Mõistatus

Margus Ott rääkis täna Utoopia vestlusel oma lapsepõlve-epifaaniast: ta kõndis toas ringi ja mõtles mõtet „ma olen juba 4-aastane” - tähenduses, et juba nii kaua on elatud, elu on peaaegu juba läbi. Se oli hetk, kui ta sai aru oma olemise ajalisusest, aega piiritletusest (kui ma nüüd õigesti aru saan).

Selliseid fundamentaalseid lapsepõlve-epifaaniaid olen mujalgi kohanud kirjeldatavat: Kõiv räägib „Kolme tamme” lõpus äratundmisest, et „ainult mina olen” ja teised pelgalt on, mitte keegi pole temalt tema olemiseks luba küsinud (just nii ta selle sõnastab); Kaplinski on kirjeldanud, kuidas talle ükskord lapsena jõudis kohale, et „ma olen mina”.

Mul seda minuks-oleku epifaaniat ühe selge hetkena pole meeles, kuigi mäletan end imestavat küll selle üle, et mind on ainult üks ja et ma olen ainus, kes saab tunda seda, mida ma tunnen. Aga üks teine välgusarnase taipamise hetk on küll meeles. Ma küsisin ükskord emalt, et mis siis inimesest saab, kui inimene ära sureb, ja ema vastas midagi nii, et „siis ei ole midagi, siis on tühjus” - ja mul jooksid otsad järsku kokku: see, et inimene on surnud, on seesama, et inimest ei ole enam olemas. Et surnud-olek polegi mingi olek, surm pole sündmus inimese elus, vaid see on inimese puudumine, igasuguse sündmuse võimalikkuse puudumine. Ja ma sain alles siis aru, et ma ei näe oma surnud vanaisa enam mitte kunagi.

Muidugi oleks ema võinud vastata ka (kui tal oleks teistsugune maailmavaade), et siis on igavik või mingi teispoolne olemine või ümbersünd – aga tegelikult vahet polnud, sest see polnudki see, mida ma küsisin. Oluline oli just see, et inimest ei ole pärast surma enam siin ja et elusolekul on piir. Selleni ma oma mäletamist mööda tollal veel ei jõudnud, et see puudutab ju ka mind, ka minu olemine lõpeb ükskord. Ja kui ma järele mõtlen, pole see mulle vist selle iseenda lõplikkuse juures väga sügavalt oluline küsimus – mind ängistab oma surelikkuse juures mitte see, et mind siis enam pole, et ma olen vaid ajutine, vaid see, et mind jäädakse leinama, tuntakse minu puudumise pärast valu. Ja siis veel miski, mis pole äng, vaid mõistatus, ja mis seisneb milleski sellises, et kas on võimalik sellest lõplikkusest (mis on ju teatav raamistatus, piiritletus, seega eeldamisi mingi struktuuriga ja reeglitega asi) „välja arvutada” õiged otsused, õige elamisviis, milles see seisneb, või on see „õigsus” puhta sattumusliku harjumuse küsimus. Kas õige oleks olla võimalikult vähe segav tegur maailma kulgemises ja põhjustada võimalikult vähe kannatusi või oleks õigem toda kulgemist just nimelt nihutada püüda, sest isevool viib kurjuse ja kannatusteni; ja kui, siis mis aspektist nihutada? Kas ma olen hea inimene – ilmselgelt mitte, mitte läbinisti hea, aja jooksul üha vähem hea (üks mu täiskasvanuea alguse sisemisi hämminguid: ma polegi päris hea inimene) – ja kui mitte, siis kas see on paratamatu või olen ma selle eest vastutav? Segane värk, aga jah, see on mõistatus, et kas see lõplikkus, mis on mulle osaks antud, toob kaasa mingi vastutuse, ja kui, siis mille ees, kelle ees? See tuleb vist mingist sellisest tajust, et see surelikkus on minu isiklik surelikkus, see eeldab mingit seotust, minu ja mu elu kui mingi lõpetatud ja struktureeritud – mis asja? no mingi terviku – tähenduslikku suhestatust. Mulle meeldib see Õnnepalu „Mõõdu” lõpus öeldud kreedo: elada on jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis. Aga see kõlab vahel ka ikkagi kuidagi liiga paatoslikult, tõde ei tohiks olla paatoslik, vaid öeldav möödaminnes suusoojaks (ja kui pagana paatoslikult jälle seegi kõlab).

Ja kui nüüd mõelda, et ehk ongi olemas mingi teispoolne järg või ümbersünnid või mingi vaimumaailm, siis muidugi, see võiks seda pilti avardada, aga mul on ikkagi tunne, et nad ei annaks vastust sellele mõistatusele. See oleks umbes nii, et mul on kujutlus, et ma olen agnostiline selle suhtes, kas Ameerika on olemas, ja siis ma olengi Ameerikas ega kahtle selles enam, maakera teisel poolel tõesti on selline maa olemas – aga see ei seletaks ära seda mõistatust, milleks need mandrid olemas on, milleks on vahemaad nende vahel, oleks vaid lisatehe mõistatuses, mõistatuse laienenud ruum.

Üldistades võib öelda, et see on agnostiline eetiline müstitsism, mida mu mõistatus kehastab. No ja siis? Otsekui aitaks see nimetamine mul märksõnade järgi otsida teaduskirjandust oma mõistatuse lahendamiseks. Vaid elades, elu jooksul, kui tahes kaugele teispoolsusse see ka ei ulatuks (sest ulatus, see tähendab lõplikkus tal on) saan ma vastuse. Kui saan. Kui polegi see mõistatus elamise ase ise, pesa, teokarp, millest väljaspool on tühjus, eimiski.

(Tegelikult ma ju tean vastust. Mõistatus on kookon, kus vastus liblikaks areneb.)

Wallace Stevens - Kolmteist viisi vaadata musträstast

Wallace Stevens

KOLMTEIST VIISI VAADATA MUSTRÄSTAST

I

Kahekümne lumise mäe vahel

ainus liikuv asi

oli musträsta silm.

II

Ma olin kolme meelt

nagu puu,

mille võras on kolm musträstast.

III

Musträstas keerles sügistuultes.

See oli väike osa pantomiimist.

IV

Mees ja naine

on üks.

Mees ja naine ja musträstas

on üks.

V

Ma ei tea, kumba eelistada,

käänete ilu

või vihjete ilu,

musträsta vilistamist

või seda, mis kohe pärast.

VI

Jääpurikad täitsid pika akna

rohmaka klaasiga.

Musträsta vari

läbis seda, siia ja sinna.

See meeleolu

leidis selles varjus

dešifreerimatu põhjuse.

VII

Oo Haddami kõhnad mehed,

miks te kujutate ette kuldseid linde?

Miks te ei näe, kuidas musträstas

kõnnib ümber teie läheduses

olevate naiste jalgade?

VIII

Ma tean õilsaid rõhke

ja kirkaid, vastupandamatuid rütme;

kuid ma tean ka seda,

et musträstas on segatud

sellesse, mida ma tean.

IX

Kui musträstas lendas silmaulatusest välja,

märkis see paljudest

ühe ringi piiri.

X

Nähes musträstaid

lendamas rohelises valguses

isegi eufoonia libud

hakkaksid kimedalt karjuma.

XI

Ta sõitis üle Connecticuti

klaastõllas.

Ükskord läbistas teda hirm,

kuna ta nägi valesti,

nagu oleks tema ekipaaži vari

musträstad.

XII

Jõgi liigub.

Ilmselt lendab musträstas.

XIII

Kogu pärastlõuna oli õhtu.

Sadas lund

ja lumi oli sadama hakkamas.

Musträstas istus

seedriharudel.

Haddam on linn Connecticutis. 

Originaal "Thirteen Ways of Looking at a Blackbird" on näiteks siin.


Selle tsükli on eesti keelde varem tõlkinud Andres Ehin (ilmunud ajalehes Kultuurimaa 26. märtsil 1997), kuid tema versioonid on kohati üsna vabad:

Kobamisi Lobjaka eurooplusest

Ma ei vaidle Lobjaka üldhoiakuga – et terrorism ja pagulased on eri teemad, ja see, mida viimastel päevadel nii palju korratakse, et ISIS just seda tahabki, et Euroopa langeks tsivilisatsioonide sõtta, ISISe-hirmus valides vasturünnaku objektiks hoopis ISISe ohvrid ning Euroopa enda vabaduse. Ma olen selle kõigega nõus (ja kui keegi sellest aru ei saa, ütlen ülbelt nagu Lobjakaski – mõelda tuleb, mõtlemine aga pole müütiliste mustrite tuvastamine ega enamushääletus – koorislaulmine on võimalik, koorismõtlemine mitte).

Aga mis mind ikkagi rahule ei jäta, on see euroopluse-küsimus, mille Lobjakas on kõige teravamalt esitanud tolles poleemikat tekitanud lauses „Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.” Vestluses Pulleritsuga seletab ta, et Derrida on öelnud, et Euroopa on iseendast erinemine, ja et terrorist on eurooplane ses mõttes, et ta on teinud otsuse, valiku erineda, tal on olnud võimalus valida, ja see valiku võimalikkus ise on midagi spetsiifiliselt euroopalikku. Ja eurooplusele vastandub „iseendasse armunud kolklus”. Sellega on eurooplus teatav eetiline lähtepositsioon: ma valin kas vennaarmu või vennatapu vahel, see on vaba otsuse küsimus. „Vend” on ses mõttehorisondis teine, ta on mu vend just oma teisesuse tõttu, minu vend teisesuses, kuivõrd ka mina olen tema jaoks teine. Meie vastastikune teisesus vennastab meid. See on mõistagi teatava kristliku aluspõhjaga kontseptsioon – ja sellele ilmselt viitab Lobjakas, kui ta ütleb, et endasse armunud kolklaste kristlus on „seedimata”, nad pole aru saanud kristliku armuõpetuse sisemisest subversiivsusest ja riskivalmidusest, taandades selle millekski väikekodanliku jõuluhelguse sarnaseks, mida kerjused ukse taga ei tohi häirida.

See, mille vastu Lobjakas sõna võtab, on tõrjuv hoiak heterogeensuse suhtes (kalambuuritsedes võiks seda nimetada ka „heterofoobiaks”), selle suhtes, et teine inimene on teine; ja see, mida Pullerits & co nimetab kummalise sõnaga „omaviha” (mis on korrektse eesti keele seisukohalt vigane, korrektne oleks „eneseviha”; „omaviha” kõlab nagu „omahind” või „omakohus”), see on püüe eestlaseks olekut määratleda euroopluse kaudu, mitte vastupidi: me pole eurooplased seetõttu, et me oleme eestlased (see on täiesti ebapiisav tingimus), vaid me võime olla eurooplased ka eestlust mõtestades. Eurooplus on midagi muud kui lihtsalt siin Euraasia poolsaarel valgesse rassi sündinud olek.

Lobjakas määratleb eurooplust põhimõtteliselt samamoodi, nagu USAs sageli määratletakse ameeriklust – teatava eetilis-poliitilise lähtepositsioonina; Ameerika patriotism on truudus neile väärtustele, mitte verele ja mullapinnale.

Nii ma saan aru Lobjaka positsioonist (ma ei tea, kui õigesti). Aga küsimus jääb. Oma essee lõpupooles toob ta esile, et ka terrorism ise on euroopalik nähtus. Loomulikult, sõna „terrorism” on pärit sealtsamast Pariisist, revolutsiooni ajal nimetasid jakobiinid ennast niimoodi täiesti mittepejoratiivses tähenduses, Terror oli tollal võimu haaranud revolutsionääride teadlik võitlustaktika. Ja pool sajandit hiljem korjasid terrorismi-kontseptsiooni üles Euroopa anarhistid. Terrorism on omaette filosoofia: poliitiline eesmärk on olulisem kui inimelud, oma eesmärgi saavutamiseks tuleb inimesi allutada hirmuga, tuleb ära kasutada nende hirmu oma tühise elu pärast, mis terroristi jaoks pole väärtus; nagu anarhistlikud terroristid oma teguviisi nimetasid, see on „teo kaudu tehtav propaganda”, st eesmärgiks pole tekitada sõjalist kahju või „hävitada elavjõudu”, vaid teha teatavat hirmumisjonit – inimeste elu ja surm on vahend, mitte eesmärk. Süütute inimelude ohverdamine puhtalt sõnumi edastamiseks – loomulikult on see väga perversne. Aga on see midagi olemuslikult „euroopalikku”?

Sest kui nüüd Lobjakas kirjutab: „Nagu Breivik ei ütle meile midagi kristluse kohta («templirüütel», nagu ta oli), ei ütle ISISe agendid Euroopas midagi islami kohta” – siis kas ütlevad nad Lobjaka arvates siis midagi euroopluse kohta? Kas ka äärmuslaste terrorism on sellesama euroopluse ilming? Mingi euroopluse perversioon? Euroopluse negatiiv? Euroopluse sisemine alaäge põletik, tollesama vaba otsuse eetikast sündiv sisemine mädanik – et kui ma saan otsustada, et ma armastan teist tema teisesuses, siis sama vabalt saan ma otsustada, et ma saan kasutada teise inimese verd oma sõnumi kirjapanekuks? Kas Lobjakas peab silmas, et nii kõigi inimeste vastastikusest teisesuse tunnustamisest tulenevad võrdsuse ja vabaduse ideaalid kui ka neid ideaale negatiivi pöörav terrorism on mõlemad 1790ndate Pariisis sündinud euroopluse viljad? Kas terrorism on vabaduse, võrdsuse ja vendluse kuri kaksikvend?

Ei söanda jaatada, ei julge eitada.

tuul

olla (eestlane)

Loomingus käinud "eksistentsiaalse Eesti" mõttevahetus on läbi, see on tekitanud mitmeid mõtteid, eks näis, kas ma neid millalgi ka kuidagi koondama hakkan. aga seniks juhin tähelepanu ühele Loomingu-välisele tekstile Jaanus Adamsonilt.

tuletati meelde, et ma ise olen juba peaaegu 7 aastat tagasi tollest kontseptsioonist ärgitatuna ühe teksti kirjutanud. see ilmus 2005. aastal Areenis kadunud Kesküla tellituna ning pisut lühendatuna (eelkõige see poliitiline osa läks vist väikse kärpe alla). kevadel Loomingu jaoks kirjutades oli mul endal see tekst hoopis ununenud. avaldan ta siin nüüd algsel kujul - mingil määral seletab ta ehk, kust mul huvi selle teema vastu (ei hakka kommenteerima, kas kirjutaksin ka praegu samasuguse teksti).



OLLA (EESTLANE)

Laual pooleli luuletus Otstarbeta

 mäng Varsti on Eesti vaid mälestus

Ene Mihkelson

Eestlane olla on absurdne. See lause võiks oponeerida teisele – eestlane olla on uhke ja hää. Aga tegelikult vastandust pole, sest absurdne ongi uhke, heroiline – kangelaslikkus sünnib alati absurdiga silmitsi olles. Tolle absurdi-jutuga viitan loomulikult hilissügisel Vikerkaares ilmunud Jaan Unduski esseele "Eksistentsiaalne Kreutzwald", kus ta kõneleb "Kalevipojast" kui eksistentsialistlikust absurdiaktist, kui eeposest, mille Kreutzwald lõi, olles ise arvamusel, et tegu on väljasureva rahva ja tulevikuta keelega. Kreutzwald teostas seega camus'likku eluhoiakut enne Camus'd, luues millegi, hoolimata selle lootusetusest, ning viies selle kaudu ellu isiklikku ja rahvuslikku väärikust väljaspool praktilisi lootusi.
See absurd ei kuulu minevikku, me elame selles edasi, praegu võib-olla rohkemgi kui vahepeal. Jaanuari Akadeemias kirjutab Rein Taagepera sellest, et eesti rahva suurus läheneb oma kriitilisele piirile, millest allpool on võimatu eksisteerida täiemõõdulise rahvusena. Õigupoolest on seda piiri lähedal asumist praegugi tunda – eestlaste inimressursi vähesusest tulenevad kultuurilised "veidrused" on meie kultuuri pärisosa (kas või Tallinna Ülikooli vastased argumendid mitme universiteedi konkurentsist kui liigsest luksusest; või see, kui ebaloogiliselt lihtne on Eestis pälvida tunnustust luuletajana, erinevalt nt Soomest, lihtsalt seetõttu, et muidu oleks meil luuletajatena aktsepteeritud inimeste kriitiline mass "eesti luulest" kui institutsioonist kõnelemiseks liiga väike).
Eesti rahvuse kadumise all mõeldakse tegelikult rangelt võttes nende inimeste vähenemist, kelle emakeel on eesti keel – muud eestlaste kui rahvuse kriteeriumid taanduvad keelele, sest oma teistelt kultuurimustritelt oleme ju põhimõtteliselt (küll varjatud ja allasurutud venelike joontega) põhjagermaanlased, midagi põhjasakslaste või rootslaste sorti. Ja ehk oleksimegi seda ka keelelt, kui Kreutzwaldi nägemus asjadest oleks täide läinud (oletatavas alternatiivajaloos, kus poleks tekkinud rahvusriikide ideoloogiat, või olukorras, kus oleksime järginud suur-euroopalikku rahvusekäsitust, kus rahvuse määratleb riiklus, mitte vastupidi): eestlastest ja lätlastest tekkinud ning baltisakslased endasse sulandanud saksa keelt kõnelev rahvas, kelle jaoks eesti või läti keel oleks parimal juhul köögikeel – midagi sarnast nt tänapäeva ingliskeelsete iirlastega. Mispuhul kuulunuksime samasse keeleruumi nt Manni ja Kafkaga (või oleksime ise mõne kafka loonud – nagu iirlased andsid Joyce'i).
Ma ei kurda seda alternatiivajalugu taga (emakeelne Mann, Kafka jne!), sest sel pole mingit mõtet – pole mõtet, sest ma juba mõtlen ja kirjutan sellest eesti keeles. Ma elan eesti keelt, sest üheski teises keeles pole ma suuteline nii küllaselt oma mõtteid ja tundeid väljendama, ei ole suuteline elama mõtleva inimesena (ja küsimus ei seisne siin selles, kuivõrd hästi ma mõnda teist keelt valdan). See eestikeelsuse paratamatus on absurdne ja heroiline, sest absurd just selles seisnebki, et ma kirjutan keeles, mille kõnelejaid võib mitte kauges tulevikus olla liiga vähe, et selle keele kõiki tähendusregistreid (nt filosoofilist või teaduslikku keelekasutust) elujõus hoida. Eesti luuletajad kirjutavad, teadmata, kas nende lastelastelaste jaoks ei osutu nende tekstid äkki vaid keelemälestisteks.
Ja see absurd ei kao – lapsi (meiega samas – eestikeelses – omailmas elavaid inimesi) ei ole võimalik osta (aga selles seisnebki praegune iibepoliitika). Ka immigrantide eestistumisele lootmine on kahtlane, sest selleks peaks eesti kultuuril olema rohkem nende ümberrahvustumist motiveerivat prestiiži – aga miks peaks selline absurdsuse piiril olev rahvas tunduma prestiižne?
Ma kaldun rääkima poliitikast, mida ma loomuldasa teha ei tahaks. Siiski ei saa jätta imestamata selle üle, et eesti rahvusluse viimane laine on nii tugevasti lähtunud poliitilistest ideaalidest, mis on otse vastupidised solidaarsuse põhimõttele. Eestlased püsiks ainult sotsiaalse mõtteviisi ja solidaarsuse toel. Eesti rahvus oma väiksuses on "puhas kulutus", tululoogika vastand. Vaba olla on võimalik põhimõtteliselt kahel viisil: olla vaba millestki (mingitest piirangutest vaba olemine; eituse kaudu määratletud vabadus) või olla vaba millegi jaoks (võimaluste teostamise võime; positiivne vabadus), ehk teisiti öeldes: saab olla kas vaba saama või vaba jagama – ja ma ei kõnele siin esmajoones rahast, vaid pigem mentaliteedist –, kas vaba lagunema üksteisest sõltumatuiks indiviidideks (individuum – "jagamatu"), mis tähendab "negatiivset", mitteproduktiivset absurdi, või vaba teostama puhtalt kulutuslikku, "lõputult jaguvat" loovat absurdi. Põhimõtteliselt on see valik sulasliku (et mitte öelda orjaliku) ja isandliku mentaliteedi vahel – filosoof Erich Frommi järgi on alandavaim asi võimetus teha kingitusi, kulutada ilma mõõdetavat tulu saamata, ja just sellest lähtubki orja alandus. Meie rahvuslik vabadus, mille juured on kreutzwaldlikus aristokraatlikus kulutuses, on seni kummati käinud ikkagi sulasliku loogika järgi, mis on võimeline solidaarsuseks vaid mittevabana. Meie ühiskond on jätkanud toda sulase alanduse-mentaliteeti ka juhul, kui ta võinuks olla isandliku jagaja ja kulutaja positsioonis (too isandlik loogika on seotud julgusega olla nõrk, millele kutsub üles ka R. Taagepera).
Ometi, isegi kui tulevik on tume, ei jää meil, niivõrd, kui mõtleme eesti keeles, muud üle, kui öelda "olla", sest just absurdi loogika nõuab seda tungivamalt kui muidu. Ehk nagu Paul-Eerik kunagi ammu vastusena Hamleti küsimusele: Jah, olla, tingimata olla ... Nii olla, samas mõelda / veel sündimata lapsi, kelle naerust / me mõlemate mõõgad pudenevad. Olla paratamatult oma absurdis, olenemata sellest, mis keeles nood veel sündimata lapsed kunagi naeravad. Kui mitte muud, siis vähemalt too absurdselt sureliku inimese naer on meil nendega sama.

