See playlist pärineb
umbes 1998. aasta kevadest või suvest. Mul oli tolleks ajaks
kogunenud juba mõningase suurusega kassetikogu, enamasti lindistatud
sõprade käest või raadiost (harrastasime heade saadete
lindistamist, nii on mu fonoteegis säilinud mõned head Raul
Saaremetsa „Vibratsioonid” ja Vadya Lahari saated „All That
Jazz”, Kalju Kruusa lindistas Tallinnas hoolega Soome Radio Mafiast
Gilles Petersoni „Worldwide'i”, millest mõned lindistasin
endalegi ümber). Otsustasin ühel hetkel, et teen oma lemmikutest
eraldi valiku – kammisin oma kassetikogu läbi, võtsin ühe TDK
120-minutise kasseti (see oli pikim kassetiformaat) ning lindistasin
edetabeli esiotsa sinna peale. Nii et siin pole mõnesid asju, mis
võinuks siia kuuluda (nt kas või veel mõned 90ndate d'n'b hitid),
aga mida mul fonoteegis polnud. Jätsin meelega välja nn tõsise
muusika – oleksin ma selle mängu võtnud, tulnuks arvesse Pärt,
Tüür, Sumera, Reich, Glass.
Spring Heel Jack on
oluline selle poolest, et millalgi käis see Briti duo mängimas
Tartus Illusioonis, kus korraldati trummijabassi pidusid; see oli
ikka kõva sõna, käisin loomulikult kohal, ja mu meelest peaks
kuskil mu kultuurikihis leiduma ka ürituse plakat.
Goldie „Inner City
Life” ei vaja seletust; siin on üks 7-minutiline versioon loost,
mille n-ö raadioversioon oli ligi 4 minutit, aga mis plaadil oli
21-minutiline komplekt koos lugudega „Timeless” ja „Jah”.
D.O.S.E. on mulle
muidu tundmatu artist, ka Mark E. Smith on minust mööda läinud,
teangi neilt ainult üht remikside albumit, mille salvestis jõudis
minuni mõne Veljesto-kaaslase kaudu (ei mäleta, kas Andres Kärssini
või Jaan Kangilaski). Selles loos meeldis mulle väga teine pool oma
kõrgustesse tõusva pateetikaga – meeldib praegugi.
Snapi „The
Ex-Terminator” pärineb 1992. aastast, käiasin seda juba keskkooli
ajal, kasseti laenasin klassivennalt. Umbes selliste kommertslike
teknodisko lugude varal hakkas mu maitse kujunema rikkaliku rütmiga
tantsumuusika, breakbeadi ja d'n'b poole. Praegu kuulan, ikkagi
täitsa kobe lugu.
Eesti indiebändi
Lobsand Dorje „Ephidrina” sisaldab mu jaoks mingit 90ndate
keskpaiga keldrireivide meeleolu, miskipärast meenub üks pidu
Viljandi kultuurikolledži keldris (tollal oli kolledž veel selles
tornidega majas Raekoja pargi ja Laidoneri platsi ääres), kuhu
Lauri Sommer mu kaasa kutsus – DJ Lahari saabus Tallinnast tund
aega pärast ürituse algust, roosa pibo peas, ja siis läks kitsaste
võlvide all vihtumiseks, rahvast polnud palju, asjas oli veel
undergroundi hõngu. See lugu on mu meelest endiselt tõsine küte,
on tunda, kuidas muusika ei püüa järgida etteantud formaate, vaid
leiutab end ise.
Tricky avastasin
Massive Attacki kaudu ning miskipärast on temast saanud tänini mu
fännimisobjekt, kuulan kriitikavabalt kõiki tema albumeid, ka neid,
mille puhul räägitakse Tricky mõõnaaegadest. See lugu on pärit
tema debüütalbumilt „Maxinquaye” 1995. aastast.
Becki „Loser”
oli tollal kuulus edetabelilugu, kuulasin tema tolleks ajaks ilmunud
albumeid „Mellow Gold” ja „Odelay” eelkõige selle vabaduse
pärast, millega ta oma lugusid igasugustest tükkidest kokku
mikserdas sujuvaks vunki täis muusikaks. Mäletan, et selline
ready-made muusika oli mingil ajal isegi mu luuletamistehnikale
eeskujuks.
U2 „With or
Without You” jõudis minuni esimest korda millalgi 80ndate lõpus,
ilmselt „Noortestuudio pärastlõuna” kaudu, kui õigesti mäletan
– see oli tollal popp saade, kus Alo Mattiiseni või Priit Hõbemäe
kommentaaride saatel mängiti ka välismaiseid muusikavideosid.
Mäletan, et see lugu meeldis mulle väga, aga kulus aastaid, enne kui
selle juba ülikooli ajal endale kuskilt lindistasin. Ja mõni aasta
tagasi tuli see lugu tagasi Rasmus Kaljujärve Põhuteatri-aktsioonis,
kus selle loo kuulamine autotulede valgel oli omaette stseen.
REMi „Perfect
Circle” on lihtsalt üks ilus lugu, mis meeldib oma nukra ja helge
õhulisuse poolest, kuskilt ülikooli ajast meelde jäänud.
Duran Durani
„Ordinary World” on meeles juba keskkooli ajast, kui ta välja
tuli, aga ostsin albumi piraatkasseti kujul esimesel ülikoolisügisel
Annelinna turult. Lugu meeldis mulle niivõrd, et võtsin ta oma
tekstiseeria „Tavaline maailm” aluseks (sellest on osi ilmunud mu
kahes esimeses raamatus, aga ta jäi pooleli; pole võimatu, et
kirjutan millalgi lõpuni).
Billie Holiday
avastasin ma just selle loo kaudu – Raul Saaremets mängis oma
„Vibratsioonis” uuema alternatiivse tantsumuusika vahele mõnikord
ka mingit vanemat jazzi ja funki, ja muuhulgas siis ka seda lugu.
Sellest sai alguse mu huvi legendaarsete jazzileedide vastu, kuid
Holidayl on nende hulgas minu jaoks eripositsioon tänini.
Portishead kuulub
koos Massive Attacki ja Trickyga Bristoli-komplekti; „Roads”
meeldib just selle poolest, et umbsepoolsest Rhodesi elektriklaveri
undamisest kasvab lõpuks välja peaaegu südantlõhestav
viiuliorkestri partii.
Massive Attacki
„Protection” on üks mu absoluutsetest lemmikutest tänini –
Tracey Thorni hääl ja MA tüüpide väga tundlikult meisterdatud
muusika on midagi täpselt minu kõrvadele. Üleüldse on kogu
„Protectioni” album minu meelest maitseka helirežissuuri
tippteos. Lindistasin selle Kalju Kruusalt ja see oli minu jaoks
tollal täielik ilmutus.
Björki kassett
„Debut” oli üks esimesi kassette, mille endale ise ostsin –
millalgi keskkooli ajal Viljandi raamatupoest „Sõprus”, sinna
oli järsku tekinud väike valik kassette, mõistagi olid need mingid
piraadid. Mulle oli Björk meelde jäänud juba sellest ajast, kui ta
Sugarcubesiga 1989 Tallinnas Rock Summeril käis ja bändi näidati
telekas, nii et tema sooloalbumit ostes juba teadsin, kellega tegu.
Ja mingi ajani jäingi Björki uusi albumeid jälgima ja hankima.
„Hunter” on 1996. aasta „Homogenicult” ja ilmselt valisin
tema lugudest välja selle eelkõige tolle vaimustavalt tiheda
trummitikkimise pärast; nüüd ilmselt valiksin midagi muud (nt
„Undo” „Vespertine'ilt” - aga seda polnud tollal veel
tehtud).
Vanessa Daoult
polegi ma midagi muud kuulanud kui 1994. aasta plaati „Zipless”,
kus ta esitab laule Ameerika luuletaja Erica Jongi tekstidele; selle
lindistuse tegi mulle veli Andres Kärssin. „Autumn Perspective”
koos oma repriisiga meeldis mulle teistest lugudest rohkem eelkõige
oma bassikäigu poolest.
Sade on jällegi
Kalju Kruusalt lindistatud, kes oli tollal vist päris suur fänn.
Hästi mahe ja maitsekas pop, väga lõõgastav ja sisemiselt küdev.
Just Knud Qvigstad
oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses tegutsenud Eesti bänd. Olin
neid telekast kuulnud ja Aarne Lauri hele vabalt voogav rõõmus hääl
jäi eriliselt meelde. Põhikooli lõpus 1991. aasta juunis käisime
Saaremaal klassiekskursioonil ja Kuressaare kaubamajast avastasin oma
rõõmuks nende aasta varem välja antud kasseti. Seda kassetti
kuulasin lugematuid kordi, see muusika vormis minu varaste luuletuste
ja fantaasiate meeleolusid. Ma ei mõista oma teismeliseaastaid ilma
Qvigstadi muusikata ette kujutada. „Ümber elusaare” oli omakorda
mu lemmiklugu. Hiljem said Aarne Laurist ja kitarrimees Margus
Alvistest krišnaiidid, ja kui Lauri 90ndate keskel oma
Krišna-muusika projektiga Viljandi folgil esinemas käis, võtsin
temalt pärast kontserti autogrammi.
Johansonide kasseti
„Põhja vahemäng” ostsin otse Jaak Johansonilt pärast üht
nende kontserti mingil 90ndate Viljandi folgil. See lugu seostub
mingite helgete kergete kevadiste ja suvehommikuste meeleoludega.
Mida aeg edasi, seda rohkem on mulle Johansonide lugudest hakanud
meeldima need üksikud tõsised lood, mille autor ja põhiesitaja on
hoopis Mart Johanson („Ammu”, „Külm”, „Koju”, „Palve”).
Aga tollal siis veel jaagulik lüüriline lõbusus.
Soome elektroonilise
jazzi bändi RinneRadio 1996. aasta albumi „RoK” lindistasin
Kalju Kruusalt. „Islandisk” meeldis eriti oma õhulise ja voogava
delikaatse trummijabassiga. Kui käisime Erakkonnaga 1997. aasta
kevadel Viljandis, siis lõpetas see lugu ühe meie esinemise.
Jamiroquai oli
samuti üks ülikooliaastate lemmikuid. „Morning Glory” on nii
mahe ja sulnis, et veel nõksuke ja asi oleks juba lääge – just
see piiripealne magus pehmus tegi selle loo mu jaoks nii eriliseks.
Ei mäleta,
kustkaudu Aphex Twiniga kõigepealt tutvusin, kas sain kelleltki
Veljestost või hoopis Lauri Sommerilt. Igal juhul lindistasin
„Selected Ambient Works Volume 2” originaalkassetilt, mille
ümbrisel olid nood lugude piltpealkirjad. See lugu (nagu nii mõnigi
muu Aphexi lugu) sattus mu tajus lähedusse Arvo Pärdi asjadega, nii
et mõnes mõttes asendab ta siin noid tõsise muusika palu, mille
välja jätsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar