28.12.08

satiir

pole siia enam ammu kirjutanud, võib-olla keegi ei hoiagi mu blogil enam silma peal. mis seal ikka.

kui ma mõtlen aasta peale tagasi, siis üks asi, mis seda aastat minu jaoks iseloomustab, st mis teda varasemast ehk eristab, on see, et mingil hetkel hakkasin ma tajuma, et üle pika aja on taas Eestis võimalik toimiv ühiskondlik iroonia ja satiir selles tähenduses, nagu teda viimati kohtas ehk kaheksakümnendatel Baskini, Aimla ja Krjukovi-Kibuspuu tehtuna. ma olen seda mõtlema hakanud nt ETV "Erisaadet" vaadates, kus Anatoli Tafitshuki tehtud lõigud ületavad kohati senise aja naljategemise põhinivoosid - röögatu absurdihuumor à la Kreisiraadio (mis oma parimail hetkil on tõesti klassika) või muidu ühiskondlikel teemadel nikitsemine-nakitsemine, irvitamine, mõnitamine jne (siin ulatub diapasoon Kivisildnikust läbi Esto-TV ja "Ärapanija" kuni "Pehmete ja karvasteni"). kunagi NO-teatri "Naftat" vaadates tajusin, et tänapäeva Eestis (või üldse tänapäeva õhtumaal?) ei ole tõeline satiir enam võimalik - umbes nii, nagu pole võimalik parodeerida tümpsumuusikat; meenutagem Kuldset Triot, kes hakkas 90. aastail tollal vohanud tümpsu parodeerima, aga sumbus seejärel lihtsalt järjekordseks mõttetuks diskoprojektiks; või mujalt ilmast - 90. aastate üks eurojuustu staare Whigfield - kelle paar hitti mullegi omal ajal täitsa tantsuväärsed tundusid - tegi oma esimesed lood just diskomuusika paroodiana, kuid publik lihtsalt ei lugenud irooniat välja, vaid nägi seda lihtsalt järjekordse diskensivooluna. loodetavasti tollest disko-allegooriast piisab, ma ei viitsi praegu pikemalt lahti seletada, miks tõeline ühiskondlik satiir seni võimatu oli; on ju aastaid kurdetud selle üle, kuidas teleka aastalõpuprogrammides ei saa enam tõeliselt nalja - mu meelest on tegelikult kurdetud just toda tõelise satiiri võimalikkuse kaotsiminekut. Tafitshuki lõikudes on aga tunda mingit seesugust hoiakut, mis tõelise satiiri taga peab olema - mitte et saada lihtsalt pulli ja kellegi kulul nalja, vaid naer kui ühise hirmu- ja ängikogemuse jagamise viis - nii nagu ta "vanadel headel aegadel" oli. muidugi on vahepeal zhanrid uuenenud ja ka Tafitshuki satiir tekib ironiseeritavate enda osavõtul, reality-show elemente kasutades - meenutagem kas või tema küsimust valitsuse pressikonverentsil või kõige markantsemana radikaalset integratsioonikatsetust, mis toob väga valusalt esile, milliste inimeste väljamõeldud pingeväljades kogu Eesti juba paar aastat elab.
olen juhuslikult sattunud vaatama ka "Ärapanijat", mille ma kunagi pettunult hülgasin, ja mulle on mulje jäänud, et nemadki on visalt, kuid siiski, liikumas lihtsast suvairvitamisest tõelise satiiri poole; muidugi sellise tasemeni, nagu samas formaadis on jõudnud nt ameeriklane Jon Stewart, on veel palju maad.
nii et mõnes mõttes oleks nagu põhjust rõõmustada, teisest küljest muidugi mitte, sest eks on tõeline satiir ikkagi võimalik ühiskonnas, mis on saavutanud sellise taseme, kus jõustruktuurid lendavad inimestele peale selliste ideologeemidega (minu isiklikud Kuldmunad möödunud aasta reklaamidele) nagu "vabaduse valvur" vangivalvuri kohta (vt videoklippi) või "elu kutse" püssimeheameti kohta (vt taas klippi, ehtne Hollywood). see on midagi, mis Ameerikas loob eeldused nt millelegi sellisele (tänud Jackile kunagise juhatuse eest "The Daily Show" juurde):

21.10.08

1. september 2008

Ärkasin miskipärast juba enne kella seitset, ja aknale minnes sain kohe aru, miks. Napoli ei tahtnud mind minema lasta ilma, et oleks mulle näidanud midagi veel erilisemat; nii ta siis oligi mu üles hõiganud. Päike oli juba tõusnud umbes Vesuuvi tipu kõrgusele, minu aknast vaadates jäi ta Vesuuvist (ja tolle naapertipust) vasakule. Aga taevas olid pilved, otse Vesuuvi ees või kohal oli suur rünkpilv, mis puudutas oma alumise põhjaga mäe tippu. Päike jäi selle pilve varju, nii et Napoli linn ise mu ees jäi veel hämarusse, kuid kaugemal, Vesuuvi ümbruses, kuhu päiksekiired juba jõudsid, oli sumune õhk üleni punane, punakasoranž, raskelt ja rammusalt leegitsev. Pealpool pilvi paistis jahe kahkjassinine hommikutaevas, Vesuuvi ümbrus teispool linna aga lõõmas. Oli veel hommikuselt vaikne (niivõrd kui suurlinnas saab vaikne olla), aga väga soe, sest eelmise päeva kuumus polnud jõudnud õhust lahtuda, päike tõusis lõunamaise kiirusega, vaatepildi nüansid muutusid iga pildiga, aeg-ajalt vilksatas päike pilvede vahelt ja siis olid ta kiired näha punaka viltuse sambana keset linna kohal olevat pilvealust hämarust. See oli sõge ja põnev vaatepilt.
Käisin vahepeal urusuult ära, urusügavuses köögis kohvi tegemas, tagasi tulles nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas. Tema kohal rõdupiida küljes rippus kimp kuivama riputatud tšillikaunu. Tervitasime üksteist ja vahtisime seda asja koos. Kui erinevalt me seda päiksetõusu tegelikult vaatasime - tema jaoks toimus see ju kõige tavalisemas, juba ammu silmapõhja kulunud maastikus ja kes teab, ehk näeb ta selliseid päiksetõuse pidevalt. Minu jaoks oli see pooleldi ebareaalne vaatemäng, mida otsekui etendati mulle - see nagu polnukski päriselt loodussündmus, vaid midagi, mis tulenes Itaalia kultuurist, midagi mida “nad siin teevad”.
Tunni aja möödudes, kaheksa paiku, oli päike liikunud juba peaaegu Vesuuvi naapertipu kohale, pilvedepealne taevas oli muutunud sinisemaks, pilvedealuse õhu lõõm oli kahvatumaks tõmbunud, kuigi õhk ise kuumenes iga veerandtunniga tuntavalt. Poleks päikse ees pilve olnud, oleks kella kaheksase päikse käes juba raske seista olnud; kuid pilv püsis päikse ees ja linn ise seisis ikka veel varjus - võis kujutleda, et Hispaania kvartalite kitsaste kõrgete tänavate kuristikupõhjad olid veel päris koiduhämarad, samas kui mäe ümbrus oli juba pilgeni täis päevapäikese valgusmüha. Aga nüüd, kui päike oli kõrgemal, oli lisandunud uus vaatemäng: pilvede vahelt langes linna ja mäe vahele heledatest päikesekiirtest loor, mille taha jäi too mäeümbruse-lõõm. Oli selgesti näha just nimelt kiiri, mis langesid tagurpidi lehvikuna pilve vahelt maani. Mõtlesin, et ju vist just sellistest hommikutest pärinevad nood maalitud või vahel isegi kivisse raiutud kiired, mis kirikutes valget tuvi ümbritsevad (kas või Peetri kiriku peaaltaril vitraaži ja skulptuurina); see tähendab, nood kiired pole mingi abstraktsioon, vaid kindla looduses olemas oleva modelli kujutis. Valgus võib siin juba looduses materiaalse kuju omandada.
Loomulikult oli eelnev valgusekirjeldus mõttetu, ka foto ei anna päriselt pilti, sest oluline on just nimelt hingata sedasama õhku, mida see valgus täidab, tajuda seda valgust mitte ainult isiklikus silmateras, vaid ka oma naha, kõrvade ja ninasõõrmetega. See oli füüsiline kogemus.

Blogi päises olev pilt on umbes seitsme paiku tehtud. Umbes kaheksaks oli pilt selline:

Eelmine päisepilt oli tehtud Londonis 19. augustil 2006 umbes kella nelja paiku õhtul, see on vaade üle Thamesi Püha Pauluse kiriku kupli poole. Kirikut seestpoolt ma ei näinudki, sest kuigi uksele oli kirjutatud "This is nothing but the house of God", seisis seespool seda ust kõige tavalisem kassaaparaat ja nõuti raha, loomulikult jäi mul käimata. Õigemini ei tahtnudki ma selle pildiga Pauluse kirikut pildistada, vaid hoopis seda, kuidas pilved ja linnasiluett oma kompositsioonis kuidagi peegeldavad üksteist.

12.10.08

kõrb kasvab 3


Viljandimaalt on jõudnud nüüd ka suurtesse lehtedesse uudis, kuidas Viljandi kutsekooli direktor ja Viljandi linnavolikogu esimees (kunagine minister) Tarmo Loodus olevat ühele 19-aastasele kutsekooli poisile, kes suitsetas koolimaja ees, suitsu peopessa surunud ja nii tollele põletushaavad tekitanud. võimalik, et see juhtuski Loodusel kuidagi kogemata nii välja - ma ei rutta siin Loodust automaatselt hukka mõistma (kuigi esmareaktsioonidest paistis, et päris kogemata see tal ei juhtunud).

mis mind on aga sügavalt hämmastanud, on reaktsioonid sellele. rääkimata hulgalistest netikommentaaridest, mis sellist tegu heaks kiidavad - haridusminister Lukas ise ütleb: "Enam ei pea koolijuhid korrarikkujate ees koogutama. Ootan kõigilt koolijuhtidelt initsiatiivi, et karistamatuse tunne koolidest kaoks." ning tänase Sakala lugejaküsitlus teemal "Kuidas tuleks karistada noort, kes kooli territooriumil suitsetab?" annab tervelt kolmandik inimese vastuse "kustutada koni peopessa".

hämmastust tekitab just nimelt see, millised on inimeste väärtustehierarhiad. ümber tõlgituna kõlaks see Looduse heakskiitmine niimoodi: "suitsetamine on nii ebaeetiline tegu, et see õigustab kehavigastuste tekitamist." või siis nii: "Loodus (kui ta tegi seda meelega - aga nonde heakskiitjate arvates tegi ta seda just meelega) käitus eetilisemalt kui kooli ees suitsetav nooruk."

mul tuleb ausalt öeldes hirm ja jälestus peale, kui ma mõtlen, et ma elan riigis, mille haridusministri meelest on sadism koolis normaalne (või õieti polegi tähtis, et koolis, sadism jääb sadismiks), ja ühiskonnas, millest terve kolmandik oleks valmis teisele inimesele põletushaavu tekitama, põhjuseks see, et too inimene tegi suitsu just kooli ees, mitte nt 100 meetrit eemal, kus see oleks olnud seadusega lubatud.

ma ei saa muidugi midagi parata, et sellega haakub mul üks teine motiivistik - kultuuriinimeste ebaeetilisus selle kaudu, et neid rahastatakse tubakaaktsiisist. üha enam on hakanud levima hoiak, mille järgi suitsetamine on mitte eeskätt lihtsalt ebatervislik komme, vaid just eeskätt ebaeetiline teguviis. ministri ja osa inimeste suhtumine Looduse - tegelikku või oletatavasse - teosse teeb natuke selgemaks, miks Kulka rahastamise allikaid on nii endastmõistetavalt kasutatud argumendina Kulka süütuse presumptsiooni vastu. minu jaoks näib see Eesti ühiskonna väärtustühjuse indikaatorina - pole häbiasi kultuurivärgist mitte aru saada, pole häbiasi olla isegi sadist, kuid kui sa saad oma ebamäärase algupäraga tigedust ja vimma rakendada suitsetajate või aruandevõlglaste vastu - st ebatervislike inimeste või bürokraatlikke reegleid halvasti tundvate inimeste vastu - siis oled sa õige mees.

on ammu teada tõde, et sõjaolukorras leidub alati teatud protsent inimesi, kes on kohe valmis teisi piinama ja tapma. ma ei tea, kas sellesse suhtuda rõõmu või kurbusega, igal juhul kui praegu tuleks sõda, oleks see konstantne protsent inimestest nõus teisi piinama mitte mingi ideoloogia või isamaa või liidri eest, vaid ebatervislikkuse ja bürokraatliku saamatuse eest - see oleks avalikult nihilistlik vägivald, mitte enam ideeliselt looritatud vägivald. ses mõttes pole Kivastiku novell viimases Sirbis isegi liiga karm (esialgu tundus see mulle mõttetu liialdusena, aga Looduse-Lukase loo valgel omandab juba täitsa mõtteka näo - meie ühiskond ongi alaägedalt vägivaldne ja sadistlik, inimese-mask nihkub viimasel ajal natuke liiga sageli tema tumedalt näolt paljastavalt viltu.)

ühesõnaga, me elame Sahelis.

30.9.08

San Miniato (väljavõte millestki päevikutaolisest)

Aga nüüd käisime Firenzes, ja ma leidsin Praha kõrvale uue “ideaallinna”, kus on selgelt linna organiseerivad jõgi ja mägi. Miks Roomas mäed ja Tiber minu jaoks tööle ei hakka, ei tea; üks põhjus on ilmselt see, et Rooma linn sööb Tiberi kuidagi ära, Tiber ei mängi Roomas eriti organiseerivat rolli, vaid jääb üheks nähtuseks teiste hulgas - ta pole ka eriti laiem Emajõe laiematest kohtadest, mida on Rooma jaoks ilmselgelt vähe; ka ei jäta Rooma eriti “mäe-linna“ muljet, kuigi noid künkaid seal ju jagub; ses mõttes mulle väike “pettumus“ niisiis. Aga Firenze on nii oma üldiselt organisatsioonilt kui ka üksikute tänavate ja platsidena harmooniline ja terviklik linn, ja väga ilus, tõesti lihtsalt kaunis linn.
Tee “linna tippu“, nagu meie seda läksime - Uffizi juurest turistidest tulvil Ponte Vecchiost üle, sealt vasakule mööda via de’ Bardit, mis muutub via di San Niccoloks, kitsas kõrgete majadega hämar tänav, millel elas oma viimastel aastatel ka Tarkovski - selle kohta on alles 2 aastat tagasi tahvel pandud, itaallastele omase epiteediküllusega “spirituaalse kino subliimne rezhissöör”.



