27.12.11

väike antoloogia - "i am the black gold of the sun"

aastavahetuse märgiks üks väga hea lugu mitmes versioonis. selle kirjutasid Charles Stepney ja Richard Rudolph (viimane oli õndsa Minnie Ripertoni mees, kes kirjutas naise jaoks palju laule, sealhulgas ka kuulsa "Lovin' You"). esimene versioon oli tegelikult instrumentaalne ja ilmus Rotary Connectioni kitarrimehe Phil Upchurchi sooloalbumil 1969:


laul ise ilmus Rotary Connectioni viimasel albumil 1971:


1997 oli selle loo taassünd. esmalt tegi Nuyorican Soul (Masters At Worki alias) uusversiooni koos diskoveterani Jocelyn Browniga:


sellele järgnes kohe remixiplaat, kus oli Masters At Worki versioon (mida netist ei õnnestunud leida) ja d'n'b-klassikute 4hero pikk versioon:


ja on veel olemas A Tribe Called Questi lugu, kus nad räpivad selle loo taustal (plaadil ilmunud 2001 pärast nende laialiminekut):


20.12.11

elususe nähtavus

2009. aasta kevadel tegi Ly Lestberg Itaalia-piltidest näituse "Minatuul" (mõned Pantheoni-pildid ka Tartus rühmanäitusel "Palju õnne"). kirjutasin sellest tollal ühe väikese teksti, mis aga jäi ilmumata. nüüd, kui mõned neist piltidest on Ly kodulehel saadaval, on hea võimalus see jutt siia üles riputada.

ELUSUSE NÄHTAVUS


Pantheoni pruunid seinad inimeste taustal - kuidagi õrnalt sõmerja faktuuriga, otsekui mingi hämar olemise-taust, otsekui mingi tunnistaja, tagapõhi, mälestuste-katedraal, milles inimesed teevad pildi-palvet. Ühtaegu ükskõikne ning samas asjassepuutuv foon, pidev ühtlane taustaheli hääletutele digifotoka nupuvajutustele ning inimeste jutukõmale hiigelkupli all. Nende piltide küljes on juba pildistamise olevikuhetkel mineviku, mälestuse fluidum. Inimesed nende seinte taustal tardunud, jäävuse nimel, jäädavuse nimel, jäädvustamise ja jäädvustumise nimel; vaatamas tõtt digifotoka ekraaniga, kaamera silmaga. Või pead kuklasse ajades Pantheoni enda laes oleva Silmaga. Nähtavuse-iha, iha olla “ära nähtud”, jäädavalt nähtud.


Tüdrukutekamp tänaval ennast pildistamas; tõmmu turistiplika poseerimas pruutide kamba keskel; mees ja naine kevadel lopsakalt õitsva puu all uurimas fotokast äsja tehtud pilti. Skulptuurid vitriiniklaaside ekraani taga, vaatamiseks, nägemiseks välja pandud. Keskealine paar Pantheonis ennast pildistamas, mees sarnaneb Mastroianniga, naine samuti mingi Itaalia filmistaariga - juba-nähtud Itaalia-ikoonide järgi ennast kujundanud inimeste enesejäädvustus, järjekordne helmes nähtud-oleku palvekees.
Mida tähendab “nagu elus”? Foto kui lootusetu ja lootusrikas püüe “jäädvustada elu“, koondada elus-olek ühte välkhetke, mille jooksul ei tehta muud, kui tardutakse üheks silmapilguks ära-nägeva silma ees.
Mida tähendab “nagu elus”? Vananeva naise närtsivad käed, turske mehe kukal templiseinte taustal - nahal ja seintel on sarnane toon ja sarnane faktuur, seinte kulumine nahana, nahk kui töödeldud kivi, mõlemad ühte valgusejälge kokku koondunud. Pehme ja kõva, sile ja krobeline/kortsuline - need faktuurid ja konsistentsid mängivad siin mööduvuse ja jäädavuse mängu.


Pruut astub, ühes käes mingi must riie, teise käega kleiti hoides, ja tema nägu on terrakotast, tema pilk on skulptuuri äraolev pilk. Poisike istub Peetri kiriku sammastikus, vaatab piltnikule tõsiselt otsa, tema nägu on sile, lihvitud, oma ümarusest hoolimata kuidagi reljeefne, otsekui mingil vanal inglipoisi kujul. Elava naha skulptuurjas retušš keset argituristlikku melu. Ja sealsamas, teiste piltide peal - skulptuurid ise, uinuv noormees, reipalt astuv tüdruk, äkiliselt üle õla vaatav lõvinaine, elususe-jäljendused foto-eelsest ajast.


Kaks naist kuskil kirikus lõviskulptuuri ees, üks neist on haaranud lõvi ninast kinni - ta võib seda teha, sest see on vaid lõvi jäädvustus, mitte lõvi ise. Foto kui elusust jäädvustav, seda sisaldav ekraan, mis seda elusust oma jäädvustavuse kaudu ka varjab. Skulptuur on samuti ekraan, ruumiline ekraan, mille ees jäädakse seisma ja mõeldakse: “Enne praegust hetke on samuti elus oldud, see on siin jäädavalt näha.”


Tai-chi’d tegev mees - miskipärast hakkavad pilte pikemalt vaadates pilku püüdma hoopis tema taustategelased, on tunne, et mees ise jäädvustub kuidagi poolikult; jah, ta on ekraanilt välja hüppamise piiril, ta ei jää päriselt ekraani taha püsima. Alles siis, kui kaadrisse ilmub uduste jooksujalgadega koer, hakkab mees muutuma skulptuurjaks üldistuseks enda elususe kohta. Taustategelased: ühe puutüve tagant esile ilmuv mees, nagu mõnel vanal Madalmaade jahimaalil; niisama seisev naine, nägu päikse poole; naljakalt, multifilmilikult astuv mees, käsi Kristuse-žestiks tõstetud. Kahel pildil: mees nagu nui, algul keskendub, käed sirgelt külgedel, seejärel on natuke lõdvestunud, vaatab esiplaanil õhku hüppavat rabelejat, ei saagi aru, kas etteheitvalt või imestavalt või tüdinult, vaatab nagu nui. Vaatab, otsekui oleks hüppaja temalt kogu pinge endale varastanud, tema keha on tühi, tühi nähtavuse-ihast. Seda enam tõmbab ta pilku endale.
Tema hõimlased: kurb jaapanliku näoga istuv tüdruk õitsva puu all kätelseisjat vaatamas; lesijad pargimurul võimleva naise kõrval.


Kummad on rohkem “nagu elus” - kas maapinnale laiali vajunud passiivsed, oma passiivsuses ülispontaansed magajad, või pika sammu võtnud ja rinda ette ajav, otsustava näoga skulptuurjas naine? See naine on üks mitmetest lõvidest, keda siin piltidel näha võib: kivilõvi kirikus, kellel naine ninast kinni hoiab (samas kui noormehed teisel pildil vaatavad sama lõvi kartlikust kaugusest); noodsamad lõvinaise-kujud, üks üle õla vaatamas; kas kuulub nende hulka ka patsiga ratsapolitseinik, mõõk kilgendamas? Vist küll. Ja näituse keskpunkt, pildipaar - patsidega lõvinaise istuv kuju vitriini taga ning Carla, leopardinahkne kleit seljas, kivilõvid taustal, pea pehme jõulisusega pisut küljele kallutatud, silmis ja huultel lõvijas julge raugus.


Seesama uinumine neis kõigis - kivi sees magavad lõvid ja inimesed, naiste sees magavad lõvid, pildipinnas magavad elususe-hetked, nahapinnas magav mööduvus. Ärkamisootuse rõõmus ärevus, küüned veel pehmetes lõvikäppades peidus.
Kivist tüdruk, kuhugi astumas, fotole on jäänud tema sõrmede liikumine, hetkeline nõksatus, mis tema kivikehast läbi käis, kui tema jäädvustatud tardunud liikuvus veel kord tardunud jäädvustusse püüti, kivisüdamest sõrmeotsteni jooksev sähvatus. Tüdruku paremas käes on kübar, kuid tema vasakus käes magab võti.


26.10.11

Рожденные в СССР


see on juba 5 aastat vana lugu vene räpparilt Ligalaizilt. tegin ka väikse reaaluse tõlke -


sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
ma sündisin NSV Liidus

ma olen põlvkonnast, kes sündis NSV Liidus
kes olid oktoobrilapsed, pärast said pioneerideks
kelle eest Kremlis hoolitses vanaisa Lenin
komnooreks ma ei saanud, sest ajad muutusid
nagu ta on korduvalt muutunud pärastki (ja varem)
kõigepealt ehitame, siis tuleb kokkuvarisemine (mis edasi)
liidud lagunesid, pered läksid lahku
alguses nad juhendasid meid, siis jõid nad end täis
järele jäime meie, sündinud kahe ajastu ristmikul
lapsi õpetati koolis, et pole mõistet jumal
et me oleme kõigist paremad, ülejäänud maailm on paha
kui müüt kõnges, hakkas igaüks uskuma seda, mida oskas

sündinud NSV Liidus
sündinud NSV Liidus

uskusime Kašpirovskit, Ljonja Golubkovi 
Tšubaisi  ja Mavrodit, meid jäeti paljana maha
Afganistani polnud olemas, tuhanded ei hukkunud
ajalooõpikuid ei kirjutatud ümber kord aastas
ei pätsitud büste ega võetud neid pärast maha
minu linna asfalti ei rõhunud tankid
otsekui, otsekui oleksime unustanud, otsekui, aga me olemegi unustanud

sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme oma elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
mind ei vea alt, sest ma sündisin NSV Liidus

see on meie minevik ta on selline
punane, samasugune nagu minu veri
kõik pidi olema ühetasa, ei kaugemale, ei kõrgemale
midagi ma ei kuule, ei räägi, ei kuule
minu eest otsustatakse, nemad seal teavad paremini
nad põmmutavad seal kosmost rakettidega
ja aastad lendavad mööda, sajandid sulavad
ehh miks rahvas küll nõnda oleskleb
tsaari pole neil peas, tsaar on neil Kremlis
pudel käes ja ilma ideeta homse päeva kohta
nii elada pole mulle mokka mööda, meie hõim valib rohelise tule
ideoloogia ei räägi minust, mind on vaja seal, kus on minu perekond
minu sõbrad ja minusugused
vabadus – kas tead seda sõna, millesse usun mina
ma olen noor ja elan omal maal
tean ise, mida mulle kõige rohkem vaja
me ei sõdi enam nende sõjas

26.9.11

Goldie Mother

avastasin, et keegi hea hing on Youtube'i ka selle asja üles riputanud - maestro Goldie drum'n'bass-sümfoonia aastast 1998, albumi SaturnzReturn esimene pool. lugu on ainet saanud Goldie enda komplitseeritud suhetest oma emaga (tema lapsepõlv möödus lapsendamisootel hooldekodudes ja kasuperedes). lugu kestab tund aega, nõuab kannatust, aga väärib just ühes tükis kuulamist (jaguneb tegelikult kolme umbes võrdsesse ossa, keskmine on rütmiline, ülejäänu tume ambient läbisegi keelpilliorkestriga ja vokaaliga - lauljaks on Goldie ise).
kunagi kuulasin seda kasseti pealt, mille olin lindistanud Ianilt, kes oli selle omakorda lindistanud Tallinnas soomlaste Radio Mafiast, mis kandis üle Londonis tehtavat Gilles Petersoni saadet "Worldwide". kusjuures Peterson miksis sinna veel asju lisaks - nt sissejuhatavas osas kõlas De Niro monoloog "Taxi Driverist".

14.9.11

kotionu. die praxis ist das kriterium des wahrheit


minule kotionust ei räägitud, ma pole teda kartnud - esimest korda sain temast teada ühest "Tähekese" jutust ja pidin küsima, kes see kotionu selline on, sain teada, et oli jah vanasti selline loll hirmujutt, mida lastele räägiti, et tuleb kotionu ja viib ära, kui hea laps ei ole. küll aga mäletan paari korda, kus see kotionu-hirm pisut teisel kujul esile kerkis - näiteks üks mu naabriplika kartis hirmsasti näärivana, minule oli see tookord mõistatus, aga võib-olla kartis ta hoopis seda, et näärivana osutub kotionuks - mingi mõistetamatu habemega vanamees, kott üle õla. üks teine kord vahtisin keldritrepi peal, kuidas mehed midagi keldrisse või keldrist välja tassisid (kas mitte kartulikotte?) ja äkki haaras üks võõras mees mu kaenlasse ning ütles naljatades, et pistame sinu ka kotti ja viime ära, teeme sinust pikapoisi; siis ma kartsin tõesti - kuigi ma kotionusid ei uskunud.
eile kõndisin tänava peal ja seal oli üks vanaema, kes oli hädas jonniva poisiga; läksin mööda ja vanaema ütles mulle: "onu, võta see poiss endale", haarasin naljatoonil jutust kinni, ütlesin, et "mul pole teda kuhugi panna", naine ütles "pane kotti", mina vastu, et "mul pole kotti kaasas", ja nii jäigi, kõndisin edasi. ja alles mõne hetke pärast jõudis mulle pärale, et ma olin tahtmatult aidanud taasluua toda kotionu-lugu.
Piret Peiker kirjutab raamatus "Jutustamise teooriad ja praktikad" "Tõde ja õigust" vaadeldes sellest, kuidas Indrek, kes oli just maha salanud Jumala ja usu, kinnitab haigele Tiinale, et Jeesus ja inglid on siiski olemas ning teevad Tiina terveks, nii et ta abiellub kunagi Indrekuga; ja kuigi Indrek ise ei usu Jeesust ja ingleid ning unustab kohe oma lubaduse, on ta tolle lapsele räägitud väljamõeldisega prohvetlikult juba ette kujundanud oma elu. Piret lisab joone all kellegi Chakrabarty kommentaari: "jumalad ja vaimud ei vaja eksisteerimiseks inimeste usku nende olemasollu; mis nad ellu kutsub, on meie praktikad".
nõnda avastasin minagi eile tagantjärele, et olin pahaaimamatult praktiseerinud ühte nõmedust, ja kui see poiss nüüd kotionust mõtleb, siis on tollel minu nägu; ja ma olin ju pelgalt nalja visanud, ja isegi mitte kotionust mõelnud!
olen näinud filmidest, kuidas loodusrahvaste usulised rituaalid käivad otsekui naljatades ja muigega, ilma mingi kohustusliku harduse ja tõsiduseta - ja vist ongi nii, et tegelikult naljatamine usu objektide üle, otsekui oleks need vaid mingid veidrad iganenud väljamõeldised, ei tühista nende eksisentsi nonde naljatajate jaoks, nad toimivad endiselt, nende toime on reaalne.
seda väljendab ka üks juudi nali. rabiks õppiv noormees läheb vana rabi juurde ja ütleb, et ta tunneb väga hästi pühakirja ning rituaale, aga tal on üks probleem - ta nimelt tegelikult ei usu, et Jumal olemas on. vana rabi rahustab teda, öeldes, et ega Jumalal polegi inimeste usku tarvis, talle piisab täiesti, kui tema käske täidetakse ja jumalateenistusi peetakse. ses mõttes on Lutheri "sola fide" põhimõte (et lunastuseks piisab vaid inimeste usust, pole vaja tegusid ega mingeid kindlaid praktikaid) ju üsna revolutsiooniline - ja kauge eelkäija moodsate aegade totalitaarsele ja naljavabale meelsuskontrollile, kus Juhi kohta räägitav anekdoot võib maksta elu - otsekui võtaks anekdoot midagi (reaalselt eksisteeriva!) Juhi eksistentsist vähemaks. ses mõttes on liberaalne (post)postmodernne ühiskond tagasipöördumine vanadesse rööbastesse - kõigi kotionude üle võib nalja heita, millessegi ei pea uskuma, aga nad eksisteerivad sellest hoolimata (kui mitte tänu sellele). just nii nagu suvel Põhuteatris näidatud soomlaste ja Ulfsaki lavastuses "Vaata raevus tagasi" irvitavad ühed tegelased "Cosmopolitani" üle ning vihane peategelane ütleb, et just see hoiabki "Cosmot" elus, sest just sellised irvitajad moodustavad suure osa "Cosmo" ostjaskonnast.

