harms

käisin vaatamas Mehis Heinsaare kirjutatud ning Kalev Kudu lavastatud tükki "Daniil Harms ehk Geeniuse elu" - mu meelest nii näidend kui ka lavastus on hästi õnnestunud (ja kui arvestada, et tegu on harrastusteatriga, on tulemus ikka väga hea). näidendis on läbi põimitud Harmsi elulugu, kolmekümnendate Peterburi atmosfäär ning Harmsi enda sõge looming, ja tervik on veenvalt välja kukkunud. näitlejatest meeldisid ehk kõige rohkem peaosa mänginud Richard Naar, Lipavskit mänginud Lennart Peep, mitmeid osi (Tšukovski, julgeolekumees, mitu vanamutti) mänginud Enor Niinemägi ning Paan Fagoti osas Peeter Piiri; aga teisedki näitlejad olid sümpaatsed. täismahus teatriõhtu, kolm tundi, igav ei hakanud hetkekski, ning nii Harmsi loomingu eriline õhustik kui ka tema ajastu õudus on veenvalt välja mängitud. ma siin pikemalt ei hakka arvustama, igal juhul soovitan vaadata, kel võimalik. arvustuse on kirjutanud Aapo Ilves ning vist tuleb Sirbis Rait Avestiku lugu ka.
Mehis on näidendis osalt kasutanud minu tõlkeid Harmsi luuletustest (vt Vikerkaar 2006(10/11), lisan siia maitseks paar asja, mis olen tõlkinud, aga pole ilmunud.

NÄIDEND

I vaatus
Koka Brjanski: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka Br.: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka: Ma ütlen, et ma abiellun täna.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: A-bi-el-lun-tä-na!
Ema: bi? mis see bi on?
Koka: A-bi-e-lu!
Ema: lu? Kuidas lu?
Koka: Mitte lu, vaid a-bi-e-lu!
Ema: Kuidas siis pole lu?
Koka: Lihtsalt, pole lu ja kõik!
Ema: Mis?
Koka: No ei ole lu. Saad aru? Ei ole lu!
Ema: Jälle sa oma lu-ga. Ma ei tea, milleks lu.
Koka: Ptüi sind! bi ja lu! No mis see nüüd siis on! Kas sa siis ise aru ei saa, et ütelda lihtsalt bi on mõttetu.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: Bi, ma ütlen, on mõttetu!!!
Ema: Tet?
Koka: No mis see siis on nüüd! Kust sa tuled selle peale, et kuulda ainult tükikest sõnast, ja veel kõige kohatumat: tet! Miks just tet!
Ema: näe jälle tet.

Koka Brjanski kägistab ema ära.
Siseneb mõrsja Marusja.

(aprill 1933)


KAZIMIR MALEVITŠI SURMA PUHUL

Katki rebinud mälunire,
Vaatad sa ringi, uhkusega põrmustades oma näo.
Sinu nimi on Kazimir.
Sa vaatad, kuidas tuhmub sinu pääsmise päike.
Otsekui ilust käristatud sinu maa mäed,
Pole paika, kus alal hoida su figuuri.
Anna mulle oma silmad! Avan akna oma peanupul!
Mis sa inimene, uhkusega põrmustasid oma näo?
Ainult kärbes on su elu ja su tahtmine on rasvane roog.
Ei sära su pääsmise päike.
Äike asetab jalgade ette kiivri su peast.
Pe – sinu sõnade tindipott.
Trr – sinu tahtmine.
Agalton – sinu kidur mälestus.
Hei Kazimir! Kus on su laud?
Otsekui polekski teda ja sinu tahtmine on trr.
Hei Kazimir! Kus on su sõbranna?
Ka teda pole, ja sinu mälestuse tindipott on pe.
Kaheksa aastat laksutas su kõrvus,
Viisteist minutit koputas su südames,
Kümme korda voolas jõgi su eest läbi,
Muutus sinu tahtmise tindipott Trr-iks ja Pe-ks.
"Vat kus värk," ütled sa, ja sinu mälestus on Agalton.
Seal sa seisad ja otsekui lükkaksid kätega suitsu eemale.
Tuhmub sinu uhkusest murelik näoilme;
Kaob su mälestus ja sinu tahtmine on trr.

(5.,13. mail 1935. aastal Daniil Harms – Šardam)

[Šardam oli üks Daniil Harmsi pseudonüüme. Luuletuse 5. mail kirjutatud algvariant kandis pealkirja "Läkitus Nikolaile", arvatakse, et sellega on mõeldud Nikolai Oleinikovi, Harmsi kaaslast OBERIUs, kuid see pole kindel. Igal juhul on näha, et luuletus on adresseeritud elavale inimesele; selle taga on kommentaatorid näinud seost folkloorsete talistepühaaegsete surnumängudega. Pärast Kazimir Malevitši surma kirjutas Harms teksti ümber ja pani daatumiks 13. mai (Malevitš suri 15. mail). Harms luges teksti ette Malevitši ilmalikul leinatalitusel.]



Ma kinkisin teile supi
võite teda vastu võtta kui külalist
tahate pange tugitooli istuma, tahate sööge ära.
Annan teile nõu:
Rebige hammastega kartulat
luid murdke silmahammastega
liha kugistage ilma närimata
aga vett jooge läbi ninasõõrmete.

Grigori: Mul läks kooruke kurku
Koputage vastu mu selga
ehk teengi ukse lahti

Maša: Kopp-kopp-kopp!

Grigori: Kes seal on?

Maša: Pudel.

Grigori: No näed no näed
jälle hakkab unenägu peale.

Maša: No mis sa näed?

Grigori: Ma näen maja
majas on supp
nii hirmus kuum ja hirmus upp

Maša: Miks see küll nii on?

Grigori: Ära minult küsi
ära vaeva oma klaaskõrikest
näe seisan siin ühel jalal
ei kõigu ei kuku
mind tõukavad kuklasse kihulased
kuid õhk toetab mind õhtujahedusega
näe liigutan kiiresti jalgu
kerkin maast üles
küünla kohal lendan raamatu kohal
kärbsed hakkasid mu kannul tuiskama
Püüa mind kinni Maša!

Maša: Huhh huhh
käpik käest
püüan sind päkkipidi kinni
ei sa pääse sääseke
huhh huhh
seelik seljast
nii on kergem joosta
jalgadel avaram.
Ai, Griša, aed jäi ette!
noh tähendab lendas ära

(1931)


ja lõpetuseks üks väike multikas


.

reklaam

möödunud nädalal tuli nonde osturallide ja hullude päevade peale üks reklaamiidee. Stockmanni uksel seisab üks mees, kes räägib umbes samamoodi nagu nood Vesipruul ja Tatikas siin videos, ja viipab inimestele: "Ullud päevad! Ullud kaubad, ullud innad, ullud müüjad, ullud ostjad! Tulge kõik ullumajasse!" (samasuguse diktsiooni ja intonatsiooniga nagu videos umbes 1:00 paiku) see peab olema naljakas, aga mees ise ei saa aru, et see on naljakas, ta on ise tõsine. ta meenutab korraga nii Vesipruuli ja Tatikat kui ka Tambet Tuisu mängitud Olarit filmist "Mina olin siin" - selline pudikeelne koomilis-jube kimäär. tal on seljas kõige tavalisemad riided. rohkem midagi reklaamis ei toimu, ei mingit muusikat ega muud tilulilu.



teine reklaamimõte oli ka, aga see mulle endale nii palju ei meeldi. sama mees on vormelisõitja kombinesoonis, ütleb "Tulge kõik osturallile! Saate ralliässaks!" (Tuisu Olari intonatsioon on siin ilmselgelt vajalik) siis istub vormelisse, teeb ühe tiiru mööda kaubamaja, nii et riiulid lendavad (see peab mahtuva ühte pikka pidevasse kaadrisse, ei mingit montaazhi ega arvutianimatsiooni), ja ringilt tagasi jõudes ütleb innukalt, kuid tõsiselt: "Ull värk!"

sidid

capoeira-blogi ühes viimatistest sissekannetest vilksab läbi üks pilli mängiv sidi. sidid on üks omapärane etniline grupp Indias, laias laastus öeldes "afroindialased" (nii nagu on olemas "afroameeriklased") - kunagi ammu Indiasse kas orjade, sissetoodud sõdurite, kaupmeeste või meremeestena sattunud aafriklaste järeltulijad, kes elavad omaette kogukondadena India lääneosas, peamiselt Gujaratis, kuid ka mujal läänerannikul (pisut on neid ka Pakistanis ja Sri Lankal) ning on endogaamsuse tõttu säilitanud omapära. nad kõnelevad küll kohalikke india keeli (nende keelekasutuses leiavad keeleteadlased küll ka bantu keelte elemente), kuid nende kultuuris, eelkõige muusikas ja tantsus on säilinud palju aafrikapärast. kuna nende Indiasse tulek toimus India islamiusuliste valitsejate ja vallutajate ajajärgul, on ka sidid usutunnistuselt moslemid ning suur osa neist tunnistab sufistlikku islami versiooni (sufidest olen siin ennegi kirjutanud).
huvitav oletus on veel seegi, et osa sididest ühines Indiast välja rännanud mustlastega ning assimileerus nendesse.
süvendatud lugemist on siin ja siin.
laiemas maailmas on sidid tuntud ansambli Sidi Goma kaudu, kes on käinud esinemas Euroopaski. ma ei oska otsustada, kuivõrd "puhas" see nende esitatav on, st kas see pole ehk äkki kuidagi kommertsiaalselt kondenseeritud vms, aga huvitav on ta ometi - aafrika, sufi-moslemi ja india traditsioonide lõikumine; kui afroameeriklased on välja mõelnud gospelmuusika ja bluesi ning kõik, mis sellest järgnes - põhimõtteliselt ju suur osa tänapäeva peavoolupopist - siis see siin on afroindialaste analoogne hübriidnähtus. siin kaks lõiku Sidi Goma kontsertitelt:






ps. lisan lingistikku viite maailmamuusika portaalile Mondomix, kus leidub palju päris mõnusaid videosid, virtuaalraadio jm.

aprill / oma naba

hakkasin ka umbes kuu aega tagasi oma blogi kohta statistikat registreerima, näib, et päris palju on siia satutud Mutated Formsi pärast (osalt tänu Mardile, kes siia viitas). populaarseimad otsisõnad, mis inimesi on siia juhatanud, on "tesla" ja eri kirjapildiga "laskovõi mai" (ju ikka tolle kunagise popi poistebändi otsinguil - Venemaa on suur, otsijaid palju); aga on muuhulgas ka sellised otsisõnad:

creeps kontserdi tegelased
välgumihkel leiutati
nikola tesla mees kes leiutas
inimese mõõdud
kes on kirjutanud eesti rahvus humni sonad
leonardo prantsusmaal pagenduses
kõrbeks muutumine
mis tantsu tantsitakse brasiilias?
parim televiisor
pliiatsi südamik
tuntuim sveitsi naine (tõepoolest, kes on?)
uni ja selle vajadus
ärkveloleku seisund
vatikan + elekter
kulka lühend (sic!)
põlvamaa ufolaev
multiga tõmbamis koht
kuidas tekivad pilved

selline on siis minu blogi "mitteteadvus".
1. aprilli puhul üks tore pilt ka; kuna eelmine nädal läks unustuse-seminari jaoks Levinasi lugedes, siis nimetasin selle pildi "Absoluutne teisesus" (NB! vaadake varvast!)


30. aprill. populaarseimad otsisõnad aprillikuus on olnud "teemant", "aaree" ja "futurism". keegi tore inimene on 15 korda vaadanud siit blogist dervishite tantsu. teisi huvitavaid otsisõnu:
luuletus põrandalapp
õudus pildid
tartu elu sõna
aafrika hääletu koer
hispaania loodusvarad
kaasas kantavad televiisorid
kuidas vesi maa peale sai
mis on tahe
rootsi vabamüürlased
ttü tantsutüdrukud
unes häälitsemine

ja on meeldiv, et kõige rohkem on mu blogi aprilli jooksul külastatud mu sünnipäeval, kuigi uut postitust ma polnud teinud.

päris otse / paremsirge

teen väikest reklaami - ülehomme, 26. märtsil kell 19 esietendub Helsingi Q-teatteris Jukka Hytti lavastus "Oikea suora", mis on laiv-telesaate vormis jutustus laulvast revolutsioonist, kus kasutatakse ka eesti luulet (sealhulgas üht minu teksti, selle pärast ma teangi ja reklaamingi). saatejuht on Miss Estonia '89 Elisabet Suora, saatekülalisteks punklaulja ja luuletaja Peeter Rinnak ning endine tippsportlane (huippu-urheilija - oi kuidas see sõna mulle meeldib, see on nii "soome" kui vähegi võimalik) ja värske kirjanik Katarina Väin.
mis täpsemalt toimub, seda ma ei tea. minu info kohaselt kantakse etendused internetis ka otse üle, aga selle kohta avalikku infot pole, ju vist selle pärast, et inimesed ikka etendustele piletid ostaks ja stuudiopublikuks kohale tuleks; eks tuleb siis silm peal hoida, kas Q-teatteri saidile ilmub õigeks ajaks vaatamise võimalus. mai alguseni kokku 15 etendust.


täiendus 26. märtsil. vaatasin ära, oli lühike, aga mulle meeldis, point oli hea ja mõjuv. peale minu vahtraluuletuse tundsin ära Jürgen Rooste "milleks on vaja luulet", fs'i "fs - kes ta on ja kust ta tuleb", Triin Soometsa "Toormaterjali" ning Elo Viidingu "Südamelträäkija", ilmselt oli veel midagi, mu soome keel pole väga tugev. kõik tõlked on pärit antoloogiast "Ajattelen koko ajan rahaa". järgmine etendus teisipäeval.

sisalikkus. mälestus sügisest

Hommik oli kena, tuul oli vaibunud, läksin kõndima, jalutasin borgo nurgatagustest tänavatest jõepoolsele nõlvale. Kõndisin mööda väikest rajakest edasi, oli lihtne olla, läbi tennisetaldade tundsin rajale kogunenud vetruvat kuivanud lehtedest kogunenud kulupudi. Ühes kohas oli võsastiku all tervete laikude kaupa väikesi roosasid lilli, mingi alpikannide liik, ainult et pisikesed, kasvult suuremat sorti lumikellukeste moodi, ja ilma lehtedeta - ainult väiksed õrnad õied peenikese varrekeste otsas. Näis, et armastavad varju, õitsesid siin keset septembrit põõsaaluses pruunis leheprügis. Väikesed itaallased, kelle jutust sain tõlkimata aru.


Mõtlesin, et see rada viib mu alla jõe äärde, aga see muudkui jätkus võsahõrendiku vahel ega laskunud kuhugi. Arvatavasti ongi see too tee, mis viib tolle Itaalia filmikunstis kuulsaks filmitud Monte Gelato kose juurde; tee koseni aga võtab umbes tund, päris matkaplaani mul polnud, tahtsin teha lihtsalt pühapäevase väikse käigu loodusesse. Tulin tagasi. Mind oli hoiatatud, et looduses võib olla madusid, sellepärast vaatasin hoolega jalgade ette ega püüdnud vaikne olla, isegi vist ümisesin omaette.
Borgo esiselt väljakult pöörasin teises suunas, läksin nüüd uudistama toda borgo ja linna vahelises orus olevat aiamaade platsi. See paistis olevat üsna metsik. Kui kohale jõudsin, asutas parajasti üks vanamees oma pisikese furgoonautokesega kodu poole sõitma, tervitasime ja ta jättis mind siia üksi. Borgo oli siit alt tervikuna näha, kummus pruunikashalli kuhjana aiamaade kohal. Siin oli üks väike hoone, “Fontana”, veevõtukoht - ilmselt mingi allika peale ehitatud varjualune, mille all oli kaks väikest basseini peegelsileda veega, millel peegeldus varjualust ümbritsev roheline võsa. Kogu varjualune oli läbi lehestiku paistva päikese rohelist hämarat kuma täis. Vett voolas ilmselt kogu aeg kuskilt juurde, sest basseinid olid ääretasa ning üle lagunenud basseiniservade nõrgus siit-sealt vett maha.

