pilve koht: ruum

Kuvatud on postitused sildiga ruum. Kuva kõik postitused

2.7.17

Ühest teatavast vabadusest

Jalutasin kodulinnajaos ringi ja otsisin kohta, kus saaksin segamatult üht raamatut lugeda – ei leidnudki lõpuks, aga ega ma väga pingsalt ei otsinud ka. Aga tekkis selline mõte:

üks võimalus mõõta vabadust

kui kaugel on

lähim koht vabas õhus,

kus saaksid vähemalt tund aega

häälega endale raamatut ette lugeda,

ilma et peaksid seda

pealtnägijate pärast katkestama?

See ei ole loomulikult vabaduse kui sellise määratlus. See on pilt ühest teatavast vabadusest. Tegelikult pole see isegi selle vabaduse kirjeldus, vaid mudel selle kohta, mida see teatav vabadus sisaldab ja eeldab.

Esiteks – see koht võiks olla ju ka oma tuba; ja hea ongi, kui inimesel on oma tuba, oma kodu, kus ta võib ennast tunda vabalt, teha, mida tahab. Aga päris vabadus on see alles siis, kui ta pole suletud ainult su privaatsfääri – sest kui saaksid vaba olla ainult oma toas, siis oleks sa mingis mõttes ikkagi kinni. Päris vabadus on see, kui ma saan ennast tunda väljaspool oma tuba sama vabalt kui oma toas. Mul on võimalus oma piiratud privaatsfäärist väljuda ja leida endale vabaduse väljaspool seda. Mingi kolmas koht väljaspool privaat- ja avaliku sfääri vastandust.

Vaba õhk – see viitab loodusele: sa oled vaba, kui sa oled mingitki pidi ühenduses loodusega, selle ise kulgeva elustiihiaga. Ja sa oled eriti vaba, kui sa suudad selle ühendada oma inimlikkuse, kultuuriga. Lehekülg, millel on läbisegi kirjatähed ja puulehtede liikuvad varjud ja mille peale puhub tuul, vaba, seintest piiramata õhk – see on üks pilt inimlikust mõtestatud vabadusest.

Raamatu lugemine – see on suhtlus, sotsiaalne tegevus. Aga seejuures on see selline sotsiaalne tegevus, milles pole vahetut teise pilgu või kõnetuse sundivust ega piiravust. Sa suhtled, aga sa oled selles iseenda peremees. Selles on Kirjasõna Vabariigi võlu – kirjasõna on üks suhtluse, sotsiaalsuse vabaduse hoidja, sest võimaldab vormida oma mõtet täiesti ise ja võimaldab ka lugejal selle vastuvõttu täiesti ise suunata. Ei ole vaja kellelegi meeldida, ei ole vaja olla viisakas, lihtsalt kirjuta või loe.

Valjusti lugemine iseendast pole oluline. Oluline on just see, et sa saaks lugeda täiesti nii, nagu parajasti õige tundub. Ses mõttes pole see võrreldav teistele ette lugemisega, sest see oleks juba esinemise olukord. Iva on lugemise sundimatus: seda võib teha mõtlemispausidega, vahelejättudega, valjusti, kas või alasti, kas või tantsides – aga peamine, ilma esinemata, vabana oma persona'st. (Sama kehtib ka kirjutamise kohta.) (Erandiks on väga lähedane inimene, kelle ees sa ei pea esinema ja keda su iseolek tema kõrval ei häiri.)

Lugemine on dialoog iseendaga – ja see on iga muu tõelise dialoogi alus; ainult inimene, kes oskab iseendaga vestelda, endaga vaielda, endale mingeid asju seletada, on suuteline pidama ka teistega sisukat dialoogi, mis ei jää ainult monoloogide vahetamiseks. Ja sisuline dialoog on mõistagi üks vabaduse komponent – ilma dialoogita pole vabadusel lihtsalt ruumi, kus liikuda – sest vabadus on loomult liikuv.

Lugemine ka veel sellepärast, et see on aktiivne tegevus, vaimu aktiivsus. Asi pole selles, et oleks koht, kus ma saaksin segamatult lihtsalt vahtida – kuigi seda on ka vaja. Josef Pieper eristab jõudeaega ja puhkust: puhkus on lihtsalt mittetöötamine, vahepaus pingutuse vahel; jõudeaeg on väljaspool seda vastandust, see on sundimatu vaimselt aktiivne ilma vaevata töö, millest polegi vaja puhata – sest ta kosutab iseenesest. Mõtlev lugemine on jõudeaja üks vorme. (Vaba loov kirjutamine samuti.) Inimene, kel on jõudeaega, on vaba.

