ma usun, et sa armastad valesti
ma usun, et ma usun õigesti
ma ei vihka sind, mul on su pärast valus
ole hell minu valu vastu
minu valu on õige
minu valu nimel
tuleb sul oma armastus ohvriks tuua
reeda ennast, et mina saaksin
oma valule truuks jääda





.

Kuidas ära tunda traditsioonilise perekonna kaitsjate valed ja need ümber lükata?

mind visati koos Tarmo Jüristoga täna välja Facebooki lehelt "Kaitskem üheskoos perekonda". olin seal paar nädalat püüdnud polemiseerida SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks toetajate seisukohtadega. kohati tekkis isegi täiesti mõistlikke dialooge, kus erimeelsustele vaatamata olime võimelised oma seisukohti vastastikku seletama. ümber loomulikult ei veennud keegi kedagi, aga kumas seda, mida ma sellistes olukordades kõige olulisemaks pean - et isegi kui ollakse risti vastupidistel seisukohtadel, peaks inimesed vabas ühiskonnas olema võimelised üksteisega vaidlema, võib-olla isegi mingeid kokkupuutepunkte leidma, mitte laskuma sõjaseisukorra sarnasesse hoiakusse, kus ei suudeta uskuda, et teine inimene on oma jutus aus ning kahtlustatakse teist juba eos rumaluses, varjatud tagamõtetes ja kuritahtlikkuses. 

Varro Vooglaiu ja Malle Pärna korduvad üleskutsed lehe lugejatele küll püüdsid neid hoiatada "provokatsioonidele allumise" eest, kuid olen tänulik sellegi eest, et mind ei blokeeritud kohe (nagu mõnda mu sõpra, kes bänniti kohe esimeste kommentaaride järel, mille sisuks oli SAPTK tekstide õigekirjavigade parandamine). oli huvitav ja - mis siin salata - tõesti mingis mõttes rikastav ning tundekasvatuslik kogemus (ja ma ütlen seda tegelikult ilma irooniata, sest eks oli see endalegi meeleharjutuseks just selles asjas, millest ülal rääkisin).

blokeerimisega läksid kahjuks kaotsi minu ja Tarmo kommentaarid ja nõnda ka üks kena näide sisulise poleemika katsest.

õnneks olin endale salvestanud ühe oma põhjalikuma kommentaari, kus käsitlesin Varro Vooglaiu raamatu "Kuidas tunda ära homoliikumise valed ja need ümber lükata?" üht alapeatükki, nn vale nr 35 (lk 57-58).

toon siin ära lehekülje moderaatori (tõenäoliselt Varro Vooglaiu) kommentaari, kuhu ta on kopeerinud vastava alapeatüki (viiteid peab küll otse bukletist vaatama), ning seejärel oma vastuse.

*

Hr Aare Pilv näib arvavat, et ilma oma kooselu registreerimata ei ole võimalik hooramisest hoiduda või et see on raskendatud. Huvitav mõttekäik, aga mitte kuigi veenev. Mis puutub homoseksuaalset eluviisi, siis sellele näib hooramine olevat olemuslik.

VALE 35: Homoseksuaalsed suhted on põhimõtteliselt sarnased mehe ja naise vahelistele suhetele – selle erinevusega, et partnerid on samast soost.

See on homoliikumise romantiline müüt, millel on tõega vähe pistmist. Tegelikult on homosuhted mehe ja naiste vaheliste suhetega võrreldes vägagi erinevad.

Esiteks, tõenäosus, et homoseksuaalid elavad mingisuguseski pühendunud suhtes, on tavaliste inimestega võrreldes oluliselt madalam. California Ülikoolis 2006. aastal läbiviidud uuringuga tuvastati järgmist:

“Leidsime, et naissoost homoseksuaalid ning veel enam meessoost homosek- suaalid elavad palju vähem tõenäoliselt pühendunud suhtes kui heterosek- suaalse orientatsiooniga naised ja mehed. Ehk kõige silmapaistvam avastus on samaaegselt ka kõige lihtsam: enam kui pooled homoseksuaalidest mehed (51%) ei ela püsisuhtes. Võrreldes heteroseksuaalse orientatsiooniga naiste (21%) ja meestega (15%) on see number üpris rabav.”

Teiseks, isegi püsisuhtes elavad homoseksuaalid (eriti mehed) on oma partnerile palju tõenäolisemalt truudusetud.

* Ühe Hollandis läbiviidud uuringuga, mis avaldati AIDS-i uuringute ajakirjas, tuvastati, et nö püsisuhtes olevatel homoseksuaalidest meestel oli aasta jooksul keskmiselt ka kaheksa muud seksuaalpartnerit.52

* Ühe Kanadas läbiviidud uuringu kohaselt tunnistas vaid 25% rohkem kui aasta väldanud püsisuhtes elanud homoseksuaalidest meestest, et nende suhe on monogaamne. Uuringu autorid selgitasid seda, öeldes et “geikultuur lubab meestel otsida erineva ... vormiga suhteid väljaspool monogaamsust, mida heteroseksuaalse suundumusega inimesed peavad normiks."

2005. aastal teadusajakirjas Sex Roles avaldatud uuringuga tuvastati, et 40,3% homopartnerluses elavatest ja 49,3% väljaspool homopartnerlust elavatest homo- seksuaalidest olid leidnud, et teatud tingimustel on püsisuhtevälised seksuaalsuhted sobilikud ja vastuvõetavad. Võrdluseks leidis vaid 3,5% abielus meestest ja naistest, et seksuaalsuhted väljaspool nende abielu on teatud tingimustel vastuvõetavad.

