Katkend Jonathan Littelli "Eumeniididest" - hea ja kurja üle otsustamisest

Katkend Jonathan Littelli kuulsa suurromaani „Les Bienveillantes” („Eumeniidid” või „Heasoovijannad”) viimase kolmandiku algusest. See tükk on tõlgitud ingliskeelse tõlke vahendusel („The Kindly Ones”, tlk Charlotte Mandell), alguses ja lõpus on ümberjutustused.

Raamatust on eesti keeles kirjutanud Tõnu Õnnepalu, Peeter Helme, Marek Tamm, veel kord Peeter Helme ning laiemas kontekstis Jüri Lipping.

Minu soov prantsuse keelest tõlkijatele – palun, võetagu ja tõlgitagu see romaan eesti keelde!!!

[Peategelane Max Aue, kes on saadetud inspekteerima Poolas asuvaid koonduslaagreid, satub baaris juhuslikult juttu ajama kellegi Dölliga, kes töötab Sobibori laagris. Döll räägib Auele oma minevikust: ta oli tahtnud saada talupidajaks, kuid majanduskriisi ajal oli ta ühinenud politseiga: „Mu lapsed olid näljas, see oli ainus viis kindlustada, et meil on iga päev toit laual.” 1939. aasta lõpus suunati ta Sonnensteini eutanaasiakliinikusse, mille eesmärgiks oli vaimuhaigete likvideerimine: „Ühest küljest ei olnud see eriti meeldiv. Aga teisalt, see polnud vähemalt rindelesaatmine, ja palk oli hea, mu naine oli rahul. Nii et ma ei öelnud midagi.” 1941, kui kliinik suleti, saadeti Döll kui „spetsialist” Ukrainasse salajase eriüksuse koosseisus, mille ülesanne oli eutaneerida raskelt haavatud Saksa sõdureid: „Tõeline sitahunnik. Mehed nagu mina ja sina, kes olid andnud kõik kodumaa nimel, ja põmm! Nii neid siis tänatigi.” Lõpuks „pääses” Döll Poolasse Sobibori koonduslaagrisse: „Ma olin õnnelik, kui mind siia saadeti. Siin pole samuti kuigi lõbus, aga siin pole vähemalt nagu seal. See on nagu kõik muugi, sellega harjub ära. Väikesed mehed ja väikesed naised, vahet pole. See on nagu prussakale peale astumine.”

Sellele järgneb Aue mõtisklus:]

Pärast sõda, kui püüti seletada, mis oli juhtunud, oli palju juttu ebainimlikkusest. Aga vabandage mind, sellist asja nagu ebainimlikkus pole olemas. On ainult inimlikkus ja veel rohkem inimlikkust: ja see Döll on hea näide. Mida muud see Döll oli kui hea perekonnainimene, kes tahtis oma lapsi toita ja kes kuuletus oma valitsusele, isegi kui ta sisimas ei nõustunud täielikult? Kui ta oleks sündinud Prantsusmaal või Ameerikas, oleks teda kutsutud ühiskonna tugisambaks ja patrioodiks; kuid ta sündis Saksamaal ja seega on ta kurjategija. Paratamatus, nagu teadsid juba kreeklased, pole mitte ainult pime jumalanna, vaid ka julm. Mitte et tollal poleks kurjategijaist puudus olnud. Kogu Lublin, nagu ma olen püüdnud näidata, oli läbi imbunud riknemise ja mõõdutundetuse limasest atmosfäärist; Einsatz, aga samuti selle isoleeritud piirkonna koloniseerimine ja kurnamine panid rohkem kui ühe inimese oma pead kaotama. Oma sõbra Vossi selleteemalistest märkustest saadik olen ma mõelnud, mis erinevus on Saksa kolonialismil, nagu seda praktiseeriti neil aastail Idas, ja Briti ja Prantsuse kolonialismil, mis oli põhimõtteliselt tsiviliseeritum. Nagu Voss rõhutas, on olemas objektiivsed faktid: pärast oma kolooniate kaotamist 1919 pidi Saksamaa oma kaadrid tagasi kutsuma ning oma koloniaaladministratsiooni ametid sulgema; väljaõppeasutused jäid põhimõtteliselt avatuks, kuid ei meelitanud kedagi ligi, sest polnud väljavaateid; kakskümmend aastat hiljem oli kogu spetsiaalne teadmistevaldkond kaotsi läinud. Selliste asjaolude juures oli natsionaalsotsialism andnud tõuke tervele põlvkonnale, kes oli täis uusi ideid ja janunes uusi kogemusi, mis – kui asi puudutab kolonisatsiooni – olid võibolla samavõrra õigustatud kui vanasti. Mis puudutab liialdusi – hälbelisi purskeid nagu need, mida võis näha Deutsches Hausis [kohalik sakslaste klubi], või süstemaatilisemalt meie administraatorite silmanähtav võimetus kohelda koloniseeritud rahvaid (kelledest mõned oleks võinud olla valmis meid vabatahtlikult teenima, kui me oleks ukse lahti jätnud) teisiti kui vägivalla ja põlgusega – siis ei tohiks unustada ka seda, et kolonialism, isegi Aafrikas, oli noor nähtus, ja et teised riigid said vaevu paremini hakkama: mõelge vaid Belgia hävitustööle Kongos ja nende süstemaatilise sandistamispoliitikale, või siis Ameerika poliitikale, mis oli meie endi eelkäija ja eeskuju, mis avardas oma eluruumi mõrvade ja sunniviisilise ümberasustamise teel – me kaldume unustama, et Ameerika oli kõike muud kui „neitsilik territoorium”, kuid ameeriklased olid edukad selles, milles meie ebaõnnestusime, mis ongi kogu erinevus. Isegi britid, keda nii tihti tuuakse näitena ja keda Voss nii väga imetles, vajasid 1858. aasta traumat, et hakata arendama läbimõeldumaid kontrollivahendeid; ja kuigi nad vähehaaval õppisid mängima virtuoosset piitsa ja prääniku mängu, ei tohiks me unustada, et piits polnud sugugi hüljatud vahend, nagu võib näha Amritsari veresaunast, Kabuli pommitamisest ja teistest näidetest, mida on palju ja mis on unustatud.

