30.9.15

Kinuginu


oravate jooks
mändides aga miks ma
seda õigupoolest näen
kui oled kaugel
linnas kaunis tundlik kael
salli või krae sees peidus

kaks kuud üksühe
ihhu mällu oleme
graveerinud vagusid
millesse valgub
tõlkimatu kirvendus
nüüd kui meid on üks ja üks

me riided pole
täna öösel olnud koos
läbisegi maas metsik
sõge igatsus
lammutab luuletuse
mille sulle mõtlesin

huuled on täna üksi
jõudu vaid pomiseda
võlvu mu üle
nõlvu mu ette
lihtsalt võta mind pihku
mu kanarbikunaine