24.2.13

***

16.2.13

kirjakeelest, luuleloost ja filoloogiast


loen Reet Kasiku "Stahli mantlipärijaid" (eesti keele uurimise ja korraldamise ajalugu). võimalik, et olen neid asju ülikooli ajal isegi kuulnud, aga ei kinnistunud tollal - fakte normitud kirjakeele fikseerumise kohta:
I maailmasõja eelõhtul alustati jõudsalt eesti keele rikastamist ja arendamist, selles oli kaks põhisuunda - Aaviku keeleuuendus, mis oli radikaalsem ja ebasüsteemsem (ning mis oluline - Johannes Aaviku uuenduslikul keelel polnud normi, ta oli pigem paljuvõimaldav "lõpmattuseni tõmmat kurv"), ning Johannes Voldemar Veski juhitud keelekorraldus, mis taotles süsteemi ja normeeritust ning seotust rahvakeelega. Veski koostatud esimene õigekeelsussõnaraamat ilmus 1918; normkeele juurutamise olulisim läbimurre oli see, kui 1927 hakati Eesti koolides haridusministeeriumi otsusel normitud kirjakeelt õpetama. 1938 tegi keeleteadlane Arnold Kask ajakirja Looming põhjal ülevaate, kuidas on keeletarvitus ühtlustunud. 1923. aasta Loomingus oli uuenduslikus (aaviklikus) keeles 69% luulest ja 51% proosast (sh ka artiklid jms), normitud kirjakeeles 18% luulest ja 49% proosast, lõunaeesti murretes 10% luulest (lisaks veel "rahvaluulekeeles" 3%). 1933. aasta Loomingus oli uuenduslikus keeles 65% luulest ja 29% proosast, normkeeles 32% luulest ja 71% proosast, lõunaeesti murretes 3% luulest. 1938 oli uuenduslikus keeles 19% luulest ja 5% proosast, normkeeles 69% luulest ja 95% proosast, lõunaeesti murretes 12% luulest (selle viimase protsendiga on kaks võimalust - ta on kas juhus ega näita tendentsi, või siis näitab tendentsi, et normkeele juurdumine oli selgemini välja joonistanud murded kui omaette eristuva stiiliregistri - märk murrete marginaliseerumisest ja libisemisest puhtpoeetilise arsenali staatusesse).
nii et 15 aastaga oli proosavormis tekstides normkeel täiesti valdavaks muutunud ning luules ka uuendusliku keele võitnud. mis paneb mõtlema nt siurulaste ja arbujate luulepõlvkondade tähendusest keele enda arenguga seoses - kas Siuru eriline plahvatuslik staatus pole mitte seotud sellega, et nad väljendavad üht kõige rohkem pingule tõmmatud seisu eesti kirjakeele arengus (nagu Kasik ütleb, oli 1917-18 erinevused ilukirjanduskeele ja rahva kõnekeele vahel kasvanud väga suureks, ilmselt pole see erinevus olnud suurem varem ega hiljem). ja kas hilisemate arbujate eriline staatus eesti luuleloos pole mitte seotud ka sellega, et nad tulid üheskoos keelega, mis oli lõpuks kindlamale kujule fikseerunud, esimene luulepõlvkond, kes kultiveeris just äsja valmis ja küpseks saanud eesti kirjakeelt, n-ö Queen's Englishi eesti vastet, st esimene põlvkond, kes kirjutas samas keeles, mida õppisid koolis ka "piimakärsad" ja mida sanktsioneeris oma korraldustega riik ise - kas just selles kõrgkultuuri ja ühiskonna laiema pinnase vahelise keelelise ühtsuse esmakordselt tajutud hetkes ei juurdu ka arbujate kui teatava eesti luule kuldajastu legend, mis toitis kirjanduskultuuri vähemasti 90ndate alguseni (ning teeb seda rahvalikumas kirjandusloo-tajus tänini)? ja kas on juhus, et arbujaliku telje ümber keerlev kirjanduskaanon hakkas murenema koos normitud kirjakeele ühiskondliku maine ja kasutusvaldkondade ahenemisega? see oleks huviväärne mõtlemisaines.
mis omakorda viib mõtted selleni, et mu meelest ei ole hea, et tänapäeva ülikoolis ei harita enam eesti filolooge - on võimalik saada diplom kirjanduse erialal, läbimata pisutki põhjalikumat eesti keele kursust, ja vastupidi. sest kuidas näiteks saada aimu kirjandusliku stiili nüanssidest, tundmata lähemalt keeleteooriat ning keeleajalugu?