26.6.08

falsett


"... sel hetkel, kui piiritu valgus kokku tõmbus ja hämaruseks muutus, kui algas maailma loomine, sündis hullumeelsus. Deemonid on viimseni ogarad. Ega kõik inglidki päris täie mõistuse juures ole. Aine ja tegude maailm on üks suur hullumaja."
"Aga kivi?" küsis klaasissepp Zalman.
Kohimees Meir turtsatas naerma. Mehe kähedast puginast tõusis hääl naise falsetiks. "Ausalt hea küsimus. Jumal ja kivi maha arvatud, on kõik opakad."

Isaac Bashevis Singer, "Pajatusi ahju ääres"

22.6.08

suve esimene õhtu


eile õhtul oli aknas selline pilt

19.6.08

ilmad

mu eelajaloo kliima on kolmesugune. esiteks, seesama hele päiksevalgus puulehtedes, heliks Clare Torry hääl. teiseks, väga lumine ilm, kas heleda päikse käes olev lumelagendik või väga tiheda lumesajuga hämarduv väikelinnatänav, heliks Rummo rütmiline luulelugemine (pigem just rütm ja tämber ja mitte niivõrd sõnad ise); eeskujuks üks mu emast tehtud mustvalge foto, kus ta umbes 16-aastasena seisab tihedas lumesajus Mõisaküla raudteejaamas, rätik peas; pildi raami taha jääb mu kujutelmas "lumevalgus äärelinna puiesteel", sealt on just tuldud, et pilti teha. kolmandaks, soe suvine vihmailm, selline, milles sõidab oma veoautoga filmi "Võlg" Lauri; vihmad, mis "mind on armastanud järjest", rütmiliselt ja pidevalt; kuuekümnendate lõpu Loomingu Raamatukogude vihukeste pehmest paberist lehed, mis on endasse imanud pideva vihmailma niiskust; vihmavaheajad ühtlaselt pilves, kuid heleda taeva aluses hubasuses; heliks on siin lihtsalt vihma hääl, kuulduna kuuekümnendate mööbliga sisustatud toast - aga hiljem täiskasvanuna olen leidnud ka sellele ilmale ideaalse "soundtracki", Miles Davise "Flamenco Sketches", minu kõrva jaoks vihmase suveilma muusika par excellence (ja ehk ma eksin, aga kas polnud ka "Võlas" kuulda seesugust vihmalaiska jazzi). Milesi & co (John Coltrane ja Cannonball Adderley saksofonidel, võrratu Bill Evans klaveril, Paul Chambers bassil, Jimmy Cobb trummidel) meistriteos on linti mängitud juba 1959.


Discover Miles Davis!


(muuseas, mu kujutelmad ei leiaks ilmselt tuge faktidest - väikseima aastase sademetehulgaga aasta Eestis on olnud 1965 ja suurimaga 1990 - aga just sel ajal hakkaski mu sademeterikas eelajaloo-müüt teadlikumat kuju võtma.)

lisan siia lingi Vikerraadio luulesaadetele, nende hulgas on kaks saadet, milles mängin 70ndate alguses ilmunud luuleplaatide sarja, sealhulgas ka Rummot ning räägin temaga seotud lumelagendiku-kujutelmast. minu saated on see ja see, tegelikult oli ka kolmas, kus olid Üdi ja Runnel, aga seda ma ei leidnud. saated on tehtud tegelikult 2002. aastal, need praegused kuupäevad nende juures on kordussaate ajad. muusika nende juurde pole valinud mina, vaid Maris Johannes (või oligi see Toots Thielemans "Keskööprogrammi" püsimuusika?).

15.6.08

looduse mälu

free music


“The Great Gig in the Sky”, Pink Floydi plaadilt “The Dark Side of the Moon” (1973), vokaal Clare Torry


See lugu tuleb mul pähe, kui püüan meenutada oma esimest mälestust muusikast. Muidugi pole see esimene muusika, mida ma üldse kuulnud olen, kuid ma ei suuda praegu meenutada mõnda teist lugu, mille kuulmist oskaksin varasemast ajast mäletada. Ma ei teadnud loo nime ega esitajat siiani, alles nüüd otsisin üles ja sain teada. Ma kuulsin seda telekast, Avo Paistiku multifilmist “Pühapäev”, mis on valminud 1977 või 1978 ja mis mulle lapsena väga meeldis. Ma arvan, et ma nägin seda juba üsna väiksena, igal juhul hiljem, kui seda mõnel harval korral on telekast näidatud, olen ma seda alati vaadanud kui “seda multifilmi, mida ma olen lapsest saadik tahtnud vaadata”. Ega ma tema sisust ja ideest vist tollal lõpuni aru ei saanud, pigem pakkus ta huvi just oma pildilise ja helilise faktuuri poolest, ja selle imelikkuse ja kummastatuse poolest, millega filmis kujutatakse mehe igapäevaseid toimetusi - kuidas voodi imetakse kuhugi ülalt laskuvasse torusse ja selle asemel tuleb torust auto jms; mehe nägu oli ka üsna veider. Aga muusika mängis ka ilmselt olulist osa, miks see film mulle tollal meeldis. Filmis kasutatakse ka üht teist Pink Floydi lugu, “Money”, nii et ka see kuulub tolle mälestuse juurde, kuid pole selle keskmes; et “Money” on “Money”, selle sain teada juba kooliajal, kui sattusin ühte Pink Floydi plaati kuulma. Mälestuse keskmes on aga just see lugu, ja esmajoones muidugi see hääl, mis häliseb ja hüüab nagu kuskilt intiimsest kaugusest eiteamida, klaver saateks. Multifilmis oli selle muusika taustal stseen, kus mees jõuab linnast välja mingisse aeda, on pühapäev, ta puhkab.
See hääl kuulub naisele, kuid lapsena ei osanud ma otsustada, kas see on mehe või naise hääl - naise jaoks tundus ta natuke liiga jõuline, mehe jaoks natuke liiga õrn. Mul on tunne, et kohati kasutab Clare Torry siin falsetti (?) - ja falseti laulmine pole ju naislauljate puhul väga sagedane asi. Just selle hääle sootu kõla tekitas tunde, et see muusika tuleb kuskilt teisalt, peaaegu nagu transtsendentsist, kuskilt, “kus mind põhimõtteliselt ja paratamatult pole“.
Kuid sellel häälel ja sellel lool on ka oma tähendus, mis puudutab minu paiknemist ajas. Mäletan, et kord - kas oli see esimesel filmi nägemise korral või mõnel hilisemal - juhtus seda kuulma ja nägema ema
(Ema vaatas telekat sihipäraselt harva, niipalju kui mäletan; telekat vaatasin ikka ma ise üksi või siis õhtuti koos isaga. Mäletan vaid ühte konkreetset korda, kui olime terve perega teleka ees - 1985. aasta kevadel, kui Gorbatšov oli äsja võimule tulnud ning oli mingi tähtis parteioleng Moskvas, seda kanti üle, Gorba muudkui jutustas ning ema-isa vaatasid telekat ning aeg-ajalt kommenteerisid, mingi õhin oli nende jutust tunda, umbes et “näis, mis see imeliku sünnimärgiga mees nüüd siis korda hakkab saatma”; mina mängisin õhupalliga midagi võrkpallilaadset, nii et mind lausa keelati, et ma ei segaks telekat vaadata.)
niisiis, seda muusikat juhtus telekast kuulma ema ning küsis isalt - “kas need on biitlid?” Ma ei mäleta, mis isa vastas, ilmselt “ei tea”, aga selle küsimusega kehtestus mitu asja. See oli esimene kord, kui ma kuulsin, et on olemas midagi niisugust nagu biitlid. Ja hiljem asja uurides selgus, et need biitlid on minu vanemate nooruse oluline muusika. Igal juhul sain ma tollest küsimusest aru, et selles muusikas on midagi, mille mu vanemad ära tundsid, see tuli neile tuttav ette (seda enam, et muusikast räägiti meie kodus suhteliselt vähe). Küsimus, kas see multifilmi muusika on biitlid, jäi õhku rippuma, ning üsna kaua kehastaski see lugu minu jaoks biitleid, kuni ma lõpuks kuulsin päris biitleid. Ehk siis - see lugu hakkas kujutama minu jaoks seda aega, kui minu vanemad olid olemas, aga mind veel ei olnud. Oluline pole mitte mu olematus, vaid see, et mind veel ei olnud, see tähendab, et ma peaaegu juba olin olemas; olin “looduse mälus”, nagu mu ema ükskord ütles, kui küsisin mingi enne minu sündi juhtunud asja kohta, et kus mina siis olin; ma ei tea, kust ema selle väljendi sai, võib-olla mõtles ise välja. See lugu tuleb minu n-ö eelajast, eelajaloolisest perioodist, sest kuidagi on mul ikka olnud tunne, et mul on olemas mingid fantoommälestused (nii nagu on olemas fantoomjäsemed) kuuekümnendate lõpust ja seitsmekümnendate algusest, ja mõned asjad, nagu nt mõned Rummo luuletused ja ka see lugu, tuletavad mulle neid fantoommälestusi meelde (olen sellest kunagi ka kirjutanud ühes teises kontekstis). Nii et see lugu andis kõla tollele minu eelajaloole, mis fossiilina mu mälukihtide all lesib; nii kõlab see aina päiksepaisteline seitsmekümnendate algus ja keskpaik, mis oli näha ka albumi mustvalgetel fotodel mu vanemate noorusest - ere, pisut ülevalgustav päikesepaiste ja rõõmsad noored inimesed piltide mustvalguse taguses teisal-olekus. Mustvalge päikesevalgus puulehtedes tummalt naervate rõõmsate inimeste kohal, õhus kaugelt kumamas (mitte selgelt kuulda) see hääl - niisugune on mu kujutlus iseenda eelajaloost, tollest looduse mälust, milles ma olematuna juba olin. See Clare Torry hääl ehitas tollele mu eelajaloole olemise koja.
Kaua aega otsisin ma midagi sellele loole sarnast - otsisin seda Beatlesi plaatidelt (ja meeleolult midagi ligilähedast ehk leidsingi nende viimastelt albumitelt), aimasin seda läbi kajavat näiteks Gunnar Grapsi seitsmekümnendail tehtud salvestustelt ja Janis Joplini lauludest (näiteks loost “Summertime”).