Sealt tuleb üks suur värav - Porta San Miniato, mille taga algavad trepid - via del Monte alle Croci ehk “Mäetee ristidega”, mille alguses on tahvel ridadega Dante “Komöödia” purgatooriumi-osast, kus on juttu sellestsamast tõusust,
seejärel tõus mööda treppe, mille ääres on seitse risti - Kolgata-tee seitsme episoodi üle mõtisklemiseks. Lõpuks jõuad üles, täiesti võhmal, oled jõudnud Michelangelo platsile, kust on pildistatud kõik need kuulsad Firenze-panoraamid, mis postkaartidel on - aga sealt avanevad ka vaated teisele poole, linna ümbritsevatele rohelistele mägedele,


ning üle linna teispool paistvale Fiesole linnakesele, kuhu "Dekameroni" tegelased katku eest peitu läksid (ja nagu kirjutab Clive Ponting "Maailma rohelises ajaloos", aitasid niimoodi hoopis kaasa katku levitamisele linnast välja).
Seal võib vaadata ja öelda ilma igasuguste mööndusteta "see on väga ilus" - aga veel pole sa päral. Tulevad veel ühed trepid, mis viivad mäe otsas asuva San Miniato kiriku juurde - keskmise suurusega romaani stiilis kirik (mis paistab kaugusest ka alla linna jõe äärde ära), mille ukse kohal tõstab mosaiik-Kristus sulle kaks sõrme võidumärgina: “Kui oled siiani jõudnud, oled hästi jõudnud.” Astud kirikusse sisse (erinevalt enamikust Firenze kirikutest siin uksel raha ei küsita) ja istud maha, lihtsalt puhkamiseks. Kirik on hämar, ei mingit kunstvalgust, ainult see, mis õhtupäikesest läbi uste ja kõrgel olevate akende sisse pääseb, kiriku teises otsas altari kohal on kumer mosaiik, kust aimdub hämaruses veel üks V-märki näitav Kristus, kuskil laulavad mungad gregooriuse koraali, aga pole näha, kus täpselt - ja ma tundsin, et polegi tarvidust uurida, kus nad täpselt laulavad. Vaatad kiriku lae aluseid mustrilisi sarikaid ja saad aru, et kogu see ronimine on kiriku osa, terve mägi on materialiseerunud kontseptsioon õndsusse jõudmisest, sa tunned seda oma rahunevate kopsudega. Ja päriselt aru saad sellest alles kirikust välja astudes ja taas pilku kogu õhtuvalguses linnale heites. Pool teed mäest alla olime päris vait. Tulime alla teist teed, viale Poggit, mis on siksakiline tee läbi rohelise mäenõlva, midagi erinevat tõusust mööda kiviseid treppe, kuni jõudsime tagasi jõe äärde, et kesklinna poole tagasi liikudes avastada jõeäärne maja, millel on tahvel “Siin leidis Rainer Maria Rilke 1898. aasta kevadel “Firenze päevikutes” oma poeedikutsumuse.” Tagasi üle silla, pilk piki jõge linna ümbritsevatele mägedele, seejärel kitsastesse linnatänavatesse.
Ja nii edasi. Kusjuures mis on Firenze juures märkimisväärne: kui näiteks Roomas on kõik üleelusuurused ehitised mõeldud otsekui inimest pisendama, inimest igas mõttes oma külluses üle trumpama, siis Firenzes mõjuvad üleelusuurused ehitised, nagu näiteks Toomkirik ja hiigelraekoda, pigem niimoodi, nagu oleks nad inimese poole pööratud, nagu tahaks nad inimese kaasa võtta. Roomas tajud püüet sundida inimest alandlikkusele (ikkagi sajanditepikkune läänemaailma vagadusetsentrum), Firenzes aga kutset ülendusele - ja see tõus Miniato kirikuni oli selle parim väljendus. Kas see ongi renessansi idee, linnana esitatud?

27.8.08

come una parola

21.8.08

valikud


hiljuti osalesin ühes köögivestluses, mille peale olen viimastel päevadel mitu korda mõelnud. eks ta on üsna tavaline argieetika-jutuajamine, milliseid ikka ette tuleb, aga seekord kukkus ta kuidagi põhimõttelisem välja kui muidu. püüdsin ta üldjoontes kirja panna:

A “Tuli endalgi vahepeal tunne, et läheks vabatahtlikuna Gruusiasse.”
B “Milleks sinna ronida, vaata kui saad veel surma, mina küll seda ei taha.”
A “Jah, võib-olla seda ka, aga ma mõtlesin hoopis teisele asjale. Ma jäin mõtlema, et kui ma sinna läheks, kas ma teeks seda ainult enda pärast või selle pärast, et ma tõesti tahan kedagi aidata.”
C “Mis mõttes enda pärast?”
A “Noh, mitte lihtsalt põnevuse või seiklusjanu pärast - kuigi eks ta muidugi oleks ka silmaringi laiendav kogemus -, vaid et anda endale mingit hingelist või vaimset tõuget, anda järele mingile sisemisele vajadusele oma elus midagi muuta.”
C “Kas sa mõtled, et kas on kuidagi õige teiste kannatusi oma hingeliste vajaduste rahuldamiseks ära kasutada?”
A “Midagi sellist, jah.”
B “Minule tundub hoopiski, et siin on kuskil mingi manipulatsioon mängus. Gruusiat tuleb igast august, ja siis inimesed tunnevad miskipärast, et just sinna on vaja appi minna. Aafrikas toimub Gruusiaid iga väikse aja tagant, ja palju hullemal kujul, miks keegi sinna appi ei torma? Aga Gruusiat näidatakse telekas ja sellepärast nood hingelised enda õilistamise ihad rakenduvad just selle külge, aga mitte selle külge, kes vajab abi pidevalt, kuid kellest telekas ei räägi, sest tema pidev abivajamine ei ületa uudiskünnist. Rääkimata osseetidest, keda samuti meie telekas ei näita, aga kes ju ka kannatavad.”
A vaikib esialgu
C “Sa räägid küüniliselt - ega siis see, et hädalised telekasse pääsevad, ei tee neid vähem abi vajajateks.”
B “Seda küll, aga mulle tundub, et kui inimeste südametunnistus just nüüd Gruusia peale ärkab, siis on see kuidagi nagu “teleka-südametunnistus”, see on kuidagi poliitiliselt manipuleeritud südametunnistus.”
C “No muidugi sa võid nii targutada ja muidugi ongi nii, aga kui jäädagi nii mõtlema, siis on tulemus veel nõmedam, siis peaks loobuma kõigest, mille peale pole puhtalt oma peaga tuldud. Sa nagu paned seda grusiinlastele süüks, et nad oma hädaga telekasse on pääsenud.”
A “Või et hädalised grusiinlased on aafriklaste hädades süüdi.”
B “Mõnes mõttes ju ongi, sest nad võtavad ära aafriklaste n-ö eetriaega. Aga nojah, ma näen, et muidugi hakkan ma liialdama. Kui mitte targutada, siis konkreetselt ei ütle ma midagi halba nende kohta, kes lähevad, nad ju aitavad ometi teisi inimesi.”
C “Jah, kuigi siin on jällegi see asi, millest A rääkis, et mis motiividega sinna minnakse, kas teisi abistama või hoopis enda sees midagi korda seadma, ennast oma sisemuses paika loksutama.”
A “Jah, ja mul tuligi lõpuks tunne, et ma ei saa sinna minna, sest ma hoolin endast rohkem kui noist grusiinlastest, ma ei läheks sinna õigete tagamõtetega, ma ei läheks sinna nende, vaid enda asja silmas pidades.”
B “Nojah, mis puutub lihtsasse elamuste ja kogemuste otsimisse, siis see pole ka minu arvates õige motiiv sinna minekuks - ma lehest lugesin, et mõned just sellise hoiakuga sinna läksid. Aga see, et kas teisi abistada tohiks enda abistamise eesmärgil - mu meelest kui kellelegi halba ei sünni, kõik saavad leevendust, nii abivajaja kui abistaja, siis peaks ju kõik okei olema.”
C “Ma saan A-st aru, ka mul on tunne, et teiste abistamine on sageli mingi enda sisemise asja kordaseadmine, ma ei arva, et seda ei tohiks olla, kuid ometi mingit ebamäärast süütunnet see ju tekitab - nagu kasutaks teiste häda enda ravimiseks. Kuidas sellest üle saada?”
B “Need, kes abistavad teisi täiesti isetult, need on juba bodhisattvad, ja neid pole maailmas väga palju ning bodhisattvaks saadakse - nii nagu budistid seda usuvad - alles pärast paljusid sünde. Nii mõeldes ei ole ju mingit põhjust oodata mingeid “järgmisi elusid”, kus sa ise enam abi ei vaja, sest praegu on just see elu, kus asjalood on just nii, nagu nad on.”
A “Vaat see mind nüüd näribki, kui ma olen otsustanud mitte minna - et kas hoopis see mitteminek pole isekas.”
B “Jah, C-l on pointi, kui ta sellest süüst räägib - ega sellest vist päriselt lahti ei saa, igapidi on kuidagi valesti. Tegelikult see, miks ma hakkasin toda telekajuttu rääkima, selle päris tagamaa oli, et ma lihtsalt kardaks sinu pärast, kui sa sinna läheksid. Hakkasin lihtsalt rabistades mingit teooriat ajama, mis minekumõtet kuidagi halvas valguses näitaks. Kui sinuga midagi juhtuks, tunneksin ma ennast süüdi, et ma sind ei takistanud. Ja ma jään süüdi nende hädaliste grusiinide ees, sest ma hoolin oma lähedasest inimesest, kellega kõik on korras, rohkem kui neist, kellega kõik korras pole.”
C “No näed nüüd, aga miks sa ennast aafriklaste ees süüdi ei tunne?”
B “Jah, see kõik on tegelikult nii kurb. Ikka jääd sa süüdi, kui keegi sulle korda läheb, sest keegi teine läheb sellevõrra vähem korda.”
A “Mis me ikka tühja muliseme.”

19.8.08

keeleajalugu, Vatikan ja Valga

Võrdluseks kaks Vatikani-kirjeldust 19. sajandi lõpust - kirjutatud paariaastase vahega, kuid keeleliselt üsna erinevad. Neid võrreldes saab aru, kuivõrd otsiv ja valmimata oli veel sadakond aastat tagasi eesti kirjakeel.
Mõlemad mehed - Frey ja Bornhöhe - tegid lähestikku aegadel sarnase reisi: Riiast Odessa kaudu Istanbuli, sealt Palestiinasse, sealt Egiptusse, sealt Kreekasse, sealt lõunast põhja suunas läbi Itaalia; Bornhöhe naasis Milano, Pariisi ja Lübecki kaudu, Frey Veneetsia, Viini ja Berliini kaudu. Bornhöhe reis kestis kaks kuud, Frey reisi pikkust ma ei tea.

Baltisakslasest teoloogi Johannes Adam Frey saksa keeles kirjutatud ja Hans Eineri poolt eesti keelde tõlgitud “Maa, kus Jesus elas, ja teised ümberkaudsed maad”, keeleliselt suhteliselt saksapärane, samuti mõnevõrra “murdelisem“ võrreldes praeguse (või isegi Bornhöhe kasutatava) kirjakeelega; reis toimus 1893, raamatu esitrükk ilmus 1897.

Kuhu nüüd kõige pealt minna? Vatikani. Selle nimega tähendatakse paawsti elupaika, tema palasti, kirikute, teiste hoonete ja suure rohuaedadega. Kõik see terwe wärk seisab põhjaõhtu poolses linnajaus Vatikani künkal. […]
Kohe Petrikiriku kõrwas on paawsti palast. See kõige suurem maailma palast pidi esialgu paawstide elukohaks olema, mispärast ta wana Petrikiriku õue peale ehitadi. Peaaegu iga paawst aga laiendas ja suurendas seda kunni ta oma praeguse kuju ja suuruse kätte sai. Et paawstidel ialgi rahast puudu ei olnud, kutsuti palasti ehitamiseks kõige kuulsamad kunstnikud. Palastil olewat tema praeguses suuruses 11,000 üksikut ruumi ehk tuba. Seal on saalid, kabelid ja toad 20 hoowi ümber. Üksnes üht weikest jagu sellest palastist tarwitab paawst oma elamiseks, kõik teised ruumid on toreduse panipaigad, piltide, kujude ja wanawara kogud. Ma olin ühes oma kaaslasega terwet kaks päewa Vatikani ruumides ja ei jõudnud nendes paigale pandud tagawara, kingitusi j. n. e. küllalt imestada. Et lugija wähegi selle palasti suurusemõõtusid aimaks, tahan ma ühe ruumi, s. o. paawsti raamatukogu saali suurust nimetada. See saal ei ole mitte wäga lai, aga 360 sammu s. o. umbes 4 ½ wakamaad pitk. Mõlemil pool seina ääres on ilusad raamatutega täidetud kapid, lagi on kunstlikult maalitud. Ühes teises raamatukogu saalis on klaasi all weikese laudade peal kallid wanad käsikirjad ja teised haruldased kirjad.

Palasti kabelite seast tuleb iseäranis Sixtinuse kabel nimetada. Selle ehitaja oli paawst Sixtinus IV. Siin on maalimisekunst imesid ilmale sünnitanud! Seina ja lae piltide seas on Michel Angelo 65 jalga pitk ja 32 jalga lai wiimast kohtupäewa etteseadiw altaripilt üle ilma kuulus. Kohut mõistma ilmunud Õnnistegija paremal käel on õndsad, keda kuratid tagasitõrjuwad, inglid aga ettesaadawad, kuna patused pahemal käel maastki üles ei jõua tõusta. Alla poole, kus ülestõusnud surnud, on kunstnik Dante põrgu kõige tema hirmutustega ülesmaalinud. Seda kuulust pilti laideti temas kujutadud inimeste alasti ihude pärast nii waljuste, et paawst Paul IV. seda juba ära tahtis häwitada lasta. Wiimaks sai ta ommeti paremad mõtted, jättis pildi häwitamata ja laskis mõne liig alasti kujule katte ümber puusade maalida. Sixtinuse kabelis loetawast missadest wõtab paawst ise enamiste tegewalt osa.
Kui tundide kaupa ruumides oled wiibinud, mis kunsti toodete ja produktidega täidetud, siis on suur ihaldus waba looduse järele, ja sa tunned ennast kui puurist peasnud linnu olewat, kui jälle jalga halja maapinnale wõid panna.

