Urmas Vadi tellimusel kirjutasin "Littri" saate jaoks teksti rubriiki "Kirjaniku blogi" ja lugesin selle ka linti; eetris oli see pühapäeval. et ajaline raam oli ette antud, kukkusin lõpuks ikkagi komponeerima; tulemus on selline:
Esmaspäev, 4. mai
Käisin võõraste inimeste korterites, tungisin kinnisvarahuvilise õigusega nende privaatsusse, püüdsin seda teha võimalikult delikaatselt, sammud ettevaatlikud, sokis auk, mis võimaldaks pererahval ehk minu suhtes lohutavat üleolekutunnetki tunda, maakler seletab, pereisa on vait, lapsed kõõluvad tugitooli ümbruses ja vaatavad mind vaikiva uudishimuga, piilun üle tagatoa ukse, sinna on ennast peitnud naine, vaatab aknast välja tänavale, püüab niimoodi mööda saata need minutid, mil tema kodus viibib inimene, keda nad pole külla kutsunud. Pärast maja ees maakleriga vesteldes selgub, et need inimesed polegi omanikud, vaid üürnikud, neil poleks oma kodu mahamüümise vastu midagi teha, kui nad ka tahaks.
Teisipäev, 5. mai
Ei mäleta enam seda päeva, tee, mis tahad. Meilboks annab tunnistust, et Jan küsis arvustust, ütlesin talle ära, sest polnud raamatut lugenud ja kiire on ka praegu. Olen Janile juba korduvalt ära öelnud, ootan hirmuga aega, mil ta minu suhtes lootuse kaotab, sellest oleks kahju.
Kolmapäev, 6. mai
Park Raadi surnuaia tagumises servas, sõjaväekalmistu, üks inimlikumaid parke Tartus, sest ta on alati nii inimtühi, puhtalt läbijalutamiseks. Ainult puud ja muru ja rajad ning surnuaia poolses küljes mõned sõjaväelaste hauad - kahekümnendatest Eesti ohvitserid ja viiekümnendatest nõukogude ohvitserid.
Ülikooli raamatupoes on näitusmüük, panen kaks raamatut kinni, üks biograafia kirjutamise käsiraamat ning Derrida hilisteos “Surma and”. Tolle viimase võtan seepärast, et sissejuhatuses räägib Derrida, et religioon ei alga müstilistest orgastilisest kogemustest, ekstaasist, erootikast, vaid alles sealt, kus sellele lisandub vastutuse kategooria. Selle kohta tahan pikemalt lugeda.
Õhtul ungarlaste üritused - uue ungarikeelse ajakirja Pluralica esimese numbri esitlus. See on üle neljasaja leheküljeline antoloogia viimase kahe kümnendi eesti kirjandusest ja kunstist, koos artiklite ja arvustustega, väga tüse tükk. Eesti keeleski kuluks selline asi ära. Minu luuletuste juures on Lauritsa pilt veealusest alasti ja looteasendis Hassost.
Neljapäev, 7. mai
Tallinnasse sõites istun bussis koos Martiniga, räägime ennast sõidu jooksul nii soojaks, et lõpuks muudkui irvitame üksteise juttude üle. Tema räägib, kuidas poisid ükskord keset stepptantsutundi olid mobiiltelefonide varast püüdma tormanud, varas oli kohutavalt hirmu täis läinud, kui nägi tervet klõbisevate kingadega kampa mööda munakivitänavat enda poole jooksmas.
Loomenõukogu. Vaidleme “Jänese”-lavastuse üle, mina vingun, avaldan oma rahulolematust, lavastaja pole minuga üldse nõus. Ma pole ette valmistunud, ei mõista ennast väga selgelt väljendada, tunnen, et räägin poolikult ja umbkaudu, ei tee oma iva selgeks. Ega ma ju ei tahagi, et lavastaja oma lavastusest halvasti arvama hakkaks, eks ta on ju selle enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja ära põhjendanud; aga ma tahaksin, et ma ise oleksin teinud kõik võimaliku, et olla mõistetav - tunnen, et räägin ülejala, ma pole endaga rahul, võtan asja liiga lõdvalt, lavastaja pole sellist hooletust nüüd küll ära teeninud.
Lähen igaks juhuks Linnateatri kassasse uurima, ega “Hecubale” vabu kohti pole; täiesti juhuslikult üks pilet leidubki. Irvitan, muhelen, mugisen ja pugistan naerda, õhtu on korda läinud.
Tartus esines sel päeval Umberto Eco, see jäi minust nägemata. Väga kahju ei olegi, miskipärast.
Reede, 8. mai
Jõlgun mööda Prima Vista festivali, jalutan raamatulaadal, ostan Õnnepalu uue raamatu, kuulan poole kõrvaga esitlusi, kiidan Urmasele tema Vikerkaare-novelli, siis lähen kaubamajja luulet kuulama - Pehk, Ilves, Wimberg ja Maarja. Mehed teevad nalja, Maarja paneb diipi, kooslus on üllatavalt kokkusobiv. Mingil hetkel hakkab kuskilt ülakorruselt kostma karjumist, alguses näib, et keegi laps jonnib kõvasti, kuid kohati muutuvad karjed lausa meeleheitlikuks, nagu oleks midagi tõesti jubedat juhtunud. Nagu hiljem selgub, ongi nii, näen kiirabi punastes kostüümides inimesi ülakorruselt liftiga alla sõitmas. Mis täpselt juhtus, jääb teadmata.
Läheme Maarja ja Elini ja Elo-Leega Raekoja platsi kohvikusse. Ilm on tuuline. Maarja jutust selgub, et minu vähene kahjutunne Eco mittenägemise üle oli põhjendatud, tüüpiline edev staaritsemine, nagu olin arvanudki. Elo-Leel on uskumatult suured silmad, vaatab rahuliku, kuid intensiivse uudishimuga kõike, mis ümberringi toimub.
Pargis luges Andres Ehin muusika saatel oma tekste - “naadi kõrval kasvab teine naat, kaugel siit on sularahaautomaat”; üks luuletus oli hingest, seda lugedes hakkas Ehin ridade vahele norskama. Seejärel Genialistide klubis disko, mängisin muusikat koos Jacki ja Neemega, tantsisin, jõin, oli väga tore õhtu. Riputasime endi taha seinale Levinasi portree ja lasime valgusmehel selle eraldi välja valgustada. Tulemus mõjus nagu “Twin Peaks”. Aapo kontsert kesköösel, menukas.
Pärast suundusime Zavoodi, sellesse Tartu põrguauku, Tartu kõrtside rentslisse, nagu Mehis ükskord ütles. Lõpuks ajasin Jackil juhtme kokku, vene keelt rääkides ja “Hecuba”-lavastuse Veiko Tubina kontrolöri järgi tehes.
Laupäev, 9. mai
Kudemise päev. Aapo raamatu esitlus, seejärel suure himuga pizzasid kugistamas, seejärel Bullfrog Browni kontsert - juba see on vaatamist väärt, millise naudinguga nad muusikat teevad, näod mõnu täis. Siis noorte luuletajate üritus Krüptis. Kuulan neid ja mõtlen, et praeguse noore luule põhitoon on pateetilisevõitu realistlik humanism; miks see mind sageli näljaseks jätab, miks isegi nende punk ja skepsis ja küünilisus ja varane resignatsioon mõjub ikka kuidagi liiga turvaliselt? Võib-olla olen ma lihtsalt vanaks ja tuimaks jäämas, ei taju enam noorusväreluste ehtsust? Nende noorte nimel loodan, et see ongi ehk just niipidi.
Kõht nõuab, et teda täidetaks, särisevad “poissmehe panniroad” Ristiisas.
Pühapäev, 10. mai
Jälle Genialistides, seal on Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni etendus. Ma olen väga nõus sellega, mida ja kuidas nad teevad, see on väga veenev, mõjuv, andekas, kõnekas, kõnetav; aga Eelmaa lõppsõna, kus ta kuulutab, et armastus on liiga ideaalne asi, et ta üldse kellelegi meist kättesaadav oleks - see kõlab minu jaoks tõesti ebaküpselt; mitte see väide ise, vaid just see, et Eelmaa usub, nagu võiks tema isiklik orgastiline pettumusekogemus olla üldistatav. Armastuse asjad ei ole mu meelest üldistatavad, resignatsioonimisjon näib mulle sama pealiskaudne kui igasugune muu misjon. Neis asjus pole olemas tõde, mis teeks vabaks. On ainult vabadus ise, ilma tõeta, sügavalt isiklik, üldistamatu, tõestamatu, teispool humanistlikku õnnesõltuvust, mille ümber see lavastus nagu põuapäikese ümber tiirlema jääb. Või tahtiski see lavastus just sellele osutada?
Jalutan mööda pühapäevaõhtust Tartut, õhk on hea lahe, setitan etenduse mõju endas, sest on, mida setitada. Õhtune jõgi, põhjasetted voolupinna taguses transtsendentsis, rahulik.
Siis klubisse tagasi, Kristiina raamatu esitlus, palju emast ja humaanset luulet ning eesti rahvalaule. Üks mu ammune tuttav on sugu vahetanud, teine on vana elu uue vastu vahetanud, saalis on afterparty lõputuks eesti rahvalikuks ringmänguks muutunud, kell on täpselt kaksteist, kui välja tänavale astun.
Hällist hauani
6 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar