2.11.12

mitu moraali


Vaatasin eile Jürgen Ligi intervjuud„Kolmeraudses“. Kuulasin hoolega ja püüdsin olla võimalikult eelarvamustevaba, st püüdsin panna end positsiooni, kus ma ei võtaks Ligi juttu juba ette mingi reformierakondliku udutamisena. Põhjuse selleks annab tõsiasi, et erinevalt nt Ansipi või Michali peaaegu automatiseeritud ümarast umbkõnest, kuhu „küüsi taha ei saa“, näib Ligi olevat kommunikatiivsem – ta võib küll olla arrogantne ja patroniseeriv, aga ta on piisavalt intelligentne, et mitte jääda mingisse kramplikku etteharjutatud kaitsepositsiooni, vaid üritada ka mingit sisulisemat oma hoiakute põhjendamist, lubades oma kõnesse märkimisväärselt rohkem pooltoone kui eelmainitud isikud.
Püüdsin hoolega kuulata, kuidas ta seletab oma suhet Michaliga ja tolle väidetava valetamisega. Ja mul tekkis tunne, et Ligi lähtub oma hoiakutes ja asjade hindamises mingitest kindlatest ja üsna läbi mõeldud põhimõtetest, mitte lihtsalt ei püüa ajada asju maha salgavat demagoogiat. Teisisõnu, mulle hakkas tunduma, et Ligi lähtub ühest teatavast moraalist.
Ligi ütles, et ta ei tahagi tegelikult teada, mis on Michali asjas tõde, ta eelistab seda Michalilt mitte küsida, ja põhjus on ilmne – ta ei taha oma võitluskaaslasel vaipa alt tõmmata, ta ei taha panna löögi alla enda ja Michali omavahelist usaldust, sest nad mõlemad teevad praegu olulist meeskonnatööd. See on üks teatav moraal, pole kahtlust. Siia muidugi lisandub Ligi poolt juba korduvalt väljendatud veendumus, et ainult praegusel valitsusel on piisav pädevus praegust Eestit juhtida – see enesekindlus on muidugi vundamendiks, mis põhjendab toda moraali. Kuigi see on sügavalt vaieldav seisukoht, tundub mulle siinkohal oluline mitte vaielda sellega otse, vaid küsida just seda, mis moraal see õigupoolest on.
Lühidalt – see on relvavendluse moraal. See on permanentse eriolukorra moraal. Selle moraali kohaselt on kõige olulisem mingi kindla eesmärgi taktikaliselt õnnestunud täitumise nimel omaks võetud ühtekuuluvus, lojaalsus, mis püüab välistada kõik elemendid, mis seda lojaalsust võiksid kõigutada. Ma kujutan ette, et see on moraal, mille järgi toimivad nt sõdurid lahinguväljal ja mille põhireegel on – ära reeda, ükskõik mis ka poleks. Ära reeda oma relvavenda, isegi kui ta valetab kellelegi kolmandale – sest lahinguolukorras sõltub vaid sinu ja su relvavenna vastastikusest lojaalsusest see, kas te jääte ellu. Kui ta on nt oma naisele koju saadetud kirjades valetanud, pole see relvavenna-lojaalsuse seisukohast oluline.
Ja see on kindlasti moraal, mis teatavais olukordades on ainuvõimalik. Mis ühtlasi annab tunnistust ka võimul olijate enesekuvandist – nad on sõdurid keerulise majandusliku ja poliitilise olukorra lahinguväljal, ning et olla edukad oma lahinguülesannete elluviimisel, saab moraali keskmeks olla vaid relvavendade lojaalsus. Kõik, mis seda rikub, on reetmine. Ka kunagine Jaak Aaviksoo filosofeering selle üle, kuidas tõe mitte rääkimise vabadusel on riigikaitseline funktsioon, järgib sama moraali.
Miks ma sellest niipidi räägin? Sest võib-olla oleks produktiivsem seda praegust Eesti poliitilise välja moraalikriisi näha mitte moraali ja moraalituse vastandusena, vaid just pigem erinevate moraalide kokkupõrkena. Need moraalid erinevad selle poolest, mis on nende põhivoorus – ühel pool tõerääkimine, teisel pool grupisisene lojaalsus –, ja selle poolest, kelle ees ollakse vastutav – ühe moraali kohaselt peavad valitsejad olema ühiskonna ees ausad ja usaldusväärsed, teise moraali kohaselt ollakse vastutav oma ainupädeva vennaskonna relvavendade ees (sest oluline pole suhe „tsivilistidega“, vaid lahinguülesanne).
Miks see vaateviis (võib-olla) produktiivsem oleks? Ma mingil määral oponeerin siin Rein Raua ruttu kuulsaks saanud „moraalsete värdjate“ kujundile (kuigi ma jagan selle kujundi poolt väljendatud kirglikku pettumust). Sest argumendile „sa oled moraalne värdjas“ ei olegi midagi vastata peale selle, et „ei ole“. Ühesõnaga, see pole tegelikult dialoog. Kui me soovime sisulist suhtlust, mitte lihtsalt positsioonisõda, siis ärgem olgem ka ise ausad ainult valikuliselt – antud juhul, tunnistagem, et võimul oleval seltskonnal on mingi oma moraal, mis on üsna teravalt erinev nende moraalist, kes võimule valetamist ette heidavad. Dialoogiline oleks neid moraale võrrelda ning vaadata, millised on nende erinevate moraalide eeldused ja tagajärjed. Ja dialoogi võimalikkus on mu meelest oluline nii printsiibi poolest kui ka pragmaatilises plaanis.
Pikemalt analüüsimata võiks neid eristada nii – ühel pool sõdurlik haavamatuse moraal versus moraal, mille kohaselt on iga inimene tõe poolt vabatahtlikult haavatav; piiratud „meie“-grupi sisene usaldus versus avatud, võimalikult üleüldine usaldusväärsus.
See puudutab loomulikult demokraatia olemust. Demokraatia tuum ei seisne korrektsetes protseduurides (nagu nt vabad valimised), need on vaid demokraatia tuuma loogilised järelmid. Demokraatia tuum seisneb ühes spetsiifilises moraalis, mille oluline osa on tõe lahutamine autoriteedist (amicus Plato, sed magis amica veritas „Platon on armas, aga tõde on armsam“), valmidus tunnistada, et tõde ei pruugi asuda sinus, kellelgi pole tõe monopoli (just seepärast käib demokraatias võimu pidev ümberjagamine). Demokraatia seisneb selles, et tõde ühiskonna parema korraldusviisi kohta on pidevalt lahti, on põhimõtte poolest pidevalt uuesti aruteludes leitav, ja sellest tulenevalt on igasugune süsteemne valetamine põhimõtteliselt demokraatia tuuma riknemine (sest arutelud ei saa toimida ilma usalduseta). Küsimus nende moraalide võrdluse puhul ongi selles, kas moraali keskmes on tõde või midagi muud (nt mõni sattumuslik „meie“ või mingi „lahinguülesanne“), kas tõde määratleb „meid“ või „meie“ määratleme tõde. Kas me tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on „meie“ lojaalsuse nimel välistav ja endassesulguv (ning vajadusel sulgeb välja ka tõe), või tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on avatud ja kaasav ning millel on pidev võimalus tõele ligi pääseda?
Põhimõtteliselt pole see midagi muud kui vaimse elujõu küsimus, sest valik nende moraalide vahel on valik tardumuse või kasvamise vahel.

9 kommentaari:

Kaur ütles ...

Hea arutlus, aitäh.

Daniel Vaarik ütles ...

Ma ise kunagi mõtlesin sellise asja peale, et poliitikust teeb hea poliitiku, kui ta ei ole edukas ainult suurtes ülesannetes (milles on muide kerge suur ja tähtis paista, näide: Savisaar rahvast Toompeale kutsumas), vaid kui ta on edukas väiksemates rahuaja ülesannetes (see on kuradi keeruline, näiteid teame vähem, sest neist ei kirjutatagi ajalooõpikus).

Pärast NATO ja EU liitumist ei ole kõnealune seltskond suutnud seda transformatsiooni teha ning leiutab vaenlast ja hädaohtu kõikjal ning dignifitseerib ennast selle ainsa lahendajana. Mis on muidugi jabur, arvestades, et kõik Eesti valitsused on ka ilma Reformierakonnata teinud täpselt ühesuguseid samme.

Kui Reformierakond seejuures aga arvab, et eriti professionaalne oli näiteks pensionireformi 2. samba sissemaksete arvelt eelarve tasakaalus hoidmine, siis võiks kaks korda järele mõelda.

P.S. Mis puudutab reetmise retoorikat inimese puhul, kes läheb probleemidest "vales kohas" rääkima, siis lugesin hiljuti raamatut "How criminals communicate" ning vähemalt seal kirjeldati mõningaid sarnaseid koode siiski maffiaorganisatsioonide võtmes.

Daniel Vaarik ütles ...

Ma ise kunagi mõtlesin sellise asja peale, et poliitikust teeb hea poliitiku, kui ta ei ole edukas ainult suurtes ülesannetes (milles on muide kerge suur ja tähtis paista, näide: Savisaar rahvast Toompeale kutsumas), vaid kui ta on edukas väiksemates rahuaja ülesannetes (see on kuradi keeruline, näiteid teame vähem, sest neist ei kirjutatagi ajalooõpikus).

Pärast NATO ja EU liitumist ei ole kõnealune seltskond suutnud seda transformatsiooni teha ning leiutab vaenlast ja hädaohtu kõikjal ning dignifitseerib ennast selle ainsa lahendajana. Mis on muidugi jabur, arvestades, et kõik Eesti valitsused on ka ilma Reformierakonnata teinud täpselt ühesuguseid samme.

