pole siia enam ammu kirjutanud, võib-olla keegi ei hoiagi mu blogil enam silma peal. mis seal ikka.
kui ma mõtlen aasta peale tagasi, siis üks asi, mis seda aastat minu jaoks iseloomustab, st mis teda varasemast ehk eristab, on see, et mingil hetkel hakkasin ma tajuma, et üle pika aja on taas Eestis võimalik toimiv ühiskondlik iroonia ja satiir selles tähenduses, nagu teda viimati kohtas ehk kaheksakümnendatel Baskini, Aimla ja Krjukovi-Kibuspuu tehtuna. ma olen seda mõtlema hakanud nt ETV "Erisaadet" vaadates, kus Anatoli Tafitshuki tehtud lõigud ületavad kohati senise aja naljategemise põhinivoosid - röögatu absurdihuumor à la Kreisiraadio (mis oma parimail hetkil on tõesti klassika) või muidu ühiskondlikel teemadel nikitsemine-nakitsemine, irvitamine, mõnitamine jne (siin ulatub diapasoon Kivisildnikust läbi Esto-TV ja "Ärapanija" kuni "Pehmete ja karvasteni"). kunagi NO-teatri "Naftat" vaadates tajusin, et tänapäeva Eestis (või üldse tänapäeva õhtumaal?) ei ole tõeline satiir enam võimalik - umbes nii, nagu pole võimalik parodeerida tümpsumuusikat; meenutagem Kuldset Triot, kes hakkas 90. aastail tollal vohanud tümpsu parodeerima, aga sumbus seejärel lihtsalt järjekordseks mõttetuks diskoprojektiks; või mujalt ilmast - 90. aastate üks eurojuustu staare Whigfield - kelle paar hitti mullegi omal ajal täitsa tantsuväärsed tundusid - tegi oma esimesed lood just diskomuusika paroodiana, kuid publik lihtsalt ei lugenud irooniat välja, vaid nägi seda lihtsalt järjekordse diskensivooluna. loodetavasti tollest disko-allegooriast piisab, ma ei viitsi praegu pikemalt lahti seletada, miks tõeline ühiskondlik satiir seni võimatu oli; on ju aastaid kurdetud selle üle, kuidas teleka aastalõpuprogrammides ei saa enam tõeliselt nalja - mu meelest on tegelikult kurdetud just toda tõelise satiiri võimalikkuse kaotsiminekut. Tafitshuki lõikudes on aga tunda mingit seesugust hoiakut, mis tõelise satiiri taga peab olema - mitte et saada lihtsalt pulli ja kellegi kulul nalja, vaid naer kui ühise hirmu- ja ängikogemuse jagamise viis - nii nagu ta "vanadel headel aegadel" oli. muidugi on vahepeal zhanrid uuenenud ja ka Tafitshuki satiir tekib ironiseeritavate enda osavõtul, reality-show elemente kasutades - meenutagem kas või tema küsimust valitsuse pressikonverentsil või kõige markantsemana radikaalset integratsioonikatsetust, mis toob väga valusalt esile, milliste inimeste väljamõeldud pingeväljades kogu Eesti juba paar aastat elab.
olen juhuslikult sattunud vaatama ka "Ärapanijat", mille ma kunagi pettunult hülgasin, ja mulle on mulje jäänud, et nemadki on visalt, kuid siiski, liikumas lihtsast suvairvitamisest tõelise satiiri poole; muidugi sellise tasemeni, nagu samas formaadis on jõudnud nt ameeriklane Jon Stewart, on veel palju maad.
nii et mõnes mõttes oleks nagu põhjust rõõmustada, teisest küljest muidugi mitte, sest eks on tõeline satiir ikkagi võimalik ühiskonnas, mis on saavutanud sellise taseme, kus jõustruktuurid lendavad inimestele peale selliste ideologeemidega (minu isiklikud Kuldmunad möödunud aasta reklaamidele) nagu "vabaduse valvur" vangivalvuri kohta (vt videoklippi) või "elu kutse" püssimeheameti kohta (vt taas klippi, ehtne Hollywood). see on midagi, mis Ameerikas loob eeldused nt millelegi sellisele (tänud Jackile kunagise juhatuse eest "The Daily Show" juurde):
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
1 kommentaar:
Vanaasta õhtul tahtsin minna seltskonda, aga tervis ei lasknud, istusingi siis terve õhtu ja pool ööd teleka ees ja passisin aastavahetuse saateid, peamiselt ikka ETVst. Tekkis just samasugune tunne, et poliitilistel naljadel on mingi uus säde sees. Värskendav ja lõbus oli.
Postita kommentaar