Ma tundsin Borissi. Mitte lähedalt, kuid tundsin. Tundsin siiski
niivõrd, et olin temaga sina peal. See polegi eriti raske - ta oli üks
neist, kellega sina peale minnakse ka kõige pealispindsema tutvuse
puhul.
Ta jättis alati õnneliku, vaba ja kerge, isegi kergemeelse inimese mulje. Selline poliitika-Mozart. Jah, sellised kahjuks väga kaua ei ela.
Ta polnud mitte lihtsalt elus, vaid kuidagi väljakutsuvalt elus. Kuid see omadus on alati surnutele solvav, eriti neile surnutele, kes oma kangete sõrmedega on õnnetu maa ihusse klammerdunud.
Olen veendunud, et viha kõige elusa vastu, kõige selle vastu, mis trotsib laibamürki, ei ole teeseldav.
Ma ei tea, kes tappis Borissi ja kes seda teha käskis. Kui me selle kunagi teada saame, siis mitte varsti. Kuid me kõik teame, kes inspireerib ja kes konstrueerib seda ühiskondlikku õhustikku, kus sellised mõrvad pole mitte ainult võimalikud, vaid ka paratamatud.
Ma ei tea, kes konkreetselt Borissi tappis - tappis filmilikult, teatraalselt, võiks öelda "näidislikult", tappis pealinna kõige - vabandage väljenduse eest - sakraalsemas paigas.
Kuid selge on üks: Borissi tapsid surnud, kes on nähtavasti avanud jahihooaja kõigele, millel on jultumust elada, hingata, mõelda ja rääkida.
Kuid elusust ei saa tappa. Selline on loodusseadus, ja selline on inimajaloo seadus. Kui nad neid seadusi ei tunne, siis on nad juhmid istumajäänud. Kui nad püüavad neid seadusi muuta, siis on nad ohtlikud maniakid. Kuid pigem on nad nii ühed kui teised.
Ja seepärast jääb nende poolt tapetud Boriss Nemtsov tuhat korda elusamaks neist koolnuist, kellele näib, nagu oleks nad elus, näib vaid selle põhjal, et nad on ikka veel võimelised ääretuks valeks, alatuks tagakiusamiseks, metsikuteks kohtufarssideks, tapmiseks.
Ja see kurikuulus sild, mis hakkab kunagi ametlikult kandma Nemtsovi silla nime (ma arvan, et mitteametlikult nimetatakse seda juba praegu nii): saagu sellest mälestusmärk Borissile - siirale, ausale, lõbusale ja kartmatule. Sild on hea mälestusmärk. Kas või juba seepärast, et ta ei lahuta, vaid ühendab inimesi.
Ta jättis alati õnneliku, vaba ja kerge, isegi kergemeelse inimese mulje. Selline poliitika-Mozart. Jah, sellised kahjuks väga kaua ei ela.
Ta polnud mitte lihtsalt elus, vaid kuidagi väljakutsuvalt elus. Kuid see omadus on alati surnutele solvav, eriti neile surnutele, kes oma kangete sõrmedega on õnnetu maa ihusse klammerdunud.
Olen veendunud, et viha kõige elusa vastu, kõige selle vastu, mis trotsib laibamürki, ei ole teeseldav.
Ma ei tea, kes tappis Borissi ja kes seda teha käskis. Kui me selle kunagi teada saame, siis mitte varsti. Kuid me kõik teame, kes inspireerib ja kes konstrueerib seda ühiskondlikku õhustikku, kus sellised mõrvad pole mitte ainult võimalikud, vaid ka paratamatud.
Ma ei tea, kes konkreetselt Borissi tappis - tappis filmilikult, teatraalselt, võiks öelda "näidislikult", tappis pealinna kõige - vabandage väljenduse eest - sakraalsemas paigas.
Kuid selge on üks: Borissi tapsid surnud, kes on nähtavasti avanud jahihooaja kõigele, millel on jultumust elada, hingata, mõelda ja rääkida.
Kuid elusust ei saa tappa. Selline on loodusseadus, ja selline on inimajaloo seadus. Kui nad neid seadusi ei tunne, siis on nad juhmid istumajäänud. Kui nad püüavad neid seadusi muuta, siis on nad ohtlikud maniakid. Kuid pigem on nad nii ühed kui teised.
Ja seepärast jääb nende poolt tapetud Boriss Nemtsov tuhat korda elusamaks neist koolnuist, kellele näib, nagu oleks nad elus, näib vaid selle põhjal, et nad on ikka veel võimelised ääretuks valeks, alatuks tagakiusamiseks, metsikuteks kohtufarssideks, tapmiseks.
Ja see kurikuulus sild, mis hakkab kunagi ametlikult kandma Nemtsovi silla nime (ma arvan, et mitteametlikult nimetatakse seda juba praegu nii): saagu sellest mälestusmärk Borissile - siirale, ausale, lõbusale ja kartmatule. Sild on hea mälestusmärk. Kas või juba seepärast, et ta ei lahuta, vaid ühendab inimesi.
Postitused
1 kommentaar:
Tänan. See oli hea edastamine.
Postita kommentaar