28.6.15

armastus ja mäss

"Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost. Me soovime, et armastus kestaks, ent teame, et ta ei kesta; ja isegi kui ta mingi ime läbi kestaks terve elu, ei oleks ta ometi täiuslik. Võib-olla mõistaksime ses täitmatus kestvusejanus paremini maiseid kannatusi, kui teaksime, et nad on igavesed. Mõnikord näib, nagu kohutaks ülevaid hingi mitte niivõrd valu ise, kuivõrd tõsiasi, et valu ei kesta. Ammendamatu õnne puudusel võiks vähemalt igavene kannatamine anda meie saatusele sisu. Ent sedagi lootust ei ole meil, ka meie rängimad piinad jõuavad ühel heal päeval lõpule. Ühel hommikul pärast nii paljusid meeleheitehetki teatab võitmatu elamistung meile, et kõik on läbi ning enam pole kannatuselgi rohkem mõtet kui õnnel.
Omamiskirg on üksnes püsimissoovi teine avaldumisvorm; tema on see, mis kutsub esile võimetu armujoovastuse. Ükski olend, ei kõige armastatum ega kõige armastavam, ei ole iial meie omand. Ses halastamatus maailmas, kus armastajaid lahutab mõnikord surm ja kuhu nad sünnivad alati lahus, on ühe olendi täielik omamine, jäägitu osadus kogu eluaja vältel, võimatu nõue. Omamiskirg on nii täitmatu, et ta võib püsida kauemgi kui armastus ise. Armastada tähendab seega muuta armastatu viljatuks. Mahajäetud armastaja häbistatus ja piin ei seisne mitte niivõrd selles, et teda enam ei armastata, vaid pigem teadmises, et teine saab ja peab ka edaspidi kedagi armastama. Viimselt soovib iga inimene, keda närib meeletu püsimis- ja omamiskirg, armastatud olendeile steriilsust või surma. See on tõeline mäss. Need, kes pole kunagi, ainsatki korda, nõudnud olenditelt ja maailmalt täielikku süütust, kes pole kunagi värisenud igatsusest ja võimetusest oma nõudmise võimatuse ees, need, kes pöördudes üha tagasi oma absoluudinostalgia juurde, pole end hävitanud, püüdes armastada pooleldi, ei suuda mõista mässu tegelikku olemust ja hävitamiskirge."

Albert Camus, "Mässav inimene", peatükk "Romaan ja mäss" (tlk Leena Tomasberg)