12.3.15

Intelligentsed inimesed. Dialoog

Yulia Kleiman: "Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aruteludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan, et tal ei ole piisavalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ta ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavastustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavastus ja kehvad näitlejatööd.
Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inimesed võivad karta öelda, et kuningas on alasti, ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivalivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võistlus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng. Ja festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimestele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks."

(intervjuu Merilyn Merisalule, festivali Draama 2014 ajaleht, 7. september 2014)
*
Tõnu Õnnepalu: "Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."
("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)


 Pildistanud Mona Menets (allikas)