Selle teksti tõlkija Hans Einer on iseendast huvitav kuju, teda on nimetatud lausa "Valga eestluse loojaks" - eestlased hakkasid suuremal hulgal Valka asuma alles 1870. aastail ning alguses polnud neil seal ei omakeelset kogudust ega kooli; mõlema loomises lõi kaasa Hans Einer, kes oli Valga eestikeelse kooli pikaaegne juhataja ja õpetaja; ta oli ka muidu aktiivne seltsitegelane, rahvaluule koguja ning eesti keele grammatikaõpikute autor. Eineri enda mälestuste järgi oli eestlasi 1870. aastate lõpus linna rahvast üks viiendik, eestlaste linnaosaks oli Puraküla (Viljandi ja Tartu maantee vaheline ala). 1897. aasta rahvaloenduse ajal oli Valgas eestlasi juba kolmandik (lätlasi 40%, venelasi ja sakslasi kumbagi pisut üle 10%) ning 1902 suutsid eestlased Valgas võimule tulla - nagu Einer mälestustes kirjeldab, kõigepealt liidus lätlaste ja venelastega valimistel sakslasi lüües ning valimisjärgsetes poliitmängudes venelaste abil lätlasi lüües; Valga oli üldse esimene linn, kus linnapeaks sai eestlane - Johan Märtson, kes muuseas ei osanudki läti keelt ning soosis eestlaste tulekut linna; Einer ise sai samadel valimistel volikogu esimeheks. Einer ütleb täiesti avameelselt: "Esimeste eesti seltside asutamise ja linnavalitsemise eestlaste kätte minemisega oli suur töö Valga eestistamises tehtud." Vabadussõja lõpuks oli eestlasi juba rohkem kui lätlasi ja nii saidki linna jagamisel eestlased suurema tüki. Nii et Valga on eestlaste poolt koloniseeritud linn.

Ja teine tekst:

Eduad Bornhöhe “Usurändajate radadel”, reis toimus 1898, raamat ilmus 1899 - algupäraselt eesti keeles kirjutatud tekst; muidugi tuleb arvestada, et Bornhöhe tekst on kirjutatud ka väljendusosava ja vabameelse kirjaniku poolt (kuigi ta pidas oma kirjanikutegevust vaid kõrvalharrastuseks).

Kohe Peetri kiriku kõrwal seisab laialine, weidralt kokku lapitud hoonete kogu - paawstide eluase Vatikan oma 20 õuega ja 11,000 toaga. Päähoone - kõige suurem palee maailmas - on ligi pool wersta pikk, wäljaspoolt näotu, seespoolt täis rikkust ja toredust. Sissemineku üle walwawad weel paawsti enese soldatid, sest Vatikan on wäike jätis paawstide ilmalikust riigist; siin on “pühal isal” weel täied riigiwalitseja õigused ja käputäis riigialamaid, miks tal siis sõjawäge ei peaks olema? “Kuninglikust trepist”, kus õige Katoliklane põlwili roomab, üles minnes jõudsime esmalt kuulsasse Sixtuse kabelisse. Michelangelo freskopildid ehiwad kabeli wõlwitud lage, sellesama meistri töö on ka määratu altaripilt “Wiimne kohtupäew”. Inimese-kujud pildi pääl on enamisti ära solgitud; nad oliwad esiotsa halasti, pärast maaliti riided selga. Kabeli pinkide pääl aelesiwad Inglased, isandad ja emandad selili, kiikrid käes, et laepilta paremini näha. Pildid on ajast pimestatud ja tumestatud, aga ikka weel kenad küll, niisama ka Rafaeli freskopildid ja õlimaalid, mida teistes ruumides nägime; hakkaksin neid pikemalt kirjeldama, siis peaksin paksu raamatu kirjutama. Vatikani pildikogu ei ole suur, aga iga pilt on eeskujuline meistritöö. Wanaaegsete kujude kogu on ilu ja arwu poolest esimene maailmas. Suurel raamatukogul on weerand miljoni köidikuid ja haruldasi käsikirju; sellest näeme, et paawstid ka ikka hariduse kasuks hää tüki tööd on teinud. Praegune paawst Leo XIII. elab ise wäikses majas keset suurt Vatikani aeda. Kas ta just kurja “rööwli” (s. o. Italia kuninga) wangina wett ja leiba maitseb ja õlgede pääl magab, nagu wagad Katoliklased usuwad, ei tea mina tõendada ega salata, sest häbiga olgu öeldud: olen küll Romas käinud, aga - pole paawsti näinud.

18.8.08

hamsun ja satie





Siis on aeg, et kolm täisealist meest kelguga endi vahel üle jäätunud fjordi lähevad. Nad seisatavad, kui nad enam edasi ei julge minna, raiuvad auke jäässe ja hakkavad kalastama. Nad istuvad, kuni neil valus hakkab, istuvad hämaruseni ja õhtuni, suitsetavad, külmetavad ja peavad vastu. Vahetevahel pistavad nad kanged sõrmed tasku ja toovad esile tüki leiba. On neil üks pisitilluke mõte nende loius peas, siis ei tarvita nad seda ega ole neil ka mingit tarvidust selleks, nad on kannatlikud ja tühjad, nad on ümmarad eimillestki.

Knut Hamsun, "Rohtunud radadel" (tlk M. Under)

16.8.08

uksed



tolle pildi-hirmu paariliseks oli tegelikult üks teine hirm, neil on midagi loomult ühist.

lahtised uksed.

õieti tunnen veel praegugi ebamugavust, kui pean üksi magama lahtise uksega toas, püüan siis ikka ukse vähemalt irvakile panna. päeva ajal probleemi pole, kuid lapsena kartsin ka päeva ajal üksi avatud uksega toas olla - oli vist üks intensiivsem periood, muidu oli see pigem selline alaäge hirm. see kehtib ka (või võib-olla just eriti) kodu kohta.
kartsin ustega seoses kaht asja - et keegi (keegi ebamäärane, võõras miski, mingi defineerimatu olend) tuleb uksest, osutub järsku ukseavas olema; ja kartsin, et keegi piilub mind uksepiida tagant - mitte keegi pärisinimene, sellist piilumist ma ei kartnud, vaid mingi muu olend või keegi surnu - vanaisa või vanaema eelkõige.
mu lapsepõlvekorteris oli kaks tuba; kui olin tagatoas, siis ma lahtist ust ei kartnud, aga eestoas olles panin ikka ukse kinni või irvakile, pärani lahti ma teda ei jätnud. ilmselt oli ka pideva telekamängitamise üks varjatud eesmärke toda ähvardavat tulijat eemale peletada. mis juhtuda võib, seda nägin unes: uks oli lahti, olin ukse suhtes kuidagi põiki, nii et ei näinud ukseava täielikult (ehk jäi isegi lahtine uks ise vaatevälja ette), mul oli tunne, et "sealt nüüd tuleb see, keda ma kardan", teadmata täpselt, milline ta on. mul oleks nagu meeles, et unes lahendasin olukorra nii, et astusin välkkiirelt ukseavasse ja otsekui pelutasin selle tulija ära; kuid on meeles, et vähemalt ühe korra siiski jäin talle pihku, jäin hiljaks.
ta ei teinud mulle midagi, ta lihtsalt oli järsku kohal minu ees. ja väreles.
ma ei mäleta täpselt, milline ta oli, ei jõudnud fikseerida, ärkasin enne üles; aga mäletan, et ta keha ja jäsemed olid midagi kriipsujuku taolist ning koosnesid otsekui elektrist või välgust - mingi värelev kriipsjas keha, ta ei helendanud, vaid pigem särises hallilt ja hääletult; mäletan, et ta ei seisnud sirgelt, vaid oli otsekui mingis väänlevas tantsupoosis; see polnud ka voolav värelemine, selles oli mingit elekterjat nurgelisust. ei mäleta, milline oli ta pea, mäletan vaid, et ta nägu oli kitsas ja silmad olid ülespoole välisnurkadega ja kissis; see nägu polnud kuri, vaid pigem kuidagi naerukil. ta oli mulle umbes rinnuni. ma ei tundnud otseselt, et ta oleks vaenulik, ta oli lihtsalt hirmus, paaniliselt hirmus, nii et pidin ärkama. tema ilmumine oli samamoodi välkkiire nagu edukatel juhtudel mu enda kiire ukseavase sööstmine - seekord jõudis tema ette.
kuid kui ärkvel lahtiseid uksi kartnud olen, pole ma varitsejat konkreetselt sellisena ette kujutanud, pigem ikka kas kellegi reaalsena, kes on surnud, või millegi täiesti umbmäärasena. kusjuures kui olen unes surnud tuttavaid näinud, pole ma neid kunagi kartnud, pigem heameelt tundnud.
piilumise-hirm sai alguse ühest unenäost. meil oli vanas korteris elutoa ja köögi vahel pikk esik. nägin kord unes, et tulen elutoast ning köögiukse piida tagant pistab pea välja mingi punasenäoline tegelane, ta pea on üleni punakas, nägu naerukil. kui kujutleda ette mõnda punasest terrakotast tehtud naerva saatüri nägu - umbes selline ta oli. habe ja see, mis tal peas oli (vist müts, midagi suusamütsi või tutimütsi sarnast), olid sama värvi, mis ta punakas nägugi - nii nagu skulptuurilgi. sellega kõik piirduski. miskipärast aga hakkasin ilmsi pelgama, et sealt uksepiida tagant pistab oma pea välja vanaisa (see teine, kullisilmne), kes oli hiljuti surnud (kui ma praegu selle järgi aega mõõdan, siis pidin käima juba teises või kolmandas klassis). ja kes on unes mitu korda oma näo kuskilt välja pistnud, ilma et oleks minus pelgu tekitanud.
kusjuures, ega ma ju ei uskunud ega usu, et see ka tegelikult juhtub, ma olin ja olen täie mõistuse juures. aga kuskilt kohub see tunne ikka aeg-ajalt välja. et-keegi-tuleb-uksele. ja samas mulle ju meeldivad orvalised ja paljude ustega kohad.
ehk annab seda ukse-hirmu - ja ka pildi-hirmu - kuidagi edasi see lõik Laura Palmeri unenäost (Lynchi filmist "Fire Walk With Me"); ei leidnud netist muud kui see üks hispaaniakeelse pealelugemisega lõik, aga jutt polegi oluline; oluline on lõigu algus ja lõpp, kus tegu pildi ja uksega.

15.8.08

Lev Rubinsteini kolumn

leidsin täna Granist Lev Rubinsteini kolumni, mis ajendatud Gruusiaga seotud meeleoludest Venemaal. tõlkisin selle vana hea mälestuse paistel ära - siit võib näha, millisel meeleheitel on mõned inimesed Venemaal oma riigi pärast.








LEV RUBINSTEIN

AU VENEMAALE

Ammusele vene küsimusele “kes on süüdi?” tean ma vastust juba lapsepõlvest saadik. Süüdi on alati kõige suurem, tugevam ja rumalam.
8. augusti hommikust keskpäevani oli selleks minu ettekujutuses - isegi napi ja vastuolulise informatsiooni puhul - Gruusia president Saakašvili. Hiljem asus kõik oma, paraku harjumuspärasele kohale. Nähtavasti pole imesid olemas.
Sõdades pole üldse kellelgi õigus. Ühe loogika järgi on õigus sellel, kes võidab, teise loogika järgi - mina pooldan just seda - ei ole õigus kellelgi, ja eriti pole õigus sellel, kes annab esimesena tulistamiskäsu.
See sõda on taas lõhestanud Venemaa ühiskonna mõtleva osa. Nendeks, kes püüavad ühiskondliku hüsteerika kiuste toimuvat vaadata võimalikult kainelt ja kõrvalpilguga. Ja nendeks, kes arvavad, et sel raskel tunnil on ühiskond lihtsalt kohustatud kogunema ümber… Noh, üldiselt, ümber millegi. Küllalt selle kannatamisest, et meid eiratakse, alandatakse ega austata, ütlevad nad, otsekui unustades, et austamise all mõistetakse meil tavaliselt hirmu.
Mis puutub “hirmu”, mida me kõigisse justnagu sisendaksime, siis pole asi isegi selles, kas see hirm ka tegelikult aset leiab. Tegu on barakliku-blatnoiliku veendumusega, et karta tähendabki austada. Need, kes priiskavad täna meie kodumaa avarustel, austavad reeglina vaid seda, keda kardavad ja kellest sõltuvad.
Selgitada neile, et suur riik pole selline, mille ees värisetakse, vaid selline, millest vaimustutakse, on üsna tulutu tegevus. Seletada, et suur riik pole selline, kus on palju naftat ja rakette, vaid selline, kus militsionäär sind teietab ega roni sulle taskusse, on samuti kasutu.
Et “meie kodanike kaitsmine” oma riigi piiride taga, kui samal ajal puudub selline kaitse täielikult riigi sees, on pehkinud küüniline pettus - seda seletada on täiesti mõttetu.
Varem, kui olime vaesemad ja tagasihoidlikumad, hakkasime peaaegu muu maailma kogemustest abi otsima. Nüüd pole see enam hädavajalik. Milleks meile maailma kogemus, kui meil on sellised naftahinnad? Nagu ütles üks “Balzaminovi pulma” [Ostrovski loomingu ainetel 1964 tehtud film] tegelane, kui on raha, elame ka ilma mõistuseta ära. Las õpivad meilt, kui muidugi elada tahavad.
Õppima on nad aga visad, on nähtavasti unustanud teaduse kaheldamatu kasulikkuse. Eriti visad õppima on naabrid endisest nõukogude kommunaalkorterist, ning ajavad niimoodi hirmsasti närvi kodumaise patrioodi, kelle peakolus loksub aju asemel solaarõli ja soolestikus puhitub maagaas. Patrioot kujutab oma riiki uhkusega ette kui sõjaväestatud petrooleumipoodi ning talle meeldib väga irvitada naabrite viletsuse üle, kes on kütuse puudumisel sunnitud leppima selliste tühiste sümbolitega nagu lobio, kilud või pekk. Nende asemel, kes on säilitanud normaalsete inimlike reflekside jäänused, hoiduksin ma teravmeelitsemast “peki” ja “kilude” arvel. Kuigi mu gastronoomiline kogemus on ses küsimuses ühekülgne, on mul siiski tunne, et nii pekk kui kilud on kindlasti maitsvamad ja organismile kasulikumad kui näiteks nafta või, ütleme, tuumalõhkepead. Kuigi - kellele kuidas.
Ma olen nõus: Nõukogude impeeriumist eemale triivinud riigid ja nende ühiskonnad ilmutavad vahel hüsteerilist närvilisust ja kahtlustavust, mis näib kohatu ja ärritavana. Kuid see pole kohatum ja ärritavam kui närvilisus ja kahtlustavus, mis on omane purjus kasuisa poolt vägistatud tütarlapsele.
“Aga kas Venemaad pole vägistatud?” küsib närviline patrioot.
Ja veel kuidas on! Korduvalt ja erilise küünilisusega. Kuid mis parata, kui Venemaa ühiskond, nii nagu ta oma statistilises enamuses paistab, annab maailmale mõista, üha uuesti endale kukile võttes küll tegeliku, küll virtuaalse Stalini, et talle meeldib lõputult, kui teda vägistatakse. Kuid teistele, kujutage vaid ette, ei meeldi. Ei meeldi ja kõik. Ja on võimatu neile lollidele selgeks teha, kui mõnus see on.
See Venemaa, millest “pöörduvad ära teised rahvad ja riigid”, millest nad tahaksid eemalduda võimalikult kaugele ja võimalikult kiiremini, see, millest tahetakse end eraldada võimalikult kõrge taraga, teeb oma naabritele erakordselt tähtsa ja erakordselt kasuliku teo - sunnib neid kiirendatud korras vabanema armetutest nõukogude kompleksidest, eelarvamustest ja ebauskudest ning liikuma kaasaegse maailma poolele.
Sa ei taha olla selline nagu see onu? Sel juhul:
- ära kisa, et sa oled kõigist parem, kuna sa oled kõigist suurem,
- ära püüa kõigist üle karjuda,
- ole mehine tunnistama oma väikesi ja suuri jälkusi,
- õpi enese ja teiste vigadest,
- ära kapriisitse ega hüsteeritse mis tahes ettekäändel,
- ära nimeta musta valgeks ega valget mustaks,
- ära valeta igal sammul ja ära luba ennast petta,
- oska ennast kõrvalt vaadata,
- ära pea oma timukaid ja röövijaid heategijateks,
- ära loo iseenda kätega endale vaenlasi,
- ole avatud ja suuremeelne,
- jäta meelde, et tunda ennast korraga nii suursugusena kui kõigi poolt alandatuna on normaalsel inimesel võimatu - seda nimetatakse skisofreeniaks,
- sõbrusta ausate, puhaste ja kasvatatud lastega, aga mitte rumalate ja pahatahtlike sulidega - parem olla tagasihoidlikul positsioonil viisakate inimeste seltskonnas kui tunda end kangelasena väikeste pättide keskel,
- pea meeles, et sinu riigi esmane ja põhiline ülesanne on sinu vabaduse ja inimväärikuse tagamine, mitte maailma hernehirmutiseks olemine,
- pane tähele, et kui keegi näib sulle idioodi ja kaabakana, ei tähenda see üldsegi, et sa ise peaksid käituma idioodi ja kaabakana,
- ära mõtle, et see, kes tahab sinuga sõbrustada (või sagedamini on selleks sunnitud), on sinu sõber, aga see, kes tahab sõbrustada kellegi teisega, on vaenlane ja marionett,
- ära nimeta seda, kes sinuga nõus pole, viiendaks kolonniks ja kellegi poolt värvatuks,
- ära luba endale parlamente ja presidente määrata.
Ühesõnaga, “Armasta seda ja seda, ära tee toda. Näib, see on selge”, nagu õpetas ühele oma noorele sõbrale Aleksandr Sergejevitš [Puškin]. [Ljubi to-to, to-to, / Ne delaj togo-to. / Kažis’, éto jasno. - 1827. aasta pühendusluuletusest vürst Vjazemskile.]
Kuid Venemaa on muuga ametis: taas ja taas päästab ta inimkonda, väsimatult ja efektiivselt - täielikus ja aegumatus vastavuses suure vene kodaniku Tšaadajevi ettekuulutustega - olles inimkonnale näiteks sellest, milline pole vaja olla. Au Venemaale.

14.8.08

pildid


Olen harjunud üht oma varast hirmuunenägu nimetama “Laikmaa Underi-portreeks”, kuigi see on ebatäpne ja tuleb ainult ligilähedasest sarnasusest ja sellest, et mul oli lapsena vaatamiseks üks Laikmaa-raamat, kus see pilt sees oli - aga mulle näib, et tollal ei olnud unenäo ja pildi vahel otsest seost, selle olen hiljem välja mõelnud. Või kes teab - Underi-pilt ise vist mõjus ikkagi ka kuidagi pahaendeliselt; tavaliselt nähakse seda pilti mingi noorusliku elurõõmu väljendusena, küpse noorusena, minu jaoks aga mõjus see pilt pigem natuke raskepärase ja tumedana, see tuli Underi mustast kübarast ja riietusest, aga vist ka näovärvist, mis mõjus kuidagi liiga verkjana, liiga külluslikuna, nii et naeratus tundus pigem hädalahendusena, millega varjata näo all toimuvat tumeverkjat kobrutust. Underist endast ei teadnud ma tollal muidugi midagi. Nii et ma ei oska enam õigupoolest öela, kui oluline see pildi ja unenäo seos mul lapsepõlves oli. Mul on mälupilgu ees mingi lapsejoonistus, kus seda unenäo-naist on püütud kujutada, aga kas see on mälestus tegelikust joonistusest (kas ma püüdsin seda kuidagi lapsena üles joonistada? - suurem asi joonistamisesõber ma ju polnud - siiski-siiski: joonistasin autosid ja natuke hiljem riigimeeste ja jalgpallurite portreesid, mille sarnasus objektiga oli vaid mulle tajutav; aga mu joonistamised olid pigem reproduktsioonid, ei mäleta, et oleksin oma peaga mingi joonistuse välja mõelnud) või on see joonistus mingi mälu enda konstrueeritud vahekiht. Algset unepilti mulle enam silma ette ei tulegi.
Igal juhul oli sel naisel peas mingi must kübar, ning kübar oli üks õuduse-fookusi, oluline osa õudusest tuli just mustast kübarast (ja kui ma praegu vaatan Underi-pilti, siis tundub mulle võimalik, et ka Underi-pildi pahaendelisus tuleb osalt sellest, et kübar tundub talle pisut väike olevat, ei ole tal mitte päris peas, vaid nagu pea kohal, peast irdu, omaette objekt). Unenäo-naine oli näoga otse, vaatas mulle otsa, ta silmad olid ümmargused ja otsekui hirmu täis (kas suu oli ka lahti, ei mäleta, igal juhul oli see pilt hääletu), aga ta ei kartnud ise, pigem olid ta silmad hirmu täis kuidagi ekstravertselt, see hirm oli suunatud mulle, et just mina kardaks. Alles praegu tulen selle peale, et pigem sarnanes ta mõne Munchi tegelasega, kellel on silmad ümmarguselt pärani, nt nagu see keskmine naine siin pildil.


Aga ei kunagi varem ega nüüdki ei tunne ma “kehaliselt”, et Munchi tegelaste ja mu unenäo-naise vahel oleks mingi sisemine seos; Munch jääb nagu Laikmaagi pelgalt sarnasuse illustreerijaks. Munchi pilte ma tolle unenäo ajaks ilmselt veel näinud polnud.
Mul tekkis ajapikku oma tehnika, kuidas sellest hirmupildist ilma ärkamata üle saada - tuli jalgadega vehkida. Ma ei tea, kas ma tegelikult jalgadega vehkisin, igal juhul unes ma teadsin, et nüüd tuleb vehkima hakata ning pilt on võidetud - sain talle näidata, et ma pole une vang, “ma tean küll, et sa oled ainult uni”.
Varsti see pilt asendus teisega, mis oli kindlasti pärispildi tulek unne - hakkasin kübaraga aise asemel nägema Arraku joonistatud vanapaganat “Suure Tõllu” tagakaanelt (just see tagakaanepilt tuli unne).


Tal oli ühes silmas kaks silmatera; võib-olla olin ka näinud multifilmi, kus need silmaterad olid liikuval kujul. Tundub, et just selles kahe teraga silmas oli õuduse fookuspunkt, just see tegi asja õudseks. See pilt võis esile hüpata mistahes unenäos - ei kübaranaine ega vanapagan olnud muu unenäoga seotud, nad ei väljunud kunagi tollest alati ühesugusest pildist mujale unne tegutsema. Nad varitsesid mind pildi (liikuva kaadri) kujul. Vanapaganaga oli jalgade-trikk juba selge.
Miks üks asendus teisega, ei tea. Ei tea ka, miks just Arraku vanapagan, sest ilmsi ta mulle jube ei tundunud. Ilmsi tekitasid õudust (õigemini raskesti talutavat ebamugavust) mingid pildid, mis otsa vaatasid - Mona Lisa, surnud vanaisa foto riiulil. Kartsin, et nad hakkavad liigutama, eelkõige kartsin, et nene suunurgad liiguvad. Minu jaoks avas Mona Lisa mõistatus end just nii - mitte sellena, et keda seal on kujutatud või mille üle ta naeratab, vaid sellena, et ta naeratus on fikseeritud just hetk enne seda, kui põgusast muigest saab pärisnaeratus; see on hetk liikumisest - ja jumala eest, ma olen näinud Mona Lisa huuli liikuvat. Et pildid liigutavad, ei meeldinud mulle. Kui olin üksi kodus, tõstsin nad laua peale kummuli. Kui teised olid kodus, siis ma ei kartnud.


Tuleb veel meelde üks tagantjärele naljakas juhtum. Olin kunagi pisut pikema aega Valgas vanaema juures. Tal oli riiulil seesama pilt surnud vanaisast, mis meilgi kodus ja mida ma aeg-ajalt Viljandis kummuli tõstsin - vanaema juures ma seda teha ei söandanud. Vanaisa (seesama, kes kahvaga tiigist kalu püüdis) oli seal oma tavalise sõbraliku näoga, suu õrnalt muigel, aga õige õrnalt. Vanaema juures magasin toas, kus see pilt oli. Igal õhtul tõmbasin teki üle pea, kaitseks juhul, kui pilt peaks pimeduses liikuma hakkama - pimedas ei näinud ju pilti üldse, ei saanud üldse kindel olla, mis pildi peal sünnib. Ühel õhtul aga kostis pimedas toas imelik krabin, mis lähenes minu voodile. Hakkasin ebamäärast hirmuhäält tegema - ei tea, mida ma mõtlesin toimuvat, tunsin igal juhul, et nüüd on see siis käes, nüüd on see õudus, mida ma peljanud olin, siinamas toas kohal, ei ole enam pildi taga ähvardavana varjul. Vanaema tuli teisest toast vaatama, kohmerdas pimedas millegi otsa, tuli välja, et ta oli koera otsa komistanud - mul oli kohe selge, kes krabistanud oli - Pitsu. Muidugi häbenesin ma vanaemale öelda, et olin kartnud krabinat, mis seostus vanaisa pildiga (see oleks ju üsna jaburalt kõlanud), ütlesin lihtsalt, et nägin hirmuunenägu - see oli minu puhul usutav. Edaspidi kartsin vähem, sest alati võis arvestada, et kui pimedas toas midagi toimub, võib see koer olla. Mõttekäik polnud selline, et “kõik on mõistuslikult seletatav, kes see muu siin ikka krabistada saab kui koer”; mõttekäik oli umbes selline - või mis “mõttekäik“, selgelt mõeldes ei uskunud ma ju selliseid asju; lihtsalt “hirmutunde ökonoomika“ võttis nüüd sellise kuju, et “isegi kui toas ongi tegelikult valla see jube miski, võin ma alati mõelda, et see on koer”; st ma ei mõelnud, et “tegelikult on ju nii”, vaid “mul on alati võimalus ennast veenda, et tegelikult on nii”. Nagu jalgadega vehkiminegi unepiltide puhul - selle idee polnud ju otseselt tühistada nende hirmuunede reaalsust, vaid seda reaalsust omalt poolt ähvardada, seada teine reaalsus talle vastu.

20. august. leidsin Lauri leheküljelt Liska tõlgitud inuiti lugude hulgast ühe, mis seostus mul kohe tolle jalgadevehkimisega:

Lusikakoll
Kord mängisid ühed lapsed rannas. Nad jändasid seal oma asjadega, kui äkitselt tõusis merest lusikakoll Qalutligssuaq. Ta tegi oma harilikku häält, mis kostis nii nagu taotaks lusikaid kokku. Lapsed kisasid ja panid jooksu... kõik peale ühe väikese poiskese, kes lonkas ega suutnud teistega sammu pidada. Qalutligssuaq jõudis talle varsti järele. Poiss viskas end pikali maha ja hakkas oma varvast koletise nina ees edasi-tagasi kõigutama, öeldes: „Vahi mu suurt varvast, sõber! Vahi mu suurt varvast! Ta võib su väga vabalt nahka panna...“
Koletis kohkus ära ja läks tagasi merre. Sellest ajast saati tõrjutakse lusikakolli just niiviisi. Mis saakski olla jubedam kui suur varvas, mis kõigub sinna-tänna, sinna-tänna?

21. oktoober. lisan siia kogumiku erinevaid "Mona Lisa" laulu versioone.


Discover Nat King Cole!

9.8.08

suliko



ühe ööpäeva jooksul poolteist tuhat tapetut ja kaks maatasa tehtud linna - siinsamas Euroopas. siin videol laulab üks kasakate kvartett tuntuimat gruusia rahvalaulu.

