Bashō ahvi-haiku

Matsuo Bashōl on üks haiku: 年々や 猿に着せたる 猿の面 - Toshidoshi ya saru ni kisetaru saru no men. niipalju, kui interneti abil aru saan, otsetõlge on midagi sellist: aasta-aastalt/igal aastal ahv paneb ette ahvi näo/maski (või ka "kannab ahvi nägu/maski") - 面 tähendab korraga nii nägu kui maski. Rein Raud on selle tõlkinud nii:

aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga

üldiselt vist tõlgendatakse seda nii, et see käib inimeste kohta, kes arvates, et nad muutuvad, tegelikult jäävad ikka samasse kohta tammuma, nende mask - n-ö uus nägu - on täpselt selline, nagu nende endinegi nägu; või siis zenilikumalt, et pole vahet, kas kanda nägu või maski, kui loomus jääb samaks - sest "meel ongi Buddha"; või siis veel nii, et uue näo omandab igaüks ikkagi enda loomuse kohaselt. umbes nagu on see zeni lugu (üks John Cage'i lemmiklugusid), kus mungalt, kes oli valgustuse saanud, küsiti, kuidas ta end nüüd tunneb, ja too vastas "sama armetuna nagu alati".
tõlgendavalt-parafraseerivalt tõlkides võiks ju olla ka nii:

aastate kaupa
ahv muudab oma nägu
ahvi ahvides

pisut teine varjund tuleb, kui "muudab" asendada sõnaga "varjab".
väga huvitav luuletus igal juhul, kōan.

Rein Raud kommenteeris seda Facebookis nii: "Bashō kirjutas selle siis, kui ta oli juba tuntud luuletaja ja elas Edos oma majas, oleks eelistanud vaikust ja rahu, aga kogu aeg käisid igasugu austajad vaatamas, kuidas see tuntud luuletaja seal vaikuses ja rahus elab. Ja tal ei olnud ka väga teist valikut, kui sellise luuletajana käituda. Sellest ka frustratsioon: kohustus teeselda, et sa oled see, kes sa oled, ja seda neile, kes selle olemise võimatuks teevad."
ja veel Rein Raud: "Üks väidetavalt Bashō enda kommentaar sellele luuletusele leidub Hattori Tohō ca aastast 1702 pärit traktaadis Sanzōshi ja see kõlab nii: 人同じ所に止まりて、同じ處にとしどし落入ることを悔いていひ給ひたる , st umbes nii: "siin on väljendatud kahetsus, et inimene jääb samasse kohta pidama, et ta aasta aasta järel samasse auku vajub" - toshidoshi muide erineb tähendusnüansi poolest veidi sellest, mida ütleks nennen, kui viimane on "aastad" mingi suurema hulgana, mille jooksul on midagi toimunud vms, siis toshidoshi on just aastast aastasse, igal aastal, aastate pidev järgnevus."

raamatus "Bashō and his interpreters" (lk 351) leidub veelgi tõlgendusi. 
näiteks oli Bashō öelnud oma õpilasele Kyorikule: "Inimesed tahavad üldiselt luuletust kirjutades kindla peale minna. Asjatundjad aga seiklevad tundmatutel aladel. Seepärast loovad asjatundjad palju saamatuid luuletusi. Minu uusaasta-hokku ahvist on täiesti saamatu luuletus." 20. sajandi tõlgendaja Imoto Noichi on oletanud nii: "Bashō oli Kyorikule öelnud, et see on kohmakas luuletus, ilmselt seepärast, et ta kahetses, et polnud ainele andud piisavat poeetilist transformatsiooni, nii et tema abstraktne idee jäi luuletuse pealispinnale näha". nii et tahtmise korral võime öelda, et see haiku on ise nagu see ahv, keda kirjeldatakse. 

K. Linda Kivi

Oli hiljuti meeldiv võimalus tutvuda K. Linda Kiviga (K. tähendab Karen).

K. Linda Kivi on Kanadas elav väliseestlane, kes kirjutab inglise keeles. Ta on sündinud 1962, õppinud Ontario Guelphi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Aafrikale, ning on seepärast ringi reisinud paljudes Aafrika riikides. Kanadas on ta tegutsenud nii nais- kui ökoaktivistina ning nüüdseks on ta juba aastaid Briti Columbia provintsis asuvas Kootenay piirkonnas loodud ökokooperatiivis, mille nimi on Maa Land (nagu aru saan, on umbes pooled ühistu osalistest eestlased, nii kunagiste pagulaste järeltulijaid kui uuel ajal sinna rännanuid). Seal tegeldakse loodushoidliku eluviisi harrastamisega, kunstiloominguga, samuti võideldakse kohalike indiaani põliselanike õiguste eest. (Loe ka nt siit.) Kooperatiiviga on seotud ka kirjastus Maa Press, mis on välja andnud osa K. Linda Kivi raamatutest.

K. Linda Kivi on kirjutanud kokku seitse raamatut.

* Canadian Women Making Music ("Kanada naised muusikat tegemas", 1992) - raamat Kanada naisheliloojate ja -muusikute ajaloost, sisaldab ka hulga intervjuusid. Linda enda sõnul oli see tema jaoks isiklikult Kanada kultuuri sisseelamiseks kirjutatud raamat, n-ö lõimumisprojekt.

* If Home is a Place ("Kas kodu on koht", 1995) - romaan, mis põhineb Linda Kivi perekonnalool, käsitleb pagulaseks oleku probleeme, tegevus areneb kahes plaanis - sõjaaegses ja -järgses Euroopas ning Eesti taasiseseisvumise ajal. Romaan on Toronto ülikooli eesti õppetoolis õppeprogrammis; hiljuti pidas Tartus sellest romaanist huvitava ettekande Eva Rein, loodetavasti ilmub see ka trükis.

* The Inner Green: Exploring Home in the Columbia Mountains ("Siserohelus: avastades kodu Columbia mäestikus", 2005, koos Eileen Delehanty Pearkesiga) - esseekogu Columbia mäestiku loodusest ja ajaloost.

* The Purcell Suite: Upholding the Wild ("Purcelli süit: toetades metsikut", 2007) - K. Linda Kivi on selle antoloogia koostaja ja üks paljudest kaasautoritest; loodusesseistika kogu, mis on pühendatud Briti Columbiast USAsse ulatuvale Purcelli mäestikule.

* Letter From Lubumbashi ("Kiri Lubumbashist", 2009) - napi ja lihvitud stiiliga romaan, mille peategelane on Kongo põgenik Joseph, kes on Kanadas leidnud rahuliku elu, kuid võitleb endiselt oma tumedate minevikumälestustega. Linda ise ütles, et siin on kokku sulatatud nii tema Aafrika-kogemused kui mälestused oma isast, kes oli eesti pagulane Kanadas. Minu arvates vääriks tõlkimist.

* The Town of Nothing ("Eimiski linn", 2015) - nii lastele kui suurtele sobiv looke, mis räägib linnast nimega Nothing ning teeb selle sõnaga keelelist nalja. Raamat on tegelikult pilav reaktsioon Kanada ametivõimude suhtes, kes kuulutasid ühe loodusliku territooriumi linnaks, et sealse metsaga saaks hakata äri ajama - tegelikult aga linna ei eksisteerinud, polnud tänavaid ega inimesi.

* Unknown Hum ("Tundmatu ümin", 2015) - luulekogu, mille kohta kirjastuse enda tutvustus ütleb: "need luuletused otsivad mõttekat eluviisi, mis on kirglikult pühendunud looduslikule maailmale ja aktivistlikule poliitikale". Tutvustusest ei tasu lasta end heidutada, tegemist ei ole programmiliselt poliitilise luulega.

Viit viimast raamatut sellest nimekirjast on nüüdsest võimalik Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus lugeda (minu teada varem Eesti raamatukogudes Linda raamatuid pole olnud).

Siin pildi peal vestleb K. Linda Kivi politseiohvitseriga, kes on tulnud vaatama, mis toimub: 2013. aasta suvel protestisid ökoaktivistid selle vastu, et ühel kohalikul liustikul kavatseti hakata korraldama nn snowcat skiingut - st mäesuusatajaid taheti hakata mäe otsa vedama mitte suusaliftide, vaid roomikmasinatega; aktivistid lõid keset teed laagri püsti ning takistasid autodel suusamäe juurde minna.

armastus ja mäss

"Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost. Me soovime, et armastus kestaks, ent teame, et ta ei kesta; ja isegi kui ta mingi ime läbi kestaks terve elu, ei oleks ta ometi täiuslik. Võib-olla mõistaksime ses täitmatus kestvusejanus paremini maiseid kannatusi, kui teaksime, et nad on igavesed. Mõnikord näib, nagu kohutaks ülevaid hingi mitte niivõrd valu ise, kuivõrd tõsiasi, et valu ei kesta. Ammendamatu õnne puudusel võiks vähemalt igavene kannatamine anda meie saatusele sisu. Ent sedagi lootust ei ole meil, ka meie rängimad piinad jõuavad ühel heal päeval lõpule. Ühel hommikul pärast nii paljusid meeleheitehetki teatab võitmatu elamistung meile, et kõik on läbi ning enam pole kannatuselgi rohkem mõtet kui õnnel.

