25.7.09

hola

“hola” oli uudissõna, mis kunagi 70ndail või 80ndail pakuti välja folk- ja autorimuusika jaoks, selle jaoks, mida on raske liigitada popi või rocki alla ja millel on mingi seos rahvamuusikaga (kuigi ei pruugi). huvitav oleks teada, kes selle sõna omal ajal välja pakkus, igal juhul laia kasutamist ta ei leidnud.
küll aga on “holalaulu” mõiste ajalugu päris pikk. sõna pärineb võru keelest, kus “hola” tähendab alpi inimest ning “holahõllõmine” on alpimine, edvistamine, vallatlemine, ja väljendit “holalaul” kasutati kunagi rahvaliku ilmaliku laulu kohta (ilmselt siis eristades seda nii vaimulikest lauludest kui ka vanadest rahvalauludest). Põlvas pikalt pastoriks olnud Gustav Adolph Oldekop, Kristian Jaagu kaasaegne, kirjutas 17. ja 18. sajandi vahetuse ümbruses hulga lõunaeestikeelseid (ehk nagu võru kirjandusloolased seda baltisaksa pastorite poolt kasutatud varast keelevarianti nimetavad - keriguuandi/kirikuugandi-keelseid) luuletusi ja laulusõnu; talle omistatakse ka üht teksti, mille pealkiri on

ÜTS HOLLA LAUL

Immelik ja immelik
Om kül mõnni rahwas:
Allati om käbbärik
Neide ots nink pahhas
Nemmä pannewa ka weel
Tõiste lust nink rõõmu,
Ikkes laidap neide keel
Wõrast ni kui hõimu.

Märrisi, sis märrise,
Wanna õel karro,
Särane om tõtteste
Sinno suggu harro.
Minna karga rõmuga
Ülle orro mäkke,
Ülle nidu, nurme, mäe,
Olles muidu sõkke.

Kik, mes lodu, heikap jo:
Olge rõõmsa, rõõmsa!
Nida laulwa wästriko,
Nida wastwa mõtsa,
Seda oija sassiwa,
Nink ma kule sõnna.
Hara rõõmu, kinnita -
Puttup jo mo nõnna.

Illuta om ni kui ö
Nurriseija näggu,
Rõõmsal käel jõwwap töö,
Sammule om siwu.
Sellep omma naar nink töö
Sõssar katsikeise,
Mõllembit sis kossige,
Arma wellekeise.


ehk siis praeguses eesti kirjakeeles ümber seletatuna:

ÜKS HOLALAUL

Imelik, jah, imelik on küll mõni inimene: alati on kortsus nende otsmik ning pahaks nemad panevad ka veel teiste lusti ja rõõmu, ikka laidab nende keel nii võõrast kui hõimlast.
Kui mõmisesid, siis mõmise edasi, vana õel karu, säärane on tõesti sinu suguharu. Mina kargan rõõmuga üle oru mäkke, üle niidu, nurme, mäe - muidu oleksin rumal.
Kõik, mis loodud, hõikab ju: olge rõõmsad, rõõmsad! Nõnda laulavad västrikud, nõnda vastavad metsad, seda ojad sulisevad, ning ma kuulan sõna. Haara rõõmust, kinnita - jõuab minu ninna. [Ilmselt siis ka lilled ütlevad seda oma lõhnaga.]
Iluta nagu öö on nuriseja nägu, rõõmsal käel jõuab töö, sammule jätkub tiibu. Sellepärast on naer ja töö õed kahekesi, mõlemat siis kosige, armsad vellekesed.


üks uusimaid avastusi eesti holas on aga Tartu tegelane, kes nimetab ennast Agulikassiks. Lauri Sommer leidis millalgi Eedeni plaadipoest anonüümse kasseti hulga omapäraste lauludega, hakkas uurima, kellega tegu, ning nüüd on Agulikassil ilmumas plaat.
kuulata võib ka Lauri tehtud raadiosaadet autsaiderite muusikast, teiste hulgas Agulikassist.

7 kommentaari:

Valdo ütles ...

tere.
hol´a- võru keeles on l pehme. kirjakeelne 'holalaul' on mu teada muljeerimata. aga ma ei tea, kust ma seda võtan. kas ma olen kuulnud kedagi seda sõna üldse ütlemas?

aaree ütles ...

jah, ise ka mõtlesin, et võru keeles vist on pehme, kirjakeeles aga (tunde järgi) tugev l. kuidas see tegelikult mõeldud oli, kui uudissõna välja käidi, ei tea. olen kohanud ka seletust, et kirjakeelne "hola" pidavat olema lühend sõnadest "hobilaul", aga ma ei usu seda eriti, sest mis see hobi siia nii väga puutub.
kui ma võru hola ja uudis-hola omavahel seostan, siis toetun tegelikult vaid "Eesti keele käsiraamatu" lausele: "Murdetüvesid ja -sõnu on aga kirjakeelde soovitatud lähiaegadelgi. Nt hola 'folk, folkmuusika'..." (http://julia.eki.ee/books/ekkr/l15.html)
ma eeldan, et EKK on autoriteetne allikas ja selle kirjutajad teavad "hola" tagamaid täpsemalt - kuigi kes teab.
muuseas, see pehmendus pole üldsegi asi, mis ülekandel kirjakeelde tingimata säilib - nt sõna "tola" on kirjakeeles ilma pehmenduseta, aga minu ema, kes pärineb mulgikeelsest perest, ütleb seda ikka päris märgatava pehmendusega. nii et kui pehmendusest just tüvehäälik ei sõltu (mulk, palk), võib pehmendus üsna muutlik olla.

Anonüümne ütles ...

näh, aga setu keeli kah ju miskit sellist - 'umbõ holdo', pehme mis pehme.

aaree ütles ...

on tegelt veel see ka, et lõuna-eesti keelekasutuses üldse kaldub hääldus pehmem olema kui põhja pool, oma mulgi vanaisast mäletan, et ka "rong" ja isegi "pakk" olid pehmed.

veel üks asi - mulle meeldiks, kui mu blogi ei kommenteeritaks anonüümselt. tavaliselt jätan ma anonüümsed kommentaarid avaldamata.

saree-world ütles ...

i liked this blog

Taive ütles ...

Mõiste 'holalaul' võttis tarvitusele Ain Kaalep 1973. aastal, et asendada võõrsõna 'folklaul'. SÕnatüve sai tõesti lõunaeesti keelest.

aaree ütles ...

Ahhaa, aitäh!