30.8.15

Tathatā


TATHATĀ

kuidas tajud puudutust, mille olemasolu
ei ole võimalik uskuda, ainult kogeda
pidevalt puhkeva küsimusena „kuidas?” –
kuidas see üks sõnastamatu kehaõnarus,
kuhu saad varjule viia oma näo,
sisaldab heldimust kogu selle chiaroscuro vastu,
mida oled endasse kogunud ja kogud veelgi,
kuidas su nimi selle ühe häälega lausutuna
põhjendab kogu su kerge heleduse ja
painava tumeduse hetked, muutes need
õiteks su isenemise võras,
kuidas ihast lõhnav nahk
muutub peegelpinnaks, millelt
su hing end vaatab ja näeb, et ta
koosneb vaid ühte põimunud tühjusest ja rõõmust,
ei muust (ja ometi ka kõigest muust),
kuidas nutma ajav nauding ja kutsikalik naer
teineteist taga ajavad nagu jões vesi vett,
kuidas ühte nädalatepikkusse hingetõmbesse
mahuvad kokku kahjutunne kaotatud aja pärast,
hirm kaduva aja pärast, kadumatuselootus,
sellest võrsuv mäss ja äng, ja viimaks ometi
tunne, et iga viiv on täpselt õige, ei hilinenud
ega liiga vara, ja kuidas see kõik kokku
sünnitab väga rahuliku ja vagura
vastastikuse naeratuse keset õhtut,
kuidas te ammutate tugevust
kaitsetusest ja jõuetusest teineteise ees,
kuidas teineteise mõistatuslikke kurbusi
embate hella asuandva vaikimisega,
kuidas toetate selja ettevaatlikult vastu valu,
mida siinne õndsus seal teisal tekitab,
kuidas tunnete teineteisest puudust,
kui vaatate parajasti teineteisele silma,
kuidas olete teineteisest pidevalt puudu,
kuidas puhatakse selles puuduolekus nagu
metsakoopas,
kuidas kire sügavikus ollakse korraga
mimoos ja hunt,
kuidas sõna „oleme” asendub ihudes
sõnaga „ollakse”,
kuidas?

nõnda