mitu moraali

Vaatasin eile Jürgen Ligi intervjuud„Kolmeraudses“. Kuulasin hoolega ja püüdsin olla võimalikult eelarvamustevaba, st püüdsin panna end positsiooni, kus ma ei võtaks Ligi juttu juba ette mingi reformierakondliku udutamisena. Põhjuse selleks annab tõsiasi, et erinevalt nt Ansipi või Michali peaaegu automatiseeritud ümarast umbkõnest, kuhu „küüsi taha ei saa“, näib Ligi olevat kommunikatiivsem – ta võib küll olla arrogantne ja patroniseeriv, aga ta on piisavalt intelligentne, et mitte jääda mingisse kramplikku etteharjutatud kaitsepositsiooni, vaid üritada ka mingit sisulisemat oma hoiakute põhjendamist, lubades oma kõnesse märkimisväärselt rohkem pooltoone kui eelmainitud isikud.

Püüdsin hoolega kuulata, kuidas ta seletab oma suhet Michaliga ja tolle väidetava valetamisega. Ja mul tekkis tunne, et Ligi lähtub oma hoiakutes ja asjade hindamises mingitest kindlatest ja üsna läbi mõeldud põhimõtetest, mitte lihtsalt ei püüa ajada asju maha salgavat demagoogiat. Teisisõnu, mulle hakkas tunduma, et Ligi lähtub ühest teatavast moraalist.

Ligi ütles, et ta ei tahagi tegelikult teada, mis on Michali asjas tõde, ta eelistab seda Michalilt mitte küsida, ja põhjus on ilmne – ta ei taha oma võitluskaaslasel vaipa alt tõmmata, ta ei taha panna löögi alla enda ja Michali omavahelist usaldust, sest nad mõlemad teevad praegu olulist meeskonnatööd. See on üks teatav moraal, pole kahtlust. Siia muidugi lisandub Ligi poolt juba korduvalt väljendatud veendumus, et ainult praegusel valitsusel on piisav pädevus praegust Eestit juhtida – see enesekindlus on muidugi vundamendiks, mis põhjendab toda moraali. Kuigi see on sügavalt vaieldav seisukoht, tundub mulle siinkohal oluline mitte vaielda sellega otse, vaid küsida just seda, mis moraal see õigupoolest on.

Lühidalt – see on relvavendluse moraal. See on permanentse eriolukorra moraal. Selle moraali kohaselt on kõige olulisem mingi kindla eesmärgi taktikaliselt õnnestunud täitumise nimel omaks võetud ühtekuuluvus, lojaalsus, mis püüab välistada kõik elemendid, mis seda lojaalsust võiksid kõigutada. Ma kujutan ette, et see on moraal, mille järgi toimivad nt sõdurid lahinguväljal ja mille põhireegel on – ära reeda, ükskõik mis ka poleks. Ära reeda oma relvavenda, isegi kui ta valetab kellelegi kolmandale – sest lahinguolukorras sõltub vaid sinu ja su relvavenna vastastikusest lojaalsusest see, kas te jääte ellu. Kui ta on nt oma naisele koju saadetud kirjades valetanud, pole see relvavenna-lojaalsuse seisukohast oluline.

Ja see on kindlasti moraal, mis teatavais olukordades on ainuvõimalik. Mis ühtlasi annab tunnistust ka võimul olijate enesekuvandist – nad on sõdurid keerulise majandusliku ja poliitilise olukorra lahinguväljal, ning et olla edukad oma lahinguülesannete elluviimisel, saab moraali keskmeks olla vaid relvavendade lojaalsus. Kõik, mis seda rikub, on reetmine. Ka kunagine Jaak Aaviksoo filosofeering selle üle, kuidas tõe mitte rääkimise vabadusel on riigikaitseline funktsioon, järgib sama moraali.

Miks ma sellest niipidi räägin? Sest võib-olla oleks produktiivsem seda praegust Eesti poliitilise välja moraalikriisi näha mitte moraali ja moraalituse vastandusena, vaid just pigem erinevate moraalide kokkupõrkena. Need moraalid erinevad selle poolest, mis on nende põhivoorus – ühel pool tõerääkimine, teisel pool grupisisene lojaalsus –, ja selle poolest, kelle ees ollakse vastutav – ühe moraali kohaselt peavad valitsejad olema ühiskonna ees ausad ja usaldusväärsed, teise moraali kohaselt ollakse vastutav oma ainupädeva vennaskonna relvavendade ees (sest oluline pole suhe „tsivilistidega“, vaid lahinguülesanne).

Miks see vaateviis (võib-olla) produktiivsem oleks? Ma mingil määral oponeerin siin Rein Raua ruttu kuulsaks saanud „moraalsete värdjate“ kujundile (kuigi ma jagan selle kujundi poolt väljendatud kirglikku pettumust). Sest argumendile „sa oled moraalne värdjas“ ei olegi midagi vastata peale selle, et „ei ole“. Ühesõnaga, see pole tegelikult dialoog. Kui me soovime sisulist suhtlust, mitte lihtsalt positsioonisõda, siis ärgem olgem ka ise ausad ainult valikuliselt – antud juhul, tunnistagem, et võimul oleval seltskonnal on mingi oma moraal, mis on üsna teravalt erinev nende moraalist, kes võimule valetamist ette heidavad. Dialoogiline oleks neid moraale võrrelda ning vaadata, millised on nende erinevate moraalide eeldused ja tagajärjed. Ja dialoogi võimalikkus on mu meelest oluline nii printsiibi poolest kui ka pragmaatilises plaanis.

Pikemalt analüüsimata võiks neid eristada nii – ühel pool sõdurlik haavamatuse moraal versus moraal, mille kohaselt on iga inimene tõe poolt vabatahtlikult haavatav; piiratud „meie“-grupi sisene usaldus versus avatud, võimalikult üleüldine usaldusväärsus.

See puudutab loomulikult demokraatia olemust. Demokraatia tuum ei seisne korrektsetes protseduurides (nagu nt vabad valimised), need on vaid demokraatia tuuma loogilised järelmid. Demokraatia tuum seisneb ühes spetsiifilises moraalis, mille oluline osa on tõe lahutamine autoriteedist (amicus Plato, sed magis amica veritas „Platon on armas, aga tõde on armsam“), valmidus tunnistada, et tõde ei pruugi asuda sinus, kellelgi pole tõe monopoli (just seepärast käib demokraatias võimu pidev ümberjagamine). Demokraatia seisneb selles, et tõde ühiskonna parema korraldusviisi kohta on pidevalt lahti, on põhimõtte poolest pidevalt uuesti aruteludes leitav, ja sellest tulenevalt on igasugune süsteemne valetamine põhimõtteliselt demokraatia tuuma riknemine (sest arutelud ei saa toimida ilma usalduseta). Küsimus nende moraalide võrdluse puhul ongi selles, kas moraali keskmes on tõde või midagi muud (nt mõni sattumuslik „meie“ või mingi „lahinguülesanne“), kas tõde määratleb „meid“ või „meie“ määratleme tõde. Kas me tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on „meie“ lojaalsuse nimel välistav ja endassesulguv (ning vajadusel sulgeb välja ka tõe), või tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on avatud ja kaasav ning millel on pidev võimalus tõele ligi pääseda?

Põhimõtteliselt pole see midagi muud kui vaimse elujõu küsimus, sest valik nende moraalide vahel on valik tardumuse või kasvamise vahel.