11.8.11

pisut Pariisi tänavakunsti

metroorongide peal Pariisis grafitit polnud - ega üldse metroojaamades. küll aga võis rongiaknast näha, et mõne liini metrootunnelid olid pidevat grafitit täis - paras julgustükk. see näis küll olevat üsna tüüpiline, nii palju kui liikuvast rongiaknast hämaruses suutsin tähele panna - suurte paksude tähtedega nimed ja sõnad. enim, mida ma metroojaamadest suutsin leida, oli üks väike kommentaar Sarkozyd pilava teatritüki reklaamile:



Vernoni väikelinnas on üks pizzeria nimega "Monet' sõbrad" - koht ei tööta enam, keegi on ukse kõrvale jäädvustanud sulgemise eelse menüü - kanep ja omlett seentega:



Babyloni tänav:


Seine'i kaldapealne Saint Oueni eeslinnas - "me vaatame samu asju, kuid me ei vaata enam üksteist" (tänud Tanelile õige tõlke eest):


kõige suuremas kontsentratsioonis paistis tänavakunsti olevat Montmartre'il:

 
  


"milline võimalus! olla taaskohtunud Prantsusmaaga! saada LÕPUKS siseneda ajalukku!" (mida sellega täpselt öelda tahetakse, ei tea, puudub kontekst):

  



"Igavik algab täna":



"Siiditee sätendab nõeltest" (kui õigesti aru saan):




eelnevate autoreid ma ei tea, aga kahel järgmisel pildil on näha kleebiseid Tristan des Limbes'ilt:

 


Rosiers'i tänava juudikvartalist selline pilt:


ja ka üks tuntud kunstniku teos - üle ilma kuulus, juba mõneti etableerunud tänavakunstnik Jef Aerosol (Pompidou keskuse lähedal):

 

pildistamise hetkel ma ei teadnud veel, et tegu on Aerosoliga ja et see seinamaaling on tema värskeim suur teos, avatud tänavu juunis. kui ma oleks seda teadnud, siis võib-olla polekski pilti teinud, et mitte olla nagu need siin järgmisel fotol, kes miskipärast pildistavad maali, mille palju kvaliteetsema repro võiksid nad iga nurga pealt hankida (muuhulgas on Louvre'is müügil ka Mona Lisa pildiga ninapühkimise salvrätikud). eriti pullid kujud on muidugi jaapanlased - olen seda mujalgi varemgi tähele pannud, et nemad mitte lihtsalt ei pildista maale, vaid lasevad pildistada iseennast maalide taustal.


31.7.11

planking

on olemas selline nähtus nagu planking (või kui seda püüda otse tõlkida, siis palgimäng), mis on viimasel ajal neti kaudu eriti popiks muutunud (ka Eestis) - põhimõtteliselt seisneb see selles, et ollakse sirgelt ja kangelt (nagu palk) kõhuli kõikvõimalikes kohtades. seda võib mängida seltskondliku mänguna, kuid rohkem on see ilmselt just üks sotsiaalvõrgustikes suhtlemise viise, postitada fotosid ja videosid plankingust ning moodustada selle alusel kogukondi ning suhelda sel pinnal.
suhteliselt veider harrastus muidugi, aga teinekord ka päris andekas. planking on nõudnud juba ka ohvreid - mais kukkus üks Austraalia noormees surnuks, olles püüdnud 7. korruse rõdupiirdel plankida, mitmed on ennast vigaseks kukkunud. nõnda on plankingut hakatud nimetama ka "ekstreemlamamiseks". ideoloogiliselt paranoilises Ameerikas on plankingut hakatud seostama ka orjakaubandusega, sest orjalaevadel pidid orjad just nii lebama, neid veeti nagu palke.
vaevalt, et plankingu enda juured nüüd orjakaubanduses on, pigem on see  lihtsalt kellegi jabur idee, kuidas igavust peletada, mis on võtnud netiepideemia vormi. aga midagi sümptomaatilist selles ometi on - seda paneb arvama just see, et planking on noorte hulgas niivõrd populaarseks osutunud; miski peab plankingus olema, mis teeb temast asja, mida on ihaldusväärne teha. kas pole plankingu tuumaks see, et ollakse korraga täiesti passiivne, täiesti jäik, ollakse nagu elutu asi, ollakse seda kohtades, kus eseme vedelemine oleks loomulikum kui inimese vedelemine? ollakse nagu sirge puutükk, mille võib kaenlasse võtta ja viia kuhu tahes. astutakse välja tavapärasest elusa keha praktikast, otsekui oldaks ära visatud. see meenutab natuke toda ussikest, kelle mimikri seisneb enda muutmises jäigaks puuoksaks.
kas pole see ebateadlik kaitsereaktsioon - asjadest küllastatud ja inimesi asjastava ühiskonna noored kasutamas kaitsvat mimikrit, esemestatud ja umbisikulise massiühiskonna pantvangide Stockholmi sündroom, palgistunud inimeste omavaheline kommunikatsioon? milline radikaalne erinevus näiteks parkuurist, mille sihiks on esemelise maailma ületamine ja läbimine puhtalt üliliikuva inimkeha abil.
see kõlab nii, nagu ma halvustaks plankingut - ei, seda teha pole mul mõttes. püüan lihtsalt oletada, miks just selline asi niivõrd popiks on osutunud. võib näida, et ma tõlgendan üle, kuid see mulje võib tulla lihtsalt sellest, et plankingul endal pole mingit teadlikku sõnumit, nii et igasugune tõlgendus näib juba vägivaldne - mis sa neist puutükkidest ikka tõlgendad.
muuseas, esimest korda nägin plankingut (teadmata, mis see on) paar aastat tagasi meie enda noore vedelemise-poeedi Andrus Kasemaa blogis.



30.6.11

Rasmus Kaljujärve "Aktsioonist" (ja ka teistest)


Rasmus Kaljujärve aktsioonile Põhuteatris olen seni leidnud vaid ühe põgusa vastukaja Kadri Simsonilt  - seda on loomulikult vähe. mõnes mõttes on see vastukaja vähesus muidugi seletatav ehk ka aktsiooni enda iseloomuga - väga isiklik etendus, mida sisu pidi kommenteerides on kerge muutuda ebadelikaatseks; jäi tunne, et publik oli ses aktsioonis pigem nagu vaikiva pihiisa rollis, kes tunnistuse vastu võtma pidi ning oma aplausiga absolutsiooni andma.
see oli NO-teatri isikuaktsioonide hulgas kolmas (varem Kristjan Sarve “99X” - vt tekste siit, sh minu arvustust - ja Jaak Printsi “Täna õhtul Jaak Prints” - vt vastukajasid siit). kuid tingimisi võib siia ritta lisada veel kaks. esiteks “Ulgumerelainetel” (22. XII 2005, sellest on kirjutanud Jan Kaus), kus katse käigus etendust purjuspäi mängida tekkis Tambet Tuisu pisiaktsioon, kus ta luges ette oma varem kaine peaga valmis kirjutatud kirja selle kohta, mida ta asjast arvab - see ilmutas Tuisu näitlejaloomuse kohta nii mõndagi olulist (olen sellest põhjalikumalt kirjutanud NO 2007. aasta ajakirjas lk 44-55). teiseks aktsioon “Pekingi ooper” (20. I 2009, sellest on kirjutanud Jan Kaus ja Eva Kübar), mille teine vaatus oli Mirtel Pohla rollisimultaan - teised näitlejad valisid käigu pealt suvalisi stseene, millesse Pohla pidi ilma ettevalmistuseta sisse lülituma - samuti midagi, mis Pohla näitlejaloomuse kohta ilmekaid asju ütles, kuigi ilma mingi näitlejapoolse lavalise metakommentaarita (mis ongi ehk just kõnekas Pohla puhul, kelle anne näib olevat korraga väga tehniline - sellest võime kiireteks ümberlülitusteks - kui ka väga intuitiivne - sellest mulje, nagu olnuks näos aktsiooni lõpus olnud mitte ainult lihtne väsimus, vaid ka mingi isiklik emotsionaalne läbitrööbatus).
lühike kirjeldus. Rasmus Kaljujärv joonistas alguses kriidiga lavale oma lapsepõlvemaja põhiplaani ning hakkas seejärel jutustama lugusid oma elust, mis on olnud kas traumaatilised juhtumid või harva ka positiivsed kõrgpunktid (emale ja vennale tekitatud füüsilised traumad, pere lahkuminek, armastuseasjad); lood olid lihtsad, kuid kindlalt vormistatud. ainsaks katkestuseks selles lugudevoolus oli hetk, mis Kaljujärve sõnade kohaselt on olnud kõige õnnelikum - ta ise seismas koos tüdrukuga suveöös autotulede valgel, taustaks mängimas U2 “With or without you”. etenduse teine pool algas sellega, et lavale tõmmati seni nurgas musta riide all peidus olnud hiiglasuur peegel. selle ees hakkas Kaljujärv otsekui harjutades esitama lõike oma rollidest, neid mitmes võtmes läbi mängima; kõige pikemalt üht stseeni “Hirvekütist” (mis tunne on kuuliga pihta saada - ei mingit), aga ka Julia repliik “Juliast”, vist ka mingi lõik lavastusest “Vahel on tunne...”, sugutamistants “GEPist” (võib-olla midagi veel, aga ei meenu rohkem), ja sinna sekka ka mõned hetked sellesama aktsiooni esimesest poolest, mis nüüd astus ühte ritta Kaljujärve muude rollidega (sealhulgas paar korda kordunud tugev ja järsk lükkamisliigutus, mis esimeses pooles märkis ema ning truudust murdnud tüdruku eemaletõukamist, nüüd teises pooles tegi ta seda liigutust iseenda peegelpildi suhtes). see kõik kasvas üle püüdeks oma peegelpildini läbi murda, seda emmata, isegi suudelda - mõistagi võimatu ülesanne. lõpurituaalina joonistas Kaljujärv peeglile oma peegelduse piirjooned (mis meenutas natuke seda, kuidas mõrvapaigal surnukehade asendit märgitakse), võttis oma sõrmest verd ning täputas seda nende piirjoonte sisse. seejärel jalutas lavalt minema.
Kaljujärve aktsioon näis samuti olevat kooskõlas tema näitlejaisiksusega nagu eelmised aktsioonid teiste näitlejate suhtes. võrdlus Sarve ja Printsiga aitab seda esile tuua. Printsi aktsioon oli peen mäng isikliku ning võõra vahel, panused selle peal, kuivõrd saab intiimset eneseavamist lavastada võõra sõna abil (korraga nii vaatajat pettes - sest lood olid osalt laenatud - kui ka tõesti ikkagi ennast avades), nii et see hakkas mõjuma teatava üldistusena näitleja kohta üleüldse ning oli vabalt ette kujutatav korduvalt mängitava lavastusena. Kaljujärve aktsiooni seevastu korduvalt esitatavana ette ei kujuta - olulisel määral tuli selle aktsiooni mõju just sellest, et seda mitu korda esitada pole võimalik - ega ole mõtet. selle etenduse siirusetingimused kehtivad vaid tema ühekordsuse puhul. kuigi osutatakse tolle ühekordsusegi küsitavusele - peegli ees harjutas Kaljujärv ju ka paari lauset tollestsamast aktsioonist endast -, aga põhimõtteliselt osutati sellega ei millelegi rohkemale, kui et Kaljujärve enesekirjeldus polnud spontaanne, vaid esitust on harjutatud; seda mingi puudusena näha oleks sama, mis heita enesest kõnelejale ette, et ta jutul on struktuur ja tähendused - et ta kasutab keelt, mida ta ei mõtle välja kohapeal.
Kristjan Sarve aktsiooni idee ja mõju oli samamoodi ehitatud sellele, et seda mitu korda esitada polnuks võimalik ega mõttekas. (meenutan, et just Sarv ja Kaljujärv olid NO99 manifestilaadse avalavastuse “Vahel on tunne...” näitlejad ning just Kaljujärv oli Sarve aktsiooni lavatagune tugijõud.) kuid tolle ühekordsuse põhjused olid teistlaadsed. mõlema aktsiooni taotlus oli korda saata mingi akt, mis poleks mitte ainult etenduslik sündmus, vaid ka sündmus näitleja vahetus elukoes - ning just sellest tuleb võimatus neid mõttekana korrata, sest elu kulg ise koosneb ühekordsetest kordamatustest (sünd ja surm ise on sellised ning struktureerivad enda järgi ka nende vahele jäävat). erinevus Sarve ja Kaljujärve aktsioonide vahel seisneb erinevates “psühhofüüsilistes registrites”, millesse kumbki akt oli sihitud. Sarve rituaal toimis füsioloogilisel ja tungilisel tasandil, see oli teatav “lunastus liha kaudu ja liha ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool kehalise ammendumist, vajumine enda subjektsusest läbi nagu pehkinud põrandast. Kaljujärve rituaal (jah, muidugi oli seegi rituaal) toimis narratiivsel, enese tähendustamise, enesekontseptualiseerimise, subjektsuse tasandil, see oli “lunastus enesejutustamise ja selle ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool selle väljakõnelemist, mida tavaliselt avalikult endast ei kõnelda, kokkupõrge enese kui jutustatava ja esitatava looga (mida sümboliseeris see peegli läbimise katse). ja mõistagi on see kooskõlas sellega, milline paistab olevat Kaljujärve kui näitleja loomus - inimlik, hoiakus teatav võrdsustunne vaatajaga, teatav vahetu emotsionaalse peegeldussuhte püüdlus (erinev nt nii Tuisu marionetlikkusest, Sarve sissepoole pööratud tungilisusest kui ka Printsi võbelevast voolitusest). ja kõige selle taustal mingi tume element, mida hoiabki ehk vaos vaid teadlikkus peeglist.
ja tuues mängu ka Printsi, võiks ehk öelda (väga lõdva üldistava paralleelina), et NOs on toimunud kolm eneseläbimise rituaali, mis vastavad kolmele lacanlikule “vallale“. Printsi aktsioon oma erinevuste mängu ning kunstilise kultiveeritusega ning lahustumisega Näitlejasse kui elurolli vastab Sümboolsele vallale (keel, struktuur, seadus); kuivõrd surmatung on Sümboolse valla mask, nagu Lacan on öelnud, on loogiline ka Printsi aktsiooni lõpp intertekstuaalse (st “mitte algupärase“) “Helgi Sallo kadumisena”. Kaljujärve aktsioon vastab Imaginaarsele vallale - (enese)kujutiste, kujutluste, ka meelepetete vald, mille algpunktiks on “peeglifaas“, kus inimesel tekib taju endast kui isest (kellestki, kellel on kindlalt piiritletud keha ja kes seetõttu on ühtaegu nii iseseisev kui ka teistest saatuslikult eraldatud), ja millesse on juba algusest peale sisse kirjutatud enesest võõrandumine. Sarve aktsioon vastas Reaalse vallale - Reaalne kui sümboliseerimatu ja imaginaarsele vastanduv vald, milles ei ole puudumise ja kohalolu vastandust (sealhulgas ka vastandust minu ja teiste kehade vahel, ammugi mitte mu enda ja mu peegelpildi vahel).
mis mõjus Kaljujärve aktsioonis kõige rohkem? esiteks see, et tõenäoliselt oli nii skript kui lavastus Kaljujärve enda poolt - tähelepanuväärne enese-valdamise võime. teiseks - see julgus ise, mida sellise aktsiooni läbiviimine nõudis; see julgus oma imaginaarse intiimsuse piiridest välja murda on võrreldav Kristjan Sarve julgusega anda end oma keha füsioloogilisuse kätte. kolmandaks - kui suur peegel lavale ilmus, kartsin, et siit tuleb jälle see vana peegli-klišee (noh, nagu ikka - enesega silmitsi olek jne); aga asja päästis see, et Kaljujärv suutis oma peegelpildi mängida enda lavapartneriks. ma ei tea, kas sõltus see ehk ka peegli asetusest (see oli kergelt diagonaalis, mitte otse näoga publikusse), igal juhul mingist hetkest alates tekkis kerge illusioon, et laval on kaks Kaljujärve, mitte pelgalt Kaljujärv oma peegeldusega. ma arvan, et tänu just sellele efektile, et peegelpilt ei jäänud pelgaks sümboliks, vaid hakkas ka meeleliselt toimima, saavutaski aktsioon oma lõpliku kõhedavõitu iva; võimatus peegelpinda läbida oli lavaliste vahenditega läbi mängitud. kui selles kõhedas konkreetsuses mingi lunastuslik moment peitub, siis ehk just selles, et seda võimatust on võimalik lavalise kohalolu kaudu esitada.
kavalehel ütleb vend Hendrik: “Rasmus saab õnnelikuks siis, kui ta mõistab, et ta juba on õnnelik.” see kõlab väga trööstivalt - teada, et tegelikult sa juba oledki õnnelik, kuigi sa ehk ei saa sellest veel aru. selleks on vaid vaja uskuda, et peegliga silmitsi olles on õnn võimalik juba siinpool peegelpinda. aga kas sellega muutuks õnnelikuks ka see Rasmus, kes on teispool peegelpinda? kes teab.


pildid on pärit NO99 kodulehelt

14.5.11

Lev Rubinstein: Korrakohaselt

värske essee Lev Rubinsteinilt, mis haakub meilgi hiljuti õhku tõusnud teemadega.

Hiljuti esitas üks intervjueerija-neiu mulle muu hulgas ka vältimatu küsimuse, kes on minu lugeja, millisena ma teda ette kujutan. Kusjuures ta palus vastata võimalikult lühidalt. Ma ütlesin, et lühidalt on sellele küsimusele vastata üsna raske. „Aga te proovige ikka,“ palus tema. Ma proovisin ja, üllatades oma vastusega mitte ainult teda, vaid mingil määral ka iseennast, ütlesin: „Minu lugeja on see, kes oskab lugeda.“
Niisiis, lühidalt välja ei kukkunud. Ikka tuli üle seletada. Tuli öelda, et see ainult näib nii, nagu lugeda oskaksid kõik, kes tunnevad kirillitsat ja oskavad neist sõnu moodustada. Et minu mulje kohaselt jääb üha vähemaks selliseid inimesi, kes on võimelised võtma teksti vastu mitte ainult üksikute sõnade või sõnaühendite tasandil, vaid ka terviklausungi tasandil. Üha vähemaks jääb inimesi, kes oskavad tajuda teksti individuaalset intonatsiooni ja lause sõnajärjestust sisulise kategooriana.
Ja see pole ainult minu tähelepanek. Kord veetsin õhtut kahe kooliõpetaja seltsis. Kirjandusõpetaja kurtis, et enamikule praegustest teismelistest on täiesti võimatu seletada, milles seisneb näiteks Gogoli proosa võlu. Nad, kas teate, võtavad teksti vastu vaid konkreetse teate vaatepunktist, kunstilistest funktsioonidest väljaspool seisva informatsioonina. Nad peavad kindlasti teadma, „millest“ tekst räägib. Kui see pole kohe aru saada, tajutakse teksti kohe surmigavana ja üleüldse jampsina.
Matemaatik ütles, et jaa, sarnase probleemiga puutub ka tema kokku. „Kuidas nii?“ imestasime meie koos kirjandusõpetajaga. „Matemaatika oleks ju nagu täppisaine. Mis „sõnajärjest“ saab seal juttu olla?“ „Ärge te öelge,“ vastas matemaatik. „Viimastel aastatel märkan ma üha sagedamini, et mõned õpilased, kusjuures üldse mitte juhmid, saavad suurte raskustega aru ülesande tingimustest. Neil on ebatavaliselt raske vastu võtta rohkem kui ühe lause mõtet. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ülesande tingimustest saavad palju kergemini aru need, kes loevad raamatuid. Aga sellega on, nagu ma aru saan, suuri probleeme.“
Mina pole õpetaja. Ma olen kirjanik. Ja ma märkan üha sagedamini, et väga paljud inimesed võtavad teksti vastu vaid üksiksõnade tasandil. Veel enam, paljud on tõsimeeli veendunud, et on olemas sõnad, mis on head või halvad iseenesest. Mul on tulnud kuulda midagi sellist, et on olemas „ropud sõnad“. „Ropu“ all mõistetakse väga tihti „ebaviisakat“, kuigi on hästi teada, et ropuks osutub tihemini hoopis just nimelt „viisakas“. Kas oled, mu lugeja, juhtunud kuulma midagi sellist, nagu „see on hea anekdoot, aga ropp“? Ma olen kindel, et jah, on ette tulnud. Ja päris tihti. Kuigi, kui selle tihti ette tuleva vormeli üle järele mõelda, ei saa vältida seaduspärast küsimust: „Kumb ta siis ikka on, hea või ropp?“ Vali üks välja.
Asi pole mõistagi selles, milliseid sõnu tekstis kasutatakse. Asi on vaid nende sobivuses antud konteksti. Asi on vaid nende täpsuses ja motiveerituses. Inimestele, kes on harjunud teksti vastu võtma mitte mõtestatud sõnajärjestusena, vaid juhusliku sõnade kogumina, on seda keeruline seletada. Need inimesed õngitsevad igast tekstist välja vaid need sõnad, mis näivad neile võtmesõnadena, kogu teksti kontsentreeritud sisuna.
Nende „võtmesõnade“ või parimal juhul sõnaühendite väljavalimine käib otseses vastavuses tuntud kõnekäänuga „kellel valutab mis“. „Valutab“ on antud juhul täiesti täpne sõna, sest igal indiviidil või sotsiaalsel grupil on erinevad valupunktid.
Need sõnad, mis kutsuvad samavõrd lihtsal kuivõrd ka vältimatul moel esile emotsionaalset erutust, võivad olla väga erinevad. Selleks võib olla näiteks „Venemaa“ või „Hodorkovski“ või „patriotism“ või „Stalin“ või „perse“ või „juut“ või „Ameerika“ või „tissid“ või „Gruusia“ või „jumal“ või „Jumal“ või „Katyn“ või „Skolkovo“* või „abort“ või „täimuna“ või „Putin“ või „õigeusk“ või „Sotši olümpiamängud“ või „moderniseerimine“ või „rahvarinne“.
Ja seejuures ignoreeritakse täielikult seda tähtsat asjaolu, et sõnu kasutatakse mitte ainult otseses, vaid ka ülekantud tähenduses. Ja sõnade tähendused värelevad ja kõiguvad eri intensiivsusega ning vahel lihtsalt deformeeruvad sõltuvalt naabersõnadest.
Lugeda mitte oskavate inimeste teadvuses hakkavad üksikud sõnad sellise „lugemise“ tulemusena paisuma küklooplike mõõtmeteni, varjavad valguse, ähmastavad mõistuse ja lõpuks plaksatavad hirmsa pauguga lõhki, ähvardades kõik enda ümber pealaest jalatallani täis pritsida.
Ma ei räägi „kultuuritaseme langusest“ - see veel puuduks. Kultuuri on alati saatnud jutud kultuuri langusest, kunsti surmast ja muudest eshatoloogilistest asjadest. Kuid ta on ikkagi olemas olnud ja on olemas. Ja jääb olema – kuhu ta ikka kaob. Rangelt võttes ainult kultuur ongi meie õnnetul isamaal veel olemas. Ainult kultuur – poliitilise ja ühiskondliku elu täieliku kadumise tingimustes – hoiabki oma habrastel õlgadel seda üüratut jampslikku ehitist.
Ma ei räägi temast, mitte kultuurist. Ma räägin sotsiaalsest patoloogiast, mis võtab kõige erinevamaid vorme. Sealhulgas ka sellise värdjaliku vormi, nagu seda on süntaksi massiline eiramine. Aga ajalugu, muuseas, ongi süntaks. Sest ajalugu pole sõnade kogum, isegi mitte fraaside kogum. Ajalugu on nende vaheline kord, järg. Kui laguneb sõnade kord**, rebeneb niigi nõrguke aegade side.
Kord tuleb taastada,“ tahaksin öelda, aga „kord“, „tuleb“ ja „taastada“ jooksevad ju laiali, nad tassitakse laiali eri suundades.
Kuid ma ütlen seda ikkagi. Mõistagi neile, kes oskavad lugeda.


[* Skolkovo – 2006 asutatud ambitsioonikas ärijuhtimise erakõrgkool Moskva külje all, mis on tekitanud poleemikat sellega, et on saanud enda arendamiseks turureeglite kohaselt ebaproportsionaalselt suurt pangalaenu; kõrgkooli hoolekogu esimeheks on Dmitri Medvedev isiklikult.
** Rubinstein kasutab siin ja ka ülalpool väljendit „порядок слов“, mis on otsetõlkes „sõnade kord“, kuid lingvistikaterminina tähendab „sõnajärge“.]

12.5.11

face the book

kui keegi loeb raamatut ja teine tuleb ja küsib "mida loed?" - enamasti ei ütle lugeja lihtsalt raamatu nime ega autorit, vaid näitab küsijale raamatu kaant, et küsija võiks ise näha, mis raamatuga tegu on. ma ise teen nii ja mu meelest väga paljud teevad nii. mulle näib isegi, et küsija ei rahulduks enne, kui ta pole raamatu kaant näinud. kas pole mitte nii, et lugejal oleks imelik lihtsalt öelda "loen seda ja seda" ilma raamatukaant ennast näitamata, sest siis mõjuks see umbes nii, nagu räägiks ta kellestki samuti seltskonnas olevast inimesest tema enda juuresolekul kolmandas isikus. raamatut, mida parajasti loetakse, on vaja nägupidi tutvustada - "palun saa tuttavaks, see ta on". sest parajasti loetav raamat otsekui kõneleb lugejaga, lugeja ei saa oma raamatust vestluskaaslast kohelda nagu mingit eset, vaid otsekui viisakusest peab ta raamatu kui subjekti juurde tulnud küsijale nägupidi vähemasti tuttavaks tegema. mu meelest just selline olukord toob ilusti välja, kuidas me raamatut kui asja tajume - tal on meie jaoks teatavad subjekti jooned, ta on otsekui nukk või mängukaru, kellest me teame, et ta on vaid asi, aga tal on ometi nägu ja tema lõhkumine oleks otsekui vägivald subjekti vastu. eks seepärast tundub ka raamatute põletamine kuidagi koledam tegu kui näiteks vana mööbli või saabaste põletamine - sest nii hävitataks miski, mis on kõnevõimeline, vestlusvõimeline.
mu vanaisal olevat olnud komme söögilauas raamatut lugeda (nagu ka minul mõnikord) ja vanaema olevat see komme häirinud; muidugi võis selle taga olla too vana uskumus (võib-olla tõenegi?), et söögilauas lugemine tekitab seedehäireid ja maohaavu (vanaema võis seda vabalt uskuda, sest ta oli enne sõda sakste lapsi hoidnud). aga tõenäoliselt häiris teda eelkõige see, et nii oleks söögilauas olnud otsekui keegi veel, keegi võõras vestluskaaslane, kellega vestles ainult vanaisa ja keda vanaemale ei tutvustatud.
nii võib siis Mihkel Kunnuse jutule lisaks öelda, et lugemise puhul pole mitte ainult meie vastuvõtt aktiivsem kui muude meediumite puhul, vaid lugemise teeb eriliseks ka veel see, et ta sarnaneb mõne olulise joone poolest sellega, nagu suheldaks subjektiga, kellegagi, kellel on nägu - nii nagu teise inimesega suheldes me ei vaatle lihtsalt tema näojooni, vaid loeme tema ilmeid ja kuulame hääletooni, millega ta oma juttu saadab. raamat on nagu nägu - me võime talle küsimusi esitada ja tema võib küsitleda meid, tema juures võib mõttepause teha, nii nagu tõelises vestluses neid tehakse. just seepärast ei räägita parajasti loetavast raamatust nii, nagu poleks teda ennast kohal. vähe sellest, et kirjapandud tekst jäljendab meie kõnet - raamat ise kui lugemise-asi jäljendab meie kõne lätteks olevat subjektsust.

25.4.11

diip

panin siia päisesse uue pildi, Tartu stencilimehe Edward von Lõnguse pildi Baeri tänavalt. see on sama mees, kes tegi ka nt töötuks jäänud Koidula ja Tammsaare. muuseas, 7. mail toimub Stencibility festivali raames Tartu Kirjanduse Maja müürile uue ühisteose tegemine.

                                                                                                                        pilt siit

17.4.11

Zion hört die Wächter singen

juba mõnda aega taban end seda lugu ümisemas, kui hea tuju on. kahtlustasin, et Bach - otsisin netist, muidugi, kes muu ikka nii elementaarset muusikat võib kirjutanud olla. see siin on kõige aeglasem versioon, mille leidsin, salvestis 1977. või 78. aastast, dirigendiks Karl Richter oma Müncheni Bachi-orkestriga.

11.4.11

29.3.11

vvedenski

pisut reklaami - nädala pärast, 5. aprillil esietendub Athena keskuses Kudu teatri lavastus "Ivanovite jõulupuu", autor Aleksandr Vvedenski, kes oli oberiuut ja Daniil Harmsi sõber ning mõttekaaslane. näidend on üks tuntumaid Vvedenski tekste, kuid Eestis tuleb esmakordselt lavale.




lisan siia maitseprooviks katkeid Vvedenski "Hallist vihikust", mis koosneb aja ja surma teemalistest arutlustest - need on ka näidendi kesksed probleemid:


2. Lihtsad asjad

Hakkame mõtlema lihtsatest asjadest. Inimene ütleb: homme, täna, õhtu, neljapäev, kuu, aasta, nädala jooksul. Me loendame päeva tunde. Me osutame nende lisandumisele. Varem nägime ainult poolt ööpäeva, nüüd oleme märganud liikumist terve ööpäeva sisemusse. Aga kui saabub järgmine, alustame uuesti tundide loendamist. Tõsi küll, ööpäevade arvule lisame see-eest ühe ühiku. Kuid möödub 30 või 31 ööpäeva. Ja kvantiteet muutub kvaliteediks, ta lakkab kasvamast. Vahetub kuu nimetus. Tõsi, aastatega toimime otsekui ausalt. Kuid aja arvestamine erineb igast teisest arvestamisest. Ei saa võrrelda kolme elatud kuud kolme taas üles kasvava puuga. Puud on kohal ja nende lehed helgivad tuhmilt. Kuude kohta ei saa me veendunult sedasama öelda. Minutite, sekundite, tundide, päevade, nädalate ja kuude nimetused juhivad meid eemale isegi meie pealispindsest aja mõistmisest. Kõik need nimetused on analoogilised kas esemete või mõistetega ja ruumi arvutamisega. Seepärast lebab elatud nädal meie ees nagu tapetud põder. See oleks niimoodi juhul, kui aeg ainult abistaks arvestada ruumi, kui see oleks kahekordne raamatupidamine. Kui aeg oleks esemete peegelpilt. Tegelikult on esemed aja ähmane peegelpilt. Esemeid pole. Mine aga, võta nad kätte. Kui kellalt kustutada numbrid, kui unustada valenimetused, siis võib-olla tahab aeg näidata meile oma vaikset keret, ennast kogu oma pikkuses. Las jookseb hiir mööda kivi. Loe vaid iga ta sammu. Ainult unusta iga sõna, ainult unusta sõna “samm“. Siis näib iga tema samm uue liigutusena. Seejärel, kuna sul on ootuspäraselt kadunud liigutuste rea kui millegi tervikliku taju, mida sa olid varem nimetanud eksisammuks (sa olid liikumise ja aja segi ajanud ruumiga, sa olid nad valesti asetanud teineteisega kohakuti), siis hakkab liikumine sinu jaoks killustuma, ta muutub peaaegu nulliks. Algab virvendamine. Hiir hakkab virvendama. Vaata: maailm virvendab (nagu hiir).

3. Tegusõnad

Tegusõnad eksisteerivad meie arusaamises otsekui iseenesest. See on nagu hunnikusse pandud saablid ja vintpüssid. Kui me kuhugi läheme, siis võtame kätte tegusõna minema. Tegusõnad on meil kolmesed. Neil on aeg. Neil on minevik, olevik ja tulevik. Nad liiguvad. Nad voolavad, nad sarnanevad millegi tõeliselt olemasolevaga. Seejuures ei ole ühtki tegevust millel oleks kaalu, peale tapmise, enesetapmise, ülespoomise ja mürgivõtmise. Märgin, et viimast tundi või kaht enne surma võib tõepoolest nimetada tunniks. See on miski terviklik, miski peatuv, see on otsekui ruum, maailm, tuba või aed, ajast vabanenud. Neid võib katsuda. Enesetapjad ja tapetud teil oli selline sekund, mitte tund? Jah, sekund, noh, kaks, kolm, aga mitte tund, ütlevad nad. Kuid kas nad olid tihked ja muutumatud? - Jah, jah.
Tegusõnad elavad meie silme all läbi oma aja. Kunstis süžee ja tegevus kaovad. Need tegevused, mis on minu värssides, on ebaloogilised ja kasutud, neid ei saa enam tegevusteks nimetada. Inimese kohta, kes on varem mütsi pähe pannud ja läks välja, ütleme me: ta läks välja. See oli mõttetu. Sõna on välja läinud, mõistetamatu sõna. Aga nüüd: ta pani mütsi pähe, ja hakkas koitma, ja (sinine) taevas tõusis lendu nagu kotkas.
Sündmused ei lange ajaga ühte. Aeg on sündmused ära söönud. Neist pole luidki järele jäänud.


