7.6.16

Wallace Stevens - Kolmteist viisi vaadata musträstast


Wallace Stevens
KOLMTEIST VIISI VAADATA MUSTRÄSTAST

I
Kahekümne lumise mäe vahel
ainus liikuv asi
oli musträsta silm.

II
Ma olin kolme meelt
nagu puu,
mille võras on kolm musträstast.

III
Musträstas keerles sügistuultes.
See oli väike osa pantomiimist.

IV
Mees ja naine
on üks.
Mees ja naine ja musträstas
on üks.

V
Ma ei tea, kumba eelistada,
käänete ilu
või vihjete ilu,
musträsta vilistamist
või seda, mis kohe pärast.

VI
Jääpurikad täitsid pika akna
rohmaka klaasiga.
Musträsta vari
läbis seda, siia ja sinna.
See meeleolu
leidis selles varjus
dešifreerimatu põhjuse.

VII
Oo Haddami kõhnad mehed,
miks te kujutate ette kuldseid linde?
Miks te ei näe, kuidas musträstas
kõnnib ümber teie läheduses
olevate naiste jalgade?

VIII
Ma tean õilsaid rõhke
ja kirkaid, vastupandamatuid rütme;
kuid ma tean ka seda,
et musträstas on segatud
sellesse, mida ma tean.

IX
Kui musträstas lendas silmaulatusest välja,
märkis see paljudest
ühe ringi piiri.

X
Nähes musträstaid
lendamas rohelises valguses
isegi eufoonia libud
hakkaksid kimedalt karjuma.

XI
Ta sõitis üle Connecticuti
klaastõllas.
Ükskord läbistas teda hirm,
kuna ta nägi valesti,
nagu oleks tema ekipaaži vari
musträstad.

XII
Jõgi liigub.
Ilmselt lendab musträstas.

XIII
Kogu pärastlõuna oli õhtu.
Sadas lund
ja lumi oli sadama hakkamas.
Musträstas istus
seedriharudel.




Haddam on linn Connecticutis. 

Originaal "Thirteen Ways of Looking at a Blackbird" on näiteks siin.


Selle tsükli on eesti keelde varem tõlkinud Andres Ehin (ilmunud ajalehes Kultuurimaa 26. märtsil 1997), kuid tema versioonid on kohati üsna vabad:




5.6.16

(pärast Tanikawat)


1

aknast
puu sahin kerge tuulehoo käes
ja kõrvaltoast
magaja üksik sügav hingetõmme,
mis kuulutab tema kohevarstist ärkamist.
see hetk, kui ma kahtlen veel korraks,
kas need on kaks eri heli või
sahiseb korraks ka toas.
need kohe-aga-veel-mitte'd on sulle ju tuttavad?
rahu nende häälte omasusest,
sellest, et nad on eristamatud
ja ometi kumbki täitsa omaette.
rahu nende häälte ühisest
mitteisiklikkusest.
siis ta ärkab,
paljas, pohmas, joob köögis vett,
tuttavusest ja omasusest
saab isiklikkus ja vastastikusus
ning puu seisatab sahisedes.
sa ju tead seda saamist?


2

noor juba tunnustatud luuletaja kirjutab, et soovib,
et ta luuletused oleksid kaduvad nagu ämblikuvõrk.
see on üks teatav äng,
mis koosneb kahjutundest selle üle,
et puhas alastiolek
on antud võõraste pilkude määrida,
ja piinlikkus selle üle,
et just seda ongi ihatud.
olla ämblikuvõrk –
iha rebeneda tuulde peitu,
kuid enne seda võrgutada
endasse keegi lahtipääsematult võnkuma.
võrgutada iseennast selle
ühe teatava ängiga
veel natuke
enne seda,
kui oma luuletustelt õpitakse ära
see vabastav ükskõiksus
selle suhtes, et neid keegi loeb. 




.