***

kirjakeelest, luuleloost ja filoloogiast

loen Reet Kasiku "Stahli mantlipärijaid" (eesti keele uurimise ja korraldamise ajalugu). võimalik, et olen neid asju ülikooli ajal isegi kuulnud, aga ei kinnistunud tollal - fakte normitud kirjakeele fikseerumise kohta:
I maailmasõja eelõhtul alustati jõudsalt eesti keele rikastamist ja arendamist, selles oli kaks põhisuunda - Aaviku keeleuuendus, mis oli radikaalsem ja ebasüsteemsem (ning mis oluline - Johannes Aaviku uuenduslikul keelel polnud normi, ta oli pigem paljuvõimaldav "lõpmattuseni tõmmat kurv"), ning Johannes Voldemar Veski juhitud keelekorraldus, mis taotles süsteemi ja normeeritust ning seotust rahvakeelega. Veski koostatud esimene õigekeelsussõnaraamat ilmus 1918; normkeele juurutamise olulisim läbimurre oli see, kui 1927 hakati Eesti koolides haridusministeeriumi otsusel normitud kirjakeelt õpetama. 1938 tegi keeleteadlane Arnold Kask ajakirja Looming põhjal ülevaate, kuidas on keeletarvitus ühtlustunud. 1923. aasta Loomingus oli uuenduslikus (aaviklikus) keeles 69% luulest ja 51% proosast (sh ka artiklid jms), normitud kirjakeeles 18% luulest ja 49% proosast, lõunaeesti murretes 10% luulest (lisaks veel "rahvaluulekeeles" 3%). 1933. aasta Loomingus oli uuenduslikus keeles 65% luulest ja 29% proosast, normkeeles 32% luulest ja 71% proosast, lõunaeesti murretes 3% luulest. 1938 oli uuenduslikus keeles 19% luulest ja 5% proosast, normkeeles 69% luulest ja 95% proosast, lõunaeesti murretes 12% luulest (selle viimase protsendiga on kaks võimalust - ta on kas juhus ega näita tendentsi, või siis näitab tendentsi, et normkeele juurdumine oli selgemini välja joonistanud murded kui omaette eristuva stiiliregistri - märk murrete marginaliseerumisest ja libisemisest puhtpoeetilise arsenali staatusesse).
nii et 15 aastaga oli proosavormis tekstides normkeel täiesti valdavaks muutunud ning luules ka uuendusliku keele võitnud. mis paneb mõtlema nt siurulaste ja arbujate luulepõlvkondade tähendusest keele enda arenguga seoses - kas Siuru eriline plahvatuslik staatus pole mitte seotud sellega, et nad väljendavad üht kõige rohkem pingule tõmmatud seisu eesti kirjakeele arengus (nagu Kasik ütleb, oli 1917-18 erinevused ilukirjanduskeele ja rahva kõnekeele vahel kasvanud väga suureks, ilmselt pole see erinevus olnud suurem varem ega hiljem). ja kas hilisemate arbujate eriline staatus eesti luuleloos pole mitte seotud ka sellega, et nad tulid üheskoos keelega, mis oli lõpuks kindlamale kujule fikseerunud, esimene luulepõlvkond, kes kultiveeris just äsja valmis ja küpseks saanud eesti kirjakeelt, n-ö Queen's Englishi eesti vastet, st esimene põlvkond, kes kirjutas samas keeles, mida õppisid koolis ka "piimakärsad" ja mida sanktsioneeris oma korraldustega riik ise - kas just selles kõrgkultuuri ja ühiskonna laiema pinnase vahelise keelelise ühtsuse esmakordselt tajutud hetkes ei juurdu ka arbujate kui teatava eesti luule kuldajastu legend, mis toitis kirjanduskultuuri vähemasti 90ndate alguseni (ning teeb seda rahvalikumas kirjandusloo-tajus tänini)? ja kas on juhus, et arbujaliku telje ümber keerlev kirjanduskaanon hakkas murenema koos normitud kirjakeele ühiskondliku maine ja kasutusvaldkondade ahenemisega? see oleks huviväärne mõtlemisaines.
mis omakorda viib mõtted selleni, et mu meelest ei ole hea, et tänapäeva ülikoolis ei harita enam eesti filolooge - on võimalik saada diplom kirjanduse erialal, läbimata pisutki põhjalikumat eesti keele kursust, ja vastupidi. sest kuidas näiteks saada aimu kirjandusliku stiili nüanssidest, tundmata lähemalt keeleteooriat ning keeleajalugu?

ühiste läbielamiste programm

alljärgnev tekst on üks Lev Rubinsteini 1981. aastal kirjutatud kataloog. möödunud aastal leidis see endale omapärase rolli - septembris skandeeriti seda Tbilisis valimiseelsel opositsiooniliste tudengite meeleavaldusel. omaaegne kontseptualistlik tekst sai järsku masside ühishääle kandjaks. mitte kunagi ei või teada, kuidas kunstiline tekst asetub tuleviku kultuurilistesse ja ühiskondlikesse mustritesse. Rubinstein ise kirjutas asjast oma Facebooki kontol, olles küll pisut hämmingus, kuid ilma vastuväideteta. niisiis -

Lev Rubinstein

ÜHISTE LÄBIELAMISTE PROGRAMM
(Ettelugemise ajal antakse käest kätte)

1981

1.
Kas me oleme valmis ühisteks läbielamisteks?

2.
Kui oleme valmis – siis on hästi.
Kui mitte – valmisolek tuleb omal ajal.

3.
Antud hetkel huvitab meid vaid üks – antud hetk, samuti kõik, mis temaga seotud on.

4.
Seotud on antud hetkega, nagu me näeme, palju.

5.
Ühendagem jõupingutused antud hetke täpsemaks tähistamiseks.

6.
Panustagem maksimaalsed jõupingutused antud hetke kontekstis viibijate selgemasse enesefikseerimisse.

7.
Eks anna me ju endale aru, et püüe leida antud hetke rütmi loov tegur on rohkem kui piinarikas protsess?
Kuid ons meil kahju jõudu pingutada?

8.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

9.
Tähelepanu!
Autor on meie hulgas.
Autor.

10.
Asjaolu, et Autor on meie hulgas, annab antud hetkele erilise mõtte.

11.
Muuseas, selle asjaolu võib ka tähelepanuta jätta. See ei muuda eriti midagi.

12.
Kuid see, et me viibime antud hetkel just siin ja just sellises koosseisus, on tõesti kaunis.
Ärgem seda unustagem.

13.
Meid liigutab praegu mis tahes väline impulss.
Kuid antud hetkel – milline?

14.
Kõige sagedamini elame me läbi näilisi sündmusi.
Antud hetkel aga – rohkem kui reaalseid.
Kas pole nii?

15.
Mõnikord esitame endale erinevaid küsimusi.
Kuid praegu peatume ühel:
Mis edasi?

16.
Sageli me ei tea, mida neile või teistele küsimustele vastatagi.
Antud hetkel pole vastatagi vaja.

17.
Väga sageli me ei tea, mida üksteisele öeldagi.
Antud hetkel – teame. 

18.
Antud hetkel me vaikime.
Kuid see ei tähenda, et meil pole midagi öelda.

19.
Mõnikord oleme ärevil.
Kuid antud hetkel ei tule see meile meeldegi.

20.
On hetki, kui me ilmselgelt ei tunne ennast hästi.
Kuid mitte antud hetkel.

21.
Sageli, ja isegi väga, ei tea me, mis ja kuidas.
Antud hetkel oleme veendunud, et teame.
Mis siis ikka, tõenäoliselt nii see ongi.

22.
Tähelepanu!
Järgneb rida teadaandeid.

23.
Tähelepanu!
Antud hetke kogu võlu on temas endas.
Autor.

24.
Tähelepanu!
Absoluutselt kõiges
midagi on.
Autor.

25.
Tähelepanu!
Kunstnik on seotud nähtuste maailmaga
ei tea mille kaudu.
Autor.

26.
Tähelepanu!
Inimene, kes ei tea, kuidas toimida,
sarnaneb jumal teab millega.
Autor.

27.
Tähelepanu!
Väsinud teeline ihaldab peavarju.
Autor.

28.
Tähelepanu!
Aastaaegade võim maailma osade üle saab nii ilmseks, et otsekui polekski see enam arutluste objektiks.
Autor.

29.
Tähelepanu!
Kodust lahkudes eeldad ju, et naased.
Autor.

30.
Need teadaanded on suunatud meile.
Nad on meile.
Kes teab, võib-olla ongi nad antud hetke mõisteliseks aluspõhjaks.

31.
See, mis meiega antud hetkel juhtub, kordub vaevalt üldse kunagi.

32.
See, mida me antud hetkel kogeme, allub vaevalt kirjeldusele.
Sest kirjeldada – sedagi raskustega – saab vaid ähmaseid aimdusi toimuva tähendusest.

33.
See, mida me antud hetkel läbi elame, ei saa edasises peegeldumata jääda.

34.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

35.
Tähelepanu!
Autor tänab kõiki siiralt osa võtnuid.
Autor.

36.
Me ei tahaks laiali minna.
See on hea.

sünnipäevamanifest

“Palun, täna siin, tee endaga leping ja kirjuta sinna: “Ma ütlen valju häälega välja, mida ma tahan. Ma ütlen välja selle, mida ma tahan, nii et kõik kuulevad. Ma ütlen välja selle, kuidas ma tahan, et Eestis asjad oleksid.” Võta see leping, kirjuta sinna alla, pane see endale taskusse – peale kirjuta veel kuupäev, 7. mai 2010 – pane see endale taskusse ja ela selle järgi. Aitäh teile! Te olete vabad!“ 

- Tiit Ojasoo

13. novembril saab Reformierakond 18-aastaseks. Tavaliselt on see vanus, kus tehakse küpsuseksamid. Me leiame, et Reformierakond pole endiselt läbinud eksamit demokraatia olemuse mõistmises, kuigi on püüdnud seda sooritada juba tükk aega. Me ei saa nõustuda olukorraga, et Eesti riiki juhtiv erakond pole usaldusväärne kõige elementaarsemas mõttes. Kui see jätkub, võib juhtuda, et ühiskonnal kaob usaldus Eesti riigi kui sellise vastu.

Demokraatia ei saa olla ainult see, et valijad esitavad iga nelja aasta tagant parteidele valitsemisteenuse tellimuse. Demokraatia tähendab kõigi asjasse puutuvate osapoolte dialoogi ühiskonna tuleviku üle — aga asjasse puutuvad siinkohal kõik kodanikud. Demokraatia tähendab kodanike — sealhulgas valitsejate — vastastikust austust ja usaldust. Me näeme, et see alusnõue on praeguses kartelliparteide süsteemis kaotsi läinud.

Me pole nõus, et üks erakond või valitsus peab ennast pädevusmonopoli omanikuks. Me arvame, et see on lihtsalt ülbe, eriti kui sellele rajatakse õigus oma valijatele valetada.

On tervitatav, et mitu parteid on näidanud üles valmidust muuta parteide rahastamise reeglistikku läbipaistvamaks ja mõistlikumaks. Kuid kui sellega ei käi koos usalduse veenev taastamine ning aus enesepuhastus, siis saadetakse sellega sisuliselt sõnum: „Me pole valetanud, aga edaspidi me enam ei valeta.“ Igaüks näeb, et selline sõnum on absurdne. Me ei saa olla nõus, et meie valitsejad toidavad oma kodanike mõistust absurdiga. Me ei usu neid ikka veel.

Me kutsume üles Reformierakonna (ja teiste erakondade) liikmeid, kellel on kahtlusi või teadmisi parteisüsteemi toimimise aususe suhtes, sellest avalikult kõnelema. Kutsume teid üles parteilasest saama kodanikuks. Südametunnistus ei ole juriidiline mõiste.

Me kutsume üles kodanikke selgesti välja ütlema oma suhtumist Reformierakonnas ja kogu erakondlikus süsteemis ilmnenud moraalsesse riknemisse.

Sa võid mõelda: „Mida ma üksi suudan?“ Kuid tarvitseb vaid teadvustada, et kümme inimest su ümber ehk mõlgutab samamoodi — ja kui te koondute, siis pole te enam üksi. Et see toimuda saaks, tulebki oma mõtted välja öelda. Selles ongi kodanikuühiskonna idee.

Meie meeleavaldus on üks võimalus näidata, et me oleme olemas ja me oleme koos. See tähendab — me oleme ühiskond, mitte pelgalt abitutest üksikisikutest koosnev valijaskond.

Seepärast kutsume inimesi üles kogunema 13. novembril kell 17:30 Tartu Raekoja platsile, et näidata oma kohaloluga ühist muret meie demokraatia tuleviku pärast.

ülejäänud info siit

.

mitu moraali

Vaatasin eile Jürgen Ligi intervjuud„Kolmeraudses“. Kuulasin hoolega ja püüdsin olla võimalikult eelarvamustevaba, st püüdsin panna end positsiooni, kus ma ei võtaks Ligi juttu juba ette mingi reformierakondliku udutamisena. Põhjuse selleks annab tõsiasi, et erinevalt nt Ansipi või Michali peaaegu automatiseeritud ümarast umbkõnest, kuhu „küüsi taha ei saa“, näib Ligi olevat kommunikatiivsem – ta võib küll olla arrogantne ja patroniseeriv, aga ta on piisavalt intelligentne, et mitte jääda mingisse kramplikku etteharjutatud kaitsepositsiooni, vaid üritada ka mingit sisulisemat oma hoiakute põhjendamist, lubades oma kõnesse märkimisväärselt rohkem pooltoone kui eelmainitud isikud.

Püüdsin hoolega kuulata, kuidas ta seletab oma suhet Michaliga ja tolle väidetava valetamisega. Ja mul tekkis tunne, et Ligi lähtub oma hoiakutes ja asjade hindamises mingitest kindlatest ja üsna läbi mõeldud põhimõtetest, mitte lihtsalt ei püüa ajada asju maha salgavat demagoogiat. Teisisõnu, mulle hakkas tunduma, et Ligi lähtub ühest teatavast moraalist.

Ligi ütles, et ta ei tahagi tegelikult teada, mis on Michali asjas tõde, ta eelistab seda Michalilt mitte küsida, ja põhjus on ilmne – ta ei taha oma võitluskaaslasel vaipa alt tõmmata, ta ei taha panna löögi alla enda ja Michali omavahelist usaldust, sest nad mõlemad teevad praegu olulist meeskonnatööd. See on üks teatav moraal, pole kahtlust. Siia muidugi lisandub Ligi poolt juba korduvalt väljendatud veendumus, et ainult praegusel valitsusel on piisav pädevus praegust Eestit juhtida – see enesekindlus on muidugi vundamendiks, mis põhjendab toda moraali. Kuigi see on sügavalt vaieldav seisukoht, tundub mulle siinkohal oluline mitte vaielda sellega otse, vaid küsida just seda, mis moraal see õigupoolest on.

Lühidalt – see on relvavendluse moraal. See on permanentse eriolukorra moraal. Selle moraali kohaselt on kõige olulisem mingi kindla eesmärgi taktikaliselt õnnestunud täitumise nimel omaks võetud ühtekuuluvus, lojaalsus, mis püüab välistada kõik elemendid, mis seda lojaalsust võiksid kõigutada. Ma kujutan ette, et see on moraal, mille järgi toimivad nt sõdurid lahinguväljal ja mille põhireegel on – ära reeda, ükskõik mis ka poleks. Ära reeda oma relvavenda, isegi kui ta valetab kellelegi kolmandale – sest lahinguolukorras sõltub vaid sinu ja su relvavenna vastastikusest lojaalsusest see, kas te jääte ellu. Kui ta on nt oma naisele koju saadetud kirjades valetanud, pole see relvavenna-lojaalsuse seisukohast oluline.

Ja see on kindlasti moraal, mis teatavais olukordades on ainuvõimalik. Mis ühtlasi annab tunnistust ka võimul olijate enesekuvandist – nad on sõdurid keerulise majandusliku ja poliitilise olukorra lahinguväljal, ning et olla edukad oma lahinguülesannete elluviimisel, saab moraali keskmeks olla vaid relvavendade lojaalsus. Kõik, mis seda rikub, on reetmine. Ka kunagine Jaak Aaviksoo filosofeering selle üle, kuidas tõe mitte rääkimise vabadusel on riigikaitseline funktsioon, järgib sama moraali.

Miks ma sellest niipidi räägin? Sest võib-olla oleks produktiivsem seda praegust Eesti poliitilise välja moraalikriisi näha mitte moraali ja moraalituse vastandusena, vaid just pigem erinevate moraalide kokkupõrkena. Need moraalid erinevad selle poolest, mis on nende põhivoorus – ühel pool tõerääkimine, teisel pool grupisisene lojaalsus –, ja selle poolest, kelle ees ollakse vastutav – ühe moraali kohaselt peavad valitsejad olema ühiskonna ees ausad ja usaldusväärsed, teise moraali kohaselt ollakse vastutav oma ainupädeva vennaskonna relvavendade ees (sest oluline pole suhe „tsivilistidega“, vaid lahinguülesanne).

Miks see vaateviis (võib-olla) produktiivsem oleks? Ma mingil määral oponeerin siin Rein Raua ruttu kuulsaks saanud „moraalsete värdjate“ kujundile (kuigi ma jagan selle kujundi poolt väljendatud kirglikku pettumust). Sest argumendile „sa oled moraalne värdjas“ ei olegi midagi vastata peale selle, et „ei ole“. Ühesõnaga, see pole tegelikult dialoog. Kui me soovime sisulist suhtlust, mitte lihtsalt positsioonisõda, siis ärgem olgem ka ise ausad ainult valikuliselt – antud juhul, tunnistagem, et võimul oleval seltskonnal on mingi oma moraal, mis on üsna teravalt erinev nende moraalist, kes võimule valetamist ette heidavad. Dialoogiline oleks neid moraale võrrelda ning vaadata, millised on nende erinevate moraalide eeldused ja tagajärjed. Ja dialoogi võimalikkus on mu meelest oluline nii printsiibi poolest kui ka pragmaatilises plaanis.

Pikemalt analüüsimata võiks neid eristada nii – ühel pool sõdurlik haavamatuse moraal versus moraal, mille kohaselt on iga inimene tõe poolt vabatahtlikult haavatav; piiratud „meie“-grupi sisene usaldus versus avatud, võimalikult üleüldine usaldusväärsus.

See puudutab loomulikult demokraatia olemust. Demokraatia tuum ei seisne korrektsetes protseduurides (nagu nt vabad valimised), need on vaid demokraatia tuuma loogilised järelmid. Demokraatia tuum seisneb ühes spetsiifilises moraalis, mille oluline osa on tõe lahutamine autoriteedist (amicus Plato, sed magis amica veritas „Platon on armas, aga tõde on armsam“), valmidus tunnistada, et tõde ei pruugi asuda sinus, kellelgi pole tõe monopoli (just seepärast käib demokraatias võimu pidev ümberjagamine). Demokraatia seisneb selles, et tõde ühiskonna parema korraldusviisi kohta on pidevalt lahti, on põhimõtte poolest pidevalt uuesti aruteludes leitav, ja sellest tulenevalt on igasugune süsteemne valetamine põhimõtteliselt demokraatia tuuma riknemine (sest arutelud ei saa toimida ilma usalduseta). Küsimus nende moraalide võrdluse puhul ongi selles, kas moraali keskmes on tõde või midagi muud (nt mõni sattumuslik „meie“ või mingi „lahinguülesanne“), kas tõde määratleb „meid“ või „meie“ määratleme tõde. Kas me tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on „meie“ lojaalsuse nimel välistav ja endassesulguv (ning vajadusel sulgeb välja ka tõe), või tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on avatud ja kaasav ning millel on pidev võimalus tõele ligi pääseda?

Põhimõtteliselt pole see midagi muud kui vaimse elujõu küsimus, sest valik nende moraalide vahel on valik tardumuse või kasvamise vahel.

vaikiv ajastu

Lobjaka tänane jutt avab nii mõndagi olulist. olen ikka mõelnud, et tahaks praeguse aja kohta öelda "vaikiv ajastu", aga paralleel 30ndatega ei vea ju üksüheselt välja - kõike on lubatud rääkida, valimised on vabad, ei pea kartma võimu repressioone jne. aga Lobjaka artikkel avab tolle vaikuse nüüdse sisu - mitte et rääkida poleks võimalik, mitte et võim sunniks inimesi vaikima, vaid võim ise vaikib ning teeb näo, nagu ka inimesed vaikiks. võimu kuritarvitus on kõigile silmnähtav, sellest isegi räägitakse valjusti, pooleldi tunnistab võim seda isegi (seesama "legalize reality"), aga puudub see, mis kommunikatsioonist teeb kommunikatsiooni - kõnetegude teoline aspekt: kõnetegu ei saada midagi korda, st pole tegelikult tegu. oma loomult on see kommunikatsiooni täielik simulatsioon - mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga. kuidas see on juhtunud, ei oskagi täpselt aru saada, aga olemuselt on see kommunikatsiooniahela katkestus - me kõik näeme, et ühe erakonna (ja tõenäoliselt ka teiste erakondade) rahastamine toimub ebausaldusväärsel viisil (loe: põhimõtteliselt on väga raske erakondlikku poliitikat üleüldse usaldusväärseks pidada), aga meile sisuliselt naerdakse näkku ja öeldakse: "see võib ju vabalt nii olla, kuigi me seda ei tunnista, ja te ei saa sinna mitte midagi teha".
meile ei öelda "kuss!", meid ei sunnita vaikima, keegi ei saa öelda, et meie sõnavabadus on alla surutud. meid lihtsalt ei kuulda, kuni me jõuamegi tolle wittgensteinliku järelduseni (nagu Lobjakas kirjutab), et millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida. ja just selles mõttes oleme triivinud uue vaikiva ajastu südamikku, kus ei vaikita, sest kõnelda ei tohi, vaid kus muudkui kõneldakse, sest rääkida võib vabalt kõigest, aga kõneteod on kaotanud oma tuumse aspekti - olla tegu.
ja see on üks uutmoodi vaikimine. kui otsida võrdlust, siis see võiks olla arvuti. ilmselt kõik me oleme oma arvutiga suhelnud, järele andnud illusioonile, otsekui arvutiga oleks võimalik suhelda, oleme tema peale vihastanud, kui meile tundub, et ta kiusab meid, otsekui käiks arvuti sees mingi teadvuslik protsess, otsekui ta "mõtleks". ei, arvuti on ju lihtsalt masin, mille sees käivad teatud operatsioonid, kui me vastavad käsud sisestame. ja kui me ütleme arvutile näiteks "no avane nüüd kiiremini", on meil täiesti reaalne emotsionaalne ja kommunikatiivne suhe arvutisse, ainult et arvuti ei hakka meie lause peale kiiremini avanema, meie kõneteol puudub arvuti jaoks teo mõõde. tegelikult me vaikime, sest arvuti tegelikult ei osale selles suhtluses üldse. kõne, suhtlus ei seisne ainult millegi ütlemises - kõneteo vältimatu koostisosa on kuulmine.
nii on ka meie praeguse võimuga. vahel on tunne, et ulmest tuttav robotite võimuhaaramine ongi tegelikult juba aset leidnud, ainult mitte robotite inimlikustumise teel (nagu seda ikka kujutletakse - robotid saavutavad eneseteadvuse jne), vaid inimeste robotistumise näol. ja on üsna loogiline, et niimoodi käitub võim, mis kohtleb riiki ja ühiskonda pelgalt masinana, mille töö tuleb korraldada võimalikult ökonoomselt. ta korraldab riiki vastavalt enda loomusele. nad püsivad võimul tänu vabadele valimistele - aga neid on valitud nii, nagu poes valitakse erinevate arvutimarkide vahel. neid on valinud inimesed, kes pole aru saanud, et arvutil pole aju ega südant, vaid protsessor ja kõvaketas.

ps. mu viimased laused viitavad muidugi sellele, et asi pole lihtsalt võimu ja "meie" vastanduses - asi on mingis ühiskondlikus äraspidises "tiigrihüppes" tervikuna, "me" oleme mingis mõttes ära teeninud selle, kes meid valitseb, nii vastumeelne, kui see ka pole. nüüd tuleks mõelda, kus on see hetk, mil see robotiseeritud vaikimissuhe rahva ja võimu vahel kinnistus. oli see ehk 2007. aasta kevad - kui mõelda, et tollal ilmselt tundis Eesti venelaskond midagi sarnast, mida nüüd tunneb ühiskond laiemalt? või kus oli see punkt, juba kuskil varasemas? ei tea. igal juhul on selge, et "meie" ise vastutame olukorra eest kuidagimoodi. aga kui nii, siis kus on see punkt, kus otsustus valik praeguse olukorra suunas?


Täiendus. Jutt ilmus Facebooki-arutelude toel täiendatuna Eesti Päevalehes ja sai päris head vastukaja. Õiendada tuleb üks eksitus: ERRi ingliskeelne uudis väidab, et "Raud said the attitudes from ruling politicians made the period a "deaf era" -  a phrase coined by Aare Pilv in a recent op ed on the subject." Mõiste "kurt ajastu" ei pärine tegelikult minult, vaid Eik Hermannilt, kes ongi see "sõber", kellele artiklis viitan.

septembri lõpp

lebab

tühirand

tühirand 2

vihm ja päike

vihm taandub

linnud ülal ja all

chiaroscuro