On aastasaja algus. Öö

Viivi Luike lugedes

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

.

Intelligentsed inimesed. Dialoog

Yulia Kleiman: "Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aruteludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan, et tal ei ole piisavalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ta ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavastustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavastus ja kehvad näitlejatööd.
Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inimesed võivad karta öelda, et kuningas on alasti, ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivalivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võistlus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng. Ja festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimestele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks."
(intervjuu Merilyn Merisalule, festivali Draama 2014 ajaleht, 7. september 2014)
*
Tõnu Õnnepalu: "Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."

("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

 

 Pildistanud Mona Menets (allikas)

Lev Rubinstein - Boriss Nemtsovi surma puhul

Ma tundsin Borissi. Mitte lähedalt, kuid tundsin. Tundsin siiski niivõrd, et olin temaga sina peal. See polegi eriti raske - ta oli üks neist, kellega sina peale minnakse ka kõige pealispindsema tutvuse puhul.
Ta jättis alati õnneliku, vaba ja kerge, isegi kergemeelse inimese mulje. Selline poliitika-Mozart. Jah, sellised kahjuks väga kaua ei ela.
Ta polnud mitte lihtsalt elus, vaid kuidagi väljakutsuvalt elus. Kuid see omadus on alati surnutele solvav, eriti neile surnutele, kes oma kangete sõrmedega on õnnetu maa ihusse klammerdunud.
Olen veendunud, et viha kõige elusa vastu, kõige selle vastu, mis trotsib laibamürki, ei ole teeseldav.
Ma ei tea, kes tappis Borissi ja kes seda teha käskis. Kui me selle kunagi teada saame, siis mitte varsti. Kuid me kõik teame, kes inspireerib ja kes konstrueerib seda ühiskondlikku õhustikku, kus sellised mõrvad pole mitte ainult võimalikud, vaid ka paratamatud.
Ma ei tea, kes konkreetselt Borissi tappis - tappis filmilikult, teatraalselt, võiks öelda "näidislikult", tappis pealinna kõige - vabandage väljenduse eest - sakraalsemas paigas.
Kuid selge on üks: Borissi tapsid surnud, kes on nähtavasti avanud jahihooaja kõigele, millel on jultumust elada, hingata, mõelda ja rääkida.
Kuid elusust ei saa tappa. Selline on loodusseadus, ja selline on inimajaloo seadus. Kui nad neid seadusi ei tunne, siis on nad juhmid istumajäänud. Kui nad püüavad neid seadusi muuta, siis on nad ohtlikud maniakid. Kuid pigem on nad nii ühed kui teised.
Ja seepärast jääb nende poolt tapetud Boriss Nemtsov tuhat korda elusamaks neist koolnuist, kellele näib, nagu oleks nad elus, näib vaid selle põhjal, et nad on ikka veel võimelised ääretuks valeks, alatuks tagakiusamiseks, metsikuteks kohtufarssideks, tapmiseks.
Ja see kurikuulus sild, mis hakkab kunagi ametlikult kandma Nemtsovi silla nime (ma arvan, et mitteametlikult nimetatakse seda juba praegu nii): saagu sellest mälestusmärk Borissile - siirale, ausale, lõbusale ja kartmatule. Sild on hea mälestusmärk. Kas või juba seepärast, et ta ei lahuta, vaid ühendab inimesi.

algallikas

Viidalepp Võerahansu maalist

Ants Viidalepp on Johannes Võerahansust kirjutanud raamatu "Meister" (1998). Võerahansu "Maastik hanedega" (ehk "Karjamõisa õu II") on Viidalepa jaoks olnud pöördelise tähendusega, selle mõjul läks ta Pallasesse Võerahansu õpilaseks. Ka raamatus on sellest maalist mitut puhku juttu. 

Viidalepp nägi maali esimest korda 1942. aastal Tallinna Kunstihoones suurel ülevaatenäitusel "Kolm inimpõlve Eesti kunstis":

""Minu pildiks" oli aga Võerahansu "Karjamõisa õu". Selle olid näitusetegijad riputanud saali kaugemasse ossa, kus ta siis koos Uutmaa, Kitse, Kõksi, Miikmaa ja Lutsuga esindas Pallase nooremaid kunstnikke.

Sinna, ukselt vaadates vasakpoolsesse nurka, läksin alati esimesena. Seal ma istusin jalgu puhkama, ja kui olin järjekordselt tunni Narva maanteel muuseumis ära käinud, pidin jälle just seda pilti nägema. [Narva maanteel, tollasel Adolf Hitleri tänaval, asus siis Tallinna Kunstimuuseum, kus oli suurnäituse vanemate põlvkondade osa.]

Olin uurinud ta läbi toll-tollilt. Teadsin, kus oli kasutatud spaatlit, kus pintslit, kus paksu, kus õhukest värvi. Isegi pintslilöökide järjekorra lõuendilt ülespoole olin mitmes kohas endale selgeks teinud. Aga mis see aitas! Peale kõige muu ei saanud ma lahti tundest, et keegi käis seda tööd pidevalt edasi maalimas: oli päevi, kus näiteks äikesepilv tõusis, ja päevi, kus pilv vajus. Tuli meelde omaenda kunagine äikese kätte jäämine jõeäärsel heinamaal, kuhjategija kihutamine metsikult kappava hobuse seljas, kurdistav kärgatus ja hilisem sao varjus lõdisemine, mis polnud tingitud mitte ainult märgadest riietest.

Pilt lõi küll hädaohutunde, kuid tänu rahulikult pilvi vahtivale poisile ei olnud see tunne siiski mitte nagu vaataja vastu suunatud ja mõjus mingeid imelikke teid pidi tollel raskel ja keerulisel ajal isegi kuidagi julgustavalt. [Minu rõhutus. Just sellisena ongi poiss pildil vaataja saadik ja esindaja. - AP] Selle ja veel mitme seletamatu asja pärast jäi ta minu jaoks niisiis ikkagi piltide pildiks, kohe lausa imepildiks.

... et ma ainult tänu sellelesamale pildile kolisin varsti Tartusse, see on fakt." (lk 17-19)

Lk 74-78 on pikemalt juttu Võerahansu retkest Saaremaale 1920, mil ta oli Laikmaa õhutusel Eesti Rahva Muuseumi jaoks vanavara kogumas. Üks Kaarmal tehtud joonistus saigi hiljem selle maali aluseks. Viidalepa jutust jääb mulje, et katsed maalist pikemalt rääkida viisid ikka tolle Saaremaa-käigu kirjeldusteni: "rääkima hakkasid ka olukorrad, kiigeplatsid, silmapiiril virvendav õhk ja villid jalataldadel." Too 1920. aasta suvi Saaremaal olevat Võerahansu jaoks olnud eneseavastamises oluline. Nii et "Karjamõisa aed" on 36-aastase mehe maal 18-aastase iseenda kogemusest.

Veel üks lõik raamatust, lk 163:

"Võerahansu õppis nii Laikmaa, eriti aga Vabbe juures lõpptulemusena ikkagi seda, mismoodi päris omade, näiteks "Karjamõisa õue" taoliste piltide juures maalida ei tohi. Üks tema Laikmaa-aegne õpingukaaslane sõnastas selle järgmiselt: "Võerahansu keeras Pallases iseendale selja." Ning see oli öeldud kahetsevas toonis. Täna on põhjust olla optimistlikum, sest nimetatud "viguriga" ei keeranud Võerahansu selga mitte endale, vaid oskamatusele ja Triigi-Raua-Munchi mõjudele. Tänu taolisele suurt eneseületamist nõudvale ja isegi valulisele puhastumisele sai ta võimaluse vaadata oma südame kaudu asjade sisse ja paljuski tänu Vabbe targale juhtimisele ka võime nähtut lõuendil "nii, kuidas vaja" kinni panna. Üht-teist on mul sellest olnud võimalus jälgida ka lähemalt. Nii mäletangi Võerahansu natuke töntsi otsaga nimetissõrme, mille ta nagu mingi vihasevõitu hooga oli reprol pikutava poisi peale löönud, ja endastmõistetavust hääles, kui ta põrutas: "Aga see on ju moonapoiss!" Ning pilk, mis seda paljusisaldavat ütlemist saatis, kontrollis, kas ja kui palju ma üldse "asja taipasin".

Ühel teisel korral, kui mul järjekordselt oli õnnestunud teda "Karjamõisa õuest" rääkima meelitada, seekord sellest suurest äikese-eelses tuules visklevast puust, jäi Võerahansu mõttesse. Ja kohe päris tükiks ajaks, enne kui ütles:

"Kas sa tead, Ants, kui ma  s e d a  puud maalisin, olin ise puu." Ja mõne aja pärast rohkem iseendale kui mulle: "Aga see see kõige tähtsam ongi!""

.

Johannes Võerahansu "Maastik hanedega" (1938)

See repro siin on ainus, mis on netis saadaval - Tartu Kunstimuuseumi leheküljelt. Ta pole päris õige, ta on originaaliga võrreldes liiga külmades toonides, sinist on üleliia ja punane spekter on maha keeratud. Muuseum müüb ka selle pildiga postkaarti, see on pisut õigem; kõige õigem on ta ilmselt Ants Viidalepa raamatus "Meister". Kuigi muidugi ilma maali ennast vaatamata ei saa õiget pilti ette - seda värvi ennast tema ainelisuses ja vormumises peab nägema. "Eesti kunsti ajaloo" 5. köites lk 480 on repro selle pildi esimesest, aasta varasemast versioonist "Maastik karjamõisaga": taevas on pisut robustsem, puu hägusem, hanesid pole, poiss on palju väiksem (NB! see lükkab mõõtkava hoopis teiseks, hanede-pildil on poiss ja haned üleelusuurused, mis on igati ootuspärane) ja poisiga koos on naine, kes kummardab oja ääres. Igal juhul on "Maastik hanedega" vähemalt reprosid võrreldes huvitavama valgusega kui "Maastik karjamõisaga".

Käisin seda pilti umbes aasta tagasi muuseumis vaatamas, ei saanud temast enam edasi, vahtisin teda lähedalt ja kaugelt, puu tormav võra nõudis järjest uut vaatamist, maja seinale langev valgus ja räästaalune vari, äikese-eelne valgus ja suur tuul - see pilt tuli mulle meelde, sealsamas kogu aeg tuli meelde, ma mõistatasin ja muudkui vaatasin, et kas see on ikka tõsi, et ma seda mäletanGI - mitte pilti, vaid seda, mis pildil kujutatud on. Ju vist, pilt valiti küsitlusel rahva lemmikute hulka, tõenäoliselt mäletavad seda paljud. 

See pilt ei kujuta asju, vaid mälestust neist asjust. See ei ole minu mälestus, ka ei jaga ma kunstniku mälestust - see on mäletatavus ise, mida pilt mulle näitab, õigemini mida ta minuga jagab.

Pildil on neli raskuspunkti: poiss, kelle kohta taju ütleb, et ta on ülejäänu suhtes proportsioonist väljas (ja pildi esimene versioon tõestab seda); oja, mis ulatub pildi sügavikku, kaob võsa ja tumedate pilvede varju; maja sein valguse ja varjudega, põhiline valguse koondaja (on kujutatud üht väga konkreetset valgust - sellist, millele pilveserv on juba peale vajumas, see pole vaba otsene päike); puuvõra, mis tormab tuule käes, kuid on samas selle tormamise nagu endasse kinni püüdnud. Pildile nime andnud haned on esiplaanil, st perifeerias, sest pilt ise suundub sügavusse - nii oja kui võra sisse. Nägin hanesid alles siis, kui pealkirja vaatasin. Haned otsekui tahaksid pildi servast välja valguda, suvalistena.

Hanede roll on peita poisi funktsiooni, varjata seda, et ta on seal nimme, sest kui ta oleks seal lihtsalt, ilma hanedeta, oleks see liiga literatuurne, see oleks poisist teinud C. D. Friedrichi "Rändaja udumere kohal" laadis mäe otsas seisja - vaataja asendaja. Ei piisa isegi sellest, et ta pole püsti mäe otsas, vaid pikutab oja ääres: poiss peab pildil olema juhtumisi, hanede pärast, mitte välja näitama, et ta on seal vaataja pärast. Ta ei tohi olla näitaja, osutaja, vaid kaasvaataja.

