Ime 2015

Betti Alveriga vastamisi

Kui elav mõte

              muunduks kaose pärmiks,

ja kodutänav

              määnduks laukasooks,

uus sajand naaseks

              hirmu ajalooks,

õhk muutuks

              mustiks lämbeiks ummisjärviks,

kui lurjus valetaks,

              et ta on päike,

ja selles usus

              sajad haprad käed

tooks rentslikõntsast

             kokku kullamäed -

see oleks ime küll,

             kuid väike.

Mind hämmastab,

             et ümber sulatab

metalli minu rinnus

             pelgalt see, et

üks inimene

             üle laua leebelt

mu poole

            oma pilgu ulatab.

.

Enamlaste naasmine pagendusest revolutsiooni aastapäeva puhul. Keeleajalugu aastast 1967

Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis Kirjanike Liidu ajalugu pisut uurides sattus näppu üks huvitav dokument, arhiivikirjega f 305, m 4:17 (ajakirjaniku ja keelemehe Henno Meriste paberite hulgast). Kirjutatud Eesti NSV Kirjanike Liidu ametlikul blanketil kirjutusmasinaga:

22. veebruaril 1967

[adressaat] ENSV Ajakirjanike Liidu keelekomisjon - H. Meriste

Allakirjutanud paluvad Teid komisjonis arutusele võtta sõna "enamlane" õigustamise küsimus.
Teatavasti sõna "enamlane" oli eesti keeles tarvitusel juba selle sajandi esimesest kümnendist alates. Eesti keel oli meie teades koos läti ja ukraina keelega töölisliikumise protsessis loonud vastava omakeelse sõna. Pandagu tähele: ka sõna "nõukogu" on samades keeltes arenenud koos nõukogude loomise praktikaga, kuna samal ajal näit. Kesk-Aasia keeltes polnud ei vastavat praktikat ega sõna. Kuni 1940. aastani eesti keeles sõna "bolševik" tarvitati ainult erakordselt, ja sedagi - kõnekeeles - peamiselt halvustava ja võõristava varjundiga.
1940. aasta lõpus anti ÜK(b)P Keskkomitee aparaadi poolt Eestimaa Kommunistliku (enamlaste) Partei Keskkomiteele ettekirjutus tarvitada vabariikliku parteiorganisatsiooni nimetuses "bolševik" ka eesti keeles. Ettekirjutuses ei olnud juttu apellatiivist "enamlane". Kuid püüdlikud toimetajad jne. pagendasid varsti "enamlase" eesti keelest tänapäevani.
Allakirjutanud arvavad, et ühenduses Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaga tuleks uuesti käibele võtta (resp. lubada) enamlase ajalooline sõnakuju, mis kõneleb mõiste enese väljakasvamisest mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis. Avalikkuse tähelepanu juhtimine sellele sõnale on aga vajalik autoriteetsete organite poolt, nagu seda on Ajakirjanike Liidu keelekomisjon.

ENSV Kirjanike Liidu liikmed

/allkirjad:
August Sang
Ralf Parve
Juhan Smuul
Villem Gross
Vladimir Beekman
Rudolf Sirge
Ilmar Sikemäe
Paul Rummo
Einar Maasik/

On aastasaja algus. Öö

Viivi Luike lugedes

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

.

Intelligentsed inimesed. Dialoog

Yulia Kleiman: "Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aruteludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan, et tal ei ole piisavalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ta ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavastustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavastus ja kehvad näitlejatööd.
Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inimesed võivad karta öelda, et kuningas on alasti, ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivalivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võistlus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng. Ja festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimestele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks."
(intervjuu Merilyn Merisalule, festivali Draama 2014 ajaleht, 7. september 2014)
*
Tõnu Õnnepalu: "Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."