Kolmandaks näitavad uuringud, et homosuhted on lühemaajalised ja palju vähem tõenäoliselt elukestvad kui mehe ja naise vahelised paarisuhted (eriti abi- elud). Ühes 2005. aastal avaldatud artiklis on tsiteeritud laiaulatuslikku ja pikema ajaperioodi vältel läbiviidud uuringut, mille kohaselt on homopaaride lahkumi- nek konkreetse perioodi vältel meeste puhul rohkem kui 3 korda ja naiste puhul rohkem kui 4 korda tõenäolisem kui abielupaaride puhul.55

Neljandaks on tõsi ka see, et homosuhetes on oluliselt kõrgem lähisuhte vägivalla määr kui meeste ja naiste vahelistes suhetes, kusjuures eriti kõrge on vägivalla määr meessoost homoseksuaalide vahelistes suhtes.56

Lisades kõigele eelnevale ka homosuhete tervisekahjulikkuse, mida on kä- sitletud juba eelmistes punktides, nähtub, et väide, nagu oleks homosuhted oma iseloomult normaalsetele meeste ja naiste vahelistele suhetele kvalitatiivselt väga sarnased, on tühipaljas müüt. Paljuski just sellele väitele rajaneb homoaktivistide nõudmine, et ka homosuhetele antaks õiguslik tunnustus perekonna ja abieluna. Aga nagu juba öeldud, puudub nende väidetel faktiline aluspõhi.

*

ja minu vastus:

lp hr Kaitskem Üheskoos Perekonda ( :) vabandust, ma ei tea, kas te olete Varro Vooglaid või Markus Järvi või keegi teine), ma ei arva, et ilma oma kooselu registreerimata ei ole võimalik hooramisest hoiduda või et see on raskendatud. ma lihtsalt arvan, et ametliku kooselu idee on "hooramisele" vastupidine. (lisaks pean muidugi ütlema, et "hooramine" ei ole minu kõnepruuk, kasutan seda vaid suhtluse mugavuse pärast.)

mis puutub sellesse bukletti - see teadusartiklitega argumenteerimine on muidugi kahe otsaga asi, sest eks on võimalik leida uurimusi nii ühe kui teise vaatepunkti toetuseks. kammisin siiski läbi selle lõigu bukletist ja võin seda kommenteerida vaid nii:

* inimestele, kes ei ela püsisuhtes (nt nood 51% homomehi), ei olegi kooseluseadust vaja, nii et see näitaja ei mängi antud arutluses rolli. Charles Strohmi uuring, kust see number on võetud, on leitav siit - http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=1862320

(Strohm on kirjutanud ka samasooliste kooselude püsivusest võrreldes heterokooseludega - http://papers.ccpr.ucla.edu/papers/PWP-CCPR-2010-013/PWP-CCPR-2010-013.pdf , samuti samasooliste kooselude seadusliku tunnustamise mõjust nende inimeste tervisele ja heaolule - http://www.researchgate.net/publication/228217483_The_Effects_of_Legally_Recognizing_Same-Sex_Unions_on_Health_and_Well-Being )

* Hollandi AIDSi-uuringute ajakirjas avaldatud uurimuse metodoloogiliste vigade kohta vt http://www.boxturtlebulletin.com/Articles/000,003.htm

* Kanada uuringu kohta ei õnnestunud vähemalt bukletis antud viite põhjal (Ryan Lee artikkel ajalehes Washington Blade) netist originaaluurimust leida, seega ei mõista kommenteerida. (ei vaidlusta)

* kui kooselu- või abielupaar praktiseerib vastastikusel kokkuleppel püsisuhte väliseid seksuaalsuhteid, on see minu meelest küll puhtalt nende eraasi. arvestades, milline on abieluväliste suhete tegelik statistika (eri hinnanguil 30-60% abieludest), saab siit vaid järeldada, et tavapärases heteroseksuaalses kooselus tehakse seda oma partneri eest reeglina salajas. siinkohal on viidatud Sondra Solomoni jt artiklile, täpsustada tuleb, et protsendid 40,3 ja 49,3 käivad gay-meeste kohta, lesbide puhul on vastavad numbrid 5,3 ja 5,0. artikkel ise on huvitav ja põhjalik, pakub numbreid nii homokooselu vastastele kui pooldajatele (muuseas nt seda, et heteronaistel on reaalseid püsisuhte väliseid seksuaalsuhteid rohkem kui lesbidel). artikkel on loetav aadressil http://cupplesstudy.paloaltou.edu/publications/Solomon%20et%20al.%202005.pdf

* Lawrence Kurdeki artikkel (millele viidatakse väite juures, et homopaaride lahkuminek on 3-4 korda tõenäolisem) pole täismahus tasuta loetav, kuid artikli resümeest paistab, et tema järelduste kohaselt toimivad samasooliste kooselud sama hästi kui heterokooselud http://www.jstor.org/discover/10.2307/3600164?uid=3737920&uid=2129&uid=2&uid=70&uid=4&sid=21104640090293

* vägivalla määra juures viidatakse Cochrani ja Cauce'i artiklile, millest ma samuti pääsen vaid resümeele ligi - artikli põhiteema on narkoprobleemid, siin räägitakse sellest, et homoseksuaalide narkoprobleemid on tõsisemad kui heterotel, aga kui artiklis on juttu lähisuhtevägivallast, siis on kindlasti valimiks narkoprobleemidega inimesed, mitte homoseksuaalid üleüldse. http://www.journalofsubstanceabusetreatment.com/article/S0740-5472%2805%2900246-1/abstract

*

ühesõnaga - andmeid kasutatakse moonutatult ja paistab välja, et Varro Vooglaid pole kindlasti enamiku viidatud allikatega otse tutvunud, vaid ilmselt võtnud need üle teistest tema enda bukletiga samalaadsetest materjalidest (nt kui guugeldada sedasama Ryan Lee artiklit gay-ajalehes Washington Blade, siis kõik vasted viitavad traditsioonilise perekonna kaitsjate agitatsioonimaterjalidele, algteksti pole võimalik netist kätte saada - seda viidet kasutatakse muutumatul kujul homovastaste hulgas lihtsalt automaatselt üle võetava meemina). kui Varro Vooglaiu bukletti kaitstaks bakalaureuse- või magistritööna, siis kukuks see läbi, sest see ei kannataks kriitikat viitamise usaldusväärsuse ning alusmaterjalide põhjal järelduste tegemise koha pealt, mis on akadeemilise taustaga inimese puhul - Varro Vooglaid on kahe ülikooli taustaga juuradoktorant ning õppejõud - üsna hämmastav. (väljend "ei kannata kriitikat" saab leheküljelt bännimise valgel muidugi oma tähendusvarjundi.)
selle ühe peatüki põhjal võib teha oletuse ka kogu bukleti kohta.

kokkuvõtteks: vastus pealkirjas esitatud küsimusele - tuleb tutvuda viidatud alusmaterjaliga. Varro Vooglaiu buklett viitab küllaga materjalidele, mille põhjal saaks Varro Vooglaiu enda seisukohad ümber lükata.



ps. õienduseks. see konkreetne kommentaar ei olnud minu lehelt eemaldamise põhjuseks, see pärines 31. augustist ning sellele järgnes küll privaatne palve sel lehel kriitikat mitte esitada - nii et ma olin hoiatatud (ning Varro Vooglaiule kannatlikkuse eest isegi omal moel tänulik). väljaviskamine tuli nädal hiljem.
Varro Vooglaid põhjendas blokeeringut nii: "Minu hinnangul on see, et Te üritate koos hr Jüristoga pookida inimeste seisukohaväljendustele külge mingit anti-semiitlikku stigma, alatu ja madal." sellest jääb minu argumentide kohta vale mulje. ma olen küll mõnikord varem juhtinud tähelepanu sellel lehel leidunud antisemiitlikele kommentaaridele ja minu heameeleks on moderaatorid need ka eemaldanud, aga antud juhul ei tahtnud ma kuidagi nõustuda ühe kommentaariga, mis kõlab nii: "ajaloost teame tõepoolest ka palju karme näiteid homode kohtlemisest ja meile tundus see kogu aeg ülekohtusena, me arvasime ja uskusime, et homodki tahavad rahulikku elu ja pole justkui milleski süüdi, võib-olla ei ole ka, siin ei ole ühest vastust, kas homod on süüdi, see oleneb, kuidas homoseksuaalsust diagnoosida, aga tundub olevat siiski ühene vastus selles osas, et avalikku homoliikumist tuleb kõvasti piirata terve ühiskonna kaitseks, ajaloost tuntud karmus pole olnud lihtsalt niisama, see on olnud hädavajadus. Ühiskond ei saa normaalselt eksisteerida, kui ta lubab oma normaalsust kellelgi pidevalt ja karistamatult närida." lisaks võrdles seesama inimene olukorda, kui Eestis kooseluseadus vastu võetaks, holokaustiga - võrdlus, mis tekitas hämmingut ja küsimusi, kas see inimene ikka mõistab holokausti olemust. kindlasti aga ei süüdistanud ma toda inimest antisemiitluses, vaid selles, et ta õigustab minevikus toimunud homoseksuaalide represseerimist. nüüd on see siis õiendatud.

Programmike

sõnastasin sellise väikse programmi. ma ei tea, kas see on nüüd mingi radikaalanarhism või väikekodanlik eskapism.
1. religioon, parteid ja riik on võimu organiseerimise vahendid
2. võimu saavutamine on üks paremaid viise kaitsta end vastutuse eest, kui ollakse toime pannud või kavatsetakse toime panna kuritegusid
3. seepärast tõmbab võim paratamatult ligi kurjategijaid
4. kui sa kuulud kuritegusid võimaldavasse struktuuri, vastutad sa nende kuritegude eest
5. seepärast ära sea oma identiteeti sõltuvusse ühestki religioossest, parteilisest ega riiklikust identiteedist, sest varem või hiljem pead sa vastutama kuritegude või ebaõigluse eest, mida sinu nimel toime pannakse
6. religiooni asemel kaastunne, partei asemel aus sõprus, riigi asemel kodu





täiendus.
see tekst on spontaanne läbi mõtlemata purtsatus. näiteks "kodu" asemel peaks olema "näoliste kogukond" või "näkkuvaatajate ühiskond". täpsustused ja vaidlustused on nähtavad Facebooki-arutelust:

Katkend Jonathan Littelli "Eumeniididest" - hea ja kurja üle otsustamisest

Katkend Jonathan Littelli kuulsa suurromaani „Les Bienveillantes” („Eumeniidid” või „Heasoovijannad”) viimase kolmandiku algusest. See tükk on tõlgitud ingliskeelse tõlke vahendusel („The Kindly Ones”, tlk Charlotte Mandell), alguses ja lõpus on ümberjutustused.

Raamatust on eesti keeles kirjutanud Tõnu Õnnepalu, Peeter Helme, Marek Tamm, veel kord Peeter Helme ning laiemas kontekstis Jüri Lipping.

Minu soov prantsuse keelest tõlkijatele – palun, võetagu ja tõlgitagu see romaan eesti keelde!!!

[Peategelane Max Aue, kes on saadetud inspekteerima Poolas asuvaid koonduslaagreid, satub baaris juhuslikult juttu ajama kellegi Dölliga, kes töötab Sobibori laagris. Döll räägib Auele oma minevikust: ta oli tahtnud saada talupidajaks, kuid majanduskriisi ajal oli ta ühinenud politseiga: „Mu lapsed olid näljas, see oli ainus viis kindlustada, et meil on iga päev toit laual.” 1939. aasta lõpus suunati ta Sonnensteini eutanaasiakliinikusse, mille eesmärgiks oli vaimuhaigete likvideerimine: „Ühest küljest ei olnud see eriti meeldiv. Aga teisalt, see polnud vähemalt rindelesaatmine, ja palk oli hea, mu naine oli rahul. Nii et ma ei öelnud midagi.” 1941, kui kliinik suleti, saadeti Döll kui „spetsialist” Ukrainasse salajase eriüksuse koosseisus, mille ülesanne oli eutaneerida raskelt haavatud Saksa sõdureid: „Tõeline sitahunnik. Mehed nagu mina ja sina, kes olid andnud kõik kodumaa nimel, ja põmm! Nii neid siis tänatigi.” Lõpuks „pääses” Döll Poolasse Sobibori koonduslaagrisse: „Ma olin õnnelik, kui mind siia saadeti. Siin pole samuti kuigi lõbus, aga siin pole vähemalt nagu seal. See on nagu kõik muugi, sellega harjub ära. Väikesed mehed ja väikesed naised, vahet pole. See on nagu prussakale peale astumine.”