Aga nüüd olen ma oma esialgsetest mõtetest eemale eksinud. Ma tahtsin öelda seda, et kuigi inimene pole loomu poolest hea, nagu mõned poeedid ja filosoofid on ette kujutanud, ei ole ta ka loomu poolest kuri: hea ja kuri on kategooriad, mille abil saab hinnata ühe inimese tegude mõju teisele; kuid nad on minu arvates fundamentaalselt ebasobivad, isegi kasutamiskõlbmatud kohtumõistmiseks selle üle, mis toimub selle inimese südames. Döll tappis inimesi või lasi neid tappa, seega on ta Kuri; kuid iseenda sees oli ta hea inimene oma lähedaste suhtes, ükskõikne kõigi teiste suhtes, ja mis veel tähtsam, ta oli inimene, kes austas seadust. Mida rohkemat nõuame me indiviidilt meie tsiviliseeritud, demokraatlikes linnades? Ja kui paljud filantroobid kogu maailmas, kes on kuulsaks saanud oma ekstravagantse heldusega, on vastupidiselt egoistlikud ja karmid monstrumid, janused avaliku kuulsuse järele, täis edevust, türanlikud oma lähedaste suhtes? Iga inimene tahab rahuldada iseenda vajadusi ja jääb ükskõikseks teiste inimeste vajaduste suhtes. Ja selleks, et olla võimeline üheskoos elama, vältides hobbeslikku „kõik kõigi vastu”-olukorda, ning vastukaaluks olla võimeline – tänu vastastikusele abile ja sellest võrsuvale kasvanud produktiivsusele – rahuldama suuremat hulka oma ihasid, on vaja reguleerivat autoriteeti, mis kirjutab ette nende ihade piirid ja vahendab konflikte: selleks mehhanismiks on Seadus. Kuid vaja on ka, et inimesed, egoistlikud ja nõrgad, aktsepteeriksid Seaduse piiranguid, ja nõnda peab see seadus toetuma autoriteedile väljaspool inimest, peab põhinema võimul, mida inimene tunneb enda suhtes ülemana. Nagu ma olin Eichmannile meie lõunasöögi ajal öelnud, see ülim ja kujutluslik tugipunkt oli pikka aega Jumala idee; tollelt nähtamatult, kõikvõimsalt Jumalalt nihkus see kuninga füüsilisele kohalolule, kes oli suverään jumaliku õiguse järgi; ja kui see kuningas jäi peast ilma, läks suveräänsus üle Rahvale või Rahvusele ning põhines fiktiivsel „lepingul”, millel polnud mingit ajaloolist või bioloogilist aluspõhja ning mis oli seetõttu sama abstraktne kui Jumala idee. Saksa natsionaalsotsialism püüdis selle ankurdada Volk'i, ajaloolise tegelikkuse külge: Volk on suveräänne ja Führer väljendab või esindab või kehastab seda suveräänsust. Sellest suveräänsusest tuletatakse Seadus, ja enamiku inimeste jaoks kõigis maades pole moraalsus midagi muud kui Seadus: selles mõttes Kanti moraaliseadus, millest Eichmann oli niivõrd haaratud, mis võrsub mõistusest ja on identne kõigi inimeste jaoks, on fiktsioon nagu kõik seadused (kuigi võib-olla kasulik fiktsioon). Piibli Seadus ütleb „sa ei tohi tappa” ega talu ühtki erandit; kuid iga juut või kristlane aktsepteerib, et sõja ajal on see seadus peatatud, et on õigustatud tappa oma rahva vaenlasi, et see pole patt; kui sõda saab läbi ja relvad pannakse kõrvale, jätkab vana seadus oma rahumeelset kulgu, nagu poleks katkestust olnudki. Nõnda siis sakslase jaoks olla hea sakslane tähendas kuuletuda seadustele ja seega Führerile: ei saa olla mingit muud moraalsust, sest seda ei toetaks miski. (Ja pole juhus, et meie võimu harvad oponendid olid enamalt jaolt usklikud: nad säilitasid teistsuguse moraali tugipunkti, nad võisid Hea ja Kurja üle otsustada, toetudes aluspõhjale, mis erines Führeri tahtest, ja Jumal oli neile toetuspunktiks, mis võimaldas neil reeta oma juht ja maa: ilma Jumalata olnuks see nende jaoks võimatu, sest kust oleks nad siis endale õigustuse leidnud? Milline inimene suudaks üksi, iseenda vabast tahtest tulla otsusele ja öelda „See on hea, see on kuri”? Kui ennekuulmatu see oleks, ja kui kaootiline, kui igaüks söandaks sel viisil toimida: kui iga inimene elaks oma privaatse Seaduse järgi, kuitahes kantiaanlik see ka poleks, siis oleksime taas Hobbesi juures tagasi.) Nii et kui te soovite mõista Saksamaa sõjaaegse tegevuse üle kohut kui kuritegude üle, siis peate te aru nõudma kogu Saksamaalt, mitte ainult Döllidelt. Kui Döll ja mitte tema naaber jõudis välja Sobibori, siis on see juhus, ja Döll pole Sobibori eest rohkem vastutav kui tema naaber, kel oli rohkem õnne; samal ajal on tema naaber Sobibori eest samavõrd vastutav kui ta ise, sest mõlemad teenisid sama maad väärikuse ja pühendumusega, seda maad, mis lõi Sobibori. Kui sõdur saadetakse rindele, siis ta ei protesteeri; ta mitte ainult ei riski oma eluga, vaid ta on ka sunnitud tapma, isegi kui ta ei taha tappa; tema vaba tahe astub tagasi; kui ta jääb oma postile, siis on ta vooruslik inimene, kui ta põgeneb, siis on ta desertöör, reetur. Inimene, kes on pandud ametisse koonduslaagrisse, nagu seegi, kes on määratud Einsatzkommandosse või politseipataljoni, mõtleb enamasti üsna samamoodi: ta teab, et tema vabal tahtel pole sellega midagi pistmist, ja et ainult juhus teeb temast pigem tapja kui kangelase või surnud mehe. Muidu peaksite neid asju kaaluma mitte judeo-kristliku moraali seisukohast (või sekulaarsest või demokraatlikust, mis teeb täpselt sama välja), vaid pigem kreekalikust moraalist lähtuvalt: kreeklaste jaoks mängis juhus inimese tegemistes rolli (tuleb öelda, et juhus on sageli maskeeritud jumalate sekkumiseks), kuid nad ei arvanud, et see juhus vähendaks mingilgi viisil inimese vastutust. Kuritegu on seotud teoga, mitte tahtega. Kui Oidipus tapab oma isa, siis ei tea ta, et ta paneb toime isatapu; tappa võõras, kes on sind teel vastu tulles solvanud, oli kreeka teadvuse ja seaduse jaoks legitiimne tegu, selles pole mingit pattu; kuid see mees oli Laios ning teadmatus ei muuda kuritegu vähimalgi moel: ja Oidipus ise tunnistab seda, ja kui ta viimaks tõe teada saab, valib ta endale ise karistuse ja viib selle täide. Seos tahte ja kuriteo vahel on kristlik idee, mis on säilinud ka tänapäevases õiguses; karistuskoodeks näiteks peab tahtmatut tapmist või hooletusest surma põhjustamist küll kuriteoks, kuid vähemaks kuriteoks kui ettekavatsetud tapmine; sama kehtib ka õigusliku kontseptsiooni kohta, mille järgi hullumeelsus vähendab vastutust; ja 19. sajand lõppes sellega, et kuriteo mõiste seoti ebanormaalsuse mõistega. Kreeklaste jaoks pole tähtis, kas Herakles tapab oma lapsed hullusehoos või kas Oidipus tapab oma isa kogemata: see ei muuda midagi, see on kuritegu, nad on süüdi; sa võid neile kaasa tunda, aga sa ei saa neid õigeks mõista – ja see kehtib ka juhul, kui nende karistamine, nagu sageli juhtub, on jäetud jumalatele, mitte inimestele. Sõjajärgsete kohtuprotsesside põhimõte, kus inimeste üle mõisteti kohut nende konkreetsete tegude eest, võtmata arvesse juhuse osa, oli sellest perspektiivist vaadatuna õiglane; kuid sellega käidi kohmakalt ümber; kohtumõistjateks olid välismaalased, kelle väärtusi kohtualused eitasid (kuigi siiski tunnistasid nende võitjaõigust), ja nõnda võisid sakslased tunda, et nad on sellest koormast pääsenud ning seega süütud: kuna inimene, kelle üle ei mõistetud koht, võttis seda, kelle üle mõisteti kohut, ebaõnne ohvrina, siis ta mõistis ta õigeks ning samas mõistis õigeks ka iseenda; ja inimene, kes mädanes Briti vanglas või Vene Gulagis, tegi sama. Kuid kas saanukski see olla teisiti? Kuidas saab tavalise inimese jaoks olla miski ühel päeval õiglane ja järgmisel päeval kuritegu? Inimesed vajavad, et neid juhitaks, see pole nende süü. Need on keerulised küsimused ja lihtsaid vastuseid pole. Kes teab, kus on Seadus? Igaüks peab seda otsima, kuid see on raske, ja on normaalne kummarduda üldise konsensuse ees. Igaüks ei saa olla seadusandja. Kahtlemata pani mind kõige selle üle mõtlema kohtumine ühe kohtunikuga.

[Varsti järgnebki romaanis tutvumine SS-kohtuniku Morgeniga, kes uurib koonduslaagrites toimuvat korruptsiooni – kuidas vangidelt ja hukatutelt ära võetud varaga kaubitsetakse, kuidas laagriasukatele mõeldud sööki müüakse mustal turul jms. Morgen on varem tegelnud juutide kallal toime pandud julmuste ning ebaseaduslike tapmiste uurimisega: „On erinevus: kui SSlane on tapnud juudi kõrgeimate käskude kontekstis,” - st Endlösungi kontekstis - „siis on see üks asi; kuid kui ta tapab juudi oma väärtegude varjamiseks või siis oma perversse naudingu pärast, nagu samuti juhtub, siis on see teine asi, siis on see kuritegu. Isegi kui see juut peab nii või teisiti surema.” Kuid kuna seda eristust on praktikas raske teha ning ülevaltpoolt tehti Morgenile ka tugevasti takistusi, otsustas ta oma fookuse suunata koonduslaagrites vohava korruptsiooni vastu, mis takistab koonduslaagritel kui Riiki teenivatel majandusüksustel efektiivselt toimida.]