Omamiskirg on üksnes püsimissoovi teine avaldumisvorm; tema on see, mis kutsub esile võimetu armujoovastuse. Ükski olend, ei kõige armastatum ega kõige armastavam, ei ole iial meie omand. Ses halastamatus maailmas, kus armastajaid lahutab mõnikord surm ja kuhu nad sünnivad alati lahus, on ühe olendi täielik omamine, jäägitu osadus kogu eluaja vältel, võimatu nõue. Omamiskirg on nii täitmatu, et ta võib püsida kauemgi kui armastus ise. Armastada tähendab seega muuta armastatu viljatuks. Mahajäetud armastaja häbistatus ja piin ei seisne mitte niivõrd selles, et teda enam ei armastata, vaid pigem teadmises, et teine saab ja peab ka edaspidi kedagi armastama. Viimselt soovib iga inimene, keda närib meeletu püsimis- ja omamiskirg, armastatud olendeile steriilsust või surma. See on tõeline mäss. Need, kes pole kunagi, ainsatki korda, nõudnud olenditelt ja maailmalt täielikku süütust, kes pole kunagi värisenud igatsusest ja võimetusest oma nõudmise võimatuse ees, need, kes pöördudes üha tagasi oma absoluudinostalgia juurde, pole end hävitanud, püüdes armastada pooleldi, ei suuda mõista mässu tegelikku olemust ja hävitamiskirge."

Albert Camus, "Mässav inimene", peatükk "Romaan ja mäss" (tlk Leena Tomasberg)

Ime 2015

Betti Alveriga vastamisi

Kui elav mõte

              muunduks kaose pärmiks,

ja kodutänav

              määnduks laukasooks,

uus sajand naaseks

              hirmu ajalooks,

õhk muutuks

              mustiks lämbeiks ummisjärviks,

kui lurjus valetaks,

              et ta on päike,

ja selles usus

              sajad haprad käed

tooks rentslikõntsast

             kokku kullamäed -

see oleks ime küll,

             kuid väike.

Mind hämmastab,

             et ümber sulatab

metalli minu rinnus

             pelgalt see, et

üks inimene

             üle laua leebelt

mu poole

            oma pilgu ulatab.

.

Enamlaste naasmine pagendusest revolutsiooni aastapäeva puhul. Keeleajalugu aastast 1967

Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis Kirjanike Liidu ajalugu pisut uurides sattus näppu üks huvitav dokument, arhiivikirjega f 305, m 4:17 (ajakirjaniku ja keelemehe Henno Meriste paberite hulgast). Kirjutatud Eesti NSV Kirjanike Liidu ametlikul blanketil kirjutusmasinaga:

22. veebruaril 1967

[adressaat] ENSV Ajakirjanike Liidu keelekomisjon - H. Meriste

Allakirjutanud paluvad Teid komisjonis arutusele võtta sõna "enamlane" õigustamise küsimus.
Teatavasti sõna "enamlane" oli eesti keeles tarvitusel juba selle sajandi esimesest kümnendist alates. Eesti keel oli meie teades koos läti ja ukraina keelega töölisliikumise protsessis loonud vastava omakeelse sõna. Pandagu tähele: ka sõna "nõukogu" on samades keeltes arenenud koos nõukogude loomise praktikaga, kuna samal ajal näit. Kesk-Aasia keeltes polnud ei vastavat praktikat ega sõna. Kuni 1940. aastani eesti keeles sõna "bolševik" tarvitati ainult erakordselt, ja sedagi - kõnekeeles - peamiselt halvustava ja võõristava varjundiga.
1940. aasta lõpus anti ÜK(b)P Keskkomitee aparaadi poolt Eestimaa Kommunistliku (enamlaste) Partei Keskkomiteele ettekirjutus tarvitada vabariikliku parteiorganisatsiooni nimetuses "bolševik" ka eesti keeles. Ettekirjutuses ei olnud juttu apellatiivist "enamlane". Kuid püüdlikud toimetajad jne. pagendasid varsti "enamlase" eesti keelest tänapäevani.
Allakirjutanud arvavad, et ühenduses Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaga tuleks uuesti käibele võtta (resp. lubada) enamlase ajalooline sõnakuju, mis kõneleb mõiste enese väljakasvamisest mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis. Avalikkuse tähelepanu juhtimine sellele sõnale on aga vajalik autoriteetsete organite poolt, nagu seda on Ajakirjanike Liidu keelekomisjon.

ENSV Kirjanike Liidu liikmed

/allkirjad:
August Sang
Ralf Parve
Juhan Smuul
Villem Gross
Vladimir Beekman
Rudolf Sirge
Ilmar Sikemäe
Paul Rummo
Einar Maasik/

On aastasaja algus. Öö

Viivi Luike lugedes

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

.

Intelligentsed inimesed. Dialoog

Yulia Kleiman: "Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aruteludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan, et tal ei ole piisavalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ta ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavastustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavastus ja kehvad näitlejatööd.
Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inimesed võivad karta öelda, et kuningas on alasti, ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivalivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võistlus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng. Ja festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimestele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks."
(intervjuu Merilyn Merisalule, festivali Draama 2014 ajaleht, 7. september 2014)
*
Tõnu Õnnepalu: "Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."

("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

 

 Pildistanud Mona Menets (allikas)