kuna Mixcloud ei luba nähtavasti pikki kommentaare, lisan seletused uuele valikule siia
* Riina Trumm on Võrumaalt pärit ja Viljandis tegutsev koorijuht ja muusik; umbes kakskümmend aastat tagasi oli ta keskkoolis minu muusikaõpetaja, kes õpetas mind tõsist muusikat kuulama.
Urmas Lattikas on eesti helilooja ja jazzpianist.
* Sophie Reyer on Viinis ja Kölnis tegutsev luuletaja, helilooja, teatri- ja filmitegija. http://sophiereyer.com/
* Dirk Huelstrunk on Frankfurdi helikunstnik, kõlaluuletaja, kirjanik ja kultuuriaktivist, kes on tõsisemalt uurinud ka dada pärandit; käis hiljuti esinemas "Hullunud Tartul". Siin esitabki ta oma versiooni dada klassiku Hugo Balli luuletusest "Pilved". Tema teine lugu on instrumentaal elektroonilisest tsüklist "Free Mouse Jazz". http://www.dirkhuelstrunk.de/de/
* Riho Sibul on eesti muusik ja helilooja. "Liblikas ja peegel 3" on osa Riho Sibula helikujundusest Jaan Kaplinski näidendile.
* Jevgeni V. Haritonov on väga mitmekülgne ja aktiivne Moskva muusik, helikunstnik, luuletaja, visuaalpoeet, kirjandus- ja filmiloolane. http://academia-f.blogspot.ru/
* Robert Jürjendal on eesti kitarrist ja helilooja, tegutseb peamiselt jazzi ja improvisatsiooni vallas.
Sven Grünberg on eesti helilooja ja klahvpillimängija, Eesti süntesaatorimuusika pioneer.
Peeter Malkov on eesti flöödimängija, kelle ampluaa ulatub klassikast pungini.
"Uppuja põgeneb kõrgele mäele" on Joel Sanga tekst.
* Eesti Keeled on ansambel, kuhu kuuluvad kitarristid Ain Agan, Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Jaak Johanson (kaks viimast ka lauljatena) ning kandlemängijad Kaja Kann ja Pille Karras.
"Minevik" on Jaak Sooääre muusika ja tekst.
* Pastacas ehk Ramo Teder on Viljandist pärit ja Soomes elav muusik ja kunstnik. https://www.facebook.com/pastacas
Tenniscoats on Jaapani psühhedeelne avangardfolkansambel, mille liikmed on Saya ja Takashi Ueno. http://www.tenniscoats.com/
* Kago on Viljandist pärit ja Võrumaal elava luuletaja Lauri Sommeri muusikunimi. http://www.ounaviks.ee/kago/
"Püüripäivä üü" on Artur Adsoni tekst.
* "Oli õitest kirendav aas" on Juhan Viidingu tekst.
* Michael Lentz on Leipzigis ja Berliinis tegutsev kirjanik, kõlaluuletaja, muusik ja kirjandusteadlane. http://www.michaellentz.com/home/
Axel Kühn on Müncheni saksofonist ja helilooja. http://www.axelkuehn.de/Home.html
* Caroline Bergvall on prantsuse-norra päritolu Londonis elav luuletaja, kõlakunstnik ja kriitik. http://www.carolinebergvall.com/
Steve Layton on Dallases elav helilooja, kes segab omavahel erinevaid stiile klassikast moodsa elektroonikani. http://www.niwo.com/steve/
"Ride" pole otseselt nende ühistöö, vaid Layton on loonud tausta varasemale Bergvalli salvestisele.
* William Must Hunt ehk Kaarel Malken on Eestist pärit ja Berliinis elav laulukirjutaja. https://soundcloud.com/william-must-hunt
* Diskodiiva Donna Summeri "I Feel Love", mille ta kirjutas 1977 koos legendaarse Giorgio Moroderi ja Peter Bellottega, on üks elektroonilise tantsumuusika lipulaevu. http://www.donnasummer.com/ , http://en.wikipedia.org/wiki/Giorgio_Moroder
* Para on Londoni DJ ja muusik, kes teeb drum'n'bassi ja garage'it. http://www.beatport.com/artist/para/70184
* Tim Gaze on Austraalia luuletaja, kunstnik ja kõlapoeet. Tema piltluuletus on ka siinse mixi kaanepildiks. https://imagineaustralia.net/en/2010/09/tim-gaze-a-poet-artist-explores-writing-as-art/
* Michael Vincent on Kanada helilooja, kes huvitub eriti valmissalvestiste kasutamisest uute heliteoste toormaterjalina; siin on saksofonihelidega ühte sulatatud nelipühilaste jutlustaja matusekõne. http://michaelvincent.ca/
* "And Death Shall Have No Dominion " - Riho Sibul on teinud tausta Walesi klassiku Dylan Thomase 1933. aasta luuletusele, mille autor luges linti oma Ameerika-reisil 1953. aastal, mõni kuu enne oma varast surma. "Must 5" on loo nimi Riho Sibula plaadil "Must". http://www.dylanthomas.com/
* Jörg Piringer on Austria helikunstnik, muusik, kunstnik, programmeerija ja unikaalsete muusikariistade leiutaja (elektroonikast juurviljadeni). "Stine" kohta on tutvustuseks öeldud: "Four fast computer speech layers reciting Fibonacci syllable sequences" - ma ei saa sellest täpselt aru, aga Fibonacci jada on arvujada, kus iga järgnev arv on kahe eelmise arvu summa ning sellel suhtel põhineb kuldlõige. http://joerg.piringer.net/
* Loos "Targem on tulla" sosistab Pastacas Taavi Eelmaa luuletust.
* Toomas Rull on eesti jazz- ja rocktrummar. http://www.toomasrull.com/
"Varblased, Tartu varblased" on Jaan Kaplinski tekst.
* Barry Truax on Kanada helilooja, kes keskendub nn granulaarsünteesi võimalustele (see on helimenetlus, kus üks helilõik pihustatakse "teradeks", mida siis erineval viisil töödeldakse). http://www.sfu.ca/~truax/
* Thomas Havlik on Austria kirjanik, kõlaluuletaja ja performaator. Siinses palas on ta loonud kompositsiooni teiste inimeste suust kogutud üksiksilpidest https://soundcloud.com/thomashavlik
* Lina Lapelyte on Leedust pärit, kuid praegu Londonis ilma tegev helilooja, helikunstnik ja performaator, kes sulandab kokku kõikvõimalikke stiile ja kõlailmu. http://show2013.rca.ac.uk/13_scu_lina_lapelyte/ , http://www.artsfoundation.co.uk/Artist-Name/all/456/Lapelyte-Lina
* Alemu Aga on Etioopia muusik, kes esindab iidset Etioopia kristlaste mezmur-traditsiooni; pill, mis laulu saateks kõlab, on begena - etiooplaste pärimuse järgi just see ongi Piiblis mainitud kannel, mida Taavet kuningas Saulile mängis ning sellega tollelt kurja vaimu pealt ära ajas. http://en.wikipedia.org/wiki/Alemu_Aga
22.11.13
Väga halb praktika ehk Vastupanu põhjendus
Olen Sirbi-skandaali jälginud peaaegu
nädal aega distantsilt, Soome lahe teiselt kaldalt,
wittgensteiniaana lugemise vahepauside ajal. Nüüd, kui asi on
jõudnud Langi tagasiastumislubaduseni ning kohe on ilmumas uue
toimetuse esimene leht, panen lühidalt kirja oma hoiaku.
Minu meelest tuleks lahus hoida kaks
eri asja, mis praegu on muutunud teineteist võimendavateks ja
omavahel põimunud liinideks: kultuuriline poleemika ("kuidas
kultuurist rääkida") ja põhimõttelisemad õige ja vale
käitumise küsimused ("mida peab tegema / mida ei tohi teha
inimene kui sotsiaalne olend").
On niisiis asjad, mis väärivad
kriitikat või kiitmist - arvamuste ja polemiseerimise sfäär -, ja
asjad, mis väärivad boikotti või muud vastupanu - see on
aktsepteeritavuse või vastuvõetamatuse sfäär.
Sirbi sisu, Zaumi visioon, Kenderi
sobivus peatoimetajaks jms, ühesõnaga see, mille kohta saab öelda
nt "ootame uue Sirbi ära ja räägime siis edasi" - see
iseendast pole sellelaadse skandaali jaoks piisav, see on lihtsalt
kultuuriline poleemika, nagu neid ikka on. Et nüüd on tegu mingi
tohutu kultuuriparadigmade vahelise võitlusega, on lihtsalt kirgede
ajel tekkinud hüperbool, võib-olla ka turundustrikk, igal juhul
mitte revolutsiooniline olukord. Minu jaoks on jutt mingist tohutust
pingest konservatiivide ja revolutsionääride vahel, millest
Sirbi-skandaal nagu märku annaks, puhas demagoogia. See on lihtsalt
jamps. Aga lehe programm ja sisu pole asi, mis vääriks boikotti,
kinnikleebitud suuga Kaplinski pilti, loomeliitude raevu või Langi
tagasiastumist. See väärib lihtsalt kas kirglikumat või
rahulikumat diskussiooni.
Riigi rahastatava, st ühiskonna poolt
ühiselt ülal peetava avaliku kultuurifoorumi muudatuste
mehhanismide pilastamine ise on aktsepteerimatu. Lihtsalt "nii
ei tehta", see on väga halb praktika, ohtlik pretsedent, sest
kui seda pidada reeglipäraseks, siis oleks tõesti "kuri
karjas" (st juba ongi). Ma ei räägi juriidilisest aspektist,
sest juriidiliselt näib kõik olevat korrektne. Ma räägin just
nimelt heast ja halvast praktikast. Hea praktika on see, mis
printsiibiks üldistatuna oleks ka muudel sarnastel juhtudel
vastuvõetav. Seda, kuidas juriidiliselt korrektne praktika võib
olla eetilise printsiibi suhtes väga ebakorrektne, nägime juba
möödunud aastal.
Siin on antud juhul kaks aspekti.
Esimene on see, et on väga halb praktika, kui Sirbi ajutisele
toimetajale antakse voli teha suuri põhimõttelisi muutusi toimetuse
koosseisus ja lehe suunitluses. Hea/normaalne praktika on, et
niisugune voli on inimesel, kellel on laiem "mandaat" -
konkursikomisjoni kinnitus, SA nõukogu heakskiit jms (eriti hea
oleks, kui nõukogu koosneks, nagu loomeliidud pakuvad, suuremal
määral inimestest, kellesse Sirp sisuliselt puutub - sest
demokraatia mõte ongi selles, et otsustustes saaksid osaleda
inimesed, kellesse vastava otsuse tulemused sisuliselt puutuvad). On
väga halb praktika, kui selline voli antakse ühe erakorralise
ainuisikulise otsustuse tulemusel. (Nagu on ka väga halb praktika,
kui muudatusi tehakse ülbel, jõhkral ja sildu põletaval viisil -
aga see on natuke omaette punkt, mis nõuab isiklikuks minemist - ma
pole sellest huvitatud, sest adressaat ei mõistaks mind niikuinii.)
Teine aspekt on selle otsuse poliitiline mõjutatus: on väga halb
praktika, kui poliitilised parteid saavad ühise ja avaliku hüve üle
otsustada ilma läbipaistvate protseduurideta. Selles aspektis on
kriitikud nüüdseks sattunud kehva seisu - väited selle kohta, et
otsuse taga on poliitilised tagatoad, on pärit ühelt asjaosaliselt
endalt, kes aga avalikult oma väiteid salgab (see pole minu asi
avalikult öelda, kellelt, ma ei saa teise inimese eest teha
tõerääkimise otsust); nii on need, kes teda uskuma jäid, muutunud
avalikkuse silmis vandenõuteoreetikuteks. Minul isiklikult on
endiselt alust uskuda, et Sirbiga toimunu taga on poliitiline soov
neutraliseerida üks pideva valitsuskriitika allikas, seda on
lihtsalt poliittehnoloogiliselt väga lihtne olematuks rääkida -
seda lihtsam, mida läbipaistmatum on teguviis.
Need kaks aspekti aga pole kaks
liidetavat, mis kokku annaks väga halva praktika - nad kumbki eraldi
on juba väga halb praktika. See
tähendab: isegi kui poliitilist mõjutamist pole(ks)
toimunud, oleks tegu väga halva praktikaga, mis on aktsepteerimatu
(mis väärib vastupanu
sõltumatult lehe sisu üle peetavast poleemikast - näiteks
passiivse vastupanu vormina boikotti, st loobumist koostööst
toimetusega, kellel pole legitiimsust, isegi kui nende tehtav leht on
sisukas). Ja selles mõttes pole nn "vandenõuteooria"
isegi oluline - kuigi vastutus jaguneks sel juhul pisut teisiti. Aga
kui nad on koos, on see vaba ühiskonna puhul lihtsalt uskumatult
halb praktika.
Niisiis,
minu jutu iva on, et on tore, kui Kender & co teevad head lehte
(sest halb leht lihtsalt ei ole tore), aga see ei anna neile n-ö
moraalset mandaati, teatavat olulist põhimõttelist legitiimsust,
sest lehe nende kätte sattumise viis pole aktsepteeritav. Kui me
seda aktsepteeriksime, siis aktsepteeriksime läbipaistmatut ja
autoritaarset (kultuuri)meedia (ja üldisemalt avalikkuse kui
sellise) reguleerimise viisi põhimõttena, mida võib rakendada ka
edaspidi. Eesmärk ei tohi pühitseda mis tahes abinõusid - nii
lihtne see printsiip ongi.
Dixi.
kirjutatud
22.11.2013 kell 04:03
.
Võtmed
kõrb
Tellimine:
Postitused (Atom)