Mustandivabadus vs tõhusus. Skeptiline kiri dialoogist (lootusepiisaga)

Viibisin minagi president Ilvese juures mõttevahetusel kultuuripoliitika teemadel (presidendi kultuurinõuniku Jaan Tootseni lahkel palvel), kuigi olin seal vait, sest konkreetsete kultuuripoliitiliste ideede väljapakkujana oleksin diletant ja sellistel ministri ja loomeinimeste kohtumistel (president võttis eelkõige vahendaja positsiooni) on sisulist mõtet ikkagi pigem konkreetsete poliitikate üle arutamiseks.

Kuna minister hakkab iga kuu regulaarselt korraldama kultuuriinimeste esindajatega, et hoida inimesi kursis ministeeriumis teoksil olevaga (ning loodetavasti ka tagasisidega arvestama), siis võib-olla hakkab siit mingi sisuline dialoogipoeg kasvama ka.

Kuid ma panin kirja mõned mõtted kõige laiema plaani kohta - millised on mu meelest antud olukorras riiki juhtiva poliitilise eliidi ning kultuurilise eliidi vahelise dialoogi piirid.

Konkreetsete poliitikate asjus pole ilmselt täit üksmeelt "meiegi" (st kultuuriinimeste) vahel, nii et need jäävad alati diskussiooni objektiks. Põhiprobleem ongi selles, kuivõrd kõiki asjassepuutuvaid sellesse diskussiooni kaasa võetakse ja kuivõrd on tegu sisulise diskussiooniga, mitte vormitäitelise "ärakuulamisega". Omajagu sõltub konkreetsete inimeste avatusest ja paindlikkusest.

Kuid seejuures on mul ikkagi tunne, et selle süvenenud kommunikatsioonihäire taga on ka midagi põhimõttelisemat - ja see teeb mind mõnes mõttes skeptiliseks. St mulle tundub, et kommunikatsioonihäire pole pelgas soovimatuses või mingites (grupi)psühholoogilistes probleemides, vaid tuleneb vähemalt osaliselt ka sellest, et lihtsalt räägitakse erineva loogikaga keeli. Püüan seletada.

Kultuuriministeerium on 15 aastat (väikse vahega) olnud Reformierakonna käes. Nii pikk aeg on kaasa toonud selle, et ka ministeeriumi juhtiv ametnikkond on parteistunud - mis tähendab, et nt võimuvahetuse puhul pole inimesi, kes hoiaksid ministeeriumi sisemist järjepidevust - see pole muidugi ainus parteistumise oht. Aga ma ei pea põhiprobleemina silmas ka seda, vaid:

Reformierakond esindab ideoloogiat, mida võiks nimetada seda laadi turuliberalismiks, mis kaldub väga paljusid valdkondi nägema äriettevõtte mudeli järgi, kus oluliseks on efektiivsus, ökonoomsus, kasumlikkus jms, kusjuures kriteeriumid on finantsiliselt mõõdetavad. Selle vastas on teine loogika, mida loomeinimesed enamasti kalduvad esindama - loomingu loogika. Need on kaks vastandlikku "keelt", sest looming ei ole võimalik ilma sissearvestatud eksimisvõimalusteta, st looming on ettearvutamatu. Turuliberalistlik efektiivsusenõue aga eeldab ettearvutatavust. (See on näha ka nt selles, kuidas teadusrahade taotlemisel nõutakse, et teadlased kirjeldaksid, millistele tulemustele nad oma 5-aastase uurimistegevuse lõpuks jõuavad - aga milleks siis uurimine, kui tulemused on juba ette teada? Teaduse korraldamise probleemid turuliberalistlikku ideoloogiat järgiva juhtimisega riigis on kultuuriga sarnased, aga antud juhul kuuluvad nad teise ministeeriumi alla.)

Need ongi kaks eri loogikat - ettearvutatavus vs ettearvutamatus -, mille põrkumine on mu meelest kultuurivaldkonna juhtimisega seotud probleemide aluspõhi. On mõistetav, et kumbki pool ei näe dialoogi mingis sügavamas tähenduses mõttekana - ühtede jaoks on see dialoog ebaefektiivne (sest milleks dialoog, kui tulemus on niikuinii ettearvutatav?), teiste jaoks on see dialoog ebaloominguline, sest uue info, uute ideede tekkimise võimalus (mille eelduseks on ettearvutamatus) on minimaalne. Sellest ka see vastu müüri rääkimise tunne - mis tõenäoliselt on mõlemapoolne, kuigi põhjused on erinevad. See on ka ilmselt põhjus, miks selline efektiivsuseideoloogiast kinni pidav riigivõim tajub kriitikat pelga vingumisena - ettearvutamatu info on selle vaateviisi jaoks lihtsalt müra.

Sellest olukorrast võib püüda väljapääsu leida näiteks nii, et püüda leida mingi kolmas alus, mis oleks kummagi poole jaoks kuidagi kõnekas, mingi ühine siht, mille nimel hoitakse ülal oma riiki ja mille nimel tehakse loometööd. Ei saa ju olla selleks sihiks pelgalt saada rikkamaks materiaalses mõttes (kui utreerida tõhususeideoloogiat) või tegelda meeldiva unelemise ja mänglemisega (kui utreerida loomingulist tegevust). Ma ei ütle, et ma täpselt teaks, mis see siht on (kindlasti pole vastuseks "rahvuse ja keele säilimine", st rahvuskultuur - see on vaid sattumuslik voolusäng, samuti üks meile käepärane vahend, mitte eesmärk iseendas). Ma ei tea täpselt, aga ma aiman, et vastus on seotud inimliku eluilma avardamisega, vajadusega muuta elu mõttekamaks, leida põhjus, mis teeb elu elamisväärseks. Ja ma aiman, et vastuses sisaldub ka see, et riik ning selle juhtimine on selles asjas vahend ning looming on pigem eesmärk (kui me küsime, kas oma vaba riiki on vaja selleks, et saaks sündida vaba looming, või on loomingut vaja selleks, et toestada riigi toimimist, siis mulle tundub vastus küll ilmselge).

Looming on ebaefektiivne valdkond just seetõttu, et ta on looming - seal sünnib uus tähendus, olukordade ümbermõtestus, st eeldused vaimu vabaks arenguks ja kasvuks. Tähenduslik on see, mis pole ette arvutatav. Sellega on põhjendatav ka loomingulise sfääri autonoomsuse vajalikkus - ainult siis, kui kunst (ja kultuur laiemalt) on autonoomne, on ta võimeline olema see n-ö labor, kus tekib uus mõte, uus tajuviis, ühesõnaga vabanemine kinnismustritest. (Muuseas, just seepärast on ka Kulka kui loominguinimeste "omavalitsusorgan" nii hästi toimiv - sest ta kehastab konkreetse institutsioonina kultuuri/loomingu autonoomsuse ideed.)

Ja siin tuleb mängu ka sõnavabaduse küsimus. Loomulikult on Eestis sõnavabadus selle otseses mõttes väga suur (ja nõnda võib novembrikuine kleebitud suude aktsioon näida läbimõtlematu lahtisest uksest sissemurdmisena). Aga sõnavabadus ei sünni tühjalt kohalt. Loomingulise sfääri autonoomsus on sõnavabaduse mudel, prototüüp - just kunstis on inimese kõne kõige vabam, just kunst oma disclaimeritega stiilis "see pole tõsi" on see labor, kus on võimalik tõe rääkimise viise läbi proovida, kui need muidu on takistatud (tasub meenutada, et autoritaarsete režiimide ajal on just kunst olnud see pesa, mis on sõnavabaduse mustreid alal hoidnud, kui need muudes ühiskonna sfäärides on kadunud). Sõnavabadus tähendab muu hulgas ka sõna ettearvamatust, ettearvutamatust - ja just selleks on sõnavabadus mõeldud: et saaks kuuldavale tulla sõna, mille kuuldavaletulek pole ette teada ega oodatud. Ja seepärast on loomingu valdkond (see, mis on kultuuri eluspüsimise tuumaks, sest ilma uuenemata kultuur sureb) see koht, kus sõnavabaduse algmuster säilib. Ja seepärast on loomingusfääri autonoomsus, st tema toimimine oma sisemise loogika kohaselt, väga oluline põhimõte. (Siinkohal polemiseeriksin Mihhail Lotmaniga, kes ütles mõttevahetusel muu hulgas, et alles viimase paarisaja aasta jooksul on kultuur vabanenud sõjanduse diktaadi alt ning juhtpositsiooni on võtnud üle majandus, mis on kultuuri jaoks palju leebem variant. Ma arvan, et ses mõttes pole tegelikult suuremat muutust toimunud, sest majanduses on endiselt sõjandus kõige tulusam ja kõige suurema käibega valdkond, ilma sõdadeta oleks heaoluriikide majanduskasv ilmselt võimatu. Muutunud on aga see, et viimase paarisaja aasta jooksul on juurdunud kunsti ning kultuurisfääri autonoomsuse idee, ja see on toimunud muuhulgas paralleelselt sõnavabaduse idee juurdumisega.)

See avatus eksimisele ja ebaõnnestumisele on niisiis oluline loomingulise tegevuse osa, mis teeb loomingust loomuldasa üsna ebaökonoomse valdkonna. Paradoksaalselt tuleb öelda, et kui riik tahab vabadusele ja arengule kaasa aidata, peab ta võimaldama ruumi ka ebaõnnestumistele (kui seda võtta kõige laiemas tähenduses, nt kas või sellena, et kogu kultuur ei saa olla tippkultuur, st mingi osa kultuurist on tipmise taseme suhtes "ebaõnnestumine", kuid kultuuri tipp pole võimalik ilma jalami ja nõlvata; aga loomulikult ka sellises tähenduses, et viis aastat mitme mustandiga kirjutatud romaan on ilmselt parem teos kui ökonoomselt aasta jooksul kohe puhtandina kirjutatud blogi, mis romaanina välja antakse). Just loomingusfäär on koht, kus eksimine peaks läbi tehtama, vastasel korral tuleb see ebaõnnestumine teha läbi mujal ühiskonnas - aga eksida tuleb paratamatult, kui tahetakse midagi uut luua ja areneda. Ühesõnaga - mustandite kirjutamine on ebaefektiivne ja ebaökonoomne, aga ilma mustanditeta on puhtand kehva kvaliteediga.

Võiks siis öelda nii - meil on oma vaba riiki vaja, et tagada loomingulise mõtte mustandivabadus, sest mustandivabadus on sõnavabaduse aluseks, see aga on omakorda vaimse vabaduse põhivahend - nii individuaalsel kui ühiskondlikul tasandil on põhisihiks olla oma elu vaba looja. Ükski mõttekas ja vaba elu pole ökonoomne, sest mõttekus, tähendusrikkus ei saa olla ette arvutatav.

Ma nüüd ei tea, kas selline jutt on järjekordne kultuuri messianiseerimine ja udu ja häma (mu enda meelest mitte, aga ega ma ka oma positsioonidest välja hüpata ei saa). Igal juhul teeb see mind praeguses kontekstis üsna skeptiliseks tolle alguses mainitud kommunikatsioonihäire lahendamise suhtes. Aga võib-olla annab lihtsalt nihutada seda dialoogi praktilistes üksikküsimustes ettearvutamatu vaba mõttevahetuse suunas.