Üks pikem haakumine suvise püstiplaksutamise teema juurde - lõik Eero Epneri kirjast tema enda lahkel loal:
"Olen ise aga mõelnud, et selle püstitõusmise taga on ehk veel kaks põhjust. Esiteks: raha. Kuna ühiskonnas, nagu me teame, on kõik nähtused muutunud rahapõhisemaks, siis ka kultuuri jaoks on raha päris hea mõõdik - kui see maksab palju, tundub see väärikas, ja seega peab olema ka eriline. Kui ma ei eksi, algas püstitõusmise komme Linnateatrist, kus liitusid kaks asja: suhteliselt kallis piletihind, teiseks aga teatav eksklusiivsus: pileteid oli vähe saada, vaid tutvuste kaudu, kahe kuu piletid müüdi maha kahe tunniga, lisaks nii kuuldavasti kui ka sisuliselt lavateoste kõrge kunstiline tase. See eksklusiivsusetunne - "me saime siia, kuhu saavad vaid vähesed" - sünnitas minu arvates ka tunde, et see, mis täna juhtub, lihtsalt PEAB olema eriline, sest sellest osasaamiseks on nähtud nii palju vaeva. Ja säärasest eksklusiivsuse müüdist tõukus ka publiku tänutunde kasv, kuna püstitõusmise kaudu kinnitati iseendale: ma tõusin püsti, sest see oli nii hea, ja kuna see oli nii hea (mida kinnitas ju kogu publiku püstitõusmine), siis järelikult oli tegemist tõepoolest hea asjaga, ja minu investeering eksklusiivsusest osasaamisse ei ole mahavisatud. (Samasugune eksklusiivsuse efekt tekkis vahepeal ka selgelt NO99 puhul, võib-olla on siiani. See on väga häiriv. Usun, et see efekt häiris ka Linnateatri inimesi, miks muidu nad nii väga suurt saali ihkasid.)
Teiseks aga näen siin teatud mõjutusi meediast. Nimelt: kultuuriajakirjandus on alates 90ndatest muutunud üha enam hinnangulisemaks ning teiselt poolt ka mütologiseerivamaks. Kui võrrelda tänast jooksvat kriitikat nt 80ndate Sirpidega (mida aasta tagasi pidin lugema), siis on selgelt näha, kuidas kultuurikriitikas langetakse väga kergesti mütoloogiate loomisse, ning ajakirjanduse peavool võtab kõige jõulisemad müüdid oma käsutusse ning hakkab neid omakorda brändima. ... Igatahes on kultuur üha enam bränditud ja seda toodavad ka näiliselt iseseisvalt mõtlevad kultuuriküljed. Ja kuna kultuur on bränditud, siis püstitõusmine on ühtlasi teatud kinnitus edukale brändilansseerimisele. See pole midagi uut, kultuuri on alati kaubastatud, kuid mulle tundub, et mingid uued piirid on tekkinud. Francis Goya ja Tiit Ojasoo brändid levivad sageli samades kanalites (nt Postimehe kultuuriküljed), puuduvad selged erisused (mitte et ma neid ihkaks) ja kuna bränd ning selle kaubastamine on tunduvalt hüsteerilisemad, afektiivsemad ja emotsionaalsemad kui vanamoeline pika-intervjuu-ja-arvustuse-formaat, siis see afektiivsus väljendubki minu arvates ka publiku füüsilises tegevuses. Võiks öelda, et teatribrändi hüsteeria leiab väljundi publiku kehade kaudu"
Hannah Kaner - Godkiller (2023)
19 tundi tagasi
Postitused