Ja loomulikult kuulub selle vabaduse juurde võimalus tulla tagasi – mitte ainult oma tuppa, vaid ka teiste pilgu alla, teistega silmitsi, esinema, vestlema, tegutsema, olema tavamõttes sotsiaalne; tuua see vabadus sealt kaasa, sulatada ta siiagi. Kui seda võimalust poleks, oleks see vabadus vaid pagulase vabadus.

Joseph Farquharson "Summertime"

30.9.12

septembri lõpp

lebab

tühirand

tühirand 2

vihm ja päike

vihm taandub

linnud ülal ja all

chiaroscuro

29.4.12

üks Raadi-käik

käisin vanades tuttavates paikades Narvamäe kandis. kirikule on uued tornikiivrid pandud, mis nüüd on valge pleki asemel vasksed, ristidki kullatud - ei saa öelda, sobib ilusamini küll, vähemasti vask. mulle, kes ma neid olen kümme aastat oma silmapõhjadesse kulutanud, tundub, et uued kõrvaltornid on nõksukese madalamad ja masajamad kui vanad; äkki on see vaid toonivahest tingitud silmapete, kes teab.

kahju on aga sellest, et kiriku väravast ukseni kulgenud tihke elupuuallee on maha võetud, niigi tiheda liiklusega ristmiku ääres asuv kirikuesine on nüüd lage ja kõledavõitu. ei märganud tähele panna, kas kiriku varjus olnud eikuhugi viiv (taeva?)trepp on veel alles.

mäetõusul on endise vanakraamipoe (vahepeal veel lühikest aega kaltsukas) asemel nüüd pizzakoht - see on tore, kuidagi elusamaks muudab tolle tänavalõigu. kes veel ei tea - selles majas elas üliõpilasena Karl Ristikivi, enne kui ta Hermanni tänavale asus:

Alver ja Talvik aga elasid mingil ajal kaugemal Narva maanteel, Jänese tänava otsa juures - millalgi enne sõda ja sõja ajal (vaheldumisi Pühaste maakohaga). maja on üks vähestest, mis sealkandis sõjast purustamata jäi:

maja juurest läheb Surnuaia tänav, mille äärde nüüd hakatakse ehitama uut suurt ostukeskust, mis võib panna viimase põntsu neile väikestele veel sinnakanti alles jäänud poodidele (ma kardan, kas too Ristikivi pizzakohtki selle üle elab). ostukiriku lähimateks naabriteks saavad muistsed Tartu ülikooli teoloogid Theodosius Harnack (kuulsa protestantliku teoloogi Adolf von Harnacki isa, temale kuulub see rist), Friedrich David Lenz (sturm'n'drangi tegelase JMR Lenzi vend), kunagine ülikooli rektor Ewers jts:

sealsamas lähedal on aga kunagise juudi ning moslemi väikeste surnuaedade asemed. neisse maeti 19. sajandil. moslemi surnuaia kohta on teateid, et veel 1945-46 oli seal hauakive, nüüdseks pole märkigi. juudi surnuaed kolis sadakond aastat tagasi Jänese ja Roosi nurgale ning vanast kohast on säilinud vaid üks hauakivi.

ega seal muud midagi enam polegi, varem oli seal võsa, nüüd niisama songermaa ja vanade mujalt toodud hauakivide ja ristide prügimägi.

sic transit - sinust võib järele jääda vaid kivitahukas, nimekülg vastu maad, naabriks ämber, mis on ääreni täis kellegi poolt sinna kivistuma unustatud tsementi. saja meetri kaugusel tõstetakse ostukärust kraami autosse, et veel enne pimedat hubasesse koju jõuda.

aga muidu - teen ka omalt poolt reklaami 8. ja 9. mail toimuvatele mitte-Tartu rännakutele, mille täpsemaid teekondi võib lugeda Sven Vabari blogist.