Kui Reformierakond seejuures aga arvab, et eriti professionaalne oli näiteks pensionireformi 2. samba sissemaksete arvelt eelarve tasakaalus hoidmine, siis võiks kaks korda järele mõelda.

P.S. Mis puudutab reetmise retoorikat inimese puhul, kes läheb probleemidest "vales kohas" rääkima, siis lugesin hiljuti raamatut "How criminals communicate" ning vähemalt seal kirjeldati mõningaid sarnaseid koode siiski maffiaorganisatsioonide võtmes.

Holger ütles ...

Tõesti tänuväärne eritlus. Kas valitsuses praegu tooni andev moraal on aga midagi täiesti uut või vana — nt võimu taastanud endiste kommude (teise ešeloni) tsviilühiskonna vastase külma sõja moraal uuel tasemel? Mulle paistab, et too meid valitsev moraal on ennemini hästi unustatud vana kui et uus mood. Väärtuslik on ka AP looritet vihje E(NS)V võimurite sõjameheliku kõlbluse olemuse antidemokraatlikkusele. See on otse öeldes demokraatia usureerimine. Ja üks Eestis praeguseks tekkinud võimuolusid enim soodustanud tegureid on partokraatlik valimissüsteem. Lööge mind või maha, aga ei suuda ma mingit muud väljapääsu kujutleda kui revolutsioonilist.

Aare Pilv ütles ...

Revolutsioonilisuse koha pealt jään eriarvamusele.

Kommentaari saatis ka keegi S. - ma ei avalda seda siinkohal kahel põhjusel: esiteks tasub tähele panna siinse blogi allservas olevat märkust, et ma ei soovi anonüümseid kommentaare, teiseks ei soovi ma avaldada kommentaare, mis kasutavad võtet argumentum ad hominem.

Holger ütles ...

Revolutsiooni poolt või mitte, aga sotside soovitet erakorralised parlamendivalimised ei vii kah kuhugi… Meil tuleb siis lähitulevikus leppida ja kohaneda (neo)korporatiivse süsteemiga, sest just korporatiivsus on selle meil võimutseva grupimoraali teine nimi. Seda on olnud varem, see on levinud ka praegu, mujalgi, nt putinistlikul Venemaal. Sõnaseletuse pakub Slon.RU kommentaator Sash Morozovi. Tema kommentaari tõlge Paul Goble'il: windowoneurasia2.blogspot.com/2012/11/window-on-eurasia-putin-is-redefining.html
Allikas: slon.ru/russia/pochemu_my_vmesto_dnya_konstitutsii_prazdnuem_den_narodnogo_edinstva_-847062.xhtml

«В верхнем слое возникает особая элита, «орден», в котором публично осуждаемые пороки носят характер «священных болезней». Там формируется специальный идейный комплекс, надстроенный над моральной риторикой.» (vaba eestidus: Koorekihiks saab spetsiifiline eliit — ordu, kes oma avalikult pahaks pandava moraalse värdjalikkuse kuulutab pühaks puudeks. Selleks kujundatakse välja omapärane ideestik, mis jääb igasugu moraaliretoorikast puutumatuks.)

Putinistliku süsteemi tsementeerivad osised on meile ilmselt teada. Kas ja millised neist evitab Eesti (Ansip—Lang—Aaviksoo—jt)?

Aare Pilv ütles ...

Nõus, et korporatiivsus see on. Kahtlen, kas sotside idee on üheselt selle teenistuses - see oleks nii, kui valijaskond ja kodanikuühiskonna institutsioonid jääksid valimiseelses olukorras vaikides pealt vaatama. Keegi neil seda teha ei käsi - selles on põhierinevus putinistlikust süsteemist (peale selle, et Eestis ei pea opositsioon kartma salamõrvu ega näidisprotsesse ega ole meil ka alust valimispettuste kahtluseks). Nii et võrdlus putinismiga on mu meelest liialdus.
Ühesõnaga, ma pole kindel, et kodanikuühiskond oleks piisavalt teinud poliitilise korporatiivsuse lahtimuukimisel ja survestamisel, mu meelest revolutsiooni-jutt on ennatlik.

Holger ütles ...

Selge. Teeme ära uued mõttetalgud.

k ütles ...

Mis puudutab Daniel Vaariku märkust maffia kohta, siis Kaur Kenderi Memokraadi kommidess tõstatatud etteheide (kui seda saab nii nimetada) Meikarile oligi üsna selgelt kuritegeliku maailma reeglite rikkumine: "ükskõik, mis prokuratuuris ka selguks, kes kelle raha kuhu viis, on see kõik tühiasi reetmise kõrval. Ma ei usu, et Meikaril saab olema mingisugune helge tulevik väljaspool Memokraadi fännide kitsast ringi. Sest omad võtavad reetmist isiklikult. Ja kõrvaltvaatajad ei võta isegi kasulikku reeturit kunagi päriselt omaks." Kommentaarist väljendub ka enesestmõistetav veendumus, et samad reeglid kehtivad lisaks poliitikale ja kuritegevusele kõigis muudes eluvaldkondades.