27.1.08

maailma suurim teemant

teadaolev maailma suurim teemant on 3000-kilomeetrise läbimõõduga, kaalub 2,27 tuhat triljonit triljonit tonni ehk 10 miljardit triljonit triljonit karaati (suurim Maa-pealne teemant kaalub 530 karaati), asub Kentauri tähtkujus meist 500 triljoni kilomeetri kaugusel (st valgus liigub sealt siia 50 aastat) , tema ametlik nimi on valge kääbustäht BPM 37093 ja hüüdnimeks biitlite loo järgi Lucy. vt lähemalt nt http://www.theage.com.au/articles/2004/02/17/1076779973101.html

arvata on, et killukesega sellest teemantist saaks kogu maailma majandussüsteemi hetkega ära osta või õigemini põhja lasta.

põhimõtteliselt on kõik väiksed kääbustähed endised kustunud päikesed - nii et ka meie Päike muutub millalgi kosmilises tulevikus selliseks teemantiks.

teemant ise on üks süsiniku allotroop, st ta koosneb puhtast süsinikust. teine puhtast süsinikust koosnev aine, ainult teistsuguse struktuuriga, on nt grafiit, mis on hariliku pliiatsi südamike põhiosa. pliiatsisüdamikus on kokku segatud ülipeenestatud grafiit, ülipeenestatud savi (SiO4, st sisaldab räni ja hapnikku) ja vesi (sisaldab vesinikku ja hapnikku).
laias laastus on süsi ja tahm süsiniku korrapäratu struktuuriga esinemisvormid.

mõlgutamist kui palju.

22.1.08

Брежнев


Brezhnev oli minu lapsepõlves midagi mütoloogilist, või õigemini midagi, mille olemasolu polnud sattumuslik, vaid absoluutne. mäletan, et ükskord tuli ema koju ja ütles, et Brezhnev on surnud; mäletan isegi seda hetke - vana korteri elutoas, ema seisis koridorist tuleval uksel ja mina istusin diivanil, oli juba õhtu. mulle tundus see esimesel hetkel arusaamatu, sogane ütlemine, sest Brezhnev oli minu jaoks midagi üldnimelist; sama hästi võinuks öelda "Viljandi linna pole enam meie maja ümber" või midagi sarnast. mitte et Brezhnev minu jaoks midagi olulist või tähtsat oleks tähendanud, pigem just vastupidi, Brezhnev oli lihtsalt mu olemisega kaasas käiv endastmõistetav taust, nagu nt vanaema tehtud Vana Toomaga seinavaip, mis rippus mu selja taga selsamalgi hetkel, mil ema tuli ja ütles, et Brezhnev on surnud. see mu hämmeldus oli natuke sarnane sellega, kui olin teada saanud, et mina pole ainus inimene maailmas, kelle nimi on Aare. tagantjärgi võib vist öelda, et sel hetkel hakkas minus arenema ajalootaju - et ükski asi, mis on eksisteerinud juba enne minu sündi, pole sellepärast veel igavene; asjad, mis ulatuvad mu enda olemasolust ettepoole, ei ole veel sellepärast veel etteantud püsivad faktid. see oli üks järjekordne samm selles igavesest maailmast ajalisse maailma kukkumises. varsti pärast seda hakkasin vanemate käest uurima, et mis siis enne Brezhnevit oli, sain teada, et rea alguses seisab seesama Lenin, kes oli seni olnud mu jaoks lihtsalt üks kõikjal mainitav müütiline tegelane, siis tuli Stalin (kellest tol hetkel kuulsin vist küll esimest korda, igal juhul tundus ta tol hetkel mingi põgusa Lenini-epiloogina), siis (nagu kuulmise järgi endale kirja panin ja sellega palju nalja tekitasin) Russjov, teine senikuulmatu tegelane, kelle põhiiseloomustuseks jäi, et tema ajal kasvatati Eestis maisi. enne seda olid minu jaoks olemas vaid müütilised tegelased Lenin ja Brezhnev (Preesnev), keda omavahel sidus isanimi Iljitsh - see Iljitsh tundus mulle nende kahe tegelase juures eriti olemuslik, see kõlas mitte nimena, vaid erilise tiitlina, mille Lenin on pärandanud otse Brezhnevile (nii nagu Caesari nimi pärandus Augustusele, saades tiitliks ja omandades "keisri" tähenduse - seda ma tollal ei teadnud, see on mu praegune võrdlus).

siin videos võib näha, kuidas Brezhnev esines Jaapani televisioonile 30 aastat tagasi, revolutsiooni 60. aastapäeval. mina olin siis pooleteistaastane.

16.1.08

Johannes Bünemann



"99 toa" helilooja Bünemanni tehtud animeeritud maal

vt ka tema sünesteetilist turntable'it: http://www.dripdrop.de/filme/tableburn.mov

14.1.08

täiendus "Kirikvõimla" juurde

see jutt läheb väikeste muudatustega trükki ajalehte "Tsoon". Eero saatis kirja:

"Tsoon läks nüüd trükki. Tegin öösel veel ühe kärpe, Vika palvel: võtsin Keili tsitaadist ära sõna "Kaabuga", sest see viitab selgelt Toomperele. Vika sõnul ei ole Toompere midagi sellist kunagi öelnud, hoopis Vika ütles Keilile seda ja mingi teise mõttega. Toomperele pealegi Sarve aktsioon väga meeldis ja seetõttu tundus oluline, et oleks jutt üldisest arvamusest, et "teater ei ole sport", mitte viitega Toomperele. Olin sellega nõus."

vt ka mu arvustust Sarve aktsioonile

9.1.08

teoreetilist

eelmisega seoses - just täna hommikul lugesin Lepsoo doktoritööst Lacani tsitaati: "Subjekti peegeldus, tema peegelpilt, on olemas igas pildis, mida ta näeb, ja just see annab subjektile iseloomulikud jooned, mingi inertsi. See pilt on varjatud, teinekord koguni täielikult. Aga unenäo puhul, kui imaginaarsed seosed nõrgenevad, torkab see igal hetkel kergesti silma, seda selgemalt, mida enam asetub rõhk sellele ängistavale hetkele, mil subjekt tajub enese laialipillutatust, isoleeritust maailmast." järgmine lause räägib, et inimese suhe maailmaga on fundamentaalselt haavav, aga see pole praegu minu point, miks ma seda tsiteerin.

hm, kui ma nüüd järele mõtlen, siis peamine põhjus, miks ma seda Lacani siin tsiteerida tahtsin, on see, et see tsitaat on "iga pilt, mida ma näen", ei rohkemat. ses mõttes ei seleta ta midagi.

suur must loom

selle majanurgaga, mis siin silmapõhja-pildil on, meenub mulle vahel üks unenägu mu varasest lapsepõlvest. seisan seal maja nurga juures, vaatan siiapoole, kust see pilt tehtud on, ja sealt tuleb minu poole hiigelkoer - musta pika karvaga, nii et karvad puudutavad maad, karvad pole mitte lihtsalt pikad, vaid samas ka kohevil. koera pea on pigem ümmargune, pikka koonu tal pole, pigem on see kassi pea kujuline, aga samas on tema karvastik tihe ka näol, nii et silmi ega suud pole samuti näha. ta on nii suur, et ma mahun talle kõhu alla, kui mõlemad püsti seisame (hakkasin praegu peas arvestama, et kui ma tolle une ajal olin vahest 3-4 aastane, siis võis see koer olla ehk nii väiksema hobuse mõõtu, aga tegelikult ei saa nii arvestada - ainus mõõt on see, et inimene mahub püsti tema kõhu alla; kohtuksin ma selle koeraga nüüd uuesti, mahuksin endiselt püsti ta kõhu alla). ühelgi päris koeral pole ma näinud korraga nii pikka ja nii kohevat karvastikku. tema liikumisviis - kuidagi sujuv ja samas lõngerdav; ei oska osutada millelegi muule kui noile hiina draakoneile, mida mitme inimesega etendatakse - see, kuidas draakoni pea tavaliselt liigub, meenutab toda koera.
nojah, see koer tuli minu poole, kes ma seisin seal maja nurga juures, ja mattis mind oma ülipikkadesse ja ülikohevatesse karvadesse (või on see mattumine ainult minu hirm ja lootus, milleni unenägu ise ei jõudnudki?). ma ei mäleta, et see oleks olnud ainult õudne, pigem ka õdus. õuduse ja õdususe segu. igal juhul polnud see selline õudus, mille eest põgenetaks kabuhirmus, pigem selline hetkeline õud, nagu mäletan tundvat oma varasest lapsepõlvest, kui nutsin kõvasti ja hetkeks olin hingetu. olen hiljem näinud teisi väikseid lapsi nii nutmas - hetkeks jääb ta täiesti hääletuks, sest ta ei saa enam hingata, ta on oma kisalihased nii krampi löönud, et hetke jooksul ei suuda ta sisse hingata. nii see hingetuks jäämine kui uuesti hingama hakkamine on täiesti tahtmatud, nad lihtsalt juhtuvad, hetke jooksul tuntakse suurt õudu sellest, et hingamine on kadunud, aga lihtsalt seistakse seal, suu lahti ja nägu kõver, ning oodatakse hingamise ja hääle tagasitulekut. just mingit sarnast õudusetunnet oli tolle koera lämmatavas karvastikus, mis ometi oli ka pehmeim ja õdusaim asi, mida kogenud olen.
umbes nii kuus kuni kaheksa aastat pärast seda minu eluhaku-unenägu seisis mu vanaema, kes oli oma elu loojaku serval, sellelsamal kõige parempoolsemal aknal - ilmsi, vaatas välja ja kutsus mind vaatama: "vaata, kuidas see koerake seal hüppab ja kargab laste keskel." vaatasin, aga õu oli tühi, vanaema nägi avasilmi und.

20. aprill - vahetan pildi ümber, senise pildi kleebin siia:


25. juuni, uus pildivahetus:
22. märts 2009, tõstan kolmanda pildi ka siia:



8.1.08

kaheksas jaanuar kell neli

esimene õige talvepäev, palju pehmet lund, sume õhk, kolmas suur tass kohvi nelja tunni jooksul. see pilt, mis siin kõrval on, on minu Viljandi-toa aknast, need aknad, mis paistavad, on minu esimese korteri aknad, selle paremal pool asuva maja ja kuuride taga asus "tihnik", mille asemel nüüd ehitatakse üht koledat elumaja. pilt on tehtud 3. novembril esimese lume ajal. see vaade on mul silmas alati enne juba valmis, kui ma teda tegelikult näen, põhimõtteliselt on see kaader unenäost.