("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

 

 Pildistanud Mona Menets (allikas)

Lev Rubinstein - Boriss Nemtsovi surma puhul

Ma tundsin Borissi. Mitte lähedalt, kuid tundsin. Tundsin siiski niivõrd, et olin temaga sina peal. See polegi eriti raske - ta oli üks neist, kellega sina peale minnakse ka kõige pealispindsema tutvuse puhul.
Ta jättis alati õnneliku, vaba ja kerge, isegi kergemeelse inimese mulje. Selline poliitika-Mozart. Jah, sellised kahjuks väga kaua ei ela.
Ta polnud mitte lihtsalt elus, vaid kuidagi väljakutsuvalt elus. Kuid see omadus on alati surnutele solvav, eriti neile surnutele, kes oma kangete sõrmedega on õnnetu maa ihusse klammerdunud.
Olen veendunud, et viha kõige elusa vastu, kõige selle vastu, mis trotsib laibamürki, ei ole teeseldav.
Ma ei tea, kes tappis Borissi ja kes seda teha käskis. Kui me selle kunagi teada saame, siis mitte varsti. Kuid me kõik teame, kes inspireerib ja kes konstrueerib seda ühiskondlikku õhustikku, kus sellised mõrvad pole mitte ainult võimalikud, vaid ka paratamatud.
Ma ei tea, kes konkreetselt Borissi tappis - tappis filmilikult, teatraalselt, võiks öelda "näidislikult", tappis pealinna kõige - vabandage väljenduse eest - sakraalsemas paigas.
Kuid selge on üks: Borissi tapsid surnud, kes on nähtavasti avanud jahihooaja kõigele, millel on jultumust elada, hingata, mõelda ja rääkida.
Kuid elusust ei saa tappa. Selline on loodusseadus, ja selline on inimajaloo seadus. Kui nad neid seadusi ei tunne, siis on nad juhmid istumajäänud. Kui nad püüavad neid seadusi muuta, siis on nad ohtlikud maniakid. Kuid pigem on nad nii ühed kui teised.
Ja seepärast jääb nende poolt tapetud Boriss Nemtsov tuhat korda elusamaks neist koolnuist, kellele näib, nagu oleks nad elus, näib vaid selle põhjal, et nad on ikka veel võimelised ääretuks valeks, alatuks tagakiusamiseks, metsikuteks kohtufarssideks, tapmiseks.
Ja see kurikuulus sild, mis hakkab kunagi ametlikult kandma Nemtsovi silla nime (ma arvan, et mitteametlikult nimetatakse seda juba praegu nii): saagu sellest mälestusmärk Borissile - siirale, ausale, lõbusale ja kartmatule. Sild on hea mälestusmärk. Kas või juba seepärast, et ta ei lahuta, vaid ühendab inimesi.

algallikas

Viidalepp Võerahansu maalist

Ants Viidalepp on Johannes Võerahansust kirjutanud raamatu "Meister" (1998). Võerahansu "Maastik hanedega" (ehk "Karjamõisa õu II") on Viidalepa jaoks olnud pöördelise tähendusega, selle mõjul läks ta Pallasesse Võerahansu õpilaseks. Ka raamatus on sellest maalist mitut puhku juttu. 

Viidalepp nägi maali esimest korda 1942. aastal Tallinna Kunstihoones suurel ülevaatenäitusel "Kolm inimpõlve Eesti kunstis":

""Minu pildiks" oli aga Võerahansu "Karjamõisa õu". Selle olid näitusetegijad riputanud saali kaugemasse ossa, kus ta siis koos Uutmaa, Kitse, Kõksi, Miikmaa ja Lutsuga esindas Pallase nooremaid kunstnikke.

Sinna, ukselt vaadates vasakpoolsesse nurka, läksin alati esimesena. Seal ma istusin jalgu puhkama, ja kui olin järjekordselt tunni Narva maanteel muuseumis ära käinud, pidin jälle just seda pilti nägema. [Narva maanteel, tollasel Adolf Hitleri tänaval, asus siis Tallinna Kunstimuuseum, kus oli suurnäituse vanemate põlvkondade osa.]

Olin uurinud ta läbi toll-tollilt. Teadsin, kus oli kasutatud spaatlit, kus pintslit, kus paksu, kus õhukest värvi. Isegi pintslilöökide järjekorra lõuendilt ülespoole olin mitmes kohas endale selgeks teinud. Aga mis see aitas! Peale kõige muu ei saanud ma lahti tundest, et keegi käis seda tööd pidevalt edasi maalimas: oli päevi, kus näiteks äikesepilv tõusis, ja päevi, kus pilv vajus. Tuli meelde omaenda kunagine äikese kätte jäämine jõeäärsel heinamaal, kuhjategija kihutamine metsikult kappava hobuse seljas, kurdistav kärgatus ja hilisem sao varjus lõdisemine, mis polnud tingitud mitte ainult märgadest riietest.

Pilt lõi küll hädaohutunde, kuid tänu rahulikult pilvi vahtivale poisile ei olnud see tunne siiski mitte nagu vaataja vastu suunatud ja mõjus mingeid imelikke teid pidi tollel raskel ja keerulisel ajal isegi kuidagi julgustavalt. [Minu rõhutus. Just sellisena ongi poiss pildil vaataja saadik ja esindaja. - AP] Selle ja veel mitme seletamatu asja pärast jäi ta minu jaoks niisiis ikkagi piltide pildiks, kohe lausa imepildiks.

... et ma ainult tänu sellelesamale pildile kolisin varsti Tartusse, see on fakt." (lk 17-19)

Lk 74-78 on pikemalt juttu Võerahansu retkest Saaremaale 1920, mil ta oli Laikmaa õhutusel Eesti Rahva Muuseumi jaoks vanavara kogumas. Üks Kaarmal tehtud joonistus saigi hiljem selle maali aluseks. Viidalepa jutust jääb mulje, et katsed maalist pikemalt rääkida viisid ikka tolle Saaremaa-käigu kirjeldusteni: "rääkima hakkasid ka olukorrad, kiigeplatsid, silmapiiril virvendav õhk ja villid jalataldadel." Too 1920. aasta suvi Saaremaal olevat Võerahansu jaoks olnud eneseavastamises oluline. Nii et "Karjamõisa aed" on 36-aastase mehe maal 18-aastase iseenda kogemusest.

Veel üks lõik raamatust, lk 163:

"Võerahansu õppis nii Laikmaa, eriti aga Vabbe juures lõpptulemusena ikkagi seda, mismoodi päris omade, näiteks "Karjamõisa õue" taoliste piltide juures maalida ei tohi. Üks tema Laikmaa-aegne õpingukaaslane sõnastas selle järgmiselt: "Võerahansu keeras Pallases iseendale selja." Ning see oli öeldud kahetsevas toonis. Täna on põhjust olla optimistlikum, sest nimetatud "viguriga" ei keeranud Võerahansu selga mitte endale, vaid oskamatusele ja Triigi-Raua-Munchi mõjudele. Tänu taolisele suurt eneseületamist nõudvale ja isegi valulisele puhastumisele sai ta võimaluse vaadata oma südame kaudu asjade sisse ja paljuski tänu Vabbe targale juhtimisele ka võime nähtut lõuendil "nii, kuidas vaja" kinni panna. Üht-teist on mul sellest olnud võimalus jälgida ka lähemalt. Nii mäletangi Võerahansu natuke töntsi otsaga nimetissõrme, mille ta nagu mingi vihasevõitu hooga oli reprol pikutava poisi peale löönud, ja endastmõistetavust hääles, kui ta põrutas: "Aga see on ju moonapoiss!" Ning pilk, mis seda paljusisaldavat ütlemist saatis, kontrollis, kas ja kui palju ma üldse "asja taipasin".

Ühel teisel korral, kui mul järjekordselt oli õnnestunud teda "Karjamõisa õuest" rääkima meelitada, seekord sellest suurest äikese-eelses tuules visklevast puust, jäi Võerahansu mõttesse. Ja kohe päris tükiks ajaks, enne kui ütles:

"Kas sa tead, Ants, kui ma  s e d a  puud maalisin, olin ise puu." Ja mõne aja pärast rohkem iseendale kui mulle: "Aga see see kõige tähtsam ongi!""

.

Johannes Võerahansu "Maastik hanedega" (1938)

See repro siin on ainus, mis on netis saadaval - Tartu Kunstimuuseumi leheküljelt. Ta pole päris õige, ta on originaaliga võrreldes liiga külmades toonides, sinist on üleliia ja punane spekter on maha keeratud. Muuseum müüb ka selle pildiga postkaarti, see on pisut õigem; kõige õigem on ta ilmselt Ants Viidalepa raamatus "Meister". Kuigi muidugi ilma maali ennast vaatamata ei saa õiget pilti ette - seda värvi ennast tema ainelisuses ja vormumises peab nägema. "Eesti kunsti ajaloo" 5. köites lk 480 on repro selle pildi esimesest, aasta varasemast versioonist "Maastik karjamõisaga": taevas on pisut robustsem, puu hägusem, hanesid pole, poiss on palju väiksem (NB! see lükkab mõõtkava hoopis teiseks, hanede-pildil on poiss ja haned üleelusuurused, mis on igati ootuspärane) ja poisiga koos on naine, kes kummardab oja ääres. Igal juhul on "Maastik hanedega" vähemalt reprosid võrreldes huvitavama valgusega kui "Maastik karjamõisaga".

Käisin seda pilti umbes aasta tagasi muuseumis vaatamas, ei saanud temast enam edasi, vahtisin teda lähedalt ja kaugelt, puu tormav võra nõudis järjest uut vaatamist, maja seinale langev valgus ja räästaalune vari, äikese-eelne valgus ja suur tuul - see pilt tuli mulle meelde, sealsamas kogu aeg tuli meelde, ma mõistatasin ja muudkui vaatasin, et kas see on ikka tõsi, et ma seda mäletanGI - mitte pilti, vaid seda, mis pildil kujutatud on. Ju vist, pilt valiti küsitlusel rahva lemmikute hulka, tõenäoliselt mäletavad seda paljud. 

See pilt ei kujuta asju, vaid mälestust neist asjust. See ei ole minu mälestus, ka ei jaga ma kunstniku mälestust - see on mäletatavus ise, mida pilt mulle näitab, õigemini mida ta minuga jagab.

Pildil on neli raskuspunkti: poiss, kelle kohta taju ütleb, et ta on ülejäänu suhtes proportsioonist väljas (ja pildi esimene versioon tõestab seda); oja, mis ulatub pildi sügavikku, kaob võsa ja tumedate pilvede varju; maja sein valguse ja varjudega, põhiline valguse koondaja (on kujutatud üht väga konkreetset valgust - sellist, millele pilveserv on juba peale vajumas, see pole vaba otsene päike); puuvõra, mis tormab tuule käes, kuid on samas selle tormamise nagu endasse kinni püüdnud. Pildile nime andnud haned on esiplaanil, st perifeerias, sest pilt ise suundub sügavusse - nii oja kui võra sisse. Nägin hanesid alles siis, kui pealkirja vaatasin. Haned otsekui tahaksid pildi servast välja valguda, suvalistena.

Hanede roll on peita poisi funktsiooni, varjata seda, et ta on seal nimme, sest kui ta oleks seal lihtsalt, ilma hanedeta, oleks see liiga literatuurne, see oleks poisist teinud C. D. Friedrichi "Rändaja udumere kohal" laadis mäe otsas seisja - vaataja asendaja. Ei piisa isegi sellest, et ta pole püsti mäe otsas, vaid pikutab oja ääres: poiss peab pildil olema juhtumisi, hanede pärast, mitte välja näitama, et ta on seal vaataja pärast. Ta ei tohi olla näitaja, osutaja, vaid kaasvaataja.

On niisiis oja õnarus, mis õõndub alla sisse, ja on selle kohal kõrguv puu; on tajuv poiss kui ääremärkus, valev sein tema sümmeetrilise paarilisena. Suunad/mõõtmed: sein kui siinsus, valguse päralejõudmine, oja kui sügavusmõõde, puu kui kõrguv kese, mälestuse määratlematuse täpne vaste. Pilt koondub puuvõrasse, aga paiskub sealt kohe jälle laiali alla sügavale ning horisontaali. Valgus tuleb kuskilt tagant vasakult, kelle poolt, kas vaataja poolt? Või vaatajast endast? Poisi fokuseeritus ümbritseva suhtes on abstraktne, ta on näoga ebamäärases suunas - korraga nii vaataja kui oma ümbruse suunas - ta "vahib ringi", andes niimoodi võtme ka vaatajale: "vahi ringi, see pilt on meelesoleku ringlus ümber säbrutava keskme". Poiss on mäletamise "Vergilius", ta on vaataja/mäletaja saadik pildi sees, osaluse indeks.

Puu paneb selle pildi käima, hoiab teda käimas. Mitte aimata olev tuul ega lehestik ega värv ei ole oluline, vaid puu enda tormamine selle valguse käes. Mimees on hägune ja ebaühtlane, aga just nii on ta täpne meelesolekuna. Meele-sisese mimees.
See puu pole kujutatav puu, ta on mäletatav puu. Ma tean selliseid puid, mul endal on selline puu, mis kohiseb ja tormab ainult mälestusena ja mida ma ei saa ihusilmaga enam kunagi näha - paljuharuline paju mu Viljandi-kodu katuse kohal. Ainult et siin pildil on selline meelesolemisena kohisev puu ometi kummati jälle silmale nähtavale toodud. Teda ei ole tegelikult võimalik vaadata, see on tema kujutamise iva - teda on võimalik vaid mäletada. Mida ainult-meeles-olevad  puuvõrad tähendavad, mida nad sisaldavad? Miski meie kohal kõrguv, liikuv-püsiv, mõõtmeid kehtestav tormav püsi. Kõrgeim, aga mitte ainult - ta on sisemusega, tal on seal kõrgel sügavik sees, ta sisaldab. Sinna jäädakse sisse, et oleks, kust uuesti tagasi tulla.

See pilt kujutab niisiis mäletatavust. Ehk teisisõnu, ta kujutab üht spetsiifilist ilu.

Aastatagustest märkmetest: 

"ilutunne = rõõm olemas-olnud-olust: olen olnud, ja olen jätkuvalt olnud, olnud voolab läbi pildi nagu oja puu alt. rõõm sellest, et olen olnud, rõõm pidevusest mööduvuse sees. ma ise voolan võsahämarikku, ma ise paistan valgele seinale, ma ise torman selles võras. 

ilu on teatav paratamatuse vabadus, vabadus aktuaalsuse valikusundidest, võitlevatest võimalikkustest, seeasemel ammendamatus, kus võimalikkused jätkuvalt korraga voolavad, moodustades paratamatuse. nagu puu tormamine "eiteakuhu", kuigi on täpselt teada, kuhu: sellesse valgusesse, sellesse mäletatavusse, mis üha ammendamatuna ammuli püsib.

see on silma ees, kuigi ta on silmatagune. ta tuleb silmatagusest ja pildist korraga ja tuleb mõlemalt poolt silmasse ja saab seal kokku. tuleb silma, nagu tullakse meelde; tuleb meelde, nagu tullakse sellesse valgusesse tormama.

tormamine kui intransitiivsus, olnud tormab intransitiivsena läbi silma, olnud kui öeldistäide, predikaat, mille grammatiline aeg ei viita minevikule ("kes sa oled?" - "olnud").

ilu on see, mis mälestusena tajust tagasi ja välja tuleb, see, mis silmakoopast jälle tagasi valguse kätte tuleb."

vt ka Viidalepa juttu