loen Reet Kasiku "Stahli mantlipärijaid" (eesti keele uurimise ja korraldamise ajalugu). võimalik, et olen neid asju ülikooli ajal isegi kuulnud, aga ei kinnistunud tollal - fakte normitud kirjakeele fikseerumise kohta:
I maailmasõja eelõhtul alustati jõudsalt eesti keele rikastamist ja arendamist, selles oli kaks põhisuunda - Aaviku keeleuuendus, mis oli radikaalsem ja ebasüsteemsem (ning mis oluline - Johannes Aaviku uuenduslikul keelel polnud normi, ta oli pigem paljuvõimaldav "lõpmattuseni tõmmat kurv"), ning Johannes Voldemar Veski juhitud keelekorraldus, mis taotles süsteemi ja normeeritust ning seotust rahvakeelega. Veski koostatud esimene õigekeelsussõnaraamat ilmus 1918; normkeele juurutamise olulisim läbimurre oli see, kui 1927 hakati Eesti koolides haridusministeeriumi otsusel normitud kirjakeelt õpetama. 1938 tegi keeleteadlane Arnold Kask ajakirja Looming põhjal ülevaate, kuidas on keeletarvitus ühtlustunud. 1923. aasta Loomingus oli uuenduslikus (aaviklikus) keeles 69% luulest ja 51% proosast (sh ka artiklid jms), normitud kirjakeeles 18% luulest ja 49% proosast, lõunaeesti murretes 10% luulest (lisaks veel "rahvaluulekeeles" 3%). 1933. aasta Loomingus oli uuenduslikus keeles 65% luulest ja 29% proosast, normkeeles 32% luulest ja 71% proosast, lõunaeesti murretes 3% luulest. 1938 oli uuenduslikus keeles 19% luulest ja 5% proosast, normkeeles 69% luulest ja 95% proosast, lõunaeesti murretes 12% luulest (selle viimase protsendiga on kaks võimalust - ta on kas juhus ega näita tendentsi, või siis näitab tendentsi, et normkeele juurdumine oli selgemini välja joonistanud murded kui omaette eristuva stiiliregistri - märk murrete marginaliseerumisest ja libisemisest puhtpoeetilise arsenali staatusesse).
nii et 15 aastaga oli proosavormis tekstides normkeel täiesti valdavaks muutunud ning luules ka uuendusliku keele võitnud. mis paneb mõtlema nt siurulaste ja arbujate luulepõlvkondade tähendusest keele enda arenguga seoses - kas Siuru eriline plahvatuslik staatus pole mitte seotud sellega, et nad väljendavad üht kõige rohkem pingule tõmmatud seisu eesti kirjakeele arengus (nagu Kasik ütleb, oli 1917-18 erinevused ilukirjanduskeele ja rahva kõnekeele vahel kasvanud väga suureks, ilmselt pole see erinevus olnud suurem varem ega hiljem). ja kas hilisemate arbujate eriline staatus eesti luuleloos pole mitte seotud ka sellega, et nad tulid üheskoos keelega, mis oli lõpuks kindlamale kujule fikseerunud, esimene luulepõlvkond, kes kultiveeris just äsja valmis ja küpseks saanud eesti kirjakeelt, n-ö Queen's Englishi eesti vastet, st esimene põlvkond, kes kirjutas samas keeles, mida õppisid koolis ka "piimakärsad" ja mida sanktsioneeris oma korraldustega riik ise - kas just selles kõrgkultuuri ja ühiskonna laiema pinnase vahelise keelelise ühtsuse esmakordselt tajutud hetkes ei juurdu ka arbujate kui teatava eesti luule kuldajastu legend, mis toitis kirjanduskultuuri vähemasti 90ndate alguseni (ning teeb seda rahvalikumas kirjandusloo-tajus tänini)? ja kas on juhus, et arbujaliku telje ümber keerlev kirjanduskaanon hakkas murenema koos normitud kirjakeele ühiskondliku maine ja kasutusvaldkondade ahenemisega? see oleks huviväärne mõtlemisaines.
mis omakorda viib mõtted selleni, et mu meelest ei ole hea, et tänapäeva ülikoolis ei harita enam eesti filolooge - on võimalik saada diplom kirjanduse erialal, läbimata pisutki põhjalikumat eesti keele kursust, ja vastupidi. sest kuidas näiteks saada aimu kirjandusliku stiili nüanssidest, tundmata lähemalt keeleteooriat ning keeleajalugu?
Postitused
10 kommentaari:
Aare, minu mäletamist mööda oli keel-ilma-kirjanduseta ja kirjandus-ilma-keeleta võimalik ka meie ajal, kui see kõik oli ühes osakonnas: keegi ei keelanud võtta ülemastmes ütleme eesti keele pluss soome keele, ja nt keskastmes ungarit ja soomeugrit kõrvale. Ja vastupidi, kombineerida stuudiumi kirjandusest, teatriteadusest ja rahvaluulest. Kohustuslikud ained olid küll, jah, kõigil, aga need ei olnud ju teab mis põhjalikud.
Tõsi, emakeele ja kirjanduse õpetaja kutset niiviisi ei saanud. Kas praegu saaks?
Sisulisema poole pealt: ma usun, et veskiliku keelekujunduse mõjuvõimule aitas kõvasti kaasa ka nõuka aeg, kus Aavik oli persona non grata, Veski seevastu kõlblik. Seda suhtumist, et "Veski mõistlik, Aavik segane" tajusin veel üheksakümnendate loenguteski. Hoolimata sellest, et Veski suund tõi eesti kirjakeelde hulgaliselt probleeme, eeskätt paronüümipesad. Ja mind viib ahastusse, et keeletoimetajad kannatavad siiani nende lauselühendite foobia all, millel on Aaviku pitser peal, kuigi need oleks "et"-kõrvallausete jadade lühendamiseks hiigla kasulikud.
Pajusalu arutas kunagi põnevalt murrete kohtlemise poliitiliste põhjuste üle. Jutuks oli nii murrete mahatampimine kuni ütleme üheksakümnendaten kui ka järngenud murdebuum. pmst see, et omal ajal oli vaja luua keeleühtsus (vrd itaalia keele leiutamine), nüüd on jälle tore, kui on vene vähemuse kõrval näidata, et nää, meil on "päris", õiged, oma vähemused ka, need venelased pole üldse miski õige vähemus.
kui sa mõtled "meie ajal" (ma ei tea õieti, kes sa oled, Notsu, aga ma kahtlustan, et oleme tuttavad), siis muidugi oli võimalik; mu iva on lihtsalt selles, et kas see on kõige mõttekam (ma ise õppisin ka keelt ainult alamastmes ja olen tagantjärele kahetsenud, et tegelikult võinuks keeleaineid rohkem kuulata, aga keegi ei käskinud).
eks seal on mitu põhjust, miks Veski suund võitis - üks asi, et Aavik oli vene ajal tõrjutud (päris põlu all polnud, 90. sünnipäevaks 1970 ilmus Kodu-Eestis ju korralik koguteos), teine asi on see, et vene ajal suurenes vajadus keelt kaitsta ja tugevana hoida, ja oldi teatavas kaitseseisundis, ja selleks muidugi Veski liin sobis palju paremini; ja kolmas asi on see, et tegelikult kattub normitud keele kinnistumine ju samasse aega, kus kinnistusid lõplikult muudki ühtse eesti identiteedi institutsioonid (kas või see praegu kõvasti vaieldav muistne vabadusvõitlus kinnistati lõplikult 30ndail üheskoos Võidupüha tähistamisega, riiklik nimede eestistamise kampaania jms). Veski liinil ilmselt oli nõukogude ajal natuke see õndsa eesti aja traditsiooni märk ka küljes.
Külli olen, anna andeks. Kuna ma saan aru, et Muhu-Kadri pani mu veebiidentiteedi pärisidentiteediga kokku, siis mõtlesin, et see on läbipaistev kõigile, kes mind päriselust teavad.
Aga jah, see veneaegne kaitsmistung - eks see oli ka murrete häbistamisel üks tegur, kuigi mulle tundub, et seda viimast ei toetanud mitte "õndsa eesti aja" oreool, vaid lihtsalt keeleühtsuse rõhutamine.
Nõuka ajal oli veel selline vool, kus õndsa mineviku (tähendab, "eesti asja") pitseri sai ka viimane ots tsaariaega. vt "Kevade" ja "Suve" film ja "Pisuhänna" telelavastus. Ja ma usun, et sellega on seotud ka saksapäraste konstruktsioonide vaimustus, mida ma oma lapsepõlvest ja teismeeast mäletan. Kaheksakümnendate lõpust tuleb eriti meelde telenovelade paroodiana esitletud "Koduhani" (ETV arhiivi link), mis lavastusena kukkus aga seebiparoodia jaoks liiga tõsine välja ja muutus kohati hoopis tahtmatuks eneseparoodiaks: halvastivarjatud vaimustus ilusate riiete, kalli mööbli, kristalli, sotsiaalse ebavõrdsuse jne vastu (see on muidugi "Pisuhänna" lavastuses ka - õnnis minevik, kus kõik olid ilusti riides, jõid šampust ja kõigil olid teenijad); ja saksik keelepruuk. Hüva, viimane on arvatavasti originaalnäidendist pärit (ma oletan, et näidend jäi ise keeleuuenduse eelsesse aega - ega sa dateeringut ei tea?), mitte lavastuse süü. Aga ma kahtlustan, et saksapärane, igasugusest (olgu Veski või Aaviku liini) keeleuuendusest puutumata keelepruuk oli selleks ajaks üheks vana hea aja jõukuse märgiks muutunud ja oli üks põhjus, miks kodumaise pisi-Dallase jaoks just selline tekst valida.
Sai segane, lühidalt: mulle tundub, et saksapärane keel, mida EW ajal just ebarahvuslikuks peeti, muutus nõuka ajal, kui EW kuvand oli suuresti "hea vana rikas aeg, kus poest oli kõike saada nagu Soome telekas, kõik käisid ilusti riides ja venelasi ei olnud," lihtsalt üheks vanaks asjaks teiste hulgas, järelikult heaks ja rahvuslikuks.
St sa pead tänapäeva all silmas ka üheksakümnendate keskpaika ja vbla varasematki?
Mitmes asjas olid tol ajal õppimisvõimalused praegusega võrreldes ikka väga head - mul kujunes 4+2 magistrist 5+4 magister (mille jooksul ma kogu aeg mitmesuguseid asju õppisin) ja välja visati alles lõpus, kui oli ainult makatöö teha jäänud. Praeguse tootlikkusideoloogia juures nii ei saaks.
Ah. leidsin nüüd tagantjärgi lõpuks "koduhane" daatumi: 1924.
jah, võimalik, et see saksapärasus toimis nii tõesti; eks ajalugu mingi aja jooksul ka kuidagi sulab üheks känkraks kokku, nii nagu praegu tundub mõnikord, et päris noorte jaoks pole enam vahet, kas Stalini aeg või Brezhnevi aeg.
aga selle saksikusega tuleb mulle kohe meelde nüüdisaegne "Tuulepealne maa", kus üks põhiperekond elab ju lausa mõisas - ajalooliselt muidugi võimalik, aga ajastupildi mõttes väga ebatüüpiline; otsekui oleks tahetud õnnis EW aeg ja tsaariaegne mõisapreilide-romantika kokku panna.
"Koduhani", nagu välja tuleb, pärineb 1924. aastast - https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?47591.
ma pean jah silmas ka 90ndaid (kuigi kui ma järele mõtlen, siis ega ma ei teagi päris kindlalt, kas vene ajalgi kirjandus ja keel juba lahus polnud - mul on kuskilt mulje, et oli ikka kuidagi kindlamalt filoloogiline see asi). ja muidugi olen ma nõus, et 90ndad olid ülikoolis õppimise mõttes igati kuldsed, ma ise ka sain magistriks 5+3 aastaga, ja mida kõike sai kuulata ja õppida, kusjuures sai kuulata mittekohustuslikke kursuseid ilma eksamit tegemata.
Kuulata saab vist praegugi igasuguseid asju, kui õppejõud just igaühele materjale paljundama ei pea või igaühega eraldi tegelema.
Aga toona sai isegi siis, kui paljundas - ma käisin suure mõnuga Kriku metafooriteooriat kuulamas ja kui ma õigesti mäletan, siis ma ei kavatsenudki eksamit teha, mul oli aineid niigi liiga palju, ja tema jälle suure heameelega paljundas mulle asju, sest ma esitasin küsimusi ja üldse osalesin seal hirmus aktiivselt.
Vbla mõni laseb nii oma lõbu pärast ka nüüd, ma ei tea.
Oma õppekava sai kah üsna uljalt kombineerida.
Kolm pluss kahega nagu ei jõuagi ei süveneda ega silmaringi laiendada, eriti kui need on tõesti rangelt ainult kolm ja ainult kaks aastat. Akadeemiliste ja lapsepuhkustega ehk saab veidi šlikerdada, aga no meil olid need ju pealekauba ja akadeemilise ajal sai eksameid teha.
Ma ei ole "Tuulepealset maad" vaadanud, aga mõisaelanike peale tulevad meelde ajaloolaste räägitud sarkastilised lood jõukatest talumeestest, kes endale juba tsaariaja lõpus vaesunud mõisnike käest mõisu ära ostsid ja elasid ikka oma talumehe kombel - sülitasid põrandale, sõitsid kirikusse plaanvankriga (aga teenijavaimud toppisid tõlda).
EW tulles jäid nad oma mõisadest küll ilma nagu sakslasedki.
veel üks fakt lisaks - keeletoimetajad asusid ajalehtede ja kirjastuste juures tööle 1929.
See on kahekümnendate tõlkekirjanduse lõviosa kvaliteedist ka näha. Kui me tänapäeval viriseme vahel toortõlgete üle, siis õndsa eestiaegse kirjastamistavade kõrval on see köki-möki.
Isegi kolmekümnendatel tegelikult veel, küllap igasuguste sopakate tarvis toimetajaid ei võetud.
*
Su Queen's Englishi märkus meenutas ajaloolisi keeleregistreid. Jane Gingell rääkis sellest, kuidas siis, kui tahad inglise keeles võtta kõrgstiilset, veidi vanamoelist, aga kõigile arusaadavat keeleregistrit, on parim etalon King James Bible. Rootslastel langeb Gustav Vaasa piibel ainult veidi varasemasse aega, aga kui ma seda juttu õigesti mäletan, on see tänapäeva keelest natuke liiga erinev.
Ja eesti keeles sellist ajaloolist registrit võtta ei olekski. Seitsmeteistkümnes sajand on liiga erinev. Üheksateistkümnes sajand - kui ta on äratuntavalt üheksateistkümnes - lõhnab ärkamisaja järele ja mõjub omamoodi armsalt ja lapsikult, aga mitte just ülevana. Eks siis tõlkides ole enamasti konstrueeritud mingit uusvana keelt, suurema või väiksema eduga.
Mulle tundub, et tänapäeval kasutatakse osa aavikisme - nii tema neologisme kui ka laene - selliste pseudoarhaismidena.
Alamsaksa päritolu leksika seevastu oleks nagu liiga proosaline. Nii kodune keel, et ei saa nagu õieti vanaaegne olla.
Postita kommentaar