...


5. Loomad

Tõuseb vastik koit. Mets ärkab. Ja metsas puu otsas, oksa peal, ärkab lind ja hakkab siristama tähtedest, mida ta unes nägi, ja koputab oma hõbedastele linnupoegadele nokaga pähe. Nii lõvi, hunt kui ka tõhk on rahulolematud ja lakuvad uniselt oma hõbedasi lapsi. Tema, mets, meenutab meile puhvetit, mis on täis hõbedasi lusikaid ja kahvleid. Või, või, või vaatame, voolab oma aupakkumatusest sinine jõgi. Jões löövad lupsu kalad koos oma lastega. Nad vaatavad jumalike silmadega sätendavat vett ja püüavad upsakaid ussikesi. Kas varitseb neid öö, kas varitseb neid päev. Putukas mõtleb õnnest. Veemardikas nukrutseb. Loomad ei tarvita alkoholi. Loomad tunnevad igatsust ilma narkootiliste aineteta. Nad anduvad loomalikule kõlvatusele. Loomad aeg istub teie kohal. Aeg mõtleb teist, ja Jumal.
Loomad te olete kellukesed. Rebase helisev nägu vaatab oma metsa peale. Puud seisavad enesekindlalt nagu punktid, nagu vaikne pakane. Kuid me jätame metsa rahule, me ei saa metsast midagi aru. Loodus närbub nagu öö. Lähme magama. Me oleme väga sünged.



.

9.3.11

Imat Suumann - vahtimise meister

 
Kunstimajas, Toomel ja Gaudeamuses on praegu Kursi koolkonna näitused. olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga "Betooni tänav", aga ka muid pilte igavatest maastikest.
mind jätkuvalt hämmastab, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn loovast, tõlgendavast kujutamistahtest, kuivõrd vähe alluvad nad joonistada/maalida tahtva käe kapriisidele ja sõltuvad ainult silmast. need maalid ei ütle "tahtsin kujutada just selliseid vorme, tahtsin neid oma käega nähtavaks teha", nad ütlevad "nägin".
pole mõtetki rääkida sellest, et neis maalides pole kujutatud midagi põnevat, huvitavat, vaatamisväärset, tähenduslikku jne - see on Suumanni puhul nii endastmõistetav. pole isegi mõtet rääkida, et Suumann on väga, väga hea õhu ja valguse kujutaja, ilmselt parim, kes Eestis praegu on - see on n-ö esmamääratlus, mida Suumannist rääkides ütelda, kuigi selles kogu värk tegelikult seisnebki.
ei teagi, kuidas sellest mõttekas rääkida on. mis see on, et ma jään näiteks nende Betooni tänava piltide ette seisma (öine või õhtune talvine äärelinnatänav, laternad, kaugemal vist autotee, kaks pilti pisut erineva valgusega, mis vist sõltub sellest, kuivõrd tihke on parajasti pilvekiht, mis linna valgust tagasi peegeldab?), ja lihtsalt vahin, põhitundeks uskumatus, et elusa silmapõhja nähtu koos selle silmaomaniku tundetooniga on sellest silmast välja, lõuendile tulnud; kuidas on võimalik elava silma niivõrd häirimatu ülekanne maaliks? see uskumatuse tunne ei lase mind lahti, lähen teiste piltide juurde edasi ja mul tekib mõte, et äkki need Betooni tänava pildid lihtsalt olid päästikud, mis vallandasid mingi mu enda uinunud tajumälestuse, ja pildis endas seda ehk polegi, on vaid mingi viide, viibe selle poole, mis minus ärkas. vaadanud kogu näituse läbi, lähen vaatan neid pilte igaks juhuks veel - ei, kõik on pildid endas juba olemas, ei mingit vihjelisust, viipelisust, see kõik ongi lõuendil olemas. ma ei pea neisse piltidesse midagi sisse lugema ega neist midagi välja lugema, need pildid loevad mind. need pildid ei näita, nad näevad.
tegu pole realismiga, rääkimata fotorealismist, sest (foto)realismi eesmärk on kujutada objekte nende objektiivses selguses, objekte väljaspool silma. siin aga pole objektil mingit tähtsust, on lihtsalt mingi vahtima jäämise hetk, kus silm on jäänud ilma erilise mõtteta mingisse valgusenüanssi või õhu hõngu "tuiutama" (jaa, vahel on mul tunne, et Suumann maalib mitte ainult valgust, vaid ka hõngu ja lõhna, näiteks just-just algava kevade pisut värsket, kuid põhiliselt ikkagi veel talviselt tuimavõitu hõngu kuskil igaval põlluserval). kui otsida põhjendust, miks maalimine on foto-ajastul ikka veel mõttekas, siis on see Suumanni piltides - sest väga harva näeb fotokaamera silm täpselt seda, mida inimese silmapõhi - ehk ainult väga eredate ja valgusküllaste vaatepiltide puhul, kuid peaaegu mitte kunagi hämarikku laternate ümber või pruuniks muutunud heinatutte lume all turritamas. foto ikka ilustab, sest foto näitab objekte, näidatav objekt on aga alati juba pisut näitleja, esineja, mitte nagu igavust vahtiva inimsilma nägemisparatamatus.
on see siis äkki impressionism? seda vist ikka ka mitte. olen kunagi seoses bussi- ja rongisõitmisega oletanud, et impressionismi teke on seotud kiirete liikumisvahendite, eelkõige rongi tulekuga (ma ei, tea, äkki on sellest keegi ka pikemalt kirjutanud; vt NO-teatri "Ubu" kava-ajalehte, lk 5) - kas pole impressionistlik pilk eelkõige liikuvast rongist loodusele heidetud põgus silmavaade, millest jääb mällu vaid kiirelt kinni püütud mulje? (loomulikult ei maalinud Monet jt rongis, aga see võiks olla äkki impressionistliku vaatamisviisi põhimudel, mille võis avastada alles rongiajastul? Monet maalide hulgas on mitmeid pilte rongidest, see rongivärk polnud talle võõras; millal avati rongiliin Pariisi ja Auvergne'i vahel?)
ja just ses mõttes Suuman ei ole impressionist. impressioon - mulje - on põgus pilguheit, õigemini selle pilguheidu jälg mälus (jällegi - loomulikult ei maalinud nt Monet peast, vaid ikka natuurist, asi on selles, et silmanähtava tõlkis ta juba-korraks-nähtuks, valib pildile jäädvustamiseks pidevast silmanähtavusest välja tolle hetkelise pilguheidu-mulje, mille tema silmad - võib-olla - on ära õppinud rongiga sõites). ja mälu on midagi muud kui lihtsalt vahtiv silmapõhi, mälu virvendab, nii nagu Monet' pildid ikka alati pisut virvendavad, see pole õhu või lehestiku virvendus, vaid pilguheitu meenutava mälu virvendus; mälu värvib üle; mälu taasesitab.
mu meelest Suumanni pildid on teistlaadi (kuigi esimesel hetkel võiks teda kui valguse ja õhu maalijat pidada impressionistide järglaseks). siin tuleb mängu pildi aeg. Suumanni pilt pole hetkeline pilguheit või selle mälust taas välja kutsumine; Suumanni pilt pole ka hetkest aega olematuks õgiv foto, ajaliku hetke muutmine ajatuks objektiivsuseks. Suumanni pildi pilk kestab "mõnda aega"; see on just see pilk, mis unustab end vahtima, ja unustab seejuures "takseerimise", "vaatlemise", ühesõnaga, pilk, mis unustab, et ta vaatab - ja nõnda end unustanult ometi vaatab, aeg möödub, pilgusse sigineb mingi silmatagune ähmane emotsioonide või mälestuste elavus, need voolavad pilgust läbi, aga kuna pilk on enda unustanud, siis unustab ta needki, kuni järsku ärkab ja avastab, et on olnud "mõnda aega" silmitsi mingi igava, aga oma omasusega ometi köitva maastiku või tänavanurgaga. kui kaua see kestis, ei teagi - see polnud pelk hetk, aga ometi mitte ka nii kaua, et päike oleks vahepeal olulisel määral liikunud. kusjuures igav pole seni, kuni pilk pole oma unustusest ärganud - just seda iseenesest igava vaatepildiga vastamisi oleva mitte veel ärganud pilgu mõnda aega kestvat mitteigavlemist on Suumanni piltides näha.
kuidas see on võimalik, kuidas on võimalik, et üks käsi on maalinud nii, nagu maaliks silm ise, kui ta oleks käsi - seda ei tea; seda mõistatust peab ikka ja jälle näitustel piidlemas ja vahtimas käima.

Imat Suumanni pilte võib netis näha Kursi koolkonna kodulehelt, E-Kunstisalongi näitusel "Kuu tõuseb idast", sama galerii oksjonite lehel ja ka siin ja siin; aga arvutist vaadata pole muidugi pooltki see, mis originaalmaale näha (ja Suumanni puhul kehtib see eriti).
kunstniku endaseletusi võib lugeda sellest ja sellest intervjuust.

8.3.11

mania grandiosa

 

15.2.11

Ühtne Eesti revisited

lisasin sphairasse ühe blogi, mille oleks juba ammu sinna panema pidanud, sest tegu on ühe sisukama Eesti blogiga, aga nüüd on erilist põhjust, sest: "Lähinädalail avaldab Memokraat koostöös NO99-ga siiski mõned seniavaldamata materjalid Ühtse Eesti kohta, mis keskenduvad põhiliselt sellele, kuidas seda lavastust ette valmistati, läbi viidi  ning selle järel avadame mõned seniavaldamata analüüsid headelt Eesti kirjutajatelt, mis lisavad kvaliteetseid ja huvitavaid mõtteid senikõlanutele."

muuseas, dotsent Jaak Prints jagab nüüd õpetusi ka Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehel.

29.1.11

kultuuripoliitika

et olla vähegi teadlik poliitikahuviline, võtsin kätte ja vaatasin, millised on Riigikokku kandideerijate kultuuripoliitilised programmid. muidugi on see mõnevõrra korporatiivne lähenemine, sest tegelikult oleks pisut veider lähtuda potentsiaalse valijana mingitest tsunftihuvidest (ma usun küll, et eesti kultuur on Eesti riigi olemasolu peamine eksistentsipõhjendus, samas näib mulle, et mõnikord kasutatavad kultuuriinimesed seda tõsiasja oma arrogantse enesekesksuse õigustamiseks), oluline on ju ka üldine maailmavaade, ehk olulisim on ehk hoopis jälgida, kuidas ühel või teisel erakonnal on lood ligimesearmastuse põhimõttega.
aga ikkagi, vähemalt mingi pildi see ikkagi annab, vähemalt on edaspidi hea vaadata, kas noid kultuuripoliitilisi põhimõtteid hiljem ka täidetakse. ei hakka neid analüüsima, tekitan lihtsalt väikse andmebaasi netis leiduvast, ja järjestan nad pikkuse järjekorras - kes kui pikalt on kultuuripoliitikast rääkinud.

IRLil nagu partei üldprogrammi polegi, selle asemel on neil kodulehel 2007. aasta valitsusliidu programm, kus minu üllatuseks puudutab kultuuri ainult üks lause palgapoliitika peatükis kõrgharidusega kultuuritöötajate palgatõusu kohta. on küll omaette peatükk hariduse ja teaduse kohta, mis äärtpidi kultuuri puudutab. see-eest on IRLi valimisprogrammis põhjalik kultuuripoliitika peatükk pealkirjaga "Looming ausse, kindlustunne kultuuritegijatele".
Reformierakonna üldprogramm pärineb aastast 2005 ja seal on peatükk "Kultuur ja sport". nüüdses valimisprogrammis on aga peatükk "Eesti Põhjamaade tiigriks! Kuidas? - Eestimaa, kultuurimaa".
Keskerakonna 2005. aastast pärit üldprogrammis on kultuuripoliitika peatükk ja nende nüüdses valimisplatvormis peatükk "Terves vormis ergas sisu".
sotside üldprogramm aastast 2003 sisaldab kultuuri peatükki, mille alla kuulub ka sport ja teadus, samuti on kultuuri peatükk nende valimisprogrammis.
Rahvaliidu 2007 vastu võetud programmis on peatükk "Kultuur, avalikkus ja sport" ning nüüdses valimisprogrammis on peatükk nimega "Kultuur vajab nii moraalset kui ka rahalist tuge".
Vene Erakonnal valimisprogrammi pole, nende põhiprogramm näib samuti juba üsna ammune (2002?), selles on peatükk "Vene rahvusvähemuse kultuur".
rohelistel valimisprogrammi ei näi olevat, 2009. aasta üldprogrammis on kultuuri peatükk.
kristlikud demokraadid valimisprogrammis kultuuri ei puuduta, 2007. aasta üldprogrammis on aga mõned põhimõtted.
üksikkandidaat Valdo Paddar esindab pisikest parteid nimega Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu, mis on oma leheküljele üles riputanud päris põhjaliku "Agenda 2011-2013", mis on liigendatud ministrikohtade järgi, sealhulgas mõistagi Paddari kui kultuuriministri tegevuspõhimõtted.
Iseseisvuspartei üldprogrammis on mõned laused kultuuripoliitika kohta.
ülejäänuil midagi sellist pole, üllatuslikult ka mitte helmeetikutel (kontrolli ka siit); poolik ja täiendamisel on praegu Anti Poolametsa programm.

head lugemist.

24.1.11

zeusid

pilt "Eesti kunsti ajaloo" 2. köitest - 1931. aastal Tallinna Tehnikumi arhitektuuriosakonnas. ses mõttes mulle oluline pilt, et siin on korraga peal kaks meest, kelle peast on välja tulnud ruum, milles veetsin oma lapsepõlve - keskel istub õppejõud Artur Perna, Abjast pärit ja Riias õppinud mees, üks esimesi kutselisi eesti rahvusest arhitekte, kelle kavandatud maju on Tallinna kesklinnas omajagu (tuntuim ehk see hiigelmaja Sõpruse kõrval, kus asub muu hulgas ka Valli baar, aga ka nt Raua tänava kool, Haapsalu Wiedemanni gümnaasium). Eesti Vabariigi ajal ta enam uute suundadega eriti kaasa ei läinud, jäi pisut kinni sõjaeelse juugendimaitselise laadi juurde, nii et mõjus mõnevõrra vanamoodsana. Viljandisse projekteeris 20ndail ta mitu kõrge katusega üürimaja, millest ühes möödusid minu esimesed 12 eluaastat:


ülemisel pildil õpilaste hulgas - vasakult esimene - on aga Ott Puuraid, kes oli praktikal Soomes Aalto juures, oli seejärel 30ndail Tartu maakonnaarhitekt, sõja järel pikemat aega Viljandi rajooni peaarhitekt. Tallinnas on tema tehtud nt Roosikrantsi 8b, tema projekti järgi on taastatud Viljandi Maagümnaasiumi hoone ja Põltsamaa kirik ning ta on teinud Põltsamaa generaalplaani ja Viljandi Paala linnaosa detailplaneeringu. samuti tegi ta Viljandis paljude eramajade projektid (mõned ka Tartus), sealhulgas meie uue maja. mäletan, kuidas käisime koos isaga vana Puuraidi juures projekti arutamas, Puuraid elas järve kaldanõlval, kabineti vaade oli järvele, kabinet oli hämar, ainus valgus oli laualamp, Puuraid ise istus laua taga, kongus nina ja valgete puhmas kulmudega kõhn mees. sealt see maja tuli. huvitav, et mul oli meelde jäänud, et see oli too suur vanaaegne vahvärkmaja järvenõlval -


(pilt pärit siit)
aga tegelikult pidi see olema ta enda maja.