25.3.08

Vaino Vahing RIP

eile, Vahingu surmapäeva õhtul sattusin lugema Kafka järelejäänud fragmentide hulka kuuluvat teksti "Leivapäts" ja mulle tundus, et see jutt puudutab kuidagi (kuidas, ei oska seletada) üsna täpselt nii Vahingut ennast kui seda, mida ma ise tunnen tema surma puhul (ja tundsin juba Undi surma puhul). Kafka jutt ise on selline:

Laual lebas suur päts leiba. Isa tuli noaga ja tahtis leiba pooleks lõigata. Aga ehkki nuga oli tugev ja terav, leib polnud liiga pehme ega liiga kõva, ei hakanud nuga peale. Meie, lapsed, vaatasime imestunult isa poole üles. Isa ütles: “Miks te imestate? Kas pole tähelepanuväärsem, et midagi õnnestub, kui et see ei õnnestu? Minge magama, ma tulen sellega ehk veel toime.”
Me heitsime magama, kuid aeg-ajalt, kõige erinevamatel öötundidel, tõusis üks ja teine meist voodist ja sirutas kaela, et näha isa, kes ikka veel, suur mees oma pikas kuues, parem jalg eespool, püüdis nuga leiva sisse ajada. Kui me varahommikul üles tõusime, pani isa just noa käest ja ütles: “Näete, mul pole see veel õnnestunud, see on nii raske.” Me tahtsime esile paista ja seda ise proovida, isa lubaski, aga me suutsime nuga, mille pide muide isa haardest peaaegu hõõgus, vaevalt üles tõsta, nuga lausa perutas me käes. Isa naeris ja ütles: “Laske noal olla, ma lähen nüüd linna, õhtul katsun ma jällegi seda leiba lõigata. Ma ei lase mingil leival ennast narriks teha. Lõpuks peab ta laskma end lõigata, ainult kaitsta tohib ta end, eks kaitsku siis.” Aga kui ta seda ütles, tõmbus leib kokku, nagu tõmbub kokku kõigeks võimelise inimese suu, ja nüüd oli see päris väikene leib.

13.3.08

Если бы чёрными мы были мы бы белыми бы не были

kevad hakkab tulema, sel puhul kaks stiilinäidet kahemehebändilt 5nizza (ehk laulja Andrei "Sun" Zaporozhets ning kitarri- ja laulumees Sergei "Otets Rodnoi" Babkin) - pärit Ukrainast Harkovist, loodud vist juba 2000, paar aastat hiljem said väga popiks nii Ukrainas kui Venemaal, andsid välja kaks albumit, kuid möödunud aastal läksid laiali, sest Babkin tundis, et muutub üha rohkem lihtsalt Suni kitarrisaatjaks, ja pühendus oma muusika- ning teatriprojektidele, mispeale Sun tegi oma bändi SunSay. kuigi minu meelest oli 5nizza ikka parem kui see, mis nad nüüd eraldi teevad. esimene lugu on "Vesna", teine lugu "Voda" - eriti võluv on see, kuidas nad teise loo keskel sassi lähevad ja käigu pealt asja lahendavad. aga ka üleüldse on nad mu meelest "värk!".



11.3.08

amundsen, veel üks esimene inimene


15. aprillil 1926 eksles Eesti kohal Roald Amundsen oma dirizhaabliga "Norge". ta oli õhulaeva omandanud Itaaliast, jõudnud viie päevaga siiakanti ning sel päeval asus Leningradi lähistelt teele Stockholmi suunas. ilm oli aga pilvine ja Amundsen ei teadnud täpselt, kus ta on. ta tiirutas Vändra, Mõisaküla ja Viljandi kohal, kuigi oli plaaninud sõita piki Soome lahte. lõpuks leidis ta õige tee.
minu vanaema oli sel päeval 10-aastase plikana Mõisakülas. tõenäoliselt ta Amundseni dirizhaablit ei näinud, sest oli ju pilvine ilm. oli neljapäev, ilmselt oli ta koolis?
täpselt poole sajandi pärast sündisin Viljandis mina.
pisut vähem kui kuu aja pärast aga sõitis Amundsen sellesama sõiduriistaga esimese inimesena üle põhjapooluse.
pildil on "Norge", kaardil on postitempel 27. aprillist 1926

4.3.08

teine inimene

lähtusin pildi kirjeldamisel sellest, kuidas seda kõikjal kirjeldatakse, keskendudes vaid tollele härrale. tegelikult on ju pildil ka kingapuhastaja, ta on küll millegi varjus, kuid siiski aimatav.

3.3.08

esimene inimene

see on Daguerre'i tehtud foto aastast 1839, kujutab Pariisi Temple'i bulvarit. all vasakul on üks mees - esimene pildistatud inimene üldse. ta jäi pildile, kuna lasi parajasti oma kingi puhastada ja seisis paigal. tegelikult oli tänaval liiklust küll, oli inimesi ja vankreid, aga kuna nad liikusid, ei jäänud nad pildile, sest säritusaeg oli mitu minutit.
Nietzsche pole veel sündinud, Marx pole veel marxismi leiutanud, Kierkegaard veel elab, Hegel on 8 aastat tagasi surnud, esimene raudtee Prantsusmaal avati 2 aastat tagasi, autosid ega elektrit mõistagi pole, Ameerikas on neegrid veel orjad, pole veel Saksa ega Itaalia riiki, Eestis pole veel talusid päriseks ostma hakatud, Koidula pole veel sündinud, Hurt sünnib sel aastal, Faehlmann peab esimese ettekande Kalevipojast, kartul on maarahva jaoks veel võõramaa taim, mida mõisnikud oma aias kasvatavad --- aga see mees seisab siin fotol nagu moodne pildistatav inimene muiste, meie kaasaegne.

2.3.08

tarkpea

vaatasin, et kuidagi kummaliselt enesekindel olen eile olnud - räägin millestki, mis "paljude kuklas teadmatult tiksub", "teadlikult mitte kunagi välja öeldavast" lühisest; nagu nüüd mina teaks, mis paljude inimeste peades tiksub. kust mina seda tean?

teiseks, täpsustuseks: võib jääda mulje, et ma nüüd rakendan mingid fundamentaalmüüdid selle rakkesse, et avaldada oma vastumeelsust üheainsa veel olematu monumendi suhtes. kui jääbki mulje, siis tegelikult pole seda niipidi kavatsenud. monument lihtsalt tuletab järjekordselt meelde kogu seda militaarset hoiakut, mis Eestis mu mulje järgi üha juuri ajab ja kohati ka religiooniga põimub.

1.3.08

verevõlg

mida ma õigupoolest nonde kahe ashoura-postitusega silmas pidasin, oli see, et tahtsin viidata, kuidas üks kõige efektiivsem mis tahes ideoloogiate kinnistamise ja väärtustamise viis on valada selle eest verd: "selle eest on valatud verd, järelikult on see väga oluline, sest ta on suurem kui elu".
panen siia ühe foto, mille autor on tuntud fotoreporter David Burnett:


see on tehtud 1979 Iraani islamirevolutsiooni päevil ja kujutab üht meest, revolutsiooni pooldajat, kelle käed on koos äsja tapetud märtrite ehk revolutsiooni eest võidelnute verega. tema žest ütleb - mu kätel on märtrite veri, tõend meie ürituse õigsusest. selle žesti "alumistes kihtides" aga on sõnum: mu kätel on märtrite veri, ma olen nende surmas süüdi, kuivõrd ma ei pea nende surma mõttetuks õnnetuseks - ja sellepärast olen ma võlglane, mulle on tekkinud võla heastamise kohustus, minu usk ja meie üritus õiged, kuna selle täideviimisega me tasume võla.
mulle näib (võib-olla eksin), et asjad käivadki just sedapidi - mitte ei valata verd sellepärast, et üritus iseendast oleks õilis, vaid üritus muutub õilsaks alles verevalamise kaudu - sest tekitab ürituse suhtes elust suurema aukohuse. mudel ise on ju iidne, pärit vanadest ohvritoomistest.
islamimaailmas on veri veel otsene, õhtumaises tsivilisatsioonis toimub see aukohuse tekitamine kaudsemal kombel - saadetakse oma sõdureid kaugele maale vabaduse ja demokraatia eest verd valama või püstitatakse mõni hiigelausammas, et meenutada riigi eest valatud verd. millalgi kirjutas Kaarel Tarand Sirbi juhtkirjas, et mõnes mõttes on kahju, et Eesti taasiseseisvumise eest pole verd valatud - tollal see hämmastas mind, kuid tegelikult väljendas Tarand lihtsalt seda hoiakut, mis paljude inimeste kuklas teadmatult tiksub - Eestil ei ole oma verevõlga, mis kehtestaks vaieldamatu ideoloogilise aukohuse - on küll II maailmasõjas võidelnute veri, kuid see pole päris "oma", sest veriseks said võõraste vägede mundrid; on küll metsavendade veri, kuid see on kahtlane ajal, kui meie endi sõdurid aitavad küttida Iraagi metsavendi; ainus "päris õige" veri on Vabadudussõjas valatud veri, aga see on juba väga kaugel, ja seda suurema ja silmatorkavama mälestusmärgiga tuleb seda märkida - ausamba kuju on seda ootuspärasem, et kristlus ise pakub suurejoonelisima verevõla-loo. seepärast ongi tolle vabadussamba vastu võitlemisel see kehv maik küljes, et "alumistes kihtides" näib see ütlevat: me ei taha nii ilmset verevõla meenutajat (aga kui verevõlga ei tunnistata, siis öeldakse kaudselt "ärge pressige meilt välja vastutust nende Vabadussõjas hukkunute surma eest" - vastus sellele saaks muidugi olla vaid "miks te siis üldse Eesti riigis elate, minge siis ära, sest Eesti riiki ei saa ilma selle aukohuseta olla, Eesti riik ise ongi see aukohus"). ja kui on juba liigutud niivõrd fundamentaalsele tasandile, on üsna keeruline veel hakata rääkima sellest, et riik on alati tegelikult mingi konkreetne seltskond tegelasi, kes püüavad ennast kuidagi inimeste ajudes riigi idee lihakssaamisena legitimeerida (nii et tekiks näiteks ebateadlik - ja mitte kunagi teadlikult välja öeldav - lühis "Vabadussõjas hukkunud koolipoisid surid Reformierakonna ideoloogia nimel"). sellisel fundamentaalsel tasandil on konkreetseid poliitiliste illusioonide loomise mehhanisme juba palju keerulisem läbi näha - sest kuidas vaielda vastu seltskonnale, kes võtab endale selle poosi, mida näitab too mees seal Burnetti pildil, võtab omaks tolle verevõla. keeruline värk. igal juhul - mulle tundub, et eesti oma tsiviilreligioon on taas sündinud, pärast kuuekümneaastast pausi.
kokkuvõtteks - ükski riik ega domineerida püüdev ideoloogia ei saa ilma selleta, et ei õpetaks juba lastele - see üritus on väärt verevalamist (ehk siis tegelikult - see üritus on väärt, SEST tema eest on juba verd valatud). kuidas keegi seda oma lastele pähe taob, kas otseselt nugadega või ajalooõpikute kaudu, on juba iseküsimus.