On niisiis oja õnarus, mis õõndub alla sisse, ja on selle kohal kõrguv puu; on tajuv poiss kui ääremärkus, valev sein tema sümmeetrilise paarilisena. Suunad/mõõtmed: sein kui siinsus, valguse päralejõudmine, oja kui sügavusmõõde, puu kui kõrguv kese, mälestuse määratlematuse täpne vaste. Pilt koondub puuvõrasse, aga paiskub sealt kohe jälle laiali alla sügavale ning horisontaali. Valgus tuleb kuskilt tagant vasakult, kelle poolt, kas vaataja poolt? Või vaatajast endast? Poisi fokuseeritus ümbritseva suhtes on abstraktne, ta on näoga ebamäärases suunas - korraga nii vaataja kui oma ümbruse suunas - ta "vahib ringi", andes niimoodi võtme ka vaatajale: "vahi ringi, see pilt on meelesoleku ringlus ümber säbrutava keskme". Poiss on mäletamise "Vergilius", ta on vaataja/mäletaja saadik pildi sees, osaluse indeks.

Puu paneb selle pildi käima, hoiab teda käimas. Mitte aimata olev tuul ega lehestik ega värv ei ole oluline, vaid puu enda tormamine selle valguse käes. Mimees on hägune ja ebaühtlane, aga just nii on ta täpne meelesolekuna. Meele-sisese mimees.
See puu pole kujutatav puu, ta on mäletatav puu. Ma tean selliseid puid, mul endal on selline puu, mis kohiseb ja tormab ainult mälestusena ja mida ma ei saa ihusilmaga enam kunagi näha - paljuharuline paju mu Viljandi-kodu katuse kohal. Ainult et siin pildil on selline meelesolemisena kohisev puu ometi kummati jälle silmale nähtavale toodud. Teda ei ole tegelikult võimalik vaadata, see on tema kujutamise iva - teda on võimalik vaid mäletada. Mida ainult-meeles-olevad  puuvõrad tähendavad, mida nad sisaldavad? Miski meie kohal kõrguv, liikuv-püsiv, mõõtmeid kehtestav tormav püsi. Kõrgeim, aga mitte ainult - ta on sisemusega, tal on seal kõrgel sügavik sees, ta sisaldab. Sinna jäädakse sisse, et oleks, kust uuesti tagasi tulla.

See pilt kujutab niisiis mäletatavust. Ehk teisisõnu, ta kujutab üht spetsiifilist ilu.

Aastatagustest märkmetest: 

"ilutunne = rõõm olemas-olnud-olust: olen olnud, ja olen jätkuvalt olnud, olnud voolab läbi pildi nagu oja puu alt. rõõm sellest, et olen olnud, rõõm pidevusest mööduvuse sees. ma ise voolan võsahämarikku, ma ise paistan valgele seinale, ma ise torman selles võras. 

ilu on teatav paratamatuse vabadus, vabadus aktuaalsuse valikusundidest, võitlevatest võimalikkustest, seeasemel ammendamatus, kus võimalikkused jätkuvalt korraga voolavad, moodustades paratamatuse. nagu puu tormamine "eiteakuhu", kuigi on täpselt teada, kuhu: sellesse valgusesse, sellesse mäletatavusse, mis üha ammendamatuna ammuli püsib.

see on silma ees, kuigi ta on silmatagune. ta tuleb silmatagusest ja pildist korraga ja tuleb mõlemalt poolt silmasse ja saab seal kokku. tuleb silma, nagu tullakse meelde; tuleb meelde, nagu tullakse sellesse valgusesse tormama.

tormamine kui intransitiivsus, olnud tormab intransitiivsena läbi silma, olnud kui öeldistäide, predikaat, mille grammatiline aeg ei viita minevikule ("kes sa oled?" - "olnud").

ilu on see, mis mälestusena tajust tagasi ja välja tuleb, see, mis silmakoopast jälle tagasi valguse kätte tuleb."

vt ka Viidalepa juttu

tsitaat

„Vaatan teid ja mõtlen, kust see enesekindlus: „see on just nii, mu järeldused on õiged” - kuigi on ju näha, et samahästi võiks järeldada midagi muud. Te eelistate üht vastust mitmest samaväärsest, sest juhtumisi aitab see põhjendada mõnda teie minevikus tehtud valikut, milles te tookord südames päris kindlad polnud ja millel pole teie praeguse jututeemaga mingit seost. See peab olema mingi ajukeemiline kaif, mille tekitab otsus „ma arvan just nii, ma kaitsen just seda võimalust, ma olen veendunud, et asjad on just niipidi, mul on õigus”. See on nagu sigaret, mis otsustatakse pingehetkel ära tõmmata, kuigi tegelikult saaks ka ilma – aga see on vähemasti mingigi konkreetne tegu, millest aju saab oma lühiaegse mõnu kätte ja mille käigus tarvitatakse miski reaalselt lõpuni, lahendatakse läbipõletamise teel ära. Selle kaifi all tehakse otsuseid, see vormib võimalikkused tegelikkuseks. See peab olema mingi sõltuvust tekitav ajukeemiline dispositsioon, mis kisub ütlema „ma tean, ma olen kindel” olukorras, kus võiks sama kindel olla ka milleski muus või kus võiks üldse kindel-olemisest loobuda. Aga see viimane on juba omaette ja võib-olla isegi kangem droog – vabadus kindel-olemisest, olla korraga nii osavõtlik ja huvitunud kui ka ükskõikne selle suhtes, kas miski on kindel. Vabadus tõest, puhas tegelikkus ise. Vaat see on karmim kraam, mitte mingi süütu nikotiin.

Aga mida teha ilma ühe või teiseta, hoidudes üldse mõnuainetest? Võõrutusnähud: norutunne, enesele valetamise tunne, soov ühtaegu end unustada ja enesele meelde tulla. Kuidas ravida: lasta harjumustel ja ja puhtal vormil end kanda ja lõpuks rannale uhtuda, olla ajupuu. Või pöörduda kaifi juurde tagasi – lõpuks on see ju meie enda toodetud droog, nii nagu kanepitaimele lööb õis latva.”

Integriteet. Utoopia

meie väärtuste aluseks on tagada kõikide inimeste väärikas elu Eesti Vabariigis sõltumata inimese vanusest, hariduslikust ja rahvuslikust taustast

seisame selle eest, et igale Eesti ühiskonna liikmele oleks tagatud õigus väärikale elule ja eneseteostusele

eesmärgiks on kogu ühiskonna väärikas toimetulek

iga inimene tunneb end väärika ühiskonnaliikmena

kui riik tagab inimesele võimalused väärikaks toimetulekuks ja eneseteostuseks, hoolib ka inimene oma riigist

riik on väärikas ja õiglusriik vaid siis, kui tema seadused on väärikad, väärtustavad kohalikke traditsioone, on õiglased ja mõistetavad

ligi 100 000 inimest elab absoluutses vaesuses ehk neil pole raha igapäevaste elementaarsete vajaduste, sh ka toidu eest maksmiseks, meie eesmärk on nad viletsusest välja aidata väärikal ja ühiskonnale kasulikul moel

Eesti on koht, kus iga töötav inimene teab, et ta saab oma töö eest väärikat tasu

ainult hästi toimiva majanduse puhul on võimalik maksta inimestele väärikat palka

Eesti riigi peamine majanduspoliitiline ülesanne on tagada igale Eesti elanikule väärikas

toimetulek, milleni viib igaühe võimalus rakendada oma loovust ja töökust iseenda, oma

pere ja kogu rahva heaolu parandamiseks

kodanikupalk asendaks eelkõige täiesti ebapiisavat lastetoetust ning toimetulekutoetust, mille taotlemine on täna töömahukas ja aeganõudev ning väärikust riivav.

tahame, et palgatööd tegev inimene elaks oma palgast väärikalt ära ega peaks sõltuma sotsiaaltoetustest

keskendume puuetega inimeste võimalustele elada väärikalt ja ühiskonda kaasatult

peame üles ehitama väikeriigile sobiliku, uuendusliku ja ühiskonna iseregulatsioonimehhanismile panustava laiapõhjalise sotsiaalpoliitika, mis tunnustab kõikide inimeste omaalgatust, loomupärast väärikust, võrdsete võimaluste põhimõtet ning põhiõigusi

tagame arstidele, õdedele ja abipersonalile normkoormusega väärika palga, mis motiveerib Eestis töötama

