Me oleme vabad. Virtuaalnäidend

hiljutine NO99 aktsioon tõi meelde, et 2010. aasta sügisel, kui Trubetsky astus Keskerakonda, kompileerisin (õigemini provotseerisin) ühe näidendi, mille tegevus toimub sotsiaalvõrgustikes. mõtlesin, et miks mitte ta siia üles riputada, mis ta mul ikka arvutikaustas kopitab.

ME OLEME VABAD

Virtuaalnäidend 3 vaatuses

Tekst kavalehel:

24.7.10

TEATRIKOMMETE MUUTUSEST

etenduse lõpus publik plaksutab - see on loomulik. niimoodi tänatakse näitlejaid. mingi intuitiivne kord on vist nii, et kui näitlejaid kutsutakse aplausiga tagasi veel ühe korra, siis oli tavaline, korralik etendus, kui tagasi ei kutsuta, siis oli kehv etendus, kui aga kutsutakse tagasi mitu korda, siis on etendus väga hea. olen ka veel tähele pannud, et külalisetenduste puhul on tavaline, kui plaksutatakse tagasi mitu korda - külalisetendused ei toimu "koduväljakul" ja publik annab näitlejaile väikse händikäpi, kiidab neid rohkem kui tavaetendusel.

plaksutamisel on muidugi peale näitlejate tänamise veel funktsioone - näiteks publikusse etenduse jooksul kogunenud retseptiivsete pingete mahalaadimine, enda väljaelamine. tarvitseb vaid kujutada etendust, kus publikul on palutud mitte plaksutada: selline etendus jätaks teatrist lahkuvasse vaatajasse mingi lõpetamata, rahuldamata tunde. eriti kehtib see etenduse sees toimuvate spontaansete vaheaplauside puhul - ühelt poolt on see tunnustus hea stseeni eest, teisalt aga näitab, et publik ei pea enam pingele vastu ja püüab ennast plaksutamisega stabiliseerida, et siis vaatamisega edasi minna. see on umbes nagu väga hea raamatu lugemise puhul, mille lugeja käest viskab, kui on mingi väga hea kohani jõudnud - jääb mõlgutades aknast välja vaatama või otsustab vahepeal ühe kohvi juua, et väga hea teksti pingest pisut puhata.

aplausil on ka kolmas funktsioon, mis lavasse eriti ei puutugi - teatav publiku ühtsustunnet, turvalist kokkukuuluvust küttev rituaal, mis on eriti ilmne juhtudel, kui plaksutamine muutub rütmiliseks - see on siis ühisrütmi tajumise rituaal. see on alati mõnes mõttes ka massipsühhoos, massi autohüpnoos, mida on üksikinimesel natuke raske ignoreerida, sest kohe hakkab ta tundma, et ta ei kuulu publiku sooja ühisringi, on sellest rütmikogukonnast väljaspool. nii et kindlasti on selliste rütmiliste ja kestvate aplauside puhul vähemalt pool saalist mitte niivõrd etendusest võlutud, kuivõrd lihtsalt massi sünkroonsusest lummatud.

tahtsin aga rääkida ühest nähtusest, millega mu meelest on viimaste aastate jooksul juhtunud midagi imelikku. aplausi ajal püsti tõusmine. mäletan, et vanasti oli publiku püsti tõusmine märk etenduse erakordsusest, see oli harva jagatav tunnustus, see oli sündmus. kuid juba mõne aasta jooksul olen tähele pannud selle tunnustusvormi devalveerumist - tõustakse püsti iga teise hea etenduse puhul (ja mis veel hullem, mõnikord ka mitte nii väga hea etenduse puhul). püstitõusmine on muutunud tavalise(ma)ks. ühest küljest võib see märku anda sellest, et inimeste teatriesteetiline skaala on muutunud - nad ei tee enam vahet lihtsalt heal ja eriliselt heal teatril. või siis on nad muutunud avatumaks, ekstravertsemaks, on oma tunnustusega lahkemad. võib-olla.

kuid miski häirib mind selle juures. mind häirib see, et massi enesesunni vormina on püsti tõusmine intensiivsem kui lihtsalt kestev ja rütmiline aplaus. on ju imelik tunne istuma jääda, eristuda massist otsekui keegi tänamatu - kuigi sa lihtsalt ei pea seda etendust superelamuseks, vaid lihtsalt korralikuks ja heaks teatriks. see on nagu hümni või issameie puhul - on väga komplitseeritud lugu jääda istuma nende ajal istuma (kuigi sa võib-olla ei jaga meieisa või hümni sõnumit). olgu, hümni või meieisa puhul tõused sa kas või respektist ja viisakusest nende inimeste suhtes, kellele need tekstid on pühad. aga miks peaksin ma tundma respekti või viisakust teatripubliku enamuse vastu, kes on otsustanud ette võtta püsti tõusmise rituaali? teater on ju kunst, ja kunsti vastuvõtule on iseloomulik, et see on otsene ja individuaalne. selline püsti tõusmine igal teisel etendusel lihtsalt nullistab publiku liikmete isikliku suhte etendusse kui kunstiteosesse ja moondab selle lamedaks massi enesehüpnoosile allumiseks. olen hakanud sihilikult istuma jääma, kui tunnen, et tegu pole erakordselt hea etendusega.

olen mõtlema hakanud, kas pole see agar püsti tõusmise komme mitte ajastu märk, kas ei anna see tunnistust inimeste kasvanud himust ühtsustunnet üles kütvate ja individuaalsust tasalülitavate rituaalide järele? kas pole see mitte üks sümptom sellest, mis ühiskonnas üldse toimub? miks on kasvanud inimeste vajadus etenduse lõpus ühiselt püsti tõusta, ennast massina manifesteerida? mida nad pelgavad, mille eest varju otsivad?

Postitaja aaree kell 13:20

8 kommentaari:

Andres ütles...

    Püsti tõusmist võib seletada ju ka sellega, et inimestel on lihtsalt seljad istumisest kangeks jäänud ja nad tahavad võimalikult ruttu sirutada -- plaksutamise ajaks püsti tõusmine annab selleks sobiva ettekäände ning plaksutamine isegi on mõeldud muu hulgas ka selleks, et veri kehas taas kiiremini käima lüüa. Kui lähtuda sellest seletusest, siis võib väita, et plaksutamise ajal püsti tõusmise sagenemine räägib nii teatrikülastajate halvenevast füüsilisest konditsioonist kui ka suurenevast egoismist. Enam ei mallata plaksutada rahulikult istudes, vaid tõustakse võimalikult ruttu püsti, et sirutada oma kangeks jäänud selga.

    24.07.2010 18:20.00

wr ütles...

    See oli vist Hannes Kaljujärv, kes juba mitu aastat tagasi kuskil intekas rääkis püstitõusmise devalveerumisest.

    Kas ei ole nii, et neid püstitõusmisi algatavad mingid erilised gruupid või fännid või isehakanud "aupäästjad", ei tahaks küll seda arvata, et hoopis klaköörid. Mäletan, et kord Draamateatris oli suht vilets etendus ("Savonarola tuleriit"? "Rehepapp"?), käis mitu raundi aplausi, lõpuks üks naine saalis venitas ennast püsti. Ja siis hakkasid mujalt ka inimesed kuidagi vastutahtsi venima.

    Kui vähegi võimalik, siis ma väldin igasugu püstitõusmisi. Ka sellepärast, et mina olen tavaliselt publiku seas kõige pikem - tunnen ennast ebamugavalt, kui pean tegema asja, mida ma ei taha teha, aga nii, et kõik veel näevad, kuidas ma seda teen.

    27.07.2010 8:17.00

wr ütles...

    Muide, teema on mõtteidtekitav. Kas pole see komme pärit USA filmidest, kus dramaatiliste kohtu- vm massistseenide lõpetuseks kangelane midagi suurejoonelist (ameerikalikult loosunglikku või patriootilist) ütleb, kogu rahvas selle peale püsti kargab, maruliselt plaksutades, ja helimees kaamera taga sümfoonia volüümi põhja lükkab. Selline kineastlike jõumeetoditega tekitatud ülevusehetk.

    27.07.2010 9:36.00

aaree ütles...

    Ei tea, võib-olla tõesti on see Ameerika mõju, seal tundub see olevat küll üsna levinud ka nt poliitiliste kampaaniate osana. Muuseas, wikipedia artikkel - http://en.wikipedia.org/wiki/Standing_ovation - räägib samuti, et asi on devalveerumas, eriti just poliitilises sfääris, kus see on muutunud rohkem vormitäiteks kui sisulise tunnustuse jagamiseks.

    27.07.2010 14:40.00

aaree ütles...

    aga jäin mõtlema, et asjal võib olla veel üks seletus - kas pole see püsti seistes aplodeerimise sagenemine sama rea asi, kuhu kuuluvad ka nt kogu too interneti ja meedia interaktiivsus, reality-show'd jne, st kõik see, kus see vana "loojate" ja "vastuvõtjate" piir on hägustunud ja seni publiku rolliga leppima pidanud inimesed on hakanud ise ennast näitama. et kas pole tegu lihtsalt publiku sooviga ennast varasemast rohkem teatrilava vastaspartnerina nähtavaks teha, astuda passiivsest rollist välja interaktiivsesse rolli. ma olen teatriblogides kohanud ju isegi kirjeldusi sellest, kuidas inimene otsustas ise esimesena püsti tõusta, või on jälgitud, kes tõusevad, et siis nendega liituda - see meenutab küll natuke sellist "osalusdemokraatlikku" reality-show'likku hoiakut.

    27.07.2010 14:49.00

valper ütles...

    käin (õnneks) vähe teatris, aga väidan, et vaheaplausid on ka rituaal, mitte spontaanne tunnustusavaldus.

    27.07.2010 16:11.00

wr ütles...

    Ja kas ei ole veel nii, et USA teleshow'des antakse publikule reaktsioonideks üldse suuniseid spetsiaalsete siltide kaudu? A la: Plaksutage! Plaksutage seistes! Tervitushüüded! Kahetsusohked! Jne.

    Mul tuli sellega seoses meelde, kuidas Naked Guni ühes osas, kus oli Oscarite jagamise paroodia, kukkus kurjategijale pähe silt "Standing Ovation" ja siis kogu saal tõusis ja plaksutas.

    28.07.2010 15:18.00

aaree ütles...

    jah, ma arvan, et seda tehakse ka Eesti teleshowdes.

    28.07.2010 15:43.00

22.9.10

TEATRIKOMMETE MUUTUSEST 2

Üks pikem haakumine suvise püstiplaksutamise teema juurde - lõik Eero Epneri kirjast tema enda lahkel loal:

"Olen ise aga mõelnud, et selle püstitõusmise taga on ehk veel kaks põhjust. Esiteks: raha. Kuna ühiskonnas, nagu me teame, on kõik nähtused muutunud rahapõhisemaks, siis ka kultuuri jaoks on raha päris hea mõõdik - kui see maksab palju, tundub see väärikas, ja seega peab olema ka eriline. Kui ma ei eksi, algas püstitõusmise komme Linnateatrist, kus liitusid kaks asja: suhteliselt kallis piletihind, teiseks aga teatav eksklusiivsus: pileteid oli vähe saada, vaid tutvuste kaudu, kahe kuu piletid müüdi maha kahe tunniga, lisaks nii kuuldavasti kui ka sisuliselt lavateoste kõrge kunstiline tase. See eksklusiivsusetunne - "me saime siia, kuhu saavad vaid vähesed" - sünnitas minu arvates ka tunde, et see, mis täna juhtub, lihtsalt PEAB olema eriline, sest sellest osasaamiseks on nähtud nii palju vaeva. Ja säärasest eksklusiivsuse müüdist tõukus ka publiku tänutunde kasv, kuna püstitõusmise kaudu kinnitati iseendale: ma tõusin püsti, sest see oli nii hea, ja kuna see oli nii hea (mida kinnitas ju kogu publiku püstitõusmine), siis järelikult oli tegemist tõepoolest hea asjaga, ja minu investeering eksklusiivsusest osasaamisse ei ole mahavisatud. (Samasugune eksklusiivsuse efekt tekkis vahepeal ka selgelt NO99 puhul, võib-olla on siiani. See on väga häiriv. Usun, et see efekt häiris ka Linnateatri inimesi, miks muidu nad nii väga suurt saali ihkasid.)

Teiseks aga näen siin teatud mõjutusi meediast. Nimelt: kultuuriajakirjandus on alates 90ndatest muutunud üha enam hinnangulisemaks ning teiselt poolt ka mütologiseerivamaks. Kui võrrelda tänast jooksvat kriitikat nt 80ndate Sirpidega (mida aasta tagasi pidin lugema), siis on selgelt näha, kuidas kultuurikriitikas langetakse väga kergesti mütoloogiate loomisse, ning ajakirjanduse peavool võtab kõige jõulisemad müüdid oma käsutusse ning hakkab neid omakorda brändima. ... Igatahes on kultuur üha enam bränditud ja seda toodavad ka näiliselt iseseisvalt mõtlevad kultuuriküljed. Ja kuna kultuur on bränditud, siis püstitõusmine on ühtlasi teatud kinnitus edukale brändilansseerimisele. See pole midagi uut, kultuuri on alati kaubastatud, kuid mulle tundub, et mingid uued piirid on tekkinud. Francis Goya ja Tiit Ojasoo brändid levivad sageli samades kanalites (nt Postimehe kultuuriküljed), puuduvad selged erisused (mitte et ma neid ihkaks) ja kuna bränd ning selle kaubastamine on tunduvalt hüsteerilisemad, afektiivsemad ja emotsionaalsemad kui vanamoeline pika-intervjuu-ja-arvustuse-formaat, siis see afektiivsus väljendubki minu arvates ka publiku füüsilises tegevuses. Võiks öelda, et teatribrändi hüsteeria leiab väljundi publiku kehade kaudu"

Postitaja aaree kell 2:06

7 kommentaari:

Anonüümne ütles...

    Linnateatris ja NO-s ei tule publiku püstiaplodeerimist peaaegu kunagi ette.

    Pigem on see väiksemate linnade mentaliteet, kus vähegi õnnestunud lavastuse puhul näitab publik oma koduteatrile poolehoidu.

    22.09.2010 12:10.00

Villem ütles...

    Olen nüüd ka järjest sattunud etendustele, kus see püstitõusmine esile on kutsutud ja ühinen eelkõnelejate mõtetega.

    22.09.2010 12:25.00

Jaanus Adamson ütles...

    Tegelikult siis plaksutatakse iseendale, see, keda püsti tõustes ja aplodeerides pühitsetakse, on auditoorium ise - s.t see aplaus on meile endile, meie kultuursusele, meie maitsele, meie teadlikkusele, seepärast ongi nii raske sellele vastu panna. See oleks nagu iseenda reetmine, iseendas kahtlema löömine, iseenda valikute ja minapildi õõnestamine - see tõusmata ja plaksutamata jätmine.(Või on keegi seda juba maininud, ei mäleta...). Ma arvan, et siin on tegu sageli ka kognitiivse dissonantsi ületamisega - pidi olema hea, ma arvasin, et on hea, ma näen, et on hea, näen, et plaksutavad, ma ise ka plaksutan. See on enese kui kultuurinimese heakskiitmine iseenda poolt ja teiste toel, grupiviisiline enesekiit. Mis puutub sinna etendus? - Ei tasu ka samas küüniline olla, väikeste kohtade inimesed, olen kogenud, on siiralt tänulikud, nad on tegelikult avatumad mingis inimlikus plaanis, nad ei kahtle oma kultuursuses, sest nad teavad, et kultuur ei ole neis - nad ei vaja seda pidevat enesekinnitust (mis eeldab kahtlust, et äkki ma ei olegi "kultuurne", äkki ei saanud "aru" või - äkki see makstud RAHA ei olnduki seda väärt vms). Neile on asi peaaegu alati väärt - kultuur on see, mis lahutab meelt tööst ja rahamuredest, jah, mis sellel definitsioonil häda peaks olema, eks (ka filosoofia on minu jaoks ses mõttes meelelahtus).

    22.09.2010 18:30.00

Anonüümne ütles...

