5.7.15

Bashō ahvi-haiku

Matsuo Bashōl on üks haiku: 年々や 猿に着せたる 猿の面 - Toshidoshi ya saru ni kisetaru saru no men. niipalju, kui interneti abil aru saan, otsetõlge on midagi sellist: aasta-aastalt/igal aastal ahv paneb ette ahvi näo/maski (või ka "kannab ahvi nägu/maski") - 面 tähendab korraga nii nägu kui maski. Rein Raud on selle tõlkinud nii:

aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga

üldiselt vist tõlgendatakse seda nii, et see käib inimeste kohta, kes arvates, et nad muutuvad, tegelikult jäävad ikka samasse kohta tammuma, nende mask - n-ö uus nägu - on täpselt selline, nagu nende endinegi nägu; või siis zenilikumalt, et pole vahet, kas kanda nägu või maski, kui loomus jääb samaks - sest "meel ongi Buddha"; või siis veel nii, et uue näo omandab igaüks ikkagi enda loomuse kohaselt. umbes nagu on see zeni lugu (üks John Cage'i lemmiklugusid), kus mungalt, kes oli valgustuse saanud, küsiti, kuidas ta end nüüd tunneb, ja too vastas "sama armetuna nagu alati".
tõlgendavalt-parafraseerivalt tõlkides võiks ju olla ka nii:

aastate kaupa
ahv muudab oma nägu
ahvi ahvides

pisut teine varjund tuleb, kui "muudab" asendada sõnaga "varjab".
väga huvitav luuletus igal juhul, kōan.

Rein Raud kommenteeris seda Facebookis nii: "Bashō kirjutas selle siis, kui ta oli juba tuntud luuletaja ja elas Edos oma majas, oleks eelistanud vaikust ja rahu, aga kogu aeg käisid igasugu austajad vaatamas, kuidas see tuntud luuletaja seal vaikuses ja rahus elab. Ja tal ei olnud ka väga teist valikut, kui sellise luuletajana käituda. Sellest ka frustratsioon: kohustus teeselda, et sa oled see, kes sa oled, ja seda neile, kes selle olemise võimatuks teevad."
ja veel Rein Raud: "Üks väidetavalt Bashō enda kommentaar sellele luuletusele leidub Hattori Tohō ca aastast 1702 pärit traktaadis Sanzōshi ja see kõlab nii: 人同じ所に止まりて、同じ處にとしどし落入ることを悔いていひ給ひたる , st umbes nii: "siin on väljendatud kahetsus, et inimene jääb samasse kohta pidama, et ta aasta aasta järel samasse auku vajub" - toshidoshi muide erineb tähendusnüansi poolest veidi sellest, mida ütleks nennen, kui viimane on "aastad" mingi suurema hulgana, mille jooksul on midagi toimunud vms, siis toshidoshi on just aastast aastasse, igal aastal, aastate pidev järgnevus."

raamatus "Bashō and his interpreters" (lk 351) leidub veelgi tõlgendusi. 
näiteks oli Bashō öelnud oma õpilasele Kyorikule: "Inimesed tahavad üldiselt luuletust kirjutades kindla peale minna. Asjatundjad aga seiklevad tundmatutel aladel. Seepärast loovad asjatundjad palju saamatuid luuletusi. Minu uusaasta-hokku ahvist on täiesti saamatu luuletus." 20. sajandi tõlgendaja Imoto Noichi on oletanud nii: "Bashō oli Kyorikule öelnud, et see on kohmakas luuletus, ilmselt seepärast, et ta kahetses, et polnud ainele andud piisavat poeetilist transformatsiooni, nii et tema abstraktne idee jäi luuletuse pealispinnale näha". nii et tahtmise korral võime öelda, et see haiku on ise nagu see ahv, keda kirjeldatakse. 

1.7.15

K. Linda Kivi

Oli hiljuti meeldiv võimalus tutvuda K. Linda Kiviga (K. tähendab Karen).
K. Linda Kivi on Kanadas elav väliseestlane, kes kirjutab inglise keeles. Ta on sündinud 1962, õppinud Ontario Guelphi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Aafrikale, ning on seepärast ringi reisinud paljudes Aafrika riikides. Kanadas on ta tegutsenud nii nais- kui ökoaktivistina ning nüüdseks on ta juba aastaid Briti Columbia provintsis asuvas Kootenay piirkonnas loodud ökokooperatiivis, mille nimi on Maa Land (nagu aru saan, on umbes pooled ühistu osalistest eestlased, nii kunagiste pagulaste järeltulijaid kui uuel ajal sinna rännanuid). Seal tegeldakse loodushoidliku eluviisi harrastamisega, kunstiloominguga, samuti võideldakse kohalike indiaani põliselanike õiguste eest. (Loe ka nt siit.) Kooperatiiviga on seotud ka kirjastus Maa Press, mis on välja andnud osa K. Linda Kivi raamatutest.
K. Linda Kivi on kirjutanud kokku seitse raamatut.
* Canadian Women Making Music ("Kanada naised muusikat tegemas", 1992) - raamat Kanada naisheliloojate ja -muusikute ajaloost, sisaldab ka hulga intervjuusid. Linda enda sõnul oli see tema jaoks isiklikult Kanada kultuuri sisseelamiseks kirjutatud raamat, n-ö lõimumisprojekt.
* If Home is a Place ("Kas kodu on koht", 1995) - romaan, mis põhineb Linda Kivi perekonnalool, käsitleb pagulaseks oleku probleeme, tegevus areneb kahes plaanis - sõjaaegses ja -järgses Euroopas ning Eesti taasiseseisvumise ajal. Romaan on Toronto ülikooli eesti õppetoolis õppeprogrammis; hiljuti pidas Tartus sellest romaanist huvitava ettekande Eva Rein, loodetavasti ilmub see ka trükis.
* The Inner Green: Exploring Home in the Columbia Mountains ("Siserohelus: avastades kodu Columbia mäestikus", 2005, koos Eileen Delehanty Pearkesiga) - esseekogu Columbia mäestiku loodusest ja ajaloost.
* The Purcell Suite: Upholding the Wild ("Purcelli süit: toetades metsikut", 2007) - K. Linda Kivi on selle antoloogia koostaja ja üks paljudest kaasautoritest; loodusesseistika kogu, mis on pühendatud Briti Columbiast USAsse ulatuvale Purcelli mäestikule.
* Letter From Lubumbashi ("Kiri Lubumbashist", 2009) - napi ja lihvitud stiiliga romaan, mille peategelane on Kongo põgenik Joseph, kes on Kanadas leidnud rahuliku elu, kuid võitleb endiselt oma tumedate minevikumälestustega. Linda ise ütles, et siin on kokku sulatatud nii tema Aafrika-kogemused kui mälestused oma isast, kes oli eesti pagulane Kanadas. Minu arvates vääriks tõlkimist.
* The Town of Nothing ("Eimiski linn", 2015) - nii lastele kui suurtele sobiv looke, mis räägib linnast nimega Nothing ning teeb selle sõnaga keelelist nalja. Raamat on tegelikult pilav reaktsioon Kanada ametivõimude suhtes, kes kuulutasid ühe loodusliku territooriumi linnaks, et sealse metsaga saaks hakata äri ajama - tegelikult aga linna ei eksisteerinud, polnud tänavaid ega inimesi.
* Unknown Hum ("Tundmatu ümin", 2015) - luulekogu, mille kohta kirjastuse enda tutvustus ütleb: "need luuletused otsivad mõttekat eluviisi, mis on kirglikult pühendunud looduslikule maailmale ja aktivistlikule poliitikale". Tutvustusest ei tasu lasta end heidutada, tegemist ei ole programmiliselt poliitilise luulega.

Viit viimast raamatut sellest nimekirjast on nüüdsest võimalik Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus lugeda (minu teada varem Eesti raamatukogudes Linda raamatuid pole olnud).

Siin pildi peal vestleb K. Linda Kivi politseiohvitseriga, kes on tulnud vaatama, mis toimub: 2013. aasta suvel protestisid ökoaktivistid selle vastu, et ühel kohalikul liustikul kavatseti hakata korraldama nn snowcat skiingut - st mäesuusatajaid taheti hakata mäe otsa vedama mitte suusaliftide, vaid roomikmasinatega; aktivistid lõid keset teed laagri püsti ning takistasid autodel suusamäe juurde minna.