12.11.17

Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,
lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,
sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”
võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves
juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,
siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi
kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.
ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu
meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu –
need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.
ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,
tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,
nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,
ning tulin kohale, et olla käepärast.
kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu
ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,
korraga hämmingust – „see pole ju nii” –
ja lootusest – „kui see vaid oleks nii”,
ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see
oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,
vaid noogutasin sisimas nukralt,
nagu nõustudes küsimusega.
ja kui hiljem valusa õlaga peielauas
istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus
kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,
kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima
oma perekonnaloost – vaid vihjamisi, kahtlemisi,
otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,
ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides
vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis
mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani –
nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,
sest see oli heitunud hallipäine laps, 
kes mind üle laua järsku vaatas.
„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,
mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”
võinuksin suvehakul öelda. „ei ole sul midagi
erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda
võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”
jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.
või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:
„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.
eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”








.