22.1.10

kümnendilemmikud



tänases Sirbis on küsitlus "Kümnendi kümme lemmikut", kuhu Jan Kaus ka minult vastust palus. pärast ponnistusi loobusin oma Top10 esitamisest, sest kui olin suutnud välja filtreerida selle nimestiku, mis allpool näha, hakkas juba kahju, või õigemini põhjendamatu kedagi neist välja jätta; siit kümne väljavalimine hakkas tunduma juba täringumängu suvana.
selliste nimestike puhul ähvardavad (ja teinekord ka võidavad) erinevad kiusatused, mis kahandavad otsekohe selle pädevust/kehtivust eelkõige mu enda jaoks: 1) kiusatus näidata ennast kuidagi huvitava või omapärasena, 2) kiusatus püüda aimata seda, mida "üldiselt" "oluliseks" peetakse, 3) tuttav-olemise ja seltskondlikkuse surve, mis nügib tegema sõbra-komplimente. püüdsin neist oma nimestikku tehes hoiduda, kuigi ega ma pead ei anna, et see mul õnnestus. igal juhul on siin sellised asjad koos, mille puhul mäletan, et lugemiselamus oli eriti tugev, sageli (kuigi mitte päris alati) "naudinguline" barthes'likus tähenduses, omaette isikliku vaimse sündmusena meeles.
kümnega piirdumine tundus mulle põhjendamatu igapidi - kui seda võtta n-ö autoriteedi arvamusena (keegi ehk ikka minu arvamust autoriteetseks ja "juhindumisväärseks" peab), siis kümnega piirdudes ma lihtsalt valetaksin, annaksin võltssuuniseid, mida ma ise ka ei usu. aga kui seda asja võtta puhtsubjektiivse, n-ö vastutusevaba meeldimisedetabelina (millena ma teda tegelikult ka tegin), siis on kümnega piirdumine veelgi mõttetum, sest siis püüaksin ma mingi välise formaadi mõjul sisendada endale valet, valetada endale külge mingit formaaditud isiklikkust.
mis kõik ei tähenda, et ma Sirbi küsitlust kuidagi halvustaksin, loomulikult annab see kõneka ja informatiivse pildi sellest, mis möödunud kümnendil eesti "lektosfääris" tähtsat juhtus. lihtsalt mina ei näinud põhjendust formaadile allumiseks. vähemasti sundis see küsitlus mind konkretiseerima oma kümnendipilku ning näitas mulle kätte minu maitsepiirid, see teadmine kulub ära.

niisiis, asjad, millest ma enam kümmet välja ei suutnud valida (tähestiku järjekorras):

Paul Austeri "New Yorgi triloogia"
Nikolai Baturini "Kentaur"
Albert Camus' "Pagendus ja Kuningriik"
fs'i "Alasti ja elus"
Jaak Jõerüüdi "Uus raamat"
Jaan Kaplinski "Sõnad sõnatusse. Inakobõtije" ja "Seesama jõgi"
Kivisildniku "Päike, mida sa õhtul teed" ja "Vägistatud jäämägi"
Hasso Krulli luulekogud tõusvas joones
Kalju Kruusa "Pilvedgi mindgi liigutavadgi"
Madis Kõivu "Päev" ning "Näidendite" seni ilmunud osad
Erkki Luugi "0rnitoloogi pealehakkamine"
Valdur Mikita raamatud, eriti "Metsik lingvistika"
Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni"
Kirsti Oidekivi luulekogud ühe kogumina
Anti Saare "Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin"
Lauri Sommeri "Nõidade õrnus"
Triin Soometsa luulekogud ühe kogumina
Vaino Vahingu "Päevaraamat"
Elo Viidingu raamatud, eriti "Teatud erandid"
Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

hiljem mõeldes on veel mõned asjad pähe tulnud: mõned jutud Kanguri/Ravi/Ranna raamatust "Jaak Rand ja teisi jutte" (need, mis liiga otseselt nalja ei püüa teha); mõned luuletused Maarja Kangro teisest kogust "Tule mu koopasse, mateeria" (need, mis pealkirjaga enim haakuvad, suurepärane fenomenoloogiline luule, mis meeldis seda enam, et muidu on ta luulelaad mulle võõravõitu); Lauri Sommeri jutt "And" ühest Setumaa Darjast (haruldaselt hea atmosfäärikirjeldus); ning Mehis Heinsaare "Sügaval elu hämaras", mis tundub mulle tema mõjusaima raamatuna (ja lihtsalt väga tugeva luulekoguna), aga mille jätsin esialgsest nimestikust välja, kuna kahtlesin, kas siin ei mängi kaasa see, et ta on just hiljuti ilmunud ja liiga värskelt meeles.

noh, ja ega see kõik ka nüüd nii piiritletud ja lõplik pole.

23. jaanuar. Sirbi-küsitlust veel üle vaadates näen, et Sven on ära märkinud Kafka "Hiina müüri", oleksin ka ise selle oma nimekirja pannud, aga kuna raamat sisaldab märgatavas ulatuses varem eesti keeles ilmunut, siis ei lugenud teda "uudisteoste" hulka. Sveni ja Bergi kommentaarides on juttu võõrkeeltes lugemisest, ilukirjandust loen võõrkeeltes tõesti vähevõitu, aga ehk kõige meeldejäänumana võiks ära nimetada Gombrowiczi "Ferdydurke" venekeelse tõlke - see on asi, mille Lindepuu võiks kindlasti oma plaani võtta.

11 kommentaari:

sven vabar ütles ...

jah, mul oli heinsaare luulekoguga sama kahtlus, et äkki on liiga värske veel, lihtsalt ei julge veel temalt parimaks pidada. kuigi kiusatus oli ja on. aga see, kui teos pika aja (aastate) pärast on veel selgelt meeles, on reeglina ikka parim päriselt meeldimise garantii.

Berk ütles ...

mul olid ka algul kahtlused, et no mis top 10 jälle. ja värskelt oli meeles, kuidas areen küsis eelmise aasta isiklikult olulisemaid, aga avaldas vastused abstraktse pealkirja "parimad" all. aga jani põhjendused olid head ja veenvad ja siis nagu ei tekkinudki enam neid kiusatusi, mida sa mainid - tuletasin lihtsalt meelde sellised tavalisest palju intensiivsemad kirjanduskogemused; kuigi jah, miskipärast selle võtsin ikkagi piirajaks, et oleks 5 algupärandit ja 5 tõlketeost. ning viimastega tegin ka veidi pättust, sest nii ishiguro kui pavic olid tegelikult enne inglise keeles loetud.

aga mu meelest nende raamatukesksete küsitlustega pingutatakse ikkagi üle, samas kui novellide ja luuletuste kohta ei küsita midagi. seepärast mulle väga meeldis eeva pargi vastus. ja kui oleks küsitud nt kümnendi isiklikult olulisemaid novelle või luuletusi, oleksid mul ka mõned teised nimed pakkuda olnud.

jan ütles mulle, et teda rõõmustas see pakkumiste paljusus - eriti tõlketeoste osas. mul endal oli küll jälle kummastav vaadata, kui üksi ma oma valikutega olen, ilma seda kuidagi pingsalt üritamata (ok, et ma suht üksi kiwa taga olen, sellest olen juba aru saanud, aga 'duino eleegiad'?). aga samas mainisid ka teised rõõmustavalt palju baturinit ja pilve 8)

sven vabar ütles ...

Mind üllatas ja üldse Eestis aina üllatab, kui vähe meil muu maailma kirjandust loetakse. Mitte et see tingimata halb oleks; ma ei tea, kas on...

Aga jah, täitsa õige, see raamatutekesksus muidugi ka. Raamat kui formaat on ikkagi kuidagi liiga autoritaarsel positsioonil. Selle vastu tuleks üldse rohkem võidelda. (Kas Kirjanike Liitu astumiseks peab endiselt olema avaldatud nimelt kaks raamatut? :))Tegelikult oleksin ehk samuti Eeva Pargi moodi tahtnud vastata, millised konkreetsed Heinsaare jutud mulle meeldivad, mitte just kogu "Vanameeste näppaja". Jne.

Berk ütles ...

kas ei loeta muu maailma kirjandust? selle kohta lihtsalt ei küsita ju. eriti. aga näiteks kas või jani küsitlusele vastates mõtlesin sellele, kuidas väga olulise osa mu kümnendi lugemusest moodustavad hoopis ingliskeelsed teosed, mis kvalifitseeruvad kuhugi publitsistika, esseistika, proosa ja kultuuriloo kattumisaladele - david toopi teosed näiteks, või irwin chusidi "songs in the key of z" või mitmed eksotitsismiga seotud teosed, või nt. marina warner... ja neid nagu polegi eriti võimalust kuskil sellistes küsitlustes "deklareerida". (avatud eesti raamatu kohta käivas küsitluses kasutasin siiski juhust, riskides kõlada ebaadekvaatsena).

raamat autoritaarsel positsioonil? kui, siis selles mõttes, et see on nagu staatusesümbol (jah, kirjanike astumisel liitu on see "kaks raamatut" ikka teatav lävend), aga samas on raamat(ud) ju ka kuidagi alahinnatuks muutunud just nende rohkuse ja ikkagi suhteliselt kerge toodetavuse poolest. "raamatuna" kvalifitseerub juba mistahes ja kuistahes köidetud kogus teksti, mil teinekord polegi muud ambitsiooni kui raamatuna kirja minna (et "näe, mul on ka nüüd oma raamat", "ma andsin nüüd ka oma raamatu välja"). ses mõttes mulle on ikka väga meeldinud, kuidas asko künnap oma raamatutega vaeva näeb, et need oleksid raamatud mingis vanemas, üllamas tähenduses. aadellikumas, kui soovite.

võib-olla siis ikkagi peaks aitama kaasa "kindle" ja muu säherduse e-lugerdamise levikule? ehk see võtab paberraamatute väljastamise soovi neilt, kelle jaoks see on vaid kauba- või staatuseartikkel, ja jätab vaid nende hooleks, kes ehitavad oma raamatut nagu katedraali?

sven vabar ütles ...

See on muidugi ilmsemast ilmsem, et sind, Berk, liiga väheses väliskirjanduse lugemises kahtlustada ei saa. Mida oli ka su gallupist näha. See oleks sama, mis kahtlustada nt Lauri Pilterit liigses Eesti-kesksuses. Või Jaak Rähesood või... Eks ikka üldpilti pidasin silmas.

kui kindle`i jne levikule kuidagi kaasa saaks aidata, siis kindlasti tuleks seda teha. Kuigi eelinfo põhjal see kindle konkreetselt ei tohiks olla eriliselt parem kui suvaline laptopi ekraan (ise pole küll näinudki seda riistapuud oma silmaga). Aga üldtendentsina muidugi ülioluline nähtus.

Berk ütles ...

kui vähene on "liiga vähene"? 8) ma tunnen küll, et loen vähe väliskirjandust. just algkeeles, sest valdan ju võõrkeeltest ainult inglist, muu on selline kökerdamise tasemel. ning see, mis inglise keeles on või mida muudest keeltest eesti keelde tõlgitakse, kuidagi üldse ei haaku minuga. kuigi jah, need gibsoni ja ballardi ja bradbury jms asjad mingitpidi ikka küll. aga näiteks too houellebecq ei jõudnud mulle üldse kohale, tekitas lausa mingi abstraktse viha kirjanduse kui sellise suhtes, nii et ma hakkasin juba mõnedest kirjandust manavatest netikommentaatoritest aru saama. aga õnneks tuleb ju ikka teistsuguseid asju ka peale. aga näiteks mitchelli, kehlmanni ja mõndagi muud meeldida võivat pole siiani lugenud. samas tekib üha enam protest ka selle vastu, et peaks justkui uute asjadega ja viimaste nimedega kogu aeg kursis olema. see mu veinilembus õpetab ka hoopis teist suhet kirjandusse, õpetab raamatuid kümneks aastaks keldrisse panema...

sven vabar ütles ...

See viga on muidugi alati, et ei jõua piisavalt teha ja lugeda. Uku Masing, kes päevas kuni 1000 lk tulistas ja elu jooksul 10 000 või rohkem raamatut, ka kurtis, et näed tuhkagi ikka ei jõua elu jooksul... Ma pidasin silmas ikka rohkem neid inimesi, kes absoluutselt väliskirjandust ei loe. Andra Teede siin ükspäev ütles, et eesti keel ja kirjandus on nii väike, et tema pühendab ennast ainult sellele ja väliskirjandusega sugugi ei tegele. Ma ei mõista sellist suhtumist (mida Eestis nähtavasti on üsna palju, Runnel jt) absoluutselt hukka, pigem on see isegi mingitpidi meeldiv (kuigi paneb siiski imestama), aga ise olen jah ka ikka täitsa teises äärmuses, tunnen nagu sina, Berk, et pigem on see probleem, et eesti keelde tõlgitavad asjad ei meeldi (houellebecq jah ei lähe üldsegi peale) ja peab inglise keeles lugema.

See uute asjade ja viimaste nimedega kursis olemine on ka üks asi, mis osaliselt samuti seostub selle Eesti kirjanduse kesksusega. Küsimus on: uued asjad ja viimased nimed kelle jaoks? Kui keegi on enda jaoks püstitanud, et teda huvitab eesti kirjandus kui selline, siis jah on neid uusi asju ju hirmus palju aina ilmumas ja nendega kursis olek üsna raske töö. Aga mulle ikkagi tundub, et seoses globaliseerumise ja internetiga on aina vähem sellist klassikalist "eesti identiteeti". Identiteedid hargnevad üle maailma laiali, muutuvad inimeseti aina erinevamaks ja individuaalsemaks, kuna lihtsalt nii lihtne on kätte saada sellist kirjandust (või muusikat vms), mis just konkreetselt sulle meeldib. Seda on huvitav silmas pidada ka selliste gallupite puhul nagu Jani oma. Kuigi mulle siiski tundub, et eesti kirjandusilm on ikka veel kuidagi hirmus vanaaegne...

Berk ütles ...

kohati tundub, et võiks olla veel vanaaegsem, aga see on muidugi juba poos 8) või autoteraapia vananemise vastu - st kui muutub juba omajagu tobedaks olla usin noorte talentide promoja, tuleb asemele see vintage-mäng. aga tõesti, tunnen, et mingi krõks käis minus kümnendivahetusega ära - praegu kirjutaksin juba hoopis teistsuguse nullindate kokkuvõtte kui mõned kuud tagasi, hoopis isiklikuma ja vähem inimestes ja aastates ja raamatutes kinni oleva. aga seda saan ju tõdeda ka seetõttu, et ilmunud on mitu loomingu kümnendikokkuvõtet, mis oma näiliste erinevuste kiuste kasutavad ikkagi üsna sarnast malli ja teevad mind teadlikuks sellest, kuidas ma ise todasama malli kasutasin.

praegu maadlen loomingu proosakokkuvõttega eelmise aasta kohta (paralleelselt või ristikiudu oma doktoritööga) ja tajun ühelt poolt, et jah, mingitpidi nähtavasti väga vajalik tegevus, sest mitte keegi teine ei loe niimoodi (st kogu või peaaegu kogu eesti proosat, mis aasta jooksul ilmus), aga teiselt poolt, et kui keegi niimoodi ei loe ja ega ma ise ka seda loomulikuks pea, kas siis ülepea keegi on kohustatud nii lugema? see kultuuri järjepidevuse loomise kunstlikkus ja sattumuslikkus jõuab kuidagi eriti valusalt kohale. mitte isegi nii, nagu tolles nüüd vist juba rahvaluuleks kujunenud olukorras, kus aastate eest nägin raamatukogus üht eriti kõrget kuhja trükiseid ja tundsin uudishimu, kes kuhja taga on - ning avastasin sealt aare, kes tegi luulekokkuvõtet, istus seal, pea käte vahel, silmad meeleheitel suunatud järjekordsele meditsiinilistele sonettide köitele jämesoole jms tegevusest, ja küsis mult: "berk, äkki ma olen kõigest valesti aru saanud? äkki SEE ONGI luule?" ei, mul on pigem see tunne, et äkki kõik teised on ammuilma aru saanud, et lugemine tähendab hoopis midagi muud, midagi hoopis vähem olustikulist ja hinnangulist, ja ma olen oma aastakokkuvõttega nagu... näiteks ansip ühes teises rahvalikus loos, kus ta linnavalitsuse maskiballist valesti aru sai ja ilmus keset smokingeid-kleite-lõpmatusekujulisi maske põrsakostüümis...

sven vabar ütles ...

Vanaaegsuse vastu pole mul midagi, aga eelistaksin siiski hoopis teistsugust vanaaegsust. Sellist isiklikumat, personaalsemat...

Võibolla tuleks kirjutada palju väikseid aastakokkuvõtteid, mis on kuidagi tunde järgi komplekteeritud ja rühmitatud. See on keeruline ja peen teema muidugi. Või siis võiks tellida aastakokkuvõtteid võimalikult erinevatelt inimestelt ja paluda neil kirjutada ikkagi ainult sellest, mis neile huvi on pakkunud ja ei millestki muust. Jan muidugi jättiski oma gallupiga ka sellise võimaluse. Sesmõttes on Jan "progressiivsem" kui Looming, ning astub rohkem ühte sammu tegelikkusega :) - juba ammu laialipudenenud kirjandusega.

Berk ütles ...

neil päevil sain taas kord aru, et õigupoolest on need aasta- ja kümnendiküsitlused siiski nii tinglikud - vaevalt oled jõudnud oma lemmikud välja valida, välja kuulutada, ehk ka mõne väljajäänu pettumuse ära kuulata, kui tuleb sellestsinasest perioodist miski, mis kaardid segi lööb.

minu puhul on selleks andi meistri "valgus olematus aknas", eelmisel aastal ilmunud ja vist igasuguse tähelepanuta jäänud romaan. osalt nagu küberpungiliku düstoopia sugemetega, teisalt helge ja keelekirgas lugu kahe inimese keerukast teineteiseleidmisest. aga see kirjeldus kehtiks muidugi paljude puhul.

ongi raske seda kirjeldada. ikka mõnda aega pole üks raamat mulle heas mõttes niimoodi "ära lajatanud". tuletab meelde pea kõiki raamatuid, mis mulle väga meeldinud on, aga mõjutatud ei pruugi kuigi paljudest neist olla, kuna on kirjutatud juba 1987-88. aleksandr grin, küll jah, aimub kohati väga intensiivselt, aga mine neid mõnuasju tea.

küll tean ma nüüd, milleks pidin just mina selle 2009. aasta proosakokkuvõtte enda kanda võtma.

sven vabar ütles ...

see andi meister kõlab huvitavalt tõesti. ja ilmselt esitab tugeva argumendi selliste ülevaadete kirjutamise kaitseks. tänu sellele sina leidsid selle raamatu ja leiavad ka su ülevaate lugejad, kui tahavad. uskumatu jah, kuidas sellest kuskil midagi pole kuulda olnud.