Sellele järgneb Aue mõtisklus:]

Pärast sõda, kui püüti seletada, mis oli juhtunud, oli palju juttu ebainimlikkusest. Aga vabandage mind, sellist asja nagu ebainimlikkus pole olemas. On ainult inimlikkus ja veel rohkem inimlikkust: ja see Döll on hea näide. Mida muud see Döll oli kui hea perekonnainimene, kes tahtis oma lapsi toita ja kes kuuletus oma valitsusele, isegi kui ta sisimas ei nõustunud täielikult? Kui ta oleks sündinud Prantsusmaal või Ameerikas, oleks teda kutsutud ühiskonna tugisambaks ja patrioodiks; kuid ta sündis Saksamaal ja seega on ta kurjategija. Paratamatus, nagu teadsid juba kreeklased, pole mitte ainult pime jumalanna, vaid ka julm. Mitte et tollal poleks kurjategijaist puudus olnud. Kogu Lublin, nagu ma olen püüdnud näidata, oli läbi imbunud riknemise ja mõõdutundetuse limasest atmosfäärist; Einsatz, aga samuti selle isoleeritud piirkonna koloniseerimine ja kurnamine panid rohkem kui ühe inimese oma pead kaotama. Oma sõbra Vossi selleteemalistest märkustest saadik olen ma mõelnud, mis erinevus on Saksa kolonialismil, nagu seda praktiseeriti neil aastail Idas, ja Briti ja Prantsuse kolonialismil, mis oli põhimõtteliselt tsiviliseeritum. Nagu Voss rõhutas, on olemas objektiivsed faktid: pärast oma kolooniate kaotamist 1919 pidi Saksamaa oma kaadrid tagasi kutsuma ning oma koloniaaladministratsiooni ametid sulgema; väljaõppeasutused jäid põhimõtteliselt avatuks, kuid ei meelitanud kedagi ligi, sest polnud väljavaateid; kakskümmend aastat hiljem oli kogu spetsiaalne teadmistevaldkond kaotsi läinud. Selliste asjaolude juures oli natsionaalsotsialism andnud tõuke tervele põlvkonnale, kes oli täis uusi ideid ja janunes uusi kogemusi, mis – kui asi puudutab kolonisatsiooni – olid võibolla samavõrra õigustatud kui vanasti. Mis puudutab liialdusi – hälbelisi purskeid nagu need, mida võis näha Deutsches Hausis [kohalik sakslaste klubi], või süstemaatilisemalt meie administraatorite silmanähtav võimetus kohelda koloniseeritud rahvaid (kelledest mõned oleks võinud olla valmis meid vabatahtlikult teenima, kui me oleks ukse lahti jätnud) teisiti kui vägivalla ja põlgusega – siis ei tohiks unustada ka seda, et kolonialism, isegi Aafrikas, oli noor nähtus, ja et teised riigid said vaevu paremini hakkama: mõelge vaid Belgia hävitustööle Kongos ja nende süstemaatilise sandistamispoliitikale, või siis Ameerika poliitikale, mis oli meie endi eelkäija ja eeskuju, mis avardas oma eluruumi mõrvade ja sunniviisilise ümberasustamise teel – me kaldume unustama, et Ameerika oli kõike muud kui „neitsilik territoorium”, kuid ameeriklased olid edukad selles, milles meie ebaõnnestusime, mis ongi kogu erinevus. Isegi britid, keda nii tihti tuuakse näitena ja keda Voss nii väga imetles, vajasid 1858. aasta traumat, et hakata arendama läbimõeldumaid kontrollivahendeid; ja kuigi nad vähehaaval õppisid mängima virtuoosset piitsa ja prääniku mängu, ei tohiks me unustada, et piits polnud sugugi hüljatud vahend, nagu võib näha Amritsari veresaunast, Kabuli pommitamisest ja teistest näidetest, mida on palju ja mis on unustatud.

Aga nüüd olen ma oma esialgsetest mõtetest eemale eksinud. Ma tahtsin öelda seda, et kuigi inimene pole loomu poolest hea, nagu mõned poeedid ja filosoofid on ette kujutanud, ei ole ta ka loomu poolest kuri: hea ja kuri on kategooriad, mille abil saab hinnata ühe inimese tegude mõju teisele; kuid nad on minu arvates fundamentaalselt ebasobivad, isegi kasutamiskõlbmatud kohtumõistmiseks selle üle, mis toimub selle inimese südames. Döll tappis inimesi või lasi neid tappa, seega on ta Kuri; kuid iseenda sees oli ta hea inimene oma lähedaste suhtes, ükskõikne kõigi teiste suhtes, ja mis veel tähtsam, ta oli inimene, kes austas seadust. Mida rohkemat nõuame me indiviidilt meie tsiviliseeritud, demokraatlikes linnades? Ja kui paljud filantroobid kogu maailmas, kes on kuulsaks saanud oma ekstravagantse heldusega, on vastupidiselt egoistlikud ja karmid monstrumid, janused avaliku kuulsuse järele, täis edevust, türanlikud oma lähedaste suhtes? Iga inimene tahab rahuldada iseenda vajadusi ja jääb ükskõikseks teiste inimeste vajaduste suhtes. Ja selleks, et olla võimeline üheskoos elama, vältides hobbeslikku „kõik kõigi vastu”-olukorda, ning vastukaaluks olla võimeline – tänu vastastikusele abile ja sellest võrsuvale kasvanud produktiivsusele – rahuldama suuremat hulka oma ihasid, on vaja reguleerivat autoriteeti, mis kirjutab ette nende ihade piirid ja vahendab konflikte: selleks mehhanismiks on Seadus. Kuid vaja on ka, et inimesed, egoistlikud ja nõrgad, aktsepteeriksid Seaduse piiranguid, ja nõnda peab see seadus toetuma autoriteedile väljaspool inimest, peab põhinema võimul, mida inimene tunneb enda suhtes ülemana. Nagu ma olin Eichmannile meie lõunasöögi ajal öelnud, see ülim ja kujutluslik tugipunkt oli pikka aega Jumala idee; tollelt nähtamatult, kõikvõimsalt Jumalalt nihkus see kuninga füüsilisele kohalolule, kes oli suverään jumaliku õiguse järgi; ja kui see kuningas jäi peast ilma, läks suveräänsus üle Rahvale või Rahvusele ning põhines fiktiivsel „lepingul”, millel polnud mingit ajaloolist või bioloogilist aluspõhja ning mis oli seetõttu sama abstraktne kui Jumala idee. Saksa natsionaalsotsialism püüdis selle ankurdada Volk'i, ajaloolise tegelikkuse külge: Volk on suveräänne ja Führer väljendab või esindab või kehastab seda suveräänsust. Sellest suveräänsusest tuletatakse Seadus, ja enamiku inimeste jaoks kõigis maades pole moraalsus midagi muud kui Seadus: selles mõttes Kanti moraaliseadus, millest Eichmann oli niivõrd haaratud, mis võrsub mõistusest ja on identne kõigi inimeste jaoks, on fiktsioon nagu kõik seadused (kuigi võib-olla kasulik fiktsioon). Piibli Seadus ütleb „sa ei tohi tappa” ega talu ühtki erandit; kuid iga juut või kristlane aktsepteerib, et sõja ajal on see seadus peatatud, et on õigustatud tappa oma rahva vaenlasi, et see pole patt; kui sõda saab läbi ja relvad pannakse kõrvale, jätkab vana seadus oma rahumeelset kulgu, nagu poleks katkestust olnudki. Nõnda siis sakslase jaoks olla hea sakslane tähendas kuuletuda seadustele ja seega Führerile: ei saa olla mingit muud moraalsust, sest seda ei toetaks miski. (Ja pole juhus, et meie võimu harvad oponendid olid enamalt jaolt usklikud: nad säilitasid teistsuguse moraali tugipunkti, nad võisid Hea ja Kurja üle otsustada, toetudes aluspõhjale, mis erines Führeri tahtest, ja Jumal oli neile toetuspunktiks, mis võimaldas neil reeta oma juht ja maa: ilma Jumalata olnuks see nende jaoks võimatu, sest kust oleks nad siis endale õigustuse leidnud? Milline inimene suudaks üksi, iseenda vabast tahtest tulla otsusele ja öelda „See on hea, see on kuri”? Kui ennekuulmatu see oleks, ja kui kaootiline, kui igaüks söandaks sel viisil toimida: kui iga inimene elaks oma privaatse Seaduse järgi, kuitahes kantiaanlik see ka poleks, siis oleksime taas Hobbesi juures tagasi.) Nii et kui te soovite mõista Saksamaa sõjaaegse tegevuse üle kohut kui kuritegude üle, siis peate te aru nõudma kogu Saksamaalt, mitte ainult Döllidelt. Kui Döll ja mitte tema naaber jõudis välja Sobibori, siis on see juhus, ja Döll pole Sobibori eest rohkem vastutav kui tema naaber, kel oli rohkem õnne; samal ajal on tema naaber Sobibori eest samavõrd vastutav kui ta ise, sest mõlemad teenisid sama maad väärikuse ja pühendumusega, seda maad, mis lõi Sobibori. Kui sõdur saadetakse rindele, siis ta ei protesteeri; ta mitte ainult ei riski oma eluga, vaid ta on ka sunnitud tapma, isegi kui ta ei taha tappa; tema vaba tahe astub tagasi; kui ta jääb oma postile, siis on ta vooruslik inimene, kui ta põgeneb, siis on ta desertöör, reetur. Inimene, kes on pandud ametisse koonduslaagrisse, nagu seegi, kes on määratud Einsatzkommandosse või politseipataljoni, mõtleb enamasti üsna samamoodi: ta teab, et tema vabal tahtel pole sellega midagi pistmist, ja et ainult juhus teeb temast pigem tapja kui kangelase või surnud mehe. Muidu peaksite neid asju kaaluma mitte judeo-kristliku moraali seisukohast (või sekulaarsest või demokraatlikust, mis teeb täpselt sama välja), vaid pigem kreekalikust moraalist lähtuvalt: kreeklaste jaoks mängis juhus inimese tegemistes rolli (tuleb öelda, et juhus on sageli maskeeritud jumalate sekkumiseks), kuid nad ei arvanud, et see juhus vähendaks mingilgi viisil inimese vastutust. Kuritegu on seotud teoga, mitte tahtega. Kui Oidipus tapab oma isa, siis ei tea ta, et ta paneb toime isatapu; tappa võõras, kes on sind teel vastu tulles solvanud, oli kreeka teadvuse ja seaduse jaoks legitiimne tegu, selles pole mingit pattu; kuid see mees oli Laios ning teadmatus ei muuda kuritegu vähimalgi moel: ja Oidipus ise tunnistab seda, ja kui ta viimaks tõe teada saab, valib ta endale ise karistuse ja viib selle täide. Seos tahte ja kuriteo vahel on kristlik idee, mis on säilinud ka tänapäevases õiguses; karistuskoodeks näiteks peab tahtmatut tapmist või hooletusest surma põhjustamist küll kuriteoks, kuid vähemaks kuriteoks kui ettekavatsetud tapmine; sama kehtib ka õigusliku kontseptsiooni kohta, mille järgi hullumeelsus vähendab vastutust; ja 19. sajand lõppes sellega, et kuriteo mõiste seoti ebanormaalsuse mõistega. Kreeklaste jaoks pole tähtis, kas Herakles tapab oma lapsed hullusehoos või kas Oidipus tapab oma isa kogemata: see ei muuda midagi, see on kuritegu, nad on süüdi; sa võid neile kaasa tunda, aga sa ei saa neid õigeks mõista – ja see kehtib ka juhul, kui nende karistamine, nagu sageli juhtub, on jäetud jumalatele, mitte inimestele. Sõjajärgsete kohtuprotsesside põhimõte, kus inimeste üle mõisteti kohut nende konkreetsete tegude eest, võtmata arvesse juhuse osa, oli sellest perspektiivist vaadatuna õiglane; kuid sellega käidi kohmakalt ümber; kohtumõistjateks olid välismaalased, kelle väärtusi kohtualused eitasid (kuigi siiski tunnistasid nende võitjaõigust), ja nõnda võisid sakslased tunda, et nad on sellest koormast pääsenud ning seega süütud: kuna inimene, kelle üle ei mõistetud koht, võttis seda, kelle üle mõisteti kohut, ebaõnne ohvrina, siis ta mõistis ta õigeks ning samas mõistis õigeks ka iseenda; ja inimene, kes mädanes Briti vanglas või Vene Gulagis, tegi sama. Kuid kas saanukski see olla teisiti? Kuidas saab tavalise inimese jaoks olla miski ühel päeval õiglane ja järgmisel päeval kuritegu? Inimesed vajavad, et neid juhitaks, see pole nende süü. Need on keerulised küsimused ja lihtsaid vastuseid pole. Kes teab, kus on Seadus? Igaüks peab seda otsima, kuid see on raske, ja on normaalne kummarduda üldise konsensuse ees. Igaüks ei saa olla seadusandja. Kahtlemata pani mind kõige selle üle mõtlema kohtumine ühe kohtunikuga.