11.8.11

pisut Pariisi tänavakunsti

metroorongide peal Pariisis grafitit polnud - ega üldse metroojaamades. küll aga võis rongiaknast näha, et mõne liini metrootunnelid olid pidevat grafitit täis - paras julgustükk. see näis küll olevat üsna tüüpiline, nii palju kui liikuvast rongiaknast hämaruses suutsin tähele panna - suurte paksude tähtedega nimed ja sõnad. enim, mida ma metroojaamadest suutsin leida, oli üks väike kommentaar Sarkozyd pilava teatritüki reklaamile:

Vernoni väikelinnas on üks pizzeria nimega "Monet' sõbrad" - koht ei tööta enam, keegi on ukse kõrvale jäädvustanud sulgemise eelse menüü - kanep ja omlett seentega:

Babyloni tänav:

Seine'i kaldapealne Saint Oueni eeslinnas - "me vaatame samu asju, kuid me ei vaata enam üksteist" (tänud Tanelile õige tõlke eest):

kõige suuremas kontsentratsioonis paistis tänavakunsti olevat Montmartre'il:

"milline võimalus! olla taaskohtunud Prantsusmaaga! saada LÕPUKS siseneda ajalukku!" (mida sellega täpselt öelda tahetakse, ei tea, puudub kontekst):

"Igavik algab täna":

"Siiditee sätendab nõeltest" (kui õigesti aru saan):

eelnevate autoreid ma ei tea, aga kahel järgmisel pildil on näha kleebiseid Tristan des Limbes'ilt:

Rosiers'i tänava juudikvartalist selline pilt:

ja ka üks tuntud kunstniku teos - üle ilma kuulus, juba mõneti etableerunud tänavakunstnik Jef Aerosol (Pompidou keskuse lähedal):

pildistamise hetkel ma ei teadnud veel, et tegu on Aerosoliga ja et see seinamaaling on tema värskeim suur teos, avatud tänavu juunis. kui ma oleks seda teadnud, siis võib-olla polekski pilti teinud, et mitte olla nagu need siin järgmisel fotol, kes miskipärast pildistavad maali, mille palju kvaliteetsema repro võiksid nad iga nurga pealt hankida (muuhulgas on Louvre'is müügil ka Mona Lisa pildiga ninapühkimise salvrätikud). eriti pullid kujud on muidugi jaapanlased - olen seda mujalgi varemgi tähele pannud, et nemad mitte lihtsalt ei pildista maale, vaid lasevad pildistada iseennast maalide taustal.

25.4.11

diip

panin siia päisesse uue pildi, Tartu stencilimehe Edward von Lõnguse pildi Baeri tänavalt. see on sama mees, kes tegi ka nt töötuks jäänud Koidula ja Tammsaare. muuseas, 7. mail toimub Stencibility festivali raames Tartu Kirjanduse Maja müürile uue ühisteose tegemine.

pilt siit

11.4.11

hommik pärast tsivilisatsiooni

9.3.11

Imat Suumann - vahtimise meister

Kunstimajas, Toomel ja Gaudeamuses on praegu Kursi koolkonna näitused. olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga "Betooni tänav", aga ka muid pilte igavatest maastikest.
mind jätkuvalt hämmastab, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn loovast, tõlgendavast kujutamistahtest, kuivõrd vähe alluvad nad joonistada/maalida tahtva käe kapriisidele ja sõltuvad ainult silmast. need maalid ei ütle "tahtsin kujutada just selliseid vorme, tahtsin neid oma käega nähtavaks teha", nad ütlevad "nägin".
pole mõtetki rääkida sellest, et neis maalides pole kujutatud midagi põnevat, huvitavat, vaatamisväärset, tähenduslikku jne - see on Suumanni puhul nii endastmõistetav. pole isegi mõtet rääkida, et Suumann on väga, väga hea õhu ja valguse kujutaja, ilmselt parim, kes Eestis praegu on - see on n-ö esmamääratlus, mida Suumannist rääkides ütelda, kuigi selles kogu värk tegelikult seisnebki.
ei teagi, kuidas sellest mõttekas rääkida on. mis see on, et ma jään näiteks nende Betooni tänava piltide ette seisma (öine või õhtune talvine äärelinnatänav, laternad, kaugemal vist autotee, kaks pilti pisut erineva valgusega, mis vist sõltub sellest, kuivõrd tihke on parajasti pilvekiht, mis linna valgust tagasi peegeldab?), ja lihtsalt vahin, põhitundeks uskumatus, et elusa silmapõhja nähtu koos selle silmaomaniku tundetooniga on sellest silmast välja, lõuendile tulnud; kuidas on võimalik elava silma niivõrd häirimatu ülekanne maaliks? see uskumatuse tunne ei lase mind lahti, lähen teiste piltide juurde edasi ja mul tekib mõte, et äkki need Betooni tänava pildid lihtsalt olid päästikud, mis vallandasid mingi mu enda uinunud tajumälestuse, ja pildis endas seda ehk polegi, on vaid mingi viide, viibe selle poole, mis minus ärkas. vaadanud kogu näituse läbi, lähen vaatan neid pilte igaks juhuks veel - ei, kõik on pildid endas juba olemas, ei mingit vihjelisust, viipelisust, see kõik ongi lõuendil olemas. ma ei pea neisse piltidesse midagi sisse lugema ega neist midagi välja lugema, need pildid loevad mind. need pildid ei näita, nad näevad.
tegu pole realismiga, rääkimata fotorealismist, sest (foto)realismi eesmärk on kujutada objekte nende objektiivses selguses, objekte väljaspool silma. siin aga pole objektil mingit tähtsust, on lihtsalt mingi vahtima jäämise hetk, kus silm on jäänud ilma erilise mõtteta mingisse valgusenüanssi või õhu hõngu "tuiutama" (jaa, vahel on mul tunne, et Suumann maalib mitte ainult valgust, vaid ka hõngu ja lõhna, näiteks just-just algava kevade pisut värsket, kuid põhiliselt ikkagi veel talviselt tuimavõitu hõngu kuskil igaval põlluserval). kui otsida põhjendust, miks maalimine on foto-ajastul ikka veel mõttekas, siis on see Suumanni piltides - sest väga harva näeb fotokaamera silm täpselt seda, mida inimese silmapõhi - ehk ainult väga eredate ja valgusküllaste vaatepiltide puhul, kuid peaaegu mitte kunagi hämarikku laternate ümber või pruuniks muutunud heinatutte lume all turritamas. foto ikka ilustab, sest foto näitab objekte, näidatav objekt on aga alati juba pisut näitleja, esineja, mitte nagu igavust vahtiva inimsilma nägemisparatamatus.
on see siis äkki impressionism? seda vist ikka ka mitte. olen kunagi seoses bussi- ja rongisõitmisega oletanud, et impressionismi teke on seotud kiirete liikumisvahendite, eelkõige rongi tulekuga (ma ei, tea, äkki on sellest keegi ka pikemalt kirjutanud; vt NO-teatri "Ubu" kava-ajalehte, lk 5) - kas pole impressionistlik pilk eelkõige liikuvast rongist loodusele heidetud põgus silmavaade, millest jääb mällu vaid kiirelt kinni püütud mulje? (loomulikult ei maalinud Monet jt rongis, aga see võiks olla äkki impressionistliku vaatamisviisi põhimudel, mille võis avastada alles rongiajastul? Monet maalide hulgas on mitmeid pilte rongidest, see rongivärk polnud talle võõras; millal avati rongiliin Pariisi ja Auvergne'i vahel?)
ja just ses mõttes Suuman ei ole impressionist. impressioon - mulje - on põgus pilguheit, õigemini selle pilguheidu jälg mälus (jällegi - loomulikult ei maalinud nt Monet peast, vaid ikka natuurist, asi on selles, et silmanähtava tõlkis ta juba-korraks-nähtuks, valib pildile jäädvustamiseks pidevast silmanähtavusest välja tolle hetkelise pilguheidu-mulje, mille tema silmad - võib-olla - on ära õppinud rongiga sõites). ja mälu on midagi muud kui lihtsalt vahtiv silmapõhi, mälu virvendab, nii nagu Monet' pildid ikka alati pisut virvendavad, see pole õhu või lehestiku virvendus, vaid pilguheitu meenutava mälu virvendus; mälu värvib üle; mälu taasesitab.
mu meelest Suumanni pildid on teistlaadi (kuigi esimesel hetkel võiks teda kui valguse ja õhu maalijat pidada impressionistide järglaseks). siin tuleb mängu pildi aeg. Suumanni pilt pole hetkeline pilguheit või selle mälust taas välja kutsumine; Suumanni pilt pole ka hetkest aega olematuks õgiv foto, ajaliku hetke muutmine ajatuks objektiivsuseks. Suumanni pildi pilk kestab "mõnda aega"; see on just see pilk, mis unustab end vahtima, ja unustab seejuures "takseerimise", "vaatlemise", ühesõnaga, pilk, mis unustab, et ta vaatab - ja nõnda end unustanult ometi vaatab, aeg möödub, pilgusse sigineb mingi silmatagune ähmane emotsioonide või mälestuste elavus, need voolavad pilgust läbi, aga kuna pilk on enda unustanud, siis unustab ta needki, kuni järsku ärkab ja avastab, et on olnud "mõnda aega" silmitsi mingi igava, aga oma omasusega ometi köitva maastiku või tänavanurgaga. kui kaua see kestis, ei teagi - see polnud pelk hetk, aga ometi mitte ka nii kaua, et päike oleks vahepeal olulisel määral liikunud. kusjuures igav pole seni, kuni pilk pole oma unustusest ärganud - just seda iseenesest igava vaatepildiga vastamisi oleva mitte veel ärganud pilgu mõnda aega kestvat mitteigavlemist on Suumanni piltides näha.
kuidas see on võimalik, kuidas on võimalik, et üks käsi on maalinud nii, nagu maaliks silm ise, kui ta oleks käsi - seda ei tea; seda mõistatust peab ikka ja jälle näitustel piidlemas ja vahtimas käima.

Imat Suumanni pilte võib netis näha Kursi koolkonna kodulehelt, E-Kunstisalongi näitusel "Kuu tõuseb idast", sama galerii oksjonite lehel ja ka siin ja siin; aga arvutist vaadata pole muidugi pooltki see, mis originaalmaale näha (ja Suumanni puhul kehtib see eriti).
kunstniku endaseletusi võib lugeda sellest ja sellest intervjuust.

24.1.11

zeusid

pilt "Eesti kunsti ajaloo" 2. köitest - 1931. aastal Tallinna Tehnikumi arhitektuuriosakonnas. ses mõttes mulle oluline pilt, et siin on korraga peal kaks meest, kelle peast on välja tulnud ruum, milles veetsin oma lapsepõlve - keskel istub õppejõud Artur Perna, Abjast pärit ja Riias õppinud mees, üks esimesi kutselisi eesti rahvusest arhitekte, kelle kavandatud maju on Tallinna kesklinnas omajagu (tuntuim ehk see hiigelmaja Sõpruse kõrval, kus asub muu hulgas ka Valli baar, aga ka nt Raua tänava kool, Haapsalu Wiedemanni gümnaasium). Eesti Vabariigi ajal ta enam uute suundadega eriti kaasa ei läinud, jäi pisut kinni sõjaeelse juugendimaitselise laadi juurde, nii et mõjus mõnevõrra vanamoodsana. Viljandisse projekteeris 20ndail ta mitu kõrge katusega üürimaja, millest ühes möödusid minu esimesed 12 eluaastat:

ülemisel pildil õpilaste hulgas - vasakult esimene - on aga Ott Puuraid, kes oli praktikal Soomes Aalto juures, oli seejärel 30ndail Tartu maakonnaarhitekt, sõja järel pikemat aega Viljandi rajooni peaarhitekt. Tallinnas on tema tehtud nt Roosikrantsi 8b, tema projekti järgi on taastatud Viljandi Maagümnaasiumi hoone ja Põltsamaa kirik ning ta on teinud Põltsamaa generaalplaani ja Viljandi Paala linnaosa detailplaneeringu. samuti tegi ta Viljandis paljude eramajade projektid (mõned ka Tartus), sealhulgas meie uue maja. mäletan, kuidas käisime koos isaga vana Puuraidi juures projekti arutamas, Puuraid elas järve kaldanõlval, kabineti vaade oli järvele, kabinet oli hämar, ainus valgus oli laualamp, Puuraid ise istus laua taga, kongus nina ja valgete puhmas kulmudega kõhn mees. sealt see maja tuli. huvitav, et mul oli meelde jäänud, et see oli too suur vanaaegne vahvärkmaja järvenõlval -