vvedenski

pisut reklaami - nädala pärast, 5. aprillil esietendub Athena keskuses Kudu teatri lavastus "Ivanovite jõulupuu", autor Aleksandr Vvedenski, kes oli oberiuut ja Daniil Harmsi sõber ning mõttekaaslane. näidend on üks tuntumaid Vvedenski tekste, kuid Eestis tuleb esmakordselt lavale.




lisan siia maitseprooviks katkeid Vvedenski "Hallist vihikust", mis koosneb aja ja surma teemalistest arutlustest - need on ka näidendi kesksed probleemid:


2. Lihtsad asjad

Hakkame mõtlema lihtsatest asjadest. Inimene ütleb: homme, täna, õhtu, neljapäev, kuu, aasta, nädala jooksul. Me loendame päeva tunde. Me osutame nende lisandumisele. Varem nägime ainult poolt ööpäeva, nüüd oleme märganud liikumist terve ööpäeva sisemusse. Aga kui saabub järgmine, alustame uuesti tundide loendamist. Tõsi küll, ööpäevade arvule lisame see-eest ühe ühiku. Kuid möödub 30 või 31 ööpäeva. Ja kvantiteet muutub kvaliteediks, ta lakkab kasvamast. Vahetub kuu nimetus. Tõsi, aastatega toimime otsekui ausalt. Kuid aja arvestamine erineb igast teisest arvestamisest. Ei saa võrrelda kolme elatud kuud kolme taas üles kasvava puuga. Puud on kohal ja nende lehed helgivad tuhmilt. Kuude kohta ei saa me veendunult sedasama öelda. Minutite, sekundite, tundide, päevade, nädalate ja kuude nimetused juhivad meid eemale isegi meie pealispindsest aja mõistmisest. Kõik need nimetused on analoogilised kas esemete või mõistetega ja ruumi arvutamisega. Seepärast lebab elatud nädal meie ees nagu tapetud põder. See oleks niimoodi juhul, kui aeg ainult abistaks arvestada ruumi, kui see oleks kahekordne raamatupidamine. Kui aeg oleks esemete peegelpilt. Tegelikult on esemed aja ähmane peegelpilt. Esemeid pole. Mine aga, võta nad kätte. Kui kellalt kustutada numbrid, kui unustada valenimetused, siis võib-olla tahab aeg näidata meile oma vaikset keret, ennast kogu oma pikkuses. Las jookseb hiir mööda kivi. Loe vaid iga ta sammu. Ainult unusta iga sõna, ainult unusta sõna “samm“. Siis näib iga tema samm uue liigutusena. Seejärel, kuna sul on ootuspäraselt kadunud liigutuste rea kui millegi tervikliku taju, mida sa olid varem nimetanud eksisammuks (sa olid liikumise ja aja segi ajanud ruumiga, sa olid nad valesti asetanud teineteisega kohakuti), siis hakkab liikumine sinu jaoks killustuma, ta muutub peaaegu nulliks. Algab virvendamine. Hiir hakkab virvendama. Vaata: maailm virvendab (nagu hiir).

3. Tegusõnad

Tegusõnad eksisteerivad meie arusaamises otsekui iseenesest. See on nagu hunnikusse pandud saablid ja vintpüssid. Kui me kuhugi läheme, siis võtame kätte tegusõna minema. Tegusõnad on meil kolmesed. Neil on aeg. Neil on minevik, olevik ja tulevik. Nad liiguvad. Nad voolavad, nad sarnanevad millegi tõeliselt olemasolevaga. Seejuures ei ole ühtki tegevust millel oleks kaalu, peale tapmise, enesetapmise, ülespoomise ja mürgivõtmise. Märgin, et viimast tundi või kaht enne surma võib tõepoolest nimetada tunniks. See on miski terviklik, miski peatuv, see on otsekui ruum, maailm, tuba või aed, ajast vabanenud. Neid võib katsuda. Enesetapjad ja tapetud teil oli selline sekund, mitte tund? Jah, sekund, noh, kaks, kolm, aga mitte tund, ütlevad nad. Kuid kas nad olid tihked ja muutumatud? - Jah, jah.
Tegusõnad elavad meie silme all läbi oma aja. Kunstis süžee ja tegevus kaovad. Need tegevused, mis on minu värssides, on ebaloogilised ja kasutud, neid ei saa enam tegevusteks nimetada. Inimese kohta, kes on varem mütsi pähe pannud ja läks välja, ütleme me: ta läks välja. See oli mõttetu. Sõna on välja läinud, mõistetamatu sõna. Aga nüüd: ta pani mütsi pähe, ja hakkas koitma, ja (sinine) taevas tõusis lendu nagu kotkas.
Sündmused ei lange ajaga ühte. Aeg on sündmused ära söönud. Neist pole luidki järele jäänud.


...


5. Loomad

Tõuseb vastik koit. Mets ärkab. Ja metsas puu otsas, oksa peal, ärkab lind ja hakkab siristama tähtedest, mida ta unes nägi, ja koputab oma hõbedastele linnupoegadele nokaga pähe. Nii lõvi, hunt kui ka tõhk on rahulolematud ja lakuvad uniselt oma hõbedasi lapsi. Tema, mets, meenutab meile puhvetit, mis on täis hõbedasi lusikaid ja kahvleid. Või, või, või vaatame, voolab oma aupakkumatusest sinine jõgi. Jões löövad lupsu kalad koos oma lastega. Nad vaatavad jumalike silmadega sätendavat vett ja püüavad upsakaid ussikesi. Kas varitseb neid öö, kas varitseb neid päev. Putukas mõtleb õnnest. Veemardikas nukrutseb. Loomad ei tarvita alkoholi. Loomad tunnevad igatsust ilma narkootiliste aineteta. Nad anduvad loomalikule kõlvatusele. Loomad aeg istub teie kohal. Aeg mõtleb teist, ja Jumal.
Loomad te olete kellukesed. Rebase helisev nägu vaatab oma metsa peale. Puud seisavad enesekindlalt nagu punktid, nagu vaikne pakane. Kuid me jätame metsa rahule, me ei saa metsast midagi aru. Loodus närbub nagu öö. Lähme magama. Me oleme väga sünged.



.

filosoofia

Juhan Liiv
MÕTTETEADUS

Mis mõtteteaduses kõige kaugemale püsib:
et inimene iseenesesse väsib,
kasuga väsib - mõtlema õpib - mõtetes väsima,
viisakalt väsima - tülita.

uni

inglise prerafaeliidi John William Waterhouse'i maal "Uni ja tema poolvend surm" (1874)

tänaöine uni. ei mäleta enam une sisu, kuid asja point oli selles, et pidin unes häält tegema - kas kedagi äratama või niisama millestki häälekalt märku andma, justnagu tegingi seda, kuid siis sain aru (une sees), et tegelikult on see ju praegu ainult unemõte, mõte hääle tegemisest, mõte, mis markeerib mu häälitsemist, mitte häälitsemine ise. püüdsin siis tegelikku häält teha (ikka veel unes), pingutasin mitu korda, lõpuks tuligi päris-hääl, aga see oli juba päris-päris-hääl, sest selsamal hetkel ärkasin selle peale, et olin läbi une häälitsenud. esimene mõte pärast ärkamist ja enne olukorras orienteerumist oli “kes see siin häälitseb mu toas keset ööd”, siis sain aru, et ma ise. uinusin minuti jooksul uuesti.


Niisiis, une paratamatust ei tingi öö, vaid midagi muud … uni ei ole väsimuse tagajärg, isegi kui tegu oleks erilise “närviväsimusega”, nagu paljud arvavad.
Vaatlused näitavad, et uni ilmub kui eriline tung, kui eriline vajadus. …
Tung magada ei ole midagi passiivset, vaid aktiivne tung - organism ei allu unele nagu jõuetusele, vaid püüdleb selle nagu tegevuse poole. Mitte vastupandamatud välispõhjused ei tõuka inimest magama, vaid sisemine vajadus sunnib teda üle minema “elu teise olekusse”.
Vastsündinu magab peaaegu pidevalt. Järk-järgult kooruvad sellest põhilisest uneseisundist üksikud ärkveloleku puhangud, algul lühikesed, mõni kord ööpäeva jooksul, hiljem üha pikemad. Need ärkveloleku laigud laienevad aja jooksul, sulavad ühte ja 6-7 aasta vanuses kujuneb välja terviklik päevane ärkvelolek, kestusega umbes 12 tundi. Nooruses kestab see 14 tundi, täiskasvanuna 16-17 tundi ja vanaduses veelgi rohkem.
Sellest võib järeldada, et ärkveloleku seisund on midagi sekundaarselt kujunenut, et elu primaarne olek on uneseisund. Ärkvelolek ilmus selgel kujul alles loomariigis - kui see olek üldse esineb taimedel, siis nähtavasti väga ebaselgelt.
- Nikolai Pärna, “Rütm, elu ja looming”

Unetust konstitueerib teadvus, mis ei lõpe ära - see tähendab, et pole enam mingit teed taandumiseks ärkvelolekust, milles püsitakse. Ärkvelolek ilma lõputa. Hetkest, mil ollakse sinna köidetud, kaob algus- või lõpp-punkti mõiste. Olevik on mineviku külge sulanud, on täielikult selle mineviku pärand: miski ei uuene. Aina sama olevik või sama minevik kestab. …
Ma iseloomustan il y a’d [umbisikulist “on-olemas”] … ärkveloleku kaudu, milles puudub unne naasmise võimalus. See tähendab, ärkvelolek ilma pelgupaigata mitteteadvuses, ilma võimaluseta taanduda unne kui privaatsesse valdkonda. See olemine ei ole iseeneses [en-soi], mis on juba rahu; see on just nimelt ise puudumine, ilma-iseta [sans-soi]. Olemist võib iseloomustada ka igaviku mõiste kaudu, kuna olemine ilma olevata on ilma algpunktita. Igavene subjekt on contradictio in adjecto, sest subjekt on juba algpunkt. …
Hamlet on teispool tragöödiat või tragöödia tragöödiat. Ta mõistab, et “mitte olla” on võib-olla võimatu ja ta ei suuda enam ületada absurdi, isegi mitte enesetapu teel. Ületamatu, ilma väljapääsuta olemise mõiste on olemise absurdsuse aluspõhi. Olemine pole kuri mitte seepärast, et ta on lõplik, vaid seepärast, et tal pole piire. Äng on Heideggeri järgi kogemus eimiskist. Kas pole ta vastupidiselt - kui surma all pidada silmas eimiskit - hoopis tõsiasi, et surra on võimatu?
Võib näida paradoksaalne iseloomustada il y a’d ärkveloleku kaudu, justkui oleks puhas olemasolusündmus varustatud teadvusega. Kuid peab küsima, kas ärkvelolu määratleb teadvust või kas pole teadvus pigem enese ärkvelolekust lahti rebimise võimalus, kas teadvuse tõeline tähendus ei seisne mitte sellises ärkvelolekus, mille seljataguseks on une võimalikkus, kas ego kangelasteoks pole mitte võime lahkuda impersonaalsest ärkvelolekust. Tõsi on, et teadvus osaleb ärkvelolekus. Kuid mis on talle eriti iseloomulik, on see, et ta säilitab alati võimaluse taanduda une “taha”. Teadvus on võime magada.
- Emmanuel Levinas, “Aeg ja Teine”

Richard Hessi kaanepilt NYT Magazine'i unetuse-erinumbrile


29. jaanuar. panen tähele ühte veidrust oma unekirjelduses - mõte “kes see siin häälitseb mu toas keset ööd” - ma ise olen kuidagi hägune või pole veel päriselt unenäost välja jõudnud, aga see, et tegu on just minu toaga, on mulle justkui kohe selge, enne veel, kui aru saan, et mu enda kurgust tulnud hääl on minu oma. aga nii ta oli.


.

futurism

hiljuti juhatas aurupungi huviline veli Silver Ratassepp mind ühe vene futurismi omapärase ja vähem tuntud kuju Aleksei Gastevi jälile. ta oli veendunud tehnikakummardaja, arvates mitte ainult, et tehnika vabastab inimkonna tuimast tööst, vaid ka seda, et tõeline murrang saabub inimese ja masina teatava ühtesulamisena. kuigi ta oli 1901-17 põranda all, asumisel ja pagenduses, ei tegelnud ta otseselt poliitikaga (astus bolshevike parteist juba 1908 välja), vaid ametiühinguliikumisega prantsuse sündikalismi vaimus ning hiljem, 1920.-30. aastail, juhtis Töö Instituuti, mis arendas efektiivse töötamise teooriat - paljus tähendas see tööliste väljaõpet masinalaadse tõhususe suunas. enne seda oli ta luuletaja, keda imetles ka vene futurismi suurkuju Hlebnikov. ka Gastevi teoreetilised teosed on laadilt vahel üsna poeetilises keeles. 1938 lasti ta suurpuhastuse käigus maha, 1956 rehabiliteeriti.
lisan siia ühe Gastevi proosateksti, mis üsna hästi peaks iseloomustama tema paatose iseloomu, kuigi siit ei tule veel kogu täiuses välja tema masinaülistuslikud jooned. luuletused on muidugi veel eraldi ooper.


MINU ELU

Suur minevikus, lõputu tulevikus on mu elu.
Paljusid aastasadu pole ma meelde jätnud. Mäletan vaid, kui käisin ahelais ja olin kinni oma vangla - töö - küljes.
See olin mina, kes kakskümmend aastat tagasi peksis ja purustas masinaid. See olin mina, kes, veel üleni inimlik, tõusin üles oma külmade vaenlaste vastu. Ma andsin tollal kogu oma kire sellesse raudsesse kahevõitlusse; ma kutsusin tollal jumalaid appi ja ikkagi kaotasin võitluses mitu pead. Siis heitsin ma meelt ja viskusin masinate ihutud teradele, pihustasin nad, kuid purunesin ka ise metalli haardes.
See olin mina, kes valas sada aastat tagasi maailma linnade tänavad üle oma verega ja lehvitas lippe, suus ülestõusu ja kättemaksu sõnad.
Ka see olin mina, kes pärast purunes ja rebis iseenda keha laiali mõlemale poole riigipiire.
Ja nüüd olen see taas mina, ja juba otsekui uuesti sündinud, lähen ja ehitan. Kõik käib minu käte ja tööriistade alt läbi. Loon viadukte, teid, masinaid, mikroskoope. Oma tööpingi pulsi ja oma sae poognatõmbe kaudu tajun kõige varjatumaid mõtteid.
Ma kannan tunnetuse halastamatut lõiketera.
Käin kõikjal oma vasaraga, meisliga, puuriga. Mööda kogu maailma… Sammun üle piiride, mandrite, ookeanide. Kogu maakera teen ma oma kodumaaks.
Seisan töölismaja ees Berliinis. Seisan ja vaimustun: siin on mu tohutu, mu raske, kohmakas-tugev kodu. Ja kõik temas on minu oma: nii uksekaar, mille kohal valgustatud vasar tungib kivist välja ja palub laule, kui ka alasi sekretäri laual kui ka edasi-tagasi käivate seltsimeeste read.
Sisenen kooperatiivi Manchesteris ja värisen rõõmust: minu! Sündinud kaugel, kuid kooskõlas sellega, mis on mulle omane.
Ma olen Pariisi suitsunud ja musta Tööbörsi võlvide all. Algul võõras, ehitatud võõra, mitte tööliste rahaga, sai ta meie omaks, ja tema suitsunud seinad said vaevatud väsinud jõu sümboliks.
Õnnetus… Auk, haud… Lõuna-Aafrikas on plahvatus. Tuhat ohvrit. See on löök, see on… löök minu pihta… otse südamesse.
Suitsuta šahtid, tuhaga kaetud… See on maailma äärel, mälestusmärk minu haavatud südamele, minu maailmasüdamele.
See, mis minu, suri eile, see, mis minu, kandub täna edasi, ja juba näitab oma leeki see, mis homme minu.
Lapsepõlvest pole kahju, pole nooruseigatsust, ainult - kaugustesse!
Mu elu ei mõõda aastad.
Mu elu mõõdavad sajad, tuhanded aastad.
Ma elan maailma loomisest saadik.
Ja ma elan veel miljoneid aastaid.
Ja minu jooksul pole piiri.

tegelikult aga tahtsin viidata ühele tänapäeva surmtõsisele futuristile (nimetab ennast elukutselt futuristiks), kes samuti on tehnikausku - Jacque Fresco, kes on Ameerikas Floridas loonud oma uurimiskeskuse nimega The Venus Project. pikemalt räägib ta oma ideedest filmis "Zeitgeist Addendum" (mis tundub suhteliselt asjalikum film kui "Zeitgeisti" esimene osa, mis kaldus konstrueerima raskesti tõestatavaid vandenõuteooriaid; "Addendumis" tutvustatavad ideed on intellektuaalselt - ja ehk ikkagi ka praktiliselt? - huvitavad ka ilma vandenõuteooriateta). lühidalt on tema ideed selles, et tuleb liikuda täiesti teistel alustel ühiskonda, mis ei põhineks rahal ja mida ei juhiks kasumi ega puudujäägi loogika - kasumile ja majanduslikule kasvule rajatud ühiskonnakäsitusse on paratamatult sisse kirjutatud, et osa inimkonnast peab olema vaene, sest kust mujalt see kasum ja kasv tuleb, mitte ju tühjalt kohalt - arvud näitavadki, et maailma vaeste protsent järjest kasvab, nii nagu ka vahe suurimate ja väikseimate sissetulekute vahel. Fresco nimetab seda uut majandust ressursipõhiseks majanduseks.
tehnika on teine oluline keskpunkt tema tulevikuvisioonis - tehnika vabastab inimese tööst, mis kaotab oma praeguse mõtte, kui pole enam raha - sest pole vaja raha teenida ja pole enam mõtet karta, et masinad võtavad inimeselt leivateenistuse käest ära. Fresco sõnum ongi, et tegelikult on inimkonna tehnoloogiline võimekus nii suur küll, et pakkuda kõigile inimestele elamisväärset elu, varuda energiat, mis ei lõpe ära jne, takistuseks on vaid tahte puudus ütelda lahti kasumikesksest ühiskonnast - kasum põhineb ressursside ebapiisavusel, mida väga sageli tekitatakse ka kunstlikult (taastuvenergia on siin hea näide - sagedane vastuväide tema arendamiseks on see, et taastuvenergia on liiga kallis, aga kallis on ta just seepärast, et teda on vähe arendatud ja ehitatud).
mõistagi pole Fresco tulevikumaailmas omandit selle praegu tuntud kujul (sest omand on üks puudu-oleku tekitamise mehhanisme), ega ka riike, mida ta näeb pelgalt rahandussüsteemi ühe struktuurina.
siin on üks pilt Fresco kavandatud tulevikumasinaist:

valikud

hiljuti osalesin ühes köögivestluses, mille peale olen viimastel päevadel mitu korda mõelnud. eks ta on üsna tavaline argieetika-jutuajamine, milliseid ikka ette tuleb, aga seekord kukkus ta kuidagi põhimõttelisem välja kui muidu. püüdsin ta üldjoontes kirja panna:

A “Tuli endalgi vahepeal tunne, et läheks vabatahtlikuna Gruusiasse.”
B “Milleks sinna ronida, vaata kui saad veel surma, mina küll seda ei taha.”
A “Jah, võib-olla seda ka, aga ma mõtlesin hoopis teisele asjale. Ma jäin mõtlema, et kui ma sinna läheks, kas ma teeks seda ainult enda pärast või selle pärast, et ma tõesti tahan kedagi aidata.”
C “Mis mõttes enda pärast?”
A “Noh, mitte lihtsalt põnevuse või seiklusjanu pärast - kuigi eks ta muidugi oleks ka silmaringi laiendav kogemus -, vaid et anda endale mingit hingelist või vaimset tõuget, anda järele mingile sisemisele vajadusele oma elus midagi muuta.”
C “Kas sa mõtled, et kas on kuidagi õige teiste kannatusi oma hingeliste vajaduste rahuldamiseks ära kasutada?”
A “Midagi sellist, jah.”
B “Minule tundub hoopiski, et siin on kuskil mingi manipulatsioon mängus. Gruusiat tuleb igast august, ja siis inimesed tunnevad miskipärast, et just sinna on vaja appi minna. Aafrikas toimub Gruusiaid iga väikse aja tagant, ja palju hullemal kujul, miks keegi sinna appi ei torma? Aga Gruusiat näidatakse telekas ja sellepärast nood hingelised enda õilistamise ihad rakenduvad just selle külge, aga mitte selle külge, kes vajab abi pidevalt, kuid kellest telekas ei räägi, sest tema pidev abivajamine ei ületa uudiskünnist. Rääkimata osseetidest, keda samuti meie telekas ei näita, aga kes ju ka kannatavad.”
A vaikib esialgu
C “Sa räägid küüniliselt - ega siis see, et hädalised telekasse pääsevad, ei tee neid vähem abi vajajateks.”
B “Seda küll, aga mulle tundub, et kui inimeste südametunnistus just nüüd Gruusia peale ärkab, siis on see kuidagi nagu “teleka-südametunnistus”, see on kuidagi poliitiliselt manipuleeritud südametunnistus.”
C “No muidugi sa võid nii targutada ja muidugi ongi nii, aga kui jäädagi nii mõtlema, siis on tulemus veel nõmedam, siis peaks loobuma kõigest, mille peale pole puhtalt oma peaga tuldud. Sa nagu paned seda grusiinlastele süüks, et nad oma hädaga telekasse on pääsenud.”
A “Või et hädalised grusiinlased on aafriklaste hädades süüdi.”
B “Mõnes mõttes ju ongi, sest nad võtavad ära aafriklaste n-ö eetriaega. Aga nojah, ma näen, et muidugi hakkan ma liialdama. Kui mitte targutada, siis konkreetselt ei ütle ma midagi halba nende kohta, kes lähevad, nad ju aitavad ometi teisi inimesi.”
C “Jah, kuigi siin on jällegi see asi, millest A rääkis, et mis motiividega sinna minnakse, kas teisi abistama või hoopis enda sees midagi korda seadma, ennast oma sisemuses paika loksutama.”
A “Jah, ja mul tuligi lõpuks tunne, et ma ei saa sinna minna, sest ma hoolin endast rohkem kui noist grusiinlastest, ma ei läheks sinna õigete tagamõtetega, ma ei läheks sinna nende, vaid enda asja silmas pidades.”
B “Nojah, mis puutub lihtsasse elamuste ja kogemuste otsimisse, siis see pole ka minu arvates õige motiiv sinna minekuks - ma lehest lugesin, et mõned just sellise hoiakuga sinna läksid. Aga see, et kas teisi abistada tohiks enda abistamise eesmärgil - mu meelest kui kellelegi halba ei sünni, kõik saavad leevendust, nii abivajaja kui abistaja, siis peaks ju kõik okei olema.”
C “Ma saan A-st aru, ka mul on tunne, et teiste abistamine on sageli mingi enda sisemise asja kordaseadmine, ma ei arva, et seda ei tohiks olla, kuid ometi mingit ebamäärast süütunnet see ju tekitab - nagu kasutaks teiste häda enda ravimiseks. Kuidas sellest üle saada?”
B “Need, kes abistavad teisi täiesti isetult, need on juba bodhisattvad, ja neid pole maailmas väga palju ning bodhisattvaks saadakse - nii nagu budistid seda usuvad - alles pärast paljusid sünde. Nii mõeldes ei ole ju mingit põhjust oodata mingeid “järgmisi elusid”, kus sa ise enam abi ei vaja, sest praegu on just see elu, kus asjalood on just nii, nagu nad on.”
A “Vaat see mind nüüd näribki, kui ma olen otsustanud mitte minna - et kas hoopis see mitteminek pole isekas.”
B “Jah, C-l on pointi, kui ta sellest süüst räägib - ega sellest vist päriselt lahti ei saa, igapidi on kuidagi valesti. Tegelikult see, miks ma hakkasin toda telekajuttu rääkima, selle päris tagamaa oli, et ma lihtsalt kardaks sinu pärast, kui sa sinna läheksid. Hakkasin lihtsalt rabistades mingit teooriat ajama, mis minekumõtet kuidagi halvas valguses näitaks. Kui sinuga midagi juhtuks, tunneksin ma ennast süüdi, et ma sind ei takistanud. Ja ma jään süüdi nende hädaliste grusiinide ees, sest ma hoolin oma lähedasest inimesest, kellega kõik on korras, rohkem kui neist, kellega kõik korras pole.”
C “No näed nüüd, aga miks sa ennast aafriklaste ees süüdi ei tunne?”
B “Jah, see kõik on tegelikult nii kurb. Ikka jääd sa süüdi, kui keegi sulle korda läheb, sest keegi teine läheb sellevõrra vähem korda.”
A “Mis me ikka tühja muliseme.”

kõrb kasvab

juuli alguses pandi mu kodupoe uksele silt, et pood läks mõneks nädalaks kollektiivpuhkusele. käisin täna vaatamas, kas puhkus juba läbi, aga seal oli uus silt, mis teatas, et pood on oma tegevuse lõpetanud. nii et "Jänese Koloniaalkaupu" enam pole, ei saa enam kodupoodi "hüpata". mõni aasta tagasi pandi kinni teine kodulähedane keldripoeke Narva ja Jaama nurgal - nii palju kui tean, põhjuseks see, et euronõuetele vastavaks timmimine oleks poe pankrotti viinud. nüüd on ümbruskonda veerand-tunni-ringi sisse jäänud vaid suur "Konsum" ning kolm joodikutele spetsialiseerunud poodi - Jaama nurgal ning Peetriturul poed, kus võetakse taarat vastu ning müüakse vaid viina ja suitsu, ning Staadioni tänaval üks pisut korralikum toidupood, aga sellegi nimi on "Joogid", ta on lahti kella 24-ni ja poe ees jorutavad päev läbi joodikud. sellise orientatsiooniga suudab väikepood pinnale jääda (Peetrituru pood oli kunagi pärispood, kust sai ka leiba ja piima osta).
suurpoed söövad kodupoode välja suretades ära linna loomulikud trajektoorid, linnametsa loomarajad (Mehis on sellest "Müürilehes" ilusti kirjutanud). järele jääb kõrb, kus konsumid ja lõunakeskused pole mitte oaasid, vaid tehislinnad keset liiva, mis on enda alla matnud kunagised metsarajad.
toda poe sulgemise teadet lugedes tuli kõrbe-võrdpilt mulle spontaanselt pähe, just nagu mingi eluskooslus oleks jälle koomale kuivanud. ja meenus too Nietzschelt pärit väljend - "kõrb kasvab". Heidegger on seda seletanud nii: "Kõrbeks muutumine on enam kui purustamine. Kõrbeks muutumine on kohutavam ehk pelutavam kui hävitamine. Purustamine kõrvaldab ainult seni kasvanu ja ehitatu; kõrbeks muutumine kuid peatab tulevase kasvu ning tõkestab mis tahes ehitamise. ... Maa muutumine kõrbeks võib inimese kõrgema elustandardi saavutamisega niisamuti kaasas käia kui kõigi inimeste ühetaolise õnneseisundi organiseerimisega. Kõrbeks muutumine võib olla mõlemaga seesama ning kohutaval viisil olla liikvel kõikjal, nimelt selleläbi, et ta varjub ehk varjab ennast. Kõrbeks muutumine ei ole pelk liivastumine. Kõrbeks muutumine on Mnemosyne pagendamine..." (Heideggeri teosest "Mis on mõtlemine?", 1951/52, Ülo Matjuse tõlkes Matjuse raamatu "Kõrb kasvab" eessõnas).
just nimelt - mitte ainult mingite kohtade kadumises pole küsimus, vaid just trajektooride, "metsaradade" kadumises, sest just nendes trajektoorides asub elav mälu linnast kui ruumist, kehaline, kehaliselt osalev mälu linnast kui elamise ruumist. jääb vaid funktsionaalne kohtade sõrestik, mille vahel pole elavaid trajektoore. Tartu linnaisade uhkeldav jutt sellest, et "Tartu ehitab", kõlab sel taustal üsna irooniliselt - kõrb "tõkestab mis tahes ehitamise"; seda, mis Tartus (ja Tallinnas ja mujal) toimub, ei saa nimetada ehitamiseks sõna sügavamas mõttes, see on vaid autotrasside ja ostuparklate konstrueerimine keset kõrbe; sellise linna rajamine, kus ei saa kohal püsida, ainult kohale ja ära sõita.




(pildid on pärit Simon Reevesi multikast "Hitchhiker")
.