Kobamisi Lobjaka eurooplusest

Ma ei vaidle Lobjaka üldhoiakuga – et terrorism ja pagulased on eri teemad, ja see, mida viimastel päevadel nii palju korratakse, et ISIS just seda tahabki, et Euroopa langeks tsivilisatsioonide sõtta, ISISe-hirmus valides vasturünnaku objektiks hoopis ISISe ohvrid ning Euroopa enda vabaduse. Ma olen selle kõigega nõus (ja kui keegi sellest aru ei saa, ütlen ülbelt nagu Lobjakaski – mõelda tuleb, mõtlemine aga pole müütiliste mustrite tuvastamine ega enamushääletus – koorislaulmine on võimalik, koorismõtlemine mitte).

Aga mis mind ikkagi rahule ei jäta, on see euroopluse-küsimus, mille Lobjakas on kõige teravamalt esitanud tolles poleemikat tekitanud lauses „Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.” Vestluses Pulleritsuga seletab ta, et Derrida on öelnud, et Euroopa on iseendast erinemine, ja et terrorist on eurooplane ses mõttes, et ta on teinud otsuse, valiku erineda, tal on olnud võimalus valida, ja see valiku võimalikkus ise on midagi spetsiifiliselt euroopalikku. Ja eurooplusele vastandub „iseendasse armunud kolklus”. Sellega on eurooplus teatav eetiline lähtepositsioon: ma valin kas vennaarmu või vennatapu vahel, see on vaba otsuse küsimus. „Vend” on ses mõttehorisondis teine, ta on mu vend just oma teisesuse tõttu, minu vend teisesuses, kuivõrd ka mina olen tema jaoks teine. Meie vastastikune teisesus vennastab meid. See on mõistagi teatava kristliku aluspõhjaga kontseptsioon – ja sellele ilmselt viitab Lobjakas, kui ta ütleb, et endasse armunud kolklaste kristlus on „seedimata”, nad pole aru saanud kristliku armuõpetuse sisemisest subversiivsusest ja riskivalmidusest, taandades selle millekski väikekodanliku jõuluhelguse sarnaseks, mida kerjused ukse taga ei tohi häirida.

See, mille vastu Lobjakas sõna võtab, on tõrjuv hoiak heterogeensuse suhtes (kalambuuritsedes võiks seda nimetada ka „heterofoobiaks”), selle suhtes, et teine inimene on teine; ja see, mida Pullerits & co nimetab kummalise sõnaga „omaviha” (mis on korrektse eesti keele seisukohalt vigane, korrektne oleks „eneseviha”; „omaviha” kõlab nagu „omahind” või „omakohus”), see on püüe eestlaseks olekut määratleda euroopluse kaudu, mitte vastupidi: me pole eurooplased seetõttu, et me oleme eestlased (see on täiesti ebapiisav tingimus), vaid me võime olla eurooplased ka eestlust mõtestades. Eurooplus on midagi muud kui lihtsalt siin Euraasia poolsaarel valgesse rassi sündinud olek.

Lobjakas määratleb eurooplust põhimõtteliselt samamoodi, nagu USAs sageli määratletakse ameeriklust – teatava eetilis-poliitilise lähtepositsioonina; Ameerika patriotism on truudus neile väärtustele, mitte verele ja mullapinnale.

Nii ma saan aru Lobjaka positsioonist (ma ei tea, kui õigesti). Aga küsimus jääb. Oma essee lõpupooles toob ta esile, et ka terrorism ise on euroopalik nähtus. Loomulikult, sõna „terrorism” on pärit sealtsamast Pariisist, revolutsiooni ajal nimetasid jakobiinid ennast niimoodi täiesti mittepejoratiivses tähenduses, Terror oli tollal võimu haaranud revolutsionääride teadlik võitlustaktika. Ja pool sajandit hiljem korjasid terrorismi-kontseptsiooni üles Euroopa anarhistid. Terrorism on omaette filosoofia: poliitiline eesmärk on olulisem kui inimelud, oma eesmärgi saavutamiseks tuleb inimesi allutada hirmuga, tuleb ära kasutada nende hirmu oma tühise elu pärast, mis terroristi jaoks pole väärtus; nagu anarhistlikud terroristid oma teguviisi nimetasid, see on „teo kaudu tehtav propaganda”, st eesmärgiks pole tekitada sõjalist kahju või „hävitada elavjõudu”, vaid teha teatavat hirmumisjonit – inimeste elu ja surm on vahend, mitte eesmärk. Süütute inimelude ohverdamine puhtalt sõnumi edastamiseks – loomulikult on see väga perversne. Aga on see midagi olemuslikult „euroopalikku”?

Sest kui nüüd Lobjakas kirjutab: „Nagu Breivik ei ütle meile midagi kristluse kohta («templirüütel», nagu ta oli), ei ütle ISISe agendid Euroopas midagi islami kohta” – siis kas ütlevad nad Lobjaka arvates siis midagi euroopluse kohta? Kas ka äärmuslaste terrorism on sellesama euroopluse ilming? Mingi euroopluse perversioon? Euroopluse negatiiv? Euroopluse sisemine alaäge põletik, tollesama vaba otsuse eetikast sündiv sisemine mädanik – et kui ma saan otsustada, et ma armastan teist tema teisesuses, siis sama vabalt saan ma otsustada, et ma saan kasutada teise inimese verd oma sõnumi kirjapanekuks? Kas Lobjakas peab silmas, et nii kõigi inimeste vastastikusest teisesuse tunnustamisest tulenevad võrdsuse ja vabaduse ideaalid kui ka neid ideaale negatiivi pöörav terrorism on mõlemad 1790ndate Pariisis sündinud euroopluse viljad? Kas terrorism on vabaduse, võrdsuse ja vendluse kuri kaksikvend?

Ei söanda jaatada, ei julge eitada.

1998. 21 lemmiklugu

1998. 21 lemmiklugu by Pilveraadio on Mixcloud

See playlist pärineb umbes 1998. aasta kevadest või suvest. Mul oli tolleks ajaks kogunenud juba mõningase suurusega kassetikogu, enamasti lindistatud sõprade käest või raadiost (harrastasime heade saadete lindistamist, nii on mu fonoteegis säilinud mõned head Raul Saaremetsa „Vibratsioonid” ja Vadya Lahari saated „All That Jazz”, Kalju Kruusa lindistas Tallinnas hoolega Soome Radio Mafiast Gilles Petersoni „Worldwide'i”, millest mõned lindistasin endalegi ümber). Otsustasin ühel hetkel, et teen oma lemmikutest eraldi valiku – kammisin oma kassetikogu läbi, võtsin ühe TDK 120-minutise kasseti (see oli pikim kassetiformaat) ning lindistasin edetabeli esiotsa sinna peale. Nii et siin pole mõnesid asju, mis võinuks siia kuuluda (nt kas või veel mõned 90ndate d'n'b hitid), aga mida mul fonoteegis polnud. Jätsin meelega välja nn tõsise muusika – oleksin ma selle mängu võtnud, tulnuks arvesse Pärt, Tüür, Sumera, Reich, Glass.

Spring Heel Jack on oluline selle poolest, et millalgi käis see Briti duo mängimas Tartus Illusioonis, kus korraldati trummijabassi pidusid; see oli ikka kõva sõna, käisin loomulikult kohal, ja mu meelest peaks kuskil mu kultuurikihis leiduma ka ürituse plakat.

Goldie „Inner City Life” ei vaja seletust; siin on üks 7-minutiline versioon loost, mille n-ö raadioversioon oli ligi 4 minutit, aga mis plaadil oli 21-minutiline komplekt koos lugudega „Timeless” ja „Jah”.

D.O.S.E. on mulle muidu tundmatu artist, ka Mark E. Smith on minust mööda läinud, teangi neilt ainult üht remikside albumit, mille salvestis jõudis minuni mõne Veljesto-kaaslase kaudu (ei mäleta, kas Andres Kärssini või Jaan Kangilaski). Selles loos meeldis mulle väga teine pool oma kõrgustesse tõusva pateetikaga – meeldib praegugi.

Snapi „The Ex-Terminator” pärineb 1992. aastast, käiasin seda juba keskkooli ajal, kasseti laenasin klassivennalt. Umbes selliste kommertslike teknodisko lugude varal hakkas mu maitse kujunema rikkaliku rütmiga tantsumuusika, breakbeadi ja d'n'b poole. Praegu kuulan, ikkagi täitsa kobe lugu.

Eesti indiebändi Lobsand Dorje „Ephidrina” sisaldab mu jaoks mingit 90ndate keskpaiga keldrireivide meeleolu, miskipärast meenub üks pidu Viljandi kultuurikolledži keldris (tollal oli kolledž veel selles tornidega majas Raekoja pargi ja Laidoneri platsi ääres), kuhu Lauri Sommer mu kaasa kutsus – DJ Lahari saabus Tallinnast tund aega pärast ürituse algust, roosa pibo peas, ja siis läks kitsaste võlvide all vihtumiseks, rahvast polnud palju, asjas oli veel undergroundi hõngu. See lugu on mu meelest endiselt tõsine küte, on tunda, kuidas muusika ei püüa järgida etteantud formaate, vaid leiutab end ise.

Tricky avastasin Massive Attacki kaudu ning miskipärast on temast saanud tänini mu fännimisobjekt, kuulan kriitikavabalt kõiki tema albumeid, ka neid, mille puhul räägitakse Tricky mõõnaaegadest. See lugu on pärit tema debüütalbumilt „Maxinquaye” 1995. aastast.

Becki „Loser” oli tollal kuulus edetabelilugu, kuulasin tema tolleks ajaks ilmunud albumeid „Mellow Gold” ja „Odelay” eelkõige selle vabaduse pärast, millega ta oma lugusid igasugustest tükkidest kokku mikserdas sujuvaks vunki täis muusikaks. Mäletan, et selline ready-made muusika oli mingil ajal isegi mu luuletamistehnikale eeskujuks.

U2 „With or Without You” jõudis minuni esimest korda millalgi 80ndate lõpus, ilmselt „Noortestuudio pärastlõuna” kaudu, kui õigesti mäletan – see oli tollal popp saade, kus Alo Mattiiseni või Priit Hõbemäe kommentaaride saatel mängiti ka välismaiseid muusikavideosid. Mäletan, et see lugu meeldis mulle väga, aga kulus aastaid, enne kui selle juba ülikooli ajal endale kuskilt lindistasin. Ja mõni aasta tagasi tuli see lugu tagasi Rasmus Kaljujärve Põhuteatri-aktsioonis, kus selle loo kuulamine autotulede valgel oli omaette stseen.

REMi „Perfect Circle” on lihtsalt üks ilus lugu, mis meeldib oma nukra ja helge õhulisuse poolest, kuskilt ülikooli ajast meelde jäänud.

Duran Durani „Ordinary World” on meeles juba keskkooli ajast, kui ta välja tuli, aga ostsin albumi piraatkasseti kujul esimesel ülikoolisügisel Annelinna turult. Lugu meeldis mulle niivõrd, et võtsin ta oma tekstiseeria „Tavaline maailm” aluseks (sellest on osi ilmunud mu kahes esimeses raamatus, aga ta jäi pooleli; pole võimatu, et kirjutan millalgi lõpuni).

Billie Holiday avastasin ma just selle loo kaudu – Raul Saaremets mängis oma „Vibratsioonis” uuema alternatiivse tantsumuusika vahele mõnikord ka mingit vanemat jazzi ja funki, ja muuhulgas siis ka seda lugu. Sellest sai alguse mu huvi legendaarsete jazzileedide vastu, kuid Holidayl on nende hulgas minu jaoks eripositsioon tänini.

Portishead kuulub koos Massive Attacki ja Trickyga Bristoli-komplekti; „Roads” meeldib just selle poolest, et umbsepoolsest Rhodesi elektriklaveri undamisest kasvab lõpuks välja peaaegu südantlõhestav viiuliorkestri partii.

Massive Attacki „Protection” on üks mu absoluutsetest lemmikutest tänini – Tracey Thorni hääl ja MA tüüpide väga tundlikult meisterdatud muusika on midagi täpselt minu kõrvadele. Üleüldse on kogu „Protectioni” album minu meelest maitseka helirežissuuri tippteos. Lindistasin selle Kalju Kruusalt ja see oli minu jaoks tollal täielik ilmutus.

Björki kassett „Debut” oli üks esimesi kassette, mille endale ise ostsin – millalgi keskkooli ajal Viljandi raamatupoest „Sõprus”, sinna oli järsku tekinud väike valik kassette, mõistagi olid need mingid piraadid. Mulle oli Björk meelde jäänud juba sellest ajast, kui ta Sugarcubesiga 1989 Tallinnas Rock Summeril käis ja bändi näidati telekas, nii et tema sooloalbumit ostes juba teadsin, kellega tegu. Ja mingi ajani jäingi Björki uusi albumeid jälgima ja hankima. „Hunter” on 1996. aasta „Homogenicult” ja ilmselt valisin tema lugudest välja selle eelkõige tolle vaimustavalt tiheda trummitikkimise pärast; nüüd ilmselt valiksin midagi muud (nt „Undo” „Vespertine'ilt” - aga seda polnud tollal veel tehtud).

Vanessa Daoult polegi ma midagi muud kuulanud kui 1994. aasta plaati „Zipless”, kus ta esitab laule Ameerika luuletaja Erica Jongi tekstidele; selle lindistuse tegi mulle veli Andres Kärssin. „Autumn Perspective” koos oma repriisiga meeldis mulle teistest lugudest rohkem eelkõige oma bassikäigu poolest.

Sade on jällegi Kalju Kruusalt lindistatud, kes oli tollal vist päris suur fänn. Hästi mahe ja maitsekas pop, väga lõõgastav ja sisemiselt küdev.

Just Knud Qvigstad oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses tegutsenud Eesti bänd. Olin neid telekast kuulnud ja Aarne Lauri hele vabalt voogav rõõmus hääl jäi eriliselt meelde. Põhikooli lõpus 1991. aasta juunis käisime Saaremaal klassiekskursioonil ja Kuressaare kaubamajast avastasin oma rõõmuks nende aasta varem välja antud kasseti. Seda kassetti kuulasin lugematuid kordi, see muusika vormis minu varaste luuletuste ja fantaasiate meeleolusid. Ma ei mõista oma teismeliseaastaid ilma Qvigstadi muusikata ette kujutada. „Ümber elusaare” oli omakorda mu lemmiklugu. Hiljem said Aarne Laurist ja kitarrimees Margus Alvistest krišnaiidid, ja kui Lauri 90ndate keskel oma Krišna-muusika projektiga Viljandi folgil esinemas käis, võtsin temalt pärast kontserti autogrammi.

Johansonide kasseti „Põhja vahemäng” ostsin otse Jaak Johansonilt pärast üht nende kontserti mingil 90ndate Viljandi folgil. See lugu seostub mingite helgete kergete kevadiste ja suvehommikuste meeleoludega. Mida aeg edasi, seda rohkem on mulle Johansonide lugudest hakanud meeldima need üksikud tõsised lood, mille autor ja põhiesitaja on hoopis Mart Johanson („Ammu”, „Külm”, „Koju”, „Palve”). Aga tollal siis veel jaagulik lüüriline lõbusus.

Soome elektroonilise jazzi bändi RinneRadio 1996. aasta albumi „RoK” lindistasin Kalju Kruusalt. „Islandisk” meeldis eriti oma õhulise ja voogava delikaatse trummijabassiga. Kui käisime Erakkonnaga 1997. aasta kevadel Viljandis, siis lõpetas see lugu ühe meie esinemise.

Jamiroquai oli samuti üks ülikooliaastate lemmikuid. „Morning Glory” on nii mahe ja sulnis, et veel nõksuke ja asi oleks juba lääge – just see piiripealne magus pehmus tegi selle loo mu jaoks nii eriliseks.

Ei mäleta, kustkaudu Aphex Twiniga kõigepealt tutvusin, kas sain kelleltki Veljestost või hoopis Lauri Sommerilt. Igal juhul lindistasin „Selected Ambient Works Volume 2” originaalkassetilt, mille ümbrisel olid nood lugude piltpealkirjad. See lugu (nagu nii mõnigi muu Aphexi lugu) sattus mu tajus lähedusse Arvo Pärdi asjadega, nii et mõnes mõttes asendab ta siin noid tõsise muusika palu, mille välja jätsin.

Bashō ahvi-haiku

Matsuo Bashōl on üks haiku: 年々や 猿に着せたる 猿の面 - Toshidoshi ya saru ni kisetaru saru no men. niipalju, kui interneti abil aru saan, otsetõlge on midagi sellist: aasta-aastalt/igal aastal ahv paneb ette ahvi näo/maski (või ka "kannab ahvi nägu/maski") - 面 tähendab korraga nii nägu kui maski. Rein Raud on selle tõlkinud nii:

aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga

üldiselt vist tõlgendatakse seda nii, et see käib inimeste kohta, kes arvates, et nad muutuvad, tegelikult jäävad ikka samasse kohta tammuma, nende mask - n-ö uus nägu - on täpselt selline, nagu nende endinegi nägu; või siis zenilikumalt, et pole vahet, kas kanda nägu või maski, kui loomus jääb samaks - sest "meel ongi Buddha"; või siis veel nii, et uue näo omandab igaüks ikkagi enda loomuse kohaselt. umbes nagu on see zeni lugu (üks John Cage'i lemmiklugusid), kus mungalt, kes oli valgustuse saanud, küsiti, kuidas ta end nüüd tunneb, ja too vastas "sama armetuna nagu alati".
tõlgendavalt-parafraseerivalt tõlkides võiks ju olla ka nii:

aastate kaupa
ahv muudab oma nägu
ahvi ahvides

pisut teine varjund tuleb, kui "muudab" asendada sõnaga "varjab".
väga huvitav luuletus igal juhul, kōan.

Rein Raud kommenteeris seda Facebookis nii: "Bashō kirjutas selle siis, kui ta oli juba tuntud luuletaja ja elas Edos oma majas, oleks eelistanud vaikust ja rahu, aga kogu aeg käisid igasugu austajad vaatamas, kuidas see tuntud luuletaja seal vaikuses ja rahus elab. Ja tal ei olnud ka väga teist valikut, kui sellise luuletajana käituda. Sellest ka frustratsioon: kohustus teeselda, et sa oled see, kes sa oled, ja seda neile, kes selle olemise võimatuks teevad."
ja veel Rein Raud: "Üks väidetavalt Bashō enda kommentaar sellele luuletusele leidub Hattori Tohō ca aastast 1702 pärit traktaadis Sanzōshi ja see kõlab nii: 人同じ所に止まりて、同じ處にとしどし落入ることを悔いていひ給ひたる , st umbes nii: "siin on väljendatud kahetsus, et inimene jääb samasse kohta pidama, et ta aasta aasta järel samasse auku vajub" - toshidoshi muide erineb tähendusnüansi poolest veidi sellest, mida ütleks nennen, kui viimane on "aastad" mingi suurema hulgana, mille jooksul on midagi toimunud vms, siis toshidoshi on just aastast aastasse, igal aastal, aastate pidev järgnevus."

raamatus "Bashō and his interpreters" (lk 351) leidub veelgi tõlgendusi. 
näiteks oli Bashō öelnud oma õpilasele Kyorikule: "Inimesed tahavad üldiselt luuletust kirjutades kindla peale minna. Asjatundjad aga seiklevad tundmatutel aladel. Seepärast loovad asjatundjad palju saamatuid luuletusi. Minu uusaasta-hokku ahvist on täiesti saamatu luuletus." 20. sajandi tõlgendaja Imoto Noichi on oletanud nii: "Bashō oli Kyorikule öelnud, et see on kohmakas luuletus, ilmselt seepärast, et ta kahetses, et polnud ainele andud piisavat poeetilist transformatsiooni, nii et tema abstraktne idee jäi luuletuse pealispinnale näha". nii et tahtmise korral võime öelda, et see haiku on ise nagu see ahv, keda kirjeldatakse. 

K. Linda Kivi

Oli hiljuti meeldiv võimalus tutvuda K. Linda Kiviga (K. tähendab Karen).

K. Linda Kivi on Kanadas elav väliseestlane, kes kirjutab inglise keeles. Ta on sündinud 1962, õppinud Ontario Guelphi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Aafrikale, ning on seepärast ringi reisinud paljudes Aafrika riikides. Kanadas on ta tegutsenud nii nais- kui ökoaktivistina ning nüüdseks on ta juba aastaid Briti Columbia provintsis asuvas Kootenay piirkonnas loodud ökokooperatiivis, mille nimi on Maa Land (nagu aru saan, on umbes pooled ühistu osalistest eestlased, nii kunagiste pagulaste järeltulijaid kui uuel ajal sinna rännanuid). Seal tegeldakse loodushoidliku eluviisi harrastamisega, kunstiloominguga, samuti võideldakse kohalike indiaani põliselanike õiguste eest. (Loe ka nt siit.) Kooperatiiviga on seotud ka kirjastus Maa Press, mis on välja andnud osa K. Linda Kivi raamatutest.

K. Linda Kivi on kirjutanud kokku seitse raamatut.

* Canadian Women Making Music ("Kanada naised muusikat tegemas", 1992) - raamat Kanada naisheliloojate ja -muusikute ajaloost, sisaldab ka hulga intervjuusid. Linda enda sõnul oli see tema jaoks isiklikult Kanada kultuuri sisseelamiseks kirjutatud raamat, n-ö lõimumisprojekt.

* If Home is a Place ("Kas kodu on koht", 1995) - romaan, mis põhineb Linda Kivi perekonnalool, käsitleb pagulaseks oleku probleeme, tegevus areneb kahes plaanis - sõjaaegses ja -järgses Euroopas ning Eesti taasiseseisvumise ajal. Romaan on Toronto ülikooli eesti õppetoolis õppeprogrammis; hiljuti pidas Tartus sellest romaanist huvitava ettekande Eva Rein, loodetavasti ilmub see ka trükis.

* The Inner Green: Exploring Home in the Columbia Mountains ("Siserohelus: avastades kodu Columbia mäestikus", 2005, koos Eileen Delehanty Pearkesiga) - esseekogu Columbia mäestiku loodusest ja ajaloost.

* The Purcell Suite: Upholding the Wild ("Purcelli süit: toetades metsikut", 2007) - K. Linda Kivi on selle antoloogia koostaja ja üks paljudest kaasautoritest; loodusesseistika kogu, mis on pühendatud Briti Columbiast USAsse ulatuvale Purcelli mäestikule.

* Letter From Lubumbashi ("Kiri Lubumbashist", 2009) - napi ja lihvitud stiiliga romaan, mille peategelane on Kongo põgenik Joseph, kes on Kanadas leidnud rahuliku elu, kuid võitleb endiselt oma tumedate minevikumälestustega. Linda ise ütles, et siin on kokku sulatatud nii tema Aafrika-kogemused kui mälestused oma isast, kes oli eesti pagulane Kanadas. Minu arvates vääriks tõlkimist.

* The Town of Nothing ("Eimiski linn", 2015) - nii lastele kui suurtele sobiv looke, mis räägib linnast nimega Nothing ning teeb selle sõnaga keelelist nalja. Raamat on tegelikult pilav reaktsioon Kanada ametivõimude suhtes, kes kuulutasid ühe loodusliku territooriumi linnaks, et sealse metsaga saaks hakata äri ajama - tegelikult aga linna ei eksisteerinud, polnud tänavaid ega inimesi.

* Unknown Hum ("Tundmatu ümin", 2015) - luulekogu, mille kohta kirjastuse enda tutvustus ütleb: "need luuletused otsivad mõttekat eluviisi, mis on kirglikult pühendunud looduslikule maailmale ja aktivistlikule poliitikale". Tutvustusest ei tasu lasta end heidutada, tegemist ei ole programmiliselt poliitilise luulega.

Viit viimast raamatut sellest nimekirjast on nüüdsest võimalik Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus lugeda (minu teada varem Eesti raamatukogudes Linda raamatuid pole olnud).

Siin pildi peal vestleb K. Linda Kivi politseiohvitseriga, kes on tulnud vaatama, mis toimub: 2013. aasta suvel protestisid ökoaktivistid selle vastu, et ühel kohalikul liustikul kavatseti hakata korraldama nn snowcat skiingut - st mäesuusatajaid taheti hakata mäe otsa vedama mitte suusaliftide, vaid roomikmasinatega; aktivistid lõid keset teed laagri püsti ning takistasid autodel suusamäe juurde minna.

armastus ja mäss

"Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost. Me soovime, et armastus kestaks, ent teame, et ta ei kesta; ja isegi kui ta mingi ime läbi kestaks terve elu, ei oleks ta ometi täiuslik. Võib-olla mõistaksime ses täitmatus kestvusejanus paremini maiseid kannatusi, kui teaksime, et nad on igavesed. Mõnikord näib, nagu kohutaks ülevaid hingi mitte niivõrd valu ise, kuivõrd tõsiasi, et valu ei kesta. Ammendamatu õnne puudusel võiks vähemalt igavene kannatamine anda meie saatusele sisu. Ent sedagi lootust ei ole meil, ka meie rängimad piinad jõuavad ühel heal päeval lõpule. Ühel hommikul pärast nii paljusid meeleheitehetki teatab võitmatu elamistung meile, et kõik on läbi ning enam pole kannatuselgi rohkem mõtet kui õnnel.

Omamiskirg on üksnes püsimissoovi teine avaldumisvorm; tema on see, mis kutsub esile võimetu armujoovastuse. Ükski olend, ei kõige armastatum ega kõige armastavam, ei ole iial meie omand. Ses halastamatus maailmas, kus armastajaid lahutab mõnikord surm ja kuhu nad sünnivad alati lahus, on ühe olendi täielik omamine, jäägitu osadus kogu eluaja vältel, võimatu nõue. Omamiskirg on nii täitmatu, et ta võib püsida kauemgi kui armastus ise. Armastada tähendab seega muuta armastatu viljatuks. Mahajäetud armastaja häbistatus ja piin ei seisne mitte niivõrd selles, et teda enam ei armastata, vaid pigem teadmises, et teine saab ja peab ka edaspidi kedagi armastama. Viimselt soovib iga inimene, keda närib meeletu püsimis- ja omamiskirg, armastatud olendeile steriilsust või surma. See on tõeline mäss. Need, kes pole kunagi, ainsatki korda, nõudnud olenditelt ja maailmalt täielikku süütust, kes pole kunagi värisenud igatsusest ja võimetusest oma nõudmise võimatuse ees, need, kes pöördudes üha tagasi oma absoluudinostalgia juurde, pole end hävitanud, püüdes armastada pooleldi, ei suuda mõista mässu tegelikku olemust ja hävitamiskirge."

Albert Camus, "Mässav inimene", peatükk "Romaan ja mäss" (tlk Leena Tomasberg)

Ime 2015

Betti Alveriga vastamisi

Kui elav mõte

              muunduks kaose pärmiks,

ja kodutänav

              määnduks laukasooks,

uus sajand naaseks

              hirmu ajalooks,

õhk muutuks

              mustiks lämbeiks ummisjärviks,

kui lurjus valetaks,

              et ta on päike,

ja selles usus

              sajad haprad käed

tooks rentslikõntsast

             kokku kullamäed -

see oleks ime küll,

             kuid väike.

Mind hämmastab,

             et ümber sulatab

metalli minu rinnus

             pelgalt see, et

üks inimene

             üle laua leebelt

mu poole

            oma pilgu ulatab.

.

Enamlaste naasmine pagendusest revolutsiooni aastapäeva puhul. Keeleajalugu aastast 1967

Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis Kirjanike Liidu ajalugu pisut uurides sattus näppu üks huvitav dokument, arhiivikirjega f 305, m 4:17 (ajakirjaniku ja keelemehe Henno Meriste paberite hulgast). Kirjutatud Eesti NSV Kirjanike Liidu ametlikul blanketil kirjutusmasinaga:

22. veebruaril 1967

[adressaat] ENSV Ajakirjanike Liidu keelekomisjon - H. Meriste

Allakirjutanud paluvad Teid komisjonis arutusele võtta sõna "enamlane" õigustamise küsimus.
Teatavasti sõna "enamlane" oli eesti keeles tarvitusel juba selle sajandi esimesest kümnendist alates. Eesti keel oli meie teades koos läti ja ukraina keelega töölisliikumise protsessis loonud vastava omakeelse sõna. Pandagu tähele: ka sõna "nõukogu" on samades keeltes arenenud koos nõukogude loomise praktikaga, kuna samal ajal näit. Kesk-Aasia keeltes polnud ei vastavat praktikat ega sõna. Kuni 1940. aastani eesti keeles sõna "bolševik" tarvitati ainult erakordselt, ja sedagi - kõnekeeles - peamiselt halvustava ja võõristava varjundiga.
1940. aasta lõpus anti ÜK(b)P Keskkomitee aparaadi poolt Eestimaa Kommunistliku (enamlaste) Partei Keskkomiteele ettekirjutus tarvitada vabariikliku parteiorganisatsiooni nimetuses "bolševik" ka eesti keeles. Ettekirjutuses ei olnud juttu apellatiivist "enamlane". Kuid püüdlikud toimetajad jne. pagendasid varsti "enamlase" eesti keelest tänapäevani.
Allakirjutanud arvavad, et ühenduses Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaga tuleks uuesti käibele võtta (resp. lubada) enamlase ajalooline sõnakuju, mis kõneleb mõiste enese väljakasvamisest mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis. Avalikkuse tähelepanu juhtimine sellele sõnale on aga vajalik autoriteetsete organite poolt, nagu seda on Ajakirjanike Liidu keelekomisjon.

ENSV Kirjanike Liidu liikmed

/allkirjad:
August Sang
Ralf Parve
Juhan Smuul
Villem Gross
Vladimir Beekman
Rudolf Sirge
Ilmar Sikemäe
Paul Rummo
Einar Maasik/

On aastasaja algus. Öö

Viivi Luike lugedes

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

.

Intelligentsed inimesed. Dialoog

Yulia Kleiman: "Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aruteludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan, et tal ei ole piisavalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ta ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavastustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavastus ja kehvad näitlejatööd.
Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inimesed võivad karta öelda, et kuningas on alasti, ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivalivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võistlus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng. Ja festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimestele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks."
(intervjuu Merilyn Merisalule, festivali Draama 2014 ajaleht, 7. september 2014)
*
Tõnu Õnnepalu: "Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."

("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

 

 Pildistanud Mona Menets (allikas)

Lev Rubinstein - Boriss Nemtsovi surma puhul

Ma tundsin Borissi. Mitte lähedalt, kuid tundsin. Tundsin siiski niivõrd, et olin temaga sina peal. See polegi eriti raske - ta oli üks neist, kellega sina peale minnakse ka kõige pealispindsema tutvuse puhul.
Ta jättis alati õnneliku, vaba ja kerge, isegi kergemeelse inimese mulje. Selline poliitika-Mozart. Jah, sellised kahjuks väga kaua ei ela.
Ta polnud mitte lihtsalt elus, vaid kuidagi väljakutsuvalt elus. Kuid see omadus on alati surnutele solvav, eriti neile surnutele, kes oma kangete sõrmedega on õnnetu maa ihusse klammerdunud.
Olen veendunud, et viha kõige elusa vastu, kõige selle vastu, mis trotsib laibamürki, ei ole teeseldav.
Ma ei tea, kes tappis Borissi ja kes seda teha käskis. Kui me selle kunagi teada saame, siis mitte varsti. Kuid me kõik teame, kes inspireerib ja kes konstrueerib seda ühiskondlikku õhustikku, kus sellised mõrvad pole mitte ainult võimalikud, vaid ka paratamatud.
Ma ei tea, kes konkreetselt Borissi tappis - tappis filmilikult, teatraalselt, võiks öelda "näidislikult", tappis pealinna kõige - vabandage väljenduse eest - sakraalsemas paigas.
Kuid selge on üks: Borissi tapsid surnud, kes on nähtavasti avanud jahihooaja kõigele, millel on jultumust elada, hingata, mõelda ja rääkida.
Kuid elusust ei saa tappa. Selline on loodusseadus, ja selline on inimajaloo seadus. Kui nad neid seadusi ei tunne, siis on nad juhmid istumajäänud. Kui nad püüavad neid seadusi muuta, siis on nad ohtlikud maniakid. Kuid pigem on nad nii ühed kui teised.
Ja seepärast jääb nende poolt tapetud Boriss Nemtsov tuhat korda elusamaks neist koolnuist, kellele näib, nagu oleks nad elus, näib vaid selle põhjal, et nad on ikka veel võimelised ääretuks valeks, alatuks tagakiusamiseks, metsikuteks kohtufarssideks, tapmiseks.
Ja see kurikuulus sild, mis hakkab kunagi ametlikult kandma Nemtsovi silla nime (ma arvan, et mitteametlikult nimetatakse seda juba praegu nii): saagu sellest mälestusmärk Borissile - siirale, ausale, lõbusale ja kartmatule. Sild on hea mälestusmärk. Kas või juba seepärast, et ta ei lahuta, vaid ühendab inimesi.

algallikas

Viidalepp Võerahansu maalist

Ants Viidalepp on Johannes Võerahansust kirjutanud raamatu "Meister" (1998). Võerahansu "Maastik hanedega" (ehk "Karjamõisa õu II") on Viidalepa jaoks olnud pöördelise tähendusega, selle mõjul läks ta Pallasesse Võerahansu õpilaseks. Ka raamatus on sellest maalist mitut puhku juttu. 

Viidalepp nägi maali esimest korda 1942. aastal Tallinna Kunstihoones suurel ülevaatenäitusel "Kolm inimpõlve Eesti kunstis":

""Minu pildiks" oli aga Võerahansu "Karjamõisa õu". Selle olid näitusetegijad riputanud saali kaugemasse ossa, kus ta siis koos Uutmaa, Kitse, Kõksi, Miikmaa ja Lutsuga esindas Pallase nooremaid kunstnikke.

Sinna, ukselt vaadates vasakpoolsesse nurka, läksin alati esimesena. Seal ma istusin jalgu puhkama, ja kui olin järjekordselt tunni Narva maanteel muuseumis ära käinud, pidin jälle just seda pilti nägema. [Narva maanteel, tollasel Adolf Hitleri tänaval, asus siis Tallinna Kunstimuuseum, kus oli suurnäituse vanemate põlvkondade osa.]

Olin uurinud ta läbi toll-tollilt. Teadsin, kus oli kasutatud spaatlit, kus pintslit, kus paksu, kus õhukest värvi. Isegi pintslilöökide järjekorra lõuendilt ülespoole olin mitmes kohas endale selgeks teinud. Aga mis see aitas! Peale kõige muu ei saanud ma lahti tundest, et keegi käis seda tööd pidevalt edasi maalimas: oli päevi, kus näiteks äikesepilv tõusis, ja päevi, kus pilv vajus. Tuli meelde omaenda kunagine äikese kätte jäämine jõeäärsel heinamaal, kuhjategija kihutamine metsikult kappava hobuse seljas, kurdistav kärgatus ja hilisem sao varjus lõdisemine, mis polnud tingitud mitte ainult märgadest riietest.

Pilt lõi küll hädaohutunde, kuid tänu rahulikult pilvi vahtivale poisile ei olnud see tunne siiski mitte nagu vaataja vastu suunatud ja mõjus mingeid imelikke teid pidi tollel raskel ja keerulisel ajal isegi kuidagi julgustavalt. [Minu rõhutus. Just sellisena ongi poiss pildil vaataja saadik ja esindaja. - AP] Selle ja veel mitme seletamatu asja pärast jäi ta minu jaoks niisiis ikkagi piltide pildiks, kohe lausa imepildiks.

... et ma ainult tänu sellelesamale pildile kolisin varsti Tartusse, see on fakt." (lk 17-19)

Lk 74-78 on pikemalt juttu Võerahansu retkest Saaremaale 1920, mil ta oli Laikmaa õhutusel Eesti Rahva Muuseumi jaoks vanavara kogumas. Üks Kaarmal tehtud joonistus saigi hiljem selle maali aluseks. Viidalepa jutust jääb mulje, et katsed maalist pikemalt rääkida viisid ikka tolle Saaremaa-käigu kirjeldusteni: "rääkima hakkasid ka olukorrad, kiigeplatsid, silmapiiril virvendav õhk ja villid jalataldadel." Too 1920. aasta suvi Saaremaal olevat Võerahansu jaoks olnud eneseavastamises oluline. Nii et "Karjamõisa aed" on 36-aastase mehe maal 18-aastase iseenda kogemusest.

Veel üks lõik raamatust, lk 163:

"Võerahansu õppis nii Laikmaa, eriti aga Vabbe juures lõpptulemusena ikkagi seda, mismoodi päris omade, näiteks "Karjamõisa õue" taoliste piltide juures maalida ei tohi. Üks tema Laikmaa-aegne õpingukaaslane sõnastas selle järgmiselt: "Võerahansu keeras Pallases iseendale selja." Ning see oli öeldud kahetsevas toonis. Täna on põhjust olla optimistlikum, sest nimetatud "viguriga" ei keeranud Võerahansu selga mitte endale, vaid oskamatusele ja Triigi-Raua-Munchi mõjudele. Tänu taolisele suurt eneseületamist nõudvale ja isegi valulisele puhastumisele sai ta võimaluse vaadata oma südame kaudu asjade sisse ja paljuski tänu Vabbe targale juhtimisele ka võime nähtut lõuendil "nii, kuidas vaja" kinni panna. Üht-teist on mul sellest olnud võimalus jälgida ka lähemalt. Nii mäletangi Võerahansu natuke töntsi otsaga nimetissõrme, mille ta nagu mingi vihasevõitu hooga oli reprol pikutava poisi peale löönud, ja endastmõistetavust hääles, kui ta põrutas: "Aga see on ju moonapoiss!" Ning pilk, mis seda paljusisaldavat ütlemist saatis, kontrollis, kas ja kui palju ma üldse "asja taipasin".

Ühel teisel korral, kui mul järjekordselt oli õnnestunud teda "Karjamõisa õuest" rääkima meelitada, seekord sellest suurest äikese-eelses tuules visklevast puust, jäi Võerahansu mõttesse. Ja kohe päris tükiks ajaks, enne kui ütles:

"Kas sa tead, Ants, kui ma  s e d a  puud maalisin, olin ise puu." Ja mõne aja pärast rohkem iseendale kui mulle: "Aga see see kõige tähtsam ongi!""

.

Johannes Võerahansu "Maastik hanedega" (1938)

See repro siin on ainus, mis on netis saadaval - Tartu Kunstimuuseumi leheküljelt. Ta pole päris õige, ta on originaaliga võrreldes liiga külmades toonides, sinist on üleliia ja punane spekter on maha keeratud. Muuseum müüb ka selle pildiga postkaarti, see on pisut õigem; kõige õigem on ta ilmselt Ants Viidalepa raamatus "Meister". Kuigi muidugi ilma maali ennast vaatamata ei saa õiget pilti ette - seda värvi ennast tema ainelisuses ja vormumises peab nägema. "Eesti kunsti ajaloo" 5. köites lk 480 on repro selle pildi esimesest, aasta varasemast versioonist "Maastik karjamõisaga": taevas on pisut robustsem, puu hägusem, hanesid pole, poiss on palju väiksem (NB! see lükkab mõõtkava hoopis teiseks, hanede-pildil on poiss ja haned üleelusuurused, mis on igati ootuspärane) ja poisiga koos on naine, kes kummardab oja ääres. Igal juhul on "Maastik hanedega" vähemalt reprosid võrreldes huvitavama valgusega kui "Maastik karjamõisaga".

Käisin seda pilti umbes aasta tagasi muuseumis vaatamas, ei saanud temast enam edasi, vahtisin teda lähedalt ja kaugelt, puu tormav võra nõudis järjest uut vaatamist, maja seinale langev valgus ja räästaalune vari, äikese-eelne valgus ja suur tuul - see pilt tuli mulle meelde, sealsamas kogu aeg tuli meelde, ma mõistatasin ja muudkui vaatasin, et kas see on ikka tõsi, et ma seda mäletanGI - mitte pilti, vaid seda, mis pildil kujutatud on. Ju vist, pilt valiti küsitlusel rahva lemmikute hulka, tõenäoliselt mäletavad seda paljud. 

See pilt ei kujuta asju, vaid mälestust neist asjust. See ei ole minu mälestus, ka ei jaga ma kunstniku mälestust - see on mäletatavus ise, mida pilt mulle näitab, õigemini mida ta minuga jagab.

Pildil on neli raskuspunkti: poiss, kelle kohta taju ütleb, et ta on ülejäänu suhtes proportsioonist väljas (ja pildi esimene versioon tõestab seda); oja, mis ulatub pildi sügavikku, kaob võsa ja tumedate pilvede varju; maja sein valguse ja varjudega, põhiline valguse koondaja (on kujutatud üht väga konkreetset valgust - sellist, millele pilveserv on juba peale vajumas, see pole vaba otsene päike); puuvõra, mis tormab tuule käes, kuid on samas selle tormamise nagu endasse kinni püüdnud. Pildile nime andnud haned on esiplaanil, st perifeerias, sest pilt ise suundub sügavusse - nii oja kui võra sisse. Nägin hanesid alles siis, kui pealkirja vaatasin. Haned otsekui tahaksid pildi servast välja valguda, suvalistena.

Hanede roll on peita poisi funktsiooni, varjata seda, et ta on seal nimme, sest kui ta oleks seal lihtsalt, ilma hanedeta, oleks see liiga literatuurne, see oleks poisist teinud C. D. Friedrichi "Rändaja udumere kohal" laadis mäe otsas seisja - vaataja asendaja. Ei piisa isegi sellest, et ta pole püsti mäe otsas, vaid pikutab oja ääres: poiss peab pildil olema juhtumisi, hanede pärast, mitte välja näitama, et ta on seal vaataja pärast. Ta ei tohi olla näitaja, osutaja, vaid kaasvaataja.

On niisiis oja õnarus, mis õõndub alla sisse, ja on selle kohal kõrguv puu; on tajuv poiss kui ääremärkus, valev sein tema sümmeetrilise paarilisena. Suunad/mõõtmed: sein kui siinsus, valguse päralejõudmine, oja kui sügavusmõõde, puu kui kõrguv kese, mälestuse määratlematuse täpne vaste. Pilt koondub puuvõrasse, aga paiskub sealt kohe jälle laiali alla sügavale ning horisontaali. Valgus tuleb kuskilt tagant vasakult, kelle poolt, kas vaataja poolt? Või vaatajast endast? Poisi fokuseeritus ümbritseva suhtes on abstraktne, ta on näoga ebamäärases suunas - korraga nii vaataja kui oma ümbruse suunas - ta "vahib ringi", andes niimoodi võtme ka vaatajale: "vahi ringi, see pilt on meelesoleku ringlus ümber säbrutava keskme". Poiss on mäletamise "Vergilius", ta on vaataja/mäletaja saadik pildi sees, osaluse indeks.

Puu paneb selle pildi käima, hoiab teda käimas. Mitte aimata olev tuul ega lehestik ega värv ei ole oluline, vaid puu enda tormamine selle valguse käes. Mimees on hägune ja ebaühtlane, aga just nii on ta täpne meelesolekuna. Meele-sisese mimees.
See puu pole kujutatav puu, ta on mäletatav puu. Ma tean selliseid puid, mul endal on selline puu, mis kohiseb ja tormab ainult mälestusena ja mida ma ei saa ihusilmaga enam kunagi näha - paljuharuline paju mu Viljandi-kodu katuse kohal. Ainult et siin pildil on selline meelesolemisena kohisev puu ometi kummati jälle silmale nähtavale toodud. Teda ei ole tegelikult võimalik vaadata, see on tema kujutamise iva - teda on võimalik vaid mäletada. Mida ainult-meeles-olevad  puuvõrad tähendavad, mida nad sisaldavad? Miski meie kohal kõrguv, liikuv-püsiv, mõõtmeid kehtestav tormav püsi. Kõrgeim, aga mitte ainult - ta on sisemusega, tal on seal kõrgel sügavik sees, ta sisaldab. Sinna jäädakse sisse, et oleks, kust uuesti tagasi tulla.

See pilt kujutab niisiis mäletatavust. Ehk teisisõnu, ta kujutab üht spetsiifilist ilu.

Aastatagustest märkmetest: 

"ilutunne = rõõm olemas-olnud-olust: olen olnud, ja olen jätkuvalt olnud, olnud voolab läbi pildi nagu oja puu alt. rõõm sellest, et olen olnud, rõõm pidevusest mööduvuse sees. ma ise voolan võsahämarikku, ma ise paistan valgele seinale, ma ise torman selles võras. 

ilu on teatav paratamatuse vabadus, vabadus aktuaalsuse valikusundidest, võitlevatest võimalikkustest, seeasemel ammendamatus, kus võimalikkused jätkuvalt korraga voolavad, moodustades paratamatuse. nagu puu tormamine "eiteakuhu", kuigi on täpselt teada, kuhu: sellesse valgusesse, sellesse mäletatavusse, mis üha ammendamatuna ammuli püsib.

see on silma ees, kuigi ta on silmatagune. ta tuleb silmatagusest ja pildist korraga ja tuleb mõlemalt poolt silmasse ja saab seal kokku. tuleb silma, nagu tullakse meelde; tuleb meelde, nagu tullakse sellesse valgusesse tormama.

tormamine kui intransitiivsus, olnud tormab intransitiivsena läbi silma, olnud kui öeldistäide, predikaat, mille grammatiline aeg ei viita minevikule ("kes sa oled?" - "olnud").

ilu on see, mis mälestusena tajust tagasi ja välja tuleb, see, mis silmakoopast jälle tagasi valguse kätte tuleb."

vt ka Viidalepa juttu

tsitaat

„Vaatan teid ja mõtlen, kust see enesekindlus: „see on just nii, mu järeldused on õiged” - kuigi on ju näha, et samahästi võiks järeldada midagi muud. Te eelistate üht vastust mitmest samaväärsest, sest juhtumisi aitab see põhjendada mõnda teie minevikus tehtud valikut, milles te tookord südames päris kindlad polnud ja millel pole teie praeguse jututeemaga mingit seost. See peab olema mingi ajukeemiline kaif, mille tekitab otsus „ma arvan just nii, ma kaitsen just seda võimalust, ma olen veendunud, et asjad on just niipidi, mul on õigus”. See on nagu sigaret, mis otsustatakse pingehetkel ära tõmmata, kuigi tegelikult saaks ka ilma – aga see on vähemasti mingigi konkreetne tegu, millest aju saab oma lühiaegse mõnu kätte ja mille käigus tarvitatakse miski reaalselt lõpuni, lahendatakse läbipõletamise teel ära. Selle kaifi all tehakse otsuseid, see vormib võimalikkused tegelikkuseks. See peab olema mingi sõltuvust tekitav ajukeemiline dispositsioon, mis kisub ütlema „ma tean, ma olen kindel” olukorras, kus võiks sama kindel olla ka milleski muus või kus võiks üldse kindel-olemisest loobuda. Aga see viimane on juba omaette ja võib-olla isegi kangem droog – vabadus kindel-olemisest, olla korraga nii osavõtlik ja huvitunud kui ka ükskõikne selle suhtes, kas miski on kindel. Vabadus tõest, puhas tegelikkus ise. Vaat see on karmim kraam, mitte mingi süütu nikotiin.

Aga mida teha ilma ühe või teiseta, hoidudes üldse mõnuainetest? Võõrutusnähud: norutunne, enesele valetamise tunne, soov ühtaegu end unustada ja enesele meelde tulla. Kuidas ravida: lasta harjumustel ja ja puhtal vormil end kanda ja lõpuks rannale uhtuda, olla ajupuu. Või pöörduda kaifi juurde tagasi – lõpuks on see ju meie enda toodetud droog, nii nagu kanepitaimele lööb õis latva.”