õpetaja töö on ühiskonnas hinnatud ja väärikalt tasustatud

peame vajalikuks tagada õpetajatele alates lasteaiast ja lõpetades õppejõududega ülikoolis väärikas tasu tehtu eest

kindlustame algupärase Eesti kirjanduse loojate ja väärtkirjanduse eesti keelde vahendajate töö väärika tasustamise

toetame põllumajandustoodangule kõrge lisandväärtuse andmist, mis võimaldab müüa

tooteid kaugematel turgudel, luua uusi hästitasustatud töökohti ja põllumeestel küsida

oma töö eest väärilist hinda

meie ettepanekute rakendamine toob maapiirkondadesse tagasi nii töö kui väärika elu võimalused

võtame suuna rohelisele maaelule, et elukeskkond oleks väärikas kõikjal Eestimaal

negatiivsete rahvastikutrendide pööramine positiivseks – rahvastiku juurdekasv, rohkem hästi hoitud ja kasvatatud lapsi ning õnnelikke ja väärikaid perekondi

seame veteranipoliitikas esikohale elukestva õppe ja tööhõivega toetamise, taastusravi ning väärika toimetuleku tagamise vigastatud kaitseväelastele, samuti tsiviilmissioonides osalenutele ja nende perekondadele

panustame väärikasse vanadusse

toimekas ja väärikas vanaduspõlv

eakatele on tagatud tingimused väärikaks vananemiseks: nii iseseisvaks toimetulekuks kui ka vajaduse korral kvaliteetse hooldeasutuse teenusena

toetame riigi, omavalitsuste, ettevõtjate ja eraisikute koostööd, et luua eakatele mõeldud hooldeasutuste ja pansionaatide võrk, mis pakub eakate väärikusele vastavat ja hinnalt kättesaadavat teenust kõigile, kes seda vajavad.

väärtustada elukestvat õpet – seame sihiks kujundada ühtseks tervikuks inimese kogu haridustee alates lasteaiast väärika eani

Põhja-Euroopa ühe kõige integreerituma Euroopa Liidu liikmesriigina on Eestil Euroopas suured eelised, aga ka kohustused; eelised on koostööformaatidest saadav informatsioon ja võimalused asju mõjutada, kaasas käib aga kohustus väärikalt ja vastutustundlikult käituda

Eesti lävimine teiste riikidega peab toimuma üksnes võrdsetel, väärikatel ja vastastikku kasulikel alustel

Eesti riigivõimu tähelepanu ja tegevus peavad olema suunatud meie omariikluse juubeli ja Euroopa Liidu eesistumise väärikale läbiviimisele nii, et selles osaleksid kõik Eesti inimesed

tähistame väärikalt meie riigikeele sajandit.

tähistame väärikalt Eesti Kongressi 25. aastapäeva

tähtsustame Vabariigi 100. sünnipäevaga seonduvaid ettevalmistusi ning sündmuse väärikat läbiviimist

tähistame väärikalt 2019. aasta peoga laulupeoliikumise 150. aastapäeva

(erakondade 2015. aasta Riigikogu valimisprogrammidest)

* 

väärikus on kivi
mille all hingitseb elu
solvumise tomp kurgus

(Triin Soomets)  

*

Ma ei taha poliitikat moraalistada. Oma poliitilise oponendi vaadetega polemiseerides ei ole hea neid rünnata sel alusel, nagu oleks need moraalselt väärad. Demokraatias viiks see halbade tagajärgedeni, sest see viiks moraali üle hääletamiseni. Aga moraali üle ei tohi hääletada. Hääletada saab vaid moraali alusel, mitte tema üle. Rohkemat ma ei ütle.

*

ladina in 'mitte' + tengo 'puudutama' > integer 'puutumatu; vigastamatu; terve; terviklik; täielik' > integritas 'terve-olek; terviklikkus; puutumatus; õigsus; ausus; puhtus; karskus; süütus; süüdistamatus; väärikus'; integro 'terveks tegema; uuendama; taastama; tervikuks tegema'

*

Erinevad poliitilised suundumused tähtsustavad erinevaid asju – majanduslik edu, sotsiaalne õiglus, identiteedi ja traditsioonide säilitamine, eneseteostuse vabadus, piisavalt mõtestatud vaba aega, mugav elu. Need kõik on väärikuse erinevad allikad ning kaotavad väärikuse taotlemisest eraldatuna oma sügavama põhjendatuse, muutudes vaid partikulaarsete huvide esindamiseks, huvide börsiks. Huvide põhjuseks on soov elada väärikat elu, seda ei saa unustada. Väärikus on tervik, see tähendab, esiteks, et üks väärikuse aspekt ei saa tulla teise arvelt, ja teiseks, et minu väärikus pole võimalik ilma teiste väärikuseta. Seega on minu huvides ka teiste väärikus koos minuga. Väärikus on vastand väiklusele.

Inimeste väärikust kahandavad või lausa tühistavad: vaesus, sünnipäraste antuste tõttu tõrjutus, annete ja võimaluste omavaheline mittevastavus, põhjendamatu ebavõrdsus, identiteedi ründamine või pealesurumine, inimese maailmavaate ja teadmiste tühiseks pidamine, elukeskkonna (kodu) puutumatuse rikkumine, rõhumine ja ekspluateerimine (ärakasutamine) ehk objektistamine ja inimese nägemine vaid vahendina. Erich Fromm on kirjutanud, et vaesuse alandus tuleb mitte niivõrd sellest, et ma ei saa endale midagi lubada, vaid eelkõige sellest, et mul ei ole võimalik teistele anda ja kinkida. Võimalus olla helde ning panna oma võimed, oma identiteet teiste heaks tööle, olla külalislahke, võtta vabalt ja ilma süüta vastu, mis sulle kingitakse, vaadata teisele otsa – see on väärikuse alus. Ka ausus on üks helduse vorm; tõe poolest vaene ei ole väärikas.

Integriteet on integratiivne. Väärikas ei saa olla üksi. Väärikate vastastikune väärikus on ühis-kond.

Väärikusel on paljude aspektide järgi poliitilised ideoloogiad jagunevadki, aga tema põhiolemus on ikkagi sama. Küsimus on selles, kas inimväärikus poliitiliste otsuste tegemisel eesmärgina üldse arvesse võetakse. Ja kui juba võetakse, siis mu meelest on juba poliitikute endi väärikuse (riigimehelikkuse) küsimus, et neid aspekte üksteise vastu välja ei mängita, vaid püütakse omavahel lõimida (integreerida).

Ühiskonda ennast ei saa integreerida osaliselt – ühe grupi integreerimine ühiskonda jääb poolikuks, kui selle aluseks ei ole kogu ühis-konna enda lõimitus – solidaarsem, õiglasem, tasakaalustatum, enesekindlam kogu-kond. Integreerunud ühiskond on väärikate ja vastastikku üksteise väärikust tagavate inimeste ühiskond.

Poliitikategemine ise peab ka väärikas olema ning austama teiste väärikust. Poliitiku väärikusse kuulub ka see, et ta ei peta ennast, otsekui oleks ta näiteks asjatundja asjades, mida ta ei tunne – ta peab teadma, mis on tema kui integeri, terviku piirid. Mõistagi ei peta väärikas poliitik teisi, sest ta kuulub teistega ühte väärikusringi. Poliitika, mis pole väärikas, ei saa luua väärikat ühiskonda, väärikat elu; ta saab luua vaid era-konna ja palja elu.

Väärikus tunneb häbi. Väärikas inimene ei ütle, et minu süü on mulle endale kättesaamatu ja on otsustatav vaid kohtus. Tema süütunne asub temas endas, sest ta on tervik, integer. Ta heastab oma süü, ning tunneb häbi, kuni pole seda teinud.

Miks just väärikus? Sest väärikus on teisisõnu väärtuslikkuse tunne: et minu ning teiste elud on väärtuslikud. Tunne, et elu on elamise vaeva väärt. Eneseaustus koos kaastundega.

*

Väärikus ei ole midagi fikseeritut, lõpetatut, ta ei saa kunagi valmis. Ta on pidev valmisolek terviklikkuseks ka siis, kui juhtub ettearvamatu. Ta on valmisolek integreeruda ettearvamatuga. Ettearvamatus on tuleviku loomus. Tulevik kuulub igaühe tervikusse, selle nimel üldse ongi mõtet väärikas olla. The readiness is all.

.