elususe nähtavus

2009. aasta kevadel tegi Ly Lestberg Itaalia-piltidest näituse "Minatuul" (mõned Pantheoni-pildid ka Tartus rühmanäitusel "Palju õnne"). kirjutasin sellest tollal ühe väikese teksti, mis aga jäi ilmumata. nüüd, kui mõned neist piltidest on Ly kodulehel saadaval, on hea võimalus see jutt siia üles riputada.

ELUSUSE NÄHTAVUS

Pantheoni pruunid seinad inimeste taustal - kuidagi õrnalt sõmerja faktuuriga, otsekui mingi hämar olemise-taust, otsekui mingi tunnistaja, tagapõhi, mälestuste-katedraal, milles inimesed teevad pildi-palvet. Ühtaegu ükskõikne ning samas asjassepuutuv foon, pidev ühtlane taustaheli hääletutele digifotoka nupuvajutustele ning inimeste jutukõmale hiigelkupli all. Nende piltide küljes on juba pildistamise olevikuhetkel mineviku, mälestuse fluidum. Inimesed nende seinte taustal tardunud, jäävuse nimel, jäädavuse nimel, jäädvustamise ja jäädvustumise nimel; vaatamas tõtt digifotoka ekraaniga, kaamera silmaga. Või pead kuklasse ajades Pantheoni enda laes oleva Silmaga. Nähtavuse-iha, iha olla “ära nähtud”, jäädavalt nähtud.

Tüdrukutekamp tänaval ennast pildistamas; tõmmu turistiplika poseerimas pruutide kamba keskel; mees ja naine kevadel lopsakalt õitsva puu all uurimas fotokast äsja tehtud pilti. Skulptuurid vitriiniklaaside ekraani taga, vaatamiseks, nägemiseks välja pandud. Keskealine paar Pantheonis ennast pildistamas, mees sarnaneb Mastroianniga, naine samuti mingi Itaalia filmistaariga - juba-nähtud Itaalia-ikoonide järgi ennast kujundanud inimeste enesejäädvustus, järjekordne helmes nähtud-oleku palvekees.
Mida tähendab “nagu elus”? Foto kui lootusetu ja lootusrikas püüe “jäädvustada elu“, koondada elus-olek ühte välkhetke, mille jooksul ei tehta muud, kui tardutakse üheks silmapilguks ära-nägeva silma ees.
Mida tähendab “nagu elus”? Vananeva naise närtsivad käed, turske mehe kukal templiseinte taustal - nahal ja seintel on sarnane toon ja sarnane faktuur, seinte kulumine nahana, nahk kui töödeldud kivi, mõlemad ühte valgusejälge kokku koondunud. Pehme ja kõva, sile ja krobeline/kortsuline - need faktuurid ja konsistentsid mängivad siin mööduvuse ja jäädavuse mängu.

Pruut astub, ühes käes mingi must riie, teise käega kleiti hoides, ja tema nägu on terrakotast, tema pilk on skulptuuri äraolev pilk. Poisike istub Peetri kiriku sammastikus, vaatab piltnikule tõsiselt otsa, tema nägu on sile, lihvitud, oma ümarusest hoolimata kuidagi reljeefne, otsekui mingil vanal inglipoisi kujul. Elava naha skulptuurjas retušš keset argituristlikku melu. Ja sealsamas, teiste piltide peal - skulptuurid ise, uinuv noormees, reipalt astuv tüdruk, äkiliselt üle õla vaatav lõvinaine, elususe-jäljendused foto-eelsest ajast.

Kaks naist kuskil kirikus lõviskulptuuri ees, üks neist on haaranud lõvi ninast kinni - ta võib seda teha, sest see on vaid lõvi jäädvustus, mitte lõvi ise. Foto kui elusust jäädvustav, seda sisaldav ekraan, mis seda elusust oma jäädvustavuse kaudu ka varjab. Skulptuur on samuti ekraan, ruumiline ekraan, mille ees jäädakse seisma ja mõeldakse: “Enne praegust hetke on samuti elus oldud, see on siin jäädavalt näha.”

Tai-chi’d tegev mees - miskipärast hakkavad pilte pikemalt vaadates pilku püüdma hoopis tema taustategelased, on tunne, et mees ise jäädvustub kuidagi poolikult; jah, ta on ekraanilt välja hüppamise piiril, ta ei jää päriselt ekraani taha püsima. Alles siis, kui kaadrisse ilmub uduste jooksujalgadega koer, hakkab mees muutuma skulptuurjaks üldistuseks enda elususe kohta. Taustategelased: ühe puutüve tagant esile ilmuv mees, nagu mõnel vanal Madalmaade jahimaalil; niisama seisev naine, nägu päikse poole; naljakalt, multifilmilikult astuv mees, käsi Kristuse-žestiks tõstetud. Kahel pildil: mees nagu nui, algul keskendub, käed sirgelt külgedel, seejärel on natuke lõdvestunud, vaatab esiplaanil õhku hüppavat rabelejat, ei saagi aru, kas etteheitvalt või imestavalt või tüdinult, vaatab nagu nui. Vaatab, otsekui oleks hüppaja temalt kogu pinge endale varastanud, tema keha on tühi, tühi nähtavuse-ihast. Seda enam tõmbab ta pilku endale.
Tema hõimlased: kurb jaapanliku näoga istuv tüdruk õitsva puu all kätelseisjat vaatamas; lesijad pargimurul võimleva naise kõrval.

Kummad on rohkem “nagu elus” - kas maapinnale laiali vajunud passiivsed, oma passiivsuses ülispontaansed magajad, või pika sammu võtnud ja rinda ette ajav, otsustava näoga skulptuurjas naine? See naine on üks mitmetest lõvidest, keda siin piltidel näha võib: kivilõvi kirikus, kellel naine ninast kinni hoiab (samas kui noormehed teisel pildil vaatavad sama lõvi kartlikust kaugusest); noodsamad lõvinaise-kujud, üks üle õla vaatamas; kas kuulub nende hulka ka patsiga ratsapolitseinik, mõõk kilgendamas? Vist küll. Ja näituse keskpunkt, pildipaar - patsidega lõvinaise istuv kuju vitriini taga ning Carla, leopardinahkne kleit seljas, kivilõvid taustal, pea pehme jõulisusega pisut küljele kallutatud, silmis ja huultel lõvijas julge raugus.

Seesama uinumine neis kõigis - kivi sees magavad lõvid ja inimesed, naiste sees magavad lõvid, pildipinnas magavad elususe-hetked, nahapinnas magav mööduvus. Ärkamisootuse rõõmus ärevus, küüned veel pehmetes lõvikäppades peidus.
Kivist tüdruk, kuhugi astumas, fotole on jäänud tema sõrmede liikumine, hetkeline nõksatus, mis tema kivikehast läbi käis, kui tema jäädvustatud tardunud liikuvus veel kord tardunud jäädvustusse püüti, kivisüdamest sõrmeotsteni jooksev sähvatus. Tüdruku paremas käes on kübar, kuid tema vasakus käes magab võti.

Рожденные в СССР

see on juba 5 aastat vana lugu vene räpparilt Ligalaizilt. tegin ka väikse reaaluse tõlke -

sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
ma sündisin NSV Liidus

ma olen põlvkonnast, kes sündis NSV Liidus
kes olid oktoobrilapsed, pärast said pioneerideks
kelle eest Kremlis hoolitses vanaisa Lenin
komnooreks ma ei saanud, sest ajad muutusid
nagu ta on korduvalt muutunud pärastki (ja varem)
kõigepealt ehitame, siis tuleb kokkuvarisemine (mis edasi)
liidud lagunesid, pered läksid lahku
alguses nad juhendasid meid, siis jõid nad end täis
järele jäime meie, sündinud kahe ajastu ristmikul
lapsi õpetati koolis, et pole mõistet jumal
et me oleme kõigist paremad, ülejäänud maailm on paha
kui müüt kõnges, hakkas igaüks uskuma seda, mida oskas

sündinud NSV Liidus
sündinud NSV Liidus

uskusime Kašpirovskit, Ljonja Golubkovi 

Tšubaisi  ja Mavrodit, meid jäeti paljana maha
Afganistani polnud olemas, tuhanded ei hukkunud
ajalooõpikuid ei kirjutatud ümber kord aastas
ei pätsitud büste ega võetud neid pärast maha
minu linna asfalti ei rõhunud tankid
otsekui, otsekui oleksime unustanud, otsekui, aga me olemegi unustanud

sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme oma elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
mind ei vea alt, sest ma sündisin NSV Liidus

see on meie minevik ta on selline
punane, samasugune nagu minu veri
kõik pidi olema ühetasa, ei kaugemale, ei kõrgemale
midagi ma ei kuule, ei räägi, ei kuule
minu eest otsustatakse, nemad seal teavad paremini
nad põmmutavad seal kosmost rakettidega
ja aastad lendavad mööda, sajandid sulavad
ehh miks rahvas küll nõnda oleskleb
tsaari pole neil peas, tsaar on neil Kremlis
pudel käes ja ilma ideeta homse päeva kohta
nii elada pole mulle mokka mööda, meie hõim valib rohelise tule
ideoloogia ei räägi minust, mind on vaja seal, kus on minu perekond
minu sõbrad ja minusugused
vabadus – kas tead seda sõna, millesse usun mina
ma olen noor ja elan omal maal
tean ise, mida mulle kõige rohkem vaja
me ei sõdi enam nende sõjas

Goldie Mother

avastasin, et keegi hea hing on Youtube'i ka selle asja üles riputanud - maestro Goldie drum'n'bass-sümfoonia aastast 1998, albumi SaturnzReturn esimene pool. lugu on ainet saanud Goldie enda komplitseeritud suhetest oma emaga (tema lapsepõlv möödus lapsendamisootel hooldekodudes ja kasuperedes). lugu kestab tund aega, nõuab kannatust, aga väärib just ühes tükis kuulamist (jaguneb tegelikult kolme umbes võrdsesse ossa, keskmine on rütmiline, ülejäänu tume ambient läbisegi keelpilliorkestriga ja vokaaliga - lauljaks on Goldie ise).
kunagi kuulasin seda kasseti pealt, mille olin lindistanud Ianilt, kes oli selle omakorda lindistanud Tallinnas soomlaste Radio Mafiast, mis kandis üle Londonis tehtavat Gilles Petersoni saadet "Worldwide". kusjuures Peterson miksis sinna veel asju lisaks - nt sissejuhatavas osas kõlas De Niro monoloog "Taxi Driverist".

kotionu. die praxis ist das kriterium des wahrheit

minule kotionust ei räägitud, ma pole teda kartnud - esimest korda sain temast teada ühest "Tähekese" jutust ja pidin küsima, kes see kotionu selline on, sain teada, et oli jah vanasti selline loll hirmujutt, mida lastele räägiti, et tuleb kotionu ja viib ära, kui hea laps ei ole. küll aga mäletan paari korda, kus see kotionu-hirm pisut teisel kujul esile kerkis - näiteks üks mu naabriplika kartis hirmsasti näärivana, minule oli see tookord mõistatus, aga võib-olla kartis ta hoopis seda, et näärivana osutub kotionuks - mingi mõistetamatu habemega vanamees, kott üle õla. üks teine kord vahtisin keldritrepi peal, kuidas mehed midagi keldrisse või keldrist välja tassisid (kas mitte kartulikotte?) ja äkki haaras üks võõras mees mu kaenlasse ning ütles naljatades, et pistame sinu ka kotti ja viime ära, teeme sinust pikapoisi; siis ma kartsin tõesti - kuigi ma kotionusid ei uskunud.
eile kõndisin tänava peal ja seal oli üks vanaema, kes oli hädas jonniva poisiga; läksin mööda ja vanaema ütles mulle: "onu, võta see poiss endale", haarasin naljatoonil jutust kinni, ütlesin, et "mul pole teda kuhugi panna", naine ütles "pane kotti", mina vastu, et "mul pole kotti kaasas", ja nii jäigi, kõndisin edasi. ja alles mõne hetke pärast jõudis mulle pärale, et ma olin tahtmatult aidanud taasluua toda kotionu-lugu.
Piret Peiker kirjutab raamatus "Jutustamise teooriad ja praktikad" "Tõde ja õigust" vaadeldes sellest, kuidas Indrek, kes oli just maha salanud Jumala ja usu, kinnitab haigele Tiinale, et Jeesus ja inglid on siiski olemas ning teevad Tiina terveks, nii et ta abiellub kunagi Indrekuga; ja kuigi Indrek ise ei usu Jeesust ja ingleid ning unustab kohe oma lubaduse, on ta tolle lapsele räägitud väljamõeldisega prohvetlikult juba ette kujundanud oma elu. Piret lisab joone all kellegi Chakrabarty kommentaari: "jumalad ja vaimud ei vaja eksisteerimiseks inimeste usku nende olemasollu; mis nad ellu kutsub, on meie praktikad".
nõnda avastasin minagi eile tagantjärele, et olin pahaaimamatult praktiseerinud ühte nõmedust, ja kui see poiss nüüd kotionust mõtleb, siis on tollel minu nägu; ja ma olin ju pelgalt nalja visanud, ja isegi mitte kotionust mõelnud!
olen näinud filmidest, kuidas loodusrahvaste usulised rituaalid käivad otsekui naljatades ja muigega, ilma mingi kohustusliku harduse ja tõsiduseta - ja vist ongi nii, et tegelikult naljatamine usu objektide üle, otsekui oleks need vaid mingid veidrad iganenud väljamõeldised, ei tühista nende eksisentsi nonde naljatajate jaoks, nad toimivad endiselt, nende toime on reaalne.
seda väljendab ka üks juudi nali. rabiks õppiv noormees läheb vana rabi juurde ja ütleb, et ta tunneb väga hästi pühakirja ning rituaale, aga tal on üks probleem - ta nimelt tegelikult ei usu, et Jumal olemas on. vana rabi rahustab teda, öeldes, et ega Jumalal polegi inimeste usku tarvis, talle piisab täiesti, kui tema käske täidetakse ja jumalateenistusi peetakse. ses mõttes on Lutheri "sola fide" põhimõte (et lunastuseks piisab vaid inimeste usust, pole vaja tegusid ega mingeid kindlaid praktikaid) ju üsna revolutsiooniline - ja kauge eelkäija moodsate aegade totalitaarsele ja naljavabale meelsuskontrollile, kus Juhi kohta räägitav anekdoot võib maksta elu - otsekui võtaks anekdoot midagi (reaalselt eksisteeriva!) Juhi eksistentsist vähemaks. ses mõttes on liberaalne (post)postmodernne ühiskond tagasipöördumine vanadesse rööbastesse - kõigi kotionude üle võib nalja heita, millessegi ei pea uskuma, aga nad eksisteerivad sellest hoolimata (kui mitte tänu sellele). just nii nagu suvel Põhuteatris näidatud soomlaste ja Ulfsaki lavastuses "Vaata raevus tagasi" irvitavad ühed tegelased "Cosmopolitani" üle ning vihane peategelane ütleb, et just see hoiabki "Cosmot" elus, sest just sellised irvitajad moodustavad suure osa "Cosmo" ostjaskonnast.

pisut Pariisi tänavakunsti

metroorongide peal Pariisis grafitit polnud - ega üldse metroojaamades. küll aga võis rongiaknast näha, et mõne liini metrootunnelid olid pidevat grafitit täis - paras julgustükk. see näis küll olevat üsna tüüpiline, nii palju kui liikuvast rongiaknast hämaruses suutsin tähele panna - suurte paksude tähtedega nimed ja sõnad. enim, mida ma metroojaamadest suutsin leida, oli üks väike kommentaar Sarkozyd pilava teatritüki reklaamile:

Vernoni väikelinnas on üks pizzeria nimega "Monet' sõbrad" - koht ei tööta enam, keegi on ukse kõrvale jäädvustanud sulgemise eelse menüü - kanep ja omlett seentega:

Babyloni tänav:

Seine'i kaldapealne Saint Oueni eeslinnas - "me vaatame samu asju, kuid me ei vaata enam üksteist" (tänud Tanelile õige tõlke eest):

kõige suuremas kontsentratsioonis paistis tänavakunsti olevat Montmartre'il:

 

  

"milline võimalus! olla taaskohtunud Prantsusmaaga! saada LÕPUKS siseneda ajalukku!" (mida sellega täpselt öelda tahetakse, ei tea, puudub kontekst):

  

"Igavik algab täna":

"Siiditee sätendab nõeltest" (kui õigesti aru saan):

eelnevate autoreid ma ei tea, aga kahel järgmisel pildil on näha kleebiseid Tristan des Limbes'ilt:

 

Rosiers'i tänava juudikvartalist selline pilt:

ja ka üks tuntud kunstniku teos - üle ilma kuulus, juba mõneti etableerunud tänavakunstnik Jef Aerosol (Pompidou keskuse lähedal):

 

pildistamise hetkel ma ei teadnud veel, et tegu on Aerosoliga ja et see seinamaaling on tema värskeim suur teos, avatud tänavu juunis. kui ma oleks seda teadnud, siis võib-olla polekski pilti teinud, et mitte olla nagu need siin järgmisel fotol, kes miskipärast pildistavad maali, mille palju kvaliteetsema repro võiksid nad iga nurga pealt hankida (muuhulgas on Louvre'is müügil ka Mona Lisa pildiga ninapühkimise salvrätikud). eriti pullid kujud on muidugi jaapanlased - olen seda mujalgi varemgi tähele pannud, et nemad mitte lihtsalt ei pildista maale, vaid lasevad pildistada iseennast maalide taustal.

voilà

on allait tout déconstruire, déconstruire avec trois D