Majakese ühel välisküljel oli kivist renn, millesse vesi voolas kolme seina külge tehtud kivinäo suust. Nägude alla olid kasvanud erkrohelisest samblast habemed, näod ise olid kuidagi arhailised - tont teab, mis ajast nad siin on, ma ei imestaks, kui sadu aastaid vanad. Isegi kõige tavalisem aiamaade veevõtukoht on neil siin kultuur. See kultuur siin aga oli endale kasvatanud elusast samblast habemed ning selle kultuuri suust voolas sõnumina lihtne aiamaade kastmise vesi.

Üle serva voolav vesi läks väikeste niredena kuhugi ära, nired olid kaetud väikeste roheliste libledega, lemletega? lemmeldega? mis on selle sõna vormistik? Vaatasin järele: lemmel, lemle, lemmelt, seega: lemmeldega; ja avastasin, et see polegi mingi umbmäärane sõna nagu lible, vaid konkreetne taimeperekonna nimi. Enesele teadmata olin selle väikese sümpaatse taimekese nime teadnud. Siin Itaalia kultuurse veevõtukoha ning selle üle kummarduva pudeneva viigipuu juures on nood lemled minu vanad tuttavad - nemad pole itaallased nagu nood alpikannid, lemled on siin mulle otsa vaadates eestlased, isegi siis, kui ma nende nime eestikeelset vormistikku päris täpselt ei tunne (pealegi kahtlustan ma, et nende eestikeelne nimi on ikkagi siitsamast ladina keelest pärit - lemna). Lemled - väiksed vaprad kosmopoliidid, kes kasvavad kõikjal maailmas, kõikide inimeste isamaa-kaaslased, alati neid kohates on nad mulle meeldinud, neis on mingit erilist kergust ja lahedust. Kükitan nende juures natuke aega ja vahetan nendega mõtteid.

Kõnnin edasi, et näha, kuhu tee viib. Kuulen eestpoolt tee äärest heina sahinat ja jõuan veel näha, kuidas kellegi saba voolab vaikselt heina sisse. Ahaa, madu. Muutun natuke valvsamaks, aga olen kindel, et kui ma tee peal püsin, siis ma neile otsa ei saa astuda ja ise nad vaevalt minu juurde tahavad tulla. Tee lõpeb lukus väravaga, mille taga võib aimata kellegi aiamaad.
Sisalikud vilksavad siin-seal tee peal päikese käes. Jään vaikselt seisma, et mitte siinseid elukaid ära ehmatada, ja jään ootama, keda ma siis näen. Olen küll vaikselt, aga ma ei tea, mis lõhnu ma eritan. Üks ja teine sisalik ilmub teeveerse heina seest, sibab üle tee, mõni jalutab niisama, otsides paremat peesituspositsiooni, vahetevahel tardudes. Püüan end liigutada võimalikult aeglaselt, et neid mitte ehmatada. Ma tahan neid võimalikult lähedalt näha. Üks neist tundub just minust huvituvat, suundub ettevaatlikult minu poole, ikka nii, et väike paarikümnesentimeetrine sööst minu suunas ja siis mõni aeg tardunud valvelolekut ja ringivahtimist. Püüan olla võimalikult puusarnane. Näha on, et see poiss on söakate killast - sabaots on tal tömp, tema julgus on talle juba mõni aeg tagasi kätte maksnud. Lõpuks sibab ta päris minu jala juurde, mulle näib, et ta lausa puudutab oma ninaga mu tenniseserva, ilmselt saab aru, et tegu on kellegi elusaga, ja jookseb kohe natuke maad eemale, jääb siiski seisma ja pöörab oma pea veel kord minu poole, seirab mind oma sisalikuvaiksest omailmast. “Mis ta mõtleb?” mõtleme teineteisest.
Tagasi tulles kuulen poolteist meetrit endast vasakul teeservas sahinat ja näen hetke jooksul, kuidas roheline madu vonkleb heina sisse peitu; ütlen instinktiivselt “ossakurat-ossaperse” ja kõnnin üles borgo väljaku poole, mu väike loodusretk on asja ette läinud.

Mumbai filmirežissöör Nishtha Jain tegi filmi “Lakshmi ja mina”. See on film tema teenijana töötavast tüdrukust. Lakshmi kuulub madalamasse kasti ning kui nad kahekesi juttu ajades istuvad, siis ei istu Lakshmi toolile, vaid põrandale; Nishthal võtab omajagu veenmist, enne kui Lakshmi söandab Nishtha kõrvale toolile istuda. Lakshmi ei karda toolile istuda, tal on lihtsalt ebamugav seda teha, ta tunneb ennast kohatult ja itsitab. Siis kaob Lakshmi mõneks ajaks ära, sest ta jääb oma peigmehest lapseootele ja abielu vastu olev isa ajab ta kodust välja. Sellal peab Nishtha oma kodused majapidamistööd ise tegema. Kui ta peseb oma korteri põrandaid, teeb ta seda püsti, põrandalappi jalaga liigutades. Ta ei suuda seda teha kükakil, istudes või neljakäpakil, nagu seda oli teinud Lakshmi. Asi pole selles, et ta võiks ennast alandada kellegi ees, kes pealt vaataks - Nishtha elab üksi, ta ei suuda põrandapesuks põlvili laskuda üksi oma kodus olles. See lihtsalt oleks kohatu; see ei kuulu tema kehasse, ta keha on teistmoodi meisterdatud, teisiti masterdatud.
See ongi habitus tema alasti kujul - kultuur, mis on sisse kirjutatud mitte mõtetesse, isegi mitte psühholoogiasse, vaid elementaarsesse keha loomulike ja endastmõistetavate liigutuste repertuaari, samasse repertuaari, kuhu kuulub ka nt see, et tasakaalu säilitamiseks aetakse käed laiali või et häda ei lasta lõdvalt püksi.

Sisalike keharepertuaar oli minusse täna hommikul kinni hakanud. Lõuna ajal tegelesin umbes tund aega rõdul sisalike varitsemisega. Kaks sisalikku, üks suurem, vanem ja ettevaatlikum, teine väiksem ja pisut julgem, liikusid katusekivide vahel ja otsisid parimat paika päikesevõtuks. Jälgisin neid, püüdsin saavutada seda, et nad mind nähes kohe peitu ei jookseks. Selleks pidin käituma nende moodi - olema hästi vaikselt ja liikumatult ning liikuma märkamatult. Aeg-ajalt õnnestus päris pikalt nii olla, et sisalik püsis rahulikult ühe koha peal ja mina vaatasin teda, ettevaatlikult oma pead talle lähendades. Sain isegi meetri lähedale, kuid ikkagi tegin lõpuks mingi tahtmatu kärsitu liigutuse, mis sisaliku natukeseks ajaks katusekivi alla peletas. Vaatasin väikese sisaliku naljakaid käppasid, käsi, jalgu, ei teagi, kuidas ütlema peaks. Kui ta oli pärast mõnda sööstjat liigutust oma järjekordsesse liikumatusse asendisse jäänud, siis hetke jooksul selle tardumise alguses sibistas ta oma pikki näppe naljakal kombel, kombates välgukiirul kõige mugavama toetusasendi järele. See oli, otsekui oleks ta iga kord mingi kiire viipekeelse salamärgi omaette “pomisenud”. Siis püsisime vakka, siis tegi ta väikse nõksaku oma peaga, jäi jälle liikumatuks - kas püüdis mu oma pilku kinni?
Selline valvas kannatlikkus hakkas mind siiski lõpuks kuidagi väsitama - see nõudis mingit ebainimlikku erksust, ja see pidigi ebainimlik olema, see oli ju sisalike habitus. Sisalike erksus oli neis varjul kõige lõdvestunumal moel, see rakendus ainult hädavajaduse korral; kui mina püüdsin samamoodi erk olla, siis ei suutnud ma seda lõpuks vaos hoida, erksus vallandus mingi ettevaatamatu liigutusena ilma mingi tegeliku vajaduseta.
Sisalik ja mina; sidesõna “ja” on siin ilmselgelt eristav ja lahutav, mitte siduv. Olla sisalikmina, kaotada väljendist “sisalik ja mina” ära see "ja", nii et nimisõna “sisalik” muutuks minu omadussõnaks; "sisalik mina". Peaksin neid niimoodi iga päev vähemalt tunni siin varitsema, võib-olla paari nädalaga hakkaks siis mingit paranemist näha olema, võib-olla mõne kuu pärast oleks sisalikest erksusemeistrid mu keha natuke ümber masterdanud.

Mutated Forms

eile eurolaulu-saadet vahtides nägin ka lugu, mille esitasid Lenna Kuurma ja drum'n'bassi kamp Mutated Forms - jään terasemalt üht tuttavana tunduvat nägu vaatama, ja mis ma näen: üks kuttidest on mu enda naaber. ega me eriti ei tunne, lihtsalt teretuttavad, ma teadsin küll, et ta tegutseb dj-na, ja olin kuulnud, kuidas ta seina taga muusikat mängib. mitu aastat ta küll siin enam ei ela, käib ainult vahel vanematel külas. ja nüüd selgub, et vend kuulub gruppi, mida iseloomustatakse kui Briti d'n'b-skeene viimase aja üht olulisimat uustulnukat, DJ SS'i erilemmikut jne.
vana d'n'b-fännina on mul muidugi eriti hea meel mõelda, et võib-olla on mõni nende lugudest saanud lihvi ka siinsamas seina taga (tema ja minu arvutitel oli teine teisel pool seina vaid mõned meetrit vahet). aga ma pole enam aastaid trummi ja bassi uute nimedega kursis, minu aktiivne fänlus jääb 90ndatesse, kui külastasin Illuka jungle'i-pidusid (kõrgsündmus oli Spring Heel Jacki käik Tartusse), käisin Narva ühikas ühe vene kuti käest piraatkassette ostmas (temalt sai eriti vinget ragga-junglit), lindistasin raadiost Saaremetsa d'n'b-saateid ja üldse. mingist ajast jäingi tollaseid tegelasi kuulama ja uusi tulijaid enam jälgida ei viitsinud, jungle hakkas ka igamehe-muusikaks muutuma ja esialgne põnevus hakkas hajuma. nii kuulangi ikka vana head Photekit, Roni Size'i, Goldiet, viimati käisin peolgi vaid nostalgiast, kui Guy Called Gerald Tartus käis. uuemat värki kuulan muidugi ka, kui kätte satub, aga mingit adekvaatset pilti mul skeenest enam pole.
ja nüüd siis vihub mu kunagine seinatagune naaber teha muusikat põhimõtteliselt kõrgeimal tasandil, kuhu d'n'b-värgis jõuda annab. artistinimi on tal Alex H, netist võib teda leida ka Alex Habarovi nime all. soovin mõttes talle edu.
siit võib kuulata 2-minutilisi näidiseid Mutated Formsi lugudest: