27.8.08

come una parola

21.8.08

valikud


hiljuti osalesin ühes köögivestluses, mille peale olen viimastel päevadel mitu korda mõelnud. eks ta on üsna tavaline argieetika-jutuajamine, milliseid ikka ette tuleb, aga seekord kukkus ta kuidagi põhimõttelisem välja kui muidu. püüdsin ta üldjoontes kirja panna:

A “Tuli endalgi vahepeal tunne, et läheks vabatahtlikuna Gruusiasse.”
B “Milleks sinna ronida, vaata kui saad veel surma, mina küll seda ei taha.”
A “Jah, võib-olla seda ka, aga ma mõtlesin hoopis teisele asjale. Ma jäin mõtlema, et kui ma sinna läheks, kas ma teeks seda ainult enda pärast või selle pärast, et ma tõesti tahan kedagi aidata.”
C “Mis mõttes enda pärast?”
A “Noh, mitte lihtsalt põnevuse või seiklusjanu pärast - kuigi eks ta muidugi oleks ka silmaringi laiendav kogemus -, vaid et anda endale mingit hingelist või vaimset tõuget, anda järele mingile sisemisele vajadusele oma elus midagi muuta.”
C “Kas sa mõtled, et kas on kuidagi õige teiste kannatusi oma hingeliste vajaduste rahuldamiseks ära kasutada?”
A “Midagi sellist, jah.”
B “Minule tundub hoopiski, et siin on kuskil mingi manipulatsioon mängus. Gruusiat tuleb igast august, ja siis inimesed tunnevad miskipärast, et just sinna on vaja appi minna. Aafrikas toimub Gruusiaid iga väikse aja tagant, ja palju hullemal kujul, miks keegi sinna appi ei torma? Aga Gruusiat näidatakse telekas ja sellepärast nood hingelised enda õilistamise ihad rakenduvad just selle külge, aga mitte selle külge, kes vajab abi pidevalt, kuid kellest telekas ei räägi, sest tema pidev abivajamine ei ületa uudiskünnist. Rääkimata osseetidest, keda samuti meie telekas ei näita, aga kes ju ka kannatavad.”
A vaikib esialgu
C “Sa räägid küüniliselt - ega siis see, et hädalised telekasse pääsevad, ei tee neid vähem abi vajajateks.”
B “Seda küll, aga mulle tundub, et kui inimeste südametunnistus just nüüd Gruusia peale ärkab, siis on see kuidagi nagu “teleka-südametunnistus”, see on kuidagi poliitiliselt manipuleeritud südametunnistus.”
C “No muidugi sa võid nii targutada ja muidugi ongi nii, aga kui jäädagi nii mõtlema, siis on tulemus veel nõmedam, siis peaks loobuma kõigest, mille peale pole puhtalt oma peaga tuldud. Sa nagu paned seda grusiinlastele süüks, et nad oma hädaga telekasse on pääsenud.”
A “Või et hädalised grusiinlased on aafriklaste hädades süüdi.”
B “Mõnes mõttes ju ongi, sest nad võtavad ära aafriklaste n-ö eetriaega. Aga nojah, ma näen, et muidugi hakkan ma liialdama. Kui mitte targutada, siis konkreetselt ei ütle ma midagi halba nende kohta, kes lähevad, nad ju aitavad ometi teisi inimesi.”
C “Jah, kuigi siin on jällegi see asi, millest A rääkis, et mis motiividega sinna minnakse, kas teisi abistama või hoopis enda sees midagi korda seadma, ennast oma sisemuses paika loksutama.”
A “Jah, ja mul tuligi lõpuks tunne, et ma ei saa sinna minna, sest ma hoolin endast rohkem kui noist grusiinlastest, ma ei läheks sinna õigete tagamõtetega, ma ei läheks sinna nende, vaid enda asja silmas pidades.”
B “Nojah, mis puutub lihtsasse elamuste ja kogemuste otsimisse, siis see pole ka minu arvates õige motiiv sinna minekuks - ma lehest lugesin, et mõned just sellise hoiakuga sinna läksid. Aga see, et kas teisi abistada tohiks enda abistamise eesmärgil - mu meelest kui kellelegi halba ei sünni, kõik saavad leevendust, nii abivajaja kui abistaja, siis peaks ju kõik okei olema.”
C “Ma saan A-st aru, ka mul on tunne, et teiste abistamine on sageli mingi enda sisemise asja kordaseadmine, ma ei arva, et seda ei tohiks olla, kuid ometi mingit ebamäärast süütunnet see ju tekitab - nagu kasutaks teiste häda enda ravimiseks. Kuidas sellest üle saada?”
B “Need, kes abistavad teisi täiesti isetult, need on juba bodhisattvad, ja neid pole maailmas väga palju ning bodhisattvaks saadakse - nii nagu budistid seda usuvad - alles pärast paljusid sünde. Nii mõeldes ei ole ju mingit põhjust oodata mingeid “järgmisi elusid”, kus sa ise enam abi ei vaja, sest praegu on just see elu, kus asjalood on just nii, nagu nad on.”
A “Vaat see mind nüüd näribki, kui ma olen otsustanud mitte minna - et kas hoopis see mitteminek pole isekas.”
B “Jah, C-l on pointi, kui ta sellest süüst räägib - ega sellest vist päriselt lahti ei saa, igapidi on kuidagi valesti. Tegelikult see, miks ma hakkasin toda telekajuttu rääkima, selle päris tagamaa oli, et ma lihtsalt kardaks sinu pärast, kui sa sinna läheksid. Hakkasin lihtsalt rabistades mingit teooriat ajama, mis minekumõtet kuidagi halvas valguses näitaks. Kui sinuga midagi juhtuks, tunneksin ma ennast süüdi, et ma sind ei takistanud. Ja ma jään süüdi nende hädaliste grusiinide ees, sest ma hoolin oma lähedasest inimesest, kellega kõik on korras, rohkem kui neist, kellega kõik korras pole.”
C “No näed nüüd, aga miks sa ennast aafriklaste ees süüdi ei tunne?”
B “Jah, see kõik on tegelikult nii kurb. Ikka jääd sa süüdi, kui keegi sulle korda läheb, sest keegi teine läheb sellevõrra vähem korda.”
A “Mis me ikka tühja muliseme.”

19.8.08

keeleajalugu, Vatikan ja Valga

Võrdluseks kaks Vatikani-kirjeldust 19. sajandi lõpust - kirjutatud paariaastase vahega, kuid keeleliselt üsna erinevad. Neid võrreldes saab aru, kuivõrd otsiv ja valmimata oli veel sadakond aastat tagasi eesti kirjakeel.
Mõlemad mehed - Frey ja Bornhöhe - tegid lähestikku aegadel sarnase reisi: Riiast Odessa kaudu Istanbuli, sealt Palestiinasse, sealt Egiptusse, sealt Kreekasse, sealt lõunast põhja suunas läbi Itaalia; Bornhöhe naasis Milano, Pariisi ja Lübecki kaudu, Frey Veneetsia, Viini ja Berliini kaudu. Bornhöhe reis kestis kaks kuud, Frey reisi pikkust ma ei tea.

Baltisakslasest teoloogi Johannes Adam Frey saksa keeles kirjutatud ja Hans Eineri poolt eesti keelde tõlgitud “Maa, kus Jesus elas, ja teised ümberkaudsed maad”, keeleliselt suhteliselt saksapärane, samuti mõnevõrra “murdelisem“ võrreldes praeguse (või isegi Bornhöhe kasutatava) kirjakeelega; reis toimus 1893, raamatu esitrükk ilmus 1897.

Kuhu nüüd kõige pealt minna? Vatikani. Selle nimega tähendatakse paawsti elupaika, tema palasti, kirikute, teiste hoonete ja suure rohuaedadega. Kõik see terwe wärk seisab põhjaõhtu poolses linnajaus Vatikani künkal. […]
Kohe Petrikiriku kõrwas on paawsti palast. See kõige suurem maailma palast pidi esialgu paawstide elukohaks olema, mispärast ta wana Petrikiriku õue peale ehitadi. Peaaegu iga paawst aga laiendas ja suurendas seda kunni ta oma praeguse kuju ja suuruse kätte sai. Et paawstidel ialgi rahast puudu ei olnud, kutsuti palasti ehitamiseks kõige kuulsamad kunstnikud. Palastil olewat tema praeguses suuruses 11,000 üksikut ruumi ehk tuba. Seal on saalid, kabelid ja toad 20 hoowi ümber. Üksnes üht weikest jagu sellest palastist tarwitab paawst oma elamiseks, kõik teised ruumid on toreduse panipaigad, piltide, kujude ja wanawara kogud. Ma olin ühes oma kaaslasega terwet kaks päewa Vatikani ruumides ja ei jõudnud nendes paigale pandud tagawara, kingitusi j. n. e. küllalt imestada. Et lugija wähegi selle palasti suurusemõõtusid aimaks, tahan ma ühe ruumi, s. o. paawsti raamatukogu saali suurust nimetada. See saal ei ole mitte wäga lai, aga 360 sammu s. o. umbes 4 ½ wakamaad pitk. Mõlemil pool seina ääres on ilusad raamatutega täidetud kapid, lagi on kunstlikult maalitud. Ühes teises raamatukogu saalis on klaasi all weikese laudade peal kallid wanad käsikirjad ja teised haruldased kirjad.

Palasti kabelite seast tuleb iseäranis Sixtinuse kabel nimetada. Selle ehitaja oli paawst Sixtinus IV. Siin on maalimisekunst imesid ilmale sünnitanud! Seina ja lae piltide seas on Michel Angelo 65 jalga pitk ja 32 jalga lai wiimast kohtupäewa etteseadiw altaripilt üle ilma kuulus. Kohut mõistma ilmunud Õnnistegija paremal käel on õndsad, keda kuratid tagasitõrjuwad, inglid aga ettesaadawad, kuna patused pahemal käel maastki üles ei jõua tõusta. Alla poole, kus ülestõusnud surnud, on kunstnik Dante põrgu kõige tema hirmutustega ülesmaalinud. Seda kuulust pilti laideti temas kujutadud inimeste alasti ihude pärast nii waljuste, et paawst Paul IV. seda juba ära tahtis häwitada lasta. Wiimaks sai ta ommeti paremad mõtted, jättis pildi häwitamata ja laskis mõne liig alasti kujule katte ümber puusade maalida. Sixtinuse kabelis loetawast missadest wõtab paawst ise enamiste tegewalt osa.
Kui tundide kaupa ruumides oled wiibinud, mis kunsti toodete ja produktidega täidetud, siis on suur ihaldus waba looduse järele, ja sa tunned ennast kui puurist peasnud linnu olewat, kui jälle jalga halja maapinnale wõid panna.

Selle teksti tõlkija Hans Einer on iseendast huvitav kuju, teda on nimetatud lausa "Valga eestluse loojaks" - eestlased hakkasid suuremal hulgal Valka asuma alles 1870. aastail ning alguses polnud neil seal ei omakeelset kogudust ega kooli; mõlema loomises lõi kaasa Hans Einer, kes oli Valga eestikeelse kooli pikaaegne juhataja ja õpetaja; ta oli ka muidu aktiivne seltsitegelane, rahvaluule koguja ning eesti keele grammatikaõpikute autor. Eineri enda mälestuste järgi oli eestlasi 1870. aastate lõpus linna rahvast üks viiendik, eestlaste linnaosaks oli Puraküla (Viljandi ja Tartu maantee vaheline ala). 1897. aasta rahvaloenduse ajal oli Valgas eestlasi juba kolmandik (lätlasi 40%, venelasi ja sakslasi kumbagi pisut üle 10%) ning 1902 suutsid eestlased Valgas võimule tulla - nagu Einer mälestustes kirjeldab, kõigepealt liidus lätlaste ja venelastega valimistel sakslasi lüües ning valimisjärgsetes poliitmängudes venelaste abil lätlasi lüües; Valga oli üldse esimene linn, kus linnapeaks sai eestlane - Johan Märtson, kes muuseas ei osanudki läti keelt ning soosis eestlaste tulekut linna; Einer ise sai samadel valimistel volikogu esimeheks. Einer ütleb täiesti avameelselt: "Esimeste eesti seltside asutamise ja linnavalitsemise eestlaste kätte minemisega oli suur töö Valga eestistamises tehtud." Vabadussõja lõpuks oli eestlasi juba rohkem kui lätlasi ja nii saidki linna jagamisel eestlased suurema tüki. Nii et Valga on eestlaste poolt koloniseeritud linn.

Ja teine tekst:

Eduad Bornhöhe “Usurändajate radadel”, reis toimus 1898, raamat ilmus 1899 - algupäraselt eesti keeles kirjutatud tekst; muidugi tuleb arvestada, et Bornhöhe tekst on kirjutatud ka väljendusosava ja vabameelse kirjaniku poolt (kuigi ta pidas oma kirjanikutegevust vaid kõrvalharrastuseks).

Kohe Peetri kiriku kõrwal seisab laialine, weidralt kokku lapitud hoonete kogu - paawstide eluase Vatikan oma 20 õuega ja 11,000 toaga. Päähoone - kõige suurem palee maailmas - on ligi pool wersta pikk, wäljaspoolt näotu, seespoolt täis rikkust ja toredust. Sissemineku üle walwawad weel paawsti enese soldatid, sest Vatikan on wäike jätis paawstide ilmalikust riigist; siin on “pühal isal” weel täied riigiwalitseja õigused ja käputäis riigialamaid, miks tal siis sõjawäge ei peaks olema? “Kuninglikust trepist”, kus õige Katoliklane põlwili roomab, üles minnes jõudsime esmalt kuulsasse Sixtuse kabelisse. Michelangelo freskopildid ehiwad kabeli wõlwitud lage, sellesama meistri töö on ka määratu altaripilt “Wiimne kohtupäew”. Inimese-kujud pildi pääl on enamisti ära solgitud; nad oliwad esiotsa halasti, pärast maaliti riided selga. Kabeli pinkide pääl aelesiwad Inglased, isandad ja emandad selili, kiikrid käes, et laepilta paremini näha. Pildid on ajast pimestatud ja tumestatud, aga ikka weel kenad küll, niisama ka Rafaeli freskopildid ja õlimaalid, mida teistes ruumides nägime; hakkaksin neid pikemalt kirjeldama, siis peaksin paksu raamatu kirjutama. Vatikani pildikogu ei ole suur, aga iga pilt on eeskujuline meistritöö. Wanaaegsete kujude kogu on ilu ja arwu poolest esimene maailmas. Suurel raamatukogul on weerand miljoni köidikuid ja haruldasi käsikirju; sellest näeme, et paawstid ka ikka hariduse kasuks hää tüki tööd on teinud. Praegune paawst Leo XIII. elab ise wäikses majas keset suurt Vatikani aeda. Kas ta just kurja “rööwli” (s. o. Italia kuninga) wangina wett ja leiba maitseb ja õlgede pääl magab, nagu wagad Katoliklased usuwad, ei tea mina tõendada ega salata, sest häbiga olgu öeldud: olen küll Romas käinud, aga - pole paawsti näinud.

18.8.08

hamsun ja satie





Siis on aeg, et kolm täisealist meest kelguga endi vahel üle jäätunud fjordi lähevad. Nad seisatavad, kui nad enam edasi ei julge minna, raiuvad auke jäässe ja hakkavad kalastama. Nad istuvad, kuni neil valus hakkab, istuvad hämaruseni ja õhtuni, suitsetavad, külmetavad ja peavad vastu. Vahetevahel pistavad nad kanged sõrmed tasku ja toovad esile tüki leiba. On neil üks pisitilluke mõte nende loius peas, siis ei tarvita nad seda ega ole neil ka mingit tarvidust selleks, nad on kannatlikud ja tühjad, nad on ümmarad eimillestki.

Knut Hamsun, "Rohtunud radadel" (tlk M. Under)

16.8.08

uksed



tolle pildi-hirmu paariliseks oli tegelikult üks teine hirm, neil on midagi loomult ühist.

lahtised uksed.

õieti tunnen veel praegugi ebamugavust, kui pean üksi magama lahtise uksega toas, püüan siis ikka ukse vähemalt irvakile panna. päeva ajal probleemi pole, kuid lapsena kartsin ka päeva ajal üksi avatud uksega toas olla - oli vist üks intensiivsem periood, muidu oli see pigem selline alaäge hirm. see kehtib ka (või võib-olla just eriti) kodu kohta.
kartsin ustega seoses kaht asja - et keegi (keegi ebamäärane, võõras miski, mingi defineerimatu olend) tuleb uksest, osutub järsku ukseavas olema; ja kartsin, et keegi piilub mind uksepiida tagant - mitte keegi pärisinimene, sellist piilumist ma ei kartnud, vaid mingi muu olend või keegi surnu - vanaisa või vanaema eelkõige.
mu lapsepõlvekorteris oli kaks tuba; kui olin tagatoas, siis ma lahtist ust ei kartnud, aga eestoas olles panin ikka ukse kinni või irvakile, pärani lahti ma teda ei jätnud. ilmselt oli ka pideva telekamängitamise üks varjatud eesmärke toda ähvardavat tulijat eemale peletada. mis juhtuda võib, seda nägin unes: uks oli lahti, olin ukse suhtes kuidagi põiki, nii et ei näinud ukseava täielikult (ehk jäi isegi lahtine uks ise vaatevälja ette), mul oli tunne, et "sealt nüüd tuleb see, keda ma kardan", teadmata täpselt, milline ta on. mul oleks nagu meeles, et unes lahendasin olukorra nii, et astusin välkkiirelt ukseavasse ja otsekui pelutasin selle tulija ära; kuid on meeles, et vähemalt ühe korra siiski jäin talle pihku, jäin hiljaks.
ta ei teinud mulle midagi, ta lihtsalt oli järsku kohal minu ees. ja väreles.
ma ei mäleta täpselt, milline ta oli, ei jõudnud fikseerida, ärkasin enne üles; aga mäletan, et ta keha ja jäsemed olid midagi kriipsujuku taolist ning koosnesid otsekui elektrist või välgust - mingi värelev kriipsjas keha, ta ei helendanud, vaid pigem särises hallilt ja hääletult; mäletan, et ta ei seisnud sirgelt, vaid oli otsekui mingis väänlevas tantsupoosis; see polnud ka voolav värelemine, selles oli mingit elekterjat nurgelisust. ei mäleta, milline oli ta pea, mäletan vaid, et ta nägu oli kitsas ja silmad olid ülespoole välisnurkadega ja kissis; see nägu polnud kuri, vaid pigem kuidagi naerukil. ta oli mulle umbes rinnuni. ma ei tundnud otseselt, et ta oleks vaenulik, ta oli lihtsalt hirmus, paaniliselt hirmus, nii et pidin ärkama. tema ilmumine oli samamoodi välkkiire nagu edukatel juhtudel mu enda kiire ukseavase sööstmine - seekord jõudis tema ette.
kuid kui ärkvel lahtiseid uksi kartnud olen, pole ma varitsejat konkreetselt sellisena ette kujutanud, pigem ikka kas kellegi reaalsena, kes on surnud, või millegi täiesti umbmäärasena. kusjuures kui olen unes surnud tuttavaid näinud, pole ma neid kunagi kartnud, pigem heameelt tundnud.
piilumise-hirm sai alguse ühest unenäost. meil oli vanas korteris elutoa ja köögi vahel pikk esik. nägin kord unes, et tulen elutoast ning köögiukse piida tagant pistab pea välja mingi punasenäoline tegelane, ta pea on üleni punakas, nägu naerukil. kui kujutleda ette mõnda punasest terrakotast tehtud naerva saatüri nägu - umbes selline ta oli. habe ja see, mis tal peas oli (vist müts, midagi suusamütsi või tutimütsi sarnast), olid sama värvi, mis ta punakas nägugi - nii nagu skulptuurilgi. sellega kõik piirduski. miskipärast aga hakkasin ilmsi pelgama, et sealt uksepiida tagant pistab oma pea välja vanaisa (see teine, kullisilmne), kes oli hiljuti surnud (kui ma praegu selle järgi aega mõõdan, siis pidin käima juba teises või kolmandas klassis). ja kes on unes mitu korda oma näo kuskilt välja pistnud, ilma et oleks minus pelgu tekitanud.
kusjuures, ega ma ju ei uskunud ega usu, et see ka tegelikult juhtub, ma olin ja olen täie mõistuse juures. aga kuskilt kohub see tunne ikka aeg-ajalt välja. et-keegi-tuleb-uksele. ja samas mulle ju meeldivad orvalised ja paljude ustega kohad.
ehk annab seda ukse-hirmu - ja ka pildi-hirmu - kuidagi edasi see lõik Laura Palmeri unenäost (Lynchi filmist "Fire Walk With Me"); ei leidnud netist muud kui see üks hispaaniakeelse pealelugemisega lõik, aga jutt polegi oluline; oluline on lõigu algus ja lõpp, kus tegu pildi ja uksega.

15.8.08

Lev Rubinsteini kolumn

leidsin täna Granist Lev Rubinsteini kolumni, mis ajendatud Gruusiaga seotud meeleoludest Venemaal. tõlkisin selle vana hea mälestuse paistel ära - siit võib näha, millisel meeleheitel on mõned inimesed Venemaal oma riigi pärast.








LEV RUBINSTEIN

AU VENEMAALE

Ammusele vene küsimusele “kes on süüdi?” tean ma vastust juba lapsepõlvest saadik. Süüdi on alati kõige suurem, tugevam ja rumalam.
8. augusti hommikust keskpäevani oli selleks minu ettekujutuses - isegi napi ja vastuolulise informatsiooni puhul - Gruusia president Saakašvili. Hiljem asus kõik oma, paraku harjumuspärasele kohale. Nähtavasti pole imesid olemas.
Sõdades pole üldse kellelgi õigus. Ühe loogika järgi on õigus sellel, kes võidab, teise loogika järgi - mina pooldan just seda - ei ole õigus kellelgi, ja eriti pole õigus sellel, kes annab esimesena tulistamiskäsu.
See sõda on taas lõhestanud Venemaa ühiskonna mõtleva osa. Nendeks, kes püüavad ühiskondliku hüsteerika kiuste toimuvat vaadata võimalikult kainelt ja kõrvalpilguga. Ja nendeks, kes arvavad, et sel raskel tunnil on ühiskond lihtsalt kohustatud kogunema ümber… Noh, üldiselt, ümber millegi. Küllalt selle kannatamisest, et meid eiratakse, alandatakse ega austata, ütlevad nad, otsekui unustades, et austamise all mõistetakse meil tavaliselt hirmu.
Mis puutub “hirmu”, mida me kõigisse justnagu sisendaksime, siis pole asi isegi selles, kas see hirm ka tegelikult aset leiab. Tegu on barakliku-blatnoiliku veendumusega, et karta tähendabki austada. Need, kes priiskavad täna meie kodumaa avarustel, austavad reeglina vaid seda, keda kardavad ja kellest sõltuvad.
Selgitada neile, et suur riik pole selline, mille ees värisetakse, vaid selline, millest vaimustutakse, on üsna tulutu tegevus. Seletada, et suur riik pole selline, kus on palju naftat ja rakette, vaid selline, kus militsionäär sind teietab ega roni sulle taskusse, on samuti kasutu.
Et “meie kodanike kaitsmine” oma riigi piiride taga, kui samal ajal puudub selline kaitse täielikult riigi sees, on pehkinud küüniline pettus - seda seletada on täiesti mõttetu.
Varem, kui olime vaesemad ja tagasihoidlikumad, hakkasime peaaegu muu maailma kogemustest abi otsima. Nüüd pole see enam hädavajalik. Milleks meile maailma kogemus, kui meil on sellised naftahinnad? Nagu ütles üks “Balzaminovi pulma” [Ostrovski loomingu ainetel 1964 tehtud film] tegelane, kui on raha, elame ka ilma mõistuseta ära. Las õpivad meilt, kui muidugi elada tahavad.
Õppima on nad aga visad, on nähtavasti unustanud teaduse kaheldamatu kasulikkuse. Eriti visad õppima on naabrid endisest nõukogude kommunaalkorterist, ning ajavad niimoodi hirmsasti närvi kodumaise patrioodi, kelle peakolus loksub aju asemel solaarõli ja soolestikus puhitub maagaas. Patrioot kujutab oma riiki uhkusega ette kui sõjaväestatud petrooleumipoodi ning talle meeldib väga irvitada naabrite viletsuse üle, kes on kütuse puudumisel sunnitud leppima selliste tühiste sümbolitega nagu lobio, kilud või pekk. Nende asemel, kes on säilitanud normaalsete inimlike reflekside jäänused, hoiduksin ma teravmeelitsemast “peki” ja “kilude” arvel. Kuigi mu gastronoomiline kogemus on ses küsimuses ühekülgne, on mul siiski tunne, et nii pekk kui kilud on kindlasti maitsvamad ja organismile kasulikumad kui näiteks nafta või, ütleme, tuumalõhkepead. Kuigi - kellele kuidas.
Ma olen nõus: Nõukogude impeeriumist eemale triivinud riigid ja nende ühiskonnad ilmutavad vahel hüsteerilist närvilisust ja kahtlustavust, mis näib kohatu ja ärritavana. Kuid see pole kohatum ja ärritavam kui närvilisus ja kahtlustavus, mis on omane purjus kasuisa poolt vägistatud tütarlapsele.
“Aga kas Venemaad pole vägistatud?” küsib närviline patrioot.
Ja veel kuidas on! Korduvalt ja erilise küünilisusega. Kuid mis parata, kui Venemaa ühiskond, nii nagu ta oma statistilises enamuses paistab, annab maailmale mõista, üha uuesti endale kukile võttes küll tegeliku, küll virtuaalse Stalini, et talle meeldib lõputult, kui teda vägistatakse. Kuid teistele, kujutage vaid ette, ei meeldi. Ei meeldi ja kõik. Ja on võimatu neile lollidele selgeks teha, kui mõnus see on.
See Venemaa, millest “pöörduvad ära teised rahvad ja riigid”, millest nad tahaksid eemalduda võimalikult kaugele ja võimalikult kiiremini, see, millest tahetakse end eraldada võimalikult kõrge taraga, teeb oma naabritele erakordselt tähtsa ja erakordselt kasuliku teo - sunnib neid kiirendatud korras vabanema armetutest nõukogude kompleksidest, eelarvamustest ja ebauskudest ning liikuma kaasaegse maailma poolele.
Sa ei taha olla selline nagu see onu? Sel juhul:
- ära kisa, et sa oled kõigist parem, kuna sa oled kõigist suurem,
- ära püüa kõigist üle karjuda,
- ole mehine tunnistama oma väikesi ja suuri jälkusi,
- õpi enese ja teiste vigadest,
- ära kapriisitse ega hüsteeritse mis tahes ettekäändel,
- ära nimeta musta valgeks ega valget mustaks,
- ära valeta igal sammul ja ära luba ennast petta,
- oska ennast kõrvalt vaadata,
- ära pea oma timukaid ja röövijaid heategijateks,
- ära loo iseenda kätega endale vaenlasi,
- ole avatud ja suuremeelne,
- jäta meelde, et tunda ennast korraga nii suursugusena kui kõigi poolt alandatuna on normaalsel inimesel võimatu - seda nimetatakse skisofreeniaks,
- sõbrusta ausate, puhaste ja kasvatatud lastega, aga mitte rumalate ja pahatahtlike sulidega - parem olla tagasihoidlikul positsioonil viisakate inimeste seltskonnas kui tunda end kangelasena väikeste pättide keskel,
- pea meeles, et sinu riigi esmane ja põhiline ülesanne on sinu vabaduse ja inimväärikuse tagamine, mitte maailma hernehirmutiseks olemine,
- pane tähele, et kui keegi näib sulle idioodi ja kaabakana, ei tähenda see üldsegi, et sa ise peaksid käituma idioodi ja kaabakana,
- ära mõtle, et see, kes tahab sinuga sõbrustada (või sagedamini on selleks sunnitud), on sinu sõber, aga see, kes tahab sõbrustada kellegi teisega, on vaenlane ja marionett,
- ära nimeta seda, kes sinuga nõus pole, viiendaks kolonniks ja kellegi poolt värvatuks,
- ära luba endale parlamente ja presidente määrata.
Ühesõnaga, “Armasta seda ja seda, ära tee toda. Näib, see on selge”, nagu õpetas ühele oma noorele sõbrale Aleksandr Sergejevitš [Puškin]. [Ljubi to-to, to-to, / Ne delaj togo-to. / Kažis’, éto jasno. - 1827. aasta pühendusluuletusest vürst Vjazemskile.]
Kuid Venemaa on muuga ametis: taas ja taas päästab ta inimkonda, väsimatult ja efektiivselt - täielikus ja aegumatus vastavuses suure vene kodaniku Tšaadajevi ettekuulutustega - olles inimkonnale näiteks sellest, milline pole vaja olla. Au Venemaale.

14.8.08

pildid


Olen harjunud üht oma varast hirmuunenägu nimetama “Laikmaa Underi-portreeks”, kuigi see on ebatäpne ja tuleb ainult ligilähedasest sarnasusest ja sellest, et mul oli lapsena vaatamiseks üks Laikmaa-raamat, kus see pilt sees oli - aga mulle näib, et tollal ei olnud unenäo ja pildi vahel otsest seost, selle olen hiljem välja mõelnud. Või kes teab - Underi-pilt ise vist mõjus ikkagi ka kuidagi pahaendeliselt; tavaliselt nähakse seda pilti mingi noorusliku elurõõmu väljendusena, küpse noorusena, minu jaoks aga mõjus see pilt pigem natuke raskepärase ja tumedana, see tuli Underi mustast kübarast ja riietusest, aga vist ka näovärvist, mis mõjus kuidagi liiga verkjana, liiga külluslikuna, nii et naeratus tundus pigem hädalahendusena, millega varjata näo all toimuvat tumeverkjat kobrutust. Underist endast ei teadnud ma tollal muidugi midagi. Nii et ma ei oska enam õigupoolest öela, kui oluline see pildi ja unenäo seos mul lapsepõlves oli. Mul on mälupilgu ees mingi lapsejoonistus, kus seda unenäo-naist on püütud kujutada, aga kas see on mälestus tegelikust joonistusest (kas ma püüdsin seda kuidagi lapsena üles joonistada? - suurem asi joonistamisesõber ma ju polnud - siiski-siiski: joonistasin autosid ja natuke hiljem riigimeeste ja jalgpallurite portreesid, mille sarnasus objektiga oli vaid mulle tajutav; aga mu joonistamised olid pigem reproduktsioonid, ei mäleta, et oleksin oma peaga mingi joonistuse välja mõelnud) või on see joonistus mingi mälu enda konstrueeritud vahekiht. Algset unepilti mulle enam silma ette ei tulegi.
Igal juhul oli sel naisel peas mingi must kübar, ning kübar oli üks õuduse-fookusi, oluline osa õudusest tuli just mustast kübarast (ja kui ma praegu vaatan Underi-pilti, siis tundub mulle võimalik, et ka Underi-pildi pahaendelisus tuleb osalt sellest, et kübar tundub talle pisut väike olevat, ei ole tal mitte päris peas, vaid nagu pea kohal, peast irdu, omaette objekt). Unenäo-naine oli näoga otse, vaatas mulle otsa, ta silmad olid ümmargused ja otsekui hirmu täis (kas suu oli ka lahti, ei mäleta, igal juhul oli see pilt hääletu), aga ta ei kartnud ise, pigem olid ta silmad hirmu täis kuidagi ekstravertselt, see hirm oli suunatud mulle, et just mina kardaks. Alles praegu tulen selle peale, et pigem sarnanes ta mõne Munchi tegelasega, kellel on silmad ümmarguselt pärani, nt nagu see keskmine naine siin pildil.


Aga ei kunagi varem ega nüüdki ei tunne ma “kehaliselt”, et Munchi tegelaste ja mu unenäo-naise vahel oleks mingi sisemine seos; Munch jääb nagu Laikmaagi pelgalt sarnasuse illustreerijaks. Munchi pilte ma tolle unenäo ajaks ilmselt veel näinud polnud.
Mul tekkis ajapikku oma tehnika, kuidas sellest hirmupildist ilma ärkamata üle saada - tuli jalgadega vehkida. Ma ei tea, kas ma tegelikult jalgadega vehkisin, igal juhul unes ma teadsin, et nüüd tuleb vehkima hakata ning pilt on võidetud - sain talle näidata, et ma pole une vang, “ma tean küll, et sa oled ainult uni”.
Varsti see pilt asendus teisega, mis oli kindlasti pärispildi tulek unne - hakkasin kübaraga aise asemel nägema Arraku joonistatud vanapaganat “Suure Tõllu” tagakaanelt (just see tagakaanepilt tuli unne).


Tal oli ühes silmas kaks silmatera; võib-olla olin ka näinud multifilmi, kus need silmaterad olid liikuval kujul. Tundub, et just selles kahe teraga silmas oli õuduse fookuspunkt, just see tegi asja õudseks. See pilt võis esile hüpata mistahes unenäos - ei kübaranaine ega vanapagan olnud muu unenäoga seotud, nad ei väljunud kunagi tollest alati ühesugusest pildist mujale unne tegutsema. Nad varitsesid mind pildi (liikuva kaadri) kujul. Vanapaganaga oli jalgade-trikk juba selge.
Miks üks asendus teisega, ei tea. Ei tea ka, miks just Arraku vanapagan, sest ilmsi ta mulle jube ei tundunud. Ilmsi tekitasid õudust (õigemini raskesti talutavat ebamugavust) mingid pildid, mis otsa vaatasid - Mona Lisa, surnud vanaisa foto riiulil. Kartsin, et nad hakkavad liigutama, eelkõige kartsin, et nene suunurgad liiguvad. Minu jaoks avas Mona Lisa mõistatus end just nii - mitte sellena, et keda seal on kujutatud või mille üle ta naeratab, vaid sellena, et ta naeratus on fikseeritud just hetk enne seda, kui põgusast muigest saab pärisnaeratus; see on hetk liikumisest - ja jumala eest, ma olen näinud Mona Lisa huuli liikuvat. Et pildid liigutavad, ei meeldinud mulle. Kui olin üksi kodus, tõstsin nad laua peale kummuli. Kui teised olid kodus, siis ma ei kartnud.


Tuleb veel meelde üks tagantjärele naljakas juhtum. Olin kunagi pisut pikema aega Valgas vanaema juures. Tal oli riiulil seesama pilt surnud vanaisast, mis meilgi kodus ja mida ma aeg-ajalt Viljandis kummuli tõstsin - vanaema juures ma seda teha ei söandanud. Vanaisa (seesama, kes kahvaga tiigist kalu püüdis) oli seal oma tavalise sõbraliku näoga, suu õrnalt muigel, aga õige õrnalt. Vanaema juures magasin toas, kus see pilt oli. Igal õhtul tõmbasin teki üle pea, kaitseks juhul, kui pilt peaks pimeduses liikuma hakkama - pimedas ei näinud ju pilti üldse, ei saanud üldse kindel olla, mis pildi peal sünnib. Ühel õhtul aga kostis pimedas toas imelik krabin, mis lähenes minu voodile. Hakkasin ebamäärast hirmuhäält tegema - ei tea, mida ma mõtlesin toimuvat, tunsin igal juhul, et nüüd on see siis käes, nüüd on see õudus, mida ma peljanud olin, siinamas toas kohal, ei ole enam pildi taga ähvardavana varjul. Vanaema tuli teisest toast vaatama, kohmerdas pimedas millegi otsa, tuli välja, et ta oli koera otsa komistanud - mul oli kohe selge, kes krabistanud oli - Pitsu. Muidugi häbenesin ma vanaemale öelda, et olin kartnud krabinat, mis seostus vanaisa pildiga (see oleks ju üsna jaburalt kõlanud), ütlesin lihtsalt, et nägin hirmuunenägu - see oli minu puhul usutav. Edaspidi kartsin vähem, sest alati võis arvestada, et kui pimedas toas midagi toimub, võib see koer olla. Mõttekäik polnud selline, et “kõik on mõistuslikult seletatav, kes see muu siin ikka krabistada saab kui koer”; mõttekäik oli umbes selline - või mis “mõttekäik“, selgelt mõeldes ei uskunud ma ju selliseid asju; lihtsalt “hirmutunde ökonoomika“ võttis nüüd sellise kuju, et “isegi kui toas ongi tegelikult valla see jube miski, võin ma alati mõelda, et see on koer”; st ma ei mõelnud, et “tegelikult on ju nii”, vaid “mul on alati võimalus ennast veenda, et tegelikult on nii”. Nagu jalgadega vehkiminegi unepiltide puhul - selle idee polnud ju otseselt tühistada nende hirmuunede reaalsust, vaid seda reaalsust omalt poolt ähvardada, seada teine reaalsus talle vastu.

20. august. leidsin Lauri leheküljelt Liska tõlgitud inuiti lugude hulgast ühe, mis seostus mul kohe tolle jalgadevehkimisega:

Lusikakoll
Kord mängisid ühed lapsed rannas. Nad jändasid seal oma asjadega, kui äkitselt tõusis merest lusikakoll Qalutligssuaq. Ta tegi oma harilikku häält, mis kostis nii nagu taotaks lusikaid kokku. Lapsed kisasid ja panid jooksu... kõik peale ühe väikese poiskese, kes lonkas ega suutnud teistega sammu pidada. Qalutligssuaq jõudis talle varsti järele. Poiss viskas end pikali maha ja hakkas oma varvast koletise nina ees edasi-tagasi kõigutama, öeldes: „Vahi mu suurt varvast, sõber! Vahi mu suurt varvast! Ta võib su väga vabalt nahka panna...“
Koletis kohkus ära ja läks tagasi merre. Sellest ajast saati tõrjutakse lusikakolli just niiviisi. Mis saakski olla jubedam kui suur varvas, mis kõigub sinna-tänna, sinna-tänna?

21. oktoober. lisan siia kogumiku erinevaid "Mona Lisa" laulu versioone.


Discover Nat King Cole!

9.8.08

suliko



ühe ööpäeva jooksul poolteist tuhat tapetut ja kaks maatasa tehtud linna - siinsamas Euroopas. siin videol laulab üks kasakate kvartett tuntuimat gruusia rahvalaulu.

5.8.08

Pirogov ja Garibaldi

1862. aastal võttis Garibaldi ette sõjaretke, et liita tollal veel paavstiriiki kuuluv Rooma Itaaliaga. tollane Itaalia valitsus ei kiitnud asja heaks, sest paavst oli prantslaste kaitse all ning sõda nendega ei tahetud; nõnda saadetigi Itaalia sõjavägi Garibaldi vabatahtlikke takistama (midagi Pullapää sarnast niisiis). Garibaldi sai haavata ning võeti itaallaste endi poolt vangi; tema haav oli nii tõsine, et teda ähvardas jala amputeerimine. kuna ta oli üle-euroopaliselt väga kuulus vabadusvõitleja, organiseerisid noored progressimeelsed arstitudengid Garibaldit opereerima parajasti Euroopas arstide väljaõpetamisega tegeleva Pirogovi - mehe, kes oli loonud sõjameditsiini ja uusi kirurgilisi meetodeid amputeerimise vältimiseks, kasutanud esimesena eetrit anesteetikuna ning välja mõelnud kipslahase (ja kes teatavasti doktoreerus Tartus ning oli siin natuke aega ka professor). operatsioon läkski korda, nagu näha ka käepigistusest:

nõnda sai Garibaldi veel hiljemgi sõjamehena silma paista - 1866 Kirde-Itaalia ja Veneetsia ühendamisel Itaalia riigiga ning 1870 Preisi-Prantsuse sõjas vabariikliku Prantsusmaa eest võideldes. tolles viimases sõjas oli taas ka Pirogov kohal, ravides Punase Risti koosseisus sõjaväljal haavatuid.
siin ka üks Garibaldi ausammas, mitte küll Itaaliast, kus neid on palju, vaid New Yorgist - seegi on tudengitega seotud, NY ülikooli rahandustudengid pidavat igaüks kooliaasta alguses ausamba jalamile sendise mündi viskama.

1.8.08

varjutus

mu silmadega võib veel asju ajada küll. täna hakkas mulle mingil hetkel tunduma, et valgus on kuidagi imelik, on küll keskpäevane suvepäiksevalgus, aga kuidagi nagu tuhmivõitu. hämaruseks ma seda ei nimetanud, oli igati valge küll, aga valgus tundus kuidagi pleekinud, vanunud, koltunud, väsinud. mõtlesin, et varsti läheneva sügise märgi kohta on selline valgusemuutus liiga silmanähtav (augusti alguses ju hakkab sügis valgusesse sisse imbuma, aga seda pole otseselt "näha"). mainisin seda Sirlele, ja alles siis tuletas ta mulle meelde, et see on päiksevarjutus - olin sellest varem lehest lugenud, aga unustanud. jah, just seda ma olingi näinud - mitte et on hämar (sest ei olnud hämar, oli hele suvelõuna), vaid nagu valgus hoiduks varju, püüaks oma heledust silma eest peitu tõmmata.
haarasin esimese ettejuhtunud sobiva CD kaasa ja läksin õue päikest vaatama. nägin ära üsna kõrghetke, umbes kella ühe paiku, aga plaadist oli vähe, oleks vaja olnud ka päikseprille. silmi kissitades nägin siiski paari sekundi jooksul ära, et päiksest on kolmandik või rohkemg ülalt vasakult poolt ära lõigatud. plaat, mille kaasa haarasin, oli Janis Joplin, nii et vaatasin varjutust läbi tema digitaalselt kodeeritud hääle - kukkus välja sobiv kombinatsioon.
mäletan, et kui oli viimatine Eestis nähtav täielik päiksevarjutus (22. juulil 1990, vaatasin järele), läksime seda ema ja isaga varahommikul vaatama, sest varjutus toimus koidu ajal - läksime isa tollase tööautoga, GAZ-veoautoga, sõitsime Viljandist natuke kirde poole, Varesemägedesse. ilm oli pilvisevõitu, oli oht, et me ei näegi seda; igal juhul varjutuse tipu ajal olime autos, kui läks päris hämaraks, kuigi just enne oli koitnud; kuidagi on mul meeles, et linnud metsas jäid varjutuse ajal vait, arvasid, et öö tuli jälle peale. lõpuks leidsime ühe koha, kus autotee suundus sirgelt otse päikese poole, nii et midagi ette ei jäänud, ja ka pilved hakkasid taeva servast hajuma. ronisime isaga auto kasti, isa pildistas, ja vaatasime, kuidas vari aegamööda päikese pealt ära nihkub ja päike ise samal ajal silmapiiri kohalt kõrgemale kerkib.
tollal tehtud piltidega lõpetasin raamatu "Nägemist" esitluse 2002, mängides juurde Rotary Connectioni lugu "I Am The Black Gold Of The Sun" 1971. aastast:



.