1. september 2008

Ärkasin miskipärast juba enne kella seitset, ja aknale minnes sain kohe aru, miks. Napoli ei tahtnud mind minema lasta ilma, et oleks mulle näidanud midagi veel erilisemat; nii ta siis oligi mu üles hõiganud. Päike oli juba tõusnud umbes Vesuuvi tipu kõrgusele, minu aknast vaadates jäi ta Vesuuvist (ja tolle naapertipust) vasakule. Aga taevas olid pilved, otse Vesuuvi ees või kohal oli suur rünkpilv, mis puudutas oma alumise põhjaga mäe tippu. Päike jäi selle pilve varju, nii et Napoli linn ise mu ees jäi veel hämarusse, kuid kaugemal, Vesuuvi ümbruses, kuhu päiksekiired juba jõudsid, oli sumune õhk üleni punane, punakasoranž, raskelt ja rammusalt leegitsev. Pealpool pilvi paistis jahe kahkjassinine hommikutaevas, Vesuuvi ümbrus teispool linna aga lõõmas. Oli veel hommikuselt vaikne (niivõrd kui suurlinnas saab vaikne olla), aga väga soe, sest eelmise päeva kuumus polnud jõudnud õhust lahtuda, päike tõusis lõunamaise kiirusega, vaatepildi nüansid muutusid iga pildiga, aeg-ajalt vilksatas päike pilvede vahelt ja siis olid ta kiired näha punaka viltuse sambana keset linna kohal olevat pilvealust hämarust. See oli sõge ja põnev vaatepilt.
Käisin vahepeal urusuult ära, urusügavuses köögis kohvi tegemas, tagasi tulles nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas. Tema kohal rõdupiida küljes rippus kimp kuivama riputatud tšillikaunu. Tervitasime üksteist ja vahtisime seda asja koos. Kui erinevalt me seda päiksetõusu tegelikult vaatasime - tema jaoks toimus see ju kõige tavalisemas, juba ammu silmapõhja kulunud maastikus ja kes teab, ehk näeb ta selliseid päiksetõuse pidevalt. Minu jaoks oli see pooleldi ebareaalne vaatemäng, mida otsekui etendati mulle - see nagu polnukski päriselt loodussündmus, vaid midagi, mis tulenes Itaalia kultuurist, midagi mida “nad siin teevad”.
Tunni aja möödudes, kaheksa paiku, oli päike liikunud juba peaaegu Vesuuvi naapertipu kohale, pilvedepealne taevas oli muutunud sinisemaks, pilvedealuse õhu lõõm oli kahvatumaks tõmbunud, kuigi õhk ise kuumenes iga veerandtunniga tuntavalt. Poleks päikse ees pilve olnud, oleks kella kaheksase päikse käes juba raske seista olnud; kuid pilv püsis päikse ees ja linn ise seisis ikka veel varjus - võis kujutleda, et Hispaania kvartalite kitsaste kõrgete tänavate kuristikupõhjad olid veel päris koiduhämarad, samas kui mäe ümbrus oli juba pilgeni täis päevapäikese valgusmüha. Aga nüüd, kui päike oli kõrgemal, oli lisandunud uus vaatemäng: pilvede vahelt langes linna ja mäe vahele heledatest päikesekiirtest loor, mille taha jäi too mäeümbruse-lõõm. Oli selgesti näha just nimelt kiiri, mis langesid tagurpidi lehvikuna pilve vahelt maani. Mõtlesin, et ju vist just sellistest hommikutest pärinevad nood maalitud või vahel isegi kivisse raiutud kiired, mis kirikutes valget tuvi ümbritsevad (kas või Peetri kiriku peaaltaril vitraaži ja skulptuurina); see tähendab, nood kiired pole mingi abstraktsioon, vaid kindla looduses olemas oleva modelli kujutis. Valgus võib siin juba looduses materiaalse kuju omandada.
Loomulikult oli eelnev valgusekirjeldus mõttetu, ka foto ei anna päriselt pilti, sest oluline on just nimelt hingata sedasama õhku, mida see valgus täidab, tajuda seda valgust mitte ainult isiklikus silmateras, vaid ka oma naha, kõrvade ja ninasõõrmetega. See oli füüsiline kogemus.

Blogi päises olev pilt on umbes seitsme paiku tehtud. Umbes kaheksaks oli pilt selline:

Eelmine päisepilt oli tehtud Londonis 19. augustil 2006 umbes kella nelja paiku õhtul, see on vaade üle Thamesi Püha Pauluse kiriku kupli poole. Kirikut seestpoolt ma ei näinudki, sest kuigi uksele oli kirjutatud "This is nothing but the house of God", seisis seespool seda ust kõige tavalisem kassaaparaat ja nõuti raha, loomulikult jäi mul käimata. Õigemini ei tahtnudki ma selle pildiga Pauluse kirikut pildistada, vaid hoopis seda, kuidas pilved ja linnasiluett oma kompositsioonis kuidagi peegeldavad üksteist.

kõrb kasvab 3

Viljandimaalt on jõudnud nüüd ka suurtesse lehtedesse uudis, kuidas Viljandi kutsekooli direktor ja Viljandi linnavolikogu esimees (kunagine minister) Tarmo Loodus olevat ühele 19-aastasele kutsekooli poisile, kes suitsetas koolimaja ees, suitsu peopessa surunud ja nii tollele põletushaavad tekitanud. võimalik, et see juhtuski Loodusel kuidagi kogemata nii välja - ma ei rutta siin Loodust automaatselt hukka mõistma (kuigi esmareaktsioonidest paistis, et päris kogemata see tal ei juhtunud).

mis mind on aga sügavalt hämmastanud, on reaktsioonid sellele. rääkimata hulgalistest netikommentaaridest, mis sellist tegu heaks kiidavad - haridusminister Lukas ise ütleb: "Enam ei pea koolijuhid korrarikkujate ees koogutama. Ootan kõigilt koolijuhtidelt initsiatiivi, et karistamatuse tunne koolidest kaoks." ning tänase Sakala lugejaküsitlus teemal "Kuidas tuleks karistada noort, kes kooli territooriumil suitsetab?" annab tervelt kolmandik inimese vastuse "kustutada koni peopessa".

hämmastust tekitab just nimelt see, millised on inimeste väärtustehierarhiad. ümber tõlgituna kõlaks see Looduse heakskiitmine niimoodi: "suitsetamine on nii ebaeetiline tegu, et see õigustab kehavigastuste tekitamist." või siis nii: "Loodus (kui ta tegi seda meelega - aga nonde heakskiitjate arvates tegi ta seda just meelega) käitus eetilisemalt kui kooli ees suitsetav nooruk."

mul tuleb ausalt öeldes hirm ja jälestus peale, kui ma mõtlen, et ma elan riigis, mille haridusministri meelest on sadism koolis normaalne (või õieti polegi tähtis, et koolis, sadism jääb sadismiks), ja ühiskonnas, millest terve kolmandik oleks valmis teisele inimesele põletushaavu tekitama, põhjuseks see, et too inimene tegi suitsu just kooli ees, mitte nt 100 meetrit eemal, kus see oleks olnud seadusega lubatud.

ma ei saa muidugi midagi parata, et sellega haakub mul üks teine motiivistik - kultuuriinimeste ebaeetilisus selle kaudu, et neid rahastatakse tubakaaktsiisist. üha enam on hakanud levima hoiak, mille järgi suitsetamine on mitte eeskätt lihtsalt ebatervislik komme, vaid just eeskätt ebaeetiline teguviis. ministri ja osa inimeste suhtumine Looduse - tegelikku või oletatavasse - teosse teeb natuke selgemaks, miks Kulka rahastamise allikaid on nii endastmõistetavalt kasutatud argumendina Kulka süütuse presumptsiooni vastu. minu jaoks näib see Eesti ühiskonna väärtustühjuse indikaatorina - pole häbiasi kultuurivärgist mitte aru saada, pole häbiasi olla isegi sadist, kuid kui sa saad oma ebamäärase algupäraga tigedust ja vimma rakendada suitsetajate või aruandevõlglaste vastu - st ebatervislike inimeste või bürokraatlikke reegleid halvasti tundvate inimeste vastu - siis oled sa õige mees.

on ammu teada tõde, et sõjaolukorras leidub alati teatud protsent inimesi, kes on kohe valmis teisi piinama ja tapma. ma ei tea, kas sellesse suhtuda rõõmu või kurbusega, igal juhul kui praegu tuleks sõda, oleks see konstantne protsent inimestest nõus teisi piinama mitte mingi ideoloogia või isamaa või liidri eest, vaid ebatervislikkuse ja bürokraatliku saamatuse eest - see oleks avalikult nihilistlik vägivald, mitte enam ideeliselt looritatud vägivald. ses mõttes pole Kivastiku novell viimases Sirbis isegi liiga karm (esialgu tundus see mulle mõttetu liialdusena, aga Looduse-Lukase loo valgel omandab juba täitsa mõtteka näo - meie ühiskond ongi alaägedalt vägivaldne ja sadistlik, inimese-mask nihkub viimasel ajal natuke liiga sageli tema tumedalt näolt paljastavalt viltu.)

ühesõnaga, me elame Sahelis.