5.8.08

Pirogov ja Garibaldi

1862. aastal võttis Garibaldi ette sõjaretke, et liita tollal veel paavstiriiki kuuluv Rooma Itaaliaga. tollane Itaalia valitsus ei kiitnud asja heaks, sest paavst oli prantslaste kaitse all ning sõda nendega ei tahetud; nõnda saadetigi Itaalia sõjavägi Garibaldi vabatahtlikke takistama (midagi Pullapää sarnast niisiis). Garibaldi sai haavata ning võeti itaallaste endi poolt vangi; tema haav oli nii tõsine, et teda ähvardas jala amputeerimine. kuna ta oli üle-euroopaliselt väga kuulus vabadusvõitleja, organiseerisid noored progressimeelsed arstitudengid Garibaldit opereerima parajasti Euroopas arstide väljaõpetamisega tegeleva Pirogovi - mehe, kes oli loonud sõjameditsiini ja uusi kirurgilisi meetodeid amputeerimise vältimiseks, kasutanud esimesena eetrit anesteetikuna ning välja mõelnud kipslahase (ja kes teatavasti doktoreerus Tartus ning oli siin natuke aega ka professor). operatsioon läkski korda, nagu näha ka käepigistusest:

nõnda sai Garibaldi veel hiljemgi sõjamehena silma paista - 1866 Kirde-Itaalia ja Veneetsia ühendamisel Itaalia riigiga ning 1870 Preisi-Prantsuse sõjas vabariikliku Prantsusmaa eest võideldes. tolles viimases sõjas oli taas ka Pirogov kohal, ravides Punase Risti koosseisus sõjaväljal haavatuid.
siin ka üks Garibaldi ausammas, mitte küll Itaaliast, kus neid on palju, vaid New Yorgist - seegi on tudengitega seotud, NY ülikooli rahandustudengid pidavat igaüks kooliaasta alguses ausamba jalamile sendise mündi viskama.

1.8.08

varjutus

mu silmadega võib veel asju ajada küll. täna hakkas mulle mingil hetkel tunduma, et valgus on kuidagi imelik, on küll keskpäevane suvepäiksevalgus, aga kuidagi nagu tuhmivõitu. hämaruseks ma seda ei nimetanud, oli igati valge küll, aga valgus tundus kuidagi pleekinud, vanunud, koltunud, väsinud. mõtlesin, et varsti läheneva sügise märgi kohta on selline valgusemuutus liiga silmanähtav (augusti alguses ju hakkab sügis valgusesse sisse imbuma, aga seda pole otseselt "näha"). mainisin seda Sirlele, ja alles siis tuletas ta mulle meelde, et see on päiksevarjutus - olin sellest varem lehest lugenud, aga unustanud. jah, just seda ma olingi näinud - mitte et on hämar (sest ei olnud hämar, oli hele suvelõuna), vaid nagu valgus hoiduks varju, püüaks oma heledust silma eest peitu tõmmata.
haarasin esimese ettejuhtunud sobiva CD kaasa ja läksin õue päikest vaatama. nägin ära üsna kõrghetke, umbes kella ühe paiku, aga plaadist oli vähe, oleks vaja olnud ka päikseprille. silmi kissitades nägin siiski paari sekundi jooksul ära, et päiksest on kolmandik või rohkemg ülalt vasakult poolt ära lõigatud. plaat, mille kaasa haarasin, oli Janis Joplin, nii et vaatasin varjutust läbi tema digitaalselt kodeeritud hääle - kukkus välja sobiv kombinatsioon.
mäletan, et kui oli viimatine Eestis nähtav täielik päiksevarjutus (22. juulil 1990, vaatasin järele), läksime seda ema ja isaga varahommikul vaatama, sest varjutus toimus koidu ajal - läksime isa tollase tööautoga, GAZ-veoautoga, sõitsime Viljandist natuke kirde poole, Varesemägedesse. ilm oli pilvisevõitu, oli oht, et me ei näegi seda; igal juhul varjutuse tipu ajal olime autos, kui läks päris hämaraks, kuigi just enne oli koitnud; kuidagi on mul meeles, et linnud metsas jäid varjutuse ajal vait, arvasid, et öö tuli jälle peale. lõpuks leidsime ühe koha, kus autotee suundus sirgelt otse päikese poole, nii et midagi ette ei jäänud, ja ka pilved hakkasid taeva servast hajuma. ronisime isaga auto kasti, isa pildistas, ja vaatasime, kuidas vari aegamööda päikese pealt ära nihkub ja päike ise samal ajal silmapiiri kohalt kõrgemale kerkib.
tollal tehtud piltidega lõpetasin raamatu "Nägemist" esitluse 2002, mängides juurde Rotary Connectioni lugu "I Am The Black Gold Of The Sun" 1971. aastast:



.

29.7.08

kõrb kasvab 2


mõnikord mõni asi vihastab - kui satud kokku millegagi, mis on lihtsalt nõme ja loll. näiteks nüüd hapukurgi kõrgajal Äripäeva algatatud ning Postimehe ja Kana 2 poolt üles võetud teema (Postimehes isegi juhtkirja tasemel), nagu raisataks jubedalt Kulka raha, andes näitlejatele raha välismaasõitudeks - Kulka toetavat turismireise. ilma süvenemata, miks näitlejaile seda vaja on, kuidas käib Kulkas otsustamine (seda teeb ju ikkagi asjatundjate kogu), noppides välja teiste kultuurialade esindajate lauseid, mida saab näitlejate vastu pöörata, mõtlemata selle üle, mille poolest erineb kunstniku ja tavainimese kogemusvõime reisil (sellest rääkida tähendaks ju keskmist lehelugejat solvata) jne. Postimehe juhtkiri on muidugi demagoogia supernäide - Kulkast raha küsijad oleks nagu süüdi, et need, kes raha ei küsi, seda sealt ka ei saa; teemale tuuakse toetuseks veel otsene vale, et Kulka ei toeta kultuuriajakirjandust; esitatakse väide, et "Kuid ka kultuuritegelased on inimesed, ja nii nagu iga organisatsiooni maailmas, tabab seda mandumine" jms. väga lihtne on konstrueerida ilma argumentideta tekst, mille sisuks on "seal on midagi mäda". õnneks on Toompere, Toomas Väljataga ja Kaarel Tarand teinud asjakohaseid vastukommentaare - aga ega leht ei hakka ju Väljataga kommentaari peale ometi oma valeväiteid põhitekstis korrigeerima. vastikuim asja juures on, et Postimees tegi kohe oma demagoogia põhjal ka päeva küsitluse, kus üle kolmveerandi inimestest arvas, et ei peaks jah näitlejatele välismaasõitudeks raha andma. istugu aga muudkui oma teatris ja ärgu kogegu midagi. samahästi võiks öelda, milleks teadlasel on vaja uusi raamatuid osta, tal ju niigi riiul juba lookas. selliseid asju lugedes mõtled, kas see ongi see inimmaterjal, millest tahetakse "kodanikuühiskonda" tekitada? "rahvas" "arvab" - naeruväärne.
ja oleks veel mingid hiigelsummad - nt 7000 krooni näkku andekate näitlejate esmakordse Pariisi-kogemuse jaoks. imelik on, et kui kokkuhoiujutud on õhus, siis jäävad ette ikkagi kultuurile eraldatavad väikesed summad, mitte nt otseselt ärimaailma kuuluvale spordile riigi poolt antavad summad. (sellest veel jäledam on muidugi see, et õhukest riiki peavad varsti kinni maksma hakkama koolilapsed oma tühjade kõhtudega. eesti pereisa aga saab pärast Eesti populaarseima uudistesaate - milline eufemism - "Reporteri" vaatamist öelda ilma koolilõunata koolist koju tulevale lapsele ning oma rohtusid mitte välja osta jõudvale emale: "selles on süüdi need pagana näitlejad, kes meie raha eest väljamaal päevitamas ja bordellis käivad.")
kui see lind seal pildil arvab, et ta saab nüüd kõhu täis, eksib ta rängalt. või kes teab, äkki ta ongi harjunud ainult vatti sööma - siis jumal temaga.

30. juuli. the saga continues - tänases Postimehes on probleemiks juba kirjanike arvutid ning Õhtulehes erinevad juubelitoetused. ja kultuuriinimeste üksteise vastu väljamängimine on päris hästi õnnestunud.

31. juuli. eile õhtul oli TV3 uudistes muusika sihtkapitali juhi Olav Ehala kommentaar asjale - enam-vähem nii ja naa, jäi mulje (uudislõik oli muidugi kokku monteeritud nagu meelelahutussaatele kohane, varjatud kaameraga klatshijuttu ka sekka; vt siit). tänases Postimehes on Toompere oma kommentaari artikliks arendanud; Äripäev jätkab üksikjuhtumitega, Kangurite Pariisi-käik on võetud luubi alla (teemat peegeldab omakorda Õhtuleht), lisaks nupp sellest, et Täär pole aruannet esitanud. On näha, et Äripäeva ajakirjanikud on Kulka dokumentatsiooniga tutvumas käinud. Äripäevas ka Riigikogu kultuurikomisjoni juhi Kreitzbergi intervjuu lugejatele, kus on nt lause "Kultuurkapitali Nõukogu on plaani võtnud Eesti Kultuurkapitali Seaduse muutmise ettepaneku tegemise käesoleval aastal. Loodan, et tema seni üsna hägused ülesanded saavad oluliselt täpsustatud" ja minister Jänese kohta: "Kindlasti on ta praegu väga tugevasti seotud eelarve kärbete tegemisega, mis üsna valusalt tabab ka kultuurivaldkonda. Usun, et Kultuurkapitali Nõukogu esimehena kiirustab ta tagant muudatuste tegemist Eesti Kultuurkapitali Seadusesse." ja nagu tellitult ka seos koolilõunatega: "Et kraane kinni keerata on vaja sedust muuta. Ses mõttes on kulka palju paremini kaitstud kui koolilaste prii lõuna, mille rahastamist saab vähendada seadust muutmata."
nii et asi hakkab vist klaaruma, ongi ilmselt avaliku arvamuse masseerimine kultuuri rahastamise muutmiseks. no toreon, toreon.
oma blogides kirjutavad sel teemal ka Wimberg ja Mart Kase.

Samal päeval. Märt Väljataga saatis Kirjanike Liidu listi järgneva teksti, mida võib edasi levitada.

UUDIS:
Eesti kultuurirahastamissüsteem PR-rünnaku all

Käesoleval nädalal on eesti ajakirjanduses sagenenud rünnakud Eesti Kultuurkapitali vastu. Teema algatas Äripäev, mis seadis kahtluse alla reisistipendiumid näitlejatele, nõudes koguni nende tagasimaksmist. Postimees avaldas 29. juulil juhtkirja "Kauka jumal" (viide Kitzbergi sellenimelisele näidendile), milles leidis, et ka kultuuriajakirju toetatakse läbimõtlematult: raha jagatakse nii riiklikele kui marginaalsetele väljaannetele. 30. juuli Postimees avaldas Krista Leppiku artikli "Kirjanikud ostavad kulka kulul arvuteid", mis algab sõnadega: "On valiku küsimus, kas anda hädasolijale pihku õng või kala. Just viimaseid jagab viimase nelja aasta jooksul kultuurkapital, andes kirjanikele raha arvuti ostuks." Vikerkaar päris ajakirjanikult, kust tekkis sellise artikli idee. "Teema võttis üles Äripäev," vastas Leppik, "pealegi ilmusid reedel Sirbi vahel kultuurkapitali rahaeralduste nimekirjad. Me arutasime seda küsimust toimetuse koosolekul, kus osalesid veel Kalle Muuli ja Merit Kopli." Rünnakutega on tänase Äripäeva intervjuus läinud kaasa Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg: "Loomulikult on küsimus reeglite laialivalguvuses. Kultuurkapitali Nõukogu on plaani võtnud Eesti Kultuurkapitali Seaduse muutmise ettepaneku tegemise käesoleval aastal. Loodan, et tema seni üsna hägused ülesanded saavad oluliselt täpsustatud. ... Kultuurkapitali seadus annab piiramatuid tõlgendamisvõimalusi". Kreitzberg teeb ka konkreetseid etteheiteid kultuurkapitali jaotamispõhimõtete kohta. Eesti loomeliidud tunnevad olukorra pärast muret. Nii on Eesti Kirjanike Liidu siselistis avaldatud arvamust, et PR rünnaku
eesmärk on avaliku arvamuse ettevalmistamine kultuurkapitali suhtelise autonoomia piiramiseks ning võib-olla isegi vaikivaks ajastuks.

viimase all peab MV (ma arvan) silmas vaikivat ajastut Kulkas, st otsest allutamist riigile ja poliitilisele kontrollile.

1. august. eks ma siis märgin ära veel asjakohaseid sõnavõtte. tänases Postimehes ajakirjanik Kaire Uuseni arvamuslugu, mis jätkab Postimehe senist liini, ning uudis sellest, et minister Jänes nõuab augusti lõpus Kulka sihtkapitali juhtidelt aru. teema jõudis lõpuks ka Päevalehte, kus ilmus Ilona Martsoni arukas arvamuslugu.

2. august. Märt Väljatagalt tänases Postimehes ka pikem lugu.

3. august. veel tagantjärele-täiendusi. 31. juulil Delfis Vilja Kiisleri arvamus; siit võib näha Terevisiooni lõiku, kus räägivad Äripäeva ajakirjak Kristiina Traks, lavastaja Normet ja kulka juht Altmäe - Traks kirjutas sellele oma lehes järelloo, kus nimetab Normetit ja Altmäed demagoogideks. Äripäev tuleb välja uue avastusega, et Kulkal on aruandevõlglasi "kuratlik arv", pluss veel väiksemaid nuppe konkreetsetest juhtumitest. Aruandevõlgnevus pole muidugi ilus asi (olen isegi selles suhtes patustanud), samas kontekst, kus see on nüüd välja pakutud, on tendentslik. 1. augusti Postimehes Sauteri vastulause, ja Ilmar Raagilt päris asjalik analüüs, mis ilmus nii tema blogis kui Rahvusringhäälingu uudistesaidil. Kuku raadio pühandas asjale oma saate Vastasseis, kus vestlevad Altmäe, Martson ning Äripäeva ajakirjanik Kadri Jakobson (refereerin teravaimat hetke - Martson avaldab kartust, et Äripäeva lugusid võivad poliitikud kurjasti ära kasutada, Jakobson vastab, et selline jutt on talle üllatus [!], ning kaebab ülekohtutundest väriseva häälega, et "julged sa puutuda kultuuriinimeste rahakotti, oled sa enne risti löödud, kui sa üldse midagi teha jõuad"; Martson küsib Jakosoni jutu peale, millal too viimati teatris käis, mille peale Jakobson ütleb, et see on rünnak isiklikul tasandil. no comments). Eilsest kaks saba ja sarvedeta (ehk siis ingellikku) lugu - Kristi Leppik Postimehes ning Õhtulehe arvamustoimetaja Laur Uudam.
kuna tegu on blogiga, siis olgu mainitud veel mõned blogid, kus asjast juttu tehakse: Aapo Ilves, Vahur Afanasjev, Urbaanika, Ulmeguru, Nipitiri, Kirjatsura - neist, mis on silma ette jäänud.
Ilmar Raagi jutust tõstaksin esile seda kohta, kus ta arutleb, mis juhtuks, kui eesti kultuuri rahastataks ainult turumajanduslikel põhimõtetel - see ja see ja see asi kaoks eesti kultuurist ära, AGA: "
70% eestlaste igapäevase kultuuritarbimise jaoks ei toimuks mingit olulist muudatust" (ma eeldan, et ta toetub mingitele kultuuritarbimise uuringutele). sel taustal tundub praegune meediatarbijate masseerimine Kulka suhtes päris jube.

6. august. jätkub. tänases Postimehes Jürgen Ligi jutt, et Kulka rahastussüsteem tuleks lammutada, kuna see on tagurlik ja ebamoraalne, sõltudes inimeste pahedest (põhjalikumalt tema blogis). Kreitzberg on ettevaatlikum, Herkel oponeerub Ligile otseselt. lehes on ka Äripäeva tänaseid uudiseid ümber jutustavad lood sellest, et Jänes on Kulka süsteemi muutmise vastu, ning et näitlejad esitavad aruanneteks turismifirmade arveid. pluss veel juhtkiri, mis on nagu ise ka ehmunud, millistele mõtetele võib nüripoolne ajakirjandus mõned poliitikud viia. Õhtulehes kommenteerib Altmäe aruandevõlglaste asja.
tsitaat Ligi blogist: "
Kui riigis omaks võetud fiskaalkultuuri ja moraali kehtestamine on politiseerimine, siis olen mina politiseerimise poolt." selge. ilmselt ei saa Ligi aru, kui eneseirooniliselt see lause kõlab.

7. august. Postimehes Mart Ummelase hämamine; jutt on üles riputatud ka blogisse "20 aastat hiljem", ma ei suutnud end pidurdada ja kirjutasin vastukommentaari. Eesti Ekspressis Märt Väljataga artikkel ning Karin Pauluse arvamuslugu selle kohta, et võiks taastada ajakirjanduse sihtkapitali. Lisaks veel Areenis Kalev Kesküla lühikommentaar. Afanasjevilt tema blogis päris teravmeelne lühis.
Mitte otseselt Kulkat puudutavalt, kuid illustreerimaks "riigis omaks võetud fiskaalkultuuri ja moraali", võiks kõrvuti lugeda kahte asja tänasest Äripäevast: Ansip räägib sellest, keda ei tuleks maksudega karistada, ja Jürgen Ligi sellest, keda tuleks.

8. august. tänases Sirbis sõnavõtud Sinijärvelt, Kaarel Tarandilt ja Jürgen Roostelt; Rooste teatab muuhulgas oma lahkumisest SDEst. blogiga "20 aastat hiljem" on huvitavad lood - hommikul vastas Ummelas mu kommentaarile, kuid pärastlõunaks oli blogist kadunud kommenteerimisvõimalus koos kommentaaride endiga; rumala peaga polnud ma enda ega Ummelase kommentaare salvestanud ning hetkel on nad mul kaotsis.

vt ka Plasma-Jacki ehk Kaarel Kressa blogi, kelle kommentaar oli juba hommikuks sealt kustutatud.

Samal päeval. Kommentaarid on nüüd taastatud, Ummelase põhjenduseks see, et oli tarvis eemaldada pahatahtlikke isiklikke rünnakuid. Kopeerin igaks juhuks kogu kupatuse siia.
minu esimene kommentaar:

ANALÜÜSIKATSE

"Nii Avo Viioli juhtumi kui ka viimatiste faktide valgusel sihtkapitalide küsitavast rahakasutusest paistab küll,"

- Nagu Väljataga tänases Ekspressis kirjutab, poleks kogu probleemi, kui näitlejate reisirahad oleks vormistatud nt loominguliste stipendiumidena. Sellisena neid tegelikult tulekski võtta. Viioli kriminaalset tegevust võrdsustada loominguliste stipendiumide jagamisega on - mis? Minu meelest hämamine.

"et toonased kartused polnud päris asjatud ning oleme loonud üsna läbipaistmatu ja korporatiivse, «mina-sulle-sina-mulle-klubi»."

- "Mina-sulle-sina-mulle" tähendab siinses kontekstis ilmselt seda, et kultuuriinimesed ise ei peaks otsustama, mis on kultuuri valdkonnas asjakohane; arvesse peaks võtma "rahva häält". Ummelas võiks ju teada, et "rahva hääl" riigiga seotud rahastusküsimustes tähendab rahva esindajate ehk poliitikute häält. Sisuliselt soovitakse seega poliitilist kontrolli Kulka üle. See aga oleks hoopis üks hullemat sorti "mina-sulle-sina-mulle" kombinatsioon.

"Nimelt kultuuriministeeriumi roll riigi kultuuripoliitika juhina kultuurkapitali kõrval võib nõnda marginaliseeruda"

- Kultuuriministeeriumi marginaliseerumine saab olla ikka vaid kahvatute ministrite süü, või siis selle süü, et riik ise marginaliseerib Kulmini, lükates ministeeriumi alla kuuluma pidavaid projekte Kulkale täitmiseks. Kuidas Kulka ise ministeeriumi marginaliseerib, jääb hämaraks.

"Selline süsteem muudab kogu kunstielu enesekeskseks, sissepoole pööratud mänguks, kus väärtushinnangud määratletakse tsunftisiseste mõõdupuude ja kokkulepete järgi, mitte aga avatud ühiskonnale kohaselt, kaasates otsustamisse ka võhikuid ehk rahva (pro valijaskonna) enamikku."

- Ilmar Raagi blogis ilmunud analüüsis kõneldakse sellest, et kui kultuuri rahastataks turuloogika kohaselt (st vaijaskonna enamiku loomulike eelistuste kohaselt), kaoks Eestist üsna suur hulk kõrgkultuuri, samas kui 70% eestlaste kultuuritarbimises ei muutuks midagi. See kõneleb selgesti (mu meelest endastmõistetava) seisukoha kasuks, et kunstikultuuri üle ei saa otsuseid teha demokraatlikel üldvalimistel, see on siiski spetsialiseeritud ala. Kõrgkultuur ei saa olla rahvahääletuse küsimus.

"Kus oli kultuurkapital siis, kui sammast kavandama hakati?"

- Kõige mõistatuslikum koht kogu artiklis. Kuidas puutub Kultuurkapital sambaprojekti, mis algusest peale oli antud Kaitseministeeriumi otsustusvaldkonda? Kas Kulka oleks pidanud omal käel samba rahastajaks hakkama, kaaperdades selle Kaitseministeeriumilt? Kogu samba kunstilise väärtuse temaatika sidumine Kulka teemaga on kunstlik ja demagoogiline.

"Jooksva aasta säästueelarves kärbiti kultuuriministeeriumilt 8%, kaitseministeeriumilt aga 10 korda väiksem osa ehk 0,8%. Kas võiks sellist otsust nüüd pidada «rumala» rahvahulga kättemaksuks (snobistlikule) kõrgkultuurile?!"

- Jälle arusaamatu lõik. Eks see otsus tuleneb ikka valitsuskoalitsiooni poliitikast ja on ka üheks näiteks selle kohta, mis põhjustel Kulmin tegelikult marginaliseerub - riigi aetava poliitika pärast, mitte Kulka pärast.

"Niisuguse küünilise seose võimalus oli üks põhjusi, miks olin toona ja olen ka nüüd põhimõtteliselt vastu sellisele kapitalile, mis oma sõltumatuses tahes-tahtmata elitariseerub, ehitades üha kõrgemat elevandiluust torni selle jalamil tuigerdava kultuurikauge ühiskonnaosa füüsilist ja mentaalset allakäiku ära kasutades."

- Arutluskäik püüab sisendada, et Kulka süsteem on süüdi inimeste moraalses allakäigus, sundides neid suitsetama, viina jooma ja kasiinos käima. Unustatakse muuhulgas ka see, et Kulka rahastab üsna tõhusalt ka rahvakultuuri - kui see pole inimeste kultuursuse nimel töötamine, mis siis veel on? Et 70% eestlaste kultuuritarbimist kõrgkultuuri kadumine ei morjendaks, kas see on kunstiinimeste süü? Kuidas küll?

"osa kultuuriavalikkusest on sedavõrd kaugenenud maksumaksjate enamikust, et ei huvitu nende arvamusest, küll aga lepib nende joomise, suitsetamise ja hasartmängudega ehk kultuurkapitali tulude kasvatamisega."

- Järelikult oleks õige suitsust ja viinast tulev aktsiis kui olemuselt ebamoraalne, räpane raha üldse käibest kõrvaldada ning panna kultuuriinimeste rahastus sõltuma sellest, mille eest maksumaksjate enamik on nõus oma raha välja käima; loogiliselt mõeldes ma muud ei oska siit välja lugeda.

"miks noodsamad kirjanikud pole oma kirjutusmasina toetuse asemel taotlenud Kultuurkapitalist kümmet tuhandet krooni näiteks selleks, et teha selle raha eest tele- või raadiosaateid. Jätkuks õige mitmeks tunnipikkuseks kirjandussaateks. Kuhu jääb nüüd kunstiinimese missioonitunne ja madal valulävi!?"

- Ummelas võiks teada, et asjad ei käi ju nii, et marsin aga oma rahaga telemajja sisse ja hakkan aga saadet tegema. Seda, mis saateid tehakse, otsustatakse siiski mujal. See pole isegi mitte hämamine, vaid otsene vale. Kultuurisaadete rahastamine Kulkast oleks taas üks kultuurist mitte huvituva riigi kohustuse Kulka kraesse veeretamine. Vastandus "kas arvuti või kirjandussaade" on samuti demagoogiline, otsekui poleks meil kultuurisaateid just sellepärast, et kirjanikel on Kulka toel olemas põhiline töövahend; ehk siis: "kulla kirjanikud, teil pole telekas oma saadet just selle pärast, et teil on võimalus isiklikku arvutit kasutada". Ma ei tee midagi muud, kui loen loogiliselt lahti Ummelase arutluste implikatsioone.

- Rahalist osa ja Soome-võrdlust ei hakka ma puutuma, selle ebakohasust on juba Postimehe kommentaarides küllalt hästi osutatud.

- Kogu artikli demagoogiline algdispositsioon tuleneb sellest, et arusaamatuna tunduvad üksikjuhtumid üldistatakse kogu Kulka süsteemile. Kasuks tuleks Kulka eraldiste kogupildi arvesse võtmine. Metonüümiline optilise pette loomine on üks hämamise raudvarasse kuuluvaid võtteid.

Kogu lugupidamise juures,
AP




Ummelase vastus:

Tänan lugupeetud Aare Pilve huvitava kommenataari eest, mis küll kuulub kategooriasse "ajame edasi oma asja". Minul seda probleemi pole, pole Kulkast raha taotlenud.
Niisiis, kas asi on vaid üksikutes ebamõistlikes või "valesti vormistatud" taotlustes? Oma kirjutisega üritasin väita just vastupidist - näitlejaid ei saa teha peamisteks patuoinasteks tegevusele, mille üldine mõõdetavus ja efektiivsus on ülimalt küsitava väärtusega.
"Mina-sulle-sina-mulle-klubi" all mõistan seda, et tegutsevad spetsiifilised sihtkapitalid, milles otsuseid teevad põhiliselt sama ala inimesed, kes käivad koos vaid kord kvartalis, et läbi vaadata kuhja kolleegide avaldusi. Loomulikult valivad nad sealt selliseid avaldusi, mille esitajaid nad hästi või liigagi hästi tunnevad. Pealegi ahvatleb selline jagamine selleks, et kui täna jagad oma heale kolleegile, siis paari aasta pärast jagab tema sinule, sest tänuvõlg kohustab.

Üksnes kultuuriministeerium saab koondada piisavalt kõrgel tasemel spetsialiste, kes jälgivad kultuuri arengut rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil diakrooniliselt, prognoosides ühtaegu pikaajalisi protsesse ette seoses eelarvestrateegiaga, tegeldes rahvuskultuuri esmaste küsimustega ning kultuuri arengu proportsioonidega globaalses plaanis. Isegi Märt Väljataga on tunnistanud, et kunstialade proportsioonid Kulka jagamistel on praeguseks paigast ära. Kultuur on tana aga multi ja inter, seepärast igasuguste piiride tõmbamine erinevate kunstialade vahele on iseenesest oht, mitte aga hüve.
Mis puutub küünilisse rahakasutusse, siis leian tõesti, et alkohoolikute ja muude narkomaanide tegevusest saadav tulu tuleks kulutada eelkõige sotsiaalsfääris, mitte loomingulise alge arendamiseks. Tahes-tahtmatult niisugune rahavoog hakkab moraalselt korrumpeerima ka saajat. Pole siis ime, et paljud tänased eesti kirjanikud tunnistavad enanst avalikult joodikuiks - teenime raha Kultuurkapitalile.

Rahvast ei tohiks aga igal juhul unustada ega jätta üksi. Kultuurkapital ei saa olla olemasolevate kultuuriinimeste jaoks must kassa, milleks ta paraku on kujunenud, ta peab võtma vastutuse ka selle eest, missugune on tänane eesti kultuur ja kogu ühiskond. Miks ei tegele Kulturukapital näiteks rahvusliku multikultuursuse (integratsiooni) probleemidega? Miks sulgutakse elevandluutorni Eesti tänase poliitilise juhtimise äraspidisuse osas ja lauldakse hosiannat ühiskonda hävitavale neoliberalismile?! Kuhu on jäänud kultuuriinimeste sõna peatamaks ühiskonna dehumaniseerumine? Selleks ei piisa ainult Ilmamaa raamatute rahastamisest ega veel vähem kirjanikele uute (mängu)arvutite kinniplekkimisest, vaja on sotsiaalset seisukohavõttu, positsiooni. Ka Vabadussamba küsimuses. Miks sai riik kultuurile sellega nii kergelt ära teha? Sest meie kultuuriavalikkus on passiivne, mandunud, lamab Kultuurkapitali pakutud loorbereil. Puudub igasugune ühiskondlik seisukoht ja seetõttu ka jõud seda väljendada. Kuhu on jäänud loomeliitude roll, mis oli 20 aastat tagasi Eesti arengule otsustav? Selle on Kultuurkapitali rahaga tänane neoliberalism lihtsalt (odavalt) üles ostnud ja pisku saajd hüüavad pealegi veel õimule kiidulaule nii ajalehtedes kui poliitilistel pargikontsertidel. Probleem pole tõesti Kultuurkapitali rahajagamises, vaid meie kultuuri infantiilsuses ja konjunktuursuses.



Ja minu uus vastus:

“Tänan lugupeetud Aare Pilve huvitava kommenataari eest, mis küll kuulub kategooriasse "ajame edasi oma asja". Minul seda probleemi pole, pole Kulkast raha taotlenud.”

- Ma saan aru, et Teie jaoks on Kulkast raha saamine ja üldse Kulka olemasolu põhimõtteliselt ja algusest peale “probleem”, samuti nagu see, et keegi ajab oma asja. Aga olgu sellega, probleemid viivad elu edasi.

“"Mina-sulle-sina-mulle-klubi" all mõistan seda, et tegutsevad spetsiifilised sihtkapitalid, milles otsuseid teevad põhiliselt sama ala inimesed, kes käivad koos vaid kord kvartalis, et läbi vaadata kuhja kolleegide avaldusi. Loomulikult valivad nad sealt selliseid avaldusi, mille esitajaid nad hästi või liigagi hästi tunnevad.”

- Palun konkreetseid näiteid, mitte umbmääraseid insinuatsioone. Et kultuuriinimesed väikses Eestis üksteist paratamatult tunnevad, ei saa ju olla automaatselt eelduseks, et otsustamises pole objektiivsust. Kultuuriinimste korruptiivsus on Teie mõttekäikude eelduseks, mitte järelduseks - miks küll?

“Pealegi ahvatleb selline jagamine selleks, et kui täna jagad oma heale kolleegile, siis paari aasta pärast jagab tema sinule, sest tänuvõlg kohustab.”

- Eraldisi ei otsusa üksikinimesed, vaid komisjonid, mis on moodustatud mitmekesisuse printsiibil, st et ükski komisjon poleks liiga ühte suunda kaldu, vaid esindaks võimalikult erinevaid suundumusi. Pole veel kuulnud sellelaadsetest käsi-peseb-kätt kombinatsioonidest. Konkreetseid näiteid?
Mis oleks siis lahendus, kes peaks siis otsuseid tegema? Kultuurivaldkonda mitte kuuluvad inimesed?

“Üksnes kultuuriministeerium saab koondada piisavalt kõrgel tasemel spetsialiste, kes jälgivad kultuuri arengut rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil diakrooniliselt, prognoosides ühtaegu pikaajalisi protsesse ette seoses eelarvestrateegiaga, tegeldes rahvuskultuuri esmaste küsimustega ning kultuuri arengu proportsioonidega globaalses plaanis.”

- Nõus, muidugi, miks ta seda siis ei tee? Kulka pole tal keelanud seda teha. See on küsimus valitsusele, mitte Kulkale.

“Isegi Märt Väljataga on tunnistanud, et kunstialade proportsioonid Kulka jagamistel on praeguseks paigast ära.”

- Võimalik, aga see pole argument Kulka süsteemi kui sellise vastu.

“Kultuur on tana aga multi ja inter, seepärast igasuguste piiride tõmbamine erinevate kunstialade vahele on iseenesest oht, mitte aga hüve.”

- Kulkas on ka nn valdkondadevaheline komisjon, mis koosneb kõigi sihtkapitalide esindajaist ja mis otsustab interdistsiplinaarsete projektide rahasid.

“Mis puutub küünilisse rahakasutusse, siis leian tõesti, et alkohoolikute ja muude narkomaanide tegevusest saadav tulu tuleks kulutada eelkõige sotsiaalsfääris, mitte loomingulise alge arendamiseks. Tahes-tahtmatult niisugune rahavoog hakkab moraalselt korrumpeerima ka saajat.”

- Kas seesama raha ei hakka siis korrumpeerima ka sotsiaalsfääri, kui see sinna suunata? Mu meelest “räpase raha” kujund on vaid emotsionaalse, mitte sisulise väärtusega. Narkomaanide? - Minu teada Eestis narkootikumid pole aktsiisiga maksustatud.
Muidugi ma olen selles suhtes nõus, et sotsiaalsfääri, narkovastasesse jms tegevusse peaks riik palju rohkem panustama. Samas, nähes, kust praegune eelarvehädas valitsus eelkõige kokku hoidma hakkab, pole mul usku, et kui nood aktsiisirahad Kulkalt ära võtta, läheks need sotsiaalsfääri - pigem nt kaitsekulutuste katmiseks; sellised on riigi prioriteedid.

“Pole siis ime, et paljud tänased eesti kirjanikud tunnistavad enanst avalikult joodikuiks - teenime raha Kultuurkapitalile.”

- Paljud - kui paljud? Ilma konkreetsete näideteta on see hämamine. Mina, kes ma kirjanduseluga hästi kursis olen, tean vaid paari lõuapoolikut, kes nii öelnud on.

“Rahvast ei tohiks aga igal juhul unustada ega jätta üksi. Kultuurkapital ei saa olla olemasolevate kultuuriinimeste jaoks must kassa, milleks ta paraku on kujunenud,”

- Must kassa?

“Miks ei tegele Kultuurkapital näiteks rahvusliku multikultuursuse (integratsiooni) probleemidega?”

- Taas seesama mõistatus, mis artiklis Kulka ja vabadussamba seose puhul. Kultuurkapital on rahaline fond, mis ei tee kultuuri arengukavasid - kui see kellegi ülesanne on, siis ministeeriumi. Miks tahate Kulkale peale panna ministeeriumi ülesandeid? Sama hästi võiks Rahvusringhäälingule peale panna parlamendi kohustused.

“Miks sulgutakse elevandluutorni Eesti tänase poliitilise juhtimise äraspidisuse osas ja lauldakse hosiannat ühiskonda hävitavale neoliberalismile?!”

- Ma palun konkreetseid näiteid, kus kultuuriinimesed on laulnud hosiannat neoliberalismile. Minu mulje on hoopis teistsugune.

“Kuhu on jäänud kultuuriinimeste sõna peatamaks ühiskonna dehumaniseerumine?
Selleks ei piisa ainult Ilmamaa raamatute rahastamisest ega veel vähem kirjanikele uute (mängu)arvutite kinniplekkimisest,”

- Loomulikult ei piisa ainult sellest, aga ilma selleta poleks sedagi, mis on; ilma Kulka poolt toetatud projektideta (millest osa on ka otseselt rahvavalgustuslikuks tegevuseks läinud) oleks too dehumaniseerumine veelgi sügavam.
Arvutite osas - tavaline arvutiostu eraldis Kulkast on 10 000 krooni - millise mänguarvuti selle eest saab? Selle eest saab normaalse kontoritööks mõeldud riista kätte, kui omalt poolt pisut juurde panna, või siis kasutatud arvuti.

“vaja on sotsiaalset seisukohavõttu, positsiooni. Ka Vabadussamba küsimuses.”

- Minu meelest on kultuuriinimesed oma seisukohad samba küsimuses üsna selgelt välja öelnud, suur osa on vastu, ja on selgitanud, miks, teine osa on ka poolt. Või läheb tõeliselt sotsiaalse seisukohavõtuna arvesse vaid see, kui kultuuriinimesed kiidaksid kooris takka valitsuse poolt rahvaga manipuleerimisele? Ma ei saa hästi aru - kord näib, et Teie meelest pidanuks samba kritiseerijad järgi andma “rahva tahtele”, teisalt jälle, et see kritiseerimine pole olnud piisav. Ja mõlemal juhul on süüdi kulturnikuid liigselt ära hellitanud Kulka. Või kuidas sellest aru saada?

“Miks sai riik kultuurile sellega nii kergelt ära teha? Sest meie kultuuriavalikkus on passiivne, mandunud, lamab Kultuurkapitali pakutud loorbereil.”

- Mul tekib siin mitu küsitavust. Te näite samastavat eesti kultuuri ja Kulkat - sama hästi võiks samastada eesti majandust ja Ühispanka. Teiseks ei lama eesti kultuur mingitel loorberitel rahalises mõttes, sama hästi võiks ette heita nt mediaankeskmist palka saavale tööinimesele, et ta istub rahahunniku otsas ning see teeb ta liiga laisaks. Tarvitseks tutvuda nt vabakutselise literaadi toimetulekutingimustega, enne kui talle liigset rikkust ette heita. Riik sai kultuurile samba küsimuses “ära teha” (kui Te seda nii näete) lihtsalt oma poliitikategemise viisi pärast - monoloogiline ja rumalalt põikpäine, nagu see valitsus meil praegu on.

“Selle on Kultuurkapitali rahaga tänane neoliberalism lihtsalt (odavalt) üles ostnud ja pisku saajad hüüavad pealegi veel võimule kiidulaule nii ajalehtedes kui poliitilistel pargikontsertidel.”

- Jällegi üldistus, mida ma ei saa tõsiselt võtta; eks on igasuguseid kultuuriinimesi, erinevate poliitiliste hoiakutega - kellele sümpatiseerib üks partei, kellele teine, kellele mitte ükski. Peaks ikka tooma konkreetseid näiteid, nt kes on saanud Kulkast loomingulise stipendiumi ja asunud seejärel võimulaulikuks.
Kas mitte-ülesostmine tähendaks seda, et kultuur ei peakski riigilt raha ootama?

“Probleem pole tõesti Kultuurkapitali rahajagamises, vaid meie kultuuri infantiilsuses ja konjunktuursuses.”

- Sel juhul - milleks rünnata Kulkat, mis on niigi alarahastatud kultuurile põhimõtteliselt päästerõngaks; kujutlege eesti kultuuri ette ilma Kulkata, kujutlege, et riiklik rahastus piirdub ainult sellega, mis tuleb Kulminist - pilt ei oleks tore, ja kultuuriinimeste võõrandumine riigist oleks täielik, nad oleks riigi lihtsalt metsa saatnud ning siit lahkunud.

põhimõtteliselt ütles Ummelas mulle erakirjas, et tema seisukohad on muutumatud - ega ma vist lootnudki teda ümber veenda, pigem pidasin elukutselise tekstitõlgendajana vajalikuks tõlkida see tekst selleks, millena ta end mulle näitab, küsitleda teksti teatavate küsimustega, mis ta olemuse seespoolt väljapoole nähtavale tõmbavad. hästi või halvasti, mingil määral on see mul vist siiski õnnestunud.

9. august. tänases Postimehes intervjuu Jänesega, kus ta püüab siluda oma senist suhtelist ükskõiksust ja kobavust, tehes samas ettepaneku, et Kulka võiks rahastama hakata uut Estonia juurdeehitust - mis ei näita just kõige adekvaatsemat arusaamist "asjade seisust". sama kahtlust avaldab Postimehe enda kommentaar. Õhtulehe kaudu avastasin tagantjärele, et Urmas Paet on juba 4. augustil oma blogis selgelt Ligile vastandunud. eilne Õhtuleht on aga toimetusepoolse nupuga teinud väikse katse teemat ülal hoida. kui eilse Sirbi esikülg tunduski mulle pisut ülepingutatuna, siis tolle nupukese valgel enam eriti mitte.
20-aasta-seltskond (ma polegi päris täpselt aru saanud, kes on selle blogi põhiline haldaja, kas Ummelas ise?) otsustas mu n-ö viisakalt välja visata, vastates lühikese kokkuvõtva teatega (ja mitte Ummelase, vaid blogihalduri nimel):

Täname Aare Pilve aktiivse osalemise eest diskussioonis, loodetavasti
ärgitab see sõnavõtt ka teisi teemast huvitatud inimesi esitama oma
arvamusi. Palume siiski vältida isiklikke rünnakuid, mis sunnib
kommentaare kõrvaldama! Samuti soovitame esitada identifitseeritavana.

olgu peale, ega siin seletada polegi midagi, niikuinii hakkasin ma juba endalegi hüsteerilise lapsena tunduma, pealegi ei ole mõtet toda Ummelase artiklit kogupildis üle tähtsustada.

15. august. tänases Sirbis Kalle Muuli seletus, mida ta silmas pidas, kritiseerides saates "Olukorrast riigis" möödunud nädala Sirbi teemakäsitlust. Muuli ja Anvar Samost rääkisid teemast pikemalt juba 3. augusti saates. saateid saab kuulata näiteks siit.

21. august. Eilses tähtpäevakõnes loomeinimestele tegi president etteheiteid, et Kulka asjus tõsteti liiga palju kära, kuid Gruusia asjas liiga vähe kära:

Kunst ja looming on ju meie lootuste ja soovide tõlk ning meie pahupoole peegel. Kunstnik – ja kasutan seda sõna siin kõige laiemas mõttes – tõlgib meile seda keelt ja maailma, mida me ei tunne, aga aimame. Kunstniku, intelligendi, haritlase julgus on olemuslikult loomisvabadus, mis sisaldab kõike: alates kunstniku aususest ja lõpetades teda ümbritseva keskkonna, ühiskonna, riigi vabadusega. Kunstniku töö on täita see vabaduse ruum oma taieste, oma häälega. Näidata selle ruumi piire ja olemust.
Aga sama oskuse, sama valju häälega peaks kunstnik ütlema oma arvamuse välja ka siis, kui tema väljendus ei ole õilistatud kunsti vormi. Kui tema hääl kaigub nagu Émile Zola „J’accuse” või 20 aastat tagasi Eesti loomeliitude pleenum üle terve maa ja maailmajao.
Ometi, teatud hämmeldusega pean tõdema, et lõppeval suvel kuulsime tõesti taas
kultuuriavalikkuse häält küllaltki kõvasti ja ühtselt kõlamas kultuuri raha ja kultuurkapitali teemadel.
Eesti riik on ju teinud erakordse korralduse ning andnud osa maksurahast, mis mujal ikka riigi voli on, otse kultuurile ja kultuuriinimestele. See oli hea ja õige
otsus, aga seda ei saa pidada enesestmõistetavaks ja kriitikavabaks privileegiks.
Mitte sellest pole aga tingitud minu hämmeldus. See on tingitud sellest, et Gruusias kestva tragöödia taustal kõlas vähemalt sama valjult ja kõnekalt Eesti kultuuriavalikkuse vaikimine...
Jah, meil on üksikuid avalikke intellektuaale, kes on võtnud juhtuvat seletada. Aga ma ei ole näinud tekkivat seda vormi, mis laseks meil ühiselt juhtuvat tunnetada: toetuskontserte, kirjanike ühispöördumisi ja muud.
Ma ei eelda ning ammugi ei kirjuta ma kellelegi ette, mida selle katastroofi sisulistest põhjustest arvama peab. Minu ja Eesti riigi arvamus on selge ja teada.
Aga kodanike kodutus, vägivald ja vabaduse riisumine – see kõik on ju ometi universaalne. On see siis sellisena tõesti nii kauge ja võõras sündmus, et see meie loomeinimeste närvi ei puuduta?
Ei usu, eile kõlas terve lauluväljaku täis rahvast ju sellele puudutusele kaasa!

26. august. tegin väikest otsingut, kas vahepeal on midagi lisandunud. 19. augustil Postimehes Peeter Kreitzbergi artikkel - nüüd, kui kired pisut lahtunud, näib mullegi, et Kulka kaitsjad kasutasid pisut "ebaproportsionaalset vastulööki" (või kuidas see diplomaatiline sõnastus Venemaa tegevuse kohta Gruusias oligi) ja tegid ehk sellega endale karuteene; samas on siiski kummaline, et keegi ei küsi, miks see vastulöök nii intensiivne tuli, ikka pannakse see mingi endassesulgunud, korruptiivse ja omakasupüüdliku ringkaitse arvele, küsimata, kuidas kultuur ennast tegelikult siin riigis tunneb. Kreitzbergi jutt näib üsna tasakaalukas, kuid samas imbub kuskilt põhja alt välja ikkagi nt sõnastus "end luuletajaks tituleeriv Jürgen Rooste" - justkui polekski luuletaja võimalik olla päriselt, vaid ainult kuidagi "niinimetatud luuletajana"; eks Kulkasse suhtumise määrabki osalt see, kas kultuuri suhtutakse kui "nn kultuuri" või kuidagi teisiti. (muuseas, artikli kommentaarides viitab Aapo ka siinsele postitusele.)
president Ilvese kõne kultuuritegelastele on samuti äärtpidi Kulka-teemaga seotud. ERR uudistes kajastatakse loomeliitude reaktsioone Ilvese etteheidetele, 22. augustil oli teema ka AK-s. (minu isiklik arvamus, miks loomeliidud ei saa - ega võib-olla tohigi - Gruusia asjus ühisavaldusi teha, leiab põhjenduse Mart Raukase arvamusloost. president ootab kirjanikelt poliitilist toetust, kuid kirjanikud eelistavad enamuses võib-olla hoopis eetilist vaatepunkti, mis ei saa sõjas pooli võtta. minu silmis tegi Ilves sellega väikse faux pas, mis puudutab ta kodanikuühiskonna-diskursust, aga samas ega ta presidendina vist asjasse eriti teistmoodi suhtuda ka ei saa, on oma ütlemistes n-ö juba ette ära positsioneeritud ja determineeritud - nii et mõnes mõttes "ei tasu isiklikult võtta".)
22. augusti Õhtuleht kommenteerib Ilvese sõnavõttu iroonilise nupukesega, millele lisab Arvo Uustalu arvamuse, kus on muuseas selline arabesk: "
Väga raske on endast mingit avaldust välja pigistada, kui kirjanik peab raamatuid avaldama oma raha eest, sest kultuurkapital jagab piskut pappi onupojapoliitikast lähtuvalt reisivatele näitlejatele või arvutihuvilistele poeetidele."
Äripäev on pärast algust üsna vait jäänud, andes pisikese panuse teema ülalhoidmisse sellega, et 25. augusti sünnipäevaliste nimekirja juurde on valitud just Altmäe foto.



13. oktoober.
siinne kroonika jäi unarule, kui läksin augusti lõpus Itaaliasse ning lülitasin ennast kuuks ajaks teadlikult Eesti meediaruumist välja. püüan nüüd tagantjärele järje taastada.
26. VIII
Äripäevas uudis sellest, et 35% inimestest peab näitlejate reiside rahastamist Kulkast õigeks
28. VIII
Õhtulehes uudis, et Kulka nõukogu ei leidnud näitlejate reiside toetamises midagi halba, kuid nendega hakkab tegelema siseaudit
29. VIII
Sirbis Jan Kausi artikkel (milles muuhulgas viitab siinsele postitusele) ja Valle-Sten Maiste pikk lugu, milles ka kriitilisemaid noote
Õhtulehes Katrin Saksa artikkel maksundusest, kus ta puudutab ka Kulka rahastamise eetilist küsitavust
31. VIII
Delfis lugu sellest, kuidas ametnikud käivad eurorahadega reisil - näide “kulka” muutumisest rahalaristamise sünonüümiks
1. IX
Päevaleht ja Rahvusringhääling kordavad Delfi kujundit
2. IX
Kirjanike Liidu listi saadeti edasi Altmäe Kulka kiri sihtkapitalide inimestele, kus ta annab teada plaanitavast hasartmängumaksu seaduse muudatusest ja selle kaudu tekkivast Kulka rahastamise vähenemisest, paludes sihtkapitalidel see info ka arvessevõtmiseks kultuuriinimestele edasi saata.
Päevalehes uudis uuest plaanist kärpida Kulka rahastamist hasartmängumaksust ning Marika Valgu ja Indrek Saare kommentaarid sellele
oma blogis kommenteerib asja ka Afanasjev (vt ka seda)
3. IX
Päevaleht kajastab veelkord hasartmängumaksu teemat siin ja siin
Postimehes, Äripäevas ja Õhtulehes teade sellest, et 170 Kulka aruandevõlglasele saadetakse inkasso kaela, koos õnnetute võlglaste kommentaaridega
nimekiri ise on selline
asja kommenteerib Wimberg, teda omakorda Afanasjev
samas lehes ka uudis selle kohta, et kultuuriminister Laine Jänes ei anna nõusolekut hasartmängumaksu osa vähendamisele Kulka rahastamises, lisaks juhtkiri
oma blogis võtab sõna Jürgen Ligi
Postimehes artikkel Kulka rahastamisest ja Mihkel Muti arvamuslugu kunstiinimeste ja rahva vahelisest mõistmatusest, mida Kulka-lugu ilmekalt näitab
Päevalehes Berk Vaheri arvamuslugu plaanitavatest Kulka-kärbetest ning uudis sellest, et Jänes pole kärbetega nõus
Õhtulehes hambutu jutuke aruandevõlgluse teemadel
5. IX
Postimehes Ilmar Raagi artikkel, mis püüab Kulka ümber käivasse arutellu arupäraseid fookuspunkte tuua -
Postimehes ja Äripäevas uudis sellest, et hasartmängumaksu seaduse muudatusest ei tulnud midagi välja
Äripäevas sama uudis
Seda kommenteerib omakorda Sirbis Kaarel Tarandi artikkel

millalgi septembri alguses (kahjuks täpset kuupäeva ei mäleta, sest ei salvestanud seda endale arvutisse) jätkas Ummelas 20-aasta-blogis mõttevahetust kommentaariga, mille sisu oli umbes selline, et Aare Pilv on 5 aasta jooksul 2003-2007 saanud Kulkast nii-ja-nii palju toetust (ei mäleta, mis oli täpne summa, umbes 213 tuhat millegagi) ja et loodetavasti on see toetus läinud asja ette.
vastasin talle: “Loomulikult on läinud asja ette - mu enesehinnang on eluterve, ma usun, et eesti (kirjandus)kultuuril on minust olnud omajagu kasu. Nii et ei tunne häbi, et Kulka toel olen saanud raamatuid osta ja teatris käia.”
Ummelas vastas selle peale 5. septembril nii (selle ma juba seivisin):
“Jah, ka mina olen ostnud raamatuid, käinud reisimas, ostnud arvuti, külastanud isegi kultuuriüritusi (ehkki üha harvemini, raha lihtsalt ei jätku), aga ilma toetuseta kellelt tahes. Ilmselt on probleem vanuses ja soodsate suhete puudumises, aga eks sellest ma ju ka kirjutasin.”
millele mina vastasin paar päeva hiljem:
“Vabandust, aga kas Te ei märka, et Te muutute juba solvavaks - Te hakkate juba mind isiklikult mingis susserdamises süüdistama, otsekui oleks ma selle raha saanud mingi sõbrakäenduse teel. Ma ei hakka varjama, et see tundub mulle väga ülekohtusena, vaat et vabandamist ootava vihjena. Ma ei hakka siin enesetutvustust tegema, loodan, et uurite ajakirjanikuna välja ka selle, mida ma peale rahasaamise olen teinud ja mille eest mind on peetud vääriliseks seda raha saama.”
mille peale eemaldati selle postituse alt kõik nii blogihalduri kui Ummelase konto alt tehtud kommentaarid.

6. IX
Postimehes on Altmäe üks nädala persoonidest
Jan Kaus kirjutab ühiskonnas levivast teiste arvel saavutamise vajadusest ning toob Kulka ümber toimuva üheks näiteks.
Õhtulehes Lauristini kommentaar eelarvearutelule ning Kulka-jahi naeruvääristamine
ETV-s “Vabariigi kodanike” saade, kus osalesid Wimberg, Tiina Lokk, Peeter Kreitzberg ja Tiit Ojasoo
Wimberg kommenteerib saadet oma blogis
8. IX
Postimehes vestlusring, kus osalesid Ülar Mark, Indrek Saar, Jürgen Ligi ja Heldur Meerits, vestlust juhtisid Kalle Muuli ja Lauri Linnamäe (Jürgen Ligi: "Sul endal oli suits ees, kui sa siia tulid, mees!"), selle juures Kalle Muuli kommentaar
Õhtuleht on jõudnud üle-eelmise nädala Sirbini ning võrdleb Tarandit Gruusiat rünnanud Venemaaga
10. IX
Peeter Oleski postitus 20-aasta-blogis
12. IX
Sirbis Jürgen Ligi vastulause kultuuriinimestele
13. IX
Postimehes Hando Runneli essee, kus ta korraks mainib ka Kulka-teemat
Õhtulehes Arvo Uustalu arvamusnupp
14. IX
Ekspressis Veiko Märka (mu meelest magedavõitu) nali sellest, et Kulka on Jaan Krossile inkasso kaela saatnud ja lehe enda selgitus. nalja taga on muidugi see, et aruandevõlglaste nimekirjas oligi tegelikult üks surnud inimene, Atko Viru.
16. IX
uudis, et pooled aruandevõlglased on inkassohirmus võlgnevuse kustutanud
18. IX
Postimehe uudis sellest, et hasartmängumaksu hulgad ja seega ka Kulka sissetulek vähenevad, lisaks juhtkiri, mis soovitab viia Kulka rahastamine üle kindlale protsendile riigieelarvest
seda kommenteerib oma blogis Jürgen Ligi
19. IX
uudis, et 44 aruandevõlglast anti lõplikult üle inkassole
20. IX
Postimehes Berk Vaheri arvamuslugu, mis räägib Kulka-loo taustal vaimueliidist
25. IX
Mart Ummelas väljendab oma seisukohti Maalehes (muuseas, minu otsingute järgi ainus Maalehe kajastus Kulka-teemale kogu selle aja jooksul). Ummelase jaoks algab kultuuritegelaste ebaeetilisus juba ainuüksi faktist, et nad vajavad raha - muudmoodi ma ta artikli lõppu ei oska tõlgendada.
sama asi ka 20-aasta-blogis
28. IX
Peeter Oleski reaktsioon 20-aasta-bogis
3. X
Sirbis Kaarel Tarandi artikkel kultuuri osast riigieelarves
4. X
Tõnu Oja väljendab Õhtulehe intervjuus opositsiooni näitlejate reiside Kulkast rahastamise suhtes
10. X
Sirbi viimasel leheküljel Mart Kivastiku sarkastiline novell aruandevõlglastest

17. oktoober. üleeile teatati, et pannakse kokku veel üks Kulka võlgnike nimekiri, mis esitatakse inkassole, umbes 30 nime. nimestikku ennast ei hakanud Altmäe targu avaldama - minu meelest õigesti, sest just midagi sellist huvitaks ajalehte kõige rohkem.
Üleeilses Õhtulehes väike uudis sellest, et Kuntsel, Aardam, Raud ja Peterson lähevad Kulka rahadega ümbermaailmareisile; uudisnupu ainsaks funktsiooniks on ilmselt teemat ülal hoida, sest asi on teada juba Kulka-loo algusest peale ning näitlejate reis pole ka praegu algamas.
tänases Postimehes on aga samuti Kulkat puudutav uudis ja lehe enda kommentaar, et muusikaauhindade gala lavastaja Koldits sai sama suure tasu, kui oli auhinnatavate preemiaraha. minu imestus on ajalehe omale vastupidine - mitte et Koldits sai nii palju (ju siis on selliste asjade turuhind selline), vaid et elutööpreemia on nii väike. st ajalehe meelest pole kultuuriliste teenete kasin rahaline hindamine üldsegi skandaalne, skandaalne on ikka see, kui mõni kulturnik saab palju. uudise kommentaaride hulgas ka Tarandi oma.

21. oktoober. eile avalikustati veel 11 nime, kelle Kulka andis üle inkassole; Postimees ja Õhtuleht ehitavad uudise miskipärast üles Juku-Kalle Raidile kui kõige tuntumale eraisikule, Päevalehe uudis näib nagu vihjavat sellele, et just saarlastel on aruandlusega probleeme.