    Ei viitsi Googles accounti teha, aga viisakusest blogipidaja vastu- Priit olen, kes isiklikult kohtudes selle küsimuse alati ära unustanud- Eero Epneriga ka nõus, kui lühidalt öelda, aga minu küsimus tõukub Aare Pilve eelmisest püstitõusmise sissekandest- kui praegusel hetkel on püstitõusmine kui ülim(?)kollektiivne märk selgelt devalveerumas, siis kuhu edasi? Kuidas oma elamuse kogemusest märku anda?

    23.09.2010 21:59.00

aaree ütles...

    Vat ei oskagi öelda. Festivalil nägin ühe etenduse lõpus (Linnateater), et üks seltskond trampis lisaks plaksutamisele ka jalgu. Pole seda nagu teatris eriti kohanud (võib-olla ooperiteatris on see komme, käin ooperis väga harva). Millegi poolest tundub see mulle sümpaatne, sest meenutab vana unustatud ülikoolikommet, et loengu lõpus sahistati lektori tunnustamiseks jalgu.

    23.09.2010 22:13.00

keil ütles...

    nohh, minumeelest on küll nii, et ohjeldamatu püstitõusmine algas muusikalidest. viimane lisalugu tõmbas inimesed püsti, et kui on lavastatud kummardama tulemine hoogsa muusika saatel, siis tuleb sellele ka samamoodi vastata, noh, nagu evangelistid meerikamaal või miskit. ja kuna nende etenduste publikumassi moodustasid peast projektijuhid ja küünetehnikud, ennast paremas valguses näha tahtvad väikekodanlased, siis nad järgmise sammuna leidsid tee Linnateatrisse (nügase bränd, väikekodanlasele mõistetav vana teater) ja NOsse, (ojasoo bränd, värviline elitaarsus, millest ei pruugi aru saada, aga millest on hea kontris rääkida), siis tõustakse seal ka püsti. linnat ja no on muidugi ka erinevad, a skeem on sama - linnaka puhul on käegakatsutav ja mõistetav ilu siinsamas, no puhul reeglina ei saa halligi aru, mis peab tähendama, et on v hea, selline enesekompensatsioon, millele lisandub lavastusse lavastatud turunduslikkus rohujuure tasandil. tulem on sama.

    olete kunagi näinud Krahlis ständing õuveišone? kui eesti ballaadid välja jätta? kuigi ma pole indel, kas seal olidki. luikede järvel kindlasti ei old, muust rääkimata.

    ja olete näinud mõnda muusikalietendust, millel neid pole?

    thats it.

    AK

    25.09.2010 15:21.00

aaree ütles...

    Pole Krahlis nii tihkelt käinud, ei tea öelda, vist pole jah; aga nonde megaprojektide puhul, millest laivis olen näinud "Eesti ballaade" ja "Eesti meeste laule", seal tõusti küll nagu raudpolt, nagu laulupeol.

26.09.2010 19:39.00

Tegelased (ilmumise järjekorras):

Siim, mõtleja

Lauri, Siimu sõber

Mart K, skandinavist

Krista, SL Õhtulehe ajakirjanik

Trubetsky, muusik, anarhist

Aare

Tõnu, Elu24 ajakirjanik

Kojamees, jalgpallihaige ja Tallinna linnavolinik

Neeme, klassikaline filoloog

Nils, Postimehe ajakirjanik

Priit, riigiarhivaar

Lea, religiooniuurija

Erki, Eesti mormoonide juht

Arho, Eesti luteri kiriku avalike suhete spetsialist

Margus, filosoof

Mihkel, kirjanik ja raamatublogi pidaja

Triin, kirjandusajakirja toimetaja

Mart, kirjandusteadlane ja populaarne õppejõud

Sven, kirjanik ja kultuurikriitik

Tuuli, kunstnik ja veebidisainer

Anti, kirjandusõpetaja

Berk, kirjanik, kriitik ja kirjandusfunktsionäär

Jaanus, kirjanduskriitik

Oudekki, vasakpoolne blogija

Anders, kunsti- ja kultuurikriitik ning kunstikuraator

Aarne, kirjanik

Reginleif, kunstnik

Olev, kirjanik

Toomas, humanitaarsete huvidega füüsik, haridusministeeriumi ametnik

Andres R, Eesti Päevalehe ajakirjanik

Hanon, majandusteadlane

Anu, ETV ajakirjanik

Juku-Kalle, KesKusi ajakirjanik ja mitme särgikampaania aktivist

Mari-Leen, laulja

Andres, teatrimees, kriitik ja kirjanik

Veltto, soome laulja

I VAATUS

Ekraanil on “Ühtse Eesti” suurkogu finaal, Ojasoo kõne lõpp (DVD-l alates 3:16:38): “Palun, täna siin, tee endaga leping ja kirjuta sinna: “Ma ütlen valju häälega välja, mida ma tahan. Ma ütlen välja selle, mida ma tahan, nii et kõik kuulevad. Ma ütlen välja selle, kuidas ma tahan, et Eestis asjad oleksid.” Võta see leping, kirjuta sinna alla, pane see endale taskusse – peale kirjuta veel kuupäev, 7. mai 2010 – pane see endale taskusse ja ela selle järgi. Aitäh teile! Te olete vabad!“ Sellele järgneb aplaus, kokku umbes kolm minutit.

Tegevuskoht: Facebook. Aeg: 5. august 2010

Siim: Trubetsky astus Keskerakonda. (See lause jääb lavaekraanile kogu vaatuse ajaks.) Lisada nagu ei oskagi midagi...

Lauri: Siim, nüüd tahaks sinu välja pakutud "dislike" nuppu vajutada, raisk. Ja nutta tahaks ka...

Siim: Nutame koos. (Nutavad koos.)

Mart K: See halenaljakas lugu tuli kohe meelde:

Pildi vahetus. SL Õhtuleht. Aeg: 25. veebruar 2003.

Krista: Anarhist ja rokkmuusik Trubetsky seisab ühes nimekirjas tuntud keskerakondlastega ja kutsub tallinlasi Edgar Savisaart valima.

Trubetsky: Ma pole keskerakondlane. Ei lugenud kirja põhjalikult läbi ja nüüd söön seda suppi.

Krista: Tuntud inimeste allkirjadega valimispropagandakiri pandi nädalavahetusel tuhandete tallinlaste postkasti. Läkitus kutsub riigikogu valimistel hääletama Edgar Savisaare poolt, 13 allkirja andnu seas on Tõnu Trubetski ja Peeter Kretzberg - just sellises kirjaviisis.

Trubetsky: Ma pole kellegi vastu ega ka kellegi poolt. Olen 20 aastat olnud anarhist  ja olen seda ka edasi. Ma ei kirjutanud seda kirja ise. Ausalt öeldes ei lugenud kirja päris täpselt läbi ka, kui allkirja andsin. Kui majaühistu esimees tuli selle lehega, see oli teiste ühistupaberite hulgas, siis jutt oli selline: kiri kutsub ümberkaudsete majade noori valimistel osalema. Nii andsingi pikalt mõtlemata allkirja.

Krista: Anarhism, mida Trubetsky pooldab, on äärmuslik vabadus, pole riiki, politseid, kapitalismi ega raha.

Trubetsky: Ma pole Keskerakonna ega ühegi teise partei tulihingeline pooldaja. Natuke põen seda küll, seis on segane, et allkirja andsin. Aga kui see juba niimoodi läks, siis pean seda suppi sööma (on natuke häiritud, et ajakirjanik paneb talle selle supi-kujundi juba teist korda suhu). Hea meelega oleksin tahtnud olla neutraalne, aga nüüd – demokraatia tuli kolinal uksest sisse. Isegi valima ei lähe ma põhimõtteliselt. Minu meelest pole kedagi valida, parteidel pole selget ideoloogiat. Valima minnakse isikuid meeldivuse või mittemeeldivuse järgi. Olen sõprade-tuttavatega rääkinud, miks keegi valib – need põhjused pole poliitilised.

Pildi vahetus. Taas Facebook 5. augustil 2010

Siim: Võib ju loota, et nüüd on tegemist mingi analoogse juhtumiga, aga sel juhul on küllaltki arusaamatu, mispärast Eesti ajakirjandus seda sõnumit viirusena taastoodab. Muidugi, eks see ole ka eksituse korral meediale väga kasulik meem, sest sunnib inimesi esmalt valeteadet tarbima ning siis lugema korrektuuri ning viimaks viima end ka kurssi vea tekkimise analüüsiga, mis on kokkuvõttes ju lausa kolmikhüpe meediakünnise ületamise suunas. Ootame, vaatame.

Möödub tund.

Siim: No ei, kui juba pool Eesti poliithaisid seda teemat käsitleb, ju siis tõesti astuski sita sisse.

Aare: Look who's talking: "Tarmo «Kojamees» Kruusimäe: Trubetsky poliitiline veenvus on null". hehheheh.

Pildi muutus. Aeg: 5. august 2010, koht: Elu24.

Tõnu: Elu 24 küsis kommentaari vana punkari Trubetsky liitumisele Keskerakonnaga teiselt vanalt punkarilt Tarmo «Kojamees» Kruusimäelt, kes on ka IRL liikmena Tallinna volikogu saadik. Trükime siis kõigepealt Trubetsky jutu liitumisest Keskerakonnaga üles.

Trubetsky: Keskerakonnas näen ainsat selget alternatiivi pikalt paremale kiivas olnud poliitikale. Mulle on südamelähedane ja tähtis roheline eluviis. Usun, et see on võimalik ka urbanistlikus keskkonnas ja leian, et seda ideed on vaja laiemalt tutvustada. Mulle on oluline vägivallast hoidumine ning antisemitismi ohjeldamine.

Tõnu: Tarmo, mis mulje sellest jutust jääb?

Kojamees: Enne igasugu valimisi kirjutatakse, kes muusikutest ja näitlejatest on mingi erakonnaga liitunud. Kummalisel kombel olen seal figureerimas näinud Tõnu ja juba ammu-ammu. Kas ta ei olnud kuskil Keskerakonna nimekirjas või midagi sihukest ja mingi hetk oli ta väga sotsiaaldemokraat. Kui ta roheliseks hakkas, ma ei uskunud seda enam mitte ühtegi sekundit, et ta roheline on. Kui keegi, siis Villu, kes on juba aastakümneid roheline. (Ajakirjanik pistab vahele: Kojamees peab silmas Villu Tammet.) Tõnu ei olnud oma rohelisuses veenev. Et ta nüüd järgmisesse erakonda läks, on asi ilmselt selles, et joo seal on mingi hea diil. Aga ta võiks vaadata analoogiaid ja mõtiskleda, kuidas on Tauno Kangrol, kuidas on Andres Operil, kuidas on Hendrik Normannil ja paljudel teistel, kes on alguses nagu peaaegu võitnud, kuid midagi on nad tegelikult ka kaotanud.

Tõnu: Maailmavaateline veenvus Trubetsky jutus on Teie silmis nõrk?

Kojamees: See on null. Ta ei ole poliitik, ta pole poliitikas pädev. Kõik inimesed ei saagi igas alas pädevad olla. Siin on lihtsalt heauskne kutsumine ja heauskne minemine.

Tõnu: Samas on Trubetsky jutt päris ilus?

Kojamees: Noh, alguses sellised ilusad sõnad. Samasugust juttu räägivad ka missid, kui neid valitakse, nende laused on juba kuskil keskkontori poolt välja antud pressiteadete kujul. Kui vaatasin Andres Operi ütelust, et ta astus Keskerakonda, johhaidii, Andres küll selliseid sõnu ei räägi. Eriti mulle meeldib see jutt paremale kiivas valitsusest. Seda me loeme täna igast teisest lehest, iga teine jutt lõpeb selle kommentaariga ühe kindla erakonna poolt. Isegi, kui keegi saab kabemängus teise koha, siis ta ütleb, et toredad vastased olid, huvitavad mängud, aga jah, kaua ikka võib seda paremale poole kiiva valitsust kannatada.

Tõnu: Mida siis teha, et poleks ainult kaks poolt, et poliitiline debatt oleks mitmekesisem?

Kojamees: Kui vaadata, mis on teleedetabelites tipus, võib öelda, et Eesti inimese kultuursus on langenud. Valimistel ei huvita enam põhimõtted, programm ja eesmärgid, hääli antakse ilusa näo ja tuntud nime peale, inimesed valivad Eestile nagu superstaari, süüdimatult. Nad ei saa aru, et see inimene peab hakkama neli aastat otsuseid tegema, või et see inimene ei hakka neid otsuseid elu sees tegema, aga teda kasutatakse ära, otsuseid teeb keegi teine. See on kaubandustrikk. Võib-olla aastakümnete pärast muudetakse valimisseadust nii, et kandideerida võivad ka asjad. Koos inimestega kandideerib näiteks i-pod, et oo, see on kõva asi, panen sellele linnukese. Kui inimesed annavad lihtsameelselt oma hääli ära, siis neid püütakse veel lihtsamate vahenditega.

Tõnu: Ehk inimesed eelistavad lihtsaid lahendusi, et vältida kokkupuudet keerulise ja nii stressitekitava maailmaga?

Kojamees: Eesti inimene pole arg, ta võtab riske, tänu sellele oleme edukad olnud. Talumehe tarkusega mõõdab eestlane üheksa korda läbi ja üks kord lõikab. NO99 «Ühtne Eesti» pani korralikult kodanikuühiskonna liikuma (ekraanil näidatakse liikuvat kodanikuühiskonda). Sünergia, mis tekkis, vajus ühel hetkel ära. Kui meil oleks järjepidevaid ühiskonda ärgitavaid asju, saaksime võib-olla uue kvaliteedi. Praegu ei tule erakonna noortena peale mitte aadete kandjad ja debattides osalejad, vaid tuimad poliitbroilerid. Vana poliitikute põlvkonna peaks välja vahetama uus põlvkond, kuid vanad on suutnud kasvatada uuest põlvkonnast veel hullema monstrumi, mis tähendab, et vanad ei saa ära minna, sest uus monstrum ei tea, mis on neil üldse väärtusteks.

Tõnu: Samal teemal varem ilmunud (toimub pealkirjade paraad “Boolero“ saatel):

Trubetsky vahetas rohelised Keskerakonna vastu

Hendrik Sal-Salleri võttis Trubetsky Keskerakonda astumine sõnatuks

Strandberg: Trubetsky on alati vasakpoolne olnud

Tanel Padar: muusikud ja sportlased tuleks poliitikast lahus hoida

Agu Uudelepa arvates on Trubetsky aus inimene, kes ei lase endaga mängida

Lugeja: Trubetsky ei tundu enam sümpaatne

Pendlimees Veeliks: Trubetsky läks musta energia sisse

Mihkel Mutt: kas Pariis väärib missat?

Propeller avaldas meelt Trubetsky parteistumise vastu

Tantsusaate toimik: kes on tantsutäht Kojamees?

Tuuli Koch: tänitav Eesti

Ketikoerad: meil on ükskõik, mis trall Trubetsky ümber käib

Tagasi Facebooki.

Aare: Aga tegelikult pole see ju üldse tähtis, sellest ei sõltu ju reaalselt mitte midagi.

Siim: Kui me lõikame välja mistahes jutustusest mistahes lõigu ning peale lõiget kaotame ära enda mälu - arusaamise sellest, mis lugu eelnevalt jutustati ning arusaamise sellest, miks me lõikasime - siis tõesti ei sõltu mitte millestki enam mitte kunagi mitte midagi. Trubetski on jätnud avalikkusele mulje, et ta on elanud oma elu sidusalt ning osalisena teatavast suuremast jutustusest. Praegune samm jätab paraku mulje, et tema eelnevast kuvandist tõepoolest ei sõltu mitte essugi. Mina selle all mõistagi ei kannata, käisin õhtul sõpradel külas ja jõime veini, mõteldes hoopis millestki muust. See ei tähenda aga seda, et mul puuduks suhe, tunne, hoiak, seisukoht antud küsimuses. Ma siiski julgeksin imestada selle üle, et poeet võtab nõuks lähtuda sellest, mis millestki REAALSELT sõltub. Või on kodanik Pilv ja luuletaja Pilv nii erinevad rollid? Mul endal vist on see häda, et ei oska holismi maha raputada ka ajalehte lugedes.

Aare: Ai, see on päris karm lahterdamine, see "poeet Pilv", kes nagu oma rolli tõttu peaks reaalsustajust kuidagi eemal paiknema. Vastupidi, mul on - ma loodan - üsna terav (ja kui soovid, holistlik) taju selle suhtes, millises vahekorras on sõnad ja maailm ning kuidas on hõlpsalt võimalik luua sõnadest reaalsuse illusiooni. Loomulikult on sümboolsel sfääril oluline roll inimeste elu kujundamisel, aga praegusel juhul mu meelest on tegu juhtumiga, kus meedia lihtsalt hapendab kurke, olles saanud hambu uudise, kus üheskoos esineb kaks tugevat märki, "Trubetsky" ja "Keskerakond", ning kogub klikke ja komme. Tahan lihtsalt öelda, et jah, sellest sõltub see, milline on Trubetsky kuvand meie silmis - ta mängis oma anarhistikuvandi ühe lopsuga maha (tegelikult mängis ta selle maha juba pisut varem). Aga ühtlasi tõestas see minu jaoks midagi, mida ma kogu aeg olin aimanud: et see Trubetsky anarhism ongi olnud pelk romantiline mäng. Või on tõesti usutud, et Trubetsky anarhismil võib olla mingeid reaalseid tagajärgi ühiskonna muutmisel, et sellel on mingit reaalset poliitilist jõudu (mitte ses mõttes, et anarhism ongi kahjuks perifeerne poliitiline vaade, vaid ses mõttes, et kas Trubetskyt on siis tõesti varem võetud tõsise poliitilise mõtlejana)? Ühesõnaga, minu taju jaoks on tegu mängu-uudisega mängu-poliitikast.

Peale muu kummastab mind selle juures, et just Keskerakond tundub inimestele see kõige õudsam variant - aga justkui-anarhisti kuulumine parempoolse Strandbergi parteisse ei tundunud üldse nii hull.

Neeme: No meil on mitu Trubetskyt kah ju, üks jääb, must lipp põues, Odéoni katusele ronima. Teine aga, näe, astus Keskerakonda. Etableerunud siga selline. Aga õnneks ei jäta see ühtki plekki meie tõelistele anarhistidele, sest see Trubetsky on ju hoopis teine mees.

Mart K: Olgem ausad, soliidses eas härrasmehe jaoks on selline naiivromantiline vasakäärmuslus ikka suhteliselt out ja endast nooremate (ja vanemate) naerualuseks on ta olnud juba pikemat aega. Sümpaatsemaks oleks kogu seda lugu muutnud aga tõesti see, kui Trubetsky tunnistanuks, et ongi nüüd poliitilise kannapöörde teinud, mitte ei tuleks oma jutuga, et Keskerakond on "ainus selge alternatiiv pikalt paremale kiivas olnud poliitikale", mille kaudu "urbanistlikus keskkonnas" oma rohelist mõtteviisi levitada. Suur imagoloogiline viga! Oportunistlikku retoorikat kasutades raiskab (või juba raiskas) Trubetsky ära oma ainsa alles jäänud tõsiseltvõetava sotsiaalse kapitali, nimelt aususe, kompromissituse ja järjekindluse (mis tegelikult ei välista võimalust kõike varemtehtut mingil hetkel noorusrumalusena korstnasse kirjutada - noorpõlvesotsialism on ühiskondlikult alati andestatav olnud, kui vaid lõpuks pattu kahetsetakse). Keskerakond sümboliseerib Eestis aga kõike risti vastupidist: võltsi demagoogiat, aatevabadust, ükskõik milliste vahenditega teostatavat võimuiha. Strandbergi rohelistest võis veel mingit idealismi uskuda, Savisaarest ei iial.

Siim: Aare, mõistagi ma ei kahelnud sinu holismis, lihtsalt tahtsin selle veidi täpsustatud sõnastust varjust välja meelitada :)

Aga ma jääksin selle juurde, et Trubetsky tõsiseltvõetav osalus anarhismijutustuses ei pidanudki kunagi tähendama tema toimimist äratuntava poliitilise jõu-õlana, vaid sel on (see tähendab olid) kindlasti palju mitmeharulisemad seosed imaginaarse ja reaalse maailma piirialadel toimuvate muutustega. Väga oluline muutus on seegi, kui arvestatav hulk noori leiab üles teatava tekstikorpuse, mis jääks võib-olla leidmata või omandaks teise tähenduse ilma kohaliku kultuuriheerose vahendustegevuseta.

Ärge saage minust valesti aru, mina ju ei ole anarhist, ma isegi ei tunne anarhismi pärandit küllaldaselt. Aga ma tunnetan, kui olulised on ideed, mis sunnivad võtma seisukoha KÕIGE suhtes. Anarhism ongi mulle sümpaatne oma sisemise, partamatu holismi tõttu. Lõpuni mõtlemine, ükskõik millises žanris, mõjub vaimule hästi, tervendab seda. Ja omamoodi on see paradoksaalne, kuid järele mõteldes võib Trubetsky kummaline samm olla samuti impulsiks, mis sunnib paljus järele, üle, lõpuni mõtlema. Nii et ehk ongi selline ketserlik väljumine paradigmast viimne suurim teene tema auditooriumile?

Aare: Noh, okei, olgu nii.

Muuseas - ka mina arvan, et praeguses olukorras on Keskerakond ainus realistlik võimalus mingeid vasakpoolseid põhimõtteid kuidagigi ellu rakendada, seni kui sotsid intelligentide nišiparteiks jäävad (aga seni on nad jäänud). Kibe tõde, sest populistlik ja võlts on Keskerakond ju samuti.

Siim: Ceterum censeo - ainus mõttekas võimalus inimpoolseid põhimõtteid ellu rakendada on valdkond, mis kuulub kategooriasse "kodanikuühiskonna areng", ehk teisõnu - saab ka poolusteta.

       

Pildi vahetus. Aeg: 31. august 2010. Postimees

Nils: USAs Salt Lake City lähedal asub mägi, milles graniidi sisse puuritud suurtest tunnelitest leiab peaaegu kõik meie sugupuudesse puutuva kuni 17. sajandil elanud pärisorja Jaaguni välja. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed ehk mormoonid jätkavad seda tööd seni, kuni kõik meie sugupuusse puutuva leiab lisaks Eesti arhiividest ka graniittunnelist. Eestlased ei ole siiski mingid erandid – mormoonid koguvad genealoogilisi materjale üle maailma. Iseasi on, kas nad neid andmeid kõikjalt ka saavad, näiteks katoliiklike leedulaste juures jäid nad tühjade pihkudega.

Pole just tavapärane, et riigiasutused sõlmivad lepinguid usulahkudega, aga mormoonide puhul on see just nõnda. Perekonnaseisuarhiivi pidanud siseministeerium, Tallinna linnaarhiiv ja ajalooarhiiv sõlmisid lepingu mormoonidega seotud Utah' Genealoogilise Seltsiga läinud kümnendi algul.

Koostöö käigus andsid mormoonid Eesti arhiivide töötajatele koos moodsa tehnikaga ka vajaliku väljaõppe ning veelgi enam – nad tõid sisse ka miljoneid kroone.

Nii ongi Eesti väheseid riike maailmas, kus on peaaegu kõik genealoogilised materjalid internetis huvilistele vabalt kättesaadavad. Tuhanded inimesed istuvad koduarvuti ette, et uurida otse kirikuraamatutest oma sugupuud. Nad kasutavad Saaga-nimelist veebikeskkonda teadmata, et mormoonideta ei oleks see kaugeltki valmis.

Poole Saagas leiduvast materjalist skaneerisid mikrofilmidelt arvutisse mormoonid Utah' osariigis, vastutasuks said nad ajalooarhiivilt teise poole.

Priit: Ajalooarhiiv hoidis nõnda kokku kolm aastat. Alustasime mikrofilmide digiteerimist ise ja jõudsime mõne aastaga poole peale. Siis tuli meil idee, et mormoonidel on tehnoloogiline võimekus kümneid kordi suurem ja tegime neile ettepaneku vahetada digitaalkoopiaid – nemad tegid siis kiiresti sellest teisest poolest digitaalkoopiad ja said vastu meie juba valminud koopiad. Samasugused mikrofilmid olid ju mõlemal pool ookeani. Praegu viiakse käimasoleva projekti raames veel digitaalsele kujule õigeusukoguduste kirikuraamatuid ja väiksemate konfessioonide kirikuraamatuid kuni vanausulisteni välja. Mormoone huvitab kõik vähegi perekonnalukku puutuv. Peagi alustatakse mormoonide toel aga riigiarhiivis sõjaeelse perioodi kohalike omavalitsuste elanike nimekirjade digiteerimist. Arhiivi töötajad skaneerivad materjali mormoonide tehnika abil ja saadavad vastutasuks ühe koopia Salt Lake Citysse.

Lea: Keegi ei ole Eestis mormoonide tegevust põhjalikumalt uurinud. Mulle on seletatud nõnda, et mormoonid ristivad end surnute eest. 1995. aastal anti eesti keeles välja endise mormooni Marwin Cowani kriitiline raamat «Mormoonid», mis kinnitab, et usulahu genealoogiahuvi on tõepoolest seotud nende surnute ristimise riitustega. Mormoonide genealoogiahuvi taga võib lisaks nii-öelda ametlikule seletusele surnute asendusristimisest olla veel midagi, aga ma ei tea, mis see olla võiks.

Erki: Genealoogiliste materjalide kogumise taga pole mingit üleilmset vandenõu. Me teeme talitusi ka nende inimeste eest, kes on surnud. Me usume, et kõik inimesed peaks saama ristitud ja üks võimalus on teha seda maa peal. Meie templites tehaksegi tööd surnud inimeste eest. Elav inimene on selle talituse juures surnu asemikuks – tema ristitakse surnu eest. Ma rõhutan, et vaimumaailmas on siiski surnul endal vaba voli ja tahe otsustada, kas ta võtab siinpoolsuses läbi viidud talituse vastu või mitte. Meie anname selle võimaluse, aga kedagi ei sunnita midagi vägisi tegema. Kirik soovitab inimestel tegeleda oma sugupuu uurimisega, igaüks otsib infot oma esivanemate kohta ja ta teeb need asendustalitused ise või palub teisi või templit.

Nils: Miks ikkagi ümbritseb mormoone säherdune salapära ja spekulatsioonid?

Erki: Kiriku tegevus on iseenesest küll avalik, aga võib-olla on spekulatsioonid tingitud sellest, et meie templisse pääsevad ainult kiriku liikmed.

Nils: Luterlasi häirib mormoonide tegevus hoolimata sellest, et surnute tagantjärele ristimine on nende hinnangul kehtetu. Eesti puhul käib ju jutt peamiselt luteri kirikuõpetajate sajanditepikkuse töö kopeerimisest ühe usulahu huvides.

Arho: Surnud inimesed on pühad. See, mida mormoonid teevad, on nonsenss, aga see ei meeldi meile.

Aare: "See on nonsenss, aga see ei meeldi meile." Just nimelt "aga" ja mitte "seepärast". (Naerab.)

Margus: Sest nonsenss on norm: credo quia absurdum.

Arho: Mis puutub väitesse mormoonide kasust genealoogiale, siis siin pühitseb eesmärk minu hinnangul abinõu. Kas me võime olla tänu eetiliselt kaheldavatele tegudele rahul, et nüüd on meil see, teine või kolmas?

Priit: Mina lähtun Eesti põhiseadusest, mis ei luba teha kellelgi vahet usulise kuuluvuse põhjal. Mina ei ole mormoonidega nende motiivide teemal kunagi kõnelenud. Ükskõik kes – olgu see Priit või Nils – võib võtta kirikuraamatu koopia ja minna sellega koju ning needa ja nõiduda.

Mihkel: Oolrait.

II VAATUS

Facebook, 21. september 2010

Aare: Ma astusin ka eile Keskerakonda. (See lause jääb lavaekraanile kogu vaatuse ajaks.)

Mihkel: Entsüklopeediliselt öeldes, see on too.

Triin: Tantsi parem nende pilli järgi ;) (Youtube’i video: http://www.youtube.com/watch?v=wuk2S24vyps&feature=related , kõik tantsivadki.)

Mart: Ma nüüd siis mõtlen, et kas uurid niisama reaktsioone (ja uurid nagunii) või ikka astusid ka. Aga nii või teisiti tähendab see astumine midagi muud kui Trubetsky oma, kes ikka on laulnud anarhiast ja kes pole, selge see...

Mõne aja pärast, kui tantsulugu on läbi.

Mart: Niinii, Kajar laikis 20 minutit tagasi Vennaskonda, peaks vist ka kollektiivse eksperimendiga kuidagi ühinema

Mihkel: Aga "Ramadaani" tohib ikka põletada? Või saab välisministeerium kurjaks?

Sven: Kes järgmisena astuvad? Mehis Heinsaar, Martiini Teekann, Kiwa, Erkki Luuk, Erkki Hyva, Psaiko...

Tuuli: Ja kuidas tunne on?

Aare püsib esialgu vait.

Mart: Ah, Aare nagunii praegu istub feisspuugis, on vestluse välja lülitanud ja itsitab ... vaatame siis parem OPi, "Ramadaanist" tuleb kah juttu

Aare: Tunne on hea ja julge. "Ramadaani" võib põletada, võib sellega kodus ka nõidumist toimetada jne. Tahtsin näha, kas on võimalik astuda, ilma et selle eest mingit tasu pakutaks. On küll.

Aarne: Ükski erakond ei anna kohe hüvesid. Tuleb natuke ringi vaadata, inimestega tuttavaks saada, ideid pakkuda. Võib-olla kunagi kauges tulevikus astun ka mõnesse erakonda, praegu on tegemist liiga palju. Kes soovitajad olid? Intellektuaalid?

Aare: Intellektuaale Keskerakonnas leidub tõesti. Mõistatuslikum on minu jaoks alati olnud see, et intellektuaale leidub isegi Reformierakonnas.

Anti: Kui nii edasi läheb, võib K peagi tähendada kultuuri. Viva la K-kohuke.

Berk: Sellest saaks rabava thrilleri - kirjanike liidu liikmed käivad järjest Mazzanos, loevad seal 'Maailma rohelist ajalugu' ja astuvad seepeale Keskerakonda... Aga loodetavasti astusid siis teiselt poolt välja ka kohe? Nii-öelda hüppasid korraks Keskerakonnast läbi?

Aare: Keskerakonnal pole teist poolt.

Sven: Keskerakond: avangard ja anarhia. Varsti saab Vihikust Keskerakonna häälekandja ning Kesknädal võib pillid kotti panna.

Berk: Eks Kesknädalast saab siis Kirjanduse Seltsi häälekandja. Ja veel kord (tsiteerib Aare “Ramadaani“): "Aga me oleme pärit euroopalikust ternaarsest kultuuriruumist, nii et miski kolmas sidus meid rohkem, kui see lepitamatu erinevus meid lahutas." Muide, sama tsitaadi illustratsiooniks - vaimustusega avastasin Jaanus Adamsoni blogist ta sissekande:

Jaanus: Prozaci asemel kliki siia.

Tuleb video Rick Astley laulust “Together Forever”, http://www.youtube.com/watch?v=e5mtaPJ3EH8

Aare: Berk, sa tabad asja tuuma - üldisest suhtumisest Trubetsky sammusse jääb mulje, et me pole sellest ternaarsest kultuuriruumist pärit.

Berk: Aare, paljude inimeste (sealhulgas minu) probleem on ju selles, et Keskerakonda ennast on väga raske tajuda selle ternaarse kultuuriruumi osana. Pigem mõjub see mingi feodaal-sovjetliku kultuuriruumi propageerijana. Aga küllap vist tekitab samasuguseid küsimusi kui islam - et mis selle suure ja ähvardava tumedusejõu sees siis on, kas see on tõesti nii monoliitne või on seal veel mingeid kihistusi, kas "normaalne" elu on seal ikkagi võimalik... Ma kujutan ette küll, et see "heart of darkness" äratab teatavat järeleproovimisjanu. Sveni "Musta lennuki kirik" tuleb ka meelde 8)

Aare: Huvitav, et ainus partei, kes näiteks on suutnud siinseid venelasi reaalselt Eesti poliitikasse integreerida (hoides ära venelaste poliitilise potentsiaali koondumise nt Konstitutsioonipartei või dozornikute ümber) ega esita duaalset valikut "assimileeru või virele", erinevalt teistest parteidest, kelle suhtumine rahvusküsimusse on ikka suhteliselt asiaatlik (kas pole kuidagi asiaatlik-sovjetlik-hiinalik kava panna vene lapsed õppima vene kirjandust eesti keeles?) - et see partei ei arenda euroopalikku ternaarset kultuurimustrit?

Toomas: "Asiaatlik-sovjetlik-hiinalik kava panna vene lapsed õppima vene kirjandust eesti keeles?"... Aga sellist kava pole, vene keelt ja kirjandust võib ka gümnaasiumis ja edaspidigi õppida vene keeles ja samas mahus kui eesti koolis eesti keelt ja kirjandust, see mahub ka peale gümnaasiumi "perehodi" rahulikult seadustesse ja õppekavasse sisse. Valikainete, mille mahtu oluliselt suurendati, võimalus peale selle.

Ja see, mis keeles õpetatakse vene kirjandust koolis, on kooli õppenõukogu taseme otsus. Euroopast erinev on küll see, et esimeseks keeleks (ja kirjanduseks) ei pea valima riigikeelt. See tähendab, et Eesti koolis ei tarvitsegi olla võimalik õppida eesti kirjandust, mis muidugi kultuuri- vm konflikti lahendamisele kaasa ei aita. Korrektsem on muidugi öelda vene õppekeelega koolis ja eesti õppekeelega koolis, sest Eesti koolid on nad mõlemad.

Aare: Ahsoo! Seda ma ei teadnudki. Miskipärast on ajakirjandusest ikka mulje jäänud, et kava on venekeelsed koolid eestikeelseks muuta ja neis ka eesti koolide õppekava rakendada, nt Barabaneri intervjuust jäi mulle mulje, et vene koolides peab nüüd hakkama "Kuldvasika" asemel "Kevadet" õpetama - desinformatsioon või minu valetõlgendus?

Pildi vahetus - Eesti Päevaleht, 15. september 2010

Andres R: Vene gümnaasiumi viimine 60 protsendi osas eestikeelsele õppele põhjustas Eestis tormi. Paljud venelased süüdistavad haridusministeeriumi venekeelse hariduse hävitamises. Tampere ülikooli tööstusautomaatika lektor Andrei Lobov organiseerib septembri lõpuks Tallinnas konverentsi „Vene kool Eestis“. Ta kutsub venekeelseid gümnaasiume järgmiseks aastaks kavandatud eestikeelsest õppest loobuma.

Mõnedes ringkondades peetakse teid konverentsi „Vene kool Eestis“ algatajaks.

Hanon: Ma sain konverentsi korraldajalt Andrei Lobovilt kutse. Kuid minule pole selle konverentsi eesmärk ja sisu tänase päevani selge. Ma ei saa aru, kes konverentsi korraldab, kus seda kavatsetakse läbi viia, kes on andnud nõusoleku sellel osalemiseks ja ettekannetega esinemiseks.

Ma ei tea, kas konverentsile on kutsutud haridusministeeriumi ja Riigikogu esindajad, teised ametlikud institutsioonid. Pole selge, millised ühiskondlikud organisatsioonid on konverentsi korraldamisele kaasatud.

Enne nendele küsimustele vastuse saamist ei saa ma anda nõusolekut ei osalemiseks ega ka ettekandega esinemiseks.

Andres R: Miks küsimus vene kooli saatusest just Eestis nii tugevalt ülesse tõuseb?

Hanon: Venekeelse hariduse säilimine annab Eestile suure plussi nii majanduslikus kui ka mainekujunduslikus mõttes.

Mitmed maailma suured haridusfoorumid, kus ma olen osalenud, on osutanud, et Euraasia mandril valitsevad lähiajal kolm suurt teaduskeelt: inglise, hiina ja vene keel.

Vene keele mõju on eriti suur mandri Aasia osas. Kui Eesti säilitab venekeelse hariduse mitte üksnes põhikooli ja gümnaasiumi tasemel vaid ka kutseõppes ja kõrghariduses, võime osutuda väga soodsas olukorras olevaks.

Meil on praeguseni säilinud väga tugev venekeelsete professorite-õppejõudude kaader. Samal ajal valitseb Euroopa Liidust väljaspool asuvates riikides väga suur tung saada venekeelset haridust just Euroopa Liidu riikides. Siin peetakse just silmas mitte Venemaad vaid just Euroopa Liitu.

Venemaad soovitakse vältida ühelt poolt seal valitsevate olmetingimuste pärast, teisalt nähakse, et Euroopas antav venekeelne haridus vastab Bologna protsessi nõudmistele.

Ma ei räägi siin ainult endiste Nõukogude vabariikide poolsest huvist, mis on Kasahstan, Kõrgõzstan, Valgevene, Ukraina. Siia lisanduvad Lõuna-Korea, Pakistan, Hiina. Nad on valmis õppima vene keeles, täiendades ennast samal ajal inglise keeles.

Andres R: Teie nägemus vene kooli võimalustest on nii üleilmse haardega, et lausa piinlik on tagasi tulla kohapealse diskussiooni piiratud horisondi juurde. Kuid siiski: millises mahus peab eesti keel vene koolis esindatud olema?

Hanon: Maht peab olema piisav, et tagada lõpetajatele eesti keele kõrgetasemeline valdamine. Tuleb teha vahet õpetamise ja teadmiste keele vahel. Keele oskamise nõue on absoluutselt õige ja vajalik. Kuid meetodid võivad olla erinevad.

Andres R: Eesti keele õpetamise diskussioon käib praegu protsentide üle. Mitu protsenti ainetest tuleb vene koolis eesti keeles õpetada?

Hanon: Minu arvates peaks õpetatavate ainete suhe eesti ja vene keele vahel olema 50-50.

Samas - numbrid on petlikud. Kui õppeprotsess sukeldub vaid protsentidesse, siis läheb sisu kaduma.

Tavapäraselt loetakse kooli õppekeeleks seda keelt, milles õpetatakse 60 protsenti õppeaineid. Kui venekeelse õppe osatähtsus langeb 40-le protsendile, siis vene kool puht formaalselt likvideeritakse.

Andres R: Seadus näeb ette, et gümnaasiumis on õppekeeleks eesti keel.

Hanon: Venekeelsele elanikkonnale eesti keele õpetamine ja inimeste kaasa tõmbamine Eesti inforuumi on ülimalt tähtis protsess. Selle protsessi läbi viimine kanti üle koolile, mis on eriline sotsiaalne süsteem. Läbi kooli on väga ohtlik lahendada poliitilisi ja ideoloogilisi küsimusi.

Vene intellektuaalse eliidi säilitamine on normaalse kodanikuühiskonna säilitamise eeldus. Mida vähem on venelaste seas haritlasi, seda rohkem ta marginaliseerub. Kui haritud peade osatähtsus vene rahvuskehas väheneb, siis rusikate osatähtsus suureneb.

Andres R: Mida teha?

Hanon: Eesti koolidele kirjutatud programmi tõlkimisest vene keelde ei piisa. Me põrkume erinevale temperamendile, erinevale mentaliteedile ja erinevale kultuurifoonile. Vene koolide programm peab erinema eesti omast mitte üldise ideoloogia poolest, vaid just eelpool nimetatud faktoreid arvestades.

Andres R: Vene kooli reformimiseni on jäänud vähem kui aasta. Kas eesti keele viimisele vene kooli tuleb tõmmata hädapidurit, või saab kõveraid relsse veel sõidu ajal parandada?

Hanon: Riik ei saa endale hädapidurit lubada. Riigikogu ei jõuaks isegi parema tahtmise juures seda seadust ära muuta. Kuid üleminek tuleb teha võimalikult pehmeks. Selge on see, et üksnes õppekeele protsendi tähtsustamine tekitab skepsist.

Andres R: Millisele alusele peaks vene koolide programmi rajama? Kas selleks on Vene Föderatsioonis kasutatav kooliprogramm, Eesti oma või hoopis mõne kolmanda riigi näide?

Hanon: Aluseks peab olema see programm, mis on koostatud üksnes eesti koolile. Kuid metoodilised, metodoloogilised ja tehnoloogilised aspektid peavad olema vene koolile adapteeritud. Küsimus pole ideelises sisus vaid teadmiste edasi andmise optimaalseimas viisis.

Kui eesti lapsele on õige lugeda ette „Kevadet“, siis vene lapsele hoopis „Kuldvasikat“ ja „12 tooli“.

Andres R: No muidugi. Vene laps uinub Oskar Lutsu „Kevadet“ kuulates kolme minuti pärast magama.

Hanon: Seda ma peangi silmas, kui räägin vajadusest arvestada erinevat kultuuritausta. Ärge ajage seda segamini kultuuri tasemega, mis on midagi muud kui kultuuriline taust.

Olen õpetanud nii eestlasi kui ka venelasi. Kui me ei arvesta teadmise vastu võtmise erinevat tempot ja metoodikat, siis see raskendab õppimist. Seda tuleb arvestada, kui hakatakse venelasi eesti keeles õpetama.

Tagasi Facebooki.

Toomas: Väga selge jutt selles intervjuus ei olnud, aga vene keel ja kirjandus mahuvad lahedalt nimetatud 40% sisse. Teine lugu on sellega, et Eestis ei valmistata ette vene keeles õpetavaid õpetajaid ja venekeelse kooli tase langeb jälgitavalt vastavalt sellele, kuidas vanad õpetajad lahkuvad - pensioneeruvad... või ei õpi riigikeelt ära.

Aare: Ahhaa. Vaat see on küll probleem. Kas Haridus- ja Teadusministeerium sellega midagi ette ei võta - või ongi selle arenguga ette arvestatud? Mu meelest on ju ikkagi üsna mõistlik arvata, et parim haridus saadakse selles keeles, milles ka kodus kõneldakse - võib-olla kõrghariduse puhul mängivad juba teised tegurid, aga põhikooli ja gümnaasiumi tasemel on see minu meelest küll nii.

Toomas: Hariduse puhul ongi probleem selles, kuhu piir tõmmata. Eestlase jaoks läheb piir ilmselt selle koha pealt, et üldse kultuurrahva (ja keelena) säilimise jaoks peab vähemalt bakalaureuseõpe, teadusterminoloogia (mitte kõige spetsiifilisem), arvuti peamised rakendused ja auto navigatsiooniseade olema eestikeelsed.

Kohaliku venekeelse jaoks on riik tõmmanud piiri sinna, kus on ka kohustusliku hariduse piir - põhikooli lõppu. See tähendab, et puhas venekeelne gümnaasium jääb vene kogukonna vastutusele, see tähendab, on erakoolina täiesti võimalik. Riik eeldab, et tema poolt rahastatud gümnaasiumides õpetatakse vähemalt 60% ainetest eesti keeles. Ja kogu kultuuriga seotud valdkond - keel ja kirjandus jne mahub sinna ülejäänud 40% sisse rahulikult.

Riikliku koolitustellimuse hulgas ülikoolidele ei ole venekeelsete aineõpetajate ettevalmistamist. Vene keelt ja kirjandust aga saab riigi raha eest ülikoolis õppida küll. Põhikooli endaga pole mingeid probleeme - kohustusliku hariduse saab kätte igaüks oma emakeeles. Kui vaid on piisavalt lapsi, et kooli pidada - pearahastamine on üldine nõue. Ja kui keegi väga soovib, aga ümberkaudu niipalju rahvuskaalsasi pole, et omavalitsus võiks kooli avada, siis saab vanem saata oma lapse sinna suurde linna, kus rahvuskaaslasi piisavalt.                      

Aare (vaibuva innuga): Nojah, näib küll kõik tegelt enam-vähem mõistlik. Kuigi mingid käärid mu meelest siin siiski on - venekeelseid põhikoole rahastame, aga õpetajaid nende jaoks mitte (kuigi samas, ega ma ei tea, võib-olla pole seda juba 20 aastat tehtud?). Olgu peale, asi selge, minu vead parandatud, aitäh selgitamast.

Toomas: Umbes nende kääride koha peal see riigi surve elik enesekehtestamine ongi :) ja kogukonna vastuseis.

Aare: Aga kuidas nende venekeelsete õpetajate koolitamisega on olnud, see tähendab, kas seni on neid koolitatud?

Toomas: Ülikoolid on meil autokefaalsed ja autonoomsed. Riik tellib lihtsalt õpetajaid, nii peent jaotust nagu õppekeel, selles tellimuses pole. Venekeelset õpetajakoolitust on Eestis ainult Tartu Ülikooli Narva Kolledžis (klassiõpetajad põhiliselt), lisaks näpuotsaga erinevat täiendkoolitust, paar õpetajat tuleb alati ka Pihkva Pedagoogilisest. Ja need venelased, kes eestikeelsest ülikooliõppest tulevad, lähevad, kui vähegi võimalik, eestikeelsesse kooli õpetama, mitte venekeelsesse.

Aare: Okei, selge. Aga lugegem Tatsutahime blogi: http://tatsutahime.diaryland.com/suvi2010.html#2010-09-20_11:45

Oudekki: Anders Härm kirjutab Eesti Päevalehes.

Anders (20. september 2010): Vennaskonna ideoloogias on huvitaval kombel põimunud kaks vastandlikku vabaduse kuvandit. Ühelt poolt „vabadus millekski” – unistus liikuda õiglasema, võrdsema ja isekorralduslikuma ühiskonna poole, kus inimestel on kontroll oma elu üle, ning teisalt hüperindividualistlik „vabadus millestki” – olla prii ühiskondlikest kohustustest, riigimaksudest ja perekondlikest köidikutest. „Olen vaba, olen vaba, olen piiramatult vaba, nüüd võin teha, mida tahan, olen prii,” nagu laulab Vennaskond „Teater Odeonis”. (Vennaskond laulabki seda taustal.) Trubetsky ja Vennaskond kehastasid romantilist ja melanhoolset fantaasiat vabadusest ja elust teisel pool globaalse kapitali haaret ja ka riigi totaalset kontrolli. Usku, et teistsugune ühiskond on võimalik. Isegi siis, kui inimesed ise on sellesama neoliberaalse kapitali poolt orjastatud, panga poolt nurka aetud ja riigi poolt hätta jäetud, toitis romantiline kujutelm anarhiast, mida Vennaskond kuulutas, tublisti fantaasiat. Me ise ei pidanudki enam seda uskuma, piisas, et Trubetsky uskus meie eest. Sellise fantaasiana oli tal meie isiklikus konstitutsioonis ilmselt igapäevarutiinis märkamatu, aga sümboolselt oluline koht. Teisalt oli Vennaskond ka paljude  kapitalistide fantaasia, toites kujutelma „iisiraiderist”, kauboi(kapitalisti)st, avantüristist ja seiklejast, kes on vaba kõigist ühiskondlikest sidemetest ja piirangutest. Ilmselt just sedasorti vabadust loodeti kapitali akumuleerides endale päeva lõpuks osta, mis aga millegipärast reaalses elus ikka käest libisema kippus. Ent millise romantilise kujutluse see lõputus öös ringi kihutav mootorrattur luua suutis!

Mõlemad vabadusfantaasiad kriipsutas Trubetsky oma Keskerakonda astumisega läbi, sest Keskerakond ei kehasta neist mitte kumbagi. Keskerakond ei tõota õieti ei vabadust millekski ega luba ka anarho-kapitalistlikku fantaasiat, mis kaaperdab palju individualistliku anarhismi ideedest olla kõigest prii. Keskerakond toidab pigem bonapartistlike sugemetega fantaasiat tsentraliseeritud riiki juhtivast valgustatud monarhist, kes kindla käega viib oma rahvast õnnelikuma tuleviku poole ning jagab „hea isana” õigust ja õiglust nii vasakule kui ka paremale, surub töölisel kätt ja silitab oligarhil pead. Just siit tuleb otsida neid mastaapse pettumuse põhjuseid, justkui oleks Trubetsky oma parteilise kuuluvuse määratlemisega kedagi alt vedanud. Tõepoolest – ta purustas meie fantaasiad, et kusagil on keegi, kes usub meie eest asju, mida me ise uskuda ei suuda.

Oudekki: "Me ise ei pidanudki enam seda uskuma, piisas, et Trubetsky uskus meie eest." Täpselt. Ja sellepärast ongi Trubetsky Keskerakonda astumine absoluutselt punk tegu - "mõtelge ise, raisad." Niipea kui ühiskonnas tekivad "valveanarhistid", siis sellega on tegelikult anarhistlik protest või üksikisiku soov vabaduse järgi kenasti kasti kinni pandud. Vennaskond esineb, kuulajad vaatavad imetlevate nägudega, huilgavad "musta lipu valguses" ja siis lähevad armsasti oma roosade lillede ja kuldäärtega teetasside - okei, tegelikult disainerveiniklaaside ja keskpärase kvaliteediga liiga magusa veini - juurde tagasi, sellesse väikekodanlikku maailma, kust hommikul jõuaks kella üheksaks kontorisse ja lõunapausil panka laenuavaldust kirjutama. Sest Trubetsky ju kuskil võitleb! Protest on justkui tehtud ja indulgents saadud. Ja üldse ei pea mõtlema.

Just seesuguste inimeste maailma lõi Trubetsky Keskerakonda astumine mõra, täpselt sama efekt nagu kunagi ammu nondes tehastes, kus Hruštšovi stalinismi paljastavat kõnet ette loeti, hakkasid nii mõnedki inimesed nutma: kuidas ta meie isakese kohta nii...

Kuni inimene ise vabadust ei taha, vabadust mõelda, vabadust oma asju korraldada vastavalt oma äranägemisele, ega seni seda talle keegi tuua ei saa. Võib-olla mõjuvad Trubetsky laulud äkki nüüd hoopis rohkem, sest nüüd on inimene kohustatud mõtlema neid kuulates, et misasja see vabadus siis ikka tähendab ja mida mina teen selleks, et vaba olla. Ikooni ju enam kummardada ei saa, sest kuidas sa keskerakondlast ikka kummardad. Mis siis, et kaheksakümnendate lõpus kõik tegevused katkestasid, et Savisaare esinemisi kuulata, praegu saab ju ütelda, et "mind juba siis tegi valvsaks..." Võib-olla on lihtsalt kuskil väga sügaval ikkagi häbi, et keegi tookord sinu eest võitles? Võitles ja kavatseb kättevõidetut nüüd kasutada - aga paraku juba enda huvides? Võidelda luban küll, aga tulemist osa saada ei luba, sest tulem on minu?

See eelnev muidugi ei tähenda, et massiliikumistel ei saaks või ei võiks olla liidreid, et ei saaks või ei võiks olla popmuusikuid, kes leiavad rahva südamest - või mingi ühiskondliku klassi südamest - need tunded, mis väljendust vajavad ning need siis poeesiana välja ütlevad. Saab - aga seni, kuni on olemas see "mass", kes tunneb, mõtleb, igatseb ja tegutseb, mass, mis on eraldiseisvate indiviidide hulk, omaenda vabaduse vajadusega. Niipea, kui liider hakkab neid tundeid ise looma, kui oodatakse, et keegi toob revolutsiooni kandikul kätte, siis ollaksegi juba kaotanud. Kommertsialiseeritud, subgrupistatud, loomaaeda vaatamiseks välja pandud, kaubaks muudetud. Siis ei ole squat, siis on Hansapanga noortekaardi reklaam.

Ise pead ka revolutsiooni tegema, seltsimees Härm.

Tagasi Facebooki. Uus päev, 22. september 2010. Endiselt käib arutelu Aare postituse all “Ma astusin ka eile Keskerakonda”.

Margus: Plats puhtaks ja keskpõrandale kokku.

Mart: "Pungimast pungim"? "Just seesuguste inimeste maailma lõi ... Keskerakonda astumine mõra" - no kena, olgu nii ... Eeldagem siis, et see on Ühtse Eesti teine vaatus või siis uus lavastusprojekt - vähemalt eeldagem seda senikaua, kuni Aare, Sa pole "siiralt" kinnitanud vastupidist ...

Berk: Muide, päris vahva, kuidas OP! rõhutas just "Ramadaani" islamiteemat - Marek Tamm ütleb oma blogis jälle, et "tegelikult seal islamiteemat pole" vms. Aga raamatu põhjal tundub, et islamit on telekast siiski huvitavam vaadata kui keskerakondlikku monokultuuri. Nojah, ma pole ka kunagi Vennaskonna fänn olnud... pigem jah on maailm tänu Rick Astley'le parem paik.

Taas tuleb Rick Astley lugu, mis saadab järgnevat.

Berk: Keskerakonna integratsioonipoliitikast rääkides, Aare, mitut venelasest eksministrit või kinnitatud ministrikandidaati sa Keskerakonnas näed?

Aare: Mitte-eestlastest ministrid alates 1990. aastast: Gennadi Golubkov (ehitusminister Savisaare valitsuses, praegu Keskerakonna liige), Artur Kuznetsov (Savisaare valitsuse rahvastikuminister, praegu Eestist lahkunud), Eldar Efendijev (rahvastikuminister Kallase valitsuses, Keskerakonna liige). Muid mitte-eestlastest ministreid ma ei tea (kui mitte arvestada ema poolt venelast Laine Jänest).

Berk: ...ja Jänes on teatavasti intellektuaalivabas reformierakonnas 8) Kuniks venelaste roll Keskerakonnas on kanda sleppi, viksida kingi ja küürida altpoolt klaasist lage, ma nagu hästi ei osta seda nende integratsiooniteemat.

Aare: Olgu, ära osta seda teemat, ega see polegi müügiks. Loomulikult, ega rahvus polegi tähtis. Aga tasub nt pisut tudeerida Tallinna KOV valimiste ajalugu 90ndatest tänaseni - http://www.vvk.ee/index.php?id=10601 (ekraanile võib tulla võrdlev tabel, mis näitab Tallinna linnavolikogu parteilise kooseisu muutumisi iseseisvusaja jooksul) - et näha, mis seis ilma Keskerakonna tegevuseta oleks (lühidalt - linnapea oleks võib-olla Maspanov).

Berk: Aga samas eeldan ma (naiivselt), et vastutavatele kohtadele satuksid ikkagi oma ala asjatundjad, rahvusest sõltumata. Näidispioneerid a la Yana Toom tekitavad ka piinlikkust. (ja see - ametikohtade täitmine pigem kuulekate parteilastega kui tunnustatud spetsialistidega - häirib mind keski puhul rohkem kui väga paljud teised asjad)

Aare: See nüüd küll Keski monopol pole. Võta näiteks Jänes ja Pevkur.

Aarne: Niipalju, kui mina tean, ei ole Keskerakonna liikmed tihtipeale eriti kuulekad. Toomas Vitsut vaidleb tihti Savisaarega ja ka Ratas on eriarvamustel. Olen Savisaarega kohtunud ja pikalt juttu vestnud - ta pigem kuulab teist inimest, kui ise midagi peale käratab. Oma arvamused jätab enda teada.

Berk: Ma arvan, et vene valijad eelistavad eesti erakondi seetõttu, et nende tööandjad eelistavad neid...

Aare: Ka eesti valijad kalduvad eelistama oma tööandjate parteisid.

Berk: Ja seaduste loomise "mäng" käib ju ikka eesti keeles. Viimaste küsitluste põhjal tundub tendents olevat sinnapoole, et Kesk kaotab vene valijaid Reformile. Mitte et nende "stiil" mulle kuigivõrd sümpaatsem oleks ja jah, seda kuulekate parteilastega mehitamist olen seal ka päris lähedalt näinud.

Ent see "aga teised ka" retoorika ei lahenda ju tegelikult ühiskondlikke probleeme, ega ju? Ega ka erakonna võtete õigustamine sellega, et "aga kui meid poleks, oleks teil veel hullem", no see on tõesti endeemiline.

Aare: Ma ei õigustagi midagi, ma lihtsalt osutan sellele, et nende argumentidega pole mõtet spetsiifiliselt Keski rünnata, see on üleüldine tendents, mis tuleneb lihtsalt parteimaastiku kinnistumisest ja stagneerumisest. Ühiskondlikke probleeme ei lahenda ka Keski pidev sõimamine.

Ikkag tundub mulle, et kui Trubetsky oleks liitunud näiteks Reformiga, oleks kära palju vähem, see Kesk on üle mütologiseeritud.

Anders: Üleüldse tundub, et näiteks paremparteidega ühinemine on vana kooli punkidele miskipärast rohkem andestatav kui Keskerakonnaga ühinemine. Ilmselgete homofoobsete ja rassistlike steitmentidega esinenud jalgpallihuligaan on haaratud kogupere-meelelahutusbisnisesse täiel raual – tantsi veel, Kojamees. (Kojamees tantsib saates “Tantsud tähtedega”, videolõigud sellest saadavad järgnevat.) Aga see selleks, tal pole olnud kunagi ka sellist sümboolset kapitali olla vabaduse eestkõneleja, mis on olnud Trubetskyl.

Pildi vahetus. Eesti Ekspress 16. september 2010

Askur: Vennaskonna laulja Tõnu Trubetsky, kellega oli esmaspäeval kokku lepitud Ekspressi vestlusring teiste endiste punkaritega, lasi Kojameest nähes lauda istumata jalga.

Trubetsky: Kojamees pole punkar, ta on nats. Mina temaga ühte lauda ei istu. (Pöörab selja ja tõttab minema, nagu ajakirjanik ütleb.)

Kojamees: Jah, ma kuulun sellisesse fašistlikku organisatsiooni nagu linnavolikogu. Aga punkliikumisega liitusin 81. aastal ja võitlen siiani loomingu- ja väljendusvabaduse ja kodanikuõiguste eest, autoritaarsuse vastu. Tõnu pole ise õige punkar. (Hakkab naerma.) Mind ei solva mitte sildistamine, vaid tema mittelugupidav käitumine ja roti kombel põgenemine.

Tagasi Facebooki.

Berk: Kui Trubetsky oleks liitunud Reformiga... Noh, Mari-Leen liitus ja kära pole praegu palju vähem 8) Kuigi see läheb ilmsesti rutem üle. Kesk võib olla üle mütologiseeritud, aga millest see siis tuleneb? On see vaid kõigi teiste paranoia või natuke ikka siiski Keski poliitikute-asjapulkade endi tegude tulemus?

Pildi vahetus. Elu24, 21. september 2010

Elu24 anonüümne ajakirjanik: Miks sa üleöö poliitikasse sukeldusid?

Mari-Leen: Iga päev olid meie kooli ukse ees kenad Reformierakonna noormehed, kes tudengeid oma parteisse agiteerisid. See kampaania kestis paar nädalat. Mul hakkas poistest lõpuks kahju. Sama tegid ka paljud teised minu koolikaaslased, astusid lihtsalt kampaania korras oravaparteisse. Kusjuures mulle lubati, et minu erakonda astumist ei avalikustata. Veel eile helistas mulle reformikate kampaania juht ja küsis, et kas on ok!, kui nad pressika minu liitumise kohta välja annavad. Ütlesin neile selge sõnaga, et mina ei soovi selle avalikustamist.

Anonüüm: Miks Sa nendega siis ülepea liitusid?

Mari-Leen: Liitusin  Reformierakonnaga, kuna tahtsin end nende poliitika ja tegemistega  paremini kurssi viia. Olen alati Tartus elades oma hääle valimistel reformikatele andnud. Nüüd tuleb välja, et mind kasutati lihtsalt ära! Tegelikult olin meeltesegaduses, kuna ülikooli aulas oli esimestel päevadel tohutult palju infot. Igale poole pidi end üheaegselt registreerima ja kirja panema... Ning hops ja olingi Reformierakonnas.

Anonüüm: Kas Sulle ja teistele erakonnaga liitujatele pakuti selle sammukese eest ka meelehead?

Mari-Leen: Anti mingi kutse filmi esikale. Ei mäleta, aga see oli mingi sotsiaalne film. Isegi kartulit ei antud ja nüüd on mingi jama kaelas!

Tagasi Facebooki.

Aare (näib, et Aare teeb nüüd põhimõttelisema steitmendi, kuigi ta pole ehk valinud parimat ajastust; ta tõuseb toolile püsti): Me oleme jõudnud ajastusse, kus uute jõuliste parteide juurdetekkimine on ebatõenäoline ning tuleb hakkama saada sellega, mis meil juba on (aga meil on Kesk ja Reform, viimase tuules lippav IRL ning ennast rohkem või vähem blameerinud ning perifeeriasse ja allapoole valimiskünnist suubuvad rohelised, Rahvaliit ja sotsid). On käes ajastu, kus nagu nõukogude ajal oli valik - kas määrida ennast monokultuursesse parteisse astumisega või loobuda võimalusest poliitikas sisuliselt kaasa rääkida.

Berk: Ei sugugi. Konkreetsetes tegevuslõikudes ja kohalikul tasandil on täiesti võimalik midagi saavutada, ilma et peaks parteidesse kuuluma. Mitte et see kerge oleks, aga ka parteisse kuuludes jäi tervikvisiooni-pintsakust läbirääkimiste ja kompromisside käigus järele parimal juhul nööp (kui sedagi), see tähendab tulemus oli pigem veel kasinam. Lisaks frustratsioon selle suhtes, et tahtsid end justkui mingi organisatsiooni raames identifitseerida, aga avastad end sellele või seda endale vastu töötamas. Milleks?

Näiteks Tartu linnavõimuga mul on ses suhtes läbisaamine maha rahunenud, et kummalgi pole teisele kõrgendatud ootusi ega ole loodetavasti ka mingit vimma. "Et kummalgi pole teisele kõrgendatud ootusi" - see on muidugi stagna tunnus jah 8). Elame ühes linnas, mõlemal on mingid "otsad käes" - kellel poliitiline võim, kellel kompetents - ja tuleb kuidagi koos hakkama saada. Kuni ma tajun, et mulle ei tehta eetiliselt vastuvõtmatuid ettepanekuid, on see koostöö mulle vastuvõetav. Aga näiteks suund, kuhu “Tallinn2011” on kaldunud, ei ole vastuvõetav (ja ega seal mind ka enam vist näha ei taheta).

Aare: Tegelikult, millele ma tahan osutada - Trubetsky astumine Keskerakonda tõi välja selle, kuivõrd müüdi- ja brändikeskseks on muutunud meie vaade poliitikale - Trubetsky brändi tarbijail on raske omaks võtta Keski brändi, aga sisulist poliitilist diskussiooni sellest välja imeda ei suuda keegi. Aga just selles uues stagnatsiooniajastus on selline brändiprill eriti mõttetu ja jõuetu.

Berk:  Selles osas on sul osalt õigus, aga lugesid ju Härmsi jutust, mida Trubetsky tütar asjast arvab?

Anders: Ilmselt just sellel põhjusel, et Trubetsky nime sümboolne kapital on kõikuma löönud, tegi tema tütar Reginleif hiljuti filmi, milles küsis inimestelt, mida tähendab nende jaoks nimi Trubetsky (filmi saab kuni 1. oktoobrini näha Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis näitusel „Welcome to the Machine”). Kõige muuga võib ju Trubetsky hakkama saada ja ilmselt saabki. Aga ta peab hakkama saama oma tütrega, kes on sellesama filmi saateks kirjutanud:

Reginleif: Esimene hetk, mil uudis minuni jõudis, hakkasin nutma. Tuli välja, et teised teadsid juba neli päeva varem. Meediamasin muutis kõik. Kujutlesin end anarhistina isale atentaati tegemas, tumedaid autosid ristmikel lähenemas ja spiooni avatud autoaknast näkku sihitud revolvriga ähvardamas. Ma ei kuulu ühte vennaskonda, ma ei kuulu ühte erakonda, kuulun ühte perekonda.

Berk: Kas tema on ka "Trubetsky brändi tarbija"? Toimida oma valikuis nii, et sa oma armastatud inimestele vastikuks ei muutuks - ma olen otsustanud poliitikale seda imperatiivi eelistada...

Aare: Trubetsky tütar on antud juhul see osa Trubetsky brändist, mida veel päästa püütakse. Miskipärast meenub mulle siin Pavlik (Aare peab silmas Pavlik Morozovit - võib publiku käest küsida, kas nad teavad, kes see on, ja kui ei tea, siis seletada) - mängida avalikult tütart isa vastu välja - väga sovjetlik mu meelest.

Berk:  Aare, see, kuidas Trubetsky tütre sõnu ära kasutatakse, võib olla sovjetlik, aga ta ütles need sõnad ise välja ja minu jaoks on need olulisem argument kui kultuuriheeroste pahameel. Võib-olla on tegu vaid loomuliku põlvkondliku lõhe ühe väljendusega, mida ei peaks üle dramatiseerima, aga võta seda siis nii, et "mina Trubetsky asemel võtaksin seda väga tõsiselt".

Aare: Jah, Berk, aga sa ei ole Trubetsky asemel. Ja vaevalt et sa ühineksid ka Reginleifi sõnadega...

Reginleif (natuke tüdinult, et peab oma sõnu kordama): Kujutlesin end anarhistina isale atentaati tegemas, tumedaid autosid ristmikel lähenemas ja spiooni avatud autoaknast näkku sihitud revolvriga ähvardamas.

Mihkel (eraviisiliselt chattides): Yo. Kuule, mul on piinlik, et selle raamatupõletamisega kildu viskasin, mõni idikas veel äkki korjabki selle üles. Enam ei julgegi kommenteerida su seina.

Aare (Mihklile): Oi, ei ole midagi, see läheb väga hästi teemasse :):) Idikate eest vastutagu idikad ise.

Berk: Tahan öelda seda, et kuhu iganes sa astusid, seal sa siis nüüd oled - ja ole valmis selleks, et mitmed su sõbrad-tuttavad võivad seda taluda, aga vähesed pruugivad seda tunnustada. Samas on ju stagna tõesti jõudnud juba sellisesse faasi, et mingi loomulik muutus peab ju olemasolevates erakondades toimuma ja kes seda ikka üritab kui mitte ise. Mina olen selleks liiga kärsitu ja liiga ebameeldivate kogemustega.

Kui Tartus Reformi nimekirjas (liikmeks astumata!) kandideerisin, siis sain (pisut liiga hilja) aru, et mu sõbrad ja lähedased ei taha seda üldse. (Lubatagu mul neid nimetada sõpradeks ja lähedasteks, mitte "Berk Vaheri brändi tarbijateks".) (Aare pistab vahele: Lubame, lubame.) Ning nende suhtumine oli mulle olulisem võimalustest, mis poliitikas ehk avanenuks. Ei kahetse.

Aare: Sinu kandideerimist Reformierakonna nimestikus ei osanud ma omal ajal pahaks panna, võib-olla pisut kergitasin kulmu (seda tegin tegelikult juba siis, kui Res Publicaga katsetasid) - aga ma aktseptisin seda, sest see oli sinu iseseisev valik. See vastas ju sinu tõekspidamistele. Miks nüüd järsku arvatakse, et Trubetsky samm ei vasta tema tõekspidamistele (kui lisaks arvestada sellega, et Trubetskyle vaevalt et mingeid "võimalusi avaneb" - temasugusele "kõnemeistrile")?

Berk: Trubetsky võimalused on juba avanenud - sellega, et Kanal 14 ta koduvideosid näitab...

Aare: Nojah, see Kanal 14 - ma kahtlen, et see oli põhjus, miks Trubetsky parteisse astus, pigem püüab erakond ise popp olla. Ja kui Trubetsky motivatsioon Keskerakonda astumisel võis olla pelgalt eetriaja saamine, siis oleks ta ju lihtsalt loll; aga kui nii, siis on ta loll olnud kogu aeg, nii juhmiks ei muutu inimene päevapealt - aga miks sel juhul üldse vapustuda, millist Trubetskyt taga nutta? Nii et ma arvan, see kanal 14 ei seleta veel midagi.

Berk: Ega ma Trubetskyt taga nutagi, aga mingi märgiline staatus tal ikka on... Sellest on nüüd ka juba palju kirjutatud. Kas ta on kogu aeg olnud loll - hoho, nii kolmveerand-avalikus kanalis oma liidukaaslase kohta ikka öelda ei tahaks 8) Ütleme siis, et paljudes asjades iseõppija...

Aga minu jaoks ei ole küsimused isegi mitte selles, mis tõekspidamised tal on (pole neist õieti sotti saanudki) või kuidas Keskerakond neile vastab; küsimus on selles, mida teatava tuntusega inimese avalikuks tehtud valik legitimeerima hakkab. Kui Trubetsky valik võiski mingi nurga alt olla "punk", siis see, et tema tuules nimetab kogu erakond end "pungiks" (tükkis oma korruptiivsete linnaametnikega), läheb mu jaoks juba läilaks.

Aare: Mis on punk või mis pole - mulle tegelikult tundub, et päris punk on surn'd juba ammu, ja mis on, on ainult kunagiste punkarite nostalgia või inerts või siis noorte epigoonlus. Kas punklaulupidu oli punk? Kas Ilvese kõne punklaulupeol oli punk? Kamoon, sama vähe kui Keskerakonna noorte plakatid. Kes see seda ikka tõsiselt võtab. Või arvad sa, et see võiks olla tõsiseltvõetav argument korruptsiooni õigustamisel - "panime poistega punki". Ei ju. Pelk poliitiline vaht, millest ei sõltu midagi.

Berk: Jah, pungi suhtes olen ma sinuga enam-vähem nõus. Tundub, et paljuski on see "algne punk" ka mütologiseeritud ja heroiseeritud (ja mis on "algne punk" või mis kontinendil see algus oli, selle suhtes on ka eriarvamusi). Ma pole erinevalt näiteks Laurist kunagi punkar olnud ka, nii et minu meeldimised ja mittemeeldimised on ses asjas puhttarbijalikud.

Mul on mitmeid tõekspidamisi, mida ma manifesteerin ehk mõne ärrituse peale siin Facebookis, aga mille kohta ma näiteks esseed kirjutama ega ammugi rahvaliikumist organiseerima ei hakkaks, sest see legitimeeriks jõude, mis pole mulle paljudes muudes aspektides hoopiski mitte sümpaatsed. Seda võib ka bränditeadlikkuseks nimetada, aga võib ka ühiskondlikuks vastutustundeks. Kui ma astun liikumise x liikmeks, annab seda hõlpsasti tõlgendada kui toetuseavaldust kõigile selle liikumise viljeldavatele praktikatele (või vähemalt kui möönduste tegemist nende praktikate suhtes).

Mõnus on mõelda, et see toetus või mööndus on pühitsetud tõekspidamiste poolt ja et kuskil on selle liikumise x eideetiline vorm, mille minu liitumine vallandab ja mille poole kogu argine x vastupandamatult tõmbuma hakkab - aga mind ümbritsevate inimeste jaoks seisnevad erakondade identiteedid ikka ennekõike väga konkreetsete inimeste väga konkreetsetes tegudes, mida pelk tahtmine kuidagi õilsamalt asju ajada ilmtingimata ei lunasta.

Aare: Su jutt viitab ikka sellelesamale meie ajastu küsimusele - mida siis teha, kui parteimaastik on kivistunud ja kõigil parteidel leidub praktikaid, millega isiklikult nõus ei ole - Kesk mahhineerib, Reform ei pea vaeseid inimesteks (ja mahhineerib samamoodi), IRL ei pea homosid inimesteks, sotsid on nagu peata kanad, Strandberg on aferist, Rahvaliit on väljamõeldis. Mida siis teha?

Berk: Mida siis teha? Kui jutt valimistest, siis vist ikkagi valida konkreetset inimest ja püsida tal "küünte-hammastega" küljes, pärida aru, väljendada talle oma hoiakuid ta erakonna poolt tehtu ja otsustatu suhtes. Kui jutt kodanikupoliitikast - kas samuti keskenduda konkreetsete eesmärkide saavutamisele ja leida samade huvidega inimesi või siis olla valmis oma ekspertiisi ja autoriteeti jagama, mil iganes keegi su arvates mõistliku algatusega lagedale tuleb ja toetust vajab. Või mõlemat.

Olev: Kas esimest korda?

Aare (olukorra päästmisvõimalusest kinni haarates): Mida esimest korda? Keskerakonda - jah.

Olev: Ma mõtlesin, kas esimest korda teed eksperimenti? Mõned ajakirjanikud on hakanud ajutiselt mingis ametis tööle, et siis nii-öelda seestpoolt lugu kirjutada. Usun, et Trubetskygi läks insipiratsiooni saamise ajel, elamuse soovist meie hallis argipäevas. Ja ehk koguni enesele teadvustamatult. Loodan, et võime varsti näha üht võimsat, sotsiaalset ja esteetilis-hüsteerilist sõnumit. Sul ehk samalaadne kavatsus, ah?

Aare (ebalevalt): Noh, eks näis. Kuid kas pole Trubetsky astumine juba ise see võimas esteetilis-hüsteeriline sõnum?

Üks nüanss veel, mis näitab, et tegu on puhtalt brändikonfliktiga - ei usu ma elu sees, et kõik need, kes Trubetskyle ta sammu pahaks panevad, on ise oma vaadetelt anarhistid. See tähendab, reedetud pole nende poliitilisi vaateid, vaid just nimelt Trubetsky ja Vennaskonna kui kunstilise projekti esteetilist sidusust ning brändiidentiteeti. Millest ju ka Oudekki Loone rääkis.

Ja veel - Eesti on ainus riik Euroopas, kus parteidel on kohustus avalikustada oma liikmete nimekirju. Mujal peetakse seda ikka inimese eraeluliseks faktiks (juhul, kui tegu on partei lihtliikmega), see tähendab, see on umbes sama kategooria küsimus, kas keegi elab oma naise või armukesega või kas keegi käib regulaarselt armulaual, see on kollase ajakirjanduse teema. Meil kirjutatakse sel teemal juhtkirju juhtivates päevalehtedes ja antakse eetriaega riigitelevisiooni prime-time'i ajal (kus Trubetsky igipõlisele kidakeelsusele seati vastamisi Juku-Kalle klišeelik hei-hoo, samuti kindel ja kinnistunud bränd, sisulist kommunikatsiooni ei toimunudki). Mis värk on?

Pildi muutus. ETV saate “Ringvaade” stuudio Solarise keskuses, 13. september 2010. Laua ümber istuvad Anu, Juku-Kalle (seljas roheline särk) ja Trubetsky, seljas punane nahktagi ja pihus väike märkmik ja pliiats. http://etv.err.ee/index.php?05593526&video=51

Anu: Vat nii kõva mees on Hannes Hermaküla. Aga meil ka kaks väga kõva meest nüüd stuudios, Tõnu Trubetsky ja Juku-Kalle Raid, seoses sellega, et laupäeva õhtul, kui Rock Cafes oli Propelleri kontsert, tähistamaks siis Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni vahelise jalgpallimatši aastapäeva, jagas Juku-Kalle enda tehtud särgid selga Propellerile ja sellest lahvatas suur skandaal, sest särgi peale, nagu me kõik küllap juba oleme lugenud ja kuulnud, ei ole kirjutatud mitte midagi muud kui “Trubetsky ne proidjot” - “Trubetsky ei lähe läbi”. Tõnu, kas selline särk solvab sind?

Trubetsky: Ei, see särk ei solva mind, aga ma tahtsin rääkida üldiselt sellest nagu... no ma ei tea... okei, Propelleri kontserdist Rock Cafes siis, 11. septembril. Et tegemist oli sellise üritusega, eks ole, et see oli juubelikontsert, mis tähistas kolmekümne aasta möödumist 80. aastal toimunud...

Anu (püüab tempot tõsta): ... jalgpallimatšist, jaa, jaa...

Trubetsky: ...Propelleri jalgmassimässust...

Anu: Just.

Trubetsky: ...Dünamo staadionil. Et tegelikult see toimus küll 22. ...

Anu: Septembril, jaa.

Trubetsky: ...septembril, aga siis, noh, veidike varem tähistasime.

Anu: No me praegu näeme katkendeid sellest kontserdist.

Trubetsky: Ja, noh, mind üllatas nagu kõige rohkem see, et okei, esinesime, onju, esines JMKE, esines Vennaskond ja esines Propeller, aga et, noh, juhtus nii, et selle asemel, et tähistada seda jalgpallimatši, tundus, et ürituse peateemaks on hoopis mina ja minu Keskerakonda astumine - selle asemel, et tähistada seda jalgpallimatši.

Anu: Oli see nii, Juku?

Juku-Kalle: Noh...

Trubetsky: Et Propeller tuli nagu lavale, Propeller tuli lavale, kohe lavale tulles panid selga need särgid...

Juku-Kalle: Sa ise lubasid ka selle särgi panna, aga ma ei andnud seda sulle enne (muheleb).

Trubetsky: Jah, et ma, noh, ma oleksin selle särgi selga pannud, selles mõttes, et võin seda lubada, et mõtlesin, et paneksin selle särgi selga nagu, aga et ma ei saand seda särki ja siis ma ei pand, eks ole.

Anu: Miks sa ei andnud siis Tõnule seda särki?

Juku-Kalle: Sellepärast, et ma mõtlesin asja läbi, noh, et... Tõnn ütles väga õigesti, see on 30 aastat ühest hästi olulisest lähiajaloolisest poliitilisest ühiskondlikust sündmusest, ja Propelleri inimestega sai lihtsalt arutatud, et jube naljakas on, kui seda siis tuleb tähistama grupp, mille liider on astunud Eesti kõige autoritaarsemasse erakonda. Et see tekitas sellise, noh, mentaalse vastuolu. Ja teine asi on see, et see särk eelkõige... noh, ma olen öelnud ka mujal meedias, et siin Tõnn võib võtta jutumärkides - see on rohkem reaktsioon kultuuri poliitistumise vastu.

Anu: Kas see tähendab seda, et sa jagad Villu Reiljani seisukohta, kes kunagi ütles ka, kui president Ilvest vist valiti, et “kultuuriinimesed” jäägu ikka oma liistude juurde?

Juku-Kalle: Ee, ei. Ma arvan seda, et kindlasti kultuuriinimesed on just nimelt see kildkond, kes peaks reageerima ühiskonnas sellele siis, kui midagi on väga mäda. Aga, ütleme, parteistunud kultuur ei saa seda kindlasti teha adekvaatselt. See on nagu lihtsalt... meile näitab seda kogu 20. sajandi ajalugu, millega sellised asjad lõppevad.

Anu: Sa väidad, et Eesti kultuur on parteistunud?

Juku-Kalle: Ta on... siin on tendentse jah, et see on parteistumas, eks ole ju, noh, kultuur ka laiemalt, ma tõesti... me vaatasime suurepärast spordilõiku siin enne - pean kultuuri all silmas ka sporti ja üleüldse mingit sellist tegevust, mis kuulub siis nagu, ütleme igapäevase töö või ka koduelu kõrvale. Ja äärmiselt, noh, lühinägelik või rumal on arvata, et seesama asi siin (osutab oma särgile), ma ei tea, kust kuradi kohast, Tõnn, sa selle võtsid, et selle särgi maksis kinni IRL. See on nagu täielik jura. Me trükkisime seda Propaga kümme tükki, see oli 72 krooni tükk maksis see särk.

Anu: Kust selline väide pärit on?

Trubetsky: Mina kuulsin seda, ma lugesin kokku, nelja inimese käest.

Anu: Nii et sa kuulasid ja keegi rääkis...

Juku-Kalle (pistab vahele): Nad olid Keskerakonna noortekogust vä?

Trubetsky: See ei ole niimoodi, et keegi... see ei ole niimoodi, et (talle tuleb naer peale) keegi rääkis, vaid noh, need inimesed tunnevad ühtlasi ka Juku-Kallet, nad on, noh, meie ühised nagu tuttavad, eks ole, kuigi, noh, nähtavasti Juku-Kalle ja ka minu see tutvusringkond on küll väga lai, eks ole, ja ühesõnaga et, noh, et mul on põhjust arvata, et see nii on, ühesõnaga. Aga, noh...

Juku-Kalle (tahab midagi öelda): Noh...

Trubetsky: ütleb midagi, mis mattub Anu küsimuse alla.

Anu (püüab vahele vuristada): Aga sa oled, aga see põhineb lihtsalt sellel, et keegi rääkis, et keegi tuttavad rääkisid sulle, sest tegelikult ütlesid sa veel karmimaid süüdistusi...

Trubetsky: Millel ta nagu veel saaks põhineda nagu, või millel ta üldse veel siis põhineda võib?

Juku-Kalle: Aga vaata see on nagu... see asi tegelikult põhineb sellel, et kui ütleme, Keskerakonnas ilmselt ollakse harjunud sellega, et kui kuskilt obrokit ei tule, siis inimesed ise midagi ei tee, noh, kui mingit hüve ei tule, siis midagi ei tee, aga tegelikult on nii, et intelligentne inimene võib reageerida täiesti vabatahtlikult mingitele asjadele, noh, ilma et ta oleks mingi ühe või teise erakonna poolt kinni makstud, ja tuletan sulle meelde, ma ei ole kunagi kuulunud mitte ühtegi erakonda (ta näole ilmub võidukas ilme).

Trubetsky: Jaa, et... Väga tore. Aga mulle tundub näiteks selline asi, noh... mulle tundub selline asi nagu ebatõenäoline ja uskumatu näiteks, et, ütleme, ma näiteks, noh...

Juku-Kalle: See on rikutuse astme küsimus.

Trubetsky: No okei, okei. Ma, noh, et, noh, ütleme, et ma ei kuulu näiteks Keskerakonda, et ma olen...

Juku-Kalle: Kas sa astud välja vä?

Trubetsky: Ei-ei, ütleme, et ma ei kuulu, et noh, kujutame ette, oletame, et ma ei kuulu Keskerakonda, aga mulle meeldib Keskerakond, onju, siis ma noh, võtan enda raha eest, eks ole, trükin nagu Keskerakonna särgi, panen endale kontserdil Keskerakonna särgi selga, lähen lavale, onju, ja siis ütlen rahvale, et “Keskerakond, astuge kõik Keskerakonda”. Et noh, mulle tundub see nagu ebatõenäoline, et noh, ütleme, et ma teeksin sellise asja, ma ei kuulu, ütleme, oletame...

Juku-Kalle (sekkub): Need ei ole IRLi särgid, kuule.

Anu (Trubetskyle): Jah, ma saan aru.

Trubetsky: ...oletame, et ma ei ole Keskerakonnas...

Juku-Kalle: Need ei ole IRLi särgid.

Trubetsky: ...ma lähen lavale, lähen Vennaskonna kontserdile, panen Keskerakonna särgi selga ja siis kutsun, et, ütlen, et “Keskerakond on kõige lahedam erakond Eestis, astuge Keskerakonda”, (Anu püüab edutult sekkuda) ja kas siis nagu, noh, kas sulle või, noh, kallid televaatajad, et kas keegi usub, et ma nagu oma raha eest selle särgi nagu tõesti nagu trükkisin?

Juku-Kalle: No kui sa nii loll oled, et sa Keskerakonna särki vabatahtlikult trükid, siis mina küll usuks.

Trubetsky: Või, okei, teine...

Anu: No tegelikult selle teema...

Trubetsky (ei lase endalt jutujärge võtta): ...teine näide, et ütleme näiteks, oletame, et ansambel Conflict OK, suvaline näide, onju, laulja Promill Promill, jällegi suvaline näide, astub näiteks Reformierakonda või IRLi, noh, ütleme, et astub Reformierakonda, see on nagu, kollane on selle sümbol, siis ma võtan oma raha eest, eks ole, trükin nagu sellise särgi, kollase põhjaga, sinisega trükin sinna peale, et Promill Promill või “down with Promill Promill”, (Juku-Kallele teeb see nalja) ühesõnaga trükin sellise särgi, panen selga...

Juku-Kalle (juba täitsa kannatamatult, ka Anu püüab sekkuda, korraks isegi peaaegu kätt Trubetskyle õlele pannes, kuid viimasel hetkel peatudes): Tõnn, aga sa ajad ju mitu asja sassi.

Trubetsky: ...ma väidan nagu inimestele, et ma trükkisin selle oma raha eest, eks ole, kes see usub seda, onju, noh?

Anu: Sa oled tegelikult, Tõnu, esinenud ka väga karmimate... (ka Juku-Kalle ütleb midagi, aga Trubetsky ei lase jutuotsa käest.)

Trubetsky: Või noh, okei, ma ei taha nüüd seda öelda, et seda ei võiks uskuda, onju, aga tähendab, et ühesõnaga, noh...

Juku-Kalle (tuleb vilunud ajakirjanikuna Anule appi): A Tõnn, sa oled nimetanud inimesi natsideks oma avalduses, mis on Euroopas ju väga karm süüdistus.

Trubetsky (Juku-Kallet tähele panemata): ...tähendab ma ei väida midagi, aga ma, ühesõnaga ma ei, noh, ma ei oska seda ka kommenteerida rohkem nagu. (Tekib lühike paus, mis annab ajakirjanikele lootust oma kõnevoorule.) Ja lähen, ja nii, nii, ühesõnaga (heidab pilgu oma märkmikku, nagu järgmist punkti otsides)...

Juku-Kalle (näitab näpuga märkmiku poole): Sa oled Savisaarelt juhised saanud, mis sul märkmikus kirjas on?

Anu (Juku-Kallega samal ajal): Miks sul märkmik on käes?

Trubetsky (pisut häbelikult ja piiluda püüdva Anu eest märkmikku pisut nagu varjates): Ma teen märkmeid ja vaatan siin nagu...

Anu: A veel ei ole ühtegi märget tulnud.

Trubetsky: Noh, võib-olla tuleb veel...

Juku-Kalle (Anule): Ta räägib kogu aeg, ta ei saa teha.

Trubetsky: Ühesõnaga, ühesõnaga...

Anu: Me saime aru sellest poindist...

Trubetsky: Nii, ühesõnaga, nii, nii, selline lugu juhtus, eks ole. Olen, noh, esinesime Vennaskonnaga laval, niimoodi, lõpetasime esinemise ära, läksime backstage’i...

Juku-Kalle: Sa läksid minema enne kontserdi lõppu.

Trubetsky: Ei, ma ei läind minema enne kontserdi lõppu. Läksin backstage’i, läksin läbi backstage’i sinna rõdule, eks ole, kui Propeller alustas, kuulen, Propeller alustas, läksin lavale, niisiis, Propeller tuli lavale, pani need särgid selga, nii, onju, siis kogunesid lava ette 15 natsi-skinheadi, Kojamehe Jalgpallihaigla natsi-skinheadi nende Jalgpallihaigla nende...

Juku-Kalle: Tõnn, kedagi natsiks nimetada euroopalikus kultuuris on täiesti ajuvaba, see on sama hea, kui ma ütleksin, et sa oled FSB agent, saad aru. Ütleme, kui sa oleks Saksamaal või Austrias, lõpeb siuke asi kohtus, mõtle nüüd loogiliselt.

Trubetsky: Et noh, ma ei tohi natsi-skinheade nimetada natsi-skinheadideks, see on sama hea, kui ma ei tohi punkareid nimetada punkariteks, see on täpselt sama hea.

Juku-Kalle: Ei, see on väga konkreetne süüdistus, kui sa kedagi natsiks nimetad...

Trubetsky: Et kui kedagi punkariks...

Juku-Kalle: ...aljoo!

Trubetsky: ...kui kedagi punkariks nimetatakse, siis on see täpselt samasugune süüdistus kui kedagi nimetada natsi-skinheadideks - natsi-skinheadid on subkultuur.

Anu: Tõnu, miks sul kõike seda jama üldse vaja on, miks sul on vaja seda Keskerakonda, miks sul on vaja seda parteistumist või...

Trubetsky: Ei, minul...

Anu: ...või nagu selle poole valimist?

Trubetsky: ...minul ei ole seda vaja...

Anu: Miks?

Trubetsky: ...minul ei ole seda vaja, ma vaatan ja imestan, mis toimub, et noh... kujutage ette, et meil on nagu Vennaskonna juubelikontsert, Vennaskond 25, onju, ja siis me pühendame selle näiteks Promill Promilli - suvaline näide - astumisele Reformierakonda. Noh, et kas see ei tundu nagu absurdne?

Anu: Ei...

Trubetsky: Või kellele see ei tundu absurdne?

Anu: Einoh, küsimus on selles, miks...

Juku-Kalle: See on ju tendentsi vastu suunatud asi, issand jumal.

Trubetsky: See on täielik absurd ju nagu...

Anu: Miks sul seda Keskerakonna asja vaja on? Et see oli üllatus kõigi jaoks, et sa sellise valiku tegid, et sa otsustasid sellise poole valida, et sa otsustasid parteistuda, samas sa ütled, et (käsi laiutades) sa ei tea, mis sa Keskerakonnas tegema hakkad, sa ei tea, kas sa kandideerid siia või sinna, et mis su see sõnum on või et miks sa tahtsid seda teha?

Juku-Kalle: Tal oli kõht tühi. (Võtab laualt vaagnast õuna ja näitab seda Trubetskyle.) Mitu õuna said? Kui sa juba mõtled niiviisi, et inimesed trükivad särgi kellegi kinni makstud rahadega, siis ma küsin (hüpitab õuna peos) ka, mitu õuna, mees, sina said? (Viskab õuna tagasi vaagnale.)

Trubetsky: Nimetan õunte arvu või?

Juku-Kalle: Jaa, nimeta, nimeta, see oleks ilgelt lahe.

Trubetsky: Ühesõnaga, Keskerakonnaga käivad, noh, kaasas nagu sellised müüdid. Üks müüt on see, et igaüks, kes Keskerakonda astub, saab selle eest, noh, ma ei tea, mingi rahasumma, onju...

Juku-Kalle: Aga ometi sa süüdistad teisi inimesi selles, näiteks, et meie Propaga tegime särgid, aga sa süüdistad, et see on kinni makstud - aljoo! Kas sa kuidagi mingit vastuolu ei leia?

Trubetsky: Et noh, ütleme, et see... ütleme, ma mitte ei süüdista selles, onju, a ma räägin nagu seda informatsiooni, mida ma olen inimeste käest kuulnud, ja kust mujalt ma, noh, kust mujalt ma saaksingi nagu, noh, kui keegi väidab, et see on, noh, umbes et naised saunas rääkisid, siis kust mujalt ma saaksingi nagu informatsiooni nagu...

Juku-Kalle: Aga sa süüdistasid ka seda, et ETV lubas...

Trubetsky: ...kas see peaks olema ajalehtedest loetud informatsioon või riigiarhiivist või...

Juku-Kalle: Tõnn! Sa süüdistasid ka selles, et ETV lubas eetriaega mulle, kule kas sa natuke Ringhäälinguseadusega oled tuttav vä? Kuidasmoodi see Tallinna televisioon, kus on näidatud nädal aega otsa kohtumisi sinuga, see võib seda lubada, aga Ringhäälingus käivad need asjad ju apsoluutselt teisiti.

Trubetsky: Seda rääkis mulle jällegi üks tuttav, ja tõenäoliselt ta on ka sinu tuttav nagu, kui ma praegu...

Anu: Need on kuulujutud, mida sa oled kuulnud igal juhul.

Trubetsky: Et ühesõnaga... ja see...

Juku-Kalle: Sa oled naiste saunas käinud, mees.

Trubetsky: ...ja see inimene nagu rääkis, et ta on nagu seda ise kuulnud ühesõnaga.

Anu (naerukil): No see...

Trubetsky: Okei, okei, onju...

Anu: See vast niimoodi päriselt ei... Juku, ma tahan küsida seda, kas...

Trubetsky: Aga, ühesõnaga, noh, et see...

Juku-Kalle: Tõnn, kuule, sina proovi vahepeal maikat, Anu tahtis minult midagi küsida, ma kingin sulle särgi. (Võtab enda kõrvalt diivanilt teise rohelise särgi, voldib selle lahti ja demonstreerib seda Trubetskyle.)

Trubetsky: Jaa.

Anu: Ma tahtsin küsida, Juku-Kalle, seda...

Juku-Kalle: Näe, palun, siin on sulle särk.

Trubetsky: Aa, suur tänu.

Juku-Kalle: Sa võid selle selga tõmmata kohe näiteks.

Trubetsky (tõustes): Jaa.

Anu: Kas sa paned selle...

Trubetsky (võtab särgi ja pistab käe Juku-Kallele pihku): Suur tänu.

Juku-Kalle: Ole kena.

Trubetsky: Et ühesõnaga... Ma ei hakka praegu seda siin selga panema, pärast kodus panen või kuskil, onju. Et ühesõnaga. No ühesõnaga, et ärme nüüd kõiki asju ka sellele pühenda, et räägime nagu...

Anu: Ei, ma tahtsin rääkida Juku-Kallega, et kas sa oleksid...

Juku-Kalle: No okei, ta tahtis midagi öelda...

Trubetsky: Räägime, räägime nagu...

Anu (juba pisut kärsitu ja etteheitva varjundiga): Tõnu!

Trubetsky: Räägime nagu mitte, eks ole...

Anu: Üks hetk!

Juku-Kalle: Tõnu!

Anu: Tõnu, kas sa oleksid... (Juku-Kalle teeb Trubetskyle “tššš!”) Või tähendab, Juku-Kalle, kas sa oleksid Tõnu peale vihane ka siis, kui ta oleks astunud mingisugusse teisse parteisse?

Juku-Kalle: A ma ei ole Tõnu peale vihane. See, ma räägin veel kord, see särk, selle asja mõte ei ole mitte Tõnu Trubetsky, ma ütlen veel kord, Vennaskonna looming jääb ju alles, vaid ma just rääkisin kultuuri parteistumisest ja sellele tähelepanu juhtimisest. Nii et selles mõttes ma ei ole Tõnni peale vihane ja kindlasti ei lähe ka temaga tülli, ma suhtlen ju veel mitmete keskerakondlastega. Lihtsalt vabas riigis oleva vaba inimesena - nagu Tõnugi, kellel on õigus astuda Keskerakonda - oli ka meil täiesti õigus reageerida sellele asjale, arvates, et see on ühiskonnas tendents, mis viitab teatud vaimulaiskusele ja ohule lihtsalt.

Trubetsky: No mina olen ka selle poolt, et olen tolerantsuse poolt ja selle poolt, et, noh, et olen ka parteistumise vastu (Juku-Kalle plaksutab irooniliselt), et selles mõttes, et noh, kui inimesed kuuluvad mingisse erakonda, üks kuulub ühte erakonda, teine kuulub teise erakonda, et see ei takistaks neil omavahelist suhtlemist, omavahel hästi läbi saamist, ka sõber olemist, et see ei takistaks... et erinevatesse erakondadesse kuuluvad inimesed võivad omavahel sõbrustada, omavahel kokku saada, mida iganes, kakaod juua koos, eks ole...

Anu: Teie suudate Jukuga kokku saada, rääkida...

Juku-Kalle: Muidugi.

Anu: ...vabalt ja ilma, et tülli läheks?

Juku-Kalle: Vabalt.

Trubetsky: Jaa, mulle tundub, et suudame, jah. Me ei ole nüüd väga tihti peale seda minu Keskerakonda astumist, ei ole väga tihti temaga kokku saanud, aga paar korda siiski oleme ja et noh, mina pooldan seda, et...

Juku-Kalle: Ütleme nii, kui ma oleks Tõnni peale vihane, siis kui ta oleks astunud erakonda “Ühtne Venemaa” (Trubetsky naerab, tundub, et väikse kergendustundega), kuid samas ka Keskerakond on selle hea koostööpartner. Ma loodan, et ütleme, sinu... (otsib õiget sõna)

Trubetsky: No ühesõnaga...

Juku-Kalle: ...vaimne kaheldavus ei levi kuidagi sügavamale.

Trubetsky: Et ausalt öeldes mulle tundub see veidike absurdne, et kui, noh, et kui inimene astub tsentristlikusse või vasaktsentristlikusse erakonda, no kujutame ette näiteks Prantsusmaal mingisuguse bändi liige astub vasaktsentristlikusse erakonda, siis see tekitab nagu ühiskonnas sellise nagu mingisuguse meediatormi või...

Juku-Kalle: No vasakpoolsusel on Euroopas ka oma ajalugu, ma tuletan meelde, et intelligent Sartre möönis stalinismi kuritegusid alles kas minu meelest 74. aastal, nii et vasakpoolne intelligents ei ole võib-olla alati kõige nutikam olnud.

Anu: Me peame siinkohal selle vestluse lõpetama...

Trubetsky: Ma ühe asja ütleksin veel, et kui vasakpoolsusest rääkida, siis noh, siis ärge mind nagu väga selle vasakpoolsusega niimoodi nagu seostage, et mul on nagu, noh... et mingi osa minu nagu mingitest tõekspidamistest või mõtetest on nagu seostatavad küll vasakpoolsusega, aga see ei ole niimoodi, et noh, et see vasakpoolsus oleks nagu minu identiteedi mingisugune osa, et kuigi mul on nagu osa mingisuguseid vasakpoolseid nagu mõtteid ja ja vaateid ja anarhism on ju ka, eks ole, vasakäärmuslik, aga lihtsalt, et noh, et ühesõnaga ärge seda vasakpoolsust nagu...

Juku-Kalle (võtab vaagnast õuna): Võta õuna.

Trubetsky: ...mulle kurku toppige, mina nagu...

Juku-Kalle: Ausalt, võta õuna.

Trubetsky: Aitäh. Et ärge seda vasakpoolsust mulle kurku toppige, et ühesõnaga, et minu puhul saab rääkida ainult mõndadest nagu vasakpoolsetest seisukohtadest.

Anu: Aitäh. See vajab tervet saadet. Aitäh, Tõnu, ja aitäh, Juku-Kalle, täna tulemast. (Juku-Kalle lööb semulikult kulpi.) Me läheme edasi välisuudistega.

Järgnevad välisuudised: Filipiinidel leiti lennuki prügikastist vastsündinu; Brüsselis toimus koomiksikangelaste õhupalliparaad; Pekingi olümpiaujula ehitati ümber veepargiks; Jaapani muuseumitöötajad toovad vanuritele vaatamiseks vanu tarbeesemeid, et vanurite mälu elavdada; Inglismaal toimus Euroopa suurim kiirendusvõistlus; Poola Volvo-omanikud korraldasid maailma pikima Volvo-kolonni; Melbourne’i loomaaed esitles hiljuti sündinud aasia elevandi poega.

Tagasi Facebooki.

Berk: Erakonda kuulumine ei ole küll kuskilt otsast vältimatu mu meelest. Aga samas, ega need kuhugi kao ka ja mingil hetkel on neid vaja ju ka teistsuguste inimestega mehitada kui on need, kes seal ehk praegu domineerivad. Kuigi siit on siis kohe küsimus, et oleksid sa valmis selle nimel rabelema, et neid välja vahetada? Ja kui ei ole, miks siis üldse liituda? Et olla - nagu "Ühtsel Eestil" - sealgi see, kes jääb saali ega astu agitatsiooni peale lavale?

Pildi muutus. Sirp 1. aprill 2010 (võimaluse korral võib näidata taustaks videot NO-teatri 25. märtsi aktsioonist).

Jaanus: 25. märtsil sattusin juhuslikult – tänu teatrimaja ees seisnud tuttavale – NO-teatri ühekordsele aktsioonile, mis, nagu hiljem selgus, kujutas endast 7. mail Saku suurhallis toimuva „Ühtse Eesti” suurkogu eelsoojendust.

Ma ei oska öelda, mida tegijad (algselt) planeerisid või milleks intellektuaalselt valmistunud olid, aga tahes või tahtmata kukkus aktsiooniga välja näidislik õppetund publiku (inimeste) vastandamisest seesugusel viisil, mis ei arvesta mitte „sisu”, vaid mingi formaalse või kunstlikult konstrueeritud tunnusega: julged kodanikud saavad olla ainult kas ühed või teised, kas meie või nemad, kas need, kes lavale läksid, või need, kes saali istuma jäid. Selline „julge kodaniku” tähenduse salakaval lõhestamine (või süüdimatu hägustamine?) on ühtlasi väga hea näide, kuidas kunsti saab edukalt teha ambivalentsustel ratsutades – vaatajana või osalejana võib mõtestada seda asja nii või naa (mõtle ise!), aga kunst tuleb omadega ikka puhtalt välja. Antud juhul oli see ambivalentsustel ratsutamine huvitav niisiis selles mõttes, et ühel ja samal ajal võis tajuda publiku viibimist korraga kahes paralleelses teineteist välistavas „maailmas”. Ühelt poolt võiks mõelda nii: kui tormasid lavale, ilmutasid valmisolekut kodanikujulguseks ja teotahteks, mis  tähendab seda, et sa oled ühes paadis progressiivsete kunstiinimeste, noorte teatritudengite ja üleüldse lahedate inimestega – sulle võib loota Eesti elu paremaks muutmisel; kui jäid aga saali istuma, ei ilmutanud sa piisavalt kodanikujulgust, mis tähendab seda, et sa oledki oma elus järelikult tagurlik, inertne ja ühes paadis Rein Langiga (kes jäi samuti istuma). Teiselt poolt aga võiks mõelda ka nii: kui sa tormasid lavale, allusid sa tegelikult kunstlikule massihüsteeriale ja reetsid oma kalduvuse kaasa minna mis tahes idiootsustega (sest laval toimuv, olgem ausad, oli ju idiootsus); kui jäid aga ahvatlustest hoolimata saali  istuma (koos minu ja Aare Pilve ja teiste mõnusate inimestega), ilmutasid oma loomupärast resistentsust manipulatsioonide suhtes, nägid populistliku mängu läbi ja sulle võib loota Eesti elu paremaks muutmisel.

Tagasi Facebooki.

Berk: Niisiis - oleksid sa valmis selle nimel rabelema, et neid praegusi erakondades domineerivaid mehi välja vahetada? Ja kui ei ole, miks siis üldse liituda? Et olla - nagu "Ühtsel Eestil" - sealgi see, kes jääb saali ega astu agitatsiooni peale lavale?

Aare: Vat see pani mind nüüd küll mõtlema.

Pildi vahetus. Facebook, samal ajal teisel leheküljel.

Margus esitab oma programmi:

VABAKOND

Käesolevaga kuulutame välja uue erakonna, mis pole erakond vaid ühiskond – ehk vabakond.

Me tõotame täita oma programmi, sest meil pole programmi. See siin ei ole programm.

Me lubame täita kõiki oma lubadusi, sest me ei anna mingeid lubadusi. See on kaudne lubadus.

Teiste erakondade vastu ei sea me sõnades mingeid argumente ega isegi mitte vaikust, vaid teistmoodi kõne, vihjava ja jahmatava. Seda me kutsume ülevaks kõneks.

Me ei vastandu teistele erakondadele oma tegudes ega isegi oma tegevusetusega, vaid teistmoodi tegevusega, mis on kaudne ja ootamatu. Me kutsume seda vabaks kondamiseks.

Vaba kondamine on vaba, kuna ta ei jahi ega ülista konni, st. kõnelemise ja tegutsemise produkte.

Vabakond on ühtlasi ilmakond, sinna kuulub kogu ilm, see puudutab kogu ilma ja see on ilma konna kui killuta, kildkonnata.

Liikmeskond on vaba. Vabakonna piirideta sõõri kuuluvad piiramatud.

See on puhas poliitika.

III VAATUS

Facebook, 23. september 2010

Aare: Keskerakond astus minust välja. (Seegi lause jääb kogu vaatuse ajaks lavaekraanile üles. Üleüldine kergendus teiste tegelaste hulgas.) Loll nali, mis jooksis umbe (nagu arvata oligi). Loomulikult ongi minu roll alati saali jääda, agitatsioonile mitte allluda, et kunagi tulevikus võiks minu kohta ütelda: "Ansipi-Savisaare stagnatsiooniperioodil kuulus ta nende hulka, kes säilitasid vaimse sirgeselgsuse, loobusid valimas käimast ja pühendusid püsiväärtustele; see oli tollal ainus viis säilitada inimväärikus. Nende legendaarne hüüdlause oli: hei, pöialpoisid, pugege peitu!"

Berk: Tänu "Ramadaanile" oled ju nähtavamal kui kunagi varem?

Andres (kes on seni vaikides pealt vaadanud ja “Ramadaani“ lugenud): Lugesin eile õhtul "Ramadaani" esimesi lehekülgi. Suu läks vesiseks. Lähen nädalaks poolakate maale ja võtan selle raamatu kaasa.

Aare (paneb diipi): Nähtavamusest: "Niipea kui me näeme teisi nägevaid, pole meie ees enam silmaterata pilk, asjade amalgaamita peegel - põgus peegeldus, meie eneste viirastus, mille asjad esile kutsuvad, näidates endi seas kätte koha, kust me neid näeme. Sestpeale oleme meie - teiste silmade läbi - iseendale täiesti nähtavad; see tühimik, mille moodustavad meie silmad ja selg, on nüüd täidetud - täidetud jällegi nähtavaga, aga niisugusega, mis õiguse järgi meile ei kuulu. ... nähtav on põhjatu sügavuse pealispind, ja just tänu sellele saab ta olla avatud ka teistele nägemistele peale meie oma. Seetõttu siis näitavad teised nägemised, sedamööda kuidas nad teostuvad, meile kätte meie faktilise nägemise piiri ning rõhutavad solipsistlikku illusiooni, mis seisneb uskumises, et ainult meie ise - mitte miski ega keegi muu - oleme suutelised ennast, oma piire ületama. Esimest korda on mulle tõeliselt nähtav see nägev, kes ma olen; esimest korda nähtun ma endale nii, nagu oleksin ma omaenda silmis täiesti pahupidi pööratud, nõnda et sisepool jääb väljapoole ja välispool sissepoole." - Maurice Merleau-Ponty "Nähtav ja nähtamatu".

Mart: Seda hullult pikka kommentaariumi oli ikka huvitav lugeda. Ja huvitav jälgida ka enda reaktsiooni, mille lähtepunktiks oli algusest peale see, et tegelikult olen juba algusest peale umbseisu pandud: saan aru, et tehakse katset, ma ei taha katses osaleda, aga ei saa ka sel viisil mugavalt distantseeruda nagu näiteks Ühtse Eesti puhul - kui sain distantseeruda, siis ikka ainult ebamugavalt või probleemi mingi mugavama allprobleemi vastu vahetades. Näiteks see venelaste õpetamise teema, mida arutati, on minu meelest tähtis, aga see oli antud juhul ikkagi hea võimalus tuli kõrvale juhtida küsimuselt, mis ma selle ühe lausega pean peale hakkama, mis teisipäeva õhtul feisspukki pandud.

Aare: Ojasoo õpilase sellitöö :)

Berk: Ära sa räägi, veenev ja pingestatud esitus oli 8)

Mart: Samad sõnad.

Aare: Hakkasin lisama: "Et poleks valearusaamist - ma arvan endiselt, et...", aga siis sain aru, et selle žanri võlu seisnebki selles, et lõpuks pole enam üldse tähtis, et mina arvan nii ja keegi teine arvab naa, vaid on lihtsalt ühe reebuse näopilt, mis ühiselt eri arvamustest kokku joonistub. Seesama on mind nt Ojasoo-Semperi sotsiaalpoliitiliste asjade juures alati veedelnud. Ja tänud kaasajoonistajatele muidugi :)

Aarne: Kui kuri vaim läheb välja, siis tuleb veel mitu korda eksortsistlikku vormelit öelda. On juhtumeid, et keha jääb nõrgaks, kui paharet väljas. Ja "kond" tähendab seda, et deemoneid on terve leegion. Nii et terve leegion istus sinu sees, ilma et sa ise seda märganuks!

Aare: Vastavad rituaalid viiakse kohe läbi.

Rituaal 1

Laulma hakkab Veltto Virtanen. Ta laulab Kaali kraatri kaldal Valgre “Saaremaa valssi” (http://www.youtube.com/watch?v=QZVkyJbTDB8). Kes tahab, saab kaasa laulda. Tantsitakse valssi.

siel laupäivä öhtusel lohnavat kaset

kui nendesse vajutat hööguva näy

ja pyhäpäiv henges sind uskuta laseb

vaid kaukasel önneä kukuvat käöt

oi kierytä lennätä liinalakk-neidy

kel silmist niin kelmikait sädemet lyöb

ei sellist kyll maailmast kusakil löydy

kun saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

niin hämäräs toomipuu lumena valev

on sinulle höiskuvait ööpikuit täys

miks muidu su huulet ja ohetav pale

nii öinäpui sarnane sarnane näyb

oi keeruda lennädä liinalakk-neidy

kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb

ei sellist kyll maailmast kusakil löydy

kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

oi saarenmaan niittyden kasteiset sylet

öövaikkuses helendav laulava nurm

on pilvedes helendav taivas su yle

ja kirkliku suudlesu esmaine hurm

oi keeruda lennädä liinalakk-neidy

kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb

ei sellist kyll maailmast kusakil löydy

kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

just sellisel heinämaal piemmekin pidut

kui hämärik koidulle yletäb käe

on kaikkien möttet ja toiminkusidut

se töide ja röömude kylläinen päev

oi keeruta kurnuta kavala juttu

kuldtärnigä nooruke sojamies sääl

me ööt on nii valkeat kuluvat ruttu

et liinalakk-neidyt sä pyytä ei saa

Andres (olles pärast laulu lõppu pausi välja pidanud): Osssa raks!

Rituaal 2

Aare (jääb üksi oma arvuti taha öisesse tuppa, laualamp ja arvutiekraan järjest hämarduvad, kuni monoloogi viimased laused öeldakse juba täielikus pimeduses): Harulduste tuba ümber nurga, nurk on terav, aga vooderdatud - kumb neist asjaoludest on julmem? Kui palju aetakse sellist juttu, mida räägivad nagu üksteist vastastikku üles keeravad nukud, nagu ahelreaktsioon - festival on õnnestunud-õnnestunud-õnnestunud, NO-teater on vaimustav-vaimustav-vaimustav; professor kandideerib uuesti, kuigi temast pole asja, kirume ja lepime, kirume ja lepime, kirume ja lepime, lepime kirumise abil; Trubetsky reetis meid, laskis end ära osta, ära osta, ära osta - kuid mille eest siis õieti? Get a life tõepoolest, mis vahet seal on, nagu oleks mõni kodutu sellest kõhu täis saanud, kui Trubetsky ei oleks parteisse astunud. Kule Aare, mis ma su tiitliks panen, oled doktorant või, ei ma enam pole, pane lihtsalt teadur või kriitik, teadur või kriitik, teadur või kriitik. Teater on püha, teater ei ole püha - mis vahet seal on? Teater väljendab teie identiteeti, ahah, paneme kõrva taha, väljamaalase arvates väljendab meie teater meie identiteeti ja on pealegi balti avangardi lipulaev, nii mõnus teada. September tuleb ülikoolilinna rütmidega ja rõõsad noorurid kõik oma taigna sisse segab: neist üks siin astub teele, mille lõpus on end põhja joond, ja teise tulevikuks eeüüess ja vabamüüriloož; üks läheb armastusest lolliks, teine õppimisest hulluks ja kolmandast saab saladuslik kirjanik. Siin oma vormi saab nii ajaloolane-patrioot kui ka marksistist sotsioloog, neil teineteise kottimise võtteid siin kogu eluajaks jagab loeng ja seminar, kus treenitakse vahetama mõtteid, sest vahetada ilma vaheltkasuta ju oleks narr. Üks selja sirgu lööb ja tuleb klubihämaruses kapist välja, üks elab oma elu Supilinna erakas kui nukrat nalja, üks koos konfraatritega õllekeldris pükse viiki triigib, ja on veel aktivistide ja noorpoliitikute liigid. Neil kõigil mingi siht on silme ees, neil kõigil rinnus kihiseb ja keeb, oh gaudeaamus igituur, oh alkohool ja kõrgkultuur, oh kõik see väikse riigi väikelinna suhtepask, meil kasvavad siin jalakas ja kuusk ja kask, kõik natukene vahel vastastikku solvuvad, siis jälle lahtub vimm, kui osakonna jõulupeol on kohisemas ladvad. On reede õhtul umbes Rüütli tänav ja Zavood, kuid pühapäeva õhtuti on hoopis vaiksed lood. Ja ümber nurga asub harulduste tuba, see nurk on terav, aga vooderdatud

juba.