[Varsti järgnebki romaanis tutvumine SS-kohtuniku Morgeniga, kes uurib koonduslaagrites toimuvat korruptsiooni – kuidas vangidelt ja hukatutelt ära võetud varaga kaubitsetakse, kuidas laagriasukatele mõeldud sööki müüakse mustal turul jms. Morgen on varem tegelnud juutide kallal toime pandud julmuste ning ebaseaduslike tapmiste uurimisega: „On erinevus: kui SSlane on tapnud juudi kõrgeimate käskude kontekstis,” - st Endlösungi kontekstis - „siis on see üks asi; kuid kui ta tapab juudi oma väärtegude varjamiseks või siis oma perversse naudingu pärast, nagu samuti juhtub, siis on see teine asi, siis on see kuritegu. Isegi kui see juut peab nii või teisiti surema.” Kuid kuna seda eristust on praktikas raske teha ning ülevaltpoolt tehti Morgenile ka tugevasti takistusi, otsustas ta oma fookuse suunata koonduslaagrites vohava korruptsiooni vastu, mis takistab koonduslaagritel kui Riiki teenivatel majandusüksustel efektiivselt toimida.] 

Diane DiPrima - Revolutsiooniline kiri nr 49 (1969)

Vabastage Julian Beck

Vabastage Timothy Leary

Vabastage Pakistani seitse miljonit näljahädalist

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage Angela Davis

Vabastage Soledadi vennad

Vabastage Morton Sobell

Vabastage Sacco & Vanzetti

Vabastage Big Billy Haywood

Vabastage Istuv Sõnn

Vabastage Pöörane Hobune

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage Billy the Kid

Vabastage Jesse James

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage Nathan Hale

Vabastage Jeanne d'Arc

Vabastage Galilei & Bruno & Eckhart

Vabastage Jeesus Kristus

Vabastage Sokrates

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage kõik poliitvangid

Kõik vangid on poliitvangid

Iga savusuitsetaja - poliitvang

Iga maanteeröövel - poliitvang

Iga valerahategija - poliitvang

Iga vihane poiss, kes on akna sisse visanud - poliitvang

Iga hoor, kupeldaja, mõrtsukas - poliitvang

Iga pederast, diiler, roolijoodik, sissemurdja,

salakütt, streikija, streigimurdja, vägistaja

Jääkaru San Francisco loomaaias - poliitvang

Muistne tark kilpkonn Detroidi akvaariumis - poliitvang

Phoenixi turismipargis surevad flamingod - poliitvangid

Saarmad Tucsoni Kõrbemuuseumis - poliitvangid

Põdrad Wyomingis rohtu söömas traattara taga - poliitvangid

New Mexicos mürgitatud preeriakoerad - sõjakaotused

(Wyomingi valgepea-merikotkaste massihaud - lahinguväli)

Iga laps koolis - poliitvang

Iga jurist oma kuubikus - poliitvang

Iga koduperenaine - poliitvang

Iga AMA poolt ajupestud arst - poliitvang

Iga õpetaja, kes valetab läbi lagunenud hammaste - poliitvang

Iga indiaanlane reservaadis - poliitvang

Iga mustanahaline - poliitvang

Iga end baarides peitev homo - poliitvang

Iga end peldikus süstiv narkomaan - poliitvang

Iga naine - poliitvang

Iga naine - poliitvang

Sina oled poliitvang, lukus oma pinges kehas

Sina oled poliitvang, lukus oma jäigas vaimus

Sina oled poliitvang, lukus oma vanemate küljes

Sina oled poliitvang, lukus oma mineviku küljes

Vabasta end

Vabasta end

Mina olen poliitvang, lukus oma vihaharjumuses

Mina olen poliitvang, lukus oma ahnuseharjumuses

Mina olen poliitvang, lukus oma hirmuharjumuses

Mina olen poliitvang, lukus oma nürides meeltes

Mina olen poliitvang, lukus oma tuimas ihus

Vabasta mind

Vabasta mind

Aita mind vabastada

Vabastage end

Aidake mind vabastada

Vabastage Barry Goldwater

Aidake mind vabastada

Vabastage kuberner Wallace

Vabastage president Nixon

Vabastage J. Edgar Hoover

Vabastage nad

Vabastage end

Vabastage nad

Vabastage end

Vabastage end

Vabastage nad

Vabastage end

Aidake mind vabastada

Vabastage meid

TANTSIGE

[ma ei hakanud nimede juurde seletusi ega linke panema, Wikipediast on kõik leitav]

Mustandivabadus vs tõhusus. Skeptiline kiri dialoogist (lootusepiisaga)

Viibisin minagi president Ilvese juures mõttevahetusel kultuuripoliitika teemadel (presidendi kultuurinõuniku Jaan Tootseni lahkel palvel), kuigi olin seal vait, sest konkreetsete kultuuripoliitiliste ideede väljapakkujana oleksin diletant ja sellistel ministri ja loomeinimeste kohtumistel (president võttis eelkõige vahendaja positsiooni) on sisulist mõtet ikkagi pigem konkreetsete poliitikate üle arutamiseks.

Kuna minister hakkab iga kuu regulaarselt korraldama kultuuriinimeste esindajatega, et hoida inimesi kursis ministeeriumis teoksil olevaga (ning loodetavasti ka tagasisidega arvestama), siis võib-olla hakkab siit mingi sisuline dialoogipoeg kasvama ka.

Kuid ma panin kirja mõned mõtted kõige laiema plaani kohta - millised on mu meelest antud olukorras riiki juhtiva poliitilise eliidi ning kultuurilise eliidi vahelise dialoogi piirid.

Konkreetsete poliitikate asjus pole ilmselt täit üksmeelt "meiegi" (st kultuuriinimeste) vahel, nii et need jäävad alati diskussiooni objektiks. Põhiprobleem ongi selles, kuivõrd kõiki asjassepuutuvaid sellesse diskussiooni kaasa võetakse ja kuivõrd on tegu sisulise diskussiooniga, mitte vormitäitelise "ärakuulamisega". Omajagu sõltub konkreetsete inimeste avatusest ja paindlikkusest.

Kuid seejuures on mul ikkagi tunne, et selle süvenenud kommunikatsioonihäire taga on ka midagi põhimõttelisemat - ja see teeb mind mõnes mõttes skeptiliseks. St mulle tundub, et kommunikatsioonihäire pole pelgas soovimatuses või mingites (grupi)psühholoogilistes probleemides, vaid tuleneb vähemalt osaliselt ka sellest, et lihtsalt räägitakse erineva loogikaga keeli. Püüan seletada.

Kultuuriministeerium on 15 aastat (väikse vahega) olnud Reformierakonna käes. Nii pikk aeg on kaasa toonud selle, et ka ministeeriumi juhtiv ametnikkond on parteistunud - mis tähendab, et nt võimuvahetuse puhul pole inimesi, kes hoiaksid ministeeriumi sisemist järjepidevust - see pole muidugi ainus parteistumise oht. Aga ma ei pea põhiprobleemina silmas ka seda, vaid:

Reformierakond esindab ideoloogiat, mida võiks nimetada seda laadi turuliberalismiks, mis kaldub väga paljusid valdkondi nägema äriettevõtte mudeli järgi, kus oluliseks on efektiivsus, ökonoomsus, kasumlikkus jms, kusjuures kriteeriumid on finantsiliselt mõõdetavad. Selle vastas on teine loogika, mida loomeinimesed enamasti kalduvad esindama - loomingu loogika. Need on kaks vastandlikku "keelt", sest looming ei ole võimalik ilma sissearvestatud eksimisvõimalusteta, st looming on ettearvutamatu. Turuliberalistlik efektiivsusenõue aga eeldab ettearvutatavust. (See on näha ka nt selles, kuidas teadusrahade taotlemisel nõutakse, et teadlased kirjeldaksid, millistele tulemustele nad oma 5-aastase uurimistegevuse lõpuks jõuavad - aga milleks siis uurimine, kui tulemused on juba ette teada? Teaduse korraldamise probleemid turuliberalistlikku ideoloogiat järgiva juhtimisega riigis on kultuuriga sarnased, aga antud juhul kuuluvad nad teise ministeeriumi alla.)

Need ongi kaks eri loogikat - ettearvutatavus vs ettearvutamatus -, mille põrkumine on mu meelest kultuurivaldkonna juhtimisega seotud probleemide aluspõhi. On mõistetav, et kumbki pool ei näe dialoogi mingis sügavamas tähenduses mõttekana - ühtede jaoks on see dialoog ebaefektiivne (sest milleks dialoog, kui tulemus on niikuinii ettearvutatav?), teiste jaoks on see dialoog ebaloominguline, sest uue info, uute ideede tekkimise võimalus (mille eelduseks on ettearvutamatus) on minimaalne. Sellest ka see vastu müüri rääkimise tunne - mis tõenäoliselt on mõlemapoolne, kuigi põhjused on erinevad. See on ka ilmselt põhjus, miks selline efektiivsuseideoloogiast kinni pidav riigivõim tajub kriitikat pelga vingumisena - ettearvutamatu info on selle vaateviisi jaoks lihtsalt müra.

Sellest olukorrast võib püüda väljapääsu leida näiteks nii, et püüda leida mingi kolmas alus, mis oleks kummagi poole jaoks kuidagi kõnekas, mingi ühine siht, mille nimel hoitakse ülal oma riiki ja mille nimel tehakse loometööd. Ei saa ju olla selleks sihiks pelgalt saada rikkamaks materiaalses mõttes (kui utreerida tõhususeideoloogiat) või tegelda meeldiva unelemise ja mänglemisega (kui utreerida loomingulist tegevust). Ma ei ütle, et ma täpselt teaks, mis see siht on (kindlasti pole vastuseks "rahvuse ja keele säilimine", st rahvuskultuur - see on vaid sattumuslik voolusäng, samuti üks meile käepärane vahend, mitte eesmärk iseendas). Ma ei tea täpselt, aga ma aiman, et vastus on seotud inimliku eluilma avardamisega, vajadusega muuta elu mõttekamaks, leida põhjus, mis teeb elu elamisväärseks. Ja ma aiman, et vastuses sisaldub ka see, et riik ning selle juhtimine on selles asjas vahend ning looming on pigem eesmärk (kui me küsime, kas oma vaba riiki on vaja selleks, et saaks sündida vaba looming, või on loomingut vaja selleks, et toestada riigi toimimist, siis mulle tundub vastus küll ilmselge).

Looming on ebaefektiivne valdkond just seetõttu, et ta on looming - seal sünnib uus tähendus, olukordade ümbermõtestus, st eeldused vaimu vabaks arenguks ja kasvuks. Tähenduslik on see, mis pole ette arvutatav. Sellega on põhjendatav ka loomingulise sfääri autonoomsuse vajalikkus - ainult siis, kui kunst (ja kultuur laiemalt) on autonoomne, on ta võimeline olema see n-ö labor, kus tekib uus mõte, uus tajuviis, ühesõnaga vabanemine kinnismustritest. (Muuseas, just seepärast on ka Kulka kui loominguinimeste "omavalitsusorgan" nii hästi toimiv - sest ta kehastab konkreetse institutsioonina kultuuri/loomingu autonoomsuse ideed.)

Ja siin tuleb mängu ka sõnavabaduse küsimus. Loomulikult on Eestis sõnavabadus selle otseses mõttes väga suur (ja nõnda võib novembrikuine kleebitud suude aktsioon näida läbimõtlematu lahtisest uksest sissemurdmisena). Aga sõnavabadus ei sünni tühjalt kohalt. Loomingulise sfääri autonoomsus on sõnavabaduse mudel, prototüüp - just kunstis on inimese kõne kõige vabam, just kunst oma disclaimeritega stiilis "see pole tõsi" on see labor, kus on võimalik tõe rääkimise viise läbi proovida, kui need muidu on takistatud (tasub meenutada, et autoritaarsete režiimide ajal on just kunst olnud see pesa, mis on sõnavabaduse mustreid alal hoidnud, kui need muudes ühiskonna sfäärides on kadunud). Sõnavabadus tähendab muu hulgas ka sõna ettearvamatust, ettearvutamatust - ja just selleks on sõnavabadus mõeldud: et saaks kuuldavale tulla sõna, mille kuuldavaletulek pole ette teada ega oodatud. Ja seepärast on loomingu valdkond (see, mis on kultuuri eluspüsimise tuumaks, sest ilma uuenemata kultuur sureb) see koht, kus sõnavabaduse algmuster säilib. Ja seepärast on loomingusfääri autonoomsus, st tema toimimine oma sisemise loogika kohaselt, väga oluline põhimõte. (Siinkohal polemiseeriksin Mihhail Lotmaniga, kes ütles mõttevahetusel muu hulgas, et alles viimase paarisaja aasta jooksul on kultuur vabanenud sõjanduse diktaadi alt ning juhtpositsiooni on võtnud üle majandus, mis on kultuuri jaoks palju leebem variant. Ma arvan, et ses mõttes pole tegelikult suuremat muutust toimunud, sest majanduses on endiselt sõjandus kõige tulusam ja kõige suurema käibega valdkond, ilma sõdadeta oleks heaoluriikide majanduskasv ilmselt võimatu. Muutunud on aga see, et viimase paarisaja aasta jooksul on juurdunud kunsti ning kultuurisfääri autonoomsuse idee, ja see on toimunud muuhulgas paralleelselt sõnavabaduse idee juurdumisega.)

See avatus eksimisele ja ebaõnnestumisele on niisiis oluline loomingulise tegevuse osa, mis teeb loomingust loomuldasa üsna ebaökonoomse valdkonna. Paradoksaalselt tuleb öelda, et kui riik tahab vabadusele ja arengule kaasa aidata, peab ta võimaldama ruumi ka ebaõnnestumistele (kui seda võtta kõige laiemas tähenduses, nt kas või sellena, et kogu kultuur ei saa olla tippkultuur, st mingi osa kultuurist on tipmise taseme suhtes "ebaõnnestumine", kuid kultuuri tipp pole võimalik ilma jalami ja nõlvata; aga loomulikult ka sellises tähenduses, et viis aastat mitme mustandiga kirjutatud romaan on ilmselt parem teos kui ökonoomselt aasta jooksul kohe puhtandina kirjutatud blogi, mis romaanina välja antakse). Just loomingusfäär on koht, kus eksimine peaks läbi tehtama, vastasel korral tuleb see ebaõnnestumine teha läbi mujal ühiskonnas - aga eksida tuleb paratamatult, kui tahetakse midagi uut luua ja areneda. Ühesõnaga - mustandite kirjutamine on ebaefektiivne ja ebaökonoomne, aga ilma mustanditeta on puhtand kehva kvaliteediga.

Võiks siis öelda nii - meil on oma vaba riiki vaja, et tagada loomingulise mõtte mustandivabadus, sest mustandivabadus on sõnavabaduse aluseks, see aga on omakorda vaimse vabaduse põhivahend - nii individuaalsel kui ühiskondlikul tasandil on põhisihiks olla oma elu vaba looja. Ükski mõttekas ja vaba elu pole ökonoomne, sest mõttekus, tähendusrikkus ei saa olla ette arvutatav.

Ma nüüd ei tea, kas selline jutt on järjekordne kultuuri messianiseerimine ja udu ja häma (mu enda meelest mitte, aga ega ma ka oma positsioonidest välja hüpata ei saa). Igal juhul teeb see mind praeguses kontekstis üsna skeptiliseks tolle alguses mainitud kommunikatsioonihäire lahendamise suhtes. Aga võib-olla annab lihtsalt nihutada seda dialoogi praktilistes üksikküsimustes ettearvutamatu vaba mõttevahetuse suunas.