14.12.07

KIRIKVÕIMLA ehk Gümnaasium


Käisin hiljuti Pärnus, jalutasin seal ringi ja Koidula pargi juures nägin üht uut hoonet, mis oli nii uus, et seda polnud isegi kaardi peal. Vaatasin seda, maja tundus huvitav ja pilkupüüdev, tegin sellest pilti. Mu esimene mõte oli, et kas see pole ehk mõni kirik või pühakoda - tänapäeval on ju igasuguseid moodsaid kirikuid ehitatud. Ei teagi täpselt, miks see mu pisut magamata peas kirikuga seostus, võib-olla hiljuti külastatud Helsingi Kaljutempli mõjul, millel oli sarnane sissekäik ja millele oli samuti iseloomulik see, et ta tundub seest suurem kui väljast (muuseas, enamik kirikuid tundub seest suurem kui väljast, Kaljutempel aga eriti). Ukse vahelt aga nägin lapsi sportimas ja oli selge, et see on hoopis võimla. Hiljem uurisin järgi, et see on Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli võimla, mida kasutab ka mitu Pärnu kesklinna gümnaasiumi. Selle autorid on Katrin Koov, Siiri Valner ja Kaire Nõmm. Ja tänava poolt jäi mul nägemata see, et maja tagakülg on üleni klaasist, mis muidugi üldmuljet oluliselt teisendab.
Aga saanud aru, et tegu on võimlaga, tundus see mulle miskipärast väga endastmõistetav - et kui üks maja, mis võiks olla kirik, pole kirik, siis on ta võimla. Siin võib olla mitu asja, mis selle nii endastmõistetavaks tegid - nt see, et Tartus on Tiigi ja Pepleri nurga peal üks hoone, mis kunagi vanasti oli Maarja kirik, aga pärast sõda oli kasutusel EPA spordisaalina; või siis teine kirik, Tartus Riia maanteel asuv Eliel Saarise projekteeritud Pauluse kirik, samasugusest punasest tellisest hoone, mille külgtiivas asus nõukogude ajast kuni veel 2001. aastani Eesti Spordimuuseum. Või siis see, et kunagi oli Tartu Elu Sõna kogudus sellises kaarhallis, mis sarnanes ühe Viljandi gümnaasiumi spordihalliga.
Ühesõnaga, avastasin, et kuskil minu ajusoppides on kirikul ja võimlal midagi oluliselt ühist, nii et kui kirik osutub võimlaks või vastupidi, siis on selles mingi varjatud loogika.
Kuid tol hommikul oli selle assotsiatsiooni taga veel midagi. Nimelt - eelmisel päeval oli Eesti Päevalehes kirjutanud Kristjan Sarve aktsioonist Andres Keil: “Kaabuga lavastaja [Toompere?] on lahkunud pärast kolme esituse kuulamist – teater ei ole sport. Nii olla ta öelnud. Nii rahvas räägib. On see siis sport?”
See ütlus - “teater ei ole sport” - oli minus tekitanud nõutust, see tundus mulle kuidagi ebaõiglane või ülekohtune, aga ma tundsin, et vastuväide “Sarve aktsioon polnudki sport” oleks kuidagi poolik. Aga seal Pärnu kirikvõimla ees seistes sain ma aru, see kirikute ja võimlate ühtesulamine tegi asjad mingit hämarat teed pidi selgeks. Sain aru, et kübaraga lavastaja ülus pole mitte ebaõiglane, vaid lihtsalt ebaõige; et tegelikult peaks vastuväide talle kõlama mitte “on see siis sport?“, vaid “on küll, teater ON sport“. Või vähemalt: kui on sport, siis ei tähenda see, et teatrit pole. Ja ma ei mõtle seda võtmes “sport kui teater” - niimoodi on ju spordist küll kirjutatud, ühiskonna performatiivsuse ühe alaliigina, spordi spektaakellikkus jne (isegi meie “Teatrielus 2002” on sellest Andrus Org schechnerlikus võtmes kirjutanud). Ma mõtlen seda just nii: teater kui sport - teater kui alus, sport kui predikaat.
