et ta on andekas), jätka kirjutamist oma „seespoolselt“ positsioonilt (tegemata illusioone oma neutraalsuse kohta), head teatriesseistikat pole kunagi ülearu.
  17. Pea meeles, et keegi pole sind sundinud teatrit vaatama ega sellest kirjutama, sa teed seda alati omal vastutusel. Vastasel juhul käi kinos.