*

Lõpetuseks pisut müstifikatsioonilist, millest ma varem ei teadnud ja avastasin alles nüüd.
On olemas seltskond, kes väidab, et Pink Floydi plaadi "The Dark Side of the Moon" ning 1939. aastal tehtud filmi "Võlur Oz" vahel on sünkroonia, kui panna plaat mängima filmi alguses lõvi kolmanda möirge ajal; seda nimetatakse "Dark Side of the Rainbow"-fenomeniks (bänd ise on tahtlikku seost eitanud). Sünkroonsete asjade loetelu on siin ja asja ennast saab tervikuna vaadata siit. Lugu "The Great Gig in the Sky" on selle sünkroonia ilmekaim näide, selle ajal toimub tornaado, mis kannab Dorothy koos majaga võlur Ozi maale; kummalise tooni võtab see minu jaoks just selle valgel, et see pala tähistab minu isiklikus ajaloos mingis mõttes sidet mu eel-olematuse ja mu varase olemasolu vahel; nii siingi läheb Dorothy üle ühest olemisest teise, läheb teisale; saamata enam sisse keldrisse (materia ei hoia teda enam varjul), heidetakse ta tuulekeerise poolt hoopis üles, akna tagant lehvitab talle vanaema, sealt sõidab mööda kübaraga nõialik naine (üks mu enda lapsepõlve unenägude korduv motiiv), kuni lõpuks tuulekeeris nagu nabanöör katkeb ning ta on teisal. Ja muidugi ei puudu tal sel rännakul must karvane koer (kes on siin küll väike, aga see on vaid näivuse küsimus). Vaadake ise:

11.6.08

ootus (suur must loom 2)

free music


“Ootus”, viis ja sõnad René Eespere

Kuulsin seda lugu lapsepõlves, see oli 1982. aastal välja antud René Eespere lastelaulude väikse plaadi peal; see oli väheseid, kui mitte ainus lastelaulude kogu, mida mulle endale ka lapsena meeldis kuulata - muidu mulle lastelaulud eriti ei istunud, ei meeldinud telekast vaadata teisi lapsi ebasiiralt laulmas. Aga see plaat mulle istus. Nüüd on mõned tolle plaadi lauludest uue plaadi peal, “Väike valge laev”, millel on Jürmo Eespere tehtud seaded isa lastelauludest. Siin on neil lauludel juures džässilikud seaded ja soolod, mis on küll iseenesest ilusad, kuid kui ma näiteks “Ootusest” räägin, siis on need mu jaoks ikkagi tänapäevased lisandid, mille jätan “väljapoole” - põhiline, mille tunnen oma lapsepõlveplaadilt ära, on siiski vaid see lauluosa koos klaveri-, kitarri- ja tšellosaatega.
Kuulasin seda lugu lapsena ja mingis osas jäi ta mulle võõraks, mingis osas puudutas mind; või õigupoolest oli see vist üks ja sama asi - ta puudutas mind sellesamaga, millega ta võõraks jäi.
See, mis mind juba lapsena imestama pani, oli selle laulu ehtne ja varjamatu nukrus - see ei olnud mu enda nukrus, mille ma seal ära tundsin, sest ma ei tundnud mingit olemuslikku kartust selle ees, et isa ja ema kuhugi kaovad, ega olnud mul kogemusi, et neid peaks põletava igatsusega ootama; nad olid minu jaoks ikka olemas. Oli küll kordi, kus olin üksi kodus ja nad jäid kauaks tööle ja ma neid tõesti juba pikisilmi ootasin - aga see oli argine ootus, selles polnud midagi eriliselt eksistentsiaalset, nii nagu see on selles laulus. Ma ei osanud seda laulu võtta ka näiteks lastekodulapse igatsuslauluna - ega tundu see mulle sellisena päriselt ka nüüd, sest miskipärast tundub, et selle laulu lapsel on isa ja ema ikkagi olemas, nad on tulemas. Kuigi kahtlema võiks muidugi panna sõnad “päevast päeva” - võib-olla tõesti ongi see laul sellisena mõeldud, ma ei tea. Igal juhul nii ma sellele tollal ei mõelnud, ma tundsin, et laul on nukker, isegi traagiline, aga see ei ole mingi konkreetse olukorra nukrus või traagika; sellel üksindusel, millest siin lauldakse, pole minu jaoks mingit reaalse üksiksituatsiooni värvi. Kogu nukrus ning selle mittekonkreetsus tuleb tegelikult esimesest reast, mis kehtestab kogu laulu “situatsiooni”: “siin ma olen üksinda”. Kus “siin”? - Ei mingit konkreetsemat viidet. Juba lapsena tundsin (tollal seda sõnastada oskamata) ja nüüdki tunnen (nüüd siis uskudes, et oskan seda ehk sõnastada), et see “siin” tähenabki tegelikult “siin laulus” - see laul ise ongi see üksinda olemise ja ootamise koht, kus üks tüdruk on ja laulab. Laul mitte lihtsalt ei räägi sellest ootusest, ta annab sellele ootuse-tundele asupaiga, peatuspaiga. Ja siis see “olen” - mitte näiteks “istun” või “seisan” või “vaatan aknal” vms; väike tüdruk lihtsalt “on” “siin” - sest puudub kohasem sõna selle kohta, kuidas laulu sees ollakse. Midagi abstraktset on siin, mis tundus ilmselt võõrana lapseliku konkreetsusetaju jaoks. “Päevast päeva” oli siis juba märk selle abstraktsuse kohta, see tähendas “põhimõtteliselt millal tahes”; see tähendas midagi, mis ei juhtu ühel konkreetsel õhtul, mil isa-ema jäävad kauemaks tööle; see oli ootus, mis ületab teadliku konkreetsuse, sest ei saa ju ometi “päevast päeva” tegelda ootamisega. Ja samas just see võõras abstraktsus oli vastuvõetavam kui lastelaulude tavaline lapsekonkreetsustele apelleerimine - sest enamasti olid need konkreetsused valed, literatuursed, kõige labasemal eluolulisel viisil võõrad, ning oli raske taluda, kui lastelaulusaadetes lapsed ise neid võltskonkreetsusi esitasid. Muidugi on siingi laulus selliseid võõraid asju, needsamad “hell ja armas” ema ja “karm, kuid armas” isa - need on juba puhtalt täiskasvanulikud klišeed, mis on kasutusel isegi kõige tavalisemas kirjanikubiograafias - laps ise ei sõnasta oma tundeid küll nii (vähemasti mina mitte). Aga samas olid needki klišeed siin laulus kuidagi talutavamad, kuna nad paiknesid selles “siin-olen”-abstraktsuses.
Lisaks on selles laulus muidugi oluline muusika ise, eeskätt see monotoonne klaver, lastelaulu jaoks oma jaheduses liiga väheilmekas, lisaks tšello poolt tehtavad bassirõhud - läbimõeldud klaar laulusaade, mis kõlab mitte-lastepärasena (kuigi on lapselikult elementaarne) ja lepitab veelgi nonde täiskasvanulike klišeedega (ma räägin muidugi algversioonist, kus polnud pasunaid ega pillisoolosid ega vist ka mitte trumme). Just muusikast on tunda, et see laul pole adresseeritud klišeelikule ettekujutusele lapsest, vaid lihtsalt igaühele, kes on võimeline sellele nukrusele kaasa elama. Just see viis ja muusika lõid tee minuni, puudutasid mind mitte kui mingit ninnu-nännu põngerjat (kellena adresseerusin enamikus tollastes lastelauludes, miskaudu need laulud kaotasid mu jaoks kohe huvitavuse). See laul puudutas mind kui muusikalises mõttes võrdset, sellesse polnud sisse kirjutatud kuulaja alamõõdulisust.
Ja nüüd, 32-aastasena seda laulu uuesti kohates, aiman ma mõistvat, mis see laul endast tegelikult kujutab. See ei olegi lastelaul. See on ühe täiskasvanu laul teisele täiskasvanule, aga mitte otseteed pidi, vaid just nii, et teda tuleb kuulata lapsena, imestuda selle laulu ebalapselikkusest, et siis kunagi täiskasvanuna selle lapsekogemuse pealt jõuda selle laulu kuulmiseni. Otsetee vist niimoodi ei toimiks. Ja lisaks sellele, et seda tuleb kuulata esmalt lapsena, on oma kindel mõte ka sellel, et teda laulab laps - sest kui teda laulaks täiskasvanu, oleks see selline “meis kõigis on peidus lapselikkust”-klišee, mis minus samuti alati tüütust ja igavust tekitab - sest see on samamoodi ebahuvitav ja võlts, nagu olid nood krapsud laululapsed telekas. Asja ei tohi taandada täiskasvanute lapsepõlve-heldimusele, enda täiskasvanu-olemise unustusele. Seda laulu ei saa laulda täiskasvanu, sest see oleks võlts kujutlus, nagu saaks täiskasvanu tegelikult rääkida lapse häälega. Ei saa, ta peab selle hääle laenama.
See laul on täiskasvanu laul sellest, kuidas ta ootab ema ja isa, päevast päeva, ja nad ikka veel ei tule. Ei laulda, et nad “enam“ ei tule, sest nad on ju tegelikult veel olemas, neil käiakse külas, neile helistatakse ja kirjutatakse - ja need käigud, kõned, kirjad ongi ise osa sellest ootusest. See ootus saab alguse sellest, et mingist hetkest tunneb täiskasvanuks saanud laps ära, et tema ema ja isa pole ainult ema ja isa, nende olemasolu ei ammendu emaks ja isaks olemisega, nad pole ema ja isa absoluutses mõttes. Nemadki on vaid täiskasvanuks saanud lapsed, nende kogemus elus-olemisest pole mingis mõttes kõrgem minu kui nende lapse kogemusest (ma ei räägi siin elukogemusest, vaid kogemusest, kuidas ollakse paratamatult sattunud elama, ja mis veel tähtsam, kuidas ollakse paratamatult ja kuidagi juhuslikult, passiivselt saanud täiskasvanuks).
See laul on ootusest absoluutse ema ja absoluutse isa järele; see ei ole igatsus lapsepõlve tagasi, sestap pole siin ka sõna “enam”, vaid ikka “veel”. See pole päriselt lapsepõlve-nostalgia laul, ja kui ongi, siis vaid “absoluutse lapsepõlve” suhtes, mis elab kõigis surmani. Selles ongi iva - ja siit see nukra ja traagilise tunde tekitav paradoks -, et ka isa ja ema elavad selles “igaveses lapsepõlves”. Mina olen see laps, kes “siin olen üksinda”, just seepärast, et ka mu ema ja isa “on” “siin”, selle laulu poolt kehastatud abstraktses ootuses oma absoluutse isa ja ema järele. Ja just seepärast, et ma olen aru saanud, et ka nemad seal (“siin”) on, just seetõttu olen ka mina seal. Just seetõttu, et mu vanemad on ka ise need “igavesed lapsed”, olen ma täiskasvanuks saanud, olen sellesse ootusse lükatud, samasse, mille ma oma vanemates olen millalgi avastanud. Mis sa sinna ikka ära teed, teed laulu, kuulad laulu; laulab üks tüdruk, kes sellest veel midagi ei tea.

Ja võimalik, et oma laste konkreetseid ootusi vähendades saab seda enda igiootust kuidagi enda jaoks leevendada. Kunagi, kui olin juba suur ja meil oli emaga juttu noist mu üksi kodus olekuist, rääkis ema, et kui ta oli ükskord kauaks jäänud kooli tunniplaani tegema, olevat ma tema koju tulles talle oma ootust ette heitnud ja ta oli ennast väga süüdi tundnud. See oli mulle natuke üllatav, sest lapsena poleks ma seda arvanud, poleks selle peale tulnud, et mu etteheide võiks nii suurt süütunnet tekitada; see oli - nagu arvan mäletavat - argine etteheide, mis tuli pigem ootusigavusest ja tavalise korra rikkumise üllatusest. Ema aga tajus selles midagi eksistentsiaalsemat - “miks mind “siin” ei olnud, “siin“, kus laps ootab” (see on muidugi minu praegune tõlgendus, ega ma ju ei saa oma ema eest rääkida).
Ma ei tea, kas tookordse etteheite ja süütunde pärast, aga igal juhul tõi ema hiljem selle suure tunniplaanitabeli koju. See oli paljude aukudega vineertahvel, mille aukudesse seati erinevaid õpetajaid tähistavad nupukesed (võimalik, et see on seal koolis praegugi kasutusel). See seisis meil elutoas tugitooli peal. Tunniplaani tegemise käigus oli emal süsteem, et lõplikult paigas tundide nupud olid üleni oma augus, veel mõtlemist vajavate tundide nupud aga ainult pooleldi. Ronisin ükskord nalja pärast tunniplaani taha peitu, aga sellega lükkasin osa lõplikult paigas olevaid nuppe tagasi välja.

10.6.08

ei olnud nelson

keegi anonüümne saatis mulle kommentaari, et ei olnud Shara Nelsonit, vaid hoopis Yolanda Quarty. anonüümseid kommentaare ma põhimõtselt ei kirjasta, aga tõde ei saa salata, läksin tõesti alt - ta laulis täpselt nii nagu Nelson; ma pikka aega mõtlesin, et kes see nüüd õigupoolest on, kas Nelson näeb tõesti niisugune välja, ja kui ta "Safe From Harmi" laulma hakkas, siis otsustasin, et ju ta Nelson on, hääle põhjal küll vahet poleks teinud.
Yolanda Quarty - Bristoli soulinaine, kes laulab bändis Phantom Limb ja on teinud koostööd ka The Young Punxiga, keda mõni aeg tagasi mainisin.
paar ülesvõtet eilselt kontserdilt on juba Youtube'i jõudnud, "Teardrop" ja "Risingson" (viimase heli on parem); ja siin arutavad inimesed natuke muljeid.
aga nüüd tõesti aitab, seda info kollektsioneerimist läheb juba paljuks, selleks pole see blogi tegelikult mõeldud.

kontsert

käisin ära, jäin rahule. eks see oli pooleldi ka lihtsalt rituaalse tähendusega käik - näha oma silmaga tegelasi, keda oled üle poole oma teadliku muusikakuulaja elust suurima huviga muudkui üle kuulanud, lasta oma kõrva neid õhuvõnkeid, mida nad samas ruumis parajasti tekitavad. aga ka lihtsalt kontserdina oli väga hea. ainus asi, et kuidagi järsku sai otsa, väike nälg jäi pärast sisse. aga mis siis. Postimehe kommentaaridest sain ka playlisti, mis nad mängisid:

all i want
marooned
teardrop
16 seeter
risingson
kingpin
mezzanine
harpsichord
red light
inertia creeps
safe from harm
marrakesh
___
angel
unfinished sympathy
dobro

nii et 8 uut pala, 5 lugu Mezzanine'ilt ja 2 Blue Linesi hitti - ja Shara Nelson isiklikult oli kohal neid laulmas (laulis ka paari uut lugu) [tegelikult teda polnud]. lisaks veel Horace Andy ning uuel plaadil laulev Stephanie Dosen, kes kontserdil laulis ka "Teardropi". nii et uhke värk.
soojendajaks oli Pedigree, ja minu jaoks soojendasid nad enda üles küll - kunagi ülikooliajal kuulasin päris hea meelega nende 95. aastal ilmunud kassetti "Rossanakka" (tollal oli bändis ka Leslie Laasner, kes praegusel hetkel on masside hulgas kuulsaks saanud hoopis HU? liikmena), aga siis kuidagi vajus Pedigree mu kuulamisringist välja, kuigi iga kord, kui nende järjekordsest plaadist teada sain, mõtlesin, et peaks järgi checkima. nüüd siis kuulsin neid üle pika aja ja ostsin paar plaati - mu kunagised muljed nende huvitavusest said kinnitust.
kogu selle fännimulina lööbki lukku Pedigree uusim video - siingi on seos "Rossanakka" ajaga, loo lõpu poole ilmub välja Lu:ki "La:vi" sämpel - seegi on ju 95. aasta lugu, ja märgilise tähendusega: esimene drum'n'bass-lugu, mis Eestis insaiderite ringist välja edetabelitesse murdis.

4.6.08

pisut fännijuttu

tulemas on mu lemmikute, Bristolist pärit tüüpide suvi. esmaspäeval on Massive Attack Tallinnas - loomulikult olen ma seal kohal. ma pole nondel suurkontsertidel käija kunagi olnud, kuid Massive'ile teen erandi. tänase lehe kohaselt mängivad nad Tallinnas kümme uut lugu oma septembris ilmuvalt plaadilt.
Tricky on juba mõni aeg tagasi välja kuulutanud, et tema uus album "Knowle West Boy" ilmub juulis - pärast viieaastast pausi. üht videot näha ja paari laulu kuulda saab siit, seal on ka lingid kahele hiljutisele laivi-videole.
siin üks Tricky esinemine 10 aastat tagasi:



Portisheadi plaat "Third" on juba väljas, pole veel oma silmaga näinud, aga lugusid saab kuulata siit.
Portisheadi debüütplaadi klassika "Glory Box", mille algusesse on laivis lisandunud Massive Attacki 3D oma loo "Risingson" sõnadega:



minu tutvus kogu selle seltskonnaga sai alguse ühest laulust, Massive Attacki teise plaadi nimiloost "Protection", mis võlus mu ära Tracey Thorni rahuliku häälega ning taustaga, mille tundlikkust kohtab elektri abil tehtavas muusikas üliharva. seda laulu pole ma tänini "ära kuulanud". siin üks video, kus Thorn laulab seda oma bändi Everything But The Girliga - osad asjad taustakoest on algversiooniga võrreldes küll puudu, kuid lugu on sellegipoolest värk.

1.6.08

edisoni tool


Tesla töötas nooruses Edisoni juures ja pakkus elektrivarustuse jaoks Edisoni leitatud alalisvoolule alternatiiviks välja vahelduvvoolu, mille puhul energia ei kaoks ülekande käigus ära. Edison pidas Tesla vahelduvvoolu ideed ebapraktiliseks, lisaks olid arusaaatused Tesla töötasu asjus, ning Tesla lahkus Edisoni juurest. järgnes nn voolusõda, kus Edison püüdis tõestada, et vahelduvvool on halb asi. muuhulgas rõhutas ta seda, et vahelduvvool on alalisvoolust ohtlikum, selle tõestuseks surmas ta elektriga avalikult loomi ning lõpuks lasi ta Harold Pitney Brownil konstrueerida elektritooli, millel aastal 1890 ka esimene hukkamine täide viidi. nii Tesla kui ka vahelduvvoolu võrgu kaudu elektrit müüv ärimees George Westinghouse olid elektri sellise kasutamise vastu, viimane keeldus ka müümast vahelduvvoolugeneraatorit hukkamise tarbeks, öeldes, et tema kliendid ei taha tarbida elektrit, millega tapetakse inimesi - aga just see oligi Edisoni point.
asja iroonia on selles, et Edison oli ise tegelikult surmanuhtluse vastane, nii et mõnes mõttes kavaldas ta enda üle.
elektritooli idee iseenesest on pisut vanem - 1881 nägi ameerika hambaarst Alfred P. Southwick, kuidas üks mees sai silmapilkselt surma, puudutades töötavat elektrigeneraatorit; see viis ta mõttele, et elekter oleks humaanseim hukkamisviis. aastaks 1889 oli ta saavutanud selle, et New Yorgi osariigis lubati kasutada elektritooli hukkamisviisina. kuna Southwick oli hambaarstina harjunud töötama patsientidega, kes istuvad tema ees toolis, võttis ka tema idee just elektritooli kuju - nõnda on hambaarstitool elektritooli otsene esivanem.
ülal oleval pildil on kujutatud "Edisoni tooli" - sellise kujuga tooli kasutas Edison istumiseks sel perioodil, mil ta leiutas elektripirni; praegu on sellised toolid Ameerikas seeriatootmises.