Sarve puhul ei ole mõtet tema aktsiooni sportlikku aspekti eitada - loomulikult on see väga spordipärane, et võetakse ette mingi eesmärk, mis nõuab head füüsilist ja psühholoogilist vastupidavust, ning siis püütakse see eesmärk saavutada. Sarve aktsioonis oli see spordile omane saavutuslikkus selgesti olemas. NO-teatris toimuvat on varemgi spordiga seostatud - kas mitte “Hirvekütti” ei nimetanud üks loomenõukogu liige (Hanno?) kunagi “sporditeatriks”? Kas mitte Ojasoo ei maininud kunagi positiivsena seda, et prooviruumis on tunda higilõhna? Jne.
Aga kui ma ütlen “teater ON sport”, siis pean ma selgitama, mida ma selle spordi all siin täpsemalt mõtlen, või mida ma ei mõtle. Ma viskan siinsest spordimõistest välja kõik selle, mis temas on tänapäeval meelelahutuslikku, show-business’likku, ärilist; teisalt viskan ma sellest välja tervisesportlikkuse, st spordi kui lihtsalt keha liigutamise. Ma viskan spordist õigupoolest välja ka võistluslikkuse, konkurentsiga seonduva (kui üldse võistlemisest rääkida, siis võistlemisest endaga). Ma jätan spordile siinkohal alles selle, millest annab aimu tema esialgne nimi - “gümnastika”, mida praktiseeriti gümnaasiumides, st tõlkes kehalised harjutused, mida tehti gymnos ‘alasti’ (st ta sai oma nime sellest iseärasusest, et ta oli ainus avalik tegevusala, mida tehti alasti). Ja sporditi jumalate auks - peale olümpiamängude, mis toimusid kogu panteoni silme all, oli ju ka eraldi jumalustele pühendatud võistlusi -, st sport oli omalaadne jumalateenistus.
Ja ma jätan spordile alles selle tuumse osa, miks teda siiski kultuuri osaks peetakse. Kui ma olen mõelnud, mis on spordi mõte tema viljeleja jaoks (ja mitte spordihuvilise jaoks teleka ees ega lihtsalt tervisliku inimese jaoks), või mispoolest siis ikkagi sport on kultuuri valdkond, siis ei oska ma leida muud, kui et sport on tahte kultiveerimine. Sport tema õilsaimas tähenduses ja vormis on puhta abstraheeritud tahte valdkond (nii nagu filosoofia on puhta teritatud mõtlemisvõime valdkond). Inimene võtab ette mingi eesmärgi, pingutab oma tahet selle saavutamiseks.
Tahe on see, mis teeb inimese isandaks enda üle - tahte kaudu suudab ta teha midagi, mis iseendast ei juhtuks. Tahe on see, millest sünnib vabadus, selline vabadus, mis pole vabadus-millestki, vaid vabadus-millekski (ei mäleta praegu, kes neid vabadusi eristas, kas mitte Fromm?).
Mida tahe ei ole? Tahe ei ole soov või iha. Soov ja iha on tunded, tahe on otsus. Tahe on mõtlemise ja tegutsemise omavaheline pidevus, mitte pelk hingeliigutus. Jah, tahe on otsus, mis nõuab teatavat enesest väljumist. NO-teatri vanu kavalehti sirvides lugesin jällegi seda intervjuud minu ja Eero vahel, mis ilmus “Kuningas Ubu” puhul ilmunud lehes. Räägime seal auto (ja mobiiltelefoni) poolt antavast vabadusest (“vabadusest”) ning sellele vastanduvast teistsugusest vabadusest (mille annab nt bussi- või rongisõidu regulaarsusele ja passiivsusele allumine), ja ma ütlesin muuhulgas: “vabaduse-elamus on seda suurem, mida korraldatum ta on, sest korraldatusest tuleneb teatav iseeneslikkus või voolavus, ei pea enam vabadust kuidagi “sättima”. … See on küsimus spontaansuse väärtustamise mõttekusest; auto (nagu mobiiltelefongi) tekitab usu, et “millal iganes ma tahan kuhugi minna …, nii ma kohe ka võin seda teha,” samas kui tegelikult pole asi minu tahtmises, vaid selles, et see sõidu- või kõneriist tingib ise selle, et ma “võin, järelikult tahan”. See on vaba spontaansuse ideaal - anda järgi oma käsutuses olevate vahendite kutsele tahta neid kasutada; aga see pole veel vabadus. Vabadus on võime mitte tahta, kuigi sa võid. … Ja sellest punktist on juba igasugune rituaalsus ainult vabaduse teostamise abivahend, mitte piiraja.”
Nii ma tollal kirjutasin, ja täiendan nüüd - vabadus on võime mitte tahta seda, mida sa võid, ja ühtlasi ka võime tahta seda, mida sa ei või (aga ometi tahad ja lõpuks teedki). Kui ma nüüd vabadust ja tahet niimoodi seon, siis see on midagi, mis jällegi on iseloomulik noile kahele asjale - spordile ja religioonile. Mõlemale on omane see, et tahetakse midagi, mida praegu-veel ei võida olla, ja jäetakse sihilikult tahtmata see, mida praegu-juba võidakse. Ja mõlemale on omane teatav rituaali poolt loodav raamistik, piirang; õigupoolest see rituaal, see distsipliin, mida spordis kujutavad endast mingile ühele spordialale keskendumine või religioonis selle riitused, see ongi see, mida ei olda, aga mida tahetakse. Oluline on see, et tahetakse midagi, mis asub väljaspool, tahte sihiks on täita, viia täide teatav endast väljaspool olev vorm - maratonidistants, altruistlik ja ennast-salgav tegu. Nood vormid pole aga iseendast eesmärgid, nad on vahendid vabaduse kogemise jaoks. Keha iseendast on juba midagi välist - panna keha tegema midagi, mida spontaanselt ei olda, tähendab juba tahta mingit “sealpoolset” eesmärki, sest see seisab väljaspool meile iseeneslikult tulevaid soove ja ihasid. Rituaali poolt ületatakse spontaansus, tehakse seda, mida spontaanselt ei võida, vabanetakse oma toimimises võimise-kategooriast ja ollakse vaba, voolav. Tahe on seega paradoksaalsel kombel mitte “endaks-jäämine”, vaid julgus anduda kogu oma keha ja hingega “mitte-endale” - see julgus eristab pelka soovi tahtest.#
Ja kui nüüd selle järel öelda, et teater on sport (olles spordist esile koorinud tema religioosse tuuma), siis on see minu arvates täiesti võimalik. Teater võib olla kirikvõimla, selle eelduseks on distsiplineeritud, tahtmiseks valmis näitleja, kes annab ennast 99-kordse monoloogi “sõidutada” või kes loobub tahtmast olla spontaanne ja annab oma keha tegelasele üle (nagu kirjeldasin Tuisu-loos). Teater võib olla selline kirikvõimla ajastul, mis on ammu sekulariseerunud ning kus sport on muutumas pelgaks majandusharuks. Mitte olla publiku ja näitlejaegode ihade rahuldamise koht, vaid koht, kus toimuvad tahtmise rituaalid - seegi on üks teatri võimalusi.

2 kommentaari:

Siim Vatalin ütles ...

Ma olen liigutatud...

Ma ei oodanud sellist teksti...

Tekstil niikuinii on mõte ainult siis, kui teda ei oodata, aga noh, ei saanud seda ütlemata kah jätta.

Ainus lootus, et Sa kah ei oodanud, et ütlen.

Aare Pilv ütles ...

Hm, huvitav, miks Sa seda ei